XX hagi YY vastu kinnistu hageja lahusvarana tunnustamiseks ning YY vastuhagi XX vastu nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ebaõige kinnisturaamatu kande parandamiseks
Vaidlustatud otsus
Pärnu Maakohtu 28. juuni 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
YY apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastuhagi kostja, vastustaja): XX (isikukood
XXXXXXXXXX)
Kostja (vastuhageja, apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Allan Viirma
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 28. juuni 2019 otsus tühistada ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.XX (hageja) esitas 28. detsembril 2017 Pärnu Maakohtule hagi YY (kostja) vastu. Hageja palus tuvastada, et Maardus aadressil XXX asuv kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX, edaspidi: kinnistu) kuulub hageja lahusvarasse ja teha vastav kanne kinnistusregistrisse. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
-
-
-
poolte abielu sõlmiti 10. juulil 1992 ja lahutati 12. augustil 2015. Enne abiellumist kinkisid hageja vanemad hagejale vallasasjana Tallinnas aadressil VVV asuva korteri (edaspidi: korter). Täiendavalt loovutas hageja isa poolte abielu kestel hagejale korteri erastamiseks oma EVP-d summas 13 200 krooni. Erastamiseks kasutas hageja lisaks enda EVP-sid, kokku oli hagejal EVP-sid summas 19 200 krooni. Hageja erastas korteri EVP-des 17 520 krooni eest ja sõlmis ostu-müügilepingu Lasnamäe Linnaosa valitsusega 26. aprillil 1996; hageja müüs korteri 14. augustil 1996 müügihinnaga 160 000 krooni ning ostis
2.oktoobril 1996 Muugal aadressil XXX asuva elamu (edaspidi: elamu) ostuhinnaga 130 000 krooni. Korteri müügist saadud raha laekus hageja arvele ning elamu ostu eest tasuti hageja arvelt, elamu ostmiseks kasutati ainult korteri müügist saadud raha. Elamu osteti vallasasjana ja hageja erastas elamumaa. Korteri erastamisest oli hagejale jäänud 1680 krooni EVP-des. Koos korteri müügist ülejäänud rahaga maksis hageja erastamistehingu eest kokku 19 150 krooni ja sõlmis ostu-müügilepingu Maardu Linnavalitsusega 11. jaanuaril 2005. Kinnistu ainuomanikuna kanti hageja kinnistusraamatusse 26. mail 2005; korteri müügist ülejäänud raha eest teostati elamu esmased renoveerimistööd. Hageja ja kostja elasid ühise perena elamus, mida ühiselt renoveeriti. Kostja kolis elamust välja 2013. aastal. Peale abielu lahutamist 2015. aastal viis kostja elamust ära talle vajalikud esemed ja ühisvara hulka kuuluvad sõidukid. Hageja koos lastega jäi elamusse elama ja elavad seal siiani. Hageja pidas elamut enda lahusvara hulka kuuluvaks, seetõttu ei algatanud hageja koos lahutusega ühisvara jagamist, samuti ei teinud seda kostja. Vahepealsel ajal on hageja kandnud kõik omandi säilimiseks ja olukorra halvenemise ärahoidmiseks vajalikud kulud, samuti elamu ülalpidamiskulud, maamaksu jms; kuna elamu vajas kapitaalsemat remonti, taotles hageja 2017. aastal eluasemelaenu, et teha suuremahulisemad vajalikud tööd (katuse vahetus, soojustus, küttesüsteemi renoveerimine jne). Eluasemelaenu vormistamisel selgus, et notar ei saa vormistada hüpoteeki, sest temale nähtuva teabe kohaselt on elamu ühisvara, mis soetati abielu kestel. Hageja võttis seejärel ühendust kostjaga, kes aga keeldus notari juurde tulemast ning andis hagejale teada, et soovib allkirja eest saada 30% elamu maksumusest; kostjal puudub õigus nõuda hagejalt kompensatsiooni kehtiva õigusliku seisukorra juriidiliselt korrektse vormistamise eest, sest elamu soetati hageja lahusvara arvelt ja on seetõttu hageja lahusvara.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi, milles palus tuvastada hageja kohustus anda nõusolek kinnistu suhtes kinnistusraamatusse hageja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja paranduskande tegemiseks, millega kantakse kinnistu ühisomanikena kinnistusraamatusse hageja ja kostja ning asendada hageja vastav tahteavaldus kohtuotsusega. Kostja peamised väited on järgmised: -
kinnistu omandikanne on ebaõige ja tuleb parandada. Kuigi elamu müügileping ja maa erastamisleping sõlmiti hageja nimel, on kostja olulises määras panustanud kinnistu korrastamisse ja kinnistul asuva hoone renoveerimisse, võttes selleks korduvalt laenu ning tehes ise vajalikke renoveerimistöid; 2 (5)
-
-
kostja panustas renoveerimistöödesse olulises määras, võttes materjalide ostmiseks laenu 9235,24 eurot. Lisaks võtsid hageja ja kostja täiendavalt ühiselt laenu 23 600 eurot. Hoonete ja maa omandamiseks kulutatud 149 150 krooni (9532 eurot) on sellest summast oluliselt väiksem. Arvestatud pole kostja enda tehtud tööd; kinnistu väärtus on peale hoone renoveerimist kordades kõrgem, kui omandamiseks kulutatud 9532 eurot ja seda olulises osas kostja panuse tõttu. Seega ei esine alust kalduda kõrvale ühisvaras poolte osade võrdsuse printsiibist.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas 28. juuni 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
3.1.Maakohus tuvastas, et -
-
-
hageja ja kostja abielu sõlmiti 10. juulil 1992 ning lahutati 12. augustil 2015; hageja omandis oli vallasasjana korter; poolte abielu kestel loovutas hageja isa hagejale kinkena korteri erastamiseks talle kuulunud EVP-d summas 13 200 krooni; korteri erastamiseks kasutas hageja lisaks ka tema enda EVP-sid summas 6000 krooni, hageja erastas korteri 17 520 krooni eest; hageja soovis poolte ühiseks eluasemeks osta elamu. Hageja kasutas selleks oma lahusvara, müües korteri 14. augustil 1996 müügihinnaga 160 000 krooni ning ostes elamu 2. oktoobril 1996 ostuhinnaga 130 000 krooni; korteri müügist saadud raha laekus hageja arvele ning elamu ostu eest tasuti hageja arvelt, elamu ostmiseks kasutati ainult korteri müügist saadud raha; elamu osteti vallasasjana ja hageja erastas elamumaa. Korteri erastamisest oli hagejale jäänud 1680 krooni EVP-des ning koos korteri müügist ülejäänud rahaga maksis hageja erastamistehingu eest kokku 19 150 krooni. Hageja sõlmis ostu-müügilepingu Maardu Linnavalitsusega 11. jaanuaril 2005. Kinnistu omanikuna kanti registrisse hageja; kuni poolte abielu lõppemiseni 12. augustil 2015 registrikande muutmise üle poolte vahel vaidlus puudus.
3.2.Kuna abielu kestel on kinnistute ostu-müügi ja maa erastamise tehingud tehtud enne
1.juulit 2010, tuleb omandi kuuluvuse kindlakstegemisel lähtuda enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (PKS1995). Maakohus kohaldas PKS1995 § 15 lg 1, § 19 lg 2 p 3 ja enne
1.juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 259 lg 1 ning tuvastas, et kinnistu on tervikuna hageja lahusvara ja kuulub tema ainuomandisse. Korteri ja selle erastamiseks EVP-d sai hageja oma vanematelt kingituseks. Maakohus analüüsis kinnistu ja maa ostu-müügilepinguid ning leidis, et tehingutest on jälgitav hageja omandi teke lahusvara arvelt, samuti lahusvara realiseerimisel tekkiva raha kasutamine kinnistu soetamiseks. Ehitiste kui vallasasja omandamisel ei märgitud, et ostja oleks abielus või et omandatav vara kuuluks ühisvarasse. Erastamisel maa ostu-müügilepingu p-s 1.3.2 kinnitab ostja, et erastataval maal asuvad üksnes ostjale kuuluvad ehitised. Ostu-müügilepingus ei ole kordagi mainitud asjaolu, et ostja on abielus, või et maa omandatakse ühisvarana. Seega omandas hageja kinnistu tervikuna oma lahusvara arvelt.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. 3 (5)
Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
maakohus jättis kohaldamata PKS1995 § 14 lg 1, mille kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Hageja ei omandanud kinnistut kinke ega pärimise teel, samuti mitte pärast abielusuhte lõppemist. Hageja omandas elamu ja hiljem kinnistu abielu kestel, seega on tegemist poolte ühisvaraga; elamu on PKS1995 § 14 lg 1 alusel poolte ühisvara. Maakohus ei põhjendanud, mil viisil muudab müügilepingus ostja (hageja) abielu kohta tegemata jäänud märkus tegelikult abielus olnud hageja ja kostja varasuhet. Vale on maakohtu seisukoht, et kui vara omandamise lepingule alla kirjutanud abikaasa ei palu notaril teha lepingusse märkust enda perekonnaseisu kohta või kui seda ei tee notar ise, siis muutub seetõttu seadusega sätestatud varasuhe ja seaduse kohaselt abikaasade ühisvara hulka kuuluv omandatav vara muutub ühe abikaasa lahusvaraks; hageja on juba kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kantud, mistõttu ei saa rahuldada hageja nõuet kinnistusraamatusse lahusvara kohta kande tegemiseks; maakohus määras valesti hagi hinna, millest tulenevalt tasus hageja hagi esitamisel vähem riigilõivu. TsMS § 125 järgi peab hagi hinnaks olema õiguse väärtus, mille tunnustamist hageja soovib. Hageja nõuab omandiõiguse tunnustamist kinnistule, seega on tema hagi hind võrdne vaidlusaluse kinnistu väärtusega. Hageja märkis 29. mai 2018 kohtuistungil, et hindamisakti kohaselt on kinnistu väärtus 94 000 eurot. Seega on vaidlusaluse kinnistu väärtus vähemalt 94 000 eurot ja sellest lähtuvalt tuleb hagejal tasuda ka riigilõivu; kuna hageja esitas tuvastusnõude, ei kuulu asi TsMS § 99 lg 1 kohaselt kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtu pädevusse.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi ja poolte esiletoodu põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest, sh poolte abielu ning korteri ja kinnisasja omandamise kohta.
