Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

Emal on diagnoositud raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia), millesse ta haigestus 23aastaselt. Tema haigus on progresseeruv. Aja jooksul on ema haigushood muutunud pikemaks ja psühhoosi ravimine on võtnud kauem aega. Ema vajab psühhiaatrilist ravi. Ta on psühhiaatrilisel ravil viibinud korduvalt; avalduse esitamise hetkel oli ta psühhiaatrilisel sundravil alates 02.11.2016 ning ravi vajadus oli jätkuv. Ema on hospitaliseerimisel alati olnud agressiivne oma lähedaste pereliikmete, võõraste ja haigla personali suhtes. Pärnu Maakohtu 16.02.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-17453 tuvastas kohus, et lapse ema vajab kõigi endaga seotud tehingute tegemiseks, oma asjade ajamiseks ning enda esindamiseks eestkostet ning on kuni 16.02.2022 määranud lapse ema eestkostjaks Türi valla. Laste perekonnast eraldamise põhjus oli ema haigusest tingitud agressiivsushood ning alaealiste füüsiline väärkohtlemine. Pärnu Maakohtu 24.10.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-6310 tuvastas kohus, et lapse ema on kestvalt võimetu täitma oma laste NN (tütar, vanim laps) ja OO (poeg, keskmine laps) isiku- ja varahooldusõigusest tulenevaid kohustusi ning tal on vähesed sotsiaalsed oskused tulemaks ilma kõrvalise abita laste kasvatamisega toime. Laste ema ei suuda garanteerida oma alaealistele lastele kehalist, vaimset ja hingelist heaolu, on kohtu hinnangul oma alaealistele lastele ohtlik ning lapsed temaga koos elada ei saa. Nimetatud asjaoludest lähtuvalt peatas kohus ema hooldusõiguse tütre ja poja suhtes kuni ema hooldusõiguse peatamise aluse äralangemiseni, s.o tema tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni. Pärast ema sundravilt vabanemist on ta soovinud vanemate lastega kokku saada. Tütar ei ole nõustunud temaga kohtuma ning on selle põhjusena toonud välja ema ettearvamatu käitumise ja asjaolu, et ema peksis teda tihti ning tõsiselt. Peksmise ajal on tütar kartnud, et sureb. Poeg soostus emaga kohtuma ja kohtumine leidis aset lastekaitsespetsialisti juuresolekul. Poeg jäi kohtumisel reserveerituks ja märgatavat taaskohtumise rõõmu ei avaldanud. Teisel kohtumisel keeldus ta autost väljumast ja emaga suhtlust ei toimunud. Noorima lapse suhtes on lapse ema hooldusõigus Pärnu Maakohtu 20.02.2017 määrusega peatatud tsiviilasjas nr 2-17-245 ning lapse eeskostja on kuni vanema hooldusõiguse taastamiseni või lapse täisealiseks saamiseni määratud Türi vald. Laps oli perioodil 03.01.2017 – 03.02.2017 riiklikul asenduskoduteenusel, kus viibimise ajal hakkas last iganädalaselt külastama perekond, kes soovis hakata lapse eest hoolitsema. 20.01.2017 esitas perekond Türi vallale avalduse sooviga võtta laps oma perekonda hooldamisele. Türi vald sõlmis lapse perekonnas hooldajaks saada sooviva perekonnaga 03.02.2017 perekonnas hooldamise lepingu. Hoolduspere on pühendunud lapse eest hoolitsemisele, tema arendamisele ja kasvatamisele. Vanemate majanduslik olukord võimaldab neil palju lapsega ringi käia ja reisida. Lapsel on tekkinud hooldusperega usalduslik suhe. Laps on rõõmsameelne ja elavaloomuline; tema füüsiline ja kognitiivne areng on olnud kiire ja eakohane. Laps tunneb end hooldusperes väga turvaliselt. Türi valla lastekaitsespetsialist MM on koos Türi valla tervishoiuspetsialisti RM-ga lapse ema Viljandi haigla psühhiaatriakliinikus külastanud (03.01.2017 ja 01.03.2017). Külastuste ajal ei tundnud lapse ema kordagi huvi lapse käekäigu vastu ega selle vastu, kus laps viibib. Viljandi haigla esitatud andmete alusel on lapse ema sooritatud õigusvastaste tegude suhtes (sh tütre peksmine) kriitikata. Pärast esindajaga suhtlemist hakkas ema tundma huvi lapse käekäigu vastu ja uuris, kui palju on laps olnud haige ja kuidas on perekond haige lapsega toime tulnud. Hiljaaegu avaldas ta soovi lapsega kohtumiseks. Kuna emaga suhtlemine on viimaste telefonivestluste käigus viidanud kõrgenenud ärevusele, kohtumisi mõnda aega aset ei leidnud. Üks hiljem toimunud kohtumine lõppes kiiresti, sest laps sattus võõrast inimest nähes, kelleks puudutatud isik I tema jaoks on, hüsteeriasse.

