Menetlusosalised ja nende Avaldaja: lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Uuetoaesindajad Tepper määruskaebemenetluses Puudutatud isik I: KK (endine perekonnanimi K, isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Värvimann Puudutatud isik II: EE (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik III: AA (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Harju Maakohtu 25. märtsi 2019 määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule.
2.Rahuldada XX määruskaebus osaliselt. Määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata.
Asjaolud
1.XX esitas 26.01.2018 Harju Maakohtule avalduse KK (endine K), EE ja AA vastu, milles palus korraldada lepitusmenetluse ja selle ebaõnnestumisel teha täitemenetluse korras sundtäidetav kohtumäärus koos vajalike täitmismeetmete (sunnivahendite) kohaldamise võimalusega laste ema KK suhtes. Menetluskulud palus avaldaja jätta laste ema kanda.
2.Avalduse kohaselt lõpetati maakohtu 18.09.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-3784 osaliselt avaldaja ja tema endise abikaasa ühine hooldusõigus nende laste EE ja AA suhtes ning laste viibimiskoha-, koolivaliku- ja meditsiiniküsimuste osas anti hooldusõigus laste emale. Sama määrusega määrati kindlaks lahuselava vanema ja laste suhtluskord selliselt, et isa saab lastega aega veeta sügisvaheajast (23.10 – 05.11) perioodi 23.10 – 29.10; kogu jõulude ja aastavahetuse koolivaheaja (23.12 – 06.01.) igal paaritul aastal; kevadvaheajast (23.03 – 08.04) perioodi 24.03 – 31.03; suvevaheajast perioodi 23.07 – 15.08; nädalavahetustel reedel kell 19.00 kuni pühapäeval kell 17.00 laste elukohalinnas Saksamaal (teatades laste emale soovist kohtuda 14 päeva ette). Pärast kohtulahendi tegemist kolis ema lastega Saksamaale elama.
3.Laste ema ei pea määrusega kinnitatud suhtluskorrast kinni, ei jaga isaga lapsi puudutavat infot ega pea kinni kokkulepetest. Lapsed olid isa juures sügisvaheajal. Järgmine kohtumine, mis pidi toimuma 23.12 – 06.01, jäi ära, kuigi ema kinnitas esialgu telefoni teel, et lapsed tulevad isa juurde. Ema selgituste kohaselt olid lapsed talle mitu nädalat rääkinud, et ei taha Eestisse minna ja ema kirjeldas probleeme vanema lapse tervisega trauma tõttu. 28.12.2017 teatas ema, et vanem laps on vigastusest taastunud ja nad jõuavad Eestisse 3-nda öösel ja lendavad tagasi 8-ndal. Isa 03.01.2018 päringule selle kohta, kuhu ta võib lastele järele tulla, ema enam ei vastanud. 04.01.2018 kohtusid vanemad lastega küll kohvikus, kuid lapsi isale üle ei antud, kuna ema ja tema elukaaslane kiirustasid lapsi otsustama, kellega nad soovivad jääda. Ema lahkus koos lastega. Vanemate kokkuleppel läks isa 05.01.2018 lastele nende Eestis asuvasse koju külla. Kuna kohal olid nii laste ema kui ka tema elukaaslane, ei saanud isa lastega omaette aega veeta. 06.01.2018 tulid lapsed isa juurde nende poolvenna sünnipäevale, kuid koos emaga. Lapsed pidid isa juurde tulema ka 07.01.2018, kuid isa kõnedele ema enam ei vastatud.
4.Ema väide, et lapsed ei soovi isaga kohtuda ja pelgavad isa, ei ole põhjuseks, et jätta kohtumised ära. Kuna lapsed elavad Saksamaal, on loomulik, et taaskohtumistel võtab harjumine aega. Isa on kogu aeg laste elus aktiivselt osalenud ja nendega regulaarselt kohtunud. Isa on püüdnud suhelda ka sidevahendite kaudu. Kuna isa oli vastu laste Saksamaale kolimisele, keeras ema lapsed isa vastu. Ema tekitab olukordi, kus lapsed peavad valima isa juurde minemise ja ema pakutud isaga kohtumiste ajale planeeritud tegevuste vahel. Vanem laps avaldas 23.01.2018, et nad ei tule isa juurde ka märtsis, kuna nad lähevad soojamaa reisile.
5.Laste ema ei täida kohustust lubada lastel lahus elava vanemaga suhelda, sh ei julgusta last isaga suhtlema. Ema ei mõista määruse täitmise vajalikkust ega kohustuslikkust. Isa avalduse eesmärk on määruse nõuetekohane täitmine, mitte hooldusõiguses muudatuste tegemine, ja selleks tuleb vajadusel kohaldada ema suhtes sunnivahendeid. Vastuväited
6.Laste ema palus jätta avalduse rahuldamata.
7.Ema vastuväidete kohaselt ei allu asi Eesti kohtule, mistõttu tuleb menetlus lõpetada. Lapsed kolisid 26.10.2017 koos emaga elama Saksamaale. Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 (Brüssel II bis) art 8 lg 1 kohaselt menetleb vanemliku vastutusega seotud küsimusi selle riigi kohus, kus on lapse alaline elukoht.
8.Avaldus on põhjendamatu. Lapsed suhtlesid pärast Saksamaale kolimist isaga mitmel päeval nädalas. 13.11.2017 kukkus vanem laps oma pöidlaluu katki, millest isa kohe teavitati. Operatsioonile järgnesid kuni 27.12.2017 iganädalased kontrollid. Isa pidi mõistma, et kohtumääruse täitmine võib osutuda keeruliseks. Päev pärast viimast arstlikku kontrolli teavitas ema laste isa lapse seisundist ja Eestisse jõudmise ajast. Pärast lapse õnnetust suhted isaga pingestusid, kuna isa survestas lapsi. Lapsed avaldasid soovi jääda koolivaheajaks Saksamaale, millele isa vastas karmilt: „Peate tulema Eestisse!“ või „Kohtumääruse kohaselt peate Eestisse tulema!“.
9.Jaanuaris 2018 olid lapsed Eestis isa suhtes tõrksad olenemata selgitustööst. 04.01.2018 ei olnud lastel muid plaane, nagu väidab isa. Lapsed lahkusid koos emaga kohvikust, kuna nad ei julgenud/tahtnud isaga üksi jääda. Lapsed suhtlesid isaga vabamalt 05.01.2018 oma kodus. 06.01.2018 viis ema lapsed isa poja sünnipäevale, kuhu lapsed keeldusid ilma emata jääma. Järgmise päeva osas vanemad kokkuleppele ei jõudnud. Pärast seda on lapsed hakanud isaga rääkima üha vähem. Isa survestamise tõttu vastavad lapsed isa kõnedele üksnes hirmu tundes ja väldivad kontakti. 23.01.2018 toimunud telefonivestluse käigus tülitses isa vanema lapsega isaga Eestis suhtlemise teemal. Lapse sõnul oli isa väitnud, et kui lapsed temaga ei suhtle, pöördub ta kohtusse. Laps oli sedavõrd häiritud ja hirmul, et soovis kohtuda sotsiaaltöötajaga, kellele kinnitas, et ei soovi isaga suhelda ka siis, kui ema juures viibib. Isa nõuab eeskätt oma õigust, arvestamata laste huve ja heaolu.
10.Ema saatis isale 17.01.2018 e-kirja, milles palus tasuda laste lennupiletite eest. Isa ei ole seda teinud. 07.02.2018 tegi ema ettepaneku kohtuda lastega 09.02.2018 nende elukohas Eestis. Kuigi isale oli laste tulek kolm nädalat ette teada, olid tal nädalavahetuseks muud plaanid. Isa on huvitatud kohtumistest üksnes määruses toodud aegadel.
11.Ema ei riku kohtumäärust sellega, et läheb aprillikuu esimesel nädalal lastega reisile, kui lapsed on suhtluskorra kohaselt ema juures.
