Hagejate seaduslik esindaja YY (isikukood XXXXXXXXXXX) ja lepinguline esindaja Vitali Denikin Kostja (apellant) BB (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Olga Väina Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 6. augusti 2019. a otsus muutmata.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.CC (hageja I) ja TT (hageja II) esitasid Pärnu Maakohtule 5. juulil 2018 maksekäsu kiirmenetluse avaldused BB (kostja, isa) vastu elatise 250 euro väljamõistmiseks mõlemale hagejale. Seoses kostja vastuväitega lõpetati 23. juuli 2018 määrustega maksekäsu kiirmenetlused. Hagejate nõuded anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hagejad esitasid 27. augustil 2018 kostja vastu hagiavaldused koos taotlustega tsiviilasjade liitmiseks. Hagejad esitasid 3. septembril 2018 hagiavalduse tervikteksti ja taotluse asjade liitmiseks. Hagejad paluvad kostjalt mõlema hageja kasuks välja mõista igakuise elatise perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras alates 5. juulist 2018 kuni hagejate täisealiseks saamiseni ning mõlema hageja kasuks tagasiulatuva elatise PKS § 108 alusel ajavahemiku 5. juuli 2017 kuni 4. juuli 2018 eest PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras summas 2 911,9 eurot (kokku 5 823,8 eurot) Hagejad on kostja lapsed. Kostja elab alates 2015. aastast hagejatest ja nende emast lahus. Kostja ei osale hagejate ülalpidamises ega ole tasunud hagejatele elatist enne hagejate kohtusse pöördumist. Kostja on tasunud pärast hagejate kohtusse pöördumist elatist hagejatele juulis ja augustis 200 eurot, kandes selle summa hageja I kontole selgitusega, et see summa on mõlema hageja eest. Vanematel ei ole kokkulepet, et kostja peaks tasuma elatist üksnes 100 eurot kuus iga hageja kohta.
3.Maakohus võttis 5. septembri 2018 määrusega hagejate hagi kostja vastu elatise väljamõistmiseks menetlusse ja liitis tsiviilasja nr 2-18-114328 ühte menetlusse tsiviilasjaga nr 2-18-114323. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta hagi osaliselt rahuldamata. Hagejad jätsid hagis märkimata kostja osalemise hagejate ülalpidamisel. Vanemad on kokku leppinud, et kostja tasub mõlemale hagejale elatist 100 eurot kuus. Kostja on vastavalt kokkuleppele hagejatele ülalpidamist tasunud. Kostja ei keeldu lastele elatise tasumisest, kuid tema varanduslik olukord ei võimalda hagejatele elatist maksta PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras. Kostja
sissetulek on keskmiselt 1 100 eurot kuus. Kui mõlemad hagejad saaksid kostjalt ülalpidamiseks 250 eurot kuus, kuluks kostjal laste ülalpidamiseks 500 eurot kuus. Kostja enda kulud ühes kuus on 865 eurot. Kostjal on töö tõttu kaks elukohta. Esimene elukoht asub Harju maakonnas, kus kostja elab viis päeva nädalas ja teine elukoht asub Tartus, kus kostja elab kaks päeva nädalas. Kostja tasub igakuiselt eluasemelaenu 200 eurot. Igakuised kulutused transpordile on keskmiselt 200 eurot. Korteriga seotud kommunaalkulud on keskmiselt 100 eurot, millele lisandub elekter 10-15 eurot, internet ja televisioon 20 eurot, sidekulud 30 eurot ning muud kulud (hügieen, meditsiin, toit) 200 – 300 eurot kuus. Kostja tugineb Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013. aasta novembris koostatud uurimusele „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs", mille kohaselt saaksid miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel hagejate igapäevased vajadused rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid tagatud. Arvestades tarbijahinnaindeksi muutumist on 2018. aastal keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta 291 eurot kuus, mis jaotub kahe ülalpidamiskohustusliku vanema vahel. Kostja palub elatise suuruse määramisel arvestada riiklike peretoetuste maksmisega. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega. Hagejad ei ole tõendanud asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavaid väiteid, mistõttu on ka tagasiulatuva elatise nõue kostja vastu alusetu. Kostja teatas 22. novembril 2018, et 31. oktoobril 2018 on sündinud kostja kolmas laps. Kostja kolmas laps osutuks hagi rahuldamisel vähem kindlustatuks kui elatist hagevad lapsed. Maakohtu otsus
5.Maakohus rahuldas 6. augusti 2019 otsusega hagi. Maakohus mõistis kostjalt hageja I ja hageja II ülalpidamiseks välja igakuise elatise alates 5. juulist 2018 mõlema hageja kasuks summas 250 eurot (kokku 500 eurot), aga mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära, kuni hagejate I ja II täisealiseks saamiseni. Lisaks mõistis maakohus kostjalt mõlema hageja kasuks välja elatise tagasiulatuvalt ajavahemiku 5. juuli 2017 kuni 4. juuli 2018 eest summas 2 361,19 eurot (kokku 4 722,38 eurot). Maakohus tunnistas kohtuotsuse viivitamata täidetavaks igakuiselt väljamõistetud elatise osas. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
6.Maakohus leidis, et puudub vaidlus, et hagejad on sündinud kostja ja hagejate ema kooselust ning elavad koos emaga.
7.PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi peab vanem oma alaealist last ülal pidama. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad.
8.Kuigi hagejate 14. detsembri 2018 menetlusdokumendis nimetatud kulud on PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimumelatise määrast suuremad, puudus hagejatel vajadus kulude suurust tõendada, sest hagejad nõuavad elatist miinimummääras.
9.Maakohus leidis, et lähtudes vanemate erinevatest selgitustest elatise maksmise kokkulepe kohta ei ole võimalik tuvastada, et vanemad on kohtuväliselt elatise tasumises kokkuleppele jõudnud.
10.Lisaks ei tuvastanud maakohus asjaolusid, mis võimaldaks kostjalt elatise mõlema hageja kasuks välja mõista alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. Kostjal on piisav sissetulek kõigi kolme lapse (k.a EE) ülalpidamiseks vähemalt miinimummääras. Kostja kontoväljavõttest nähtuvalt on perioodil 5. juuli 2017 kuni 15. aprill 2019 laekunud tema pangakontole 38 849 eurot, mis teeb ühe kuu keskmiseks sissetulekuks 1 848 eurot. Üksnes palka, hüvitisi ja puhkusetasu on kostja perioodil 5. juuli 2018 kuni 15. aprill 2019 saanud kokku 13 613,95 eurot ja perioodil 5. juuli 2017 kuni 4. juuli 2018 20 291,82 eurot. Lisaks on kostjal olnud rahalisi vahendeid sissemaksete tegemiseks peaaegu igakuiselt kogumishoiusele suurtes summades.
11.Arvestades kostja kolmanda lapse EE ema sissetulekut ja tema kohustust osaleda EE kõikide kulude katmisel, ei jää kostja kolmas laps hagejate kasuks miinimummääras elatise väljamõistmisel halvemasse olukorda. Sotsiaalkindlustusameti 17. aprilli 2019 selgituste kohaselt on kostja kolmanda lapse emale makstud lapse eest sünnitoetust 320 eurot, perioodil 31. oktoober 2018 kuni 15. aprill 2019 lapsetoetust kogusummas 351,77 eurot ning vanemahüvitist kogusummas 2 612,13 eurot.
12.Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt ei anna alust automaatselt vähendada elatist alla miinimummäära. Vähendamise aluseks saaks olla üksnes mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halb varaline seisundi või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Kostja varaline seisund ei ole halb. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et hagejate vajadused on miinimummäärast väiksemad.