Ema on oma seisukohtades jäik ja rigiidne. See ilmneb kõige ilmekamalt telefonikõnedes, mida lastekaitsespetsialist on neljal korral laste emaga pidanud. Ema huvi vanemate laste osas on piirdunud kahe peamise probleemi lahkamisele: ta nõuab kõrgendatud hääletoonil, et tütar läheks magama kell 20 õhtul ja pojale antakse rohkem magusat süüa. Nõudmised on säilinud vaatamata püüdlustele selgitada, et tütar on juba nii suur, et tema arvamusega tuleb arvestada ja laps peab saama mitmekülgselt toituda; liigne magusa tarbimine ei ole mõistlik. Ema ei ole valmis oma suhtumistes ja tõekspidamistes muudatusi tegema, mistõttu ei saa eeldada, et ta kuulaks nõuandeid ka noorima lapse osas. Ema asus sundravi lõppedes elama oma ema MM (vanaema) juurde. Vanaema elukoht ei ole laste kasvamiseks sobiv. Vanaema ja tema elukaaslane RR on pidevalt politsei huviorbiidis peamiselt alkoholi kuritarvitamise ja lähisuhtevägivalla tõttu. Emale on korduvalt pakutud võimalust elada sotsiaalkorteris. Esmakordselt ajal, kui tal oli vaid üks laps. Ema keeldus pakkumisest. Teist korda pakuti 2016. aasta veebruaris. Ka siis keeldus vanem pakkumisest. Pärast sundravilt vabanemist on ema tundnud huvi sotsiaalkorterite vastu. Talle pakuti värskelt remonditud kööktuba Türi linnas asuvas sotsiaalmajas, kuid ta keeldus sellest, avaldades, et ruum oli liiga väike, tegelikult meeldib talle rohkem maal olla ja ta tunneb ebakindlust üksi elamise suhtes. Kahtlust ema iseseisva hakkamasaamise osas on väljendanud ka vend U. Tänastes oludes ei ole võimalik pakkuda emale väljaspool haiglat tugiisikut, kes aitab teda asjaajamistes ning jälgib tema ravi jätkamist 24/7. Tugiisik saaks ema aidata mõned tunnid päevas. Samuti sõltub tugiisiku teenuse tulemuslikkus suures osas omavahelisest koostööst, mis on siiani olnud perega äärmiselt keeruline. Väikelapse lubamine ema juurde ei ole lapsele nii praegusel hetkel kui ka tulevikus turvaline. Ema ei ole senini mõistnud vanima lapse suhtes toimepandud kuriteo sisu ja tagajärgi ning on Viljandi haigla raviarstide sõnul õigusvastaste tegude suhtes kriitikata. Lapsele on ebaturvaline ka keskkond, milles ema elab. Haiguskriitika puudumise tõttu on alust arvata, et ema võib katkestada kodustes tingimustes ravi. Tema sotsiaalne võimekus iseseisvalt toime tulla on madal, mistõttu ei muuda olukorda ka vanaemast eraldi kolimine. Ema ärevustase on endiselt kõrge, ta ärritub kergesti ning hääletoon muutub nõudlikuks ja kõrgeneb. Laps vajab stabiilsust ja turvalisust. Laps ei ole oma vanuse tõttu suuteline end vanema haiguse ägenedes kaitsma. Laps on viibinud pikemat aega hooldusperes, kellega lapsel on tekkinud usalduslik kontakt ja kiindumussuhe. Seevastu puudub emal lapsega igasugune varasem kontakt (nii füüsiline kontakt pärast sündi kui ka vaimne ja emotsionaalne kontakt). Ema keeldus pärast lapse sündi last tunnistamast, ei olnud nõus hoolekandeasutuse töötajatele avaldama soovi lapse nime kohta, esitas kaebusi ametiasutuse kui eestkostja õigustes pandud nime suhtes; enne lapse sündi avaldas ametiasutuse töötajale suusõnaliselt, et kui sünnib tüdruk, tapab ta selle lihtsalt ära. Lapse heaolu ja vajaduste esikohale seadmisest lähtuvalt ning arvestades lapse perekonnas hooldajate suusõnaliselt antud soovi ta lapsendada, on lapse huvid enim kaitstud juhul, kui tema bioloogiliselt vanemalt on hooldusõigus täielikult ära võetud. Puudutatud isik I ja temale määratud esindaja seisukohad

terviklikku peret: ei olnud õige, et ta kasvatab kahte vanemat last, aga noorimat mitte. Elama kavatses ta hakata koos oma isaga sotsiaalkorterisse või oma ema juurde, kui viimane joomise maha jätab. Ta oli suuteline väikelast kasvatama, teda toitma. See ei olnud oluline, et laps on kohanenud hooldusperega, sest ta suudaks kindlasti ka ümber kohaneda. Pealegi oli lapsel kõige parem oma bioloogilise ema juures.