8.Kostja kohtualluvuse vastuväidet ei saa ringkonnakohus sisuliselt kontrollida. TsMS § 75 lg 4 esimese lause kohaselt ei kontrolli ega muuda kõrgema astme kohus kohtualluvust muul alusel kui kohtualluvuse kohta tehtud kohtumääruse või avalduse menetlusse võtmisest keeldumise või selle läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel. Sama lõike teise lause järgi saaks mh apellatsioonkaebuse alusel kontrollida, kas Eesti kohus võib asja lahendada rahvusvahelise kohtualluvuse järgi, kui see vaidlustati maakohtus, aga kostja ei ole asja allumist Eesti kohtutele vaidlustanud.
9.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada PKS1995 § 14 lg 1. Viidatud seaduse §-d 14 ja 15 reguleerisid vara kuulumist abikaasade ühis- või lahusvara hulka. Kui PKS1995 § 14 lg 1 sätestas üldreegli, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara, siis § 15 lg-d 1 ja 2 nägid sellest ette erandid, sh sätestasid konkreetsed tingimused, mille esinemisel ei ole abielu ajal omandatud vara abikaasade ühisvara. Sellised juhud on vara omandamine kinke või pärimise teel, samuti pärast abielusuhete lõppemist omandatud vara ja abikaasa isiklikud tarbeesemed. Hageja ei väida, et kinnistu vastab neile tunnustele. Seega ei saaks ainuüksi hageja väidetest lähtudes PKS1995 § 15 lg 1 alusel tuvastada, et kinnistu on tema lahusvara. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 2 p 3 regulatsioon on eeltoodust erinev, aga maakohus leidis õigesti, et käesoleval juhul tuleb varaeseme kuuluvus ühis- või lahusvarasse otsustada PKS1995 sätete järgi. 4 (5)
10.Siiski ei ole eelnevas kirjeldatud põhjustel õige jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Samuti oleks ennatlik praegu lahendada kostja vastuhagi, kui poolte avaldusest nähtuvalt on neil vaidlus, kuidas kinnistu jagada. Seetõttu tuleb anda pooltele võimalus nõudeid täpsustada. Hagiavaldusest nähtub, et hageja eesmärk on saavutada kinnistu kuulumine ainult talle. Lähtudes ekslikust arusaamast, et kinnistu on õiguslikult tema lahusvara, võis hageja ka eksida nõude sõnastamisel. Maakohus rikkus TsMS § 392 lg 1 p-dest 1–3 tulenevaid eelmenetluse ülesandeid, kui ei arutanud pooltega, kas praegu esitatud nõuete põhjal on kummalgi poolel üldse võimalik saavutada nende hagidega taotletavaid tulemusi. Poolte avaldustest on aru saada, et nad soovivad pigem ühisvara jagamist, st lõplikku selgust küsimuses, kellele jääb kinnistu kuuluma.
11.Maakohtu põhjendused on loogilised ja jälgitavad osas, milles kontrolliti kinnistu omandamist hageja lahusvara arvel. Seetõttu on võimalik, et poolte ühisvara jagamisel tuleb kohaldada PKS1995 § 19 lg 2 p 3 ja kinnistu võibki jääda tervikuna kuuluma hagejale. Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada PKS1995-s sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (25. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 28.1 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Maakohtu tuvastatud asjaoludel on see ajaline tingimus käesoleval juhul täidetud. Kui hageja esitab ühisvara jagamise nõude, siis on pooltel võimalik esile tuua ja vaidluse korral tõendada asjaolud, mida kohus peab vara jagamisel arvesse võtma.
12.Võttes arvesse nõuete täpsustamise vajadust ja sellega seonduvate uute asjaolude esiletoomise võimalust, ei pea ringkonnakohus võimalikuks asja lahendamist apellatsioonimenetluses. Samadel kaalutlustel pole menetlusökonoomia põhimõtte järgi vaja vastata kaebuse ülejäänud väidetele.
13.Menetluskulude jaotus otsustatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.