B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ) hagi N.R vastu põhivõla 1410 euro 14 sendi, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude saamiseks
Tsiviilasja hind
1829 eurot 79 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Anzhela Ternikova Kostja: N.R (isikukood XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista N.R-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja põhivõlg 736 eurot 68 senti.
3.Mõista N.R-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (736 eurolt 68 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ põhinõue 673 euro 46 sendi ulatuses. Jätta täielikult rahuldamata B2 Impact OÜ intressinõue (152 eurot 44 senti), sissenõutavaks muutunud viivise nõue (88 eurot 68 senti) ja sissenõudmiskulude nõue (35 eurot).
6.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ) esitas 22. oktoobril 2025 Tartu Maakohtule N.R (kostja) vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 1410 eurot 14 senti, intressi 152 eurot 44 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 88 eurot 68 senti ja viivise põhinõudelt alates 23. oktoobrist 2025 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid ESTO AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 15. oktoobril 2023 krediidikontolepingu nr 3636166823, mille alusel sai kostja krediiti 500 eurot. 22. oktoobril 2023 suurendas esialgne võlausaldaja kostja krediiti 1500 euroni. Kostja sai lepingu alusel kokku 1545 eurot. Kostja tegi tagasimakseid 970 eurot 78 senti. Kostja oli viivituses 1. detsembri 2024 – 1. märtsi 2025 arvete tasumisega. Esialgne võlausaldaja saatis 4. märtsil 2025 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, luges esialgne võlausaldaja lepingu 19. märtsil 2025 üles öelduks. Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõude hagejale.
3.Kostja ei ole hagile vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
5.Kohus menetleb hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses. Kohus selgitab, et eelneva tõttu ei määranud kohus otsuse avalikult teatavakstegemise aega. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
6.Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 15. oktoobril 2023 sõlmitud krediidikontolepingust nr 3636166823 (dtl 20 – 21; teenusetingimused dtl 12 – 18; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 22 – 25) ning krediidilepingu lisast nr 1 (dtl 35 – 36; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 37 – 40). Lisaks sõlmisid esialgne võlausaldaja, kostja ja Rademar AS 30. novembril 2023 järelmaksulepingu nr 373718974618 (dtl 42 – 43), mille kostja vormistas ümber krediidikontoks. Kostja sai krediiti kokku 1545 eurot, millele lisandus järelmaksulepingu osa 162 eurot 46 senti. Kohtule on esitatud ka maksekorraldused väljamakstud krediidi kohta (dtl 50 – 70). Kostja pidi laenu tagastama esialgse võlausaldaja esitatud arvete alusel.
7.Vaidlust ei ole selles, et poolte oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
8.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 49,22% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (15. oktoobril 2023) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,72% (kolmekordne määr seega 50,16%). Seega ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
9.Tarbijakrediidilepingu puhul peab kohus kontrollima ka seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); ·
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p
3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
10.Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist selgitanud hagi p-des 3 – 5. Hagist nähtuvalt tugines esialgne võlausaldaja esitatud andmetele sissetuleku ja finantskohustuste kohta, tegi päringu Maksu- ja Tolliametile ning kontrollis maksehäirete puudumist avalikest andmebaasidest Kohus selgitas 25. veebruari 2026 puuduste kõrvaldamise kohtunõudes, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Eelnevat arvestades palus kohus hagejal täpsustada, kas esialgne võlausaldaja on nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. Kohus selgitas, et kui esialgne võlausaldaja on kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist nõudnud, siis tuleb kohtule pangakonto väljavõtted ka esitada.
11.Hageja on 25. veebruari 2026 menetlusdokumendis märkinud, et ta esitas ammendavalt andmeid, mis puudutavad kostja maksevõimet.
12.Kohus saab hageja 25. veebruari 2026 menetlusdokumendist aru selliselt, et esialgne võlausaldaja ei ole kostjalt nõudnud pangakonto väljavõtte esitamist. Samuti ei ole hageja kohtu hinnangul tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus märgib, et hageja ei ole kohtule esitanud kostja laenutaotlust, vaid on kopeerinud selle hagisse (vt hagi p 3). Tegemist ei ole tõendiga, mida kohus saaks asja lahendamisel arvestada. Seejuures ei nähtu ka kopeeritud osast kostja sissetulekut ega tema kohustusi. Kuigi hageja on viidanud EMTA infole kostja nelja kuu keskmisele sissetulekule (vt hagi p 4), ei ole kohtule vastavat tõendit esitatud. Hageja on viidanud ka sellele, et päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse näitasid, et kostjal puuduvad kehtivad maksehäired. Ka selle kohta ei ole hageja kohtule tõendeid esitanud. Seega ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit kostja maksevõime hindamise kohta. Hagist ei nähtu ka seda, et esialgne võlausaldaja oleks hinnanud kostja maksevõimet krediidilepingu lisa sõlmimisel (krediidi suurendamisel) või järelmaksulepingu sõlmimisel. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
13.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest
(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10). Kohus ei nõustu hageja vastuväidetega seoses kohtu nõudega ümberarvutuste tegemiseks. Hageja vastuväited ei ole kooskõlas kohtupraktikaga ning kohus ei pea vajalikuks neid vastuväiteid põhjalikumalt käsitleda.