aegadel käitunud agressiivselt erinevate inimeste suhtes (nt viskas elukaaslasele kuuma suppi näkku, peksis alaarenguga meesterahvast, ründas sõidu ajal teda vedanud kiirabiauto juhti, ründas rongis eakat naisterahvast). Ründamiskäsu saavat ta mõttelevi teel. Samuti on ta kasutanud vägivalda oma alaealiste laste suhtes. Eriti julmalt kohtles ta oma alaealist tütart, pekstes teda käte ja jalgadega, samuti harjavarrega pea- ja kehapiirkonda ning seda jätkuvalt nii maja erinevatel korrustel, siis õues ja seejärel jälle toas; käis vahepeal vett joomas ja jätkas taas lapse peksmist. Seda, et ema on ettearvamatu ja võib käituda agressiivselt, on kinnitanud ka mitmed inimesed. Ema on oma vägivallategude suhtes kriitikata; püüab neid vähendada. Asjaolu, et ema tunde- ja tahteelu on ca aasta pikkuse statsionaarse ravi tulemusel arstliku komisjoni arvamuse kohaselt haiglatingimustes adekvaatne, ei tähenda iseenesest, et ema ohtlikkus on ära langenud. Haigus püsib kontrolli all tõenäoliselt seni, kuni ema võtab ravimeid regulaarselt ja vastavalt raviplaanile. Ema varasem käitumine ei veennud kohut, et ema võtab ravimeid regulaarselt. Varem ei ole ema haiglast vabanemisel ettenähtud ravi vabatahtlikult jätkanud. Ravimite mittetarvitamisel on psühhoosi ja maania ägenemise tõenäosus suur. Hetkel ei ole ühelgi viisil tagatud, lapse elamise korral ema juures, ei pane ema ka oma noorima lapse suhtes toime vägivallategusid ja ei ohusta sellega lapse kehalist, vaimset ja hingelist heaolu. Eelkirjeldatud järelduste tegemisel tugines maakohus mh kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi aktile nr 1/1. Ekspertiisiaktis ei esinenud selliseid olulisi puudusi, mis oleksid andnud aluse kahelda eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuses. Ema oli piiratud teovõimega isik, kes ei olnud haiguse tõttu võimeline kestvalt iseseisvalt täitma oma laste isiku- ja varahooldusest tulenevaid kohustusi. Tema vähesed sotsiaalsed oskused ei võimaldanud tal iseseisvalt toime tulla laste kasvatamisega. Ka ei olnud usutav, et ema saaks selleks abi oma isalt. Türi vallaga ei ole ema kasvatuslikel teemadel nõustunud koostööd tegema. 24.10.2016 jõustunud kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-6310 peatas kohus ema hooldusõiguse tema kahe vanema lapse suhtes muuhulgas põhjusel, et ema ei saa kõrvalise abita hakkama laste eest hoolitsemisega, tema toiduvalmistamise oskused ja laste toitumisharjumuste kujundamine on puudulikud. 16.02.2017 seadis kohus ema üle eestkoste kõigi tehingute tegemiseks ning määras tema eestkostjaks Türi valla. Kohus tuvastas, et ema ei saa temal esineva raske psüühikahäire tõttu aru oma tegude tähendusest ja ei suuda neid juhtida, s.t ta on piiratud teovõimega isik. 20.02.2017 peatas kohus ema hooldusõiguse noorima lapse suhtes ja määras lapsele eestkostjaks Türi valla kuni vanema hooldusõiguse taastamiseni või lapse täisealiseks saamiseni. Vanaema avaldatust nähtus, et emal oli raskusi hommikul üles saamisega; lapsed saatis lasteaeda/kooli vanaema. Ema avaldas, et saaks laste kasvatamisel toetust oma isalt, kuid see väide ei olnud kohtule tõsiseltvõetav. Tegu oli eaka meesterahavaga, kes ei mäletanud noorima lapse nime. Ta ei pidanud võimalikuks tütart enda juurde võtta, sest ruumi oli vähe ja tütrega koos elamist ei ole nad arutanud. Samas avaldas ta, et võib lapsele süüa teha. Laste kasvatamiseks ei olnud sobiv ema praegune elukoht vanaema juures, sest vanaema ja tema elukaaslane olid alkoholilembelised ja pidevalt politsei huviorbiidis lähisuhtevägivalla tõttu. Iseenesest oli vanaema elupaik ruumikas ja seal oli olemas kõik laste eest hoolitsemiseks vajalik (küte, vesi, pesemise võimalus jne). Samas oli alkoholilembeline ja agressiivne kasvukeskkond väikelapse vaimset, hingelist ja võimalik, et ka füüsilist heaolu kahjustav. Vald pakkus emale sotsiaalmajas asuvat korterit, kuid ema pakkumist vastu ei võtnud. Emal puudus igasugune vaimne ja emotsionaalne side pojaga. Algul ei tundnud ema lapse vastu mingit huvi. Pärast 2018. aasta juulis esindajaga suhtlemist hakkas ema lapse vastu huvi tundma. Võimalik, et huvipuudus oli tingitud asjaolust, et ema oli tugeva psühhoosi tõttu paigutatud ravile psühhiaatriahaiglasse ja ta ei pruukinud olukorda adekvaatselt tajuda. Laps

