Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Kohtuasi
A.U hagi Z.A vastu ühisvara jagamiseks ja Z.A vastuhagi A.U vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. juuli 2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
A.U apellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: A.U (isikukood XXX ) esindajad ringkonnakohtus Kostja: Z.A (isikukood XXX), lepinguline esindaja Keit Hints Menetluse liik
Avalik kohtuistung 2. detsembril 2025
Hageja A.U, hageja nõustaja C, kostja lepinguline Istungil osalenud menetlus- esindaja Keit Hints osalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 8. juuli 2024 otsus resolutsiooni punktide 1-3 osas ja teha tühistatud osas uus otsus vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni punktides 3.1-3.3.3 sätestatule.
2.Menetluskulude jaotuse osas jätta Harju Maakohtu 8. juuli 2024 otsus muutmata.
3.3.Jagada poolte ühisvara järgnevalt: 3.3.1 Jätta A.U ainuomandisse Tallinnas LLL asuv kinnistu (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr LLLLLLL). 3.3.2 Mõista A.Ult Z.A kasuks välja enamsaadud ühisvara eest hüvitis 80 000 eurot.
3.3.3
Kohustada Z.A andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosas nr LLLLLLL omanikukande muutmiseks, mille kohaselt senine omanikukanne A.U kohta kustutatakse ja kinnistu ainuomanikuna kantakse sisse A.U . Asendada Z.A nõusolek käesoleva kohtuotsusega. Kohtuotsus kuulub resolutsiooni selle punkti osas täitmisele tingimusel, et A.U on tasunud Z.Ale enamsaadud ühisvara eest väljamõistetud hüvitise summas 80 000 eurot. 3.4 Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.
4.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.A.U (hageja) esitas 02.10.2022 Harju Maakohtule hagi Z.A (kostja) vastu ühisvara jagamiseks.
2.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt abiellusid pooled 04.03.1998. Abielu lahutati 08.10.2001. Tallinnas, LLL asuv krunt kinnistati 13.08.1999. Kinnistamisega muutus senine hageja lahusvara ühisvaraks. Hageja palub jätta kinnistu hageja ainuomandisse ilma kohustuseta maksta kostjale rahalist hüvitist. Kostja vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
3.Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi. Vastuhagi ja selle täpsustuse kohaselt sõlmiti maa ostu-müügileping 26.05.1999 ja krunt kinnistati 13.08.1999 ehk abielu ajal. Asjaolu, et maa erastamisõigus kuulus enne abielu hagejale ja maa kinnistati hageja nimele, ei tähenda, et see kuulub hageja lahusvara hulka. Lisaks rajati abielu ajal kinnistule hoone, mis oli osaliselt valmis enne abielu sõlmimist. Kinnistu on poolte ühisvara.
4.Kostja hinnangul on kogu kinnistu väärtus 440 000 eurot ning kostja taotleb, et temale makstaks hüvitiseks 140 000 eurot. Kostja selgitas, et kinnistu koguväärtusest moodustab ehitise väärtus 320 000 eurot ja maa väärtus 120 000 eurot. Kostjal on õigus poolele maa väärtusest, s.o 60 00 eurole. Kostja lähtub eeldusest, et abielu sõlmimise ajaks oli valminud 50 % ehitisest. Kostja on õigustatud nõudma poolt ehitise osa väärtusest, mis valmis abielu ajal, seega 80 000 eurot. Kokku on kostja õigustatud nõudma 140 000 eurot (60 000 + 80 000)
5.Alternatiivselt palus hageja müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ja jagada raha 68,18 % hagejale ja 31,82 % kostjale. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus jättis 08.07.2024 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas kostja vastuhagi alternatiivse nõude osas. Maakohus otsustas jagada ühisvara selliselt, et müüa vaidlusaluse kinnistu avalikul enampakkumisel ning kinnistu müügist saadud raha jagada nii, et 68,18% müügitulust jääb hagejale ja 31,82% müügitulust jääb kostjale. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.
