Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots
Määruse tegemise aeg ja koht 30.06.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-24-13792
Kohtuasi
G.D hagi K.M-i vastu elatise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.04.2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
K.M-i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja G.D (isikukood XXX), seaduslik esindaja M.L , lepinguline esindaja Irina Metsler-Verner Kostja K.M (isikukood XXX )
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda menetlusse võtmast K.M-i apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 29.04.2025 otsuse peale.
2.Jätta K.M-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud K.M-i kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.G.D (laps/hageja) esitas 12.09.2024 Harju Maakohtule hagi K.M-i (hageja isa / kostja) vastu, mida täiendas 17.09.2024, ja milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni igakuise elatise perekonnaseaduse (PKS) §-s 101 sätestatud suuruses.
2.Hagiavalduse kohaselt on Harju Maakohtu 16.04.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-2153 hageja eestkostjaks määratud M.L . Hageja elab koos eestkostjaga, kes hoolitseb tema eest. Kostja hagejaga ei suhtle ja hagejale ülalpidamist ei anna. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
4.Kostja ja hageja ema tutvusid pool aastat enne abiellumist. Abielu tähendas vaid seda, et hageja ema C. K.M sai endale uue perekonnanime. Hageja ema viibis kostja juures harva ja suguelu hageja ema ja kostja vahel ei olnud. Kostja sai hageja ema rasedusest teada umbes kolm nädalat enne hageja sündi. Pärast sünnitust transportis kostja hageja ema ka Tallinna Perekonnaseisuametisse, et vastsündinule nimi panna. Kuna hageja ema keeldus kostjale ütlemast, kes on vastsündinu isa ja soovist hageja ema jätkuvalt aidata, siis nõustus kostja sellega, et hageja sünni tõendile kantakse isana tema nimi.
5.Kostjal ei ole võimalik ja kostja ei ole nõus hagis nõutud elatist tasuma. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 29.04.2025 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates 12.09.2024 kuni hageja täisealiseks (s.o 21.12.2032) saamiseni 180 eurot kuus. Maakohus märkis otsuses otsuse täitmise korra. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
7.PKS §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.
8.PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis olla väiksem kui sama paragrahvi alusel arvutatud summa. PKS § 101 lg 3, lg 4 ja lg 5 kohaselt on igakuise elatise arvutamise aluseks baassumma. Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil. Vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Alates 01.04.2024 kuni 31.03.2025 oli elatise baassummaks 272,76 eurot ning alates 01.04.2025 on baassummaks 282,31 eurot.
9.Maakohus tuvastas, et hageja sünnitõendile on hageja vanematena kantud C. K.M ja kostja. Kostja kajastub hageja isana ka rahvastikuregistris. Kostja on vaidlustanud hageja nõude,
kuna kostja väidetel ei ole tema hageja bioloogiline isa. Kostja on kohtule esitanud tõendina Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 11.04.2025 väljastatud ekspertiisiakti nr 25T-GL00034, mille kohaselt kostja ei saa olla hageja bioloogiline isa.
10.PKS § 82 kohaselt tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. PKS § 84 lg 1 p-d 1, 2 ja 3 sätestavad, et lapse isa on mees, kes on lapse eostanud. Loetakse, et lapse on eostanud mees: kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus; kes on isaduse omaks võtnud või kelle isaduse on tuvastanud kohus. Riigikohus on selgitanud, et põlvnemine on perekonnaõiguslik õigussuhe, mille tekkimine ega lõppemine ei ole seotud rahvastikuregistri kandega, viimasel on üksnes tõenduslik tähendus. Suguluse aluseks olev põlvnemine tekib põlvnemise kindlakstegemisega mõnel seaduses lubatud viisil, sh molekulaargeneetilise uuringuga tuvastatud põlvnemine on väljaspool seaduses sätestatud korda põlvnemise tuvastamise viis, millest õiguslikult põlvnemissuhet ei teki (RKTKm 12.01.2022, 2-19-1719, p-d 14 ja 15).
11.Kostja avaldatust lähtuvalt on kostja hageja isaduse omaks võtnud PKS § 84 lg 1 p 2 mõttes. Seega tuleneb hageja sünniaktile märgitud kanne isaduse osas seadusest. Kostja, olles nõustunud enda kandmisega lapse sünniakti vanemana, võttis endale kõik kohustused lapse ees, mille täitmine on igale lapsevanemale seaduse kohaselt pandud. Kostja on ka minetanud õiguse isaduse vaidlustamise hagi esitamiseks, kuna väidetavalt oli ta teadlik juba enne hageja sündi, et tema ei ole hagejat eostanud. Asjaolu, et kostja ei ole molekulaargeneetilise testi tulemuse kohaselt hagejat eostanud, ei muuda aga põlvnemissuhet, mille õiguslik tähendus tuleneb sellest, et kostja on isaduse omaks võtnud, jätnud isaduse vaidlustamata ning praeguseks vaidlustamise õiguse kaotanud. Kostja on seega PKS § 96 kohaselt kohustatud andma hagejale ülalpidamist.
