2-23-5083/22 - Perekonnaõigus - Ühisvara jagamine - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

6.x kinnistu asukohaga xxx, registriosa nr XXX müüa avalikul enampakkumisel. Enampakkumise tulemist arvestatakse kõigepealt maha kohtutäituri tasu ning ülejäänud raha jagada hageja ja kostjal vahel võrdselt. Kohtu seisukoht ja põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01. juulit 2010 PKS 1995 ja pärast seda PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 01. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS 1995 § 14 jj), 01. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoober 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 16). PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 01. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1). Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist 01. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16). Perekonnaseadus (PKS) § 25 sätestab, et varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseadus (AÕS) § 70 lg 2 sätestab, et ühine omand on kaasomand või ühisomand. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga pole sätestatud teisiti. AÕS § 76 lg 1 sätestab, et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. AÕS § 77 lg 2 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele, kuid kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt osa suurusele. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Väited ja tõendid mida otsus ei ole käsitletud ei oma asja lahendamisel tähtsust.

Esitatud tõenditest on tuvastatud ning pooled ei vaidle järgneva üle: - hageja ja kostja abiellusid 21.05.2004.a. ning abielu lahutati 30.01.2023.a. kohtuotsusega, mis jõustus 17.03.2023.a. - poolte ühisvaraks on korteriomand aadressil Eesti Vabariik, xxx (registriosa nr XXX); korteriomand aadressil Eesti Vabariik, xxx (registriosa nr XXX); liikmelisus Hooneühistus X (registrikood XXX), aadressil xxx; x kinnistu asukohaga xxx(registriosa nr XXX); poolte pangakontodel lahutuse jõustumise seisuga olnud rahalised vahendid. Pooled vaidlevad nii ühisvara jagamise viisi (osaliselt) kui ka V. S.’i nõude osas. Korteriomand aadressil Eesti Vabariik, xxx(registriosa nr XXX) Hageja palub xxx korteriomandi (registriosa nr XXX) müüa avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada hageja ja kostjal vahel võrdselt. Hageja on seisukohal, et pooled ei suuda leida mõistliku ja mõlemale poolele sobivama variandi ühisvara jagamise, ühiskohustuste tasumiseks ja hüvitise väljamaksmiseks, seega saab käesoleva asja lahendada ainult hageja 16.09.2024 a. täiendatud hagiavalduses pakutud viisil, ehk koguvara müügi teel. Hageja on esitanud tõendina eksperthinnangu, mille kohaselt on xxx korteriomandi väärtus on 100 000 eurot (hageja 16.09.2024.a. menetlusdokumendi lisa 5). Kostja ei ole korteriomandi väärtuse suurusele vastu vaielnud. Kostja soovib nimetatud korteriomandi jätta hageja ainuomandisse. Riigikohus on asjas 3-2-1-14-17 p 23 selgitanud, et ei ole põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olevat eset ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist ja et olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise kaudu) ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja või õiguse jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ühisvaras olev kinnistu tuleb müüa avalikul enampakkumisel. Korteriomand aadressil Eesti Vabariik; xxx registriosa nr XXX) Hageja palub xxx korteriomandi (registriosa nr XXX) müüa avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada hageja ja kostjal vahel võrdselt. Hageja hinnangul ei ole kokkuleppe mittesaavutamise tõttu võimalik muudmoodi ühisvara jagada. Kostja hinnangul on korter asukohaga xxx kostja kodu ja ainuke elukoht, puudub igasugune mõistlik põhjendus miks tuleks kostja kodu enampakkumisele panna kui kostja soovib selle endale jätmist hüvitise välja mõistmise vastu. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike (ühisomanike) huvide kaalumisega. Hageja taotletud viisil ühisomandi lõpetamine korteriomandite suhtes on kostja jaoks äärmiselt ebaõiglane ja toob kostja jaoks kaasa vältimatult tema kodu kaotuse. Kostja jaoks oleks ebaõiglane ka see olukord, kui kohus otsustaks xxx müümise enampakkumisel ja kostjale jätta xxx korter, sest kostjal ei ole rahalisi vahendeid, et hagejale tema omandiosa kaotuse eest hüvitist maksta. Korterite suhtes oleks õiglane jätta need kummagi poole enda omandisse. Kostja esitas menetluses tõendi, et xxx korteriomandi väärtus on 117 000 eurot (kostja 25.10.2023.a. menetlusdokumendi lisa). Hageja ei ole korteriomandi väärtuse suurusele vastu vaielnud. Riigikohus on asjas 3-2-1-14-17 p 25.3 selgitanud, et kohus peaks, kui ta leiab, et eseme omandamise eest tuleks maksta selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja võimalus maksta, mitte jätma eset sellele kaasomanikule (või ühisomanikule), vaid panema ese avalikule enampakkumisele, kui see võimalus on ka alternatiivselt esitatud.