7.Pooled ei vaidle selle üle, et: pooled sõlmisid abielu 04.03.1998; poolte abielu lahutati 08.10.2001; poolte abielusuhted lõppesid 2000. aasta sügisel; LLL kinnistu ostu-müügileping sõlmiti 26.05.1999; LLL paiknev maatükk kinnistati 13.08.1999; kinnistusraamatu registriossa nr LLLLLLL on omanikuna kantud hageja.
8.Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 sätestab, et käesolev seadus laieneb kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. PKS § 210 lg 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust. PKS § 210 lg 3 sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Seega tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse järgi, kuid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (RKTKo 29.05.2013, 3-2-142-13, p 9).
9.PKS (1995) § 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara oli abikaasade ühisvara. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et abielusuhte ajal maa erastamise korral tekib erastatud maale PKS (1995) § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hoone, mille juurde maa erastati, kuulus ühele abikaasale lahusvarana, kuna lahusvaraks olnud ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutus elamu maatüki oluliseks osaks (enne 1. juulit 2002 kehtinud AÕS § 8 lg 1 ja § 16 lg 1 ning 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 54 lg 1) ja lakkas vallasasjana, s.o iseseisva õiguskäibe objektina olemast (RKTKo 03.10.2007, 3-2-1-77-07, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna maa kinnistati poolte abielu ajal, muutus maatükil asuv ehitis maatüki oluliseks osaks ning seega osaks ühisvarast. Eelnevast tulenevalt luges kohus tuvastatuks, et LLL, Tallinn (registriosa nr-ga LLLLLLL) kuulub poolte ühisvara hulka.
10.Kehtiv PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 210 lg 2 kohaselt saab ühisvara ka kehtiva PKS järgi jagades arvestada PKS (1995) sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (RKTKo 19.06.2014, 2-1715677, p 17). PKS (1995) § 19 lg 2 p 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Seega tuleb kohtul poolte ühisvara jagamisel arvestada muuhulgas, kas poolte ühisvara hulka kuuluv kinnistu on tekkinud ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu juurde maa erastamisega (RKTKo 03.10.2007, 3-2-1-77-07 p 12).
11.Kostja ei vaidle vastu, et hageja õde kinkis hagejale poolelioleva maja 1989. aastal. Pooled vaidlevad selle üle, kui suures ulatuses oli elamu valmis enne poolte abielu ning kui palju panustati elamu ehitusse poolte abielusuhete ajal. Kostja on menetluses väitnud, et abiellumisel oli maatükil üksnes vundament, kuhu peale rajasid pooled hoone abielu ajal (dtl 52). Hiljem väitis kostja, et ehitis oli 50% ulatuses enne abielu valmis ning ülejäänu ehitati abielusuhete kehtivuse ajal (dtl 115). Hageja väitel oli elamu abiellumise ajal enam-vähem valmis, üksnes teisel korrusel puudus viimistlus, kuid päris valmis sai maja 1999. aastal.
12.Hageja ei ole kohtumenetluses tõendanud, et maatükil asuv elamu oli valmis enne poolte abielu sõlmimist. Kohtule esitatud märkmikust (dtl 71-111), mida hageja nimetab ehitusmaterjalide päevikuks, ei saa järeldada, kas sinna käsitsi kirjutatud ehitusmaterjalid on vaidlusalusel perioodil elamu ehitamiseks soetatud. Kohus nõustub kostjaga, et ehituspäevikust ei nähtu tõsikindlalt, millisest ajast see pärineb, kes on nimetatud kulud kandnud ning millise objektiga on need kulud seotud. Muuhulgas on märkmikusse märgitud reale „tsement“ aastaarvud 1996-97 (dtl 71) muust tekstist erineva värviga, mistõttu pole aru saada, kas selle dateeringuga on silmas peetud üksnes tsementi või ka muid ehitusmaterjale ning kus sel perioodil soetatud ehitusmaterjalide loetelu lõpeb.
13.Kui ka lähtuda hageja esitatud ehituspäevikust, nähtuks sellest, et 19.07.1999 on kulutusi tehtud kivivillale, külmaveetoru liitmikutele, telliskividele, tsemendile, kipsplaatidele, soojustusele (dtl 80 jj). Kohtu hinnangul ei nähtuks sellest, et pärast poolte abielu sõlmimist on majas tehtud üksnes siseviimistlust. Ka kohtule esitatud TTT asuva korteri ostu-müügileping (dtl 65-70) ei tõenda, et LLL asuval elamul puudus teisel korrusel viimistlus, milleks hiljem kasutati TTT tänava korteri müügist saadud raha.
14.Kuna hageja ei ole tõendanud, millises ulatuses on maatüki juurde kuuluv ehitis ehitatud hageja lahusvara arvel, tuleb lähtuda eeldusest, et abielu kestel omandatud vara, sealhulgas maa erastamisega kinnisasja oluliseks osaks muutunud elamu, on täies osas poolte ühisvara ning selle jagamisel tuleb lähtuda abikaasade osade võrdsusest. Kuigi hageja ei ole tõendanud, millises ulatuses on elamu ehitatud hageja lahusvara arvel, on kostja siiski menetluses võtnud omaks, et ehitis oli 50% ulatuses enne abielu valmis. Ka kohtule esitatud kinkelepingust (dtl 44-45) nähtuvalt on hageja õde kinkinud talle poolelioleva ühekorruselise elamu aadressil LLL, kuigi tõendist ei nähtu, millises ulatuses ehitis valmis oli. Kohtu hinnangul annavad need asjaolud koosmõjus aluse kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale ning ühisvara jagamisel saab lähtuda asjaolust, et ehitis oli 50% ulatuses enne poolte abielu sõlmimist valmis.
15.Hageja leiab, et LLL kinnistu kuulub siiski hageja lahusvarasse, kuna LLL kinnistu erastati talle kingitud EVP-de alusel ning maa kinnistamise eest maksti juba enne abielu (dtl 52). Hageja esitas kohtule kinkelepingu, mille kohaselt kinkis hageja ema 10.05.1997 hagejale 30 500 EVP-d (dtl 48). 1997. aastal, mil hageja ema EVP-d hagejale kinkis, kehtinud tsiviilkoodeksi § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (RKTKo 17.03.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-4-09, p 11). 1997. aastal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 93 lg 3 kohaselt oli seaduses nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine. Seega ei saanud üksnes ema tahe oma EVP-sid kinkida tuua kaasa soovitud õiguslikku tagajärge. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maa erastamiseks kasutati hageja emale kuuluvaid EVP-sid. Hageja ema, kellele kuuluvaid EVP-sid maa erastamiseks kasutati, tuleb käesoleval juhul lugeda ühisvara suhtes kolmandaks isikuks. Eelnevast tulenevalt ei saa olla seega vaidluse all küsimust, kas hageja erastas vaidlusaluse maatüki enda lahusvara või ühisvara arvelt, kuna maatükk erastati hageja ema ehk kolmanda isiku vara arvelt. Seadus ei näe ette erisust, et kolmandate isikute
vara eest soetatud ühisvara annaks võimaluse vara jagamisel võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda.
16.PKS § 37 lg 11 sätestab, et ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et poolte varasuhe lõppes abikaasade abielusuhete lõppemisel 2000. aasta sügisel. Kohtu hinnangul on tõendatud, et poolte ühisvara hulka kuuluv kinnistu on tekkinud osaliselt ehk 50% ulatuses hageja lahusvaraks olnud elamu juurde maa erastamisega ning selles osas tuleb kinnistu väärtusest koos ehitisega lahutada kinnistu väärtus poole ehitise väärtuse võrra.
17.PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.
