J. V. hagi J. V. vastu elatise suurendamise nõudes
Apellatsioonkaebuse hind
915,66 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 29. detsembri 2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
J. V. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
24. märts 2026
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): J. V. (isikukood XXX), lepinguline esindaja Maarika Kutser Vastustaja (hageja): J. V. (isikukood XXX), seaduslik esindaja eestkostja Ü. P. (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Paavo Paal
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 29. detsembri 2025 otsus osas, milles maakohus jättis elatise väljamõistmisel arvestamata J. V. J. V. poolt kohtumenetluse ajal tasutud J. V. telefonikuludega ning täiendada maakohtu otsust 31. märtsiks 2026 sissenõutavaks muutunud elatise suurusega. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni järgneva lausega „Elatis on muutunud 31. märtsiks 2026 sissenõutavaks 1987,61 eurot“.
2.Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
4.2.Suurendada Viru Maakohtu 29. oktoobri 2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 218-12328 J. V. J. V.-na J. V. kasuks välja mõistetud elatise suurust ning välja mõista J. V.-lt lapse J. V. kasuks alates 3. septembrist 2025 kuni J. V. täisealiseks saamiseni (s.o XXXXXXXXXXX) igakuine elatis 301,74 eurot (s.o 282,31 eurot (baassumma alates 1. aprill 2025) + 59,43 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast seisuga 1. aprill 2025) - 40 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitise seaduse § 17 lg 3) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.
4.3.Elatis on muutunud 31. märtsiks 2026 sissenõutavaks 1987,61 eurot.
4.4.Kohustada J. V.-d tasuma J. V. kasuks p-s 4.2 välja mõistetud elatis Ü. P. pangakontole iga kuu 1. kuupäevaks.
4.5.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
5.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J. V. (hageja) esitas 3. septembril 2025 Viru Maakohtule hagi J. V. (kostja) vastu elatise suurendamiseks. Hageja on kostja tütar ja hageja ema on surnud. Hageja soovib elatise suurendamist alates hagi esitamisest ja selle väljamõistmist perekonnaseaduse (PKS) §-s 101 sätestatud suuruses. Pooled sõlmisid tsiviilasjas nr 2-18-12328 maakohtu 29. oktoobri 2018 määrusega kinnitatud kompromissi, mille kohaselt oli kostjal kohustus tasuda hageja ülalpidamiskohustuse täitmise katteks 200 eurot kuus alates 1. oktoobrist 2018. Pärast hageja ema surma 8. juunil 2023 on hageja elanud alates 2023. aasta juulist oma tädi Ü. P. juures, kes määrati 12. juuni 2025 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-8538 hageja eestkostjaks. Hageja kostjaga koos ei ela ja tema juures ei viibi. Hageja ja kostja vaheline suhtlus piirdub telefonikõnedega. Kostja ei ole hageja ees ülalpidamiskohustust täitnud, kuigi kostjalt on seda korduvalt nõutud. Hageja saab igakuiselt toitjakaotuspensioni 270,90 eurot, lapsetoetust 80 eurot ja eestkostetava lapse toetust 240 eurot, kokku 590,90 eurot, mis asendavad surnud ema panust hageja ülalpidamisse, kuid ei asenda kostja kui isa panust. Hageja vajadused on 615 eurot kuus, sh eluasemekulud 120 eurot, toit 250 eurot, transport 50 eurot, sidekulud 30 eurot, kulutused tervishoiule 15 eurot, kulutused hügieenitarvetele 15
