2-17-3655/27 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 07.03.2017 esitas XX (hageja) Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu, paludes vähendada hagejalt tsiviilasjas nr 2-13-42612 välja mõistetud elatist ja määrata igakuise elatise suuruseks 70 eurot. Harju Maakohtu 18.02.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-42612 on hagejalt kostja ülalpidamiseks välja mõistetud elatis seaduses sätestatud miinimumsummas. 21.10.2016 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-6928 kinnitas Harju Maakohus poolte kompromissi, milles pooled olid kokku leppinud, et hageja kohustub tasuma alates 02.05.2016 kuni 01.03.2017 elatist lapse ülalpidamiseks summas 70 eurot ja alates 01.03.2017 igakuiselt elatist seaduses sätestatud elatise miinimumsummas kuni lapse täisealiseks saamiseni. Hagiavalduse kohaselt puudub hagejal töökoht, ta hooldab kahte väikest last – XX.XX.XXXX sündinud SS ja XX.XX.XXXX sündinud AA. Mõistlikke jõupingutusi tehes on piisava sissetuleku leidmine keeruline. Takistavaks asjaoluks on kriminaalkorras karistatavus (kriminaalasi nr XXX XX süüdistus KarS § 169 järgi) ja lapsed. Oma õpitud erialal ei saa hageja iial enam töötada (riigisektor). Ka erasektoris ei soovita kriminaalkorras karistatuid tööle võtta, sest nad ei ole tööandja silmis usaldusväärsed. Hagejale on seatud erinevad tõkendid (2-aastane katseaeg, mis hõlmab endast regulaarset kohtumist kriminaalhooldusametnikuga, Eestist ja kodukohast lahkumise keeld jms). Hageja on teinud enda poolt kõikvõimaliku töö hankimiseks ja on ka töötukassas arvel. Siiani on pingutused tulemusteta. Tekkinud olukord suurte võlgade ja majanduslikult kehval järjel olemisega on hageja viinud suurtesse majanduslikesse raskustesse (võlad, arestimised), sest puuduvad võimalused regulaarseteks makseteks nii suurtes summades. Sissetulek kuni aprill 2017 oli töötutoetus 136,71 eurot. Hageja võlgnevused kokku on umbes 10 000 eurot ning suurenevad. Kontod on arestitud suure elatisvõlgnevuse tõttu, täiteasjas nr 048/2014/99 on seisuga 27.04.2016 tasumata nõudeid koos kohtutäituri tasuga kokku summas 9231,32 eurot. Menetluskulud 1509 eurot (CC algatatud kriminaalasi nr XXX) tähtajaga 26.04.2017, mille tasumine parimagi tahtmise juures ei ole võimalik ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile, millele lisanduvad jällegi kohtutäituri tasud. Hageja on teavitanud oma olukorrast lapse isa ja pakkunud välja kompromissettepaneku, mille kohaselt hageja annaks lapsele ülalpidamist vahetult, kuid CC on sellest keeldunud. Hageja palus vähendada elatisraha 70 euro peale kuus, sest hageja pangaarvele toimub laekumine 4,41 eurot päeva kohta, mais laekumine 13,23 eurot, juunis laekumine 136,71 eurot. Seega on hagejale endale, tema lapsele, kes on alla 3-aastane ja lapsele, kellele määratud elatisraha maksta, reaalne summa kasutamiseks töötutoetuse täissumma korral 136,71 eurot kuus. Arvutades 70 eurot elatiseks esimesele lapsele, siis hagejale ja teistele lastele jääb 66,71 eurot (ühele inimesele 22,23 eurot), mistõttu on elatist saav laps juba paremas olukorras. Elatise

