Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. september 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-61900
Tsiviilasi
Oleg Gunazovi hagi OÜ Coniery vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind
2576,40 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 9. aprilli 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Coniery apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): OÜ Coniery (rk: 10401763), esindaja Paul Paas Vastustaja (hageja): Oleg Gunazov (ik: XXX), esindaja Tatjana Jerjomenko
esindajad
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Oleg Gunazovi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
oma. V. R pidas vajalikuks jälgida, mis sellest kanistrist saab. Töölised toodi õhtul tagasi kostja territooriumile. Kui töölised olid ära läinud, avas V. R valvuri juuresolekul hageja kapi. Kapis oli kaks kanistrit diiselkütusega. Järgmisel päeval tehti hagejale ettepanek töösuhe kokkuleppel lõpetada. Hageja sellega ei nõustunud. Lisaks on olemas inimene (R.M.), kes nägi, kuidas hageja viis kanistrid territooriumilt välja ning pani oma autosse. Hageja tööandja nõudmisele vaatamata toimunule selgitust ei andnud.
kohta. Kostja väited varguse toimepanemise kohta hageja poolt (pani kütusekanistrid oma kappi ja viis tööandja territooriumilt ära) on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja tugineb oma väidete tõendamisel peamiselt tunnistajate ütlustele. V.R., A.J., O.H. ja R.M. ütlused on vastuolulised. Tunnistajad ei ole andnud üheseid ütlusi selle kohta, mitu kanistrit oli. Kohtuistungil rääkis tunnistaja V. R kahest kanistrist, töövaidluskomisjonis märkis, et märkas objektil auto kastis üht kanistrit. Kuna see oli tööpäeva lõpus, ei oleks pidanud täidetud kanistrit seal olema. Autojuht A. J sõnul oli see hageja oma, sest traktorile ta seda päeval ei valanud. Tulles tagasi baasi territooriumile nägi ta, kuidas hageja väljus koos teiste töötajatega riietusruumist, kuid kanistrit tal polnud ja seda ei olnud ka enam auto kastis (TVK toimiku lk 19). Maakohtu istungil märkis A. J, et tema ei mäleta, mitu kanistrit oli, kas üks või kaks. Töövaidluskomisjonis ütles tööandja esindaja, et hageja kapi avamist ei fikseeritud, see toimus kolme tunnistaja juuresolekul. Samuti ei fikseeritud, palju oli ekskavaatori paagis hommikul, kui hageja tööle asus, kütust ja palju töötaja päeval kulutas. Kirjalikku seletust töötajalt ei võetud, kuid suuliselt selgitas (TVK tl 29). Maakohtu istungil esitatust tulenevalt avasid kapi V. R ja valvur O. H. Tunnistaja R. M ülekuulamise taotluse esitas kostja alles maakohtus. Arvestades, et R. M oli ainus, kes väidetavalt nägi, kuidas hageja kanistrit tööandja territooriumilt välja toimetas, on mõistetamatu, et tööandja ei tuginenud varem, s.o töölepingu lõpetamisel ja töövaidluskomisjonis, nimetatud tunnistaja ütlustele. Kohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et R. M, istudes oma autos, näeb 30 m kauguselt, mida ja kuidas hageja oma auto pagasnikus toimetab, ei tunne huvi, mida kaastöötaja seal teeb, ei teavita sellest tööandjat. Tunnistaja kohtuistungil antud ütlused ei ole eluliselt usutavad. Hageja väidab, et tema ei ole kanistreid kappi pannud ega oska selgitada, kuidas need sinna said. Tunnistajate ütlused ei lükka ümber hageja väidet ega kinnita kostja positsiooni. Lisaks eeltoodule ei selgu fotolt (TVK tl 23), kelle kappi on pildistatud, fikseeritud ei ole kontrollimisel avastatud kanistrite sisu. Tõendamata on, kelle kapp avati (O. H sõnul ütles V. R, et see on hageja kapp), kuidas kanistrid sinna said ja mis neist edasi sai. Töövaidluskomisjonis ei märkinud ei V. R ega O. H, et nad kanistrid avasid ja sisu pulgaga nuusutasid. Töövaidluskomisjon juhtis otsuses tähelepanu sellele, et tõendamata on kanistri sisu. Maakohtus väitsid mõlemad, et V. R kontrollis kanistrite sisu. Tunnistajate ütlustest tulenevalt kasutasid töötajad hoonesse sisenemiseks ja väljumiseks üht teed ja ust. Valvuri kinnitusel nägi ta 11.09.2014 õhtul, kui auto töölistega territooriumile tagasi tuli. Auto seisis kaamera vaateväljas. Tööandja ei ole kasutanud võimaliku tõendusmaterjalina kaameralindistusi, kust nähtuks hoonesse sisenemised ja väljumised. Miks seda ei tehtud, V. R ega kostja esindaja kohtuistungil selgitada ei osanud. Isegi kui nõustuda, et kanistrid olid hageja kapis ja hageja pani need sinna, ei ole tõendatud, et hageja viis või soovis need viia tööandja territooriumilt välja. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendamist leidnud töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olnud asjaolu – tööandja vara (kütuse) vargus hageja poolt. Seega on ülesütlemise eeldused täitmata. TLS § 104 lg 1 kohaselt on seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Hageja palus lugeda tööleping lõppenuks 17.09.2014. Hageja esitatud hüvitise arvestusele ei ole kostja vastu vaielnud. Kohus mõistis TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt välja hageja kasuks kolme kuu keskmise töötasu summas 2576,40 eurot.