oli varsti pärast sündimist paigutatud asenduskoduteenusele ja seejärel perekonnas hooldamise teenusele. Ema ei ole raske psüühikahäire tõttu suuteline looma oma lastele nende arenguks ja heaoluks sobivat elukeskkonda. Samuti pole ta oma haigusest tulenevalt suuteline iseseisvalt kõrvalise abita oma lapsi eakohaselt kasvatama, nende eest hoolitsema ja neid esindama. Lisaks kujutab ema oma haigusest tingitud agressiivsuse tõttu jätkuvalt ohtu oma lastele. Türi vald on tarvitusele võtnud erinevad abinõud, et aidata emal täita oma vanema kohustusi ning tagada lastele turvaline elukeskkond. Talle on pakutud remonditud elamispinda sotsiaalmajas, kuid seda ema vastu ei võtnud. Teda on püütud juhendada laste kasvatamise küsimustes, kuid ema ei ole nõus oma kasvatusalaseid seisukohti ja tõekspidamisi korrigeerima. Ema suhtumise tõttu ei ole olnud võimalik rakendada ka abinõusid, et kaitsta last ema võimalike vägivallategude eest. Kuivõrd kohus võttis ära lapse ainsa vanema isiku- ja varahooldusõiguse, esines alus lapsele eestkostja määramiseks. Lapsele määrati 20.02.2017 tsiviilasjas nr 2-17-245 eestkostja, kelleks sai Türi vald. Türi vald palus jätta jõusse tema määramine lapse eestkostjaks. Keegi sellele vastuväiteid ei esitanud ja ka kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis selle välistaksid. Seega jättis kohus lapse eestkostjaks Türi valla. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis jättis TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Puudutatud isik I määruskaebus

tarvitanud. Saadud kogemuse tõttu olid nii ema kui tema lähikondsed võimelised paremini hindama ohumärke, mis nõuavad sekkumist ja reageerimist. Maakohtu viide ema vähestele sotsiaalsetele oskustele oli pealiskaudne. Ema sai vanemate laste kasvatamisega ilusasti hakkama: lapsed olid toidetud, kaetud, pestud ja ravitud. Tütre õppeedukus oli väga hea. Vaidlus, kas laps võib kommi vähem või rohkem süüa, ei saanud olla aluseks hooldusõiguse äravõtmiseks. Samuti ei saanud olla selleks ema veendumus, et tütar peab varem magama minema. Hooldusõiguse äravõtmise aluseks ei saa olla arutelu ema ja lapse võimaliku elukoha osas. Ema oli valmis kolima. Ema tingimus, et korter ei tohi olla ühetoaline, oli mõistlik. Kuna lapsed praegu emaga ei elanud, ei olnud kolimine prioriteetne. Vanaema on tunnistanud, et tal ja tema elukaaslasel on alkoholi probleem, kuid avaldas, et nad on valmis muutuma. Ema 75-aastane isa oli valmis abistama laste kasvatamisel ja ta oli füüsiliselt heas vormis. Asjaolu, et ema isa ei mäletanud lapse nime, ei olnud imetabane, sest nime panid lapsele vallavalitsuse töötajad. See, et ema isal ei tulnud meelde, kas ta oli näinud lapsi koos emaga või mitte, oli tingitud sellest, et ta oli näinud ühel korral ühte last ja sedagi autos. Ebatäpne oli maakohtu väide, et emal puudus lapsega side. Ta on soovinud lapsega kokku saada, teda ise kasvatada. Laps oli oodatud. Ekspertiisiakt ei olnud usaldusväärne. Selles ei olnud võimalik jälgida põhjendatuse kaudu arvamusele jõudmise käiku. Seda ei saanud võtta aluseks kohtulahendi tegemisel. Kohus ekspertiisi tulemustele erilises ulatuses ka ei toetunud. Kohus tõi järelduste seast välja selle, et ema psüühikahäire takistab temal vanemliku vastutuse ja kohustuse võtmist, sh lapse iseseisvat kasvatamist. See