maksmine seadusega sätestatud miinimumsummas toob kaasa olukorra, kus hageja teised lapsed osutuvad varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps ning kahjustab hageja enese ülalpidamist. Lisaks ähvardaks hagejat vangiminek ja hagejast eraldi elav laps ei saaks sel juhul üldse mingisugust elatisraha. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta hagi läbi vaatamata. Alates 18.02.2014 kohtuotsusest pole hageja praktiliselt midagi lapsele maksnud ja võlad sellest ajast on kuhjunud juba üle 10 000 euro. Alles pool aastat tagasi hageja esitas kohtusse hagi elatise vähendamise nõudes, saavutati kompromiss 6 kuuks, kus hageja pidi leidma töö ja tema laste isa samuti. Hageja ilmus tookord kohtusse korraliku autoga, mille ta on kellegi teise nimele vormistanud. Hagejal tuleb luksusest loobuda ja lastele panustada. Kostja seaduslikul esindajal ei ole ühtegi autot ja ta peab last üksinda üleval, kui vaja liigub trammi ja bussiga. Kostja soovitas hagejal auto maha müüa ja sellest oma võlad ära tasuda. Näiteks lapse trennile kulub 50 eurot kuus ja kui hageja tahab maksta 70 eurot, siis söögiks jääks tema poolt 20 eurot, mis oleks summas 0,6 eurot päev. Selle raha eest ei ole võimalik tänapäeval isegi 1l piima osta. Kahjuks pole hageja oma last ka vaatamas käinud. Lisaks eeltoodule esitas kostja 16.05.2016 allkirjastatud vastuse tsiviilasjas nr 2-16-6928 ning avaldas, et tal pole sellele midagi lisada. Kostja oli arvamusel, et kohtusse hagide esitamisega hoiab hageja kõrvale oma lapsele elatise maksmisest. Hageja ei ole teinud mõistlike jõupingutusi, et minna tööle või leida endale töö. Olles oma teise lapsega lapsehoolduspuhkusel loobus hageja talle makstavast emapalgast, võttis töölt palgata puhkuse, kandis oma kontodelt rahad ja ka varad teise/teiste isikute arvele/nimele, seega loobus ta igasugusest sissetulekust. See kõik toimus kiiresti peale kohtuotsuse väljakuulutamist tsiviilasjas nr 2-13-42612, millega määrati talle elatisraha maksmine esimesele lapsele YY-le. Põhja Ringkonnaprokuratuur on hagejale kriminaalasjas andnud hoiatuse seoses lapsele elatusraha mitte maksmisega, kriminaalasi nr XXXXXXXXXXXX, millega määrati menetluse lõppedes talle ühiskondlik töö. Kuid ka see ei ajendanud hagejat lapsele igakuiselt elatusraha maksma. Selle tulemusel algatati uus kriminaalasi (nr X-XXXXXX) hageja suhtes. Uues kriminaalasjas hoidus hageja sihilikult kohtuistungitest kõrvale, mis olid seotud elatusraha maksmata jätmisega oma esimesele lapsele ja seoses sellega varjas ta end politsei eest. Harju Maakohtu 04.11.2015 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kuulutati hageja tagaotsitavaks. Seega leidis tema endine tööandja Politsei- ja Piirivalveamet, et ta ei ole oma töökoha vääriline. Harju Maakohus on 27.04.2016 otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohustanud hagejat maksma oma esimesele lapsele väljamõistetud elatusraha iga kuu. Hageja on elatusraha YY-le üle kandnud ebapiisavalt s.t väga väikeseid summasid, mis on jäänud alla 5 euro. Hageja teised lapsed ei saa olla kuidagi kehvemas seisus, kui on tema esimene laps. Hageja hooldab oma teisi lapsi koos lapse isa TT-ga. Kostja oli seisukohal, et laps ei ole süüdi oma ema tekitatud võlgade ees ja laps ei peaks seepärast puudust kannatama ning jätma end oma õigustest ilma. Kostja ei pidanud mõistlikuks väljamõistetud elatusraha vähendada. Hageja poolt tehtud ettepanek vähendada elatusraha oma esimesele lapsele 70-le eurole on ebamõistlikult väike. See ei kata lapse igakuiseid vajadusi (eluasemekulud, kommunaalkulud, üürikulu, koolikulud, huviringid, söök, riided/jalanõud). Hageja ei ole teinud mõistlikke ettepanekuid oma esimesele lapsele elatusraha maksmise osas muul viisil. Hageja pole oma esimese lapse vastu huvi tundnud ega kohtunud temaga üle 3 (käesolevaks juba üle 4) aasta. Lapse isa CC pole saanud olla siin takistuseks. Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-11-44128 on määratud suhtluskord lapse YY-ga, seda võimalust pole ema kasutanud.

