5.1.Rahuldada hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata.
5.2.Lõpetada T.D ja V.G ühisomand Pärnu linnas Audru alevikus XXX asuvale kinnisasjale (registriosa nr XXXXXX).
2-22-17808
5.3.Mõista T.D-lt V.G kasuks omandikaotuse eest välja hüvitis 10 000 eurot ja kohustada T.D-d tasuma V.G-le see 14 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
5.4.Kohustada V.G-d tegema järgmise sisuga tahteavaldused tingimusel, et T.D on tasunud V.G-le p-s 5.3 nimetatud hüvitise 10 000 eurot:
5.4.1.V.G annab kinnisasja (registriosa nr XXXXXX) omandiõiguse üle T.Dle (asjaõigusleping);
5.4.2.V.G annab nõusoleku kustutada kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX teise jakku tema kohta tehtud ühisomaniku kanne ja teha uus kanne, mille kohaselt on kinnisasja ainuomanik T.D (nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks).
5.5.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud V.G kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.T.D (hageja) esitas 25.11.2022 Pärnu Maakohtule V.G (kostja) vastu hagi, milles palus jagada F pärandvara hulka kuuluva 1⁄2 mõttelist osa Pärnu linnas Audru alevikus XXX asuvast kinnisasjast (kinnisasi), lõpetada kinnisasja ühisomandi ja jätta kinnisasja hageja ainuomandisse, mõistes hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 7300 eurot ning kohustades kostjat andma kinnistusraamatu kande muutmiseks vajalik nõusolek. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt viivist.
1.1.Hagiavalduse kohaselt on pooled õde ja vend. Poolte ema F suri 19.01.2015 ning tema seadusjärgseteks pärijateks olid 1⁄3 mõttelistes osades pooled ja poolte isa C. Poolte ema pärandvarasse kuulus poolte vanemate ühisomandis olev vaidlusalune kinnisasi. Pärast poolte ema surma jäi kinnisasi nende isa valdusesse ning ta elas seal kuni surmani. Poolte isa suri 11.12.2020 ning tema testamendijärgseks pärijaks oli hageja. Seega on hagejal õigus kinnisasja 5⁄6 suurusele omandile ja kostjal 1⁄6 suurusele omandile. Kinnisasi on hageja elukoht, ta on aastaid seda hooldanud ja kandnud kõik sellega seotud kulud. Poolte vanemad soetasid kinnisasja 1980 pere elamuks ja kolisid koos oma lastega (pooltega) sinna elama. Kostja läks vahetult pärast elamu soetamist armeesse aega teenima ning sealt naasmise järel elas vaid lühikest aega elamus, kolides lõplikult ära 1984. Hageja
2-22-17808 elas elamus kogu selle aja ja kolis 1980ndate teises pooles elamu teisele korrusele oma perega elama, elades seal kuni 1990ndate lõpuni, mil hageja pere kolis paari kilomeetri kaugusel asuvasse elamusse. Osa hagejale kuuluvatest esemetest jäi elamusse ning elamu teine korrus jäi jätkuvalt hageja ja tema pere kasutusse. Hageja ja tema lapsed veetsid palju aega poolte vanemate juures ja olid neile toeks kuni surmani. Hageja ja tema lapsed hooldasid poolte vanemaid, aitasid neil teha sisseoste, hankida küttepuid, hooldada hoovi, koristada jne. Kostja külastas vanemaid üksnes tähtpäevadel. Pärast ema surma käis hageja iga päev isa hooldamas. Pärast isa surma on elamu hageja teine elukoht, ta hooldab kinnisasja ja kannab kõik selle kulud. Pärast isa surma tungis kostja 14.12.2020, 13.04.2021 ja 11.11.2021 elamusse ning vahetas selle lukud, mistõttu ei olnud hagejal võimalik oma koju pääseda. Hageja murdis lukud lahti ja taastas enda valduse. Kostja vastu on alustatud kriminaalmenetlust. Hageja on teinud kostjale ettepanekuid ühisomandi lõpetamiseks, kuid kostja on keeldunud. Kostja esitas taotluse kasutuskorra määramiseks. Kuna poolte suhted on halvad ning kostja on pannud hageja suhtes toime kehalise väärkohtlemise, ei ole pooltel võimalik samaaegselt kinnisasja kasutada.
1.2.Poolte ema pärandvara (1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast) tuleb pärimisseaduse (PärS) § 152 ja § 159 kohaselt koosmõjus asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-ga 2 jagada ning ühine omand lõpetada. Pärandvara jagamisel tuleb arvestada, et koos isalt päritud osaga on hagejal õigus suuremale osale kinnisasjast ning hageja soovib jätta selle enda ainuomandisse. Selline jagamisviis on õiglane ja pooli kõige vähem koormav. Kinnisasi on hageja lapsepõlvekodu ning hageja perele emotsionaalselt oluline koht ning hageja teine elukoht alates 2020. Lisaks on hageja hooldanud kinnisasja ja teinud sellele kulutusi nii vanemate elu ajal kui ka pärast seda. Kostja on pannud hageja vastu toime süütegusid ja tunginud ebaseaduslikult kinnisasjal asuvasse hoonesse. Kuna kinnisvara ekspertide hinnangul oli 13.09.2022 seisuga kinnisasja väärtus 47 000 eurot, vastab kostja 1⁄6 osa suurusele 7833,33 eurot. Arvestades seda, et selle aja seisuga on kinnisasjade väärtus langenud, on mõistlik hüvitis kostjale 7300 eurot. Kostja vastuväited, vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
2.Kostja nõustus pärandvara jagamisega proportsioonis 5⁄6 : 1⁄6, kuid ei nõustunud hageja taotletud kinnisasja jagamise viisiga. Kostja esitas 14.03.2023 vastuhagi, milles palus jätta kinnisasja 1⁄6 mõttelise osa kostja ainuomandisse, lõpetada kinnisasja ühise omandi ja jätta kinnisasja kostja ainuomandisse, mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 39 166,66 eurot ning kohustades hagejat andma kinnistusraamatu kande muutmiseks vajalik nõusolek. Alternatiivselt palus kostja müüa kinnisasja kaasomanike vahelisel enampakkumisel, kuid loobus sellest 21.03.2024 menetlusdokumendis. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt viivist.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt on õiglane jätta kinnisasi kostja ainuomandisse. Kostja on valmis hüvitama hagejale tema 5⁄6 osa rahas. Kinnisasi on kostja lapsepõlvekodu, millega seonduvad tugevad emotsionaalsed sidemed ja mälestused. Kostja elas kinnisasjal alates 1980, sh ka pärast ajateenistusest naasmist 1982– 1987. 1984 kolis tema juurde elama ka tema abikaasa ning seal sündisid ka kostja kaks last. Kostja renoveeris elamut ja kujundas aeda. Ka pärast ära kolimist külastas hageja pere
2-22-17808 vanemaid ning aitas neid põllu- ja aiatöödel ning elamu parandustöödel (akende vahetus, katuse parandus). Samuti aitas kostja vanemaid transpordiga ja arvete maksmisega. Kostja soovib veeta kinnisasjal vanaduspõlve ja taastada vanematekodu. Kostjal puudub muu püsiv eluase. Seejuures ei ole kinnisasi hageja tegelik peamine elukoht. Hageja elab vaidlusalusest kinnisasjast 2,4 km kaugusel YYY kinnisasjal Papsaare külas. Hageja on alustanud kostja suhtes erinevaid menetlusi, kuid kostja ei ole hageja vastu väidetavaid süütegusid toime pannud. Hageja takistab alusetult kostjal kinnisasjale juurdepääsu. Hageja vastuväited vastuhagile
3.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja elas kinnisasjal umbes kolm aastat ja tal puudub tõsiseltvõetav seos kinnisasjaga (see ei olnud kostja lapsepõlvekodu). Kostja tundis vanemate ja nende käekäigu vastu vähe huvi. Kostjal on olemas elukoht. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Pärnu Maakohus rahuldas 12.06.2024 otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata.
4.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
F (poolte ema) suri 19.01.2015; tema pärijateks olid C (poolte isa), hageja ja kostja, igaüks 1⁄3 mõttelises osas; F pärandvara ei ole jagatud; C suri 11.12.2020; tema ainupärijaks oli hageja; F-le ja C-le kuulus ühisvarana Audru alevikus XXX asuv kinnisasi; kinnistusraamatu kande kohaselt on hageja ja kostja kantud kinnisasja ühisomanikena kinnistusraamatusse; hagejal on pärijana õigus 5⁄6 osale kinnisasjast ja kostjal 1⁄6 osale; kinnisasja väärtus on 60 000 eurot; mõlemad pooled on võimelised tasuma teisele poolele omandi kaotuse eest hüvitist; mõlemad pooled on mingil ajal oma elus elanud kinnisasjal, hageja ajaliselt kauem kui kostja; kumbki pool ei kasuta kinnisasja oma püsiva elukohana; mõlemad pooled oma peredega aitasid vanemaid nende elu ajal kinnisasja hooldamisel, hageja käis kinnisasja sagemini; hageja tasus 09.01.2013–21.01.2023 vähemalt osaliselt kinnisasja kasutamisega seotud elektri-, vee- ja prügiarveid, ning tellis küttepuud ja tasus nende eest; pärast isa surma jäi kinnisasi hageja valdusesse ja kostjal ei ole elamule juurdepääsu; pooled ei ole jõudnud kostjale valduse võimaldamises kokkuleppele; poolte suhted on halvad ja olid seda ka enne isa surma.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kummalgi poolel võrreldes teise poolega kinnisasja ainuomandi saamiseks erilisemat või rohkem kaitsmisväärset huvi, mistõttu on õiglane lähtuda omandi proportsioonist (5⁄6 : 1⁄6) ning jätta kinnisasi hageja ainuomandisse ja kohustada hagejat tasuma kostjale omandi kaotuse eest hüvitist 10 000 eurot, mis vastab kinnisasja 1⁄6 osa suuruse väärtusele.
2-22-17808
4.2.1.Hagejal on õigus nõuda oma ema pärandvara jagamist ning kostjal oma ema pärandvara ning vanemate ühisvara jagamist vastavalt PärS §-s 152 ja AÕS § 77 lg-s 2 sätestatule. Pärimisel lähevad pärijatele üldõigusjärgluse põhimõttest tulenevalt üle pärandaja päritavad õigused vastavalt PärS §-dele 4 ja 130. Pärijad ei saa küll pärandaja positsiooni abikaasana, kuid nad saavad teostada pärandaja varasuhtest tulenevaid varalisi õigusi samasugusel kujul, nagu need olid oma eluajal pärandajal. See tähendab, et kuna pärandaja ja tema üleelanud abikaasa olid eluajal ühisomanikud, kuuluvad pärast pärandaja surma abikaasade ühisvara hulgas olnud esemed kaaspärijate ja üleelanud abikaasa ühisomandisse. Põhimõte, mille järgi läheb pärandaja osa ühisvaras PKS § 39 kohaselt tema pärandvara hulka, tähendab, et ühisvara hulgas olnud esemed hakkavad kuuluma pärijatele ja üleelanud abikaasale ühiselt. Seega on kaaspärijatel õigus nõuda pärandvara jagamise käigus ka abikaasade ühisvara jagamist (RKTKo 07.06.2023, 2-20-18256, p 11.3). Arvestades kinnisasja kuulumist poolte vanemate ühisvara hulka ning kummagi poole pärandiosi, on hagejal õigus 5⁄6 osale ja kostjal 1⁄6 osale.
4.2.2.Kohus saab lõpetada ühise omandi hagis või vastuhagis taotletud viisil, kaaludes kaasomanike huve ning arvestades, et kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustusatud järgima hea usu põhimõtet. Kumbki pool taotleb kinnisasja jätmist enda ainuomandisse. Kohus selgitas pooltele, et mõistlik on panna asi kaasomanike vahelisele enampakkumisele. Kostja taotles seda vastuhagis, kuid loobus taotlusest.
4.2.3.Pooled on suutelised tasuma teisele poolele omandi kaotuse eest hüvitist. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostjal on kontol 74 000 eurot. Hageja täisealised lapsed kinnitasid, et nad on valmis andma hagejale (maakohtu otsuses ekslikult kostjale) laenu kuni 14 000 eurot ning on usutav, et hageja kaks täisealist last on suutelised sellise summa kahe peale hagejale laenama (tegemist ei ole ebatavaliselt suure summaga).
4.2.4.Poolte esile toodud ja tõendatud asjaolusid arvestades on kummagi poole huvi kinnisasja ainuomandi saamiseks võrreldav (sarnane), kummalgi ei ole erilisemat või rohkem kaitsmist väärivat huvi. Kostja ei ole tõendanud, et tal ei ole muud elukohta. Kostja ja tema abikaasa 11.05.2021 sõlmitud abieluvaraleping, millega nad valisid varasuhteks varalahususe ja määrasid kinnisasjad ning osaühingu osa kostja abikaasa lahusvaraks, ei tõenda, et kostjal ei ole elukohta. Elukoht ei tähenda kinnisomandit. Pelgalt elukoha puudumine ei annaks ka alust jätta kinnisasja kostja ainuomandisse. Asjas esitatud tõendite alusel ei saa tuvastada pärandajate soovi kasutada kinnisasja mingil kindlal otstarbel või seda mitte võõrandada. Kui pärandajad oleksid soovinud, et kinnistut kasutatakse mingil kindlal otstarbel või et seda kindlasti ei võõrandataks, siis oleks nad pidanud tegema testamendi(d) vastavate korraldustega, mis on PärS-s lubatud (nt PärS §-s 76 sätestatud sihtmäärang). Q tunnistajana antud ütluse alusel ei saa pärandajate lõplikku soovi tuvastada, sest vestluses millalgi avaldatu ei pruukinud olla nende lõplik soov. Kostja enda subjektiivne soov vanemate elukohaks olnud kinnistut hooldada ja säilitada, ei pruugi kaaluda üles hageja samalaadset eesmärki. Hageja väitel on ka temal soov kinnisasi renoveerida, mitte müüa. Kuigi 2021 pidas hageja kinnisasja müüki võimalikuks, on hageja menetluses väitnud, et tal on soov kinnisasi säilitada ja renoveerida. See, et hageja pidas