ei saanud olla aluseks hooldusõiguse äravõtmisele, sest emal oli kasvatamisel õigus saada tuge eestkosteasutuselt. Türi vald ei võtnud piisavalt tarvitusele erinevaid abinõusid, et ema lapse eest hoolitsemisel abistada. Kuna Türi vald oli nii ema kui lapse eestkostja, olid vallal erinevad võimalused, kuid abistada ema lapse eest hoolitsemisel selliselt, et lapse huvid oleksid tagatud ja ema saaks võimetekohaselt lapse kasvatamises osaleda. Türi vald ei pakkunud välja konkreetset tugiisiku teenust, märkides üksnes, et ta ei saanud 24/7 järelevalvet korraldada. Kuivõrd ema hooldusõigus lapse suhtes oli 20.02.2017 kohtumäärusega peatatud, ei ole ema saanud rikkuda üheski osas enda kohustust lapse eest hoolitsed ja teda kasvatada. Kui vanema hooldusõigus lapse suhtes on juba peatatud, siis tema hooldusõiguse piiramine ning hooldusõiguse täielik äravõtmine peatamise ajal eeldab uute ja täiendavate asjaolude ilmsikstulekut, mida kohtule peatamise ajal teada ei olnud. Maakohus ei ole ühtegi uut asjaolu välja toonud. Ema seisund on oluliselt paranenud ja ta soovis lapse kasvatamises osaleda. Vastused määruskaebusele

saamast ja neid juhtida. Esinev psüühikahäire sisaldab ka iseloomu ja käitumise rasket häiret, mis tingib olulisi isiklikke ja sotsiaalseid raskusi, sh koostööraskusi või selle puudumist erinevate spetsialistide ja sotsiaalabi töötajatega. Ema täielikku tervenemist ei ole alust prognoosida. Ema haigus püsib hetkel kontrolli all, kuid uuritud tõendid kinnitasid, et ema haiglast vabanemisel ei ole varem ettenähtud ravi vabatahtlikult jätkunud. Kuivõrd Türi vald on määratud ema eestkostjaks, on just Türi vald kindlustanud, et ema jõuaks igakuiselt Viljandi Psühhiaatriahaiglasse psühhiaatri vastuvõtule. Emal esinevad sotsiopaatilised isiksuseomadused, n.o häired sotsiaalsete suhete tajumises, ennustamatu käitumine ja impulsiivsus, ja võimalik agressiivsus ohustab turvalise kiindumussuhte kujunemist lapsel ning on suureks riskiks lapse psüühiliseks ja füüsiliseks traumeerimiseks. Ema võib oma käitumisega kahjustada lapse psühhosotsiaalset arengut, tervist ja vajadusi. Ema ei ole suuteline iseseisvalt kasvatama oma last, tagama talle eakohast päevarežiimi, tema eest hoolitsema ja pakkuma lapsele stabiilset kasvukeskkonda. Ta ei suutnud seda ka vanemate laste kasvatamisel. Ta on kasutanud vanemate laste suhtes vägivalda ja tal puudub vägivallategude suhtes kriitika. Türi vald on tarvitusele võtnud erinevaid abinõusid aitamaks emal täita oma vanema hoolduskohustusi ning tagada lapsele turvaline elukeskkond. Temale on pakutud elamispinda sotsiaalmajas, kuid ta ei ole seda vastu võtnud. Tema praegune elukoht ei ole lastega elamiseks sobiv. Perele on jätkuvalt võimalik määrata tugiisik, kuid tugiisik ei taga ööpäevaringset järelevalvet, vaid kohtub perega loetud tunnid nädalas. Ema väitis, et saab laste kasvatamisel abi isalt. Türi vald suhtles lapse vanaisaga ja selgus, et ta ei saa täiel määral aru tema õlule pandavast ja langevast vastutusest. Kõnekas on fakt, et ta ei tea, kes on XX. Tegu on eaka inimesega, kes väsib lastega tegelemisel kiiresti ära. Seega ei saa ta järjepidevalt olla toeks. Edasine menetluse käik

vastuseisu tõttu jäid tulemuseta. Seega leidis maakohus, et esinevad eeldused emalt lapse suhtes hooldusõiguse äravõtmiseks. Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (Riigikohtu 16.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 17). Kõnealuse järelduse tegemisel maakohus diskretsiooni piire ei ületanud ja oluliselt menetlusõiguse norme ei rikkunud. Maakohus kuulas menetlusosalised ära (I kd lk 101; III kd lk 139-165), pidas silmas kõikide menetlusosaliste avaldatud arvamusi, lähtus kohtule esitatud ja kogutud tõenditest, sh kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi aktist nr 1/1 (III kd lk 261), tehes tõenditest järeldusi neid kogumis hinnates. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi aktis nr 1/1 ei esinenud selliseid olulisi puudusi, mis oleksid andnud aluse kahelda eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuses ning sellega tuli lahendi tegemisel arvestada. Hooldusõiguse äravõtmise küsimus tõusetub, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma (PKS § 134 lg 1). Kui eelnev on tuvastanud, võib kohus rakendada PKS §-des 135 ja 136 loetletud abinõusid, sh võtta vanemalt hooldusõiguse täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks (PKS § 135 lg 2). Vaidlust ei ole, et emal esineb püsiv kombineeritud raske psüühikahäire, milleks on maniakaalne skisoafektiivne häire F 25.0 ja impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksushäire F60.30. Kusjuures maniakaalne skisoafektiivne häire on süveneva kuluga ja võib suure tõenäosusega progresseeruda veelgi (III kd lk 59). Õige on määruskaebustes avaldatu, et lapse huvidega ei ole kooskõlas piirata ema hooldusõigust ainuüksi põhjusel, et emal on psüühikahäire, mis võib raskendada hooldusõiguse teostamist (vt nt Riigikohtu 30.04.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-18-3628, p 19). Sellises olukorras tuleb kindlaks teha, kas ema vaimne tervis ja/või diagnoositud psüühikahäire võimaldab tal teostada lapse huvidele vastavat hooldusõigust. Kui ema jääb sellega hätta, tuleb hinnata, kas teatud abistavate meetmete kasutuselevõtt suudaks tagada ühelt poolt pere koospüsimise ja teisalt lapse igakülgse heaolu.

lubas kõik maha tappa, hammustas hooldajat käest, lõi hooldajat tugevalt vastu õlavart ja selga, sõimles, sülitas, tal esines põhjendamatuid vihastumisi ja raevuhooge, mis võisid väldata mitmeid tunde, hüperseksuaalne. Arvukatel kordadel paigutati ema haiglasse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja mitmel korral toodi ta haiglasse kiirabi või politsei saatel käeraudades (nt 05.10.2000, 20.01.2005, 19.06.2005, 10.08.2009, 14.11.2009, 09.04.2015, 21.04.2015, 01.04.2016, 18.08.2016, 02.11.2016). Mõnel korral oli ema ise nõustunud haiglaravile ravilepingu alusel tulema, kuid ta on peagi haiglast mitteparanenult lahkunud (III kd lk 2-16). Veel on meditsiinidokumentides jm kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi teostamiseks läbitöötatud materjalides kirjeldatud, et ema venna andmetel tegeles kahe alaealise lapse kasvatamisega rohkem ema (III kd lk 9), ema läks 2015. aasta aprillis öösel aastaid talus elavat kerge vaimse alaarenguga 30-aastast meest voodisse peksma, 03.04.2015 viskas ta elukaaslasele kuuma supi näkku (III kd lk 10), 2015. aasta kevadel ründas ta korduvalt füüsiliselt ema ja üheksa-aastast tütart (III kd lk 11), 14.04.2016 lõi ta vennanaist Margit Rohtmäele taldrikuga pähe, millega tekitas füüsilist valu ja põhjustas peahaava (III kd lk 13), 18.04.2016 peksis ta oma kümneaastast tütart käte ja jalgadega pea- ja kehapiirkonda, tiris juustest, lükkas tütre pikali maha ja jätkas peksmist, võttis harjavarre ja lõi sellega tütart korduvalt pea- ja kehapiirkonda, tekitades valu ja hematoomid üle kogu keha (III kd lk 13). Seega on ema raske psüühilise haiguse tõttu episooditi äärmiselt impulsiivne, füüsiliselt agressiivne ja ümbritsevaid inimesi ründav, kusjuures haiguse ägenenud faasis võib ta rünnata nii võhivõõraid, haigla personali ja ametnikke kui ka lähedasi, sh alaealisi lapsi, tekitades neile füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Puudub alus arvata, et haigushoo ajal ei ründaks ema noorimat last, kes end oma noore ea tõttu kaitsta ei suuda. Määruskaebustes avaldatud väide, et kahekümne aasta jooksul kümneid kordi haiguse ägenemise tõttu avaldunud füüsiline agressiivsus ümbritsevate, sh alaealise lapse suhtes enam