Maakohtu otsus 29.11.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja määras muuta Harju Maakohtu 18.02.2014 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-42612 kindlaksmääratud elatise suurust ja mõista hagejalt kostja ülalpidamiseks välja igakuine elatis summas 100 eurot alates 07.03.2017 kuni 23.07.2018 ja sealt edasi 200 eurot kuus lapse täisealiseks saamiseni 17.02.2026. Menetluskulusid kohus ei tuvastanud. Kohus märkis, et hagejal ja CCl on ühine 9-aastane tütar YY. Pärast vanemate kooselu lõppemist 2011. aasta suvel jäi tütar elama isaga. CC esitas tütre nimel XX vastu hagi lapsele elatise saamiseks 13.09.2013. 18.02.2014 mõistis kohus XXlt välja elatise tütar Grete ülalpidamiseks seaduses sätestatud minimaalses suuruses. Alates elatise väljamõistmisest on XX rikkunud lapse ülalpidamise kohustust, hoides teadvalt kõrvale tütre ülalpidamisest. Selle eest karistas Harju Maakohus 27.04.2016 otsusega XX 6-kuulise vangistusega tingimisi 2 aastase katseajaga. Ühtlasi kohus kohustas XX katseajal täitma kohtuotsust, millega elatis tütre Grete ülalpidamiseks välja mõisteti. XX on teinud kõikvõimaliku, et hoida kõrvale temast eraldi elavale tütrele elatisraha maksmisest. 21.10.2016 on kohus kinnitanud lapse Grete vanemate kokkuleppe, mille kohaselt hageja maksab lapse ülalpidamiseks elatist 70 eurot kuus kuni 01.03.2017. Käesolevalt taotleb hageja ka edaspidi jätta elatise suuruseks 70 eurot. TsMS § 497 kohaselt, kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses. Sama toetab ka TsMS § 459 lg 1, mis sätestab, et pärast otsuse, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, jõustumist on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Tulenevalt TsMS § 459 lg-st 2 võib otsust muuta alates uue hagi esitamise ajast. Kohtul tuleb hinnata, kas elatisnõude aluseks olevad asjaolud on käesolevaks ajaks muutunud võrreldes 18.02.2014, mil hagejalt mõisteti välja elatis tütre YY ülalpidamiseks. Kohus leidis, et lapse vajadused vähenenud ei ole, laps on kasvanud ja saanud kooliealiseks, osaleb huviringides. Eeltoodu tähendab, et pigem on lapse vajadused kasvanud kui vähenenud. Hageja leiab, et elatise võlgnevus on teda viinud suurtesse majanduslikesse raskustesse, süüdistab oma esimese lapse isa, kes elatise nõudmisega on viinud hageja olukorda, kus ta ei suuda tagada toimetulekut iseendale ja lastele. Väidab, et CC ei nõustu elatise maksmisega muul viisil. Samas ei ole hageja täpsustanud, milline võiks olla lapse ülalpidamise muu viis. Tütar Grete isa ja tema seaduslik esindaja on lapse emalt miinimumelatise nõude menetlemisel loobunud elatise tagasiulatuvast nõudest. Ka on CC 21.10.2016 sõlminud kokkuleppe hagejaga elatisnõude ajutiseks vähendamiseks 70 euroni kuus. Seega on kostja seaduslik esindaja korduvalt hagejale vastu tulnud. Hinnates lapse ema võimalusi oma tütre ülalpidamiseks leidis kohus, et hageja poolt loodud pilt tema üliraskest majanduslikust olukorrast ei vasta tegelikkusele. Reaalsus on selles, et kui hagejal on raske majanduslik olukord, siis on selle põhjustanud ta endale ise ja tahtlikult. Alates elatise väljamõistmise menetlusest on hageja olnud seisukohal, et ta ei pea elatist maksma ega hakka seda ka tegema. Olukord on kujunenud selliseks, et ema on hüljanud oma tütre, ei suhtle lapsega ega osale ka tema kasvatamises. Selle nimel, et vabaneda oma tütrele

elatise maksmisest on hageja viibinud palgata puhkusel, millega vähendanud oma perekonna sissetulekut olulises suuruses. On olnud valmis loobuma vastutavast ametikohast, olema tagaotsitav, istuma vanglas ja kandma karistust. Eeltoodu on tõendamist leidnud kriminaalasja materjalidega ja maakohtu otsusega XX süüdimõistmise kohta (tl 7-11). Pärast hageja teise lapse sündi jäi lapse hooldajaks tema isa Tarmo Normak, kellele maksti vanemahüvitist. Samal ajal hageja, kes töötas Politsei- ja Piirivalveameti politseikapteni ametikohal, võttis palgata puhkuse. Oma arvele laekunud igakuise vanemahüvitise kandis lapse ema TT arveldusarvele. Sellega näitas hageja üles tahtlust mitte hoida oma pangakontol rahalisi vahendeid ja takistada kohtutäituril elatise otsust täita. Elatise väljamõistmise otsuses tsiviilasjas nr 2-13-42612 (tl 24) on kohus fikseerinud, et sel ajal oli hageja tähtajalise hoiustamise arvel 22 000 eurot ja tema töötasu tema enese väitel oli ca 1120 eurot. Hagejal olid võimalused elatise maksmiseks, kuid kriminaalmenetluses on kohus tuvastanud, et oktoobris 2014 lapse ema XX maksis tütre Grete ülalpidamiseks 17,02 eurot, detsembris 1,83 eurot, jaanuaris 2015 1,74 eurot jne. 27.04.2016 kohtuotsuses XX süüdi tunnistamises ja karistamises on kohus jõudnud järeldusele, et kriminaalmenetluse menetlusdokumendid iseloomustavad XX kui isikut, kes oma käitumisega näitab oma süsteemset allumatust kehtestatud korrale ja jõustunud kohtuotsusega pandud kohustustesse ning oma järjekindlat õigusvastast suhtumist lapsevanema kohustusse oma last ülal pidada. Inkrimineeritud süüteo toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. PKS § 102 lõige 2 sätestab, et vanem ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ka olukorras, kus tema varalist seisundit arvestades ei ole ta võimeline andma ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sellisel juhul peab vanem kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses kindlaksmääratud minimaalmäära. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. XX kolmas laps, tütar Arabella-Liisi, sündis 23.07.2016. Otsust järgmise lapse sünnitamiseks ei oleks hageja ilmselt vastu võtnud, kui tema majanduslik olukord ei oleks võimaldanud ülal pidada olemasolevat kahte last ja iseennast. On üldteada asjaolu, et pärast lapse sündi on emal õigus saada vanemahüvitist (emapalka). Hageja ei ole kohtule selgitanud, millisel moel järjekordselt on tal õnnestunud emapalgast kõrvale hoida ja tõendada ainsa sissetulekuna töötu abiraha. Kohus ei pidanud põhjendatuks võimaldada hagejal tasuda jätkuvalt 70 eurost elatist, vaid suurendab igakuiselt makstava elatise suurust ajutiselt 100 eurole alates 02.03.2017 kuni tütre Arabella-Liis poolteise aastaseks saamiseni so 23. jaanuarini 2018. Samas suuruses maksab riik käesolevalt elatisabi, mis hiljem nõutakse sisse kohustatud isikult. Seejärel tuleks hagejal maksta tsiviilasja nr 2-13-42612 otsusega väljamõistetud elatise suurust. Samas kohus arvestas ühe kindlasti muutunud asjaoluga, milleks on hageja alaealiste laste arv. Elatise väljamõistmise menetluse ajal oli XX ülalpidamisel üks alaealine laps. Kohtuistungile XX ei ilmunud ja teise lapse sünnist otsuse koostamisel kohtul info puudus. Käesolevalt on hageja ülalpidamisel kolm last. Kohtu hinnangul on kahte väikest last kasvataval emal väga raske leida tööd, kus töötasu kataks kolme lapse vajadused seaduses sätestatud elatise minimaalsuuruses. Kohus märkis, et seepärast kohus muudab 18.02.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-42612 tütar YY ülalpidamiseks mõistetud elatise suurust ja vähendab seda 200 euroni kuus. Kohus avaldas siirast lootust, et hageja on teinud oma väärotsustustest järeldused ning märganud, et tema nn võitluses on tema enese tütar elanud