13.Maakohus võttis PKS § 108 kohase hüvitise väljamõistmisel arvesse kostja poolt kohtumenetluse ajal hageja I pangakontole tasutud elatist. Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kostja kandnud hageja I pangakontole ajavahemikul 5. juuli 2017 kuni 4. juuli 2018 kokku 1 100 eurot. Kostja selgitas, et kantud summad olid mõeldud mõlemale lapsele. Lisaks on ema aktsepteerinud kostja poolt hageja I pangakontole tasutud summasid elatise maksmisena mõlemale lapsele. Seega arvestas maakohus hagejate tagasiulatuva elatise nõudest maha juba kostja poolt tasutud elatise 1 100 eurot, s.o kummagi lapse osas 550 eurot. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele mõlema hageja kasuks tagasiulatuv elatis summas 2 361,19 eurot.
14.Maakohus rahuldas hagejate taotluse tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks osaliselt, st igakuiselt väljamõistetud elatise osas, sest TsMS § 468 lg 3 mõttest tulenevalt on elatiseasjas kohtulahendi viivitamata täitmise eesmärgiks tagada ülalpidamiskohustuse täitmine enne kohtulahendi jõustumist üksnes hädavajalikus ulatuses. Põhjendatud ei ole tunnistada otsust viivitamata täidetavaks kohtumenetluse ajal või enne seda tekkinud elatise võlgnevuse osas.
15.Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse otsustas maakohus kindlaks määrata peale kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2, TsMS § 177 lg 2). Apellatsioonkaebus
16.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Kostja palub jätta hagi tagasiulatuva elatise nõuetes perioodi 5. juuli 2017 kuni 4. juuli 2018 eest hageja I kasuks summas 2 361,19 eurot ning hageja II kasuks summas 2 361,19 eurot rahuldamata. Kostja palub temalt välja mõista hageja I ja hageja II ülalpidamiseks
igakuine elatis hageja I kasuks summas 250 eurot ja hageja II kasuks summas 250 eurot kuni hagejate I ja II täisealiseks saamiseni. Kostja palub alternatiivselt saata tsiviilasja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Kostja leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaal- ning menetlusõigusnorme, rikkus selgitamiskohustust ning otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kohustust. Esiteks on hagejate ülalpidamiskulud ülepaisutatud. Hagejate selgituste kohaselt on mõlema lapse igakuised kulud umbes 900 eurot, seega kokku 1 800 eurot. Maakohus on jätnud tähelepanuta ema selgituse, et tema igakuine sissetulek on emapalk suuruses 900 eurot ja lapsetoetus summas 55 eurot. Isegi kui ema sissetulek hõlmab emapalka summas 900 eurot ja peretoetust summas 540 eurot (toetuse summa, mis on ette nähtud perekonnale kolme lapsega) ei ole endiselt võimalik ema sissetulekuga kindlustada hagejaid kõige sellega, mis on esile toodud avalduses. Kostja hinnangul on laste esitatud kulutusi maksimaalselt suurendatud. Teiseks on maakohus lugenud ebaõigesti kostja keskmiseks sissetulekuks perioodil 5. juuli 2017 kuni 15. august 2019 1 848 eurot. Keskmist töötasu arvutatakse Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määruse nr 91 Keskmise töötasu maksmise tingimuste ja korra § 2 lg 2 kohaselt arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu teenitud töötasust, mis on sissenõutavaks muutunud. Lisaks loetakse töötasuks üksnes tasu, mida makstakse töötamise eest (sh lisatasu, tulemustasu jne). Puhkusetasu ja hüvitisi (nt päevaraha, valveaja tasu, haigushüvitis jne) keskmise töötasu hulka ei arvestata. Neljandaks kohaldas maakohus ebaõigesti PKS § 108 ning rahuldas hagejate tagasiulatuva elatise nõude summas 4 722,38 eurot. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest. Hagejate ema ei pöördunud tagasiulatuva elatise perioodi jooksul kordagi isa poole nõudega tasuda elatist laste ülalpidamiseks. Lisaks on võlgnevus summas 4 722,38 eurot kostja jaoks koormav ning 27. novembril 2019 esitatud seisukoha kohaselt paneks kostja ja tema ülalpidamisel oleva kolmanda lapse raskesse olukorda. Vanematel oli suuline kokkulepe, et kostja maksab hagejatele elatist 200 eurot ning vajadusel palub ema kostjalt täiendavaid vahendeid juurde. Suulise kokkulepe olemasolu tõendab kostja pangakonto väljavõte, mille kohalt on kostja hageja I pangakontole kandnud ajavahemikul 5. juuli 2017 kuni 4. juuli 2018 1 100 eurot ning pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist 200 eurot vastavalt 16. juulil 2018,
11.augustil 2018,
8.septembril 2018,
5.oktoobril 2018,
1.novembril 2018,
1.detsembril 2018, 2. jaanuaril 2019, 1. veebruaril 2019 ning 6. märtsil 2019. Peale selle on ema eelistungil selgitanud, et hagiavalduse varasemaks esitamiseks puudus vajadus. Ka sel põhjusel ei ole arusaadav maakohtu järeldus, et vanemad ei suutnud kokku leppida kohtuväliselt ülalpidamise osutamise küsimustes. Kuivõrd hagejate ema on praegusel hetkel raskes majanduslikus seisu, siis on ta heitnud kõrvale vanemate suulise kokkuleppe ning nõuab kostjalt elatise väljamõistmist mõlema hageja kasuks vastavalt seaduses sätestatud miinimummääras. Menetluskulude kostja kanda jätmine on kostja suhtes ebaõiglane. Kostja on täitnud vabatahtlikult vanemate vahelist suulist kokkulepet elatise maksmise kohta ja ei osanud oodata, et hagejad ootavad temalt midagi enamat. Vastus apellatsioonkaebusele
17.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18.Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
19.Kostja on märkinud apellatsioonkaebuses, et palub maakohtu otsuse tervikuna tühistada. Samas on ta palunud mõista endalt hagejate kasuks välja elatise 250 eurot kuus. Sellest võib järeldada, et kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsust siiski üksnes osaliselt osas, milles talt mõisteti välja tagasiulatuv elatis aasta eest enne hagi esitamist, ning osas, milles edasiulatuvalt väljamõistetud elatise suurus on seotud töötasu alammääraga.
20.Maakohus on kostjalt hagejate kasuks elatise välja mõistnud PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Tegemist on seaduses sätestatud minimaalse elatise suurusega, millest väiksema elatise väljamõistmine on PKS § 102 lg 2 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui selleks esineb mõjuv põhjus. Miinimummääras elatise nõudmisel ei pea hagejad tõendama enda vajaduste suurust. Maakohus ei lähtunud elatist välja mõistes hagejate väidetud kuludest 900 eurot lapse kohta. Seega ei ole asjakohased kostja väited, et nimetatud vajaduste suurus on ebamõistlikult suur. Kui kostja leidis, et hagejate vajalikud kulud on väiksemad kui kahekordne miinimumelatise määr, pidanuks kostja seda tõendama (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ainuüksi 2013. a RAKE uuring ei saa tõendada konkreetselt hagejate vajadusi. Kostja muudele tõenditele tuginenud ei ole.
21.Kostja on tuginenud ka asjaolule, et tal on lisaks hagejatele ka kolmas laps. PKS § 102 lg 2 kohaselt võib mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks olla asjaolu, et vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (vt Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 10).
22.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja sissetulekud võimaldavad tal tagada kõigi kolme lapse ülalpidamine, vähendamata elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Maakohus on kostja pangakonto väljavõtte alusel tuvastanud, et kostja pangakontole laekus keskmiselt 1848 eurot kuus. Ringkonnakohus leiab, et iseenesest ei saa kostja sissetulekuks pidada kostja enda säästukontolt pangakontole üle kantud raha. Samas isegi kui arvata kostja pangakontole laekunud summadest maha tema enda kogumishoiuselt pangakontole kantud raha ja juhuslikud laekumised, siis võttes arvesse töötasu, puhkusehüvitisi ja haigushüvitisi laekus kostja pangakontole 36 418,05 eurot ajavahemikus 5. juulist 2017 kuni 15. aprillini 2019. Arvestades, et tegemist on 22 kuu sissetulekuga, teeb see keskmiseks kuu sissetulekuks 1655,37 eurot. Seega jääks kostjale pärast seda, kui ta kulutab iga lapse ülalpidamiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, enda vajaduste rahuldamiseks 845,37 eurot (1655,37-3*270), mis vastab ligikaudu kostja väidetud talle vajalikele kulutustele kuus 865 eurot. Enda igakuistest kulutustest 20 euro kokkuhoidmise vajadus ei ole elatise suuruse vähendamise mõjuvaks põhjuseks.
23.Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väidetega, et kostja sissetulekute arvutamisel tuleks lähtuda Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrusest nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“. Nimetatud määrus on kehtestatud
töölepingu seaduse alusel, et võimaldada arvutada nimetatud seaduse alusel makstavaid erinevaid tasusid ja hüvitisi, mis on seotud keskmise palgaga. Elatisenõude lahendamisel peab kohus aga vaatama kostja kogu sissetulekut ja tema varalist seisundit tervikuna, st arvesse tuleb võtta kõik tema sissetulekud.
24.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ei ole võimalik tuvastada, et kostja ja hagejate ema oleksid sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt kostja pidi hagejatele kokku tasuma elatist 200 eurot kuus. Olukorras, kus kostja väitis, et vanemad olid sellise kokkuleppe sõlminud, pidid ta enda väidet tõendama. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi sellega, et kostja on tasunud hagejatele nimetatud summas elatist, kokkulepet tõendada ei saa, kuna sellest ei nähtu hagejate ema tahe elatise suurusega nõustumiseks. Samas ei ole kostja ka enne hagejate kohtusse pöördumist enda nimetatud summas regulaarselt elatist maksnud. Maakohus tuvastas kostja pangakonto väljavõtte alusel, et kostja tasus aasta jooksul enne hagejate kohtusse pöördumist hagejatele kokku 1100 eurot. Samas kostja väidetud kokkuleppe kohaselt oleks pidanud ta tasuma 2400 eurot. Samuti ei toimunud maksed regulaarselt. Regulaarselt hakkas kostja ülekandeid tegema alles pärast seda, kui hagejad pöördusid kohtusse.
25.PKS § 108 võimaldab nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Tagasiulatuva elatise nõudmise eelduseks ei ole asjaolu, et selle eelneva aasta jooksul oleks elatist kohtuväliselt nõutud. Oluline on, et elatise maksmise kohustust on rikutud. Ringkonnakohus leiab, arvestades kostja eelnevalt tuvastatud sissetulekute suurust, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei ole kostjale ka ebamõistlikult koormav. Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13; 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-136-13, p 14). Ringkonnakohus märgib, et ka tagasiulatuvat elatist nõuti miinimummääras ja kostja sissetulekute suurus oli aasta jooksul enne hagejate kohtusse pöördumist praegusega võrreldaval tasemel. Lisaks sellele ei olnud kostjal sel ajal kolmandat last, keda ta oleks pidanud ülal pidama. Seega olid kostjal rohkem kui piisavad ressursid nii enda kui ka hagejate ülalpidamiseks.
26.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 alusel kindlaks asja sisuliselt lahendanud maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
27.Miinimumelatise nõudelt hagi hinna määramisel tuleb TsMS § 123 kohaselt lähtuda hagi esitamise ajast ning selleks kujunes TsMS § 129 lg 2 alusel mõlema hageja suhtes 2 250 eurot (9*250). Vastavalt TsMS § 137 lg-le 1 on kummagi hageja osas apellatsioonkaebuse hind 0 eurot, kuna 2018. aastal oli miinimumelatis 250 eurot kuus ning seda osa kaebusest, mille järgi hind oli määratud, kostja apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud. (allkirjastatud digitaalselt)