Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

saab lasterikka pere toetust, ei saa seda antud juhul arvesse võtta, kuna tegemist ei ole hageja seadusliku esindaja ja kostja ühiste lastega. Hageja seadusliku esindaja ja kostja ühiseks lapseks on ainult hageja. Hageja seadusliku esindaja kahele vanemale lapsele maksab nende isa ülalpidamist kokku summas 430.00 eurot, samas peab hageja seaduslik esindaja ka ise panustama oma teise kahe lapse ülalpidamisse. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja saab töötasu summas 1 000.00 eurot kuus. Kostja ei ole samas omalt poolt esitanud ühtegi tõendit oma majandusliku seisu, sh kulude tõendamiseks ning tema väited selle kohta, et tal on kohustus üleval pidada 14-aastast last, tuleb jätta tähelepanuta. Hageja seaduslikule esindajale on teada, et tegemist on eestkoste all oleva lapsega, kellele makstakse riigipoolset ülalpidamist. Perekonnaseadusest tulenevalt ei ole eestkostja kohustatud eestkostetavat üleval pidama. Kostja konto väljavõttest nähtuvalt on kostja kandnud eestkostetava lapse kontolt enda kontole 300.00 eurot selgitusega „ülalpidamiskulud“. Eestkostetava vanematelt elatise sissenõudmist ei ole kostja vajalikuks pidanud. Seetõttu on kostja oma käitumisega halvendanud hageja igapäevast majanduslikku toimetulekut ning põhjused maksta elatist seaduses sätestatud summast väiksemana, on kantud soovist säilitada oma isiklikku heaolu. Hageja on veendunud, et ka juhul, kui kostjal muud sissetulekud puuduvad, on ta võimeline maksma hagejale PKS § 101 sätestatud elatist ilma, et kahjustatud saaks tema enda ülalpidamine. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt kirjalikult ja suuliselt esitatuga ning uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et hageja seaduslik esindaja L.L. ja kostja J.L. on alaealise hageja L-E.L. ́i vanemad (sünnitunnistus, tlk 9). Puudub vaidlus, et hageja elab emaga ja on viimase ülalpidamisel. Pooled ei vaidle ka, et hageja seaduslikul esindajal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last ning et kostja on eestkostjaks 14-aastasele lapsele. Hageja palub kostjalt välja mõista elatise alates 15.03.2022 summas 213.44 eurot kuus, kuid mitte vähem kui perekonnaseaduse (PKS) § 101 alusel arvutatud summa, kuni hageja täisealiseks saamiseni. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista tagasiulatuva elatise perioodi 01.01.2022 14.03.2022 eest summas kokku 523.34 eurot. PKS § 96 ja § 97 lg 1 tulenevalt on elatis lapsele põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus, mida vanem on kohustatud lapsele andma ja alaealine laps õigustatud saama. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-119-07 ja 3-2-1-33-11). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12 p 13). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS §

100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-165-13 p 12). Kohus märgib, et miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (Riigikohtu 07.02.2018 lahend nr 2-15-15909/124 p 12, 22.03.2017 lahend nr 3-2-1-174-16, p 13; 08.01.2014 lahend nr 3-2-1-165-13, p 15). Kohus selgitab, et PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud summa. PKS § 101 lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. PKS § 101 lg 3 sätestab, et igakuise elatise arvutamise aluseks on baassumma. Baassumma ühe lapse kohta on 200.00 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. PKS § 101 lg 4 kohaselt lisandub baassummale kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil. Kohus selgitab ka, et 01.01.2022 kehtima hakanud PKS eelnõu seletuskirja kohaselt võeti muudatuste tegemisel aluseks pool lapse keskmisest ülalpidamiskulust kuus (elatise baassumma 200.00 eurot), mis on lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuringu lõpparuandes (uuring) pakutud keskmisest standardeelarvest ehk kõikide vanuserühmade keskmisest standardeelarvest lähtuv miinimumelatise summa (181.00 eurot), mis ümardati 20.00 euro võrra ülespoole, kuna eelnõu jõustumise hetkeks olid uuringu aluseks olnud algandmed mõnevõrra vananenud. Baassummat korrigeeritakse iga aasta 1. aprillil eelnevate kalendriaastate tarbijahinnaindeksi muutuse võrra ja baassummale lisatakse reeglina veel 3% eelneva kalendriaasta Eesti keskmisest brutokuupalgast. Seadusemuudatuste tegemisel aluseks võetud uuringus on arvestatud mitte