eurot, kulutused koolikohustuse täitmiseks 10 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 25 eurot ning muud vältimatud püsikulud 100 eurot. Hagejal on diagnoositud psoriaas, mille tõttu vajab ta erinahahooldusvahendeid ja ravimeid, neid kulusid oleks võimalik katta, kui isa panustaks lapse ülalpidamisse riigi poolt ettenähtud miinimumi piires.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Tsiviilasjas nr 2-18-12328 kinnitatud kompromissi kohaselt on kostja kohustatud tasuma hageja ülalpidamiseks 200 eurot kuus. Kostjal ei ole võimalik suuremat elatist tasuda, kuna tal on teisest kooselust 18. detsembril 2018 sündinud kolmas laps S, J. V., see on mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla perekonnaseaduse (PKS) § 101 arvutatud elatise summa PKS § 102 lg 2 kolmanda lause kohaselt. Kostja tasub ülalpidamiskohustuse täitmise katteks hageja telefoniarveid ja kannab hagejale üle taskuraha 10–25 eurot kuus. Kostjal puudub vara, mille arvelt ülalpidamiskohustust täita. Hageja nõuab kohtulahendiga välja mõistetud elatise suurendamist, aga ei ole kohtu ette toonud võrreldes elatise väljamõistmise ajaga muutunud asjaolusid.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohtu 29. detsembri 2025 otsusega rahuldati hageja hagi kostja vastu elatise suurendamiseks ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja alates 3. septembrist 2025 kuni lapse täisealiseks saamiseni (s.o. XXXXXXXXXXX) igakuine elatis 301,74 eurot (s.o. 282,31 eurot (baassumma alates 1. aprill 2025) + 59,43 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast seisuga 1. aprill 2025) – 40 eurot (50% lapsetoetusest), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitise seaduse (PHS) § 17 lg 3) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Maakohus kohustas kostjat tasuma hageja kasuks välja mõistetud elatis lapse eestkostja Ü. P. pangakontole iga kuu 1. kuupäevaks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus leidis, et kuivõrd tsiviilasjas nr 2-18-12328 kinnitatud kompromissi kohaselt oli kostja kohustatud tasuma elatist 200 eurot, mis tol ajal oli 80% elatise miinimummäärast, kohaldub varasemale lahendile PKS § 2172. Kuivõrd kostja ei ole nõustunud tasuma suuremat elatist, on hageja PKS § 2172 lg 2 alusel pöördunud kohtu poole, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele. Hageja ei pidanud esitama varasema lahendi aluseks olnud asjaolusid ega tõendama nende muutumist, sest PKS § 2172 lg 2 on iseseisev alus elatise suurendamise nõude esitamiseks. Hagi on õiguslikult lubatav. Maakohus tuvastas, et kostja on küll tasunud väikseid summasid hagejale ja tasunud tema mobiiltelefoni arveid, kuid leidis, et seda ei saa lugeda piisavaks ülalpidamiskohustuse täitmiseks, mistõttu on kostja hageja ülalpidamise kohustust rikkunud. Maakohus leidis, et kostjalt tuleb välja mõista elatis PKS §-s 101 sätestatud suuruses ehk 301,74 eurot. Kostja vastuväidet elatise suurusele PKS § 102 lg 2 alusel ei pidanud maakohus põhjendatuks. Maakohus leidis, et kuivõrd kostja keskmine töötasu on olnud 1718,16 eurot kuus, on ta võimeline ülal pidama oma mõlemaid alaealisi lapsi ilma, et ta enda ülalpidamine saaks kahjustatud. Maakohus leidis, et elatisest ei ole põhjendatud maha arvata kulu, mida kostja on hageja ülalpidamiseks vahetult kandnud. Lapsest lahus elaval vanemal on kohustus täita ülalpidamiskohustust rahas elatist tasudes (PKS § 100 lg 1).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas 28. jaanuaril 2026 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja elatise suurendamise nõude rahuldamata jätmist. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ning maakohus on ebaõigesti kohaldanud õigusnorme ning hinnanud tõendeid. Kohtuotsus on vastuoluline ning ei põhine tõenditel, vaid on rajatud oletustele ja maakohus on jätnud välja selgitamata asjas olulist tähtsust omavad asjaolud. Maakohus märkis otsuse punktis 17, et kostjal oli kohustus tasuda hagejale elatist, mis vastas 80%-le poolest kuupalga alammäärast ehk 80% 250 eurost. Maakohtu selline järeldus on ebaõige ning antud juhul ei olnud kompromisslepinguga kokku lepitud, et kostja kohustub tasuma elatist kindla protsendina seaduses sätestatud elatise miinimummäärast. Maakohus on ebaõigesti tulnud järeldusele, et käesolevas asjas tuleb kohaldada PKS § 217 2 lõiget 1, mille kohaselt kui enne 2022. aasta 1. jaanuari tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatusraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates 2022. aasta 1. jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus. Ainuüksi asjaolu, et kompromissi kinnitamise ajal oli miinimumelatis summas 250 eurot ning kokkulepitud summa 200 eurot vastab tõesti 80%-le 250-st, ei tähenda, et elatis oleks välja mõistetud protsendina PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast või protsendina Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Otsuse punktis 18 on maakohus hinnanud hageja vajadusi ja võrrelnud neid 2018. aastaga ilma, et hageja oleks esitanud mingeid tõendeid või oleks võrdluseks võetud tsiviilasja nr 218-12328 materjalid. Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et hageja kulud on suurenenud võrreldes 2018. aastaga 500 eurolt 615 euroni. Kuigi maakohtus leidis tõendamist, et kostja tasub igakuiselt hageja telefoniarveid suuruses 18–73 eurot ja annab taskuraha keskmiselt 20 eurot kuus, leidis maakohus, et kostja ei ole selle kulu hüvitamist eraldi nõudnud ning seetõttu järeldas maakohus, et kostja ei soovi seda kulu tasaarveldada tasumisele kuuluva elatise arvelt. Maakohtu selline järeldus on arusaamatu, kuna seadusest ei tulene, et kostja peaks tasaarvelduse tegemiseks esitama vastuhagi. Kostja tasutud summad – nii taskuraha kui ka telefoniarved, oleks võimalik elatise nõudest maha arvestada. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et hagiavalduses märgitud sidekulu 30 eurot on põhjendamatu, kuna vaidlust ei ole selles, et kostja on hageja telefoniarveid tasunud. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata PKS § 102 lg 2 ja hindamata kostja teise lapse vajadused.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus oleks pidanud jätma hagiavalduse rahuldamata, sest kostja tasutava elatise suurus 200 eurot on kindlaks määratud Viru Maakohtu 29. oktoobri 2018 kompromissi kinnitava määrusega tsiviilasjas nr 2-18-12328. Muutunud on nii elatise suurust mõjutavad asjaolud kui ka õiguslik olukord ning nii maakohtu menetluses kui ka maakohtu otsuses on see leidnud põhjalikku käsitlemist. Põhjendamatu on ka apellatsioonkaebuse teine väide, et kostja teise lapse vajaduste tõttu on välistatud hagi rahuldamine. Maakohtu menetluses on leidnud tõendamist hoopiski asjaolu, et kostja omab piisavat sissetulekut, et maksta elatist nii enda alaealisele tütrele kui ka pidada üleval enda teist alaealist last ning sealjuures jääb kostjal ka piisavalt üle raha enda vajadusteks. PKS § 102 lg 2 alusel esitatud vastuväidet peab tõendama kostja ise, kuid kostja ei ole seda teinud maakohtu menetluses ega ka apellatsioonkaebuses.
