lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-15-2960/24

Võlaõigus › Võõrandamislepingud

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 16.05.2016

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-15-2960/24
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Võõrandamislepingud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
16.05.2016
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1844
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 174 lg 4Menetluskulude kindlaksmääramine koos kulude jaotusegaTsÜS § 78 lg 1, 3Kirjalik vormVÕS § 113 lg 1ViivisVÕS § 30 lg 1VõlatunnistusTsMS § 162 lg 1Menetluskulude jaotus hagimenetlusesTsMS § 175 lg 1Lepingulise esindaja kulude hüvitamineTsMS § 177 lg 2Kohtulahend menetluskulude kindlaksmääramise kohtaTsMS § 436Otsuse seaduslikkus ja põhjendatus

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
OSAÜHING VARSTU AK10270663

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. mai 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-15-2960

Tsiviilasi

OÜ Varstu AK hagi Tavili Baltic OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

13 045,23 eurot

apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. detsembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Varstu AK apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): OÜ Varstu AK (registrikood 10270663), esindaja Sergei Desjatnikov Vastustaja (kostja): Tavili Baltic OÜ (registrikood 12249207), esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tartu Maakohtu 18. detsembri 2015 otsus ja teha asjas uus otsus.
2.Rahuldada OÜ Varstu AK hagi Tavili Baltic OÜ vastu.
3.Välja mõista Tavili Baltic OÜ-lt OÜ Varstu AK kasuks võlgnevus 12 170,72 eurot ja viivis 874,51 eurot.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 20.07.20262-26-113859/3Viru Maakohus Rakvere kohtumaja
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 16.07.20262-26-10708/6Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-12320/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 14.07.20262-25-121675/9Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval
5.Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Tavili Baltic OÜ kanda.
6.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.OÜ Varstu AK (hageja) esitas 25. veebruaril 2015 Tartu Maakohtule hagi Tavili Baltic OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 12 170,72 eurot ja viivise 874,51 eurot. Hagiavalduses märgitu kohaselt on poolte vahel 26. märtsil 2014 toimunud müügitehing. Hageja edastas kostjale arve nr 9 summas 12 420,72 eurot. Kostja ei tasunud arvet, kuid tunnistas võlgnevuse olemasolu ja lubas tasuda 500 eurot kuus alates jaanuarist 2015. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, seega peab kostja tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. 2. jaanuaril 2015 tasus kostja 250 eurot.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Poolte vahel ei ole müügilepingut sõlmitud. Hageja ei ole tõendanud, et on kauba (rapsi) kostja üle andnud. Kostja tasus hagejale 250 eurot eksimuse tõttu. Kuivõrd deklaratiivne võlatunnistus on aktsessoorne, st kehtivussõltuvuses aluseks olevast põhikohustusest ning käesoleval juhul kostjal põhikohustust hageja ees ei ole, siis puudub hagejal õigus nõuda arve tasumist. Kostja poolt saadetud e-kirjad ei ole käsitatavad võlatunnistusena lisaks materiaalsete eelduste täitmata jätmisele ka vorminõuete täitmata jätmise tõttu.

MAAKOHTU LAHEND

3.Tartu Maakohus jättis 18. detsembri 2015 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 900 eurot ning viivise menetluskuludelt. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Hageja poolt esitatud tõenditest ei ole võimalik üheselt aru saada, mis summas väljastatud arvega on tegemist ning millise summa võlgnevust kostja tunnistas. Kui kauba üleandmise kohta puudub dokument ja kostja vaidles vastu kauba saamisele, ei ole kostja võimalik tõendada, kas nn võlatunnistuses