18.Hageja on soovinud ühisvara jagada selliselt, et kinnistu jääks hageja ainuomandisse ilma kostjale rahalise hüvitise maksmise kohustuseta (dtl 16). Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et abikaasade osade võrdsusest on võimalik käesoleval juhul kõrvale kalduda üksnes 50% ulatuses maatükil asuva ehitise väärtusest, ei ole hageja taotletav ühisvara jagamise viis AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt õiglane, kuna kostjal on õigus saada kaotatud ühisvara eest hüvitist.
19.Kostja on vastuhagis taotlenud ühisvara jagamist selliselt, et kinnistu jääks hageja ainuomandisse ning kostjale mõistetaks omandikaotuse eest hüvitist summas 140 000 eurot (dtl 27 ja 128). Kostja leiab, et kuna kinnistu koguväärtus on kostja arvutuse järgi 440 000, millest ehitise hind moodustab 320 000 eurot ning kostja loeb end õigustatuks nõudma poolt sellest ehitise osa väärtusest, mis valmis abielu ajal, siis on tema ehitise väärtusel põhinev nõue 80 000 eurot. Seega on kostja kogu nõue 140 000 eurot (dtl 128).
20.Hageja väitel ei ole tal kinnistu väärtuse osas seisukohta (dtl 116). Kostja esitas kohtule Maa-ameti tehingute andmebaasi väljavõtte, mille kohaselt Nõmme linnaosas eluhoonetega hoonestatud elamumaade keskmiseks ruutmeetri hinnaks on ajavahemikul 01.01.2023 kuni 31.01.2024 olnud 2448,77 eurot ruutmeetri kohta (dtl 35). Kuna TsMS § 230 lg 3 sätestab, et kohus võib tõendeid muuhulgas koguda omal algatusel ka abieluasjas, on kohus kontrollinud omal algatusel kinnistusraamatu ja katastriandmeid, et hinnata, et kostja esitatud väited kinnistu maksumuse kohta ei ole selgelt põhjendamatud. Kinnistusraamatu andmetel on kinnistu pindala 861m2 (dtl 137). Katastriandmetel on LLL kinnistu maa maksustamishind, mis ei arvesta ehitiste väärtust, 180 446 eurot (dtl 136). Kuna hageja ei ole menetluse käigus esitanud põhjendatud vastuväiteid kinnistu hinna osas, loeb kohus usutavaks, et kinnistu koguväärtus on 440 000 eurot, sealhulgas maatüki väärtus ilma ehitiseta on vähemalt 120 000 eurot.
21.Kui lähtuda asjaolust, et kinnistu koguväärtus on 440 000 eurot, millest maatüki väärtus on 120 000 eurot, on kostja kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel õigustatud saama hüvitist omandikaotuse eest summas 140 000 eurot (1/2 maatüki väärtusest ehk 60 000 eurot + 1/2 poolest ehitise väärtusest ehk 80 000 eurot), mis teeb 31,82% kogu kinnistu väärtusest.
22.Hageja on kohtule kinnitanud, et 140 000 euro suurust rahalist hüvitist hageja kostjale võimeline maksma ei ole. Alternatiivselt on kostja palunud kinnistu müüa avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada selliselt, et 68,18% jääb hagejale ning 31,82% jääb kostjale. Arvestades juba eeltoodud põhjendusi ning asjaolu, et hagejal puudub võimalus maksta kostjale hüvitist kostja omandikaotuse eest, leiab kohus, et kinnistu müümine avalikul enampakkumisel on kohtule esitatud asjaoludel kõige õiglasem ühisomandi lõpetamise viis.
Hageja apellatsioonkaebus
23.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja rahuldada tema hagi. Kui tema hagi ei rahuldata, siis lõpetada ühisomand selliselt, et hagejale jääb kinnistu ja hageja tasub kostjale rahalise hüvitise.
