1.Wisejet Holdings Limited (hageja) esitas 2. juunil 2021 Harju Maakohtule Bitnetlab OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 582 997 eurot 28 senti ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt kuulusid hagejale seitse veebikasiinomängudega seotud kodulehte, mille kasutajad võisid kasiinomängude eest tasuda muu hulgas virtuaalvääringutes. Hageja ja kostja sõlmisid 5. mail 2020 virtuaalvääringute vahetamise ja rahakotiteenuse osutamise lepingu (teenuse osutamise leping), mille järgi pidi kostja edastama hageja klientidelt laekunud maksed hageja kontole.
2-21-8877 Hageja väitel tunnistas kostja 21. oktoobril 2020 klienditoe töötaja Leila poolt Skype’i teel hagejale saadetud failis, et kostja võlgneb hagejale 599 926 eurot 56 senti, st kostja andis hagejale deklaratiivse võlatunnistuse. 12. veebruari 2021. a seisuga oli võlg 582 997 eurot 28 senti. Võlg tekkis perioodil 23. juuni 2020 kuni 2. september 2020.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja klientidelt ei laekunud kostjale virtuaalvääringuid, mida kostja oleks saanud lepingu täitmiseks hagejale edastada. Kostja ei ole andnud hagejale vaidlusaluses summas võlatunnistust. Kostja klienditoe töötaja Leila saatis hagejale
21.oktoobril 2020 vaidlusaluse faili ekslikult ja see ei sisalda deklaratiivset võlatunnistust ega saldokinnitust. Kostja juhatus vaidlusalust dokumenti ei kooskõlastanud ega allkirjastanud ning klienditoe töötajal ei olnud sellise võlatunnistuse edastamiseks esindusõigust.
3.Harju Maakohus rahuldas 12. oktoobri 2023. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 582 997 eurot 28 senti, alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivise 124 146 eurot 48 senti, samuti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates 13. oktoobrist 2023 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus leidis, et hagejale 21. oktoobril 2020 edastatud fail sisaldas deklaratiivset võlatunnistust, sest kostja klienditoe töötaja Leila palus hagejal see allkirjastada ja kinnitada, et hagejal ei ole kostja vastu muid nõudeid. Vaidlusaluses kirjas väljendus kostja soov olla seotud võlatunnistuses märgitud tasumata jäägiga. Kuigi võlatunnistusel ei olnud vastupidi VÕS § 11 lg-s 4 sätestatule kostja allkirja, asendas allkirja puudumise kostja menetluses antud kinnitus, et kirja saatis kostja. Pidades silmas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg-s 2 sätestatut ja asjaolu, et kirja edastas hagejale kostja töötaja, oli hagejal volitusele või näivusvolitusele tuginedes alus eeldada, et tegu oli tahteavaldusega, mille andis kostja esindaja, ja see oli kostjale siduv. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobus kostja vastuväite esitamisest asjaolule, et kostja võlgnes 26. augusti 2020. a seisuga hagejale 599 926 eurot 56 senti. Kostja ei suutnud menetluses tõendada, et ta ei ole hagejale võlgu. Seega tuli rahuldada nii hageja põhinõue kui ka viivisenõue.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostjal ei olnud hageja vastu täitmata kohustusi ja vaidlusalune fail ei sisaldanud võlatunnistust või oli võlatunnistus kehtetu.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. mai 2024. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et 21. oktoobril 2020 hagejale saadetud fail sisaldas deklaratiivset võlatunnistust, kuid leidis, et võlatunnistus ei pidanud olema antud kirjalikus vormis, kuna seadus ei reguleeri deklaratiivse võlatunnistuse vormi. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtuga selles, et hageja võis klienditoe töötaja Leila volitusele või näivusvolitusele tuginedes eeldada, et tegemist oli õigustatud isiku tehtud ja kostjale siduva tahteavaldusega, sest kostja kasutas klientidega suhtlemisel klienditoe töötajaid ja võlatunnistuse andmine oli klienditoe tavapärane tööülesanne. Ringkonnakohus leidis, et klienditoe töötaja tegutsemine hageja jaoks äratuntavalt kostja nimel kostja majandus- või kutsetegevuses loob eelduse, 2(5)
2-21-8877 et tehing tehti kostja nimel, mistõttu ei ole vaja kontrollida, kas klienditoe töötaja tegutses talumisvõi näivusvolituse alusel. TsÜS § 115 lg 1 teise lause järgi kehtib esindusõiguse piires tehtud tehing isiku suhtes, kelle nimel tehing tehti. Võlatunnistuse andmisega loobus kostja 26. augusti 2020. a seisuga hageja 599 926 euro 56 sendi suurusele nõudele vastuväidete esitamisest. Kostja ei tõendanud, et võlga ei ole.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asja maa- või ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud kohaldasid valesti materiaalõiguse norme, kui lähtusid klienditoe töötaja volituse ulatuse hindamisel TsÜS § 116 lg-st 2. Klienditoe töötaja volituse ulatust ja sisu reguleerib TsÜS § 121. Klienditoe töötajatel ei ole volitust ega pädevust võtta äriühingu nimel olulisi finantskohustusi, sõlmida lepinguid ega anda võlatunnistusi. Kostja ei andnud klienditoe töötajale Leilale volitust väidetavat võlatunnistust sisaldava faili saatmiseks ega kiitnud seda ka heaks. Seega isegi kui kõnealune fail oli võlatunnistus, on see tühine (TsÜS §-d 128 ja 129). Samuti eksisid kohtud, kui leidsid, et klienditoe töötaja saadetud fail sisaldas deklaratiivset võlatunnistust. See oli mittetehinguline tunnistus või mitteõiguslik avaldus. Kohtud jaotasid ebaõigesti tõendamiskoormuse ja jätsid eelmenetluse ülesanded täitmata. Isegi kui vaidlusalune fail sisaldas deklaratiivset võlatunnistust, tuli hagejal tõendada kõiki oma nõude eeldusi ja nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja ei tulnud sellega toime.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Asja lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas kostja klienditoe töötaja Leila 21. oktoobril 2020 Skype’i teel hagejale saadetud fail sisaldas deklaratiivset võlatunnistust VÕS § 30 lg 1 teise alternatiivi mõttes ja kui tegu oli võlatunnistusega, siis kas see kehtis kostja suhtes (TsÜS § 115 lg 1 teine lause), mistõttu on kostja kohustatud maksma hagejale kõnealuses failis märgitud summa. Seega on vaidluse all eelnimetatud faili õiguslik tähendus ja selles sisalduva kehtivus kostja suhtes.
11.Hindamaks seda, kas hagejale saadetud fail sisaldas õiguslikult siduvat võlatunnistust või õigusliku sidumise tahteta antud kinnitust, tuleb esmalt välja selgitada kostja tegelik tahe väidetava võlatunnistuse andmisel. Lähtekoht on seejuures eelkõige dokumendi sisu ja selle sõnastus, samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Kostja tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75) ning selle aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja kui võlatunnistusest tuleneva nõude esitaja (TsMS § 230 lg 1). Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 12). Kohtud on eeltoodust ka juhindunud. Maakohus leidis, et tegemist on õiguslikult siduva võlatunnistusega, sest vaidlusaluses 3(5)
2-21-8877 failis oli märgitud, et 26. augusti 2020. a seisuga oli kostjal hageja vastu tekkinud kohustuse suurus 599 926 eurot 56 senti. Kostja (ehk väidetava võlgniku) klienditoe töötaja palus hagejal dokument allkirjastada ja kinnitada, et hagejal kui väidetaval võlausaldajal ei ole kostja vastu muid nõudeid. Sellest tulenes maakohtu hinnangul kostja soov, et pooled oleksid võlatunnistuses märgitud tasumata jäägiga seotud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga. Seejuures ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme, mistõttu võtab kolleegium kohtute tuvastatud asjaolud selles osas aluseks (TsMS § 688 lg 4).
12.Asja õigeks lahendamiseks on vaja tuvastada ka see, kas kostjat väidetava võlatunnistuse andmisel esindanud isikul (klienditeenindaja Leilal) oli tehingu tegemiseks esindusõigus ja kas ta tegutses esindusõiguse piires, st kas failis sisalduv võlatunnistus kehtis kostja suhtes. Nimelt kehtib TsÜS § 115 lg 1 teise lause järgi esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, kui täidetud on kaks kumulatiivset eeldust: (1) esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja (2) esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus.
13.TsÜS § 115 lg 1 teisest lausest tulenev esimene eeldus – tahteavalduse tegemine esindatava nimel – on praegusel juhul täidetud. Kostja on 31. mai 2022. a menetlusdokumendis (dtl 163) ise kinnitanud, et vaidlusaluse faili saatis kostja nimel tema klienditoe töötaja, kuid väitnud, et sellel töötajal ei olnud niisuguse dokumendi saatmiseks esindusõigust. Esindusõiguse olemasolu (TsÜS § 115 lg 1 teise lause kohast teist eeldust) ei ole kohtud aga nõuetekohaselt kontrollinud. Maakohus põhjendas esindusõiguse olemasolu TsÜS § 116 lg-ga 2, mis näeb ette, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Sellest järeldas maakohus, et kui võlatunnistuse saatis kostja klienditoe töötaja, siis tuli volituse või näivusvolituse tõttu eeldada, et võlatunnistus on kehtiv. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga.