üle suurima kaotuse, sest on kaotanud oma ema. Hageja peaks mõistma, et vaid tema saab ära hoida lapse eluaegse hingehaava taastades lähisuhte oma tütrega. Menetluskulusid kohus ei tuvastanud, sest elatise nõudmise ning muutmise nõudes riigilõivu tasumise kohustust ei ole ja pooled õigusabi ei kasutanud. Hageja apellatsioonkaebus 25.12.2017 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja Harju Maakohtu 29.11.2017 otsuse täies ulatuses ning palub määrata elatise suuruseks 70 eurot kuus. 30.01.2018 esitas hageja apellatsioonkaebuse täienduse, milles palub määrata elatisraha suuruseks 70 eurot kuus ja jätta apellatsioonimenetluse kulud CC kanda. Kaebuse kohaselt soovib hageja maakohtu otsuse ümbervaatamist eelkõige põhjusel, et otsuse põhjendused põhinevad emotsioonidel, mitte faktidel ja sageli lausa moonutavad fakte. Hageja hinnangul jätab otsus emaga kooselavad lapsed oluliselt ebavõrdsemasse majanduslikku olukorda kui temast eraldi elava lapse. Kohtu väide, justkui oleks kostja esindaja CC elatisenõude osas korduvalt hagejale vastu tulnud, ei vasta tõele. CC oli nõus elatisenõude vähendamisega ajutiselt ainult ühel korral ja sedagi pärast pikka kohtumenetlust. Samuti on hageja hinnangul väär kohtu väide, nagu ei vastaks hageja poolt loodud pilt tema üliraskest majanduslikust olukorrast tegelikkusele. Hagejale jääb arusaamatuks, millistele faktilistele väidetele tuginedes kohus seda väidab, kuna hageja on menetluse raames oma sissetulekutest andnud täieliku ülevaate. Ebaõige on ka kohtu väide, et hageja tähtaja hoiustamise arvel oli 22 000 eurot. Hageja esitas 2013. aastal tsiviilasja nr 2-13-42612 menetluse käigus pankade väljavõtted, kus olid kajastatud hageja arved ja olemasolevad hoiused. Samuti esitas hageja väljavõtte maksekorraldusest 5000 eurole, mille hageja maksis CC-le 11.05.2011 ning mis oli suur osa tähtajalisel hoiusel olnud summast. Enamuse muu tähtajalisel hoiusel olnud summast sai ära kulutatud kooselu jooksul CC-ga 2010-2011. aastal ja ka hilisema tegeliku kooselu lõppemisel seoses suurenenud kulutustega 2011-2012. Hageja poolt kohtule esitatud pankade tõendeid ja maksekorraldust kohtunik tsiviilasjas nr 2-13-42612 ignoreeris. Otsuses toodud väitel, nagu näitaks kolmanda lapse sünd hageja head majanduslikku seisu, puudub faktiline põhjendus, mille alusel otsustati hagejast eraldi elava lapse YY osas rakendada oluliselt suuremat elatist kui temaga koos elavate laste osas. Ei ole loogiline, et eraldi elav laps hakkab saama rohkem raha kui teised kaks last. Summa määramine läheb vastuollu PKS § 101 lg-ga 2, kuna määrates maksta elatist suuremas summas on hagejaga koos elavad kaks last kehvemas olukorras kui hagejast eraldi elav laps, kelle kasuks on välja mõistetud elatis. Lisaks kahjustab elatise maksmine suuremas summas kui 70 eurot kuus hageja enda tavalist ülalpidamist. Samuti märgib hageja, et kostja esindaja jättis kohtule esitamata andmed ja tõendid oma sissetulekute ja varalise seisundi kohta vaatamata sellele, et kohus kohustas seda tegema 15.03.2017 hagi menetlusse võtmise määruses. Hageja hinnangul on see, et kohus kuidagi ei reageerinud kostja esindaja kohustuse täitmata jätmisele, selgelt üks näide erapoolikust menetlusest.

Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Samuti palub kostja võtta asja materjalide juurde tõendina ekraanipilt XXX kodulehelt. Kostja apellatsioonkaebus 02.01.2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 29.11.2017 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kostja tugineb kaebuses Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-21-15 p-s 10 selgitatule, millest tulenevalt on kohtu poolt väljamõistetud elatise suuruse muutmine võimalik vaid juhul, kui eelneva kohtulahendi aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud ning esineb mõjuv põhjus väljamõistetud elatise vähendamiseks. Kostja leiab, et eelmise kohtulahendi asjaolud ei ole sedavõrd muutnud, et annaksid aluse elatise suurust vähendada. Kostja hinnangul on maakohus otsust tehes ebaõigesti võtnud aluseks 18.02.2014 kohtulahendi ja hinnanud elatisenõude asjaolusid selle otsuse tegemise ajal ning jõudnud seetõttu ebaõigele järeldusele, et kuna võrreldes 18.02.2014 otsuse tegemisega on hageja ülalpidamisele lisandunud kolmas laps, siis esineb mõjuv põhjus muuta 18.02.2014 otsusega väljamõistetud elatise suurust ning vähendas seda 200 euroni kuus. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et 21.10.2016 kinnitas kohus tsiviilasjas nr 2-16-6928 kompromissi, millega muudeti 18.02.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-42612 väljamõistetud elatise suurust ja vähendati väljamõistetud elatise summat. Vaidlus puudub selles, et nii tsiviilasjas peetud kompromissläbirääkimiste ajal kui ka kompromissi kinnitamisel kohtu poolt oli hagejal juba kolmas laps sündinud. Kuna hageja varaline seisund ei ole kompromissi tegemise aluseks olnud asjaoludega võrreldes muutunud ning samuti ei ole kompromissi sõlmimise ajaga võrreldes muutunud muu mõjuv asjaolu, siis puudus maakohtul õiguslik alus väljamõistetud elatise muutmiseks TsMS § 497 alusel. Hagi osaliselt rahuldades kohaldas kohus seega valesti TsMS §-i 497 ning selline rikkumine annab aluse otsuse tühistamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja ei võtnud kostja apellatsioonkaebust õigeks ja vaidles sellele vastu ning palus jätta apellatsiooniastme menetluskulud CC kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 29.11.2017 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust, rikkunud menetlusõigust ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Maakohus on õigesti tuvastanud asjaolud, mis annavad alust hagejalt väljamõistetud elatise vähendamiseks ning otsust ka piisavalt põhjendanud. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu hageja apellatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt põhineb vaidlustatud maakohtu otsus emotsioonidel, mitte faktidel. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust nähtub maakohtu otsusest selgelt, et hageja majandusliku seisundi hindamisel on kohus lähtunud muu hulgas tsiviilasjas nr 2-13-42612 tehtud elatise väljamõistmise otsuses ja kriminaalasjas nr X-XXXXXX tuvastatud asjaoludest. Kaebuse väidetele, mis puudutavad tsiviilasjas nr 2-13-42612

hageja poolt kohtule esitatud tõendite arvestamata jätmist, ei pea ringkonnakohus käesolevas apellatsioonimenetluses võimalikuks vastata. Sellekohased vastuväited oli hagejal võimalik kohtule esitada tsiviilasja nr 2-13-42612 menetluse raames. Põhjendatud ei ole hageja apellatsioonkaebuse väited, et väljamõistetava elatise vähendamata jätmisel 70 euroni kuus jääksid hagejaga koos elavad kaks last kostjaga võrreldes majanduslikult raskemasse olukorda ning saaks kahjustada hageja enda tavaline ülalpidamine. Kohtu tuvastatud asjaoludel hageja majandusliku olukorra kohta puudub alus vähendada väljamõistetava elatise suurust hageja soovitud summani, s.o 70 euroni kuus. Hageja ülalpidamisel olevate alaealiste laste arvu hagejalt väljamõistetud elatise vähendamise alusena on maakohus arvestanud. Asjaolusid, mis annaksid alust vaidlustatud otsusega vähendatud elatise suuruse täiendavaks vähendamiseks, hageja kohtu ette toonud ei ole. Põhjendamatu on ka hageja etteheide kohtu erapoolikusest asja menetlemisel, mis kaebuse kohaselt nähtub selgelt kostja poolt oma sissetulekute ja varalise seisundi kohta andmete ja tõendite esitamata jätmisest. Hageja ei ole kaebuses põhistanud, kuidas kostja esitatavad tõendid vääraksid maakohtu järeldusi elatise vähendamise osas. Lisaks nähtub kostja 16.03.2017 hagivastusele (tl 27) lisatud 16.05.2016 allkirjastatud vastusest tsiviilasjas nr 216-6928, et 16.05.2016 vastuse lisana nr 10 on kostja esitanud kohtule kuue kuu palgatõendi. Käesolevas asjas kohtule 30.06.2017 avaldatust (tl 36) tulenevalt ei ole kostja soovinud varasemalt kohtule esitatule lisaks täiendavaid andmeid esitada ning ka ei ole sellisele vajadusele osundanud kohus. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust andvaid asjaolusid ei ole kaebuses esile toonud ka kostja. Kaebuses kostja poolt rõhutatu, mille kohaselt muudeti 21.10.2016 kinnitatud kompromissiga tsiviilasjas nr 2-16-6928 18.02.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-42612 väljamõistetud elatise suurust ja vähendati väljamõistetud elatise summat, ei anna kolleegiumi hinnangul alust järelduseks, et maakohus on elatise vähendamise otsustamisel ebaõigesti võtnud aluseks 18.02.2014 kohtuotsuse ja hinnanud selle otsuse tegemise aluseks olnud asjaolude muutumist. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, mille kohaselt puudus maakohtul õiguslik alus väljamõistetud elatise vähendamiseks TsMS § 497 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule praegusel juhul ette heita elatise suuruse muutmiseks alust andvate TsMS §-de 459 ega 497 ebaõiget kohaldamist. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. TsMS § 459 lg-st 2 tulenevalt võib varasemat otsust edaspidi makstava elatise suuruse osas muuta alates uue hagi esitamise ajast. Ringkonnakohus selgitab, et tsiviilasjas nr 2-16-6928 kinnitatud kompromissiga vähendati 18.02.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-42612 XX-lt väljamõistetud elatise suurust 70 euroni kuus üksnes ajutiselt, s.o perioodi 02.05.2016 kuni 01.03.2017 elatise maksete osas, edaspidi, s.o alates 01.03.2017 makstava elatise osas jäi väljamõistetava elatise suurus samaks 18.02.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-42612 väljamõistetud elatisega (miinimumsuuruses elatis). Eeltoodut silmas pidades on maakohus ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas esitatud elatise vähendamise hagi lahendamisel õigesti leidnud, et kohtul tuleb hinnata, kas elatisnõude aluseks olevad asjaolud on muutunud võrreldes 18.02.2014, mil hagejalt mõisteti välja elatis tütre YY ülalpidamiseks. Toodust tulenevalt ei oma elatise hagi lahendamisel tähtsust kostja

TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga lisaks poolte nõuetele kõik veel lahendamata taotlused. Apellatsioonimenetluses on lahendamata kostja 18.01.2018 apellatsioonkaebuse vastuses esitatud taotlus tõendi vastuvõtmiseks. Kostja taotles võtta tõendina tsiviilasja materjalide juurde ekraanipildi veebilehelt XXX, mille kohaselt on hageja tegev XXX XXX. Arvestades seda, et hagejal on olemas töö ja sissetulek, ei ole põhjendatud ega usutavad tema väited selle kohta, et tal ei ole võimalik kostjale seaduses sätestatud miinimummääras ülalpidamist anda. Taotluse kohaselt ei olnud kostjal võimalik nimetatud asjaolule tugineda esimese astme kohtus, kuna siis ei olnud ta hageja töötamise faktist veel teadlik. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tõendi vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendiga soovib kostja taotluse kohaselt ümber lükata hageja väiteid selle kohta, et tal ei ole võimalik kostjale seaduses sätestatud miinimummääras ülalpidamist anda. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõend TsMS § 238 lg 1 mõttes asjakohane, sest see ei tõenda, et hageja töötasu on piisav, katmaks tema ülalpidamisel oleva kolme alaealise lapse vajadused seaduses sätestatud elatise miinimummääras. Seetõttu ei oma kostja poolt esitatud tõend asja lahendamisel tähtsust. Samuti ei ole kostja toonud taotluses välja asjaolusid, mis annaksid vastavalt TsMS § 652 lgtes 3 ja 5 sätestatule aluse apellatsioonkaebusele lisatud tõendi vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Samuti tuleneb TsMS § 633 lg-st 5, et kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Kostja on taotluses märkinud, et esimese astme kohtus ei olnud ta hageja töötamisest veel teadlik, kuid kostja taotlusest ei selgu, millisel põhjusel oli kostjal takistatud vastavast asjaolust varasem teadasaamine ning tõendi varasem kättesaamine ja kohtule esitamine. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad kostja apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendi vastuvõtmist õigustavad mõjuvad põhjused TsMS § 652 lg 3 p 2 mõttes. Kuivõrd apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõend on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks. Arvestades, et ringkonnakohtu otsuse tulemusena jääb hagi rahuldatuks osaliselt ning apellatsioonkaebused rahuldamisele ei kuulu, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta