Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 14.09.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-19-18381/28
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Perekonnaõigus › Elatise nõudmine
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 14.09.2020
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 1381

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja

2-19-18381/18Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja14.02.2020

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. september 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-18381

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. vastu elatise suurendamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

270 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 14. veebruari 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): A.A. (isikukood

XXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja Irina Belokurova (isikukood 47202272221) Vastustaja (kostja): B.B. (isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1.Jätta Viru Maakohtu 14. veebruari 2020 otsus muutmata.

2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Sarnased lahendid

Perekonnaõigus

lahend tsiviilasjas nr 2-15-15909/124 p 12, 22. märtsi2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ka vanema varalise seisundiga ja jätta vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamisest, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda (PKS § 102). Üldjuhul peab vanem andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja pangakonto väljavõtte (tl 28-40) kohaselt saab ta tasu OÜ-lt VAISU ca 1800 eurot kuus, millele lisanduvad regulaarsed ülekanded erinevatelt juriidilistelt ja füüsilistelt isikutelt, sh kostja enda tehtud sissemaksed pangakontole. Eeltoodust tulenevalt ei vasta tegelikkusele kostja väide, et tema igakuine sissetulek on ca 1800 eurot. Kohus leidis, et kostja sissetulek ajavahemikul juuni 2019 - oktoober 2019 on keskmiselt 2854 eurot 20 senti kuus. Pangakonto väljavõttelt nähtuvad ka kostja püsikulud. Kohus möönas, et kostja igakuised kulud on märkimisväärsed, arvestades ennekõike kohustusi inkassofirmade ees, kuid rõhutas, et erinevate laenukohustuste võtmisel tuleb eelkõige arvestada ülalpidamiskohustust alaealise lapse ees. Kostja ei ole nimetanud mõjuvaid põhjuseid, mis annaksid aluse vähendada elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Riigikohus on leidnud, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjasnr 3-2-1-35-17 p 28.2). Kohus oli seisukohal, et käesoleval juhul on lapsetoetuse arvestamine põhjendatud. Kostjal on keskmisest suurem sissetulek, aga ka keskmisest suuremad kohustused. Vaidlust ei ole selles, et alaealisel lapsel on üldjuhul õigus saada vanemalt elatist seaduses sätestatud miinimummääras. On üldteada, et lapse vanusega suurenevad ka tema vajadused, kuid ainuüksi eeltoodu ei põhjenda automaatselt elatise suurendamise vajadust. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada nii lapse eeldatavaid vajadusi kui vanema majanduslikku võimekust.

7.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi elatise väljamõistmiseks rahuldamata, kuid ei vaidlusta otsust menetluskulude jaotuse osas. Maakohus on praeguses asjas kostjalt hageja kasuks välja mõistetud igakuisest elatisest, mis vastab Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale, ning maha arvestanud pool riiklikku lapsetoetust, s.o 30 eurot. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse elatise suuruse määramisel riikliku lapsetoetuse arvestamise osas ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud osas. Ringkonnakohus märgib esmalt, et hageja ei ole põhjendanud, miks ei ole praegusel juhul igakuisest elatisest pool riikliku lapsetoetuse mahaarvamine põhjendatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus elatise suuruse vähendamisel (poole riikliku lapsetoetuse võrra) lähtunud ennekõike kostja üldisest majanduslikust seisundist. Seega on praegusel juhul olnud elatise vähendamiseks alla miinimummäära poole riikliku lapsetoetuse võrra mõjuvaks põhjuseks ennekõike kostja varalise seisundiga (PKS § 102 lg-d 1-2). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka eeldada, et riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale (perehüvitiste seaduse (PHS) § 2, § 3, § 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. Praegusel juhul ei esine aga hageja poolel ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata. Ringkonnakohus märgib lisaks, et Justiitsministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors uuringu „ Lapse vajaduspõhine miinimumelatis. 2020“ (Kättesaadav https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatise_lopparuanne.pdf) kohaselt on lapse keskmine ülalpidamiskulu 388 eurot kuus. Kui lapsi on rohkem kui kaks, siis 347 eurot kuus. Koos hageja ema poolt antava ülalpidamisega (eelduslikult kostjaga võrdses ulatuses) ja peretoetusega on hageja ülalpidamiseks võimalik kulutada 584 eurot, mis ületab oluliselt lapse keskmist ülalpidamiskulu 388 eurot kuus ja peab seega olema hageja ülalpidamiseks piisav. Seega leidis maakohus põhjendatult, et kostjalt hageja kasuks väljamõistetavast igakuise elatise suurusest, milleks on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, tuleb maha arvestada pool PHS § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstavast igakuisest lapsetoetusest (hetkel on pool lapsetoetusest pere esimese lapse kohta 30 eurot).