lapse minimaalsete vajadustega, vaid lapse kõikvõimalike vajadustega, et tagatud oleks arengut toetav keskkond. See tähendab, et PKS §-ga 101 elatise suuruse arvutamise korra kehtestamisel on arvestatud lapse mõistlike kuludega (s.o eluasemele, kodusele majapidamisele, telekommunikatsioonile, transpordile (sh turvavarustusele), haridusele (sh lasteaiale, huviharidusele), toidule, hügieenile, tervishoiule, riietele, jalatsitele, mänguasjadele, raamatutele, vaba aja veetmisele). Kohus selgitab ka, et kehtivas õiguses samas enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg 5– 7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust ning kohus saab PKS § 101 lg 5–7 toodud asjaolude tuvastamisel PKS § 101 sätestatud elatise suurust vähendada. Nii sätestab PKS § 101 lg 5, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga (PKS § 101 lg 6). PKS § 101 lg 7 kohaselt, kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise summaga võrreldes. Elatise summat ei vähendata mitmike puhul ja laste puhul, kelle vanusevahe on suurem kui kolm aastat. Puudub vaidlus, et hageja ei ole kostja juures viibinud aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. Kostja ei ole last alates 30.06.2021 näinud, hageja ei ole ka kostja juures kunagi viibinud. Puudub vaidlus ka, et kostjal on kohustus tasuda elatist vaid ühele lapsele, s.o hagejale. Pooled ei vaidle, et kostja ei ole hagejale ülalpidamist enne hagi esitamist andnud. Puudub vaidlus ka, et hageja seaduslik esindaja saab lapsetoetust ja lasterikka pere toetust, kokku summas 520.00 eurot kuus. Kuna hageja soovib saada elatist PKS § 101 alusel arvutatud määras, hindab kohus PKS § 101 lg 5 kohaselt, kas alaealise lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja

lasterikka pere toetuse arvel perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 ja 21 mõttes ning seda sõltumata poolte taotlusest. Kohus selgitab, et selles osas tuleb kehtivat materiaalõigust tõlgendada erinevalt võrreldes varasema Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu varasema praktika järgi sai kohus PKS § 102 lg 2 alusel miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista ning arvestada asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, üksnes mõjuval põhjusel koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga, ning vaid juhul, kui menetlusosaline sellele tugines ja seda oli pooltega arutatud (Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1611905/66, p 23; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 11). PHS § 17 lg 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 60.00 eurot, kolmanda lapse kohta 100.00 eurot. PHS § 21 alusel makstakse vähemalt kolme lapsetoetust saama õigustatud last kasvatavale perele lasterikka pere toetust. Lasterikka pere toetuse suurus kolme kuni kuut last kasvatavale perele on 300.00 eurot (§ 21 lg 2). Hageja on kohtule teatanud, et kuigi hageja seaduslikul esindajal on kokku kolm last ning ta saab lapsetoetust ja lasterikka pere toetust, ei saa seda antud juhul arvesse võtta, kuna tegemist ei ole hageja seadusliku esindaja ja kostja ühiste lastega. Kohus hagejaga ei nõustu. Kohus on seisukohal, et kuna tegemist on toetustega, mille eesmärk on pere toimetuleku parandamine, on põhjendatud need elatise summa kindlaksmääramisel arvesse võtta, sõltumata sellest, kas tegemist on poolte ühiste lastega või mitte. Perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et „selleks et saada ühe lapse kohta mahaarvatav summa, tuleks liita kokku kõik last kasvatava vanema poolt saadavad lapsetoetused ja lasterikka pere toetus ning jagada saadud summa laste arvuga ja seejärel kahega. Näiteks kui peres kasvab kolm last, kellest ühele nõutakse elatist, siis tuleks mahaarvatavaks summaks ümardatult (60 + 60 + 100 + 300)/ 3 = 173.00 eurot, millest ühe vanema osa oleks pool ehk ümardatult 87.00 eurot kuus“. Kohus on seega eelnevast tulenevalt seisukohal, et käesoleval juhul on põhjendatud PKS § 101 alusel hageja poolt nõutavat elatist PKS § 101 lg 5 tulenevalt 87.00 euro võrra vähendada. Kostja on kohtule teatanud ka, et tema majanduslik olukord on halb, kostja kasvatab 14-aastast last ning ta ei ole seetõttu võimeline hagis nõutud suuruses hagejale elatist tasuma. Kostja on nõus tasuma lapsele elatist 143.00 eurot kuus. Kohus selgitab, et PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist ja lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral käesoleva seaduse §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps ning lg 3 kohaselt võib kohus elatise välja mõista käesoleva seaduse § 101 alusel arvutatud summaga võrreldes suuremas summas lisaks §-s 99 toodud alustele muu hulgas lähtuvalt kummagi vanema varalisest seisust või lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel. Kohus selgitab ka, et mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab aga tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 10; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Mõjuvad põhjused on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses toodud näidisloeteluna. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus

vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral käesoleva seaduse §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus saab hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus PKS § 101 alusel arvutatud summast väiksema elatise väljamõistmiseks iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1611905/66, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 12). Ka alates 1. jaanuarist 2022 kehtivate sätete alusel väljamõistetava elatise puhul võib mõjuv põhjus endiselt olla muu hulgas asjaolu, millele on viidatud PKS § 101 lg 5-7. Kohus peab vajalikuks märkida ka, et Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-118-12 p 15 märkinud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Kohus peab vajalikuks selgitada ka, et varaliste vahendite ühetaoline kasutamine PKS § 102 lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks siiski suuremad kui alaealisel lapsel. Tuleb arvestada ka, et alaealise hageja ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Kohtute Infosüsteemist nähtub ja puudub vaidlus, et alaelise J.T. ́i eestkostjaks kuni lapse täisealiseks saamiseni oli kostja J.L.. Kohus märgib, et 05.10.2022 määrusega on kohus kostja alaealise J.T. ́i eestkostja ülesannetest vabastanud alates 05.10.2022. Vaatamata sellele, et kostja ei ole enam alates 05.10.2022 alaealise lapse eestkostja, peab kohus siiski vajalikuks märkida, et nõustub hagejaga, et eestkostjal puudub eestkostetava lapse ülalpidamiskohus. Eestkostjal on aga lapse esindajana õigus ning kohustus nõuda lapsele elatist selleks kohustatud isikutelt. Kohtute Infosüseemist nähtubki, et alaelise J.T. ́i kasuks on tema emalt välja mõistetud elatis miinimummääras kuus (28.06.2022 otsus tsiviilasjas 2-22-5785) ning tema isalt elatist summas 150.00 eurot kuus (07.07.2022 kompromissimäärus tsiviilasjas 2-22-5785). Lisaks makstakse eestkostel olevale lapsele riigi poolt toetust summas 240.00 kuus ning lapsetoetust summas 60.00 eurot kuus (tlk 49 pöördel). Nimetud summa (kokku 300.00) on J.T. igakuiselt kostja arvele kandnud, selgitusega ”ülalpidamiskulud” (tlk 20, 22). Seega oli alaelisel J.T. ́il kuni 05.10.2022 (eestkostja vahetamiseni) sissetulek ja kohus ei arvesta, et kostjal oli J.T. ́i ülalpidamise kohustus. Seoses kostja majandusliku olukorraga on kohus tuvastanud järgmist. Esitatud tõenditest nähtub, et kostja sissetulekuks on töötasu E.M. OÜ-lt ca 1 000.00 eurot kuus (tlk 18, 107, 109 pöördel, 119), kostajale kuulub sõiduauto PEUGEOT 607 (2005 aasta) ning alates 15.06.2022 1⁄2 kinnistu kaasomandist asukohaga xxxx (registrikood xxxx). Muud olulist vara ei ole kohus tuvastanud. Vaidlust ei ole, et hageja seadusliku esindaja igakuiseks sissetulekuks on töötasu 1 102.00 eurot (neto) (menetluse alguses sai ta vanemahüvitist 1 143.56 eurot kuus) ning lapsetoetus ja lasterikka pere toetus summas 520.00 eurot kuus, hageja seaduslikule esindajale kuulub korteriomand asukohaga xxxx (registrikood xxxx) ning sõiduauto HONDA ACCORD TOURER (2011 aasta). Hinnates seega esitatud ja kogutud tõendeid kogumis, asub kohus seisukohale, et kostjal ei esine PKS § 102 sätestatult elatise vähendamise aluseid. Kohus leiab, et kostja ei ole asjas esile toonud asjaolusid ja tõendanud PKS § 102 sätestatult mõjuvaid põhjusi, mis annaksid aluse käesolevalt vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa. Kostja omab sissetulekut, mille arvelt on tal võimalik lapse ülalpidamiskohustust täita. Antud juhul ei ole kohtu poolt tuvastatult kostja selline majanduslik olukord, mis ei võimaldaks tal hageja ees ülalpidamiskohustust täita.

Kohus märgib ka, et hageja seadusliku esindaja ja kostja majanduslik olukord on enam-vähem võrdne (v.a hageja seaduslikule esindajale makstav lapsetoetus ja lasterikka pere toetus 520.00 eurot). Kohus arvestab samas, et hageja seadusliku esindaja ülalpidamisel on kolm alaealist last, kostjal on aga kohustus ülal pidada vaid hagejat. Kostjalt hageja kasuks väljamõistetava elatise arvestus on seega eelnevast tulenevalt alates 15.03.2022 järgmine: 200.00 eurot baassumma PKS § 101 lg 3 mõttes, millele on liidetud 43.44 eurot (s.o 3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast PKS § 101 lg 4 mõttes) ning millest on maha arvatud 87.00 eurot (s.o hageja lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse osa), s.o 156.44 eurot, mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2022), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse suuruse muutumisest alates lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Hageja palus kostjalt välja mõista ka elatise tagasiulatuavalt perioodi 01.01.2022 - 14.03.2022 eest, summas 523.34 eurot. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13 ja 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades muu hulgas ka kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 mõttes. Küll on kohtupraktikas leitud, et teatud juhtudel võib tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud (Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 19 ja Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Hageja on kohtule teatanud, et ta on varasemalt kostjalt elatist nõudnud, kuid kostja ei ole vabatahtlikult elatist tasuma asunud. Puudub vaidlus, et kostja on esimese elatise makse teinud 18.03.2022. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjalt hageja kasuks väljamõistetava elatise suurus on 156.44 eurot, siis tagasiulatuva elatise suurus perioodi 01.01.2022 - 14.03.2022 eest on summas 391.10 eurot. Kohus on seisukohal, et nimetud summas tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei pane kostjat äärmiselt raskesse olukorda ega ole talle ebamõistlikult koormav, kuna kohus mõistab kostjalt välja tagasiulatuva elatise vaid 2,5 kuu eest. Kohus on seisukohal ka, et kostja hageja vanemana pidi olema teadlik, et tema alaealine laps vajab ülalpidamist ning kohusetundlik lapsevanem saanuks oma kohustust täita vabatahtlikult. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Tulenevalt hageja soovist ja TsMS § 445 lg 1 sätestatust, millele kostja vastuväiteid ei esitanud, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Elatis tuleb tasuda hageja seadusliku esindaja L.L. arveldusarvele XXXX, igakuiselt kuu 10. kuupäevaks. Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (TsMS § 459), s.o hagejal on võimalus nõuda elatise suurendamist ja kostjal vähendamist. Kohus rahuldas käesolevas tsiviilasjas hagi tagamise taotluse 22.03.2022 määrusega. Kohus leiab, et kooskõlas TsMS § 386 lg 5 tuleb hagi tagamise abinõud käesoleva otsuse jõustumisel tühistada.

Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 164 lg 1 sätestab, et hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus jätab seega menetluskulud poolte endi kanda ning sellest lähtuvalt kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.