12.Isa survestab laste ema ja lapsi isale meelepäraselt käituma ja ähvardab politseiga nii lapsi, laste ema kui ka laste vanaema. Isa ähvardab ka kohtuga. Isa suhted vanema lapsega on keerulised juba alates 2012.aastast. Ema on püüdnud isa ja laste suhteid siluda, kuid see ei ole õnnestunud isast lähtuvatel põhjustel.
13.Sunnivahendite kohaldamine ei pruugi täita eesmärki. Täitemenetlust saaks läbi viia Eestis, kuid laste elukoht on Saksamaal. Kuna suhtluskorda puudutava määruse täitmise kord Saksamaal erineb Eesti täitemenetlusest, on määruse täitmine Saksamaal kaheldav. Menetluse edasine käik
14.Maakohus jättis avalduse 13.04.2018 määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 ja EÜ määruse nr 2201/20036 artiklite 8 ja 9 alusel läbi vaatamata, isa poolt kohtu tegevusele esitatud vastuväite rahuldamata ja keeldus isa 05.03.2018 avalduse täienduse menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis kohus isa kanda ja mõistis temalt laste ema kasuks menetluskulude hüvitisena välja 378 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
15.Ringkonnakohus tühistas 14.11.2018 maakohtu määruse ja saatis asja menetluse jätkamiseks maakohtule tagasi. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
16.Maakohus jättis avalduse lepitusmenetluse läbiviimiseks rahuldamata ja menetluskulud laste isa kanda. Kohus märkis, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.
17.Kohus märkis esmalt, et avaldus on esitatud pärast Brüssel II bis artikkel 8 lõikest 1 ja artiklist 9 tulenevat kolmekuulist tähtaega, kuna laste ema sõnul lahkus ta lastega Eestist 26.10.2017, kuid isa esitas lepitusmenetluse avalduse kohtusse 26.01.2018. Avaldus on seega esitatud ühepäevase hilinemisega ja Eesti kohus ei ole pädev asja lahendama. Kohus ei jäta siiski avaldust läbi vaatamata seoses ringkonnakohtu 14.11.2018 määruses antud juhistega asja lahendamiseks.
18.Asja lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kas laste ema oli rikkunud isa ja laste suhtluskorda kindlaks määravat kohtumäärust lepitusmenetluse avalduse esitamise ajaks. Tähtsust ei oma hilisemad väidetavad rikkumised.
19.Ema ei rikkunud suhtluskorda kindlaks määravat määrust. Tal oli 2017/2018 aastavahetusel mõjuv põhjus Eestisse tulemata jätmiseks seoses lapse traumaga. Isa oli sellest teadlik. Lapsed tulid Eestisse jaanuari alguses vaatamata sellele, et isa laste lennukipiletite eest oma osa ei tasunud. Isa kohtus lastega lühiajaliselt ema juuresolekul 05.01.2018. Lapsed ei olnud nõus ilma emata isa juurde jääma. Isale ei sobinud ema 07.02.2018 ettepanek lastega kohtumiseks.
20.Kohtumäärust rikkus pigem isa, kes jättis lennupiletite raha eest tasumata, samuti kasutamata võimaluse kohtuda lastega Saksamaal. Kõigepealt peab isa ise tegema pingutusi, et lapsed tahaksid temaga suhelda. Lapsi ei saa suhtlema sundida. Lapsed ei suhelnud isaga juba kuid enne 18.09.2017 kohtumääruse tegemist. Vaidlust ei ole selle üle, et isa ja laste suhted halvenesid just seetõttu, et isa soovis takistada laste kolimist Saksamaale.
21.Isa avaldus ja selle täiendus ema kohustamiseks tuua lapsi Eestisse isaga suhtlema ning laste lennupiletite eest tasumine panna sõltuvusse sellest, kui palju isa lastega Eestis suhelda saab, ei ole õigustatud ega põhjendatud. Eriti kui isa ise kohtumäärust ei täida.
22.Põhjendamatu on taotlus kohaldada ema suhtes kõiki sunnivahendeid. Kuna isa soovis tema ja laste suhtlemiskorra kehtima jäämist 18.09.2017 määruses märgitud ulatuses, täpsustades vaid lennupiletite hüvitamise korda ning suhtluskorra muutmist ei soovinud ka laste ema, jääb isa avaldus lepitusmenetluse läbiviimiseks rahuldamata.
23.Seoses avalduse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud laste isa kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel määrusega pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist. Määruskaebus
24.Isa palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, asja maakohtule tagasi saatmata.
25.Maakohus leidis ebaõigesti, et asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolud, mis esinesid pärast esialgse avalduse esitamist. Need on lepitusmenetluse avalduse täiendused. Arvestades hagita menetluse menetluspõhimõtteid, lepitusmenetluse eesmärki ja menetlusökonoomia põhimõtet, ei saa neid jätta tähelepanuta. 19.02.2019 ärakuulamisel arutas kohus kõiki kuni selle ajani esinenud asjaolusid. Kohtu põhjendused on ka vastuolulised, kuna kohus arvestas ema väiteid hiljem esinenud asjaolude kohta.
26.Kohus jättis arvestamata, et ema teatas 19.03.2018, et ei too enam lapsi Eestisse. 2018.a kevad-, suve- ja sügisvaheaja kohtumised jäid ära. 2018/2019 talvevaheajal kohtus isa vaid vanema tütrega. Lennukipiletid ostis isa ise. Kohus heitis isale ebaõigesti ette, et ta ei kasuta täiendavat lastega kohtumise võimalust ega vii lapsi välisreisidele.
27.Ema rikkus suhtlemiskorra määrust ka enne avalduse esitamist. Vaidlus puudub selle üle, et ema pidi tooma lapsed Eestisse 2017/2018 talvevaheajaks (23.12.2017 – 06.01.2018). Ema väitis, et ostis pärast lapse arstlikku järelkontrolli (27.12.2017) esimesed mõistliku hinnaga lennupiletid, kuna isal on olnud raskusi elatise korrapärase maksmisega. Ema ei tõendanud piletite ostmise aega. Maakohtu järeldus, et isa on lennupiletite raha tasumata jätmisega rikkunud kohtumäärust, on arusaamatu. Tegelikult oli isal seisuga 31.12.2017 elatise ettemaks 330 eurot. Ema ei teatanud isale lennupiletite ostmisest ette, nagu näeb ette suhtluskorra määrus, ega palunud piletiraha hüvitada. Vastupidi, ema teatas hiljem, et ta aastavahetuse reisi eest isa käest raha ei küsi. Kuna traadid eemaldati lapse pöidlast 13.11.2017 ja ta käis kontrollis 20.12.2017, ei saanud täiendav järelkontroll 27.12.2017 takistada Eestisse sõitmist. Seda ei ole ka tõendatud. Ema ei jaga isale mõistlikult informatsiooni, kuna viivitab kirjadele vastamisega. Tegelikult ei planeerinudki ema lastele aega isaga koosviibimiseks, vaid planeeris muud tegevused ja ei aidanud kohtumistele kaasa. 2017/2018 talvevaheaja kohtumise ärajäämine ei ole seotud isa võimalustega kohtuda lastega Saksamaal ega ema sooviga, et isa maksaks täielikult kinni lennupiletid sõiduks Eestisse 08.-12.02.2018.
28.Sõidukulude ette tasumise nõue ei ole õigustatud, kuna ema muudab Eestisse tuleku ja lahkumise aegu, neid isaga kooskõlastamata. Isa taotles 05.04.2018 avalduse täienduses suhtlemiskorra määruse muutmist. Maakohus jättis vastuolus ringkonnakohtu juhistega isa avalduse lahendamata ja taotluse osas seisukoha võtmata.
29.Kohus pidi kaaluma, kas on alust eeldada, et üks vanem on teinud kõik võimaliku, et soodustada laste suhtlemist teise vanemaga. Noorema lapse 12.05.2017 ärakuulamise protokolli järgi on võimalik veenduda, et ema on veennud lapsi isaga mitte kohtuma. Arusaamatu on kohtu väide, nagu oleksid isa suhted lastega halvenenud juba enne suhtlemiskorra määruse tegemist. Ema ei võimaldanud isal lastega suhelda.
30.Lepitusmenetluse ebaõnnestumise tõttu tuli muuta suhtlemiskorra määrust ja näha ette sunnivahendite kohaldamise võimalus. Selleks andis alust nii see, et ema ei ilmunud ärakuulamisele, kui ka see, et vanemad ei saavutanud asjas kokkulepet.
31.Tõenditel ei põhine maakohtu seisukoht, et asi ei allu Eesti kohtule. Maakohtu seisukohad selles, millal muutus laste elukoht, on olnud vastuolulised. Lapsed läksid Saksamaal kooli 06.11.2017. Ema kinnitusel peeti Eestis 26.10.2017 lahkumispidu. Isegi siis, kui autosõitu Saksamaale alustati samal päeval, mis on ebatõenäoline, viibisid lapsed 26.10.2017 veel Eestis ega jõudnud oma uude elukohta Saksamaal. Saksamaale jõuti 30.10.2017.
32.Ema rikkus suhtlemiskorra määrust ka 2017.a sügisvaheaja osas. Lapsed pidid olema isaga 23.10 – 29.10.2017, kuid faktiliselt isa lapsi ei näinud.
33.Isalt ema menetluskulude väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane. Lepitusmenetluses osalemine ei vaja õigusteadmisi, sh on isiklik osavõtt kohustuslik.
Vastus määruskaebusele
34.Laste ema vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Menetluse edasine käik
35.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
36.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 659 alusel tühistada ja saata asi tagasi maakohtule lepitusmenetluse läbiviimiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
37.Esmalt selgitab ringkonnakohus, et ekslik on maakohtu seisukoht, nagu ei oleks Eesti kohtud pädevad isa avaldust läbi vaatama. Ringkonnakohus selgitas 14.11.2018 määruses, et kuna avaldus esitati kolme kuu jooksul alates laste teise riiki kolimisest, tuleneb Eesti kohtute pädevus Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 (Brüssel II bis) artikkel 9 lg-st 1, mille kohaselt säilib sellel perioodil lapse varasema alalise elukohariigi kohtute pädevus pärast lapse ühest liikmesriigist teise kolimist ja seal uue hariliku viibimiskoha saamist. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. Kolmekuuline tähtaeg ei oleks möödunud ka siis, kui nõustuda laste emaga, et ühest liikmesriigist teise kolimise ja seal uue hariliku viibimiskoha saamise kuupäevaks tuleb lugeda Eestist lahkumise kuupäev 26.10.2017. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg 3 kohaselt, kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Seega, kui tähtaeg hakkas kulgema ema väidete kohaselt 26.10.2017, saabus tähtpäev 26.01.2018. Isa avaldus on esitatud tähtaja viimasel päeval, s.o õigeaegselt.
38.TsMS § 563 järgi toimub vanema ja lapse suhtlemist korraldava jõustunud kohtumääruse rikkumise korral rikkumise kõrvaldamiseks vanema palvel kohtus lepitusmenetlus. Riigikohus on varem selgitanud, et kuigi lepitusmenetluse eesmärk on lepitada vanemaid ja saavutada seeläbi vanemate kokkulepe selle kohta, kuidas lapsest lahus elav vanem saab lapsega suhelda, on vaja tagada lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmine ka siis, kui vanemad kokkulepet ei saavuta. Kui lepitusmenetlus luhtub, määrab kohus TsMS § 563 lg 7 järgi, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, millises ulatuses muuta suhtlemist puudutavat määrust või milliseid muudatusi teha vanema õigustes lapse suhtes (Riigikohtu 24.04.2019 määrus nr 2-17-9910, p 17). Käesolevas asjas keeldus kohus lepitusmenetluse algatamisest, leides, et laste ema ei ole Harju Maakohtu 18.09.2017 määrusega kindlaks määratud isa ja laste suhtlemiskorda rikkunud. Ringkonnakohus maakohtu järeldustega ei nõustu.
39.Esmalt selgitab ringkonnakohus, et õige ei ole maakohtu seisukoht, nagu ei tuleks asja lahendamisel arvesse võtta rikkumisi, mis on aset leidnud pärast lepitusmenetluse avalduse esitamist. Perekonnaseaduse (PKS) § 123 kohaselt teeb kohus lapsi puudutavaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kuna kohus lahendab lepitusmenetluse hagita menetluses, ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (TsMS § 477). Kohus peab asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ise välja selgitama (TsMS § 5 lg 3 esimene lause) ja tegema seeläbi lahendi, mis arvestab nii laste kui ka isa huve, praegusel juhul kindlustama isa ja laste kohtumiste toimumise. Maakohus ei ole nendest põhimõtetest lähtunud ja keeldus lepitusmenetluse sisulisest läbiviimisest hoolimata sellest, et kohtule oli teada, et isa ja laste kohtumised tegelikult ei toimu. Nimelt teatas ema isale 19.03.2018 (kd II tl 186), et ta lapsi enam
Eestisse ei too. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 2018.a kevad-, suve- ja sügisvaheaja kohtumised jäid ära ja talvevaheajal kohtus isa vaid vanema tütrega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei võinud jätta lahuselava vanema ja laste suhtlemise küsimust sisuliselt otsustamata (vt Riigikohtu 24.04.2019 määrus nr 2-17-9910).
40.Vanemad vaidlesid maakohtus selle üle, kas 2017/2018 jõulude ja aastavahetuse koolivaheajal toimuma pidanud isa ja laste kohtumine jäi ära ja kas seda saab emale ette heita. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ema ei rikkunud sellel koolivaheajal suhtluskorda.
41.Harju Maakohtu 18.09.2017 määruse p 2.2 kohaselt pidid lapsed veetma 2017/2018 jõulude ja aastavahetuse koolivaheaja (23.12-06.01) isaga. Vaidlust ei ole selles, et lapsed olid Eestis tegelikult 03.01-08.01.2018. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et laste emal oli mõjuv põhjus, nimelt lapse traumajärgne arstivisiit, mis takistas lastega õigel ajal Eestisse tulemist. Isa seisukoht, et arstivisiidil oleks võinud käia enne või pärast koolivaheaega, on ebamõistlik. Nimetatust ei saa aga järeldada, et suhtluskorda ei oleks ema poolt rikutud. Vaidlust ei ole selle üle, et ema lapsi isa juurde ei viinud ja võimaldas isal lastega koos olla paari tunni jooksul mõnel päeval. Seega ei toimunud isa ja laste suhtlemine kooskõlas suhtlemist korraldava määrusega.
42.Asjakohatu on maakohtu etteheide, et isa ei tasunud emale lennukipiletite eest, nagu näeb ette suhtlemist korraldav määrus. Määruse p 3 kuuenda lõike kohaselt kannavad laste sõidukulud vanemad võrdsetes osades, kusjuures isa tasub oma osa ema pangakontole vähemalt 7 päeva enne laste lennu väljumist. Maakohus jättis arvestamata, et ema ei esitanud isale andmeid, sh lennukipiletite maksumuse kohta, mis oleks võimaldanud isal oma kohustust kohaselt täita. Igal juhul ei saanud lennukipiletite eest tasumata jätmine olla põhjuseks, et jätta isa ja laste kohtumine ära.