14.TsÜS § 116 lg-s 2 sätestatud asjaolude esinemisel saab aga siiski teha kindlaks üksnes selle, et tehing on silmnähtavuse printsiipi arvestades tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku, mitte aga tahteavalduse tegija enda nimel. Sellest sättest ei saa järeldada, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis on tehingu teinud isikul ka esindusõigus. Esindusõiguse olemasolu tuleb eraldi kontrollida TsÜS § 117 lg 2, § 118 ja § 121 alusel.
15.Kui majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel teeb tehingu tema töötaja ja ei ole tõendatud, et majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik oleks töötajale selleks TsÜS § 118 lg 1 kohaselt volituse andnud, on siiski võimalik, et volituse saab lugeda antuks kas TsÜS § 121 lg 2 või § 118 lg 2 alusel. TsÜS § 121 lg 2 puhul on tegemist TsÜS § 118 lg-s 2 reguleeritud volituse tekkimise spetsiifilise juhuga (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-136-16, p 19; 16.02.2022, 2-18-8695/140, p 20.2). TsÜS § 121 lg 2 kohaldamiseks on oluline, et majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik tegutseks teise isiku (esindatava) ülesandel (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-136-16, p 20) ning teeks tehingu, mis on sellises majandus- või kutsetegevuses tavaliselt vajalik selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. Sätte eesmärk on tagada käibekindlus ning anda majandus- või kutsetegevuses tegutsevate isikutega tavapäraseid lepinguid sõlmivatele kolmandatele isikutele kindlus, et kõnealused lepingud ei osutu esindusõiguse puudumise tõttu tühiseks.
16.Kui töötaja esindusõigust ei ole TsÜS § 121 lg 2 alusel võimalik tuvastada, tuleb järgmisena kontrollida, kas volitus on võimalik lugeda antuks TsÜS § 118 lg 2 alusel (RKTKo 10.10.2012, 3-2-1-112-12, p 12; 21.12.2016, 3-2-1-136-16, p 21). Selle sätte alusel saab esindusõiguse lugeda 4(5)
2-21-8877 olemasolevaks, kui esindatav ei ole küll selge avaldusega andnud volitust enda nimel tegutsemiseks, kuid esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ja esindatav teab, et isik tegutseb tema esindajana, ning talub selle isiku sellist tegevust (talumisvolitus) või kui esindatav küll ei tea, et esindaja tegutseb tema esindajana, kuid ta on raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et teine isik tegutseb tema esindajana (näivusvolitus) (vt ka RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-136-16, p 21 jj; 16.02.2022, 2-18-8699/180, p 18 jj).
17.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul pooltega eelviidatud sätetest tulenevat õiguslikku olukorda arutada ja tuvastada, kas kostja klienditoe töötajat saab lugeda kostja nimel võlatunnistuse andmisel esindusõiguslikuks isikuks. Kui ilmneb, et kohalduda võib TsÜS § 121 lg 2, siis tuleb pooltega mh arutada ja võtta seisukoht, kas äriühingu klienditoe töötaja suhtes kehtib õiguskäibes eeldus, et sellisel ametikohal töötavale isikule on antud õigus kinnitada lepingupartneritele siduvalt oma töö- või käsundiandja rahaliste kohustuste olemasolu.
18.Võlatunnistusega seotud tõendamiskoormuse kohta märgib kolleegium järgmist.
18.1.Riigikohtu varasemast praktikast tulenevalt loobub võlgnik deklaratiivse võlatunnistuse andmisega lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik teadis või pidi teadma oma võimalikke vastuväiteid tunnistatavale võlale ja sai aru nendest vastuväidetest loobumise tagajärgedest, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik. See tähendab, et võlatunnistuse andjal ei ole hiljem õigust tugineda vastuväidetele isegi siis, kui ta suudaks vastupidist tõendada. Võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta loobunuks. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku, et vaieldav asjaolu muudetakse vaieldamatuks (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p-d 16.3 ja 16.4).
18.2.Kuna deklaratiivne võlatunnistus on olemuselt aktsessoorne ja selle kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo 09.10.2007, 3-2-1-87-07, p 17), peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, millistest vastuväidetest võlgnik loobus (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 15.4; 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 13.2). Eelkõige saab võlgnikku lugeda loobunuks sellistel asjaoludel põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st mille üle pooled enne võlatunnistuse andmist vaidlesid või milles valitses ebaselgus. Võimalik on ka see, et võlgnik on võlatunnistust andes loobunud kõigist vastuväidetest (vt RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 15.2). Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega tõendamiskoormuse jaotust pooltega arutada ja anda hagejale võimalus tõendada, millistest vastuväidetest kostja võlatunnistust andes loobus.
19.Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.