12.Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja ei ela hagejaga koos. Hagejal on seega kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu PKS §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1).
13.Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS § 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna kostja ei ole hagejale elatist vähemalt miinimumulatuses tasunud, siis on elatise nõude esitamine kostja vastu õiguslikult põhjendatud.
14.Hageja on palunud välja mõista kostjalt elatise miinimumsuuruses. Hagiavalduse kohaselt moodustavad hageja igakuised kulud kokku 848 eurot, sh kommunaalkulud 42 eurot, elekter 10 eurot, TV + internet 10 eurot, sidekulu 24 eurot, toidukulu 250 eurot, majapidamisvahendid (koristustarvikud, pesupulber, nõudepesuvahendid jne) 8 eurot, hügieen (pesemisvahendid) 10 eurot, riided ja jalatsid 70 eurot, tervishoid (vitamiinid, ravimid lapse haigestumisel, arstide visiiditasud jne) 15 eurot, koolikohustusega seotud kulud 20 eurot, hageja sünnipäeva pidamine ja kingitus 25 eurot, meelelahutus, sõprade sünnipäevad, kino, taskuraha jne 80 eurot, käsipalli treening 50 eurot, pikapäevarühm 20 eurot, transpordikulu maale sõitmiseks 64 eurot, eesti keel 120 eurot, muud kulud (mööbel, tehnika, juuksur jne) 30 eurot. Maakohtu hinnangul on hageja välja toodud kulud igakuiselt vajalikud ning neile märgitud summad mõistlikud arvestades ka hageja vanusega. Maakohus leidis, et pole põhjust kahelda, et hageja igakuised kulud ei vastaks käesoleval ajal vähemalt seaduses sätestatud kahekordsele baassummale.
15.PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise vähendamiseks tuleb tuvastada, et selleks on mõjuv põhjus, muu hulgas kas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
16.Kostja on oma vastuväidetes märkinud, et tema sissetulekud ei võimalda anda hagejale elatist ning kostja ülalpeetavaks on ka tema abikaasa Y. K.M.
17.Maakohus luges tõendatuks, et kostja on 79-aastane pensionär, kelle sissetulekuks on pension 540,15 eurot kuus ja toimetulekutoetus keskmiselt 237,28 eurot kuus. Lisaks on kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt tasutud kostjale kuue kuu jooksul täiendavalt erinevaid toetuseid (sh Tallinna linna toetused, pensionilisa toetus jms) kokku 803,80 eurot, s.o ca 134 euro kuus. Kostja on menetluses välja toonud enda ja temaga koos elava perekonnaliikme vältimatud püsikulutused ühes kuus ca 1000 euro ulatuses ning esitanud tõendina ka üürilepingu, mille kohaselt on igakuiseks üüriks 320 eurot. Kuigi antud lepingu kohaselt kehtis üürileping kuni 30.06.2024, siis nähtub hageja pangakonto väljavõttest ka üüri tasumine jaanuaris 2025 summas 320 eurot. Samuti nähtub, et hageja on tasunud kommunaalkulusid kolmel kuul kokku 580,98 eurot, s.o keskmiselt 193,66 eurot kuus. Muude võimalike väljaminekute kohta ei ole kostja kohtule tõendeid esitanud. Eluliselt on usutavad lisaks eluasemekuludele ka toidu, hügieeni jms kulud. Samas on hagejal täiskasvanuna võimalus valida, milliseid kulusid ja millistes summades täiendavalt igakuiselt teha. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja peaks oma abikaasat ülal pidama. Isegi juhul, kui kostja abikaasa vajaks ülalpidamist, siis tuleb PKS § 98 lg 2 kohaselt abikaasat ja alaealist last ülal pidada võrdselt. Seega tuleb kostja poolt märgitud kulud eluasemele, toidule, transpordile, tervishoiule ja muud kulud jagada kostja ja tema abikaasa vahel ehk kostja enda igakuiseid kulusid võib pidada eluliselt usutavaks ca 500 euro ulatuses.