Kostja vastuväited ja apellatsioonkaebus on eriti küünilised, sest kostja ei ole tasunud tsiviilasjas nr 2-18-12328 kinnitatud kompromissi alusel hagejale elatist isegi olukorras, kus kostja sissetulekud on pärast 2018. aastal toimunud kohtumenetlust oluliselt suurenenud. Hagejal on õigus esitada hagi elatise suurendamiseks ka TsMS § 459 lg 1 p 1 alusel elatise määramise aluseks olevate asjaolude muutumise tõttu. Hageja ema on meie hulgast lahkunud. Kostja sissetulekud on võrreldes 2018. aastaga suurenenud ja tema sissetulek on suurem kui miinimumpalk. Hageja on tänaseks saanud 14-aastaseks ning tema vajadused on vanuse tõttu suurenenud. Nende asjaolude osas puudub vaidlus. Hageja tädi Ü. P., kes on määratud tema eestkostjaks, ei ole samas hageja suhtes ülalpidamiseks kohustatud isik. Seega on muutunud ülalpidamiseks kohustatud isikute ring väiksemaks ning tegemist on asjaoluga, mis juba iseenesest tingib hagiavalduse menetlemise TsMS § 459 lg 1 p 1 alusel. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kuna kostja netosissetulek on igakuiselt vähemalt 1718,16 eurot, siis saab ta üleval pidada nii hagejat kui ka enda alaealist poega ning elatise väljamõistmine hageja kasuks ei kahjusta kostja alaealise poja ülalpidamist. Kostja viited ülalpidamiskohustuse vahetule täitmisele (mobiiltelefoni arvete tasumine ja taskuraha andmine) ei oma tähendust elatise nõude rahuldamisel. Kostjalt on elatis välja mõistetud, kuid ta ei ole seda kohustust täitnud kompromissimääruses sätestatud ulatuses ja viisil.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis elatise väljamõistmisel arvestamata kostja poolt kohtumenetluse ajal tasutud hageja telefonikuludega. Ringkonnakohus saab selles osas teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja täiendab maakohtu otsuse resolutsiooni järgneva lausega „Elatis on muutunud 31. märtsiks 2026 sissenõutavaks 1987,61 eurot“. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2 1). Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda.
7.Hageja on esitanud elatise muutmise nõude. Hageja palub suurendada Viru Maakohtu 29. oktoobri 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-12328 kinnitatud kompromissis kokkulepitud kostja poolt hagejale tasutava elatise suurust 200 eurot kuus alates hagi esitamisest 3. septembril 2025.
8.Maakohtu seisukoht otsuse punktis 17 selles, et tsiviilasjas nr 2-18-12328 leppisid pooled kompromissis kokku elatise suuruses, mis vastas 80%-le lahendi tegemise ajal kehtinud poolest kuupalga alammäärast, ei ole kooskõlas kompromissi tekstiga ja on oletuslikku laadi. Maakohtu kinnitatud kompromissi tekstist saab selgelt järeldada, et pooled leppisid kokku elatise suuruses muutumatu kompromissummana 200 eurot kuus. Seetõttu on maakohus asunud ka ebaõigele seisukohale, et asjas kohaldub perekonnaseaduse rakendussättes PKS § 2172 lg-s 1 sätestatu (maakohtu otsuse p-d 21–23) ja et kostja on kohustatud 29. oktoobri 2018 kohtulahendi alusel tasuma hagejale elatist seaduse alusel 292 eurot kuus. Samasisulisi ebaõigeid selgitusi andis maakohus pooltele ka kohtuistungil. PKS § 2172 lg 1 järgi kui enne 2022. aasta 1. jaanuari tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatusraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates 2022. aasta 1. jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus. Kuivõrd praegusel juhul ei olnud pooled kompromissis, mille kohus kinnitas enne 2022. aasta 1.
jaanuari tehtud kohtulahendiga, leppinud kokku elatises seadusega kehtestatud elatusraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, siis PKS § 217 2 lg 1 ei kohaldu. Seega ei ole PKS § 2172 lg 2 praegusel juhul iseseisev alus elatise suurendamise nõude esitamiseks.
