Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus Apellant (hageja) W.Z (ik XXX), lepinguline esindaja Maksim Fedotov Vastustaja (kostja) Q.C (ik XXX), lepinguline esindaja Jana Tanissaar
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde Q.C 2. veebruaril 2026 esitatud tõendid: töövõime hindamise otsus ja kontoväljavõte.
2.Jätta asja juurde võtmata W.Z 16. veebruaril 2026 esitatud tšekid.
3.Jätta Viru Maakohtu 3. aprilli 2025 otsus muutmata, kuid täiendada otsuse põhjendusi.
Jätta ringkonnakohtu menetluse kulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva
sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.W.Z (hageja) esitas 25. novembril 2024 hagi Q.C (kostja) vastu elatise vähendamise nõudes. Hageja palub mõista temalt kostja kasuks välja igakuine elatis alates hagiavalduse esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni 98,07 eurot kuus, mis muutub iga aasta 1. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Hageja peab Viru Maakohtu otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-22-15765 maksma oma tütrele Q.Cle elatist PKS §-s 101 ettenähtud miinimummääras. Elatise väljamõistmisel lähtuti sellest, et kostja ei veeda koos hagejaga ühtegi päeva. Praegu on hageja ja kostja suhtlemise kord määratud Viru Maakohtu 10. oktoobri 2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-22-15765. Vanemad on määruses ettenähtut kokkuleppel muutnud ja taganenud mõnedest punktidest. Ajavahemikul 1. novembrist 2023 kuni 31. oktoobrini 2024 veetis kostja hagejaga 117 päeva, mis on keskmiselt 9,75 päeva kuus. Lisaks oli kostja hageja juures nimetatud ajavahemikul kuus tervet päeva, kuid läks õhtuks ema juurde. Kui need päevad juurde liita, oli kostja hagejaga 123 päeva ehk 10,25 päeva kuus. PKS § 101 lg 1 ja 6 ning elatiskalkulaatori järgi peaks hageja makstav elatis olema 98,07 eurot kuus. Hageja palub elatist vastavalt vähendada. Lõppseisukohas on hageja nõus maksma elatist 160 eurot kuus ja palub elatist vähendada kuni selle summani. Hageja kulutab kostjale keskmiselt 267,29 eurot kuus ning maksab lisaks elatist 287,72 eurot ja elatise võlga 150 eurot kuus. Kostja ema ei ole tõendanud, milliseid kulusid ta seoses kostja ülalpidamisega kannab. Tantsustuudiole ja kunstiringile on kulunud väidetust vähem. Ei ole tõendatud, et kostja ema käis sanatooriumides koos kostjaga. Kostja kontolt tehtud maksed ei ole seotud lapse vajadustega. Kostja ema nimetatud arvuti ja printeri ostis kostja ema endale.
2.Kostja ei nõustu hagis esitatud asjaolude, põhjenduste ja elatise summaga. Vanemad ei ole suhtluskorrast taganenud. Hageja rikub suhtluskorda. Ei vasta tõele, et kostja viibib hageja juures kuus keskmiselt 10,25 päeva. Kostja ema arvutuste järgi on kostja hageja juures keskmiselt 7,41 päeva kuus, st 89 ööpäeva aastas. Kostja ema arvutuste ja elatiskalkulaatori järgi oleks õige elatis 153,44 eurot kuus. Kostja möönab, et viibib hageja juures seitse ööpäeva kuus ja on nõus vähendama elatist 200 euroni, mis muutub vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4. Hageja ei ole tõendanud, milliseid kulutusi ta tegelikult kostjale iga kuu teeb. Kostja ema kulutab kostjale 774 eurot kuus. Lapsega koos elava vanema vahetu panus on oluliselt suurem kui lapsest lahus elava vanema panus. Ka tuleb arvestada, et erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. Kostja ema on töövõimetu, tema ja kostja sissetulek koosneb töövõimetoetusest 597,34 eurot, sotsiaaltoetusest 41,17 eurot, peretoetusest 80 eurot ja kostja elatisest 225,64 eurot, kokku 925,34 eurot. Kui kogu sissetulekust lahutada kostja kulud, jääb kostja emale elamiseks 151,34 eurot kuus (925,34-774). Abielu kestel soetasid kostja vanemad kolm korteriomandit, mis kuuluvad nende ühisvara hulka. Muud vara kostja emal ei ole. Hageja ei ole elatist makstes arvestanud summa indekseerimisega iga aasta 1. aprillil ja tal on kostja ees tekkinud võlg, mida kostja nõuab sisse täitemenetluses. Suhtluskorra graafik muutub igal aastal.