18.Arvestades kostja vanust ning asjaolu, et kostja on pensionil, siis võib eeldada, et lisa sissetuleku teenimise võimalused on kostjal piiratud. Samuti nähtub asja materjalidest, et kostja vajab oma igakuiseks toimetulekuks ka toimetulekutoetust. Seega ei ole kostja kohtu hinnangul võimeline tasuma hagejale elatist miinimummääras kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Lähtudes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud põhimõttest tuleb vanemal olukorras, kus
tema varaline seisund ja muud kohustused ei võimalda tal ülalpidamiskohustust täies mahus täita, kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Arvestades, et hagejal on ka teine vanem, kellel on samuti kohustus hagejat ülal pidada, tuleb kostja käsutuses olev pensioni summa (s.o 540,15 eurot) jagada kolmega, kuna sellisel juhul jääb kostja enda käsutusse ca 360 eurot ja hageja ülalpidamiseks 180 eurot, millele lisandub hageja ema poolt panustatav 180 eurot, ning sellisel juhul on nii hageja kui kostja käsutada võrdselt ca 360 eurot. Maakohus ei pidanud vajalikuks teha arvestusi sendi täpsusega, kuna nii hageja kui kostja kulud võivad igakuiselt veidi erineda. Maakohus ei arvestanud kostjale laekuva toimetulekutoetusega, kuna toetus on määratud üksnes kostjale tema esmavajaduste rahuldamiseks, mitte elatise tasumiseks.
19.Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
20.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 29.04.2025 otsuse täielikult.
21.Maakohus on otsuses viidanud asjaolule, et kostja on isaduse omaks võtnud, kuid jätnud arvestamata asjaoluga, et hageja sünniakti vormistamisel ei olnud kostja teadlik, et hageja ei ole tema bioloogiline laps. Kostjal on alles Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 11.04.2025 ekspertiisiaktist tekkinud õigus ühe aasta jooksul oma isadus vaidlustada. Maakohus on märkinud, et kostja oli teadlik juba enne hageja sündi, et tema ei ole hagejat eostanu, kuid kostjalt selle kohta ütluseid ei võetud.
22.Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega taotluse riigi õigusabi saamiseks kostja esindamiseks apellatsioonimenetluses seoses isaduse vaidlustamisega.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
24.Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebusest tuginetakse osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 06.05.2021, 2-18-18193, p 10). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
25.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tuleks hagejale elatist välja mõista seetõttu, et kostja ei ole hageja isa ning kostja soovib isadust vaidlustada.
26.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohus saab elatise vaidluses juhinduda põlvnemissuhte tõendamisel rahvastikuregistri kehtivast kandest ja hageja sünnitõendist, millest nähtub hageja põlvnemine kostjast. Isadust ei ole võimalik vaidlustada elatise asjas vastuväite esitamisega.
27.PKS § 91 esimese lause kohaselt on isaduse vaidlustamise õigus mehel, kelle isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, samuti lapse emal ning lapsel. PKS § 93 kohaselt võib kohtus vaidlustada isaduse ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. PKS § 95 kohaselt otsustab isaduse vaidlustamise kohus mehe hagi põhjal, mis on esitatud lapse vastu. Koos isaduse vaidlustamise hagiga on kostjal võimalik esitada ülalpidamiskohustusest vabastamise nõue (RKTKm 26.11.2011, 3-2-1-78-11, p 11). Tulenevalt kohtupraktikast on lapse sünniakti isana kantud mehel kohustus pidada last ülal kuni ajani, mil jõustub kohtulahend, millega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast. Lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt.
28.Elatise nõude lahendamisel ei tuvastata põlvnemist ning isaduse vaidlustamiseks tuleb esitada sellekohane eraldi hagi lähtudes perekonnaseaduses sätestatust. Isadust ei ole võimalik vaidlustada, esitades elatise asjas sellekohase vastuväite. Kuivõrd kostja ei ole esitanud kohtule hagi isaduse vaidlustamiseks, siis puudub alus tühistada maakohtu otsus, millega mõisteti kostjalt välja elatis hageja kasuks. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik apellatsioonkaebuses toodud asjaoludel maakohtu otsust tühistada ega muuta.
29.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited nende väidete õigust eeldades ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugusele järeldusele ja kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
30.TsMS § 180 lg 1 p 3 näeb ette, et menetlusabina võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Seejuures ei anta riigi õigusabi mh juhul, kui esitatud apellatsioonkaebus on ilmselgelt edulootuseta (RÕS § 7 lg 1 p-d 2 ja 5). Kuna kolleegium leidis eelnevalt, et apellatsioonkaebus on selles toodud asjaoludel õiguslikult perspektiivitu, siis välistavad RÕS § 7 lg 1 p-d 2 ja 5 kostja taotluse riigi õigusabi saamiseks. Kostja riigi õigusabi saamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium selgitab, et isaduse vaidlustamiseks on kostjal õigus esitada kohtusse eraldi hagi ja taotleda selle hagi esitamiseks riigi õigusabi.
31.TsMS § 637 lg 1 p 6 kaitseb nii vastustajat kui ka apellanti, et mitte põhjustada kulusid, mis tuleb kaebuse rahuldamata jätmise korral lõppkokkuvõttes kanda apellandil.
32.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kostja kanda. Kuna hagejal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
33.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta.
Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.