Kohus leiab seega, et X kinnisasja jätmine kostjale on võimatu, kuivõrd kostja ise on avaldanud, et tal puuduvad rahalised vahendid, et hagejale tema omandiosa kaotuse eest hüvitist maksta. Kostja on välja toonud, et sellist võimetust hüvitist maksta ei oleks, kui kohus jätaks X tn kinnisasja hageja omandisse. Kohus leiab, et X tn kinnisasja jätmine hageja omandisse (vastu hageja tahtmist) põhjusel, et kostjal puudub vastasel juhul raha hagejale X kinnisasja eest hüvitise maksmiseks, puudub õiguslik alus. Lisaks sellele ei ole nagu kohus eelnevas jaos selgitas, Riigikohtu seisukoha kohaselt võimalik hagejale vastu tema tahtmist kinnisasja omandit jätta. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ühisvaras olev xxx kinnisasi tuleb müüa avalikul enampakkumisel. Liikmelisus Hooneühistus X, registrikood XXX Hageja soovib enampakkumisel müüa liikmelisust Hooneühistus X. Hageja hinnangul on see kõige mõistlikum lahendus, kuivõrd pooled ei ole suutnud ühisvara mõistlikult jagada. Kostja tõi 08.11.2024.a. vastuhagis esile, et hageja kasutab garaaži enda asjade ladustamiseks. Kuigi hageja on palunud garaaž panna enampakkumisele, siis arvestades seda, et garaaži hagejale jätmisega ei kaasneks tal hüvitamise kohustust kostjale, on mõlema omaniku huvides see, et garaaž jääb hagejale. Riigikohus on enda praktikas välistanud varaeseme jätmist teisele kaasomanikule vastu tema tahtmist hüvitise tasumise kohustusega. Käesoleval juhul aga hagejal kostjale hüvitist tasuda ei tuleks vaid see tasaarvestatakse enam saaduga. Hooneühistu liikmelisuse hagejale jätmise kasuks räägib ka see, et hagejal on garaaži valdus, seal ladustab hageja enda asju ning teadmata on kas hageja kohtuotsuse jõustumisel asjad garaažist välja viib ja see omakorda langetab enampakkumisel müügihinda, sest asjade utiliseerimine on rahaliselt kulukas. Garaažiboksi enampakkumisel müümisel ei ole võimalik saada selle eest ka turuhinda, sest on üldteada asjaolu, et täitemenetluse käigus müüakse vara tavaliselt selle väärtusest odavamalt ja lisaks kaasnevad müügiga ka kulud kohtutäiturile. Hageja huvides on saada endale garaažiboks nagu hageja esialgses hagis ka soovis ning kostja huvides on, et hüvitis, mida kostja peaks hagejale enamsaadu arvelt tasuma, oleks kostjale jõukohane. Kostja esitas menetluses tõendi, et xxx asuva garaažiboksi hind on ca 12 500 eurot (kostja 21.12.2023 menetlusdokumendi lisad). Hageja ei ole garaažiboksi väärtusele vastu vaielnud. Kohus leiab, et Riigikohtu eelviidatud seisukoha kohaselt ei ole võimalik hagejale vastu tema tahtmist asja omandit jätta. Kohus märgib, et hooneühistu liikmelisuse jätmine hageja omandisse (vastu hageja tahtmist) põhjusel, et kostjal puudub vastasel juhul raha hagejale hüvitise maksmiseks, puudub õiguslik alus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ühisvaras olev Hooneühistu X liikmelisus tuleb müüa avalikul enampakkumisel. x kinnistu asukohaga xxx (registriosa nr XXX) Hagiavalduse kohaselt soovib hageja X kinnistu müüa enampakkumisel. Kostjal ei ole vastuväiteid X kinnistu jagamise osas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ühisvaras olev X kinnistu tuleb müüa avalikul enampakkumisel. Poolte pangakontodel oleva ühisvara Hageja soovib jagada poolte pangakontodel oleva rahalised vahendid abielu lõpetamise kuupäeva seisuga. Kostja nimetatule vastu ei vaidle.

Vastavalt poolte poolt esitatud pangakonto väljavõtetele oli abielu lahutamise jõustumise seisuga 17.03.2023.a. hageja pangakontol rahalisi vahendeid summas 3 110,31 eurot (hageja 22.09.2023.a. menetlusdokumendi lisa) ja kostjal 1329,39 eurot (kostja 18.08.2025.a. menetlusdokumendi lisa). Kuivõrd pooltel puudub pangakontodel abielu lõpetamise kuupäeva seisuga olnud rahaliste vahendite osas vaidlus ühisvara jagamise viisi ja suuruse osas leiab kohus, et need rahalised vahendid tuleb poolte vahel jagada võrdselt vastavalt PKS § 37 lg 3. Seega tuleb hagejal tasuda kostjale PKS § 37 lg 3 kohaselt 1555,16 eurot (3 110,31/2) ning kostjal tuleb hagejale tasuda PKS § 37 lg 3 kohaselt 664,70 eurot (1329,39 /2). Kohus tasaarvestab vastavalt TsMS § 445 lg 1 poolte eelviidatud vastastikused nõuded ja seega loeb kostja rahalise hüvitise kohustuse hageja ees täidetuks ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja 890,46 eurot (1555,16 – 664,70). V. S.’i nõue Hageja tõi täiendatud hagiavalduses esile, et hageja poole pöördus V. S. nõudega, millega V. S. nõuab tagastada talle 21000 eurot, mille viimane kandis osadena I. S. pangakontole korteriomandi xxx soetamiseks (hageja 16.09.2024.a. menetlusdokumendi lisa 7). Rahasummad on kantud 24.07.2017 summas 14000 eurot, 16.09.2019 summas 5000 eurot, 25.11.2019 summas 2000 eurot I. S. pangakontole poolte abielu ajal ning antud kohustus kuulub ühisomandisse (hageja 16.09.2024.a. menetlusdokumendi lisa 8). Hageja palub poolte vara müügist/jagamisest saadud rahast täita V. S. nõue poolte vastu summas 21000 eurot võrdsetes osades. Kostja vaidleb nimetatud nõude olemasolule vastu. V. S.’i nõue on aegunud. (kostja 08.11.2024.a. menetlusdokument). Hageja väited, et need on antud korteri ostmiseks, on paljasõnalised ja tõendamata ega oma ka nõude seisukohast tähendust. V. S. võib mida iganes nõudekirjas märkida. Kostja ei nõustu, et nõudekirjas esitatud nõue oleks poolte ühine kohustus, mida jagada. V. S. poolt tehtud kandeid saaks käsitleda alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Nõude aegumistähtaeg ei alanud mitte nõudekirja esitamisest vaid alusetu makse tegemisest. Seega nõude aegumise tõttu ei ole kostjal kohustust ühisvara arvelt ka kohustust täita. Hageja avaldas, et tulenevalt kostja vastuväidetest ei jää V. S.le muud üle, kui algatada kostja vastu eraldi kohtumenetlus. Kohtu hinnangul ei saa otsustada sellist võimalikku ühisvaralist kohustust täita poolte käesolevas tsiviilasjas käsitletud vara müügist/jagamisest saadud rahast enne, kui nõue on selleks õigustatud isiku (V. S.) poolt esitatud kohtusse ja kohtumenetluses on otsustatud nõude sissenõutavuse/aegumise küsimus. Seejuures tuleb lahendada küsimus, kas tegemist on tehingust tuleneva nõudega või alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Kohus leiab, et viidatud nõude kvalifitseerimise ja aegumise küsimus ei kuulu käesoleva ühisvara jagamise hagi raamidesse, kuivõrd menetluses ei osale õigustatud isik ehk V. S.. Kohus ei saa menetluses otsustada isiku nõudeõiguse üle, kes ei ole asja menetlusosaliseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus nõude poolte vara müügist/jagamisest saadud rahast täita V. S. nõue poolte vastu summas 21000 eurot võrdsetes osades, rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kumbki pool taotleb menetluskulude vastaspoole kanda jätmist.