sätestatud kohustused on olemas. Sellisel juhul peab hageja tõendama tehingu toimumist, mille alusel on ta nõude esitanud. Hageja ei ole kohtule tehingu toimumise kohta tõendeid esitanud. Isegi kui eeldada, et e-kirja näol oleks tegemist võlatunnistusega, oleks see käesoleval juhul tühine, sest üksnes allkirjastamata e-kirjast võlatunnistuse kohustusliku vormi täitmiseks ei piisa (TsÜS § 78 lg 1).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4.OÜ Varstu AK esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18. detsembri 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole vaidlustatud otsuse seaduslik ega põhjendatud (TsMS § 436 rikkumine). Maakohus ei ole uurinud tõendeid ega nendega arvestanud. Samuti on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 30 lg 1, TsÜS § 78 lg 3 ja § 79; 2) on maakohus jätnud tähelepanuta, et kostja on tunnistanud arve nr 9 kättesaamist. Kostja pole vaidlustanud, et 30. detsembri 2014 ja 2. jaanuari 2015 hagejale saadetud kirjades on tema poolt koostatud lubadused. Samuti pole kostja vaidlustanud arve osalist tasumist; 3) on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. 30. detsembri 2014 lubadusega on kostja võtnud kohustuse tasuda arve nr 9 osadena, s.o 500 eurot kuus alates jaanuarist 2015. Kostja on esimese osamakse tasunud; 4) on maakohus ebaõigesti leidnud, et võlatunnistus oleks vorminõude täitmata jätmise tõttu tühine. E-posti kaudu saadetud kirja on võimalik kirjalikult taasesitada ja kiri sisaldab lubaduse andnud isiku nime.
5.Tavili Baltic OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti tuvastanud, et vastustaja ei ole andnud apellandile võlatunnistust. Apellant on lisanud hagile tõendi (30. detsembri 2014 e-kiri), millele on juurde kirjutatud, et poolte vahel puudus kokkulepe. Seega kinnitab ka apellant ise, et poolte vahel puudus mistahes kokkulepe võla tasumiseks. Ka 2. jaanuari 2015 e-kiri näitab, et vastustajal puudub täpne teadmine, kas tal on üldse kohustusi apellandi ees ning mis mahus. Arve esitamine ei tõenda kohustuse olemasolu. Osaline tasumine oli tingitud vastustaja eksimusest; 2) ei ole VÕS § 30 lg 1 antud juhul kohaldatav, kuivõrd see reguleerib konstitutiivset võlatunnistust. Antud juhul saaks tegemist olla ainult deklaratiivse võlatunnistusega; 3) ei ole apellant võlatunnistust esitanud. Isegi juhul, kui käsitleda apellandi poolt esitatud tõendeid võlatunnistusena (vastustajale jääb selgusetuks, millist tõendit apellant võlatunnistusena käsitleb), ei vabasta see apellanti oma nõude tõendamise kohustusest (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-35-14 ja 3-2-1-149-14); 4) on vastustaja põhistanud, et ta ei ole väidetava suulise müügilepingu alusel apellandilt kaupa saanud. Apellant ei ole esitanud tõendeid tehingu toimumise kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu 18. detsembri 2015 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi ning mõistab

välja Tavili Baltic OÜ-lt OÜ Varstu AK kasuks võlgnevuse 12 170,72 eurot ja viivise 874,51 eurot.

