3-2-1-35-14 - Riigikohus - lahend.ee

2.oktoobril 2012 esitas hageja Harju Maakohtule täpsustatud hagiavalduse. Selles palus ta mõista kostjalt välja 3737 eurot 42 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja väitel toimus 20. märtsil 2010 kell 15.30 Tallinna linnas Peterburi tee 73 juures liiklusõnnetus, milles kostja alaealine poeg juhtis sõidukit Renault ning sõitis otsa pargitud sõidukile Opel Zafira, mis saadud löögist paiskus otsa tema kõrvale pargitud sõidukile Opel Frontera. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju Opelite omanikele. Kuna kahju põhjustanud sõiduki valdaja tsiviilvastutus oli õnnetuse hetkel kindlustatud hageja väljastatud liikluskindlustuse lepinguga, siis liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) kohaselt käsitles juhtumit ja hüvitas tekitatud kahju hageja. Hageja hüvitas sõidukite taastusremondi kulud 9600 krooni (613 euro 55 sendi, Opel Frontera) ja 42 000 krooni (2684 euro 29 sendi, Opel Zafira) ulatuses. Samuti on hageja kandnud juhtumi käsitlemise kulud 6878 krooni (439 eurot 58 senti). Kuna kostja poeg põhjustas liiklusõnnetuse, juhtides sõidukit vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust omamata, tekkis hagejal kostja vastu tagasinõudeõigus. Kuivõrd kostja poeg oli õnnetuse hetkel 14-aastane, siis vastutavad vanemad tema tekitatud kahju eest sõltumata oma süüst, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kuna liiklusõnnetuse hetkel juhtis sõidukit kostja alaealine poeg, siis oli tema liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki valdajaks. OÜ Kemmerling kui kahju tekitanud sõiduki rentnik ei olnud õnnetuse hetkel sõiduki Renault valdaja. Kui sõidukit kasutab OÜ Kemmerling töötaja tööülesannete täitmisel, on OÜ Kemmerling sõiduki otseseks valdajaks ja töötaja valduse teenijaks. Sõiduki võttis oma valdusesse kostja poeg, kes lõpetas sellega OÜ Kemmerling valduse. Hageja nõue on esitatud LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel, mis ei näe piirangut tagasinõude summale, vaid lubab tagasi nõuda kogu kannatanule hüvitatud summa. Tegemist ei ole LKindlS § 3 lg-s 3 sätestatud eranditega. OÜ Kemmerling territooriumil toimunud õnnetuse puhul on tegu teeliikluses toimunud õnnetusega ning kindlustusandjal tekkisid seadusest tulenevad kohustused kahjujuhtumit käsitleda ja kahju hüvitada. Kui kindlustusandjal oli kohustus kahju hüvitada liikluskindlustuse seaduse alusel, annab seadus kindlustusandjale ka õiguse tagasinõudeks, kui kahju tekitaja juhtis sõidukit ilma juhtimisõiguseta. Hagejal on regressiõigus tulenevalt LKindlS § 48 lg 2 p-st 4 kas sõiduki valdaja või omaniku vastu, kelleks on vastavalt kostja alaealine poeg või Danske Bank A/S. Seega on hagejal tagasinõudeõigus kas kostja alaealise poja või Danske Bank A/S vastu, mitte üksnes lepingupoole vastu.