9.Maakohus on lõppjäreldusena õigesti leidnud, et tegemist on hagiavaldusega, mille aluseks on hageja ülalpidamisvajadusega seotud asjaolude muutumine (otsuse p-d 20, 24, 25). Riigikohtu praktika kohaselt võib üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu 20. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-55028, p 9; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et hageja ema on 8. juunil 2023 surnud, kostja hageja kasvatamises ja ülalpidamises igapäevaselt ei osale ning hageja eestkostjaks on 12. juuni 2025 kohtumäärusega määratud tema tädi Ü. P.. Need asjaolud on tekkinud pärast tsiviilasjas nr 218-12328 asja arutamise lõppemist. Nimetatud asjaoludest piisab, et jaatada hageja õigust esitada TsMS § 459 lg 1 alusel hagi kohtumäärusega kinnitatud kompromissis kokku lepitud elatise suuruse muutmiseks. Täidetud on TsMS § 459 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud nõude esitamise eeldused. Seetõttu puudus maakohtul vajadus hinnata otsuse p-s 18 seda, kas ja kuidas on muutunud hageja vajadused võrreldes 29. oktoobri 2018 kompromissi sõlmimise ajaga. Põhjendatud on ka kostja seisukoht apellatsioonkaebuses, et maakohus hindas hageja kulutusi kompromissi tegemise ajal ilma tõendeid hindamata, sest hageja ei olnud vastavaid tõendeid (sh tsiviilasja nr 2-18-12328 materjale) kohtule esitanud. Kas ja millises ulatuses kostja 8. juuni 2023 kohtulahendi alusel hagejale elatist maksis, ei oma eraldivõetuna käesoleva hagi lahendamisel tähtsust.
10.Elatise suurendamise nõude lahendamiseks tuleb maakohtul lähtuda kehtivast õigusest. Maakohus on selles osas materiaalõigust õigesti kohaldanud. Hageja nõuab elatise suurendamist nii, et kostja maksaks talle elatist, mis ei oleks väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui nimetatud paragrahvi alusel arvutatud summa. Maakohus ongi kostjalt välja mõistnud elatisena alates hagi esitamisest PKS § 101 lg 1 alusel arvutatud summa. Kostja ei ole maakohtu arvestusi PKS § 101 lg 1 alusel elatise välja mõistmisel vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja nõutud elatise välja arvestamisel ja välja mõistmisel lähtunud õigesti PKS §-s 101 sätestatust ja kostjalt välja mõistetud elatise suuruse muutmiseks puudub alus. Hagiavalduse esitamise seisuga 3. septembril 2025 vastas PKS § 101 järgi välja mõistetavale elatisele 301,74 eurot kuus (maakohtu otsuse p 28).
11.Kostja apellatsioonkaebus põhineb paljuski väitel, et maakohus on põhjendamatult hinnanud hageja vajalike kulude suuruseks 615 eurot kuus. Kostja peab hageja kulutusi põhjendatuks üksnes 500 euro ulatuses kuus. Lisaks tasub kostja hageja mobiiltelefoniga seotud kulud 20 eurot kuus.
Kohtupraktikas on järjekindlalt asutud seisukohale, et kui vanemalt nõutakse elatist PKS §-s 101 sätestatud alusel, ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt näiteks Riigikohtu 13. juuni 2025 otsus tsiviilasjas nr 2-238691, p 20.1). Seega ei pidanud hageja, kes palus kostjalt enda kasuks välja mõista elatise PKS § 101 alusel, oma vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulusid tõendama ning maakohtul puudus vajadus neid kulusid tuvastada. Seega ei anna kostja vastuväited hagis väljatoodud kulude suurusele ringkonnakohtule alust kostja kaebuse rahuldamiseks.