Ei esine PKS § 102 lg-s 2 nimetatud alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Hageja ei ole töövõimetu ja tal ei ole teisi lapsi. Kostja arveldusarvele makstavad summad ei ole elatis, elatis tuleb kohtuotsuse järgi maksta kostja ema arveldusarvele. Ei ole tõendatud, et hageja väidetud kulud on tehtud just kostjale.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 3. aprilli 2025 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus leidis TsMS §-s 459 viidates, et kuna tulevikus makstava elatise suuruse muutmist võib nõuda, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, peab asjaolude muutumist tõendama hageja. Tuginedes PKS §-le 101 ja § 102 lg-le 3 vähendas maakohus elatist aja võrra, mille kostja veedab kuus keskmiselt hagejaga, ja suurendas vanemate varalise seisu erinevuse tõttu varem välja mõistetud määrani. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja viibib vähemalt seitse päeva kuus hageja juures. Hageja väidetavat 10,26 päeva ei ole võimalik hageja töögraafiku põhjal tuvastada. Kui kostja on hageja juures seitse päeva kuus, on miinimumelatis 160,92 eurot kuus. Vanem, kelle juures laps elab, panustab lapse ülalpidamisse oluliselt suuremal määral kui lahuselav vanem. Kostja elukoht on ema juures, faktiliselt elab ta emaga keskmiselt 2/3 kuust. Hageja maksab elatist miinimummääras ja elatise võlga kohtutäituri vahendusel. Ülalpidamiskohustuse rikkumine ei välista inimese õigust taotleda TsMS § 459 alusel tulevikus makstava elatise suuruse muutmist (RKTKo 20. juuni 2017 nr 3-2-1-67-17, p 12). Hageja esitatud tõendid kulutuste kohta ei tõenda, et kõik kulud tehti just kostjale, ka ei olnud kostja kõigil kulude tegemise päevadel hagejaga. Maakohus ei kahtle, et hageja tagab kostja ülalpidamise ajal, mil kostja on hagejaga, kuid kulude suurus ei ole tõendatud, samuti ei ole hageja näidanud kulude tegemist hageja huviringidele või tervisele. Kuigi ka kõigi kostja ema tehtud kulude seos kostjaga ei ole tõendatud, kannab ema ilmselt lapse kulu toidule, kommunaalmaksetele, riietele, jalatsitele, koolitarvetele jne. PKS § 102 lg 3 järgi võib kohus elatise välja mõista ka miinimumist suuremas summas lisaks §-s 99 toodud alustele muu hulgas lähtuvalt kummagi vanema varalisest seisust või lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel. PKS § 101 sätestatut järgides oleks miinimumelatis 160,92 eurot kuus. Maakohus leidis, et praegusel juhul on põhjendatud mõista elatis välja suuremas summas kui PKS § 101 järgne miinimum ehk jätta väljamõistetud elatis vähendamata. Kostja elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud emaga, kes korraldab suurel määral kostja igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse kostja eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Vanemate töövõime ja majanduslik seisund ei ole võrdsed. Kostja ema on raske haiguse tõttu töövõimetu, hageja töövõime ei ole piiratud. Hagejal olemas püsiv sissetulek palgatöö ja oma ettevõtluse näol, kostja ema igakuine sissetulek on töövõimetoetus ja puudega täisealise toetus. Vanem ei pea andma lapsele ülalpidamist ainult rangelt miinimummääras, kui tema majanduslik seisund võimaldab panustada rohkem ning see on vajalik lapse vajaduste või teise vanema raskema tervisliku või majandusliku seisundi tõttu. Hageja on ka rikkunud ülalpidamiskohustust ja tasunud elatist pikka aega vähem kui kohtuotsusega välja mõistetud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 3. aprilli 2025 otsuse tühistamist ning hagi rahuldamist ja elatise vähendamist proportsionaalselt ajaga, mis kostja veedab hagejaga. Arvestades baassumma indekseerimist 1. aprillil 2025, tuleb igakuine elatis vähendada 100,57 euroni, mis muutub igal aastal vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse muutumisele. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on otsus rutakas ja läbimõtlemata, maakohus väljus hagi piirest. Maakohus eiras seda, et hageja maksab iga kuu elatise võlga. Maakohus ei selgitanud välja kostja ema tervislikku seisundit, töövõimetuse kohta esitatud tõend on üle nelja aasta vana. Kohus ei kontrollinud, kas kostja ema ei tööta tervislikel põhjustel või omal valikul. Maakohtu järeldus kostja ema halvema majandusliku olukorra kohta on vastuolus tõenditega. Elatise väljamõistmisel ei nõudnud kostja elatist miinimumist suuremas summas. Kompromissina pakkus kostja elatise suuruseks 200 eurot kuus. Kostja ema käib regulaarselt spaades, reisib tütrega välismaal, teeb ostusid. Maakohus ei arvestanud ühisvarale tehtavaid kulutusi. Lahutuse järel jäid pere säästud kostja ema arveldusarvetele, kuid hageja peab maksma ühisvara soetamiseks võetud laene. Seda tuleb vanemate materiaalset olukorda hinnates arvesse võtta. Kostja esitatud tõendid ei kinnita, et ema teeks kostjale kulutusi enda avaldatud suuruses. Osa kuludest kantakse hageja makstavast elatisest. Kulud, mille kohta on esitatud tõendid, võivad olla tehtud ka kostja emale. Maakohus kostja kulusid ei analüüsinud. Puuduvad tõendid, et kostja ema tasuks kostja eluaseme, toidu, ravimite ja riiete eest. Vanemate vahel ei ole erimeelsusi selles, kui palju veedab kostja aega hagejaga. Väite suhtluskorra rikkumise kohta esitas kostja alles kohtus. Suhtluskorda rikuvad mõlemad vanemad, mis tuleneb kostja soovist isaga rohkem aega veeta. Seadus räägib keskmisest teise vanemaga veedetavast päevade arvust kuus, nendel päevadel ei kanna ema kulusid seoses lapsega. Hageja esitas andmed kulude kohta, mis ta on kostjale teinud. Lisaks maksab hageja elatist, elatise võlga, kannab ühisvaraga seotud kulud ja maksab laenusid.
22.augustil 2025 teatas hageja ringkonnakohtule, et tal sündis 20. juulil 2025 poeg, mida hageja palub võtta arvesse täiendava asjaoluna elatise vähendamise toetuseks kuni apellatsioonkaebuses taotletud suuruseni.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on maakohtu otsus põhjalik ja seaduslik. Elatise võlgnevuse tekitas hageja oma tähelepanematuse tõttu. Küüniline on viide kostja ema tervislikule seisundile. Töövõime hindamine kehtis kuni 13. jaanuarini 2026 ning seda on praeguseks pikendatud kuni 13. jaanuarini 2031. Kostja emal on diagnoositud raske haigus, olukord on läinud halvemaks. Vanemate ühisvara jagamise vaidlus on pooleli, kostja emal ei ole võimalik ühisvara kasutada. Ühisvara kohta käivad väited ei ole praeguses menetluses asjakohased. Vaidluse keskmes on küsimus, kuidas mõjutab elatise suurust suhtluskord. Kuna hageja suhtluskorda rikub, on keeruline arvutada, kui palju aega veedab hageja kostjaga. Kohtu määratud suhtluskorra järgi on see alla seitsme päeva kuus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata, kuid tuleb täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata ja apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.
7.Ringkonnakohus võtab asja juurde kostja 2. veebruaril 2026 esitatud tõendid: töövõime hindamise otsuse ja kontoväljavõtte (dtl 1318–1323), mis kinnitavad kostja juba maakohtus esitatud väiteid ja millele hageja on vastanud. Hageja 16. veebruaril 2026 esitatud tšekid (dtl 1329) jätab ringkonnakohus TsMS § 237 lg-le 1 ja §-le 331 tuginedes asja juurde võtmata, sest need on esitatud hilinemisega. Ringkonnakohus andis 7. jaanuaril 2026 hagejale tähtaja kulude kohta tõendite esitamiseks, tähtaeg sai täis 22. jaanuaril 2026. Hageja ei ole toonud välja hilinemiseks mõjuva põhjuse olemasolu, tõendite vastuvõtmine venitaks menetlust.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 442 lg 8 nõuetele vastavalt oma otsust põhjendanud ega ole rikkunud menetlusõiguse norme. Vastusena apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Hagis palus apellant vähendada elatise suurust ning mõista endalt välja elatis alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni 98,07 eurot (pärast indekseerimist 100,57 eurot) kuus, mis muutub iga aasta 1. aprillil vastavalt baassumma ja lapsetoetuse muutmisele. Maakohtu menetluse jooksul oli hageja nõus maksma elatist 160 eurot kuus, millist nõuet maakohus lahendas (maakohtu põhjenduste p 15, dtl 522). Apellatsioonkaebuse täpsustuses (dtl 1183) palub hageja vähendada elatist alates hagi esitamisest 100,57 euroni kuus. Seega ei ole ka hagejal endal selget nägemust, kui palju tuleks elatist lapsega veedetud aja tõttu vähendada.
10.Erinevalt hageja väidetust võttis maakohus arvesse seda, et hageja maksis elatist vahepeal vähem kui temalt välja mõisteti ning tasub menetluse ajal võlga kohtutäituri vahendusel ja igakuist elatist vastavalt kohtuotsusele. Maakohus märkis, et ülalpidamiskohustuse rikkumine ei välista õigust taotleda summa muutmist.
11.Maakohus tuvastas kostja ema töövõimetuse kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud töövõime hindamise otsuse alusel. Tõendi kohaselt puudub kostja emal töövõime, tõend anti välja viieks aastaks ja see kehtis kuni 13. jaanuarini 2026 (dtl 50). Maakohus ei pidanud kahtlema Eesti Töötukassa väljastatud tõendi õigsuses. On üldteada, et töövõimetust ei hinnata igal aastal. Hageja ei toonud maakohtu ette asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest võiks teha järelduse, et kostja ema on töövõimeline. Kuna kostja ema esitas tõendi töövõimetuse kohta, ei piisanud hagejal töövõimetuse väite ümber lükkamiseks paljasõnalisest vastuväitest. Kostja ema esitas ringkonnakohtule ka uue töövõime hindamise otsuse, milles on töövõime vähenemise kestuseks märgitud 14. jaanuar 2026 kuni 13. jaanuar 2031. Uus tõend ei muuda asja lahendust sisuliselt, kuid kinnitab kostja ema väidet, et töövõime vähenemine ei ole ajutine.
12.Vanemate varalist seisu hindas maakohus arvestades kummagi vanema sissetulekut ning kummalegi kuuluvaid kinnisasju, sõidukeid ja äriühingute osalusi. Maakohus tuvastas, et kostja ema igakuine sissetulek on üle poole väiksem hageja sissetulekust. Seejuures võttis maakohus arvesse ka kostjale makstavat lapsetoetust ja elatist. Ühisomandis olevatest korteriomanditest kuulub vanematele eelduslikult võrdne osa, ühisvara ega selle jagamine ei tekita vanemate majanduslikku ebavõrdsust. Lisaks tuvastas maakohus, et hagejal on veel üks tema lahusvarasse kuuluv korteriomand, osaühingu osa ja 33 sõidukit. Maakohus tegi sellest korrektse järelduse, et hagejale kuulub rohkem vara kui kostja emale. Hageja apellatsioonimenetluses esitatud liiklusregistri väljavõtte kohaselt oli 29. novembril 2022 hageja nimel 30 sõidukit, 44 sõidukit on ta võõrandanud ajavahemikul 24. jaanuarist 1997 kuni 29. novembrini 2022. Kostja ema on samal ajavahemikul võõrandanud viis sõidukit, ühtegi sõidukit tal hageja esitatud tõendi kohaselt ei ole (dtl 1236–1238). Need
andmed ei näita, et maakohus oleks vanemate varalise seisu kindlakstegemisel oluliselt eksinud. Hageja esitatud tõend on ka vanem kui maakohtu arvesse võetud andmed. Hageja ei ole tõendanud, et kostja emal oleks veel vara, mida maakohus ei arvestanud. Asjaolu, et kostja ema suudab endale lubada spaakülastusi, reise ja oste, ei viita tingimata varjatud sissetulekule. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja viidatud kulud sellises suuruses, et kostja ema sissetulekust ei peaks nendeks jätkuma. Ühisvarale tehtud kulutusi arvestatakse ühisvara jagamisel, selle võrra saab vähendada teisele ühisomanikule makstavat hüvitist või suurendada teise ühisomaniku makstavat hüvitist, kui vastavad eeldused on täidetud. Kulutusi ei oleks õige võtta arvesse kaks korda – nii elatise kui ka vara jagamise asjas. Lisaks leidis maakohus õigesti, et XXXXXXXXXXX korteri kulusid ei ole saa elatise maksmisel arvesse võtta, sest pole tõendatud, et hageja koos lapsega seal viibib (dtl 526). Hageja on läbivalt nimetanud oma elukohana XXX korterit.
13.Hageja viide, et kostja kulude suurus on tõendamata, ei ole asjakohane. Kuivõrd kostja ei väida, et tema kulud ületaks minimaalset elatist, ei tule tema vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt RKTKo 29. aprill 2015 nr 3-2-1-21-15, p 14; RKTKo 26. november 2014 nr 3-21-120-14, p 14; RKTKo 26. juuni 2013 nr 3-2-1-78-13, p 15). Hageja ei ole väitnud ega ole menetluses ilmnenud, et kostja eluaseme, toidu, ravimite ja riiete kulud oleks katmata st et kostja oleks näljas, riieteta, ravita ja elukohata. Maakohus arvestas, et Värska Kuurortravikeskuses viibimine koos kostjaga ei ole tõendatud, samuti ei ole tõendatud arvuti ja printeri ostmine kostjale (otsuse põhjenduste p 18, dtl 524).
14.Maakohus tuvastas, et kostja viibib hageja juures keskmiselt seitse päeva kuus. See, et laps veedaks isaga regulaarselt rohkem aega, ei tulene ei suhtluskorrast ega vanemate kokkuleppest, ka ei tõenda lapsega veedetavate päevade hulka isa töögraafik. Kohus vähendab PKS § 101 lg 6 alusel proportsionaalselt elatise suurust, kui lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus ning see nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle (22.06.2022, 2-19-19160/42, p 14.7). Hageja esitatud sõnumivahetus ei tõenda, kui palju viibib kostja hagejaga. Sellest nähtub vaid, et vanematel on suhtlust korraldades esiplaanil omavahelised suhted, mitte lapse heaolu. Maakohtus kattusid vanemate seisukohad vaid selles, et kostja veedab hagejaga keskmiselt seitse päeva kuus. Ringkonnakohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et vanemad oleksid saavutanud kokkuleppe, et kostja viibib hageja juures rohkem aega. Kostja ema on kinnitanud vaid kokkulepet, et kostja on pool aega hagejaga ajutiselt jaanuaris 2026 (dtl 1315–1316).
15.Hagejal on menetluse ajal sündinud teine laps (dtl 1296). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna hagejal teise lapse sünd alust kostja kasuks väljamõistetud elatist vähendada. Teise lapse olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (13.02.2018, 2-16-2343/41, p 10; 13.04.2016, 3-2-1-17-16, p 11). Praegu ei soovi hageja elatise vähendamist alla miinimummäära, kuid sellegipoolest on kohane võrrelda, kui palju jääb kostja sissetulekust enda ja kummagi lapse ülalpidamiseks. Maakohus arvestas hageja sissetulekuga 1907,27 eurot kuus. Hageja palk märtsis 2025 oli 2399,40 eurot (neto) kuus. Ringkonnakohtule esitatud palgatõendi järgi on hageja kahe aasta keskmine palk olnud 2285,62 eurot (dtl 1177). Hageja sissetuleku jagamisel kolme inimese vahel, olenevalt milline kolmest eelnimetatud summast arvesse võtta, jääks igaühele üle 600 euro (vahemikus 635,85–799,80 eurot). Seega ei tekita maakohtu väljamõistetud elatis olukorda, kus hageja noorem laps jääks kostjaga võrreldes halvemasse seisu.
16.Maakohus võttis miinimumelatise arvutamisel arvesse aega, mille kostja veedab hagejaga, kuid suurendas seejärel elatist PKS § 102 lg 3 alusel kuni summani, mis vastab elatise miinimumile ilma PKS § 101 lg-t 6 kohaldamata. Riigikohus on leidnud, et kohus võib PKS § 102 lg 3 kohaselt välja mõista elatise suuremas ulatuses, kui oleks konkreetse alaealise lapse kohta PKS § 101 alusel arvutatud summa sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad, kuid kohus peab otsustuse aluseks olevad asjaolud menetluses välja selgitama ning otsustust nõuetekohaselt põhjendama. Suurema elatise väljamõistmine PKS § 102 lg 3 alusel on kohtu diskretsiooniotsus (RKTKo 22. juuni 2022 nr 2-19-19160/42, p 14.8). Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (RKTKo 29. aprill 2015 nr 3-2-1-21-15, p 14; RKTKo 8. jaanuar 2014 nr 3-2-1-165-13, p 16). Maakohus on küll otsuses põhjendanud, miks peaks hageja osalema kostja ülalpidamises suuremas ulatuses kui kostja ema, kuid ei ole analüüsinud vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsiooni ega lapsega seotud kulutuste jaotust vanemate vahel. Ringkonnakohus saab selle puuduse kõrvaldada. Hageja sissetulek on umbes 2200 eurot kuus, kostja ema sissetulek maakohtu menetluse ajal oli ilma elatist arvestamata umbes 700 eurot kuus (jaanuaris 2026. a 771,55 eurot, dtl 1321– 1323). Hagejal on lisaks rohkem muud vara. Vanemate sissetulekute proportsiooni järgi võiks hageja kanda kostja ülalpidamise kulusid 3x suuremas ulatuses kui kostja ema. Kui ühe vanema kanda olev seadusjärgne minimaalne elatis on reeglina 301,74 eurot, siis peaks hageja PKS § 101 alusel maksma kostjaga veedetavat seitset päeva arvestades elatist 160,92 eurot ja 140,82 euro ulatuses andma ülalpidamist vahetult. Kostja ema annaks sel juhul vahetult ülalpidamist 160,92 euro ulatuses (301,74-140,82). Kui aga hageja maksab elatist 301,74 eurot ja annab lisaks kostjale vahetult ülalpidamist 140,82 euro ulatuses, jääb kokku tema kanda 442,56 eurot. See on veidi alla kolme korra rohkem kui jääb ema kanda, mis vastab umbkaudu vanemate sissetulekute proportsioonile. Seega on maakohus kokkuvõttes vanemate sissetulekute erinevusi õigesti arvesse võtnud. Kumbki pool ei ole esitanud andmeid, et kostja kulude jaotus vanemate vahel õigustaks elatise väljamõistmist teistsuguses määras. Kuna kostja veedab oluliselt suurema osa ajast emaga, on eluliselt usutav, et ema katab kostja eluaseme, toidu ja riiete kulud. Kostja ema kontoväljavõttel on näha makseid toidu ja eluaseme eest (dtl 1321–1323). Hageja ei ole tõendanud, et ta teeb kostjale kulutusi ebaproportsionaalselt rohkem võrreldes kostjaga koos veedetava ajaga (tõendid ühel päeval tehtud kulude kohta esitati hilinemisega).
17.Ringkonnakohus märgib, et kostja viide PKS § 102 lg-le 2 ei ole antud juhul asjakohane, sest see käib elatise vähendamise kohta alla § 101 alusel arvutatud miinimumi. Miinimumi arvutamisel võetakse PKS § 101 lg 6 alusel arvesse ka teise vanemaga veedetavat aega. See tähendab, et lg-s 6 ette nähtud päevade arvu võrra vähendatud elatis ongi konkreetse lapse puhul miinimum. Elatise vähendamisega alla miinimumi PKS § 102 lg 2 mõttes oleks tegemist siis, kui kohus mõistaks vanemalt välja sellest veel väiksema summa.
18.TsMS § 164 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.