2-22-17808 varem võimalikuks kinnisasja müüki, ei tähenda seda, et tema menetluses avaldatu oleks vale. Hageja kavatsused võisid muutuda. Kostja väide selle kohta, et hagejal ei ole vahendeid kinnisasja hooldamiseks, tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja esitas selle hilinenult alles kohtuvaidluse kirjalikes teesides ning ei põhjendanud, miks ta seda varem ei teinud. Kostja väitega arvestamine venitaks menetlust ja eeldaks menetluse uuendamist, et hageja saaks kostja väidetele vastata ja esitada vajadusel tõendid. Isegi, kui arvestada kostja väitega, ei saa kohtu hinnangul tuvastada pelgalt hoonete seisukorra alusel, et kostja ei ole võimeline kinnistut hooldama ja hooneid renoveerima. Kohtule on usutav hageja remargi korras esitatud selgitus, et ta ei ole teinud kinnisasjal suuremaid töid seetõttu, et ühisomand on jagamata ja kohus võib otsuse teha tema kahjuks. Mõlemad pooled on mingi aja 1980ndatel elanud kinnisasjal (hageja ajaliselt kauem kuni 1990ndate lõpuni). Asjas ei ole tõendatud, et emb-kumb pooltest kasutaks kinnisasja praegu oma püsiva elukohana. Kuigi hageja käib tihti kinnisasjal, kasutab sealseid pesemisvõimalusi ja osa hageja asju on kinnisasjal, ei tähenda see kinnisasjal püsivalt elamist. Vanemate elu ajal aitasid mõlemad pooled oma peredega vanemaid kinnisasja hooldamisel, hageja käis kinnisasjal sagemini. Hageja tasus kinnisasjaga seotud arveid ning tellis küttepuid ja tasus ka nende eest. Kostja ei ole tõendanud, et ka tema tasus arveid. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et hageja tasus arveid vanemate raha eest, sh pärast poolte isa surma. Kohtule ei ole teada, et hageja oleks palunud kostjalt abi kinnisasja hooldamiseks, mistõttu langes kogu kinnisasja hooldamise koormus hagejale temast endast tingitult ja see ei mõjuta pärandvara jagamist. Poolte suhted on halvad, nad ei ole jõudnud kokkuleppele kinnisasja kasutamise korra osas ning hageja avalduste alusel on alustatud kostja vastu mitmeid kriminaalasju seoses kinnisasja valduse väidetava rikkumisega. Poolte halvad suhted, sh hageja sõnumitega saadetud süüdistused ja nõudmised kostjale ja tema abikaasale ei mõjuta pärandvara ja ühisvara jagamist. Asjaoludest, et kinnisasi on olnud mõlema poole vanematekodu, mõlemad pooled on kinnistul elanud (hageja pikemat aega, kostja lühemat aega), mõlemad on oma vanemaid nende eluajal aidanud (hageja pere rohkem tuvastatud asjaoludel kui kostja), hageja on tasunud kinnistu kasutamisega seotud kulusid (küttepuud, vesi, elekter) nii vanemate eluajal kui pärast nende surma, kostja ei ole tasunud kulusid, pärast poolte isa surma on kinnisasi olnud hageja valduses ja hageja ei ole võimaldanud kostjale kinnisasja kaasvaldust ning poolte suhted on väga halvad, ei saa järeldada, et kummalgi poolel oleks suurem huvi kinnisasja enda ainuomandisse saamise vastu. Võttes arvesse omandisuhete proportsiooni on õiglane jätta kinnisasi hageja ainuomandisse ja kohustada hagejat tasuma kostjale omandi kaotuse eest hüvitist 10 000 eurot, mis vastab kinnisasja 1⁄6 osa väärtusele. Selliselt on kostjale tagatud õiglane hüvitis ning sel viisil pärandvara jagamine ei ole ebaõiglane. Kui kostjal oleks olnud eriline huvi kinnistu omandamise vastu, siis ei oleks kostja oma vastuhagi nõuet kitsendanud. Sellega võttis kostja võimaluse ise otsustada, kas ja kui palju ta on valmis kinnistu omandamisse enam panustama.
4.3.Kuna kinnisasi jääb hageja ainuomandisse tuleb kostjat kohustada andma nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks ja asendada see kohtuotsusega.
4.4.Hageja taotlusel tuleb määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ning kohustada hagejat tasuma kostjale hüvitist kahe nädala jooksul alates otsuse jõustumisest. Hoolimata kohtu
2-22-17808 selgitusest ei taotlenud kumbki pool täitmise korra määramist selliselt, et omandi üleminek ja hüvitise maksmine on omavahel seotud.
