2-13-17606/51 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Maakohus rahuldas hagi kostjate I, II ja III vastu ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks võlgnevuse põhisumma 80 921 eurot 53 senti, intress 1 128 eurot 44 senti ja viivise seisuga 18.04.2013 19 079 eurot 94 senti. Kohus mõistis kostjatelt I, II, III solidaarselt hageja kasuks viivise põhinõudelt (80 921,53 eurot) alates 19.04.2013 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude rahuldamiseni. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate I, II, III kanda ja kohus mõistis neilt solidaarselt välja hageja kasuks riigilõivu 1300 eurot. Poolte vahel puudus vaidlus järgmiste asjaolude üle:  29.06.2006 sõlmiti hageja ning kostjate I ja II vahel laenuleping nr L060024724 (I kd, tl 7-12);  lepingu nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja III 29.06.2006 käenduslepingu nr 2006014026 (I kd, tl 13-15) käenduse piirsummas 255 646,59 eurot (4 000 000 Eesti krooni);  lepingu nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja IV 29.06.2006 käenduslepingu nr 2006014027 (I kd, tl 16-18) käenduse piirsummas 255 646,59 eurot (4 000 000 Eesti krooni);  hageja saatis kostjatele 11.05.2010 lepingu erakorralise ülesütlemise teated, nõudes kõigi maksete tasumist hiljemalt 26.05.2010 (I kd, tl 19, 20, 21, 22);  27.05.2010 ütles hageja laenulepingu erakorraliselt üles;  19.03.2014 jättis kohus hagi kostja III vastu võla nõudes läbi vaatamata. Kohus luges need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Hagiavalduse esitamise seisuga (19.04.2013) oli lepingust tulenev võlgnevus kokku 101 129,91 eurot, millest põhiosa moodustas 80 921,53 eurot, intressid 1 128,44 eurot ning viivist 19 079,94 eurot. Täiendavalt nõudis hageja kostjatelt ka edasiulatuvalt viivist ühe aasta eest. Vastavalt laenulepingu nr L060024724 p-le 3.1 oli kostjatele I ja II välja makstud laenusumma 201 831 eurot, mis maksti välja osadena järgmiselt: 14.07.2006 108 718 eurot, 31.10.2006 18 866 eurot, 06.12.2006 44 062 eurot, 27.03.2007 20 848 eurot ning 15.11.2007 9 337 eurot. Hageja esitatud laenukonto liikumiste väljavõttest (I kd, tl 75-77, 130-132) nähtusid laenulepingu alusel väljamakstud laenusummad, kostjate tagasimaksed ja tagatise realiseerimisest laekunud rahasummad. Hageja esitas kostja I konto väljavõtted aastast 2006 (I kd, tl 78-88, 133-143), aastast 2007 (I kd, tl 89-98, 144-153) ning aastast 2008 (I kd, tl 99-104, 154-159), millelt oli näha, millele laenuraha kulutati. Laenulepingu sõlmimise ajal ei olnud krediidisaajale lepingueelse teabe ja hoiatuste esitamise ja mõistliku laenukoormuse arvutamise korda reguleeritud selliselt, nagu seda krediidiasutuste seadus alates 1.01.2007 reguleeris ja VÕS alates 1.07.2011 jõustunud muudatuste kohaselt reguleerib. Laenulepingu sõlmimise ajal 29.06.2006 ei näinud õigusaktid krediidiandjale ette otsest kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet, milline kehtib alates 1.01.2007. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud KAS § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe ja häid pangandustavasid. Kas või millist head pangandustava on hageja laenulepingu sõlmimisel rikkunud, kostja IV välja toonud ei ole. Kohus leidis, et käendusleping ei olnud sõlmitud olulise eksimuse mõjul ega tühine. Hagejal kui krediidiandjal ei ole kunagi võimalik täielikult kindlaks teha, kas tarbijal tekivad tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmisel makseraskused või mitte, see on määratlematu risk. Kohus on seisukohal, et tuleb eeldada, et kostjad pidid aru saama võetava kohustuse sisust ja vastutusest.

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaebuses on apellant jäänud maakohtus esitatud seisukohtade ja tõendite juurde. Kuna maakohus on neile asjakohaselt ja piisavas ulatuses vastanud, siis ringkonnakohus samu põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohus on märkinud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et kostjal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma, ega seetõttu, et hageja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud seega vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-157-14, p 11). Krediidiasutusel on selline kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Seega ei ole kostja käendusleping tühine ja kostja vastutab käenduslepingu järgi põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Apellatsioonkaebus põhineb samadel väidetel, mida kostja vastuseks hagile esitas. Maakohus on käsitlenud kostja seisukohta ning selgitanud vajaliku selguse ja põhjalikkusega, miks tuleb hagi vaatamata kostja sellekohastele vastuväidetele rahuldada. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et hageja on kasutanud kujundusõigust lepingud lõpetada seadusest ja poolte kokkulepetest tulenenud õiguspärasel viisil. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et hüpoteegi realiseerimise järel alles jäänud võlgnevus tuleb kostjal likvideerida. Asjaolu, et tagatiseks olnud varast ei jätkunud kõigi kostjate võlgade katmiseks, ei saa hagejale ette heita ning see ei ole tasumata jäänud nõuete lõppemise aluseks. Nõude ja viivise arvestuslikule õigsusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on leping täitmiseks kohustuslik ning VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101). Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda raha maksmise kohustuse täitmise rikkumisel kohustuse täitmist ning sellega viivitamisel VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 kohaselt viivise tasumist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt ei vasta hageja esitatud kirjalikud tõendid TsMS-s sätestatud dokumentaalse tõendi nõuetele. Tegemist on TsMS § 272 kohase tõendiga ja tõendid on lubatavad. Kolleegium märgib, et tõendi sisule ei ole apellatsioonkaebuses etteheiteid tehtud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. TsMS § 190 lg 2 ning § 179 lg-de 1, 5 ja 9 alusel tuleb apellandilt välja mõista riigilõiv, mille tasumisest ta oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Riigilõiv tuleb tasuda riigituludesse lahendi jõustumisest 15 päeva jooksul ning tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Muid kulusid pooltele apellatsioonimenetluses ei olnud.