3.Harju Maakohus jättis 14. juuni 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Liiklusõnnetuse toimumist puudutavatest tõenditest nähtub, et kostja poja juhitud sõiduk Renault sõitis otsa pargitud sõidukile Opel Zafira, mis omakorda paiskus otsa sõidukile Opel Frontera. Kostja pojal puudus sõiduki juhtimise õigus ning tagurdamisel ei veendunud ta manöövri ohutuses. Kostja on juhtunu kohta koostatud kirjelduses avaldanud, et tema poeg tegi avarii, proovides bussipargi territooriumil autosõitu. Hagejal oli kahju põhjustanud sõiduki suhtes sõlmitud tähtajatu liikluskindlustuse leping. Sõiduk kuulus Danske Bank A/S Eesti filiaalile. Lepingu oli sõlminud sõiduki rentnik OÜ Kemmerling. Maakohus leidis, et nõue ei ole aegunud. Samuti leidis maakohus, et hageja soovitud hüvitise piiramine 30%-le ei ole võimalik. VÕS § 1053 lg 2 näeb ette, et vanemad või eestkostja vastutavad, sõltumata oma süüst, ka 14–18aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kostja poeg oli õnnetuse põhjustamise ajal 14aastane. Seega vastutas kostja tema tegevuse eest sõltumata süüst ning kostja ei saa vastutusest vabanemiseks väita, et ta vastutab vaid tahtluse korral. Kostja ei ole tõendanud, et ta tegi kahju ärahoidmiseks kõik, mida oleks saanud mõistlikult oodata. Vastupidi, ei vaieldud selle üle, et kostja ise andis sõiduki võtmed üle oma pojale. VÕS § 1053 lg 2 alusel on kostja oma poja tegevuse eest vastutav. LKindlS § 5 lg 1 järgi on kindlustusvõtja sõiduki omanik. LKindlS § 5 lg 2 sätestab, et sõiduki valdaja on kindlustatu sõltumata sellest, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik. Sõidukit vallanud isik on kindlustatu vaatamata sellele, kas ta on teada või mitte. Riigikohus on leidnud, et LKindlS § 5 lg-s 2 käsitletakse sõiduki valdajana just sõidukit juhtinud füüsilist isikut ning selles mõttes on sõiduki valdaja mõiste liikluskindlustuse seaduses laiem kui asjaõigusseaduses (otsus tsiviilasjas nr 32-1-55-06). Viidatud seisukohast tuleneb eeskätt see, et kui sõidukit faktiliselt juhtinud isik põhjustas kindlustatud sõidukiga kellelegi kahju, on ta kindlustatuks sõltumata sellest, kas ta oli sõiduki omanik või õigustatud kasutaja või mitte. Kindlustusandja või Garantiifondi tagasinõude esitamise õigust reguleerib LKindlS § 48, mille lg-s 2 on loetletud juhtumid, mil kindlustusandja võib tagasinõude esitada. Hageja on esitanud kostja vastu nõude § 48 lg 2 p 4 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib tagasinõude esitada kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõiduki juhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et LKindlS § 48 lg 2 reguleerib erinevatel juhtudel, kas või kelle vastu nõuet esitada saab (otsused tsiviilasjades nr 3-2-155-06, 3-2-1-48-06). Kohustusliku vastutuskindlustuse puhul ei omanda kindlustusandja pärast kahju hüvitamist kannatanu õiguslikku positsiooni ning ta saab tagasinõude esitada vaid selgelt seaduses sätestatud alustel ja seaduses nimetatud isikute vastu (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-06). LKindlS § 48 lg 2 p 4 tõlgendamisel on Riigikohus leidnud, et nimetatud alusel tagasinõude esitamise