24.Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus arvestamata, et kinnistu omandati hageja lahusvara arvelt. Vaidlus puudub, et elamu oli abielu sõlmimisel hageja lahusvara. Elamu oli abielu sõlmimisel peaaegu valmis ja üksnes teisel korrusel puudus viimistlus. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et pooltel endal puudusid vahendid maja ehitamiseks ja raha andsid selleks hageja vanemad. Majale kulutuste tegemine nähtub ka ehituspäevikust. Ka maa erastati EVP-dega, mis oli hagejale kinkinud vanemad. Kuna pooled abielu kestel oma varaga kinnistusse ei investeerinud, siis on põhjendamatu kostjale hüvitise väljamõistmine.
25.Kui kohus leiab, et kostjal on hüvitisele õigus, siis soovib hageja ühisomandi lõpetamist kostjale hüvitise maksmise teel. Vastus apellatsioonkaebusele
26.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja nõustus ühisomandi lõpetamisega selliselt, et kinnistu jääb hagejale ja hageja tasub kostjale hüvitise.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
27.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada resolutsiooni punktide 1-3 osas ja teha selles osas uus otsus. Menetluskulude jaotuse osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
28.Maakohus on Riigikohtu seisukohale tuginedes põhjendatult leidnud, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana. Lahusvaraks olnud ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutus elamu maatüki oluliseks osaks (vt Riigikohtu 03.10.2007.a otsus nr 3-2-1-77-07, p 11). Kuna elamu juurde eraldatud maa kinnistati abielu ajal, on kinnistu PKS (1995) lg 14 lg 1 järgi ühisvara.
29.PKS (1995) § 19 lg 2 p 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.
30.Pooltel on vaidlus, kas maa erastamiseks kasutati hageja lahusvara. Hageja esitas maakohtule 10.05.1997 kinkelepingu, mille kohaselt hageja ema kinkis hagejale 30 500 krooni EVP-des (dtl 48). Maakohus leidis, et kinkeleping on notariaalse tõestamise nõude
rikkumise tõttu tühine (TsK § 260 lg 1), et hageja ema, kelle EVP-sid kasutati, tuleb lugeda ühisvara suhtes kolmandaks isikuks, ning et seadus ei näe ette võimalust, et kolmanda isiku vara eest ühisvara soetamine annaks võimaluse vara jagamisel kõrvale kalduda võrdsuse põhimõttest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud eristamata võlaõigusliku kinkelepingu kehtivuse ja käsutustehingu kehtivuse. Riigikohus on selgitanud, et TsK § 260 rikkudes sõlmitud võlaõigusliku kinkelepingu tühisus ei toonud kaasa käsutustehingu tühisust (Riigikohtu 04.04.2006.a otsus tsiviilasjas 3-2-1-18-06, p 12). Ringkonnakohus märgib, et EVP-de üleandmise käsutustehingule ei olnud kehtestatud notariaalset vorminõuet. Seega läksid EVP-d hageja lahusvara hulka. Hageja ostis 26.05.1999 Eesti Vabariigilt LLL asuva maaüksuse 30 100 krooni eest, mille tasus EVP-dega (dtl 63-64). Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja väide, et maa erastati hageja lahusvara arvel.
31.Maakohus asus seisukohale, et ehitise osas tuleb ühisvara jagamisel lähtuda asjaolust, et ehitis oli enne abielu sõlmimist valmis 50 % ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Maakohus leidis õigesti, et asjaolusid, miks tuleks ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, peab tõendama hageja. Hageja väitis ringkonnakohtu istungil, et ehitis oli enne abielu valmis 80-90 % ulatuses. Kostja on võtnud omaks, et ehitis oli enne abielu valmis 50 % ulatuses. Hageja on esitanud 31.05.1989 sõlmitud kinkelepingu, millega hageja õde kinkis hagejale poolelioleva ühekorruselise elamu (dtl 44-45). Sellest ei nähtu aga, millises ulatuses ehitis valmis oli. Hageja on esitanud ka märkmiku, kus on nimetatud materjale, töid ja nende maksumust. Ringkonnakohtu arvates ei ole üksnes märgetest materjalide, tööde ja nende maksumuse kohta võimalik järeldada, kui suures osas oli ehitis valmis enne abielu sõlmimist. Hageja on esitanud ka 30.09.1999 sõlmitud müügilepingu, millega hageja vanemad müüsid Tallinnas, TTT asuva korteri (dtl 65-69). Hageja on selgitanud, et korteri müügist saadud rahaga lõpetati maja ehitus. Kolleegiumi arvates näitab asjaolu, et ehitise lõpetamiseks oli vaja müüa korter, pigem seda, et ehitise lõpetamata osa ei olnud väike. Muid tõendeid ehitise valmiduse kohta hageja esitanud ei ole. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud, et ehitis oli enne abielu valmis rohkem kui 50 % ulatuses.
32.Hageja on märkinud, et maakohus on jätnud arvesse võtmata, et elamu ehitati hageja vanemate raha arvel. Ringkonnakohus märgib, et pooled ei vaidle selle üle, et poolte abielu ajal ehitati elamut hagejate vanemate rahast. Pooled selgitasid, et hageja oli üliõpilane ja kostja oli lapsega kodus. Kolleegiumi hinnangul ei anna asjaolu, et abielu ajal ehitati elamut hagejate vanemate rahast, alust kalduda kõrvale ühisvara jagamisel võrduse põhimõttest. Hageja ei ole tõendanud, et tema vanemate rahaline panus poolte abielu ajal ehitise valmimisse on käsitletav kinkena hagejale.
33.Maakohus valis ühisvara lõpetamise viisiks kinnistu avaliku enampakkumise, kuna hagejal puudub võimalus maksta kostjale omandikaotuse eest hüvitist. Ringkonnakohtus taotles hageja, et ühisvara jagamise viisina määrata, et kinnistu antakse hagejale. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et tal on võimalik hüvitist maksta. Ka kostja esindaja eelistas ringkonnakohtu istungil ühisomandi sellist jagamise viisi.
34.Seega tuleb kinnistu jagada mitte avaliku enampakkumise kaudu, vaid selliselt, et kinnistu jätta hageja ainuomandisse ja panna hagejale kohustus maksta kostjale välja tema osa rahas.
35.Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et kinnistu koguväärtus on 440 000 eurot, millest maa väärtus on 120 000 eurot ja ehitise väärtus 320 000 eurot.
36.Ringkonnakohus tuvastas, et maa erastati hageja lahusvara arvel. Elamu osas tuleb lähtuda sellest, et see oli valmis enne abielu sõlmimist 50 % ulatuses. Nimetatud osades tuleb ühisvara jagamisel kõrvale kalduda osade võrduse põhimõttest. Kostjal on õigus hüvitisele, mis moodustab 25 % elamu väärtusest ehk 80 000 eurot.
37.Tallinnas LLL asuva kinnistu (registriosa nr LLLLLLL) omanikuna on kinnistusraamatusse kantud hageja. Riigikohus on 18.10.2017 määruses tsiviilasjas nr 2-174192 (p 10) selgitanud, et kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega (AÕS § 641). See tähendab, et pärast sellise otsuse jõustumist tuleks teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ainuomanikuks saav abikaasa on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud.
38.Eeltoodust tulenevalt tuleb kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu registriosas nr LLLLLLL omanikukande muutmiseks, mille kohaselt senine omanikukanne hageja kohta kustutatakse ja kinnistu ainuomanikuna kantakse sisse hageja. Kostja taotles ringkonnakohtu istungil, et määrataks, et tal on kohustus anda hagejale nõusolek kinnistusraamatu kande tegemiseks, kui hüvitis on tasutud. Ringkonnakohus määrab, et kohtuotsus kuulub kostja nõusoleku asendamise osas täitmisele tingimusel, et hageja on tasunud kostjale hüvitise 80 000 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
39.TsMS § 164 lg 1 sätestab, et hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega on maakohus põhjendatult jätnud menetluskulud poolte endi kanda. Samast normist lähtudes tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.