12.Kostja soovib apellatsioonkaebuses, et kohus arvestaks väljamõistetud elatisest maha nii telefoniarvete eest tasutu kui ka hagejale antud taskuraha. Kostja apellatsioonkaebuses kumbagi rahasummat ei täpsusta. Kostja vaidlustab maakohtu seisukoha otsuse punktis 31, et kostja ei ole nimetatud kulude tasaarvestamist soovinud. Vaidlust ei ole, et hageja kasutab telefoninumbrit 56 270 845 ja tema sidekulude eest on tasunud ka pärast hagi esitamist kostja. Maakohus tuvastas, et see kulu jääb alla 20 euro kuus. Kostja on esitanud kulu tõendamiseks Elisa arved. Samas on oluline märkida, et asjakohased on üksnes need sidekulu arved, mille kostja on tasunud hageja eest alates hagi esitamisest (sest alates sellest ajast taotleb hageja elatise suurendamist). Kostja esitatud tõenditest tõendab hageja sidekulu vaadeldaval ajavahemikul üksnes septembri 2025 kohta esitatud Elisa arve (hageja osa 15,71 eurot) (dtl 80), ülejäänud tõendid käsitlevad enne hagi esitamist kantud sidekulusid. Samas ei ole hageja maakohtu istungil 2. detsembril 2025 vaidlustanud kostja väiteid, et ta hageja sidekulusid tasub, avaldades ise, et enamus arveid on 13–17 eurot kuus (dtl 105–106). Sidekulude tasumist kostja poolt ei ole hageja vaidlustanud ka vastuses apellatsioonkaebusele (dtl 144). Arvestades poolte väiteid kostja poolt hageja sidekulude tasumise kohta peab ringkonnakohus põhjendatuks lugeda kostja elatise maksmise kohustus täidetuks kohtumenetluse ajal ajavahemikus september 2025 – märts 2026 (7 kuud) tasutud sidekulude osas. Kuivõrd kostja ei ole isegi mitte apellatsioonkaebuses selles osas selget arvestust esitanud, määrab ringkonnakohus esitatud tõendeid arvestades igakuulise põhjendatud kulu suuruseks 15 eurot, kokku 7 x 15 = 105 eurot. Hageja on pidanud sidekulusid vajalikuks kuluks. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et elatise välja mõistmisel ei tule kostja poolt juba tasutud elatise osaga arvestada. Tegemist on kostja vastuväitega hagile ja eraldi nõuet ei pea hageja selles osas esitama. Ringkonnakohus arvestab ajavahemikul september 2025 – märts 2026 kostjalt välja mõistetud elatisest maha 105 eurot ja arvutab välja 31. märtsiks 2026 sissenõutavaks muutunud elatise suuruse ning täiendab vastavalt ka maakohtu otsuse resolutsiooni. 31. märtsiks 2026 on muutunud hageja elatise nõue sissenõutavaks: septembris 2026 29 päeva eest 282,17 eurot + 6 x 301.74 eurot – 105 eurot = 1987,61 eurot. Kuivõrd käesoleva otsusega välja mõistetud elatis katab ka hageja sidekulud, siis saab kostja edaspidi hageja telefoniarvete tasumise vältimiseks hageja kasutuses oleva telefoninumbri hageja eestkostja nimele ümber vormistada.
13.Nõustuda ei saa aga kostja taotlusega arvata tasutavast elatisest maha hagejale antud taskuraha. Kohtupraktikas ei ole alaealisele lapsele makstud taskuraha loetud elatise makseks, välja arvatud siis, kui selles on kokku lepitud lapse seadusliku esindajaga. Praegusel juhul ei ole kostja sellise kokkuleppe olemasolu tõendanud.