üheks eelduseks on sõiduki juhtimise üleandmine isikule, kellel ei olnud juhtimisõigust. Riigikohus rõhutas, et § 48 lg 2 p 4 kehtestas sõiduki valdaja vastutuse, kui ta ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust, ja sõiduki omaniku vastutuse, kui viimane andis sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Kostja ei ole sõiduki omanik ning sõiduki omanikuks olev Danske Bank A/S Eesti filiaal ei andnud sõiduki juhtimist üle juhtimisõiguseta alaealisele. Täiendavalt on Riigikohus rõhutanud (lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10), et LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 eristatakse omanikku ja valdajat sõidukit juhtinud isikust. Selle sätte mõttes on omanik või valdaja isik, kes on sõlminud kindlustuslepingu, see tähendab lepingu pool. Järelikult saab selle sätte järgi esitada tagasinõude üksnes lepingu poole vastu. Kostja ei olnud kindlustuslepingu pooleks. Kindlustuslepingu pooleks oli sõiduki omaniku esindajana sõiduki valdaja Kemmerling OÜ. Kostja oli üksnes sõidukit juhtinud isiku lapsevanem. Tulenevalt Riigikohtu praktikast ning LKindlS § 48 sõnastusest ei saa kindlustusandja mitte alati esitada soovitud isiku vastu tagasinõuet siis, kui liiklusõnnetuse põhjustas juhtimisõiguseta isik. Tagasinõude esitamisel ei saa pidada sõiduki valdajaks selle faktilist valdajat ning sõiduki valdaja mõiste sisustamisel tuleb eristada küsimust, kas nimetatud isiku vastutus oli kindlustatud või kas nimetatud isiku vastu saab esitada tagasinõuet. Kuigi kostja poja tsiviilvastutus oli kohustusliku kindlustusega kindlustatud ning selles mõttes oli ta sõiduki faktiline valdaja ja kindlustatu, ei saa ainuüksi sellest tulenevalt kindlustusandjal tekkida kostja vastu tagasinõude õigust. Kohustusliku liikluskindlustuse puhul ei asu kindlustusandja hüvitise väljamaksmisel kannatanu positsiooni, vaid ta saab tagasinõuet esitada vaid seaduses sätestatud alustel ja seaduses selgelt sätestatud isikute vastu. Hageja on oma nõude esitanud ebaõige isiku vastu.

7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kaebuse järgi on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et pooled ei vaidle selle üle, et liikluskindlustuse lepingu sõlmisid hageja ja OÜ Kemmerling. Hageja on läbivalt leidnud, et lepingu pool saab olla Danske Bank A/S Eesti filiaal, mitte OÜ Kemmerling. Ringkonnakohus on OÜ Kemmerling lugenud ekslikult lepingu pooleks. Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et lisaks Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10 on olemas varasem Riigikohtu otsus, milles on asutud teistsugustele seisukohtadele. Arvestades, et Riigikohus on asjas nr 3-2-1-48-06 tehtud lahendis LKindlS § 48 lg 2 p 2 alusel sõiduki valdaja mõistet sisustades jõudnud järeldusele, et valdajaks ning regressivõlgnikuks võib olla sõidukit juhtinud kolmas isik, tuleks sarnaselt sisustada ka LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 sätestatud valdaja mõistet. Valdaja mõiste sisustamiseks diametraalselt erinevalt ei ole põhjust. LKindlS § 5 lg 1 järgi on kindlustusvõtja sõiduki omanik. Kui liikluskindlustuslepingu pooleks saavad olla vaid kindlustusandja ja sõiduki omanik ning kohtute tõlgenduse kohaselt saab LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgse regressinõude esitada üksnes lepingu poole vastu, siis on sõiduki valdaja võrdsustatud sõiduki omanikuga. See ei ole aga õige tõlgendus. Sõiduki omanikuks on tihti pangad ja liisinguandjad nagu ka praegusel juhul. Kohtute tõlgenduse järgi ei ole võimalik juriidilisest isikust sõiduki omaniku korral tegeliku faktilise juhi vastu tagasinõuet esitada, kui kahju põhjustati juhtimisõigust omamata. Selle tõlgenduse korral oleks sisutühi ka LKindlS § 48 lg 2 p 5. LKindlS § 48 lg 2 p-st 4 tuleneb kaks alternatiivset võimalust tagasinõude esitamisele: esiteks on võimalik esitada regressinõue sõidukit juhtimisõiguseta juhtinud isiku ehk faktilise valdaja vastu; teiseks on kindlustusandjal õigus esitada regressinõue isiku vastu, kes andis sõiduki juhtimise üle juhtimisõiguseta isikule. Isikuks, kes juhtimise üle andis, saab pidada sõiduki valdajat, kes vahetult võimaldas juhtimisõiguseta isikul rooli istuda.