14.Hageja on 25. veebruari 2026 menetlusdokumendis toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus asub seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on märkinud, et ümberarvestuse korral loeb hageja kõik kostja tehtud tagasimaksed 970 eurot 78 senti põhiosa katteks. Seega on tagastamata põhiosa 736 eurot 68 senti (1545 + 162,46 – 970,78). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhinõudena 736 eurot 68 senti.
15.Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2). Hagi p-s 12 on hageja märkinud, et kostja oli viivituses 1. detsembri 2024 – 1. märtsi 2025 arvete tasumisega. Kuigi hageja on 27. veebruari 2026 menetlusdokumendis esitanud ümberarvutused ning lugenud kõik kostja tehtud tagasimaksed tasutuks põhinõude katteks, ei ole hageja välja toonud, et ka sellises olukorras oleks kostja olnud viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega. Seega ei olnud VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud. Leping ei olnud kehtivalt üles öeldud.
16.Intressi kohta märgib kohus järgmist. VÕS § 397 lg 1 esimene lause sätestab, et majandusvõi kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Kohus on eelnevalt selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Hageja on 27. veebruari 2026 menetlusdokumendis lähtunud VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäärast. Hageja on märkinud, et intressiarvestus on alates lepingu sõlmimise järgnevast päevast kuni lepingu ülesütlemiseni: 16. oktoobrist 2023 kuni 19. märtsini 2025 summalt 1707 eurot 46 senti kokku 141 eurot 78 senti. Seejuures viitab hageja lisale, mida menetlusdokumendile lisatud ei ole. Kohtule jääb arusaamatuks, miks hageja on arvestanud intressi kogu laenusummalt olukorras, kus kostjal tuli tagastada laenu arvete alusel. Hageja ei ole arvestanud intressi igalt põhiosa makselt. Lisaks sellele ei ole ka leping kehtivalt üles öeldud. Kohus ei pea võimalikuks arvestada ise intressi. Kuivõrd hageja intressinõue on ebaselge, jätab kohus selle rahuldamata.
17.Viivise kohta märgib kohus järgmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
Hageja on 27. veebruari 2026 menetlusdokumendis märkinud, et palub arvestada viivist alates lepingu alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 20. veebruarist 2025 summalt 970 eurot 78 senti. Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda viivist alates 20. veebruarist 2025. Kuivõrd hageja 27. veebruari 2026 menetlusdokumendis esitatud viivisenõue on ebaselge, jätab kohus selle rahuldamata. Arvestades hagis toodud taotlusi peab kohus võimalikuks mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlalt (736 eurot 68 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
18.Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt 35 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. VÕS 113 2 lg 2 p 2 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel. Küll aga saaks hageja nõuda kulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et ta on enne saatnud kostjale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole ka vastavaid tõendeid esitanud. Seega ei ole VÕS § 113 2 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud ja hagejal ei ole õigust nõuda sissenõudmiskulusid. Kohus jätab selle nõude rahuldamata.
19.Eelneva tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 736 eurot 68 senti ja viivise põhivõlalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 673 euro 46 sendi ulatuses (1410,14 – 736,68) ning täielikult rahuldamata hageja intressinõude (152 eurot 44 senti), sissenõutavaks muutunud viivise nõude (88 eurot 68 senti) ja sissenõudmiskulude nõude (35 eurot).
20.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et praegusel ajal on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Siinkohal arvestab kohus hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 1651 eurot 26 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 736 eurot 68 senti) ning seda, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust ning kohtuvaidlus on vältimatus põhjuslikus seoses sellega, et esialgne võlausaldaja on andnud kostjale laenu vastutustundlikku laenamise põhimõtet ehk esialgne võlausaldaja kui krediidiandja seadusest tulenevat kohustust rikkudes (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-22-11447, p 8). Seega puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.