43.Ema on küll menetluses paljasõnaliselt väitnud, et lapsed ei soovi isaga kohtuda, kuid maakohus jättis välja selgitamata laste väidetava soovimatuse põhjuse ja ei võtnud seisukohta küsimuses, kas eeltoodu annab alust lõpetada isa ja laste kohtumised. Laste seisukohtade väljaselgitamiseks oleks kohus saanud lapsed ära kuulata (TsMS § 5521 lg 1). Kui lapsel on kohtumenetluses võimalus avaldada oma seisukohta suhete kohta perekonnaliikmetega, on menetluses tehtav lahend eelduslikult kõige enam kooskõlas laste huvidega. Igal juhul ei anna laste väidetav vastuseis isaga suhtlemisele alust jätta lepitusmenetluse algatamise avaldus rahuldamata. Sellistel asjaoludel saaks tunnistada lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja kohaldada TsMS § 563 g-s 7 sätestatud abinõusid, sh vajadusel muuta suhtlemist korraldavat määrust. Ka viidatud paragrahvis nimetatud abinõude valiku üle otsustamiseks võib olla otstarbekas lapsed ära kuulata. Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel kaaluda, kas asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks oleks vaja ära kuulata ka lapsed. Kuna lapsed peavad vastavalt suhtlemist korraldavale määrusele viibima koolivaheaegadel Eestis, on kohtul eelduslikult võimalik nii ema kui ka lapsed isiklikult ära kuulata. Ärakuulamine võib siiski toimuda ka videokonverentsina (TsMS § 477 lg 4).
44.Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et lahuselava vanema ja laste suhtlusõiguse tagamisel on keskne roll lastega koos elaval vanemal, kellel on PKS § 143 tulenevalt kohustus pidada oma õigusi teostades alati silmas lapse parimaid huve ja teostada vanema õigusi heas usus, samuti ei tohi vanem kahjustada lapse suhet teise vanemaga. Eelduslikult on lapse huvides ka see, et ta saab lahus elava vanemaga suhelda. Seda ei muuda ka asjaolu, et lahuselav vanem elab välisriigis. Üldjuhul on lapse huvides suhtlemine ka välisriigis elava vanemaga, sh ka viibimine selle vanema tavapärases elukeskkonnas, et laps saaks osa ka lahus elava vanema elust, keelest ja kultuurist (Riigikohtu 07.12.2018
määrus nr 2-17-3347 p 21-22). Vanem võib lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda vaid siis, kui see ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju. Kuna asjas ei ole tuvastatud isa kahjulikku mõju lastele, on ema avaldus, mille kohaselt ta lapsi enam teadmata perioodil Eestisse ei too ja suhtluskorda ei täida, eelduslikult vastuolus laste huvidega.
45.Kuna maakohus leidis ebaõigesti, et suhtlemist korraldavat määrust ei ole rikutud, jäi lepitusmenetlus antud juhul läbi viimata. Ringkonnakohus ei saa seetõttu asja ise lahendada, nagu taotleb isa oma määruskaebuses, ja asi tuleb saata tagasi maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul läbi viia sisuline lepitusmenetlus, asjaolude väljaselgitamiseks vajadusel kuulata ära ka lapsed, lepitada vanemaid ja veenda neid laste huvides jõudma kokkuleppele, mis vastab kõigi asjaosaliste huvidele. Kui vanemad kokkuleppele ei jõua ja lepitusmenetlus ebaõnnestub, tuleb kohtul otsustada, millised TsMS § 563 lg 7 sätestatud meetmed on kohased lahuselava vanema ja laste suhtlemise tagamiseks, kui selline suhtlus on laste huvides, sh võib kohus rakendada sunnivahendeid, muuta suhtlemist korraldavat määrust või teha muudatusi vanema õigustes lapse suhtes, sh muuta hooldusõiguse küsimusi. Meetmete valiku otsustab kaalutlusõiguse alusel kohus, olles seda eelnevalt vanematega arutanud. Ringkonnakohus juhib veel tähelepanu TsMS § 563 lg-le 9, mille kohaselt tuleb vanemate erimeelsused lapsega suhtlemist korraldava kohtumääruse täitmisel lapse huvide ja heaolu tagamiseks lahendada võimalikult kiiresti, eelduslikult 60 päeva jooksul avalduse esitamisest arvates.
46.Seoses asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmisega, ei vasta ringkonnakohus määruskaebuse muudele, asja sisulisel läbivaatamisel tähtsust omavatele väidetele, samuti kaebuse väidetele maakohtu määratud menetluskulude ebaõiglase jaotuse kohta. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada. Gaida Kivinurm