auto kastis diiselkütuse kanistrit ning teised töötajad ütlesid talle, et see on O. Gunazovi kasutusse antud diiselkütus. V. R hakkas jälgima, mis sellest kanistrist edasi saab. V. R on tunnistajana kinnitanud, et kontrollis 11.09.2014 õhtul töötajate riietusruumis O. Gunazovi kasutuses olevat riidekappi koos valvur O. K ning avastas sealt kaks 5-liitrilist diiselkütuse kanistrit, mis kuulusid tööandjale. Ta kontrollis kanistreid ja nendes oli diiselkütus sees. Samuti kinnitas V. R, et ta fotografeeris oma mobiiltelefoniga O. Gunazovi riidekappi, milles olid kanistrid diiselkütusega. O. K on tunnistajana kinnitanud, et viibis koos V. R töötajate riietusruumis ning nägi O. Gunazovi kasutuses olevas riidekapis kahte 5-liitrilist kanistrit diiselkütusega. Tunnistaja A. J ütlustest nähtub, et 11.09.2014 olid auto kastis kanistrid diiselkütusega ning need olid O. Gunazovi kasutusse antud kanistrid, kuna teistel töötajatel ei olnud sel päeval kütust vaja. Õhtul sõitis ta tööandja garaaži territooriumile ja kanistrid olid auto kastis. Tunnistaja R. M ütluste kohaselt nägi ta 12.09.2014 hommikul, kuidas O. Gunazov tuli tööandja territooriumilt seljakotiga oma auto juurde ning pani enda auto pagasiruumi seljakotist 5liitrised kanistrid. O. Gunazov on vargust eitanud ning kinnitanud, et ta ei tea, kuidas kanistrid tema riidekappi võisid sattuda. Nimetatud tõendite alusel on maakohus leidnud, et tööandja väited diiselkütuse varguse toimepanemise kohta O. Gunazovi poolt on paljasõnalised ja tõendamata ning seetõttu töölepingu erakorralise ülesütlemine tööandja poolt seadusest tuleneva aluse puudumise kohta tühine. Ringkonnakohus maakohtu sellise järeldusega ei nõustu ja leiab, et maakohus on tunnistajate ütluste hindamisel rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate V. R, O. K, A. J ja R. M ütluste alusel on võimalik tuvastada, et O. Gunazov viis enda kasutuses olevasse tööriiete kappi viis kaks 5liitrilist diiselkütuse kanistrit. Puuduvad tõendid, et kellelgi teisel töötajal oleks O. Gunazovi kapi võti. Eelnevaga on kooskõlas tunnistaja R. M ütlused, millest nähtuvalt viis O. Gunazov järgmisel hommikul kanistrid diiselkütusega tööandja territooriumilt enda auto pagasiruumi. Kõiki tunnistajaid on hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise eest ning apellatsioonkaebuses ei ole põhjendusi, miks peaksid tunnistajad apellandi kohta valeütlusi andma. Kuigi fotolt (töövaidluskomisjoni toimik, lk 23) ei ole nähta, millal ja kus on foto tehtud, saab tõendite kogumi alusel lugeda tuvastatuks, et foto on tehtud 11.09.2014 õhtul tööandja ruumides olevast tööriiete kapist, mis oli antud O. Gunazovi kasutusse. Tunnistaja V. R on kinnitanud, et ta tegi kanistrid lahti ning veendus, et kanistrites oli diiselkütus sees. Lisaks on tunnistaja V. R kinnitanud, et valvuri juures on eraldi ruum, kuhu oleks võimalik kanistrid jätta. Asjaolu, et tunnistaja A. J ei mäletanud täpselt, kas auto kastis oli kaks või üks kanistrit diiselkütusega, ei lükka ümber V. R ja O. K ütlusi, et O. Gunazovi kasutusse antud kapis oli kaks 5-liitrilist kanistrit. Maakohus on möönnud, et isegi kui lugeda tuvastatuks, et O. Gunazov pani enda kasutuses olevasse kappi kaks kanistrit, ei ole tõendatud, et ta soovis need tööandja territooriumilt ära viia. Ringkonnakohus märgib, et kanistrite väljaviimine tööandja territooriumilt on tõendatud tunnistaja R. M ütlustega ning maakohtu seisukoht, et tunnistaja R. M ütlused ei ole usutavad, ei ole millegagi põhjendatud. O. Gunazovi seisukoht, et tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed, on paljasõnaline. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et usalduse kaotus mõjuva põhjusena TLS § 88 lg 1 p 5 järgi ei eelda varguse lõpuleviimist karistusõiguslikus tähenduses. Nähtuvalt asja materjalidest oli tööandja diiselkütus O. Gunazovi valduses (tema kasutusse antud riiete kapis) ning ainuüksi sellest piisab, et tööandja kaotas usalduse töötaja vastu TLS § 88 lg 1 p 5 tähenduses.
TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Vastavalt TLS § 97 lg.le 3 käesoleva seaduse § 88 lõikes 1 nimetatud alusel võib tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Ringkonnakohus leiab, et tööandja usalduse kaotus töötaja vastu seoses tööandja vara vargusega on sellise raskusega töölepingu rikkumine, mis õigustas töölepingut erakorraliselt üles ütlema ilma eelnevat hoiatust tegemata ja etteteatamistähtaega järgimata. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole töötaja nimetatud asjaoludele ka töölepingu erakorralist ülesütlemist vaidlustades tuginenud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.