ei kordu, sest emal on olemas haigusteadvus ja ta jätkab käesoleval ajal ambulatoorset psühhiaatrilist ravi, ei olnud asja materjalidest nähtuvalt eluliselt usutav, nagu maakohus õigesti märkis. Eksperdid leidsid ekspertiisiaktis, et emal on aastaid puudunud igasugune haiguskriitika ja sisulist arusaamist enda haigusest ning ravivajadusest ei ole tal siiani tekkinud. Tema ravisoostumus on halb. Ta on ka ambulatoorsel sundravil viibides korduvalt soovinud ravimite annuste vähendamist ja ravi muutmist näiliste põhjusteta (III kd lk 58). Tähelepanuväärne on, et nt 2015. aastal nentis ta endal haiguse olemasolu ja väitis, et tarvitab ravimeid korrektselt (III kd lk 11), kuid sellest hoolimata pani ta haiguse ägenemise tõttu 2016. aastal toime isikuvastased süüteod ja suunati korduvalt tahtevastasele ravile. Lisaks on eksperdid tuvastanud, et skisoafektiivne häire on süveneva kuluga ja võib veelgi progresseeruda (III kd lk 59). Eelnevat järeldust ei väära asjaolu, et Tartu Maakohtu 30.11.2017 määrusega kriminaalasjas nr 1-16-5039 määras kohus asendada emale Pärnu Maakohtu 15.06.2016 määrusega kohaldatud statsionaarne psühhiaatriline sundravi ambulatoorse sundraviga, sest raviasutuse arstliku komisjoni 14.11.2017 arvamusest nähtus, et emal oli haigusteadvus olemas, ta seostas temal esinenud agressiivseid akte haigusega ja tunnistas ravi positiivset toimet, psühhoos oli hästi paranenud ja ohtlikkust ei esinenud (I kd lk 179-183). Kõnealune otsustus võeti vastu kontekstis, kus ema suhtes oli 19.04.2016 alustatud menetlus karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 tunnustel; kuna ekspert oli tuvastanud, et ema ei olnud tegude toimepanemise ajal võimeline aru saama oma tegude keelatusest, ei olnud võimeline endale aru andma oma tegudest ja neid juhtima, lõpetati kriminaalmenetlus ja kohaldati ema suhtes statsionaarset psühhiaatrilist sundravi (I kd lk 105-108; lk 138-141); ema seisund ja ravisoostumus olid sundravi osutamise käigus paranenud depooneuroleptikumi määramisega (I kd lk 181), mistõttu sai kohus järeldada, et ema

on tervenenud määral, mis võimaldab temale KarS § 86 lg 12 alusel asendada statsionaarse sundravi ambulatoorse sundraviga. Seejuures ei andnud maakohus viidatud kriminaalasjas määruse tegemisel hinnangut sellele, kas emal võib tulevikus haigus ägeneda ja kas ta võib sel perioodil olla ohtlik näiteks on alaealisele lapsele. Tähelepanuväärne on, et emale on ka varem määratud depooneuroleptikumi, mis stabiliseeris ta seisundi ajutiselt, kuid hiljem vajas ema taas hospitaliseerimist (vt I kd lk 139, III kd lk 3-16). Ringkonnakohus ei pea sarnaselt maakohtuga tõenäoliseks, et 2016. aasta kogemusest on õpitud sedavõrd, et nüüd tunnevad nii ema kui tema lähikondsed ära ohumärgid, mis nõuavad sekkumist ja reageerimist ning seeläbi emaga koos elavale väikelapsele ohtu ei teki. Esiteks oli 2016. aastaks ema raske vaimuhaigusega elanud ca 17 aastat. Ei ole eluliselt usutav, et 2016. aasta kogemused õpetasid lähikondseid määral, mida eelmised 17 aastat ei suutnud. Teiseks elab ema vanaemaga ja tema elukaaslasega, kellel on alkoholiprobleemid ning kes ei pruugi alkoholi mõju all ümbritsevat (sh ema haiguse ägenemist) adekvaatselt tajuda, et võtta ette ennetavaid meetmeid. Kui ema elaks oma isaga, kellel ei ole alkoholisõltuvust, ei pruugi ka see viia ennetavate meetmete varasema rakendamiseni, sest ema eakal isal ei ole ema haigusega tegelemisel kogemusi. Kohalik omavalitsus ei saa tagada lapse emale 24-tunnist järelevalvet. Muude abimeetmete kohaldamine lapsele emast lähtuva ohu vältimiseks võimalikud ei ole. Sellest hoolimata on eestkosteasutus pakkunud emale psühholoogi ja tugiisiku teenust, millest ema loobus põhjusel, et teenus ei olnud otstarbekas või ei vastanud tema tingimustele (II kd lk 134).