4.5.Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole maakohus kinnisasja hageja ainuomandisse jättes analüüsinud kõiki kostja väiteid, hinnanud tõendeid vääralt ning ei ole põhjendanud, miks ei saa kinnisasja jätta hüvitise vastu kostja ainuomandisse. Maakohus ei selgitanud pooltele, milliseid asjaolusid ta peab oluliseks ning milliseid tuleb pooltel tõendada ega arutanud asja ammendavalt. Maakohus ei kaalunud objektiivselt poolte huve. Maakohus leidis vääralt, et kostja ei ole tõendanud, et ta elas kinnisasjal alates 1980 ning tuvastas ekslikult, et kostja lahkus lõplikult 1984. Kostja elas kinnisasjal kuni 1989. Maakohus jättis arvestamata kostja vastuväitega, et hageja tasus arveid vanemate sissetulekute arvel ning hageja ei võimaldanud kostjal arveid tasuda. Seejuures käis hageja end kinnisasjal pesemas, mistõttu pidigi hageja need kulud kandma. Väär on maakohtu järeldus, et hagejal on võimekus tasuda kostjale omandi kaotuse eest hüvitist. Hageja laste kinnitus laenu andmise kohta ei tõenda hageja võimekust. Kinnitus tõendab, et hagejal endal ei ole vajalikku raha hüvitise maksmiseks ja kinnisasja renoveerimiseks, mistõttu on õiglane jätta kinnisasi kostja ainuomandisse. Hageja soovib tegelikult kinnisasja võimalikult kõrge hinna eest müüa, mitte säilitada vanemate pärandit. Kostja soovib ja suudab kinnisasjal oleva elamu renoveerida. Kostja soovib õiglase hüvitise vastu omandada poolte vanematele kuulunud kinnisasja ja veeta seal oma ülejäänud elupäevad. Kostja valis kinnisasja juba 2020 isa tervise halvenemise ajal oma püsivaks elukohaks, et hoolitseda isa eest ja hooldada kinnisasja, sest kostja ja tema abikaasa otsustasid lahus elada. Kostja sai sinna sissekirjutuse 19.09.2020, kuid siis algas ukselukkude vahetamine. Kostja soovis määrata kinnisasja kasutuskorra, kuid see kohtumenetlus on peatatud. Maakohus jättis põhjendamatult kõrvale kostja väite, et hagejal puuduvad vahendid kinnisasja hooldamiseks tulevikus. Kostja oli esitanud menetluses juba varem väite hageja kehva majandusliku võimekuse kohta. Hageja on jätnud kinnisasja ja sellel asuva elamu hooldamata. Elamu vajab põhjalikku remonti. Maakohus ajas otsuse põhjendustes segi kostja ja hageja, mis võis viia ebaõigete järelduste tegemiseni.
5.2.Kostja lisas apellatsioonkaebusele Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2024 määruse, millega soovis tõendada, et hageja on kiuslik ja pahatahtlik, ning foto, millega soovis tõendada, et kostja elas kinnisasjal kauem, kui maakohus tuvastas.
5.3.Kostja taotles 16.02.2026 seisukohas otsuse täitmise korra määramist selliselt, et omandit kaotavat ühisomanikku kohustatakse andma ühisomandi lõpetamiseks vajalikud
2-22-17808 tahteavaldused üksnes juhul, kui ühisomandi lõpetamist nõudev ühisomanik on oma hüvitise maksmise kohustuse täitnud. Kostja lisas menetlusdokumendile uued tõendid (fotod), millega soovis tõendada kinnisasja seisukorda 2025. a juulis ja augustis ning 2026 veebruaris (kinnisasi on hooldamata ja selle väärtus tõenäoliselt langenud) ning asjaolu, et hageja murdis lahti kostja kasutuses oleva ruumi ukse ja viis kostjale kuuluvad esemed prügiautole äraviimiseks, mis kinnitab hageja pahatahtlikkust. Nimetatud asjaolud on tekkinud pärast maakohtu otsuse tegemist. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Uued tõendid palus hageja jätta vastu võtmata. Otsuse täitmise korra määramise taotluse palus hageja jätta rahuldamata, sest kostja ei esitanud seda maakohtus, kuigi maakohus selgitas pooltele seda võimalust. Hageja ei taotlenud täitmise korra määramist juhuks, kui ringkonnakohus peaks vastuhagi rahuldama.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Küll aga muudab ringkonnakohus omal algatusel kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust ning täiendab kostja taotlusel TsMS § 445 lg 1 alusel kohtuotsuse täitmise korda. TsMS § 654 lg 22 kohaselt esitab ringkonnakohus määruse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
8.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes kinnisasja jagamise viisi ja menetluskulude jaotuse osas. Muus osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, millega maakohus jättis kinnisasja hageja, mitte kostja ainuomandisse, ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse osas.
9.Ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebusele ja 16.02.1026 menetlusdokumendile lisatud tõendid TsMS § 238 lg 1 alusel vastu võtmata, sest neil asjaoludel ei ole ühisomandi jagamise viisi otsustamisel tähtsust, lisaks on apellatsioonkaebusele lisatud foto esitatud hilinenult.
10.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus kõiki asjas esile toodud ja tõendatud asjaolusid arvestades põhjendatult seisukohale, et kinnisasi tuleb jätta hageja ainuomandisse.
10.1.PärS § 152 lg 3 järgi kohaldatakse pärandvara jagamisele kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui pärimisseadusest ei tulene teisiti. Kui asja jagamise viisi osas ei saavutata kokkulepet, otsustab AÕS § 77 lg 2 järgi kohus, kas jagada asi omanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele omanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele omanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või omanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada omanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Riigikohus on leidnud, et viidatud sätte alusel ühise omandi lõpetamise viiside vahel valiku tegemisel peab kohus kaaluma kaasomanike huve ja tegema otsuse, arvestades kõigi nende huve võimalikult suures ulatuses, seejuures tuleb kaasomand lõpetada viisil, mis koormab
2-22-17808 kaasomanikke kõige vähem (RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-39-17, p 10; RKTKo 29.05.2012, 32-1-61-12, p 12). Seega on tegemist kaalutlusotsusega, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on valikut tehes ületanud kaalumispiire või jätnud valikut tehes olulised asjaolud kaalumata. Eeltoodu kehtib põhimõtteliselt ka pärandvara jagamisel. Lisaks näeb PärS § 159 ette pärandavara hulka kuuluvate esemete jaotamise puhuks eripõhimõtted. Pärandvara jagamisel on üldiseks põhimõtteks PärS § 159 lg 1 järgi see, et pärandvara hulka kuuluvaid esemeid jaotades arvestatakse iga kaaspärija erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove, samuti testamendist või pärimislepingust tulenevat testaatori viimset tahet. Seejuures ei või kogumisse kuuluvaid asju pärandvara jagamisel üldjuhul üksteisest PärS § 159 lg 5 järgi eraldada, kui kas või üks pärija on eraldamisele vastu. Pärimisseaduses on täpsustatud ka seda, millal tuleks jätta pärandvara hulka kuuluv ese ühe kaaspärija ainuomandisse. PärS § 159 lg 2 näeb ette, et pärandvara hulka kuuluv ese, mida ei saa jagada reaalosadeks või mille pärijate kaasomandisse jätmine ei võimaldaks eset otstarbekalt kasutada, antakse ühele pärijale. Juhul, kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks tema pärandiosast, on pärija PärS § 159 lg 4 järgi kohustatud maksma teistele pärijatele rahalist hüvitist.
10.2.Siinses asjas ei ole maakohus rikkunud kaalumispiire, kui leidis, et kummagi poole pärandiosa proportsiooni arvestades on õiglane ja pooli kõige vähem kahjustav lahendus kinnisasja hageja ainuomandisse jätmine. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.2.1.Otsust tehes ei ole maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Hagimenetluses valitseb võistlevuse põhimõte, mis tähendab TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 järgi seda, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda, seejuures määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Sellest tulenevalt pidi kostja, kes osales menetluses vandeadvokaadist lepingulise esindaja vahendusel, mõistma oma menetluslikke kohustusi ning tooma esile ja tõendama asjaolud, mis kinnitavad tema erilist huvi kogu kinnisasja ainuomandi saamise vastu. Arvestades vastuhagis sisalduvaid õiguslikke põhjendusi oli kostjale selge, millisel õiguslikul alusel kohus vaidluse lahendab, mistõttu ei olnud maakohtul vaja ka nõude õiguslikku alust ja sellest tulenevate asjaolude esitamise kohustust kostjale selgitada.
10.2.2.Maakohus ei ole eksinud ka asjas tähtsate asjaolude tuvastamisel. Seejuures ei mõjuta maakohtu kaalutlusotsuse tulemust see, mitu aastat täpselt kostja 1980ndatel aastatel kinnisasjal elas, ega maakohtu järeldus selle kohta, et hageja elas seal kauem, sest maakohus ei andnud hageja varasemale mõnevõrra pikemale seotusele kinnisasjaga suuremat kaalu. Samas ei saa kostja esile toodud väidetest järeldada kuidagi seda, et tema emotsionaalne seotus kinnisasjaga oleks hageja omast suurem. Samuti ei andnud maakohus hageja kasuks kaalu asjaolule, et hageja tasus vanemate eest erinevaid makseid. Maakohus luges nende asjaolude alusel poolte huvid võrdväärseks. Seega ei oleks ringkonnakohtul alust järeldada kostja suuremat huvi kinnisasja ainuomandi vastu ka juhul, kui kostja oleks elanud kinnisasjal enda väidetud ajal (1980-1987, viibides vahepeal ajateenistuses) ning hageja ei oleks tasunud kinnisasjaga seotud makseid või oleks teinud seda vanemate vahendite arvel. Ka sellele, kes kandis pärast poolte vanemate surma kinnisasja kulutusi, ei ole maakohus hageja kasuks kaalu andnud.
2-22-17808
10.2.3.Maakohtule ei saa ette heita tõendite väära hindamist ka hageja maksevõime tuvastamisel. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda maakohtu järelduses selle kohta, et hageja lapsed suudavad talle ilmselt hüvitise maksmiseks vajaliku raha laenata. Lisaks taotles kostja ringkonnakohtult otsuse täitmise korra määramist selliselt, et omandi kaotus on seotud hüvitise maksmisega. Seega maandab hageja väidetava puuduliku maksevõimega kaasnevat hüvitise maksmata jätmise riski ringkonnakohtu määratud kohtuotsuse täitmise kord (vt all p 11).
10.2.4.Maakohus lähtus õigesti sellest, et ka kinnisasja edaspidise saatuse osas ei saa kummagi poole huve pidada teise poole omadest tähtsamaks, sest mõlemad soovivad kinnisasja edasi kasutada. Maakohtule ei saa ette heita ka seda, et ta oleks pidanud arvestama kostja hilinenult esitatud vastuväiteid selle kohta, et hagejal ei ole piisavalt raha, et elamut edaspidi hooldada. Kostjal tuli TsMS § 329 lg 1 järgi esitada oma vastuväited nii vara, kui menetluse seisund seda võimaldas, seejuures võis kostja pärast eelmenetluse lõppemist uusi vastuväiteid üksnes mõjuval põhjusel. Siinsel juhul ei ole kostja toonud esile, miks ta ei esitanud seda vastuväidet õigel ajal. Seejuures ei ole kostja vastuväide kinnisasja hooldamiseks vajalike vahendite puudumise kohta samastatav kostja väitega selle kohta, et hageja ei suuda talle hüvitist maksta. Seega järeldas maakohus õigesti, et poolte huvi on võrdväärne ka kinnisasja tulevikuperspektiive kaaludes.
10.2.5.Ringkonnakohus ei tähelda, et maakohtu kaalutlusotsust võiks olla mõjutatud sellest, et maakohus märkis kohtuotsuse põhjendustes ekslikult „hageja“ asemel „kostja“.
10.2.6.Kõiki asjaolusid koosmõjus arvestades ei ole kolleegiumi hinnangul kostja toonud esile ja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tal on eriline või kaalukam huvi kinnisasja ainuomandi saamise vastu.
11.Ringkonnakohus muudab omal algatusel kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust ja täiendab vastavalt kostja taotlusele otsuse täitmise korda.
11.1.Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus jättis hageja nõude kohaselt kvalifitseerimata ning rahuldas seetõttu hageja nõude sõnastuses, mis ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Ringkonnakohus parandab selle vea ja muudab kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust.
11.1.1.Riigikohtu praktika kohaselt ei saa kohus jätta ühise omandi (nii ühis- kui ka kaasomandi) lõpetamisel kinnisasja ühe poole ainuomandisse (tegemist ei ole kujundushagiga). Ühise omandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 tähenduses tahteavalduste asendamine (sooritushagi) ning TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid hageja tahteavaldusi kohtuotsus asendab. AÕS § 641 kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, milleks on kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 järgi nõutav selle isiku nõusolek, kelle õigust kanne kahjustaks. Seega, tahteavaldusteks, mille kostja peaks andma selleks, et hageja saaks kinnisasja ainuomandi, on tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus sellekohaste kannete tegemiseks. Asjaõiguslepinguga lepivad pooled kokku, et kostja kinnisasja omand läheb hageja omandisse. Kinnistusraamatu kannete tegemine eeldab tahteavaldust, millega antakse nõusolek, et kustutatakse senine kanne, mille kohaselt on kinnisasi poolte ühises omandis, ja tehakse hageja kohta ainuomaniku kanne. Hageja peab ühise omandi lõpetamiseks sõnastama
2-22-17808 hagis tahteavaldused, mida soovib kohtulahendiga asendada, seejuures ei pea hageja paluma vastaspoole tahteavalduse asendamist kohtulahendiga, sest kohtulahend asendab seda seaduse alusel. Samas on ka kohtul võimalik tuvastada hageja soovitud õigusmuudatuse tegemiseks vajalikud tahteavaldused ja kõrgema astme kohtul muuta vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni, sest TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohaldab kohus õigust omal algatusel (RKTKo 29.05.2025, 2-20-17399, p 13; RKTKm 29.09.2010, 3-2-1-65-10, p 20; RKTKo 29.05.2013, 3-2-1-42-13, p 12).
11.1.2.Siinses asjas palus hageja hagiavalduses lõpetada poolte ühisomandi selliselt, et kinnisasi jääb hageja ainuomandisse, mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitise ja kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatus kostja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja hageja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks ning asendada kostja tahteavaldused kohtuotsusega. Hagi rahuldamise korral palus hageja määrata ka täitmise korra ja tähtaja, mille kohaselt tuleb hageja tasuda hüvitis kahe nädala jooksul alates otsuse jõustumisest. Hagiavalduse taotlusest nähtub selgelt hageja soov saada kinnisasja ainuomanikuks, kuid selles ei sisaldu nõuet kohustada kostjat andma tahteavaldus omandi üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning hageja taotluse alusel otsustas maakohus jätta kinnisasja hageja aimuomandisse, mitte ei kohustanud kostjat tegema tahteavaldust kinnisasja omandi üleandmiseks vajaliku asjaõiguskokkuleppe sõlmimiseks. Ringkonnakohus parandab selle vea ja muudab vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust. Lisaks palus hageja mõista endalt kostja kasuks välja omandi kaotuse eest hüvitise. Ringkonnakohus märgib, kui hageja soovib kinnisasja enda ainuomandisse, peab kohus määrama kindlaks hüvitise mida hageja peab omandiosade saamise eest tasuma, kuid ei saa hagejalt üldjuhul hüvitist välja mõista. Raha saamiseks peab kostja esitama hagi (vastuhagi). Riigikohus on leidnud, et kohus peab eset ühele kaas- või ühisomanikule jättes ja talle hüvitamise kohustust pannes otsustama, kas hüvitis mõistetakse talt välja või nähakse see ette eseme omandamise eeldusena. Eset ühele kaas- või ühisomanikule jättes tuleks temalt samal ajal hüvitis teise kasuks (täitedokumendina) välja mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist soovinud kaas- või ühisomanik on ise nõudnud asja endale hüvitise väljamõistmise vastu või nõustunud temalt raha väljamõistmisega (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 26). Siinses asjas ei ole esitanud kostja vastuhagis nõuet hagejalt enda kasuks hüvitise väljamõistmiseks (kostja palus sarnaselt hagejale mõista endalt hageja kasuks välja omandi kaotuse eest hüvitise). Samas oli hageja nõus sellega, et kohus mõistab temalt hüvitise kostja kasuks välja. Seega sai maakohus siinsel juhul hagejalt kostja kasuks hüvitise välja mõista ega pidanud piirduma üksnes hüvitise suuruse kindlaksmääramisega.
11.2.Edasi märgib kolleegium, et maakohus jättis tähelepanuta ka kostja soovi siduda kinnisasja üleandmiseks vajalike tahteavalduste andmine hüvitise maksmisega. Kuigi kostja ei toonud apellatsioonkaebuses seda esile, tugines kostja apellatsioonkaebuses hageja varalise võimekuse puudumisele ning esitas 16.02.2026 ringkonnakohtule vastava taotluse siduda tahteavalduse andmise kohustus hüvitise maksmisega, mistõttu täiendab ringkonnakohus kohtuotsuse resolutsiooni vastava otsuse täitmise korraga.
11.2.1.Riigikohtu praktika kohaselt tuleks hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega, vältimaks nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui ka hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata. Selleks saab kohus teha tingimusliku otsuse, millega kostjat kohustatakse andma asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning omanikuvahetust väljendava kinnistusraamatu kande tegemiseks vajalikud tahteavaldused üksnes tingimusel, et hageja on tasunud kostjale
2-22-17808 kinnisasja ostuhinna või kui kostja satub ostuhinna vastuvõtmisega viivitusse. Tegemist on kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramisega TsMS § 445 lg 1 esimese lause tähenduses (RKTKo 20.06.2025, 2-22-17410, p 21; RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 26; RKTKo 20.06.2011, 3-2-1-57-11, p 38).
11.2.2.Siinses asjas seadis kostja kahtluse alla hageja varalise võimekuse maksta kostjale hüvitist ning esitas maakohtu istungil taotluse ülalnimetatud kohtuotsuse täitmise korra määramiseks, kuid maakohus jättis selle ekslikult tähelepanuta. Maakohtu 12.02.2024 istungiprotokollist (dtl 279, ajamärk 00:32:07) nähtub, et maakohus selgitas pooltele Riigikohtu praktikast tulenevat võimalust määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja juhtis tähelepanu sellele, et kui kohus peaks jätma kinnisasja poole ainuomandisse ja teisele poolele tuleb raha välja maksta, on mõistlik raha maksmine siduda ja omandi üleminek siduda omavahel selliselt, et omand ei lähe enne üle enne, kui raha on makstud, ning määrata raha maksmise tähtaeg. Protokollist nähtub, et kostja esindaja nõustus kohtu ettepanekuga („Me oleme nõus sellega, aga kostja soovib tasumise tähtaega täitmise mõttes peale otsuse jõustumist 1 kuu jooksul). Sama tuleneb ka helisalvestisest, seejuures oli ka hageja esindaja omandi üleandmise ja hüvitise maksmise sidumise osas positiivselt meelestatud („Jah, kasvõi. Tegelikult siin on erinevaid variante. Me võime natukene mõelda selle peale, kuidas seda teha). 21.03.2024 menetlusdokumendis ei ole kostja esitanud kirjalikult kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramise taotlust, kuigi kostja täpsustas muus osas oma nõuet (dtl 294). Samuti ei esitanud hageja 21.03.2024 menetlusdokumendis vastavat taotlust (dtl 492–494). Eeltoodu valguses on aga selge, et kostja taotles vastava täitmise korra määramist 12.02.2024 kohtuistungil. Seega jättis maakohus kostja taotluse põhjendamatult tähelepanuta ning kohtuotsuses hüvitise maksmise kohustuse ja omandi üleandmiseks vajalike tahteavalduste andmise kohtuse vastastikku sidumata. Kuigi Riigikohus on leidnud, et juhul, kui maakohus on õiges menetlusetapis selgituste andmise kohustuse täitnud ja kui kostja sellest hoolimata selleks ettenähtud aja jooksul vastuväidet või vastuhagi ei esita, ei saa seda hiljem teha (RKTKo 22.03.2023, 2-19-18320, p 15.4), on siinsel juhul jätnud maakohtu põhjendamatult kostja taotluse tähelepanuta ning ringkonnakohtu hinnangul on kostjal seetõttu lubatav esitada vastav taotlus uuesti apellatsioonimenetluses. Ülaltoodut arvestades täiendab ringkonnakohus kohtuotsuse täitmise korda selliselt, et kostjal on kohustus anda ühisomandi lõpetamiseks vajalikud tahteavaldused tingimusel, et hageja on tasunud kostjale hüvitise.
12.Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse selle alusel muutmata, kuid muudab omal algatusel kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust ning täiendab kostja taotluse alusel kohtuotsuse täitmise korda. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
2-22-17808 (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.