14.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et PKS § 101 alusel arvutatav elatis tuleb jätta PKS § 102 lg 2 alusel vähendamata. Kostja apellatsioonkaebusest võib aru saada, et kostja taotleb välja mõistetava elatise vähendamist PKS § 102 lg 2 alusel, kuivõrd tal on ka teine laps, kellele kostja peab andma
ülalpidamist. Kostja ei ole seejuures vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et kostja keskmine netopalk ühes kuus on 1718,16 eurot ning arvestades hageja kasuks välja mõistetavat elatist jääb hageja enda ning teise lapse ülalpidamiseks seega kokku 1416,42 eurot. Maakohus hindas teise lapse vajadusi seejuures hageja võrdseks. Just viimast asjaolu on kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane vanem PKS § 102 lg 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on olukorras, kus ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisel isikule ülalpidamist, kahjustamata enda tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla mh olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral PKS §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 102 lg 2 kohaldamise eeldusi peab tõendama kohustatud isik, st kostja. Kostja etteheited selles, et maakohus ei ole arvestanud asja lahendamisel tema teise alaealise lapse (18. detsembril 2018 sündinud poeg S,) vajadusi ega ole tuvastanud, mis osas saab lapsele ülalpidamist anda tema teine vanem, on jäänud paljasõnaliseks. Kostja ei ole maakohtu menetluses ega ka apellatsioonkaebuses tõendanud, et tema teise alaealise lapse vajadused on oluliselt suuremad hageja vajadustest. Kostja ei ole tõendanud ka seda, et teise lapse ema lapse ülalpidamises ei osale või osaleb eeldatavast väiksemal määral (st ei kanna poolt lapse ülalpidamisega seonduvatest kuludest). Seega on kostja sellekohased väited jäänud paljasõnalisteks.
15.PKS § 99 lg 1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lõige 2 järgi tuleb seejuures arvestada õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Praeguses asjas võib esmapilgul leida, et hagiavalduses märgitud hageja vajalikud kulud 615 eurot kuus on enamuses osas kaetud tema enda sissetulekutega. Asja materjalide kohaselt on hageja sissetulekuks toitjakaotuspension 270,90 eurot, lapsetoetus 80 eurot ja eestkostetava lapse toetus 240 eurot (kokku 590,90 eurot). Ringkonnakohus selgitab, et olukorras, kus alaealisel lapsel on ainult üks elusolev vanem, peab see vanem lähtuvalt PKS § 96 lg-st 1 tagama eelduslikult üksinda ka lapse täieliku ülalpidamise. Toitjakaotuspension on mõeldud asendama puuduva vanema panust. Praeguse asja erilisus seisneb aga selles, et hageja ainus elusolev vanem, st kostja ei ole pikemat aega lapse ülalpidamise kohustust täitnud ning tema isiku- ja varahooldusõigust on Viru Maakohtu 12. juuni 2025 määrusega piiratud. Hageja eestkostjaks on tema tädi Ü. Ü. P., kes teostab neid õigusi hageja suhtes kostja asemel.
16.Eestkostetava lapse toetuse saamise õigus on lapsel, kelle vanemad ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda ning kellele on määratud füüsilisest isikust eestkostja (perehüvitiste seadus (PHS) § 20 lg 1). Ringkonnakohus märgib, et vanema hoolitsus ei hõlma üksnes lapse ülalpidamist, vaid vanemal on ka õigus ja kohustus lapse eest hoolitseda ning otsustada lapsega seotud asju (PKS § 116 lg 2). Praegusel juhul kostja hageja eest ei hoolitse ja tema asju ei otsusta ning seda teeb tema eest hageja eestkostja. Eestkostetava lapse toetus on mõeldudki katma eelkõige neid kulusid, mida eestkostja peab tegema lapsevanema asemel. Eestkostetava lapse toetuse maksmisega oleks üldjuhul vastuolus olukord, kui ainuüksi selle toetuse saamise tõttu väheneks alaealise lapse elusoleva vanema ülalpidamiskohustus PKS § 102 lg 2 järgi. Sellega,
et lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse arvel, on maakohus arvestanud juba PKS § 101 ja selle lõike 5 järgi miinimumelatise väljamõistmisel. Seega ei ole praegusel juhul põhjendatud asuda seisukohale, et hageja vajadused on enamuses osas kaetud tema enda sissetulekutega ja sellel alusel vähendada kostjalt välja mõistetavat elatist.
17.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks, välja arvatud p-s 12 märgitud osas.
18.Arvestades apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, alaealise ülalpidamisvaidluse iseloomu ning TsMS § 171 lg-s 1 sätestatut, jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud apellatsioonimenetluses poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.