kui vanemad lapsed veel ema juures elasid, tegeles nendega enamasti hoopis vanaema (III kd lk 9), kellel on alkoholisõltuvus ja kes on koos elukaaslasega joomisperioodidel politsei huviorbiidis lähisuhtevägivalla tõttu (II kd lk 51-58). Vastuseks määruskaebuse väidetele, et vaidlus, kas laps võib kommi vähem või rohkem süüa ja ema veendumus, et tütar peab varem magama minema, ei saanud olla aluseks hooldusõiguse äravõtmiseks, märgib ringkonnakohus, et vaidlustatud määrusest nähtuvalt need ei olnudki aluseks. Aluseks oli mh ema valjuhäälne rigiidsus oma seisukohtades ja suutmatus mõista laste vajadusi, hoolimata sellekohasest selgitustööst, mille näidetena toodi menetluses välja, et ema nõudis, et poeg saaks rohkem magusat, kuigi talle selgitati tervisliku ja mitmekülgse toitumise vajalikkust ning tütar läheks kell 20 magama, kuigi tütar oli juba piisavalt suur, et selle kohta oma arvamust omada, millega tuli arvestada. Samuti leidis maakohus õigesti, et ema praegune elukoht ei olnud lapse kasvatamiseks sobilik seal elavate isikute alkoholi kuritarvitamise ja vägivalla tarvitamise tõttu ning sellega tuli lahendi tegemisel arvestada. Emale on korduvalt pakutud sotsiaalkorterit ning kõikidel kordadel on ema sellest loobunud. Viimasel korral tõi ta välja, et pakutav oli liiga väike, kuid ema vastusest nähtus, et keeldumise tingis pigem soov elada maal tuttavas keskkonnas ning hirm vastutada üksi laste kasvatamise ja hooldamise eest, mis on ema haigust ja sotsiaalseid oskusi arvestades põhjendatud. Emal ei olnud lapse eraldi kasvatamisel perekonnaliikmetest piisaval määral abi: ema abi oli sõltuvuse tõttu ebastabiilne ning isa oli eakas, kes väsis lastega tegelemisest kiiresti, ja ta oli varem ema lastega vaid mõnel üksikul korral kohtunud, kusjuures noorima nime ta ei teadnudki. Eestkosteasutus oli valmis pakkuma tugiisiku teenust, kuid tugiisiku teenus ei hõlmanud endas ööpäevaringset lapsehoidja teenust. Asjaolu, et ema soovis lapsega kohtuda ja võimalusel teda ise kasvatada ning ta oli last oodates ka lapsele riideid ja mänguasju soetanud, ei andnud alust järelduseks, et lapsel ja emal on omavahel side. Side tekib vahetu kooskasvamise ja usalduse tekkimise tulemusena. Praegusel juhul eraldati laps emast psühhiaatriakliinikus kohe pärast lapse sündimist ning pärast seda on ema ja lapse vahel toimunud vaid mõni üksik kohtumine, mis on mõjunud lapsele traumeerivalt, sest lapse jaoks on tema bioloogiline ema võhivõõras inimene. Lapsel on kujunenud side inimestega, kes on tema eest lapse perekonnas hooldamise lepingu alusel hoolitsenud ja teda kasvatanud alates 04.02.2017 (II kd lk 43-48). Sellises olukorras ei ole võimalik rääkida ka sellest, et emalt lapse suhtes hooldusõiguse äravõtmine lahutaks perekonna.

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.