Sotsiaalõigus › Pensionid

3-16-1031

3-16-1031 algusest peale on selle saamise oluliseks eelduseks olnud pensionile minemine vahetult politseiteenistusest. Kaebaja lahkus politseiteenistusest 2005. a detsembris, kui tema 50aastaseks saamiseni oli jäänud üle 10 aasta. Mõistlik ei ole eeldada, et kogu politseipensioni saamise regulatsioon ja tingimused peaksid püsima ajas muutumatutena. Eripensionide regulatsiooni muutmisel on üheks legitiimseks eesmärgiks ka riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine (vt Riigikohtu 26.06.2014 otsus nr 3-4-1-1-14 ja 06.01.2015 otsus nr 3-4-1-1814). Politsei ja piirivalve teenistuste liitmisel tõsteti politseiniku pensioniiga seniselt 50 aastalt 55 aastale ning lisati nõue töötada organisatsioonis enne pensionile jäämist pikema perioodi vältel kui PolTS kehtimise ajal levima hakanud halb praktika mõne kuu näol. PPVS-ga tagati õigus politseipensionile senistel tingimustel nendele isikutele, kes ülemineku hetkel olid politseiteenistuses või sellega võrdsustatud ametikohal, aga mitte neile, kes olid teenistusest lahkunud. Kestev teenistussuhe on politseipensioni õiguse keskne tingimus ning eelkõige sellest lähtuvalt saab hinnata ka õiguspärast ootust.

3-16-1031 otsus nr 3-4-1-1-14, p-d 112-115). PPVS eelnõu (343 SE) seletuskirja kohaselt oli põhimõtteks säilitada kuni 2010. aastani kehtinud kriteeriumid täitnud politseiametniku pensioni õiguse tekkimine ja arvestamine muu hulgas vastavalt PolTS § 211 sätestatule ning alates 2010. aastast organisatsiooniga liitujate osas tõsta ametipensioni õiguse tekkimise iga 55 aastani. Viieaastase pideva staažinõude sisseviimine enne vastava ea täitumist on tingitud soovist vältida lühiajalist teenistusse naasmist pärast pikaajalist teenistusest eemalolekut. Arvestades lisaks kohtupraktikas kinnitust leidnud ametipensionide eesmärki täita ametikohad politseiteenistuses võimekate ja hea ettevalmistusega ametnikega ning tagada teenistussuhete pikaajalisus (vt lahend nr 3-3-1-41-04, p 14), võib legitiimseks eesmärgiks pidada ka ametipensionide kaudu politseiteenistuse tugevuse ja stabiilsuse tagamist. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt on tal tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni (nt lahend nr 34-1-1-14, p 90). Kellelgi ei saa olla absoluutset usaldust olukorra püsimisse ja reformide läbiviimine on seadusandja pädevuses (nt Riigikohtu 31.01.2012 otsus nr 3-4-1-24-11, p 49). Varasemalt regulatsioonilt õiguspärase ülemineku tagamiseks sätestati PPVS § 117 lg-tes 1 ja 8 tingimused, millal on politseiametnikel õigus jääda pensionile 50-aastaselt sarnaselt varem kehtinud PolTS-ga ning millal määratakse pension PolTS alusel. Kuna kaebajal oli PPVS jõustumisel täidetud staažinõue, kuid ta ei olnud sel ajal politseiteenistuses, siis ei tekkinud tal PPVS § 117 lg-st 1 tulenevalt õigust jääda pensionile 50-aastaselt. Ametipension sooduspensionina ei ole üldjuhul põhiseaduse § 28 lg-st 2 tulenev riigi kohustus ning selle reguleerimisel on seadusandjal ulatuslik kujundamisruum (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2016 otsus nr 3-15-1318, p 19). Usutav on kaebaja väide, et ta usaldas oma valikute tegemisel PolTS § 211 lg-s 1 sätestatut (st et 50-aastaselt teenistuses viibides on tal olemasolevat politseiteenistuse staaži arvestades võimalus saada ametipensioni). Kaebaja lahkus teenistusest ajal, mil PolTS § 211 lg 1 kehtis veel neli aastat, ning kaebajal võis tekkida lootus, et teenistusse naasmisel tekib tal 50aastaselt (25.01.2016) õigus politseiametniku pensionile. Tollane regulatsioon ei näinud ka ette, et kaebaja peaks teenistusse naasma mingi kindla aja jooksul enne pensioniikka jõudmist või olema teenistuses mingi kindla aja. Kaebaja ei olnud aga asunud oma õigusi lõplikult realiseerima selliste normide kehtivuse ajal, mis taolise usalduse lõid – ta ei olnud jätkuvalt politseiteenistuses. Seadusandja jättis seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele piisava ooteaja vajalike ümberkorralduste tegemiseks (peaaegu kaheksa kuud: seadus võeti vastu 09.05.2009 ja jõustus 01.01.2010). Arvestades ametipensioni eesmärki ning riigieelarveliste vahendite säästliku ja otstarbeka kasutamise eesmärki, on aastaid hiljem pensioniea täitnutele selle õiguse tagamise piiramine proportsionaalne ja õigustatud. Kaebajale kohaldub väljateenitud aastate pensioni määramisel PPVS § 101 lg 1, mis seab staaži kõrval pensioni tekkimise eeldusteks vanuse 55 aastat ja pensioniõiguslikku ikka jõudmisele vahetult eelneva 5-aastase pideva politseiteenistuse staaži nõude. Kaebaja ei ole kaotanud õigust saada ametipensioni, kuid muutunud on selle määramise tingimused. Kuna kaebaja on 50-aastane ning täitunud ei ole ka tema pensionieale eelnev viieaastase pideva politseiteenistuse staaži nõue, ei ole kaebajal praeguseks hetkeks tekkinud õigust väljateenitud aastate pensionile ka PPVS § 101 lg 1 alusel. Selline õigus tekiks kaebajal alles 25.01.2021 eeldusel, et ta on pensionieale eelnenud viis aastat olnud politseiteenistuses. Kaebaja finantsotsustusi puudutavad valikud ei olnud kuigivõrd piiratud ajal, mil ta lahkus politseiteenistusest (olles 39-aastane) ega ka PPVS jõustumisel, mil ta oli 44-aastane ning pidevalt tööturul aktiivne (vrd Riigikohtu 22.10.2015 otsus nr 3-4-1-21-15, p 53). Kaebaja lahkus politseiteenistusest 2005. aastal oma valikul ja valis ise ka teenistusse naasmise aja. Seega ei olnud tegemist kaebajast sõltumatute juhuslike asjaoludega, mis ei saaks õigustada 4(6)

3-16-1031 erinevat kohtlemist (vrd lahend nr 3-4-1-21-15, p 68). Kaebaja ei ole väitnud, et tema vahepealne politseiteenistuses olek või varasem naasmine olnuks takistatud. Enne PPVS jõustumist teenistusest lahkunud isikutel oli piisavalt aega asuda PPVS jõustumise järgselt teenistusse ning saavutada pensioni määramine 50-aastaselt. Riigi raha kokkuhoidlik kasutamine ja stabiilse politseiteenistuse toimimine on olulised eesmärgid. Kaebaja viidatud sätted ei ole põhiseadusevastaselt rikkunud tema omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ega toonud kaasa ebavõrdset kohtlemist. Asjas ei esine ka vormi- ega menetlusvigu, mis tingiksid vaidlustatud otsuse õigusvastasuse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5(6)

3-16-1031

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

Villem Lapimaa

Virgo Saarmets

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.