nende Hagejad: ML, isikukood XXXXXXXXXXXX, ja HL, isikukood XXXXXXXXXXX, hagejate elukoht XXXXXX X, XXXXX XXXXX, hagejate seaduslik esindaja AL, isikukood XXXXXXXXXXX, hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Anu Talu Kostja: KL, isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX-X, XXXXX XXXXX, lepinguline esindaja jurist Anu Toomemägi Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 14.04.2014 otsus lõppjärelduses muutmata, arvestades kohtuotsuse põhjendamisel ka ringkonnakohtu otsuse motiive.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta KL-i apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud KL-i kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust
kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.26.07.2013 esitasid ML ja HL Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse KL-i vastu elatise saamiseks. 02.08.2013 tegi Pärnu Maakohtu kohtunikuabi KL-ile makseettepaneku, mis toimetati KL-ile kätte 07.08.2013 ja kes esitas oma vastuväite makseettepanekule 21.08.2013. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.30.09.2013 esitasid hagejad Pärnu Maakohtule hagi kostja vastu, paludes välja mõista kostjalt tagasiulatuvalt elatise võlgnevus perioodi 26.07.2012 kuni 25.07.2013 k.a eest summas 1842,10 eurot ML-i kasuks ja sama perioodi eest summas 1842,10 eurot HL-i kasuks. Samuti välja mõista kostjalt mõlema lapse kasuks igakuine elatis summas 160 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates hagi esitamisest s.o 26.07.2013 kuni laste täisealiseks saamiseni või kui lapsed jätkavad täisealiseks saanuna põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuni põhi- või keskhariduse omandamiseni kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Menetluskulud palusid jätta kostja kanda.
3.Kostja vaidles elatise nõudele vastu põhjusel, et kostja on omapoolse ülalpidamiskohustuse sisuliselt täitnud. Nimelt oli kostja ja hagejate seadusliku esindaja AL-i vahel kokkulepe, mille kohaselt andis kostja nõusoleku ühisvaras olevate kinnistute (11 tk) kinkimiseks hagejate seadusliku esindaja tütar KJ-le ainult seetõttu, et hagejate seaduslik esindaja AL lubas kõik kostja ja AL-i abielust sündinud laste kulutused kuni nende täisealiseks saamiseni enda kanda võtta. Kostja vaidles elatise nõudele vastu ka põhjusel, et hagejate seaduslik esindaja AL on ise takistanud kostjal hagejatele elatise maksmiseks vajalikke vahendeid hankimast, kuivõrd ei ole ilmunud peale elatise nõude esitamist kostja teate peale ühisvarast tehtud kingetest taganemiseks notarisse. Kingetest taganemine andnuks aluse kingisaajalt alusetu rikastumise sätete alusel vara tagasi nõuda ja võimaluse saadud varast kostja vastu esitatud elatisenõuet täita. Kostja esitas tõendid oma sissetulekute kohta, millest nähtus, et olukorras, kus AL ise ei ole nõus ühisest kinkest taganemise tahtevaldust tegema, ei ole kostjal võimalik kummalegi hagejale elatist maksta suuremas summas kui 50 euro kuus, s.o kahele hagejale mitte rohkem kui 100 eurot kuus. Maakohtu otsus
4.Pärnu Maakohus rahuldas 14.04.2014 otsusega hagi osaliselt, mõistes välja kostjalt elatisraha summas mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates hagi esitamisest, s.o alates 26.07.2013 igas kuus kuni ML-i ja HL-i täisealiseks saamiseni. Kohus jättis rahuldamata hagejate nõude elatise saamiseks kuni 21.eluaastani ning aasta tagasiulatuvalt.
5.Maakohus lähtus otsuse tegemisel kohtu poolt antud asjas tuvastatud asjaoludest ning juhindudes perekonnaseaduse (PKS) § 94-95, § 96-102 ja § 102 lg 2 ning tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 164 lg 1, § 434-436, § 438-439, § 441-442, § 452453, § 459 lg 1 ja § 630-632. Kohus leidis, et kohtupraktikast tulenevalt ei tule hagejatel tõendada lapse vajadusi, kui nad nõuavad elatist selle riigis kehtestatud miinimummääras. Riigis kehtestatud elatise miinimummäär loetakse kohtupraktika kohaselt tõendatud lapse vajaduseks. Kohus, tutvunud hagejate nõudega tegi kindlaks, et hagejad nõuavad kostjalt elatist selle miinimummääras, seega kuulus hagi antud ulatuses rahuldamisele. Kohus jättis kõrvale kõik menetlusosaliste poolt esile toodud
asjaolud ja tõendid, mis ei puuduta elatise määra ja perioodi. Elatise määr ja periood on määratletud seadusega ja seda ei pea kohus eraldi põhjendama. Hagejad on tagasiulatuva nõude esitanud põhjendamatult ja pole seda sisuliselt põhjendanud. Kostja väidab, et on laste ülapidamiskohustuse täitnud. Seega ei kuulunud kohtu hinnangul antud nõue rahuldamisele. Poolte vahel puudus vaidlus laste elukoha suhtes. Apellatsioonkaebus
6.Kostja palub 13.05.2014 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Pärnu Maakohtu 14.04.2014 otsuse osas, millega kostjalt mõisteti hagejate kasuks välja elatis mitte vähem kui pool alampalga väärtusest PKS § 101 lg 1 sätestatud alampalga määrast ja jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt tühistada otsus eelnimetatud osas ning teha uus otsus, millega mõistetaks kummagi hageja kasuks välja elatis 50 eurot ühes kuus (s.o kahe hageja peale kokku ühes kuus summas 100 eurot). Menetluskulud palub jätta hagejate kanda.
7.Kostja heidab esmalt maakohtule ette, et otsus ei vasta TsMS § 436 lg 1 ja TsMS § 442 lg 7 nõuetele ning kohus ei ole otsuses peatunud kostja põhjendustel, mille alusel saaks kontrollida kohtu poolt lõppotsustuseni jõudmise õigsust.
8.Kostja leiab, et kohus ei ole arvestanud kostja poolt esitatud tõendeid ja vastuväiteid ning on põhjendamatult jätnud kõrvale ka Riigikohtu praktika elatise asjades, millised seisukohad saaksid antud juhtumile kohalduda ning millistele kostja on oma kirjalikes seisukohtades tähelepanu juhtinud. Kostja on seisukohal, et kohus kohaldas vääralt materiaalõigusnormi PKS § 102 lg 2, mille teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus välja mõista ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kostja on seisukohal, et tema poolt esile toodud asjaolusid analüüsimata, on kohus otsuse tegemisel jätnud põhjendamatult kohaldamata PKS § 103 lg 1 p 1. Kostja on seisukohal, et hagejate ülalpidamisvajaduse eest on samaväärselt vastutav hagejate seaduslik esindaja AL, kelle põhjendamatu jäikus, s.o tehtud kinkelepingud ja nendest taganemisest keeldumine, on käesoleval ajal viinud ülalpidamist saama õigustatud isikute abivajaduse tekkeni. Ehkki hagejad on üldjuhul õigustatud PKS § 101 lg 1 sätestatud määras ülalpidamist saama, on nende eest elatisenõuet faktiliselt maksma pannud seadusliku esindaja abivajadus tekkinud eelkõige tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel, millise asjaolu ilmnemisel kuulub kohaldamisele PKS § 102 lg 2.
9.Kostja nõustub kohtu põhjendustega osas, mille kohaselt ei tule hagejatel üldjuhul tõendada lapse vajadusi juhul, kui nõutakse elatist riigis kehtestatud miinimummääras. Samas ei ole kohus pööranud tähelepanu kostja poolt menetluse vältel esitatud seisukohtadele, et käesolevas tsiviilasjas ei ole tegemist tavapärase ehk üldjuhu mõiste alla mahtuva elatisevaidlusega. Kuna kohus ei ole kaevatava otsuse tegemisel analüüsinud kostja tõendeid ja väiteid sellest, et just asja eripärast tulenevalt on kohtul vajalik võtta seisukoht: 1) kas kostjal on üldse kohustus, mille täitmist hagejad temalt kohtu vahendusel nõuda saaks või on kohustused täidetud, 2) eelnimetatud küsimusele jaatava vastuse saamisel - kas ei esine asjaolusid, mille tõttu tuleks igakuine elatisenõue välja mõista PKS § 102 lg 2 alusel alla PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimummäära.
10.Kostja on avaldanud ja tõendanud kohtule asjaolud, mis muudavad väidetava ülalpidamiskohustuse ulatust. Nii on kostja esitanud tõendid selle kohta, et kostja ja hagejate seadusliku esindaja AL-i vahel oli Pärnu notar Anne Kaldvee poolt sõlmitud 16.01.2009 notariaalne kokkulepe, mille kohaselt nõustus apellant ühisvarast 11 kinnistut kinkima AL-i tütar KJ-le. Kostja nõustus sõlmima lepingu vastavalt suulistele kokkulepetele tingimusel, et hagejate seaduslik esindaja kostjale hagejate
ülalpidamisnõudeid ei esita. Kingitud kinnistute koguväärtuseks oli kinke vormistamise hetkel 74 776, 63 eurot. Kostja esitas kinkelepingust taganemise soovi, kuna tal ei olnud rahalisi vahendeid elatisnõude täitmiseks. Ühisvarast tehtud kinke tühistamiseks vajalikku nõusolekut AL ei andnud. Sisuliselt oleks kostjal võimalik AL-i poolse nõusoleku olemasolul kinkelepingust taganeda, mille järgselt saanuks tagatud ja täidetud mõlema hageja elatisenõue ning raha jäänuks veel ülegi. Kinkelepingutest taganemise järgselt oleks apellandil õigus alusetu rikastumise sätete alusel kingisaajalt tagasi nõuda kinnistute väärtus summas 37 388, 32 eurot. Kostja juhib tähelepanu, et hagiavalduse punktis 15 on hagejad avaldanud, et ühisvarast kingitud 11 kinnistu näol oli tegemist sisuliselt varjatud tehinguga selleks, et päästa AL-i vara OÜ G pankrotimenetluses. Hagiavalduse punktis 15 esitatud väitest saab teha järelduse, et kostja andis formaalselt nõusoleku kinnistute kinkimiseks AL-i tütar KJ-le, kuid sisuliselt siiski AL-ile, kes varjas OÜ G pankrotimenetlusega seotult kõiki varasid. Ilmselgelt võimalike karistussanktsioonide tõttu AL omi motiive kinkelepingusse ei lasknud kanda. Samuti keelitas AL apellanti kinkelepingus mitte avaldama hagejate seadusliku esindaja ja apellandi vahelisi suulisi kokkuleppeid, s.h kokkulepet hagejate ülalpidamiskohustuste osas. Ainuüksi asjaolu, et konkreetne kokkulepe puudub notariaalsest dokumendist, ei tähenda aga seda, et taolist kokkulepet poleks poolte vahel sõlmitud. Nimetatust tulenevalt saab asuda seisukohale, et kostja loobudes oma varast, on juba läbi kinke tegemise AL-i lähisugulusse selliselt, et varad jäid sisuliselt alles AL-ile ehkki formaalselt KJ-le, omapoolse ülalpidamiskohustuse osa juba täitnud. Nimetatud väitele annab täiendavalt alust AL-i enda käitumine kinkelepingust taganemise mittevõimaldamises, sest juhul kui hagejad tõepoolest ülalpidamist vajaks, siis peaks ka AL olema huvitatud KJ-le tehtud kinkest taganemisest. Olukorras, kus AL seda teha ei soovi, saab teha järelduse, et hagejatel täiendava ülalpidamise vajadus puudub või on AL varade kinkest saadava tulu muul moel juba enda kasutusse saanud ega ole seetõttu huvitatud varasid ka formaalselt tagasi saama.
11.Isegi juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hagejate seadusliku esindaja poolt sisuliselt endale saadud vara väärtus ei saa mõjutada väljamõistetud elatisnõude õiguspärasust ja suurust, on kaevatavas otsuses põhjendamatult jäetud hindamata hagejate seadusliku esindaja AL sissetulekud ja vara hulk, millest oleks võimalik hagejaid ülal pidada. AL on esitanud kohtule ilmselgelt ebaõigeid andmeid oma sissetulekute suurusest, sest esitamata on jäetud pangakonto. Selline sissetulekute ja väljaminekute varjamine annavad aluse väiteks, et AL võib omada ka varjatud sissetulekuid, millised koosmõjus maksuhaldurile deklareerituid sissetulekutega, on oluliselt suuremad, kui tema tuludeklaratsioonis näidatud ja seeläbi kohtule tõendatud summad.
12.Lisaks eeltoodule, on kohtu poolt otsuse tegemisel täielikult jäetud kõrvale ka kostja tõendatud sissetulekute suurus, mis koosmõjus Riigikohtu 04.12.2013 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13 viidatud seisukohtadega, kohustavad kohut elatise väljamõistmisel arvestama ka teise vanema sissetulekutega ja piiranuks vähemalt osaliselt väljamõistetud elatise suurust. Riigikohus on viidatud lahendi punktis 14 selgitanud, et kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks PKS § 102 lg 2 teise lause järgi ühetaoliselt. Seega ka siis, kui vanemal puudub piisav ülalpidamisvõime, ei vabane ta oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Sellisel juhul võib aga kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära,
kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmise korral osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Seega, viidatud sätete järgi peab vanem ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kohtuotsusest nähtuvalt, ei ole maakohus otsuse tegemisel ülalviidatud kohtupraktikaga arvestanud. Kostja on tõendanud enda sissetulekuid ning igakuiseid vältimatuid kulutusi. Kostja igakuised kulutused on seotud tema ettevõtlusega seotud maksete ning kommunaalkuludega, mida ei hagejad ega ka kohus ei ole pidanud ebamõistlikult suureks või ülepaisutatuks. Kostja leiab, et kohtu poolt väljamõistetud elatisenõue ei võimalda hagejaid ülal pidada ilma kostja enda tavapäraste minimaalsete vajaduste rahuldamist kahjustamata. Kostja saab praegusel juhul, s.o seni kuni kinnistute kinkelepingu tühistamiseks puudub AL-i nõusolek, kostja enda minimaalseid tavapäraseid vajadusi kahjustamata ülalpidamist anda kummalegi hagejale elatist makstes maksimaalselt kuni 50 eurot ühes kuus. Nimetatud summa maksmisel jääks ka kostjale endale peale hagejatele elatise maksmist järgi ca 50 eurot. Käesoleval ajal on kostjalt välja mõistetud elatis suuruses, milliseni ei küüni kostja igakuised sissetulekud. Juhul, kui kostja peaks tõepoolest olema kohustatud igakuiselt tasuma 2x 177,50 eurot elatiseks, peaks kostja jätma tasumata FIE igakuised riigimaksud ning hakkama maksuhalduri eest sissetulekuid varjama. Arvatavalt ei saa taoline hüpoteetiline olukord olla aga PKS § 101 lg 1 eesmärgiks. Vastus apellatsioonkaebusele
13.Hagejad paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses seaduslik ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
15.Ringkonnakohus on keeldunud 17.09.2014 määrusega hagejate apellatsioonkaebuse menetlemisest, kuna see oli esitatud apellatsioonitähtaega rikkudes. Nimetatud kohtumäärus on jõustunud. Kostja on oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust üksnes osas, mis puudutab kohtu poolt välja mõistetud elatise suurust ja seetõttu kontrollib ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsuse paikapidavust üksnes selles osas. Kuigi maakohtu otsus on jäetud kohtuniku poolt TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses tervikuna olulises ulatuses põhjendamata, saab ringkonnakohus apellatsioonimenetlusse jäänud vaidlusküsimuse piiratust arvestades TsMS § 656 lg 2 järgi maakohtu otsuses puuduse apellatsioonkaebusele vastates kõrvaldada ja ise elatise suuruse küsimuse osas otsust põhjendada.
16.Kohtu poolt elatise väljamõistmise aluseid reguleerivad PKS §-d 96-102, mille sisu kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi
ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. PKS § 101 lg 1 järgi ei või elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäära. Erandid, mille korral võib elatise mõista välja siiski ka alla seaduse poolt ettenähtud miinimumsuuruse, on sätestatud PKS §-s 103.
17.Kolleegium ei nõustu kaebaja seisukohaga, et käesoleval juhul esinevad asjaolud, mis annavad alust vähendada väljamõistetava elatise suurust alla seaduse poolt ettenähtud miinimum suuruse. Ringkonnakohtu arvates ei ole kaebaja poolt esile toodud asjaolud, mis seonduvad kostja ja AL-i ühisvara kinkimisega AL-i tütrele, aluseks elatise välja mõistmiseks väiksemas summas kui seaduse poolt ettenähtud elatise miinimummäär. Väited kokkulepete kohta ühisvara kinkimisel hagejate ülalpidamise osas kostja ja AL-i vahel, on jäänud paljasõnalisteks ja seetõttu ei saa kohus elatise suuruse üle otsustades nende väidetega arvestada. Samuti ei saa elatise vähendamist põhjendada AL-i väidetava vägivaldsusega kostja suhtes. Nimetatud asjaolud ei mõjuta hagejate kui laste õigust nõuda kostjalt kui vanemalt ülalpidamise kohustuse täitmist, kuna need ei ole seotud hagejate suhtes kehtivate kostja kui lapsevanema kohustustega. Kostjal tuleb väidetavad elatise maksmise kokkulepped panna maksma kokkuleppe poole ehk AL-i suhtes, võimalikud kinkelepingust tulenevad nõuded kinkelepingu teise poole ehk kingisaaja suhtes ning AL-i poolse väidetava vägivalla ärahoidmiseks pöörduda õiguskaitse organite poole.
18.Samuti ei anna kolleegiumi hinnangul maakohtu otsuse muutmiseks ja hagejatele seaduse poolt ettenähtud elatustaseme miinimumstandardist allapoole jääva sissetuleku tagamiseks põhjust kostja sissetuleku väidetav nappus ega asjaolu, et kostjal on lisaks hagejatele ka täiskasvanud, kuid väidetavalt ülalpidamist vajav laps. Kostjal tuleb mõista, et alaealiste laste ülalpidamise nõue on seotud selle eesmärgiga, mis tähendab, et vanema elatise maksmise kohustuse üle otsustamisel peavad lapse huvid olema PKS § 123 kohaselt tähelepanu keskmes. Seaduseandja selline tahe on seletatav ülalpidamiskohuslase kohustusega hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku regulaarse elatise. Need õigused ja kohustused on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht on vanemate lahuselu korral ühe vanema juures. Kostja on terve ja töövõimeline naisterahvas, kellel tuleb teha pingutusi ja leida võimalus, et tagada oma lastele arenguks vajalik ülalpidamine ning puudub põhjendus, miks kostja ei saa tagada lastele võrdväärset ülalpidamist, mis vastaks vähemalt seaduse poolt ettenähtud miinimumsuurusele. Kostjal tuleb samuti mõista, et üksnes asjaolu, et kostja praegune töö vastab tema eelistusele või kutsealasele ettevalmistusele, ei anna laste huve silmas pidades põhjust elukutsele mittevastavaid, kuid tulusamaid töö leidmise võimalusi kõrvale heita või välistada ümberõpet. Ülalpidamiskohuslase ülesanne laste eest hoolitseda tähendab ühtlasi ka seda, et ülalpidajal lasub kohustus vajadusel teha muudatusi oma harjumuspärases elukorralduses, et tulla toime elatise maksmise kohustusega. Tuleb tähele panna, et PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustustest, ning juhul kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Samuti tuleb kostjal hagejatele kui alaealistele lastele elatise maksmise kohustusega toimetulekuks kaaluda võimalust loobuda täiskasvanud lapse toetamisest, kes peab vajadusel hankima endale iseseisvalt elatusvahendeid või taotlema ülalpidamist oma teiselt
vanemalt. Kui kaaluda alaealiste laste huvi saada vanemalt ülalpidamist ja hageja huvi säilitada praegust tööd ja elatustaset ning toetada vaatamata väidetavatele toimetuleku raskustele oma täiskasvanud last, siis tuleb eelistada alaealiste laste huve, kes ei saa ise oma elu-oluliste vajaduste rahuldamiseks midagi ette võtta ning kelle põhivajaduste rahuldamine sõltub täiel määral vanematest, sh kostjast.
19.Kuna maakohtu otsus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata, ei ole põhjust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt lahendi nr 3-2-1-147-14 p-s 22 antud selgitusest. Riigikohtu sõnul määrab TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. Riigikohtu arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.