7.Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja esitanud hagi kostja vastu tulenevalt poolte vahel sõlmitud suulisest rapsi müügilepingust. Hageja väitel müüs ta kostjale rapsi, mille kohta on esitatud arve nr 9 summas 12 420,72 eurot, kostja on tasunud 12.01.2015 arvest 250 eurot ning tasumata on 12 170,72 eurot. Hageja seisukoha kohaselt tõendavad pooltevahelist rapsi müügilepingut ning kostja poolt tasumata võlgnevust kostja 30.12.2014 e-kiri (lk 8), milles kostja on lubanud alates jaanuarist 2015 tasuda arve nr 9 osadena, s.o 500 eurot kuus, ja kostja 02.01.2015 e-kiri (lk 6), milles kostja teatab, et püüab arve tasuda nii kiiresti kui võimalik. Samuti tugineb hageja nõudes asjaolule, et kostja on 02.01.2015 tasunud arve nr 9 alusel 250 eurot (lk 7). Kostja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et tema esindaja saatis hagejale 30.12.2014 e-kirja, 02.01.2015 e-kirja ning tasus 250 eurot arve nr 9 alusel, kuid kostja vastuväite kohaselt oli ta eksimuses võlgnevuse olemasolus (lk 20). Samuti on kostja seisukohal, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud, sest ei ole tõendatud müügilepingu olemasolu ja 26,540 t rapsi üleandmine kostjale.
8.Ringkonnakohus, hinnates asjas olevaid tõendeid kogumis, leiab, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ning alusetult jätnud hagi rahuldamata. Maakohus on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et hageja esitatud e-kirjad ei ole käsitletavad võlatunnistusena ning isegi kui oleks, siis ei ole võlatunnistus antud seaduses sätestatud vorminõudeid järgides (s.o on allkirjastamata). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu sellise seisukohaga. Kostja ei ole vastu vaielnud, et nimetatud e-kirjad saatis hagejale tema, s.o vaatamata digiallkirja puudumisele ei vaidlusta kostja seda, et e-kirjad on saadetud tema poolt. Ringkonnakohtu arvates on kostja 30.12.2014 e-kiri, milles ta on lubanud alates jaanuarist 2015 tasuda arve nr 9 osadena, s.o 500 eurot kuus, käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Ebaõige on siinkohal apellandi väide, et tegemist on VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistusega. Kuna antud juhul ei ole tegemist VÕS § 30 kohase võlatunnistusega, siis ei kohaldu VÕS §-s 30 võlatunnistusele sätestatud vorminõuded ning ebaõige on maakohtu viide TsÜS § 78 lg-le 1. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ja tulemuseks ei ole uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.o võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Antud juhul on kostja kinnitanud võlatunnistusega rapsi müügilepingust tulenevat kohustust ning paljasõnaline on kostja väide, et ta ei ole müügilepingu alusel rapsi saanud.
9.Antud juhul oleks kostja pidanud tõendama, et tal ei ole võlga, mis nähtub arvest nr 9, või on see lõppenud, kuid kostja ei ole seda teinud. Kostja paljasõnaline väide, et ta oli võlgnevuse suhtes eksimuses, kui saatis hagejale 30.12.2014 e-kirja, 02.01.2015 e-kirja ning tasus 250 eurot arve nr 9 alusel, ei ole usutav ning ei anna alust järelduseks, et kostjal ei ole tekkinud hageja ees arve nr 9 alusel võlgnevust. Kostja vastuväite kohaselt ei saa asuda seisukohale, et e-kirjas nimetatud arve nr 9 on seesama arve, mis on lisatud hagiavaldusele, kuid samas ei ole kostja tuginenud sellele (ega ka esitanud tõendeid selle kohta), et hageja oleks talle edastanud arve nr 9 mingis muus summas (mingi muu kauba kohta), kui on märgitud hagiavaldusele lisatud arvele.
10.Ringkonnakohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks võlgnevuse 12 170,72 eurot. Hageja on esitanud lisaks võlgnevuse väljamõistmise nõudele ka viivise nõude 874,51 eurot. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohasel täitmiseni. Asja materjalide kohaselt muutus arvel nr 9 märgitud kohustus sissenõutavaks 03.04.2014. Hageja on arvestanud viivist seadusjärgses määras alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni summas 874,51 eurot (lk 9). Hageja ei ole taotlenud hagiavalduses viivise edasiulatuvat väljamõistmist, vaid on piirdunud kindla summaga kuni hagi esitamiseni, seetõttu mõistab ringkonnakohus välja viivise hageja soovitud ulatuses.
11.Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi ja apellatsioonkaebuse, siis jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtu TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-142-15 lahendi p-s 21 asunud järgmisele seisukohale: Kolleegium leiab, et TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 tuleb nende koostoimes tõlgendada järgmiselt. Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kõrgema astme kohtud jätavad alama astme kohtute lahendid muutmata, siis määrab iga maakohtule järgnev kohtuaste selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse, s.o apellatsioonikohus määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse ja kassatsioonikohus määrab Riigikohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Selline tõlgendus on mõistlik ja kõige enam kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega. Kui aga maakohus määrab kindlaks ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes määramata vastaspoole menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus võib selliselt toimida iseäranis juhul, kui on vaja hinnata menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse alusel (nt lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 alusel). Sel juhul toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama kehtib ka juhul, kui Riigikohus muudab alama astme kohtute otsuseid või teeb ise uue otsuse. Selline tõlgendus on kolleegiumi hinnangul kõige paremini kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, ning see tagab pooltele ka edasikaebeõiguse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale.“ Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast, määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja