Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

Asjaolud Harju Maakohtu menetluses on AT (avaldja) 09.02.2015 avaldus ML-i (puudutatud isik I) vastu alaealiste lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. Koos avaldusega esitas avaldaja ka esialgse õiguskaitse kohaldamise avalduse, milles palus lubada avaldaja ja puudutatud isiku I ühistel lastel lahkuda Eesti Vabariigist üksnes mõlema seadusliku esindaja kirjalikul nõusolekul ja määrata kindlaks suhtluskord lastega. 10.02.2015 määrusega rahuldas Harju Maakohus avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks osaliselt põhjusel, et avaldajal kui lahuselaval vanemal oli tekkinud kahtlus, et lastega koos elav vanem võib lastega Eesti Vabariigist lahkuda selleks, et elama minna Hispaaniasse. Kohus leidis, et ka lastest lahuselaval vanemal peab olema võimalus ja õigus osaleda nimetatud küsimuste otsustamisel. Kohus keelas ML-il viia lapsed AT ja MT välisriiki ilma mõlema seadusliku esindaja kirjaliku nõusolekuta kuni tsiviilasjas nr 2-15-2097 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Avaldaja palus esialgse õiguskaitse korras reguleerida ka lastega suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks. Kohus märkis 10.02.2015 määruses, et kohus lahendab nimetatud nõude peale laste ema, laste esindaja ja laste elukohajärgse eestkosteasutuse arvamuste esitamist. 18.02.2015 esitas avaldaja kohtule avalduse, milles palus tagada 10.02.2015 määruse (esialgne õiguskaitse) täitmine. 25.02.2015 esitas ML kohtule määruskaebuse Harju Maakohtu 10.02.2015 määruse peale, milles palus samuti tagada käesolev määruskaebus ja peatada vaidlustatud määruse täitmine määruskaebuse läbivaatamise ajaks. ML palus tühistada täies ulatuses Harju Maakohtu 10.02.2015 määruse esialgse õiguskaitse kohta ning teha uue määruse, millega jätta taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata. Samuti esitas ML kohtule oma seisukoha avalduse osas, milles palus jätta avaldaja 18.02.2015 avaldus kohtumääruse täitmise tagamiseks rahuldamata, jätta avaldus suhtluskorra määramiseks pädevuse puudumise tõttu läbivaatamata, peatada asjas menetlus ning kutsuda pooli üles esitama hooldusõiguse ja suhtluskorra määramise taotlus Hispaania kohtule. ML märkis määruskaebuses, et laste elukoht on alates nende sünnist olnud Hispaanias. Asjaolu, et laste ema viibis 2014. oktoobri lõpust alates paar kuud Eestis, ei muuda laste elukohaks (harilikuks viibimiskohaks) Eestit. Eestisse ei tuldud kavatsusega siia alaliselt elama asuda. Seisuga 25.02.2015 (kaebus esitamise aeg) on lapsed ja ema Hispaaniasse naasnud. Avaldaja märkis, et puudutatud isiku ML-i väited on paljasõnalised, tõendamata ning esitatud eesmärgiga venitada kohtumenetlust. Laste harilik viibimiskoht on Eesti Vabariik, lapsed on Eesti Vabariigi kodanikud, lapsed käivad lasteaias Eestis. Kuni 18.02.2015 Tallinna Lasteaias XXXXXXXXX. Lisaks osalesid lapsed XXXXXXXXX XXXXXXXXXXX MTÜ judo treeningutel (tl 145-146), kunstiringis ning inglise keele kursustel. Lapsed on harjunud olema suvel avaldaja vanemate juures Orissaares, Saaremaal. Lapsed ei viibi Eesti Vabariigis ajutiselt. Samuti on ML 26.12.2012 ise tunnistanud ennast ja oma lapsi Saue valla elanikena (tl 117-120). Saue Vallavalitsus toetas avaldaja avaldust ML-i vastu nende alaealiste lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks ja leidis, et avaldaja poolt välja pakutud suhtlemiskord on mõistlik, tagades lastele võimaluse suhelda eraldielava vanemaga sama graafiku alusel nagu enne vanemate kooselu lõppemist ja seega toetades turvalise elurütmi jätkumist. Saue vald leidis, et 10.02.2015 Harju Maakohtu määrus on õiguspärane ja määruskaebuses toodud seisukoht kohtu pädevuse puudumisest ei ole põhjendatud. Puudutatud isikute elukoht ongi Saue vallas,

kuna ML koos lastega oli registreeritud Saue valla elanikena ning kohalik omavalitsus maksis talle eelpool toodud fakti silmas pidades ka sotsiaaltoetust peaaegu kaks aastat. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja oli seisukohal, et määrus tuleb tühistada, kuna seda ei ole võimalik täita, sest püsivaks laste elukohaks on Hispaania. ML sai määruse kätte 17.02.2015, st peale seda, kui ta oli lastega tagasi Hispaaniasse sõitnud. Määrust pole võimalik täita ja tuua lapsed Eestisse tagasi, kuna lastel on Hispaanias püsiv elukoht ning laste Eestisse tagasitoomine ei ole nende huvides. Seega ei ole esialgse õiguskaitse raames võimalik saavutada avaldaja poolt taotlevat eesmärki. Lapsed viibivad nende harilikus viibimiskohas (so Hispaanias) ning nende Eestisse tagasitoomiseks puudub alus. Esimese astme kohtu määrus 09.03.2015 määrusega rahuldas Harju Maakohus ML-i määruskaebuse ja tühistas Harju Maakohtu 10.02.2015 määruse tsiviilasjas nr 2-15-2097, millega kohus keelas ML-il viia lapsed välisriiki ilma mõlema vanema seadusliku esindaja kirjaliku nõusolekuta kuni tsiviilasjas nr 2-15-2097 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Kohus jättis rahuldamata ML-i taotluse tagada 25.02.2015 määruskaebus ja peatada vaidlustatud (10.02.2015) määruse täitmine määruskaebuse läbivaatamise ajaks. Samuti jättis kohus rahuldamata avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja 18.02.2015 taotluse 10.02.2015 määruse täitmise tagamiseks. Avaldaja avalduse ML-i vastu alaealiste lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks jättis kohus läbi vaatamata. Menetluskulud (vs riigi õigusabi kulud) jättis maakohus TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda ja riigi õigusabi kulud riigi kanda. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. ML on märkinud, et laste vanemate elukoht on Hispaanias olnud juba alates 2007. Seega eksitab avaldaja kohut, jättes taotluses mulje, justkui sooviks laste ema koos lastega Eestist ära kolida. Vastupidi, laste ema soovib lastega koos naasta oma elukohta. Asjaolu, et laste ema viibis 2014. oktoobri lõpust alates paar kuud Eestis, ei muuda laste elukohaks (harilikuks viibimiskohaks) Eestit. Põhjus, miks lapsed koos emaga Eestis pikemalt viibisid, oli tingitud sellest, et laste ema tööleping lõppes (laste ema töötas kuni oktoober 2014 OÜ-s E, asukohaga Hispaanias) ning enne kui laste ema asub otsima endale uut töökohta Hispaanias, otsustati tulla Eestisse külla. Eestisse külla tuleku eesmärgiks oli mh anda lastele võimalus veeta rohkem aega koos oma vanavanematega. Sellel eesmärgil viibisidki lapsed ja ema Eestisse saabudes esmalt ca 2 kuud Saaremaal, kus elavad avaldaja vanemad ning seejärel ca 1,5 kuud Tallinnas, kus elab ML ́i ema. ML-i esindaja poolt 04. veebruaril 2015 avaldajale saadetud e-kirjas oli samuti kirjas, et hetkel viibivad lapsed koos emaga ajutiselt Eestis ning lähitulevikus kolivad lapsed koos emaga tagasi Hispaaniasse. ML on täiendavalt selgitanud, et lapsed võeti koolist ära ajutiselt ning kooli poolt hoiti neile jätkuvalt kohta. Asjaolu, et Eestis viibides käisid lapsed ka paar kuud kohalikus lasteaias, ei mõjuta laste elukoha määratlust. Põhjus, miks laste ema otsustas lapsed panna Eestis lasteaeda, oli tagada nende minimaalne mahajäämine õppetööst võrreldes klassikaaslastega Hispaanias. Lisaks on ML kohtule esitanud tõendid, mis tõendavad, et lapsed on alates sünnist elanud Hispaanias: - AT on sündinud Hispaanias – sünnitunnistus, mis on registreeritud XXXXXXXXX; - lastele on väljastatud N.I.E number ning nad on Hispaania residendid; - AT käib Hispaanias koolis – riiklikku kooli XXXXXXX XXXX XXXXX esitati avaldus ja dokumendid 20. märtsil 2014 ning avaldus kinnitati ja laps võeti kooli vastu 05. juuni 2014, ehk sellest ajast käib A seal koolis;

- MT käib Hispaanias koolis – riiklikku kooli XXXXXXX XXXX XXXXX esitati avaldus ja dokumendid 20. märtsil 2014 ning avaldus kinnitati ja laps võeti kooli vastu 05. juuni 2014, ehk sellest ajast käib M seal koolis; - AT omab Hispaanias nn sissekirjutust al 2010 (sissekirjutus XXXXXXXXX al 2010 ja sissekirjutus tehtud XXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXX al 2013); - ML-ile ja AT-ile on 2007 väljastatud N.I.E number (Numero de identificación de Extranjero). N.I.E number on välismaalase isiku number ning see on vajalik isiku tuvastamiseks. N.I.E numbri saab sel juhul kui ollakse Hispaania riigiga seotud majanduslikult, tööalaselt või sotsiaalselt (tl 70-83, 102-103). Seega on tõendatud, et laste vanemate ühine elukoht on alates 2007 olnud Hispaanias. Õigusalases kirjanduses on märgitud, et nii Haagi lapseröövi konventsioon kui Euroopa Liidu nõukogu määrus nr 2201/2003 baseeruvad põhimõttel, et lapse hooldusõiguslikke küsimusi on pädev arutama tema hariliku viibimiskoha kohus. Tänu määrusele on Euroopa Liidu siseselt tunduvalt lihtsam määrata, mis on lapse harilik viibimiskoht ning milline kohus on pädev last puudutavat hooldusasja menetlema. Nimelt käsitletakse määruse artiklites 8–10 ja 12–14 lapse hariliku viibimiskoha määramise üldiseid põhimõtteid. Kokkuvõtlikult on liikmesriigi kohtutel vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle harilik viibimiskoht on hagi esitamise ajal selle liikmesriigis (Juridica 2012, nr 9, lk 696). Lapse harilikku viibimiskohta kui rahvusvahelise kohtualluvuse määramiseks olulist asjaolu tuleb käsitada Euroopa õiguse autonoomse mõistena. Sellest tulenevalt ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning lapse harilikku viibimiskohta ei saa samastada alaealise elukohaga TsÜS (2002) § 15 mõttes ega ole õige siduda lapse harilikku viibimiskohta tema vanema elukohaga. Euroopa Kohus on 02.04.2009 otsuses kohtuasjas nr C-523/07 (ELT C 141/22, 20.06.2009, lk 14) tõlgendanud lapse harilikku viibimiskohta EL määruse nr 2201/2003 art 8 lg 1 mõttes alljärgnevalt: „Määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõike 1 alusel tuleb mõistet harilik viibimiskoht tõlgendada selliselt, et harilik viibimiskoht vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Sel eesmärgil tuleb eelkõige võtta arvesse liikmesriigi territooriumil viibimise kestust, õiguspärasust ja tingimusi ning põhjusi, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust, kooliskäimise kohta ja tingimusi, keelteoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid nimetatud liikmesriigis. Kohus leidis, et eelpool viidatud tõenditest nähtub, et nii ML-i kui laste harilik viibimiskoht on Hispaanias. Asjaolu, et ML-i ja laste registreeritud elukohaks on rahvastikuregistri kohaselt Saue vald, ei tähenda, et puudutatud isikud ei võiks mujal elada. ML on kohtule esitanud tõendid selle kohta, et lapsed on Hispaania residendid, õpivad Hispaania riiklikus koolis ja omavad sissekirjutust Hispaanias. Eestis asuva XXXXXXXXX lasteaiakoht on ära öeldud. Kohus leidis, et avaldaja poolt kohtule esitatud judotrenni arved ei tõenda, et laste harilik viibimiskoht oleks endiselt Eesti Vabariigis. Kohus leidis, et ML on usutavalt selgitanud ja tõendanud enda ja laste oktoobris 2014 ajutiselt Eestis viibimise asjaolusid. MLi esindaja poolt 04.02.2015 avaldajale saadetud e-kirjas oli samuti kirjas, et hetkel viibivad lapsed koos emaga ajutiselt Eestis ning lähitulevikus kolivad lapsed koos emaga tagasi Hispaaniasse. Kohus leidis, et ML-i poolt 25.02.2015 esitatud määruskaebus tuleb rahuldada ja Harju Maakohtu 10.02.2015 esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus tühistada. Esialgse õiguskaitse raames ei ole võimalik saavutada laste tagasitoomist Eestisse. Kuna kohus lahendas ML-i 25.02.2015 määruskaebuse, millega tühistas kohtu 10.02.2015 määruse, jättis kohus rahuldamata ML-i taotluse tagada 25.02.2015 määruskaebus ja peatada vaidlustatud (10.02.2015) määruse täitmine määruskaebuse läbivaatamise ajaks.

Kohus rahuldas ML-i 25.02.2015 määruskaebuse ja tühistas Harju Maakohtu 10.02.2015 määruse. Kohus märkis, et jätab eeltoodust tulenevalt rahuldamata avaldaja 18.02.2015 taotluse tagada 10.02.2015 kohtumääruse täitmine. Kohus leidis, et kuna laste harilik viibimiskoht on Hispaania, ei ole võimalik saavutada laste tagasitoomist. Laste ebaseadusliku äraviimise korral tuleb algatada laste tagasitoomiseks menetlus Haagi 1980 konventsiooni alusel. Lapse kinnihoidmisega saab Haagi 1980 konventsiooni mõttes olla tegu üksnes siis, kui lapsel ei võimaldata naasta oma hariliku viibimiskoha riiki. Käesoleval juhul viibivad lapsed nende harilikus viibimiskohas (so Hispaanias) ning nende Eestisse tagasitoomiseks puudub seega alus. 25.02.2015 kohtule esitatud seisukohas palus ML mh jätta avaldus läbi vaatamata või alternatiivselt, kui Harju Maakohtul on pädevus, siis asja üleandmist Hispaania pädevale kohtule. Seejuures tugines kohus TsMS § 423 lg 1 p-le 13, mille kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. TsMS § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kohaldatakse käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes: 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012; 2) nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemilku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1–29); 3) nõukogu määrus (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT L 007, 10.01.2009, lk 1–79). Kui Euroopa Liidu nõukogu määrustes on sätestatud kohtualluvus või pädevus, mis erineb TsMS-is sätestatust, tuleb juhinduda vastavast Euroopa Liidu nõukogu määrusest. Euroopa Liidu nõukogu määruse nr 2201/2003 artikkel 8 lõike 1 kohaselt on liikmesriigi kohtutel vanemliku vastutuse asjas pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis. Kohus on eelpool tuvastanud, et käesoleval juhul on laste alaline elukoht Hispaanias, mistõttu puudub Eesti kohtul asjas pädevus. Euroopa Liidu nõukogu määruse artikkel 8 lõikes 2 toodud erandeid antud juhul ei esine. Kohus märkis, et jätab avaldaja avalduse ML-i vastu alaealiste lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks läbi vaatamata. Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 2201/2003 artikkel 17 näeb ette, et kui liikmesriigi esitatud avaldus käsitleb asja, mis määruse kohaselt ei ole tema alluvuses ning mis on määruse põhjal mõne teise liikmesriigi alluvuses, teatab ta omal algatusel, et asi ei allu sellele kohtule. Kuna Harju Maakohtul puudub pädevus käesoleva tsiviilasja lahendamiseks, jätab kohus rahuldamata ML-i taotluse asja üleandmiseks Hispaania pädevale kohtule. Samuti jätab kohus rahuldamata avaldaja taotluse reguleerida esialgse õiguskaitse korras lastega suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks.

Määruskaebus 23.03.2015 esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada Harju Maakohtu 09.03.2015 määruse osaliselt, punktide 1, 2, 4, 5 ja 6 osas ja teha selles osas uus määrus, millega jõustada Harju Maakohtu 10.02.2015 määrus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

Avaldaja märgib maakohtu määruse tühistamise alusena menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise. Avaldaja hinnangul on vaidlustatud määrus olulises ulatuses põhjendamata. Kohus viitab määruses küll PKS § 123 lg-le 1, mille kohaselt teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, kuid ainuüksi viitamine laste õigustele ei tähenda seda, et kohus neist tegelikult ka juhindub. Määrusest ei selgu, milliseid laste huve kohus on silmas pidanud. Seega pole määrus jälgitav. Kohus on 10.02.2015 tehtud määruses leidnud, et laste huvides on eelkõige stabiilne elukorraldus ja suhtlemine mõlema vanemaga. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd on alust arvata, et lastega koos elav vanem (ema) võib koos lastega Eesti Vabariigist lahkuda, peab ka lastest lahuselaval vanemal olema võimalus osaleda nimetatud küsimuse otsustamisel ning seetõttu kohus keelas laste välisriiki viimise. Uue määruse tegemisel ei ole kohus oma sellist põhjendust ühegi uue asjaoluga ümber lükanud. Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 28 kohaselt lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanema ning lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Asjas kogutud tõendite põhjal võib asuda seisukohale, et nii mõlemad vanemad kui ka lapsed naasid oktoobris 2014 Eestisse kavatsusega siia ka jääda. Selleks taotleti lastele ka lasteaia koht. Paraku vanemate kooselu lõppes detsembris 2014 ja lapsed jäid elama emaga. Kuivõrd kokkuleppeline suhtluskord ei toiminud, siis pöördus avaldaja 19.01.2015 Saue Vallavalitsuse lastekaitsespetsialisti poole sooviga reguleerida lastega suhtlemist. Asja materjalidest ei nähtu, et laste ema ML oleks kordagi avaldanud, et tegemist oli ainult ajutise Eestisse tulekuga. Ema rõhutas, et ta peab isa ja laste suhtlust vajalikuks ning lapsed käivad lasteaias. Peale ema ja Saue Vallavalitsuse lastekaitsespetsialisti vahelist suhtlust selgus, et ema on lahkunud koos lastega Hispaaniasse. Kuivõrd laste isikut tõendavad dokumendid on isa AT käes, siis taotles ema lastele uued dokumendid. See asjaolu näitab ilmekalt, et peale kooselu lõppu tekkis emal kavatsus minna elama Hispaaniasse ja sellest laste isa mitte teavitada. Kaevatavas määruses leidis kohus, et laste harilik viibimiskoht on Hispaania ja mõlemad lapsed on sündinud Hispaanias. Kohtu selline seisukoht on ekslik. Hispaanias on sündinud ainult üks lastest – M. Asjaolu, et lapsed on Hispaanias mõnda aega elanud, ei muuda seda harilikuks viibimiskohaks. Sellest hetkest alates, kui pere asus oktoobris 2014 elama Eestisse, oli laste viibimiskohaks Eesti Vabariik. Lapsed on Eesti Vabariigi kodanikud, nad käisid Eestis lasteaias ja suhtlesid aktiivselt Eestis elavate sugulastega. ML-i väide, et nad on elanud alates 2007. aastast Hispaanias, ei vasta tõele. Seda tõendavad mõlema lapse ravidokumendid, milledest nähtub, et lapsed on 2011-2013 olnud Eestis arstliku järelevalve all, samuti palus ema isal tasuda XXXXXXXXX XXXXXXXXXXX arve M-e veebruarikuu treeningute eest. Kohus on jätnud hindamata asjas kogutud tõendite vasturääkivuse. Samal ajal kui ML väitis kohtule, et lapsed on pidevalt elanud Hispaanias, on asjas esitatud tõendid selle kohta, et ML taotles jaanuaris 2013 Saue Vallavalitsuselt koduse lapse toetust kuivõrd nad olid kantud Saue valla elanike registrisse. Toetus on talle välja makstud. Seega saab asuda seisukohale, et kohus pole pooli kohelnud võrdselt. Uue määruse tegemisel on arvesse võetud ainult ML-i esitatud tõendid ja jäetud kõrvale avaldaja esitatud tõendid, kuigi kohus oleks pidanud neid erinevaid tõendeid koostoimes hindama. Asjas kogutud tõendite vasturääkivuse hindamata jätmine annab alust arvata, et kohus pole olnud erapooletu. Ühtlasi taotleb avaldaja täiendavate tõendite vastuvõtmist, mis lükkavad ümber ML-i poolt

esitatud tõendid – laste iseloomustused lasteaiast, spordikooli arve ja ML-i poolt Saue Vallavalitsusele esitatud taotlused koduse lapse toetuse saamiseks. Vastused määruskaebusele Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja oli seisukohal, et maakohtu 09.03.2015 määrus on seaduslik, jälgitav ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puuduvad alused. Määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Eestkosteasutus märkis, et toetab jätkuvalt avaldajat, leides, et asjaolust, et lapsed resideeruvad Hispaanias, olles samal ajal käesoleva ajani registreeritud ka Eesti Vabariigi elanikena, võiks olla alust arvata, et isikutel on kaks elukohta, kuid pole üheselt selge, milline oli hagi esitamise ajal laste harilik viibimiskoht. Eelkõige lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest võiks asja arutamine jääda siiski Eesti kohtu pädevusse. ML palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja kaebuse lahendamisega seotud kulud avaldaja kanda. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 09.03.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud määruses toodud motiividel õigesti tuvastanud, et laste harilik viibimiskoht on Hispaanias ja sellest johtuvalt jõudnud õigetele järeldustele ka asjas esitatud ja määruse resolutsioonis märgitud avalduste lahendamisel. Määruskaebuses heidab avaldaja maakohtule ette menetlusõiguse normi rikkumist, mis seisneb selles, et määrus on olulises ulatuses põhjendamata. Avaldaja leiab, et asjaolu, et maakohus on määruses viidanud perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg-le 1, ei tähenda, et kohus ka tegelikult laste huvidest juhindub. Avaldaja arvates ei nähtu maakohtu määrusest, milliseid laste huve on kohus silmas pidanud ja seega ei ole määrus jälgitav. Ringkonnakohus avaldaja eelnimetatud väidetega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud, millistel kaalutlustel kohus tehtud otsustuseni jõudis. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et vastupidiselt määruskaebuses märgitule ei nähtu vaidlustatud maakohtu määrusest, et maakohus oleks viidanud PKS § 123 lg-le 1. PKS § 123 lg 1 sätestab, et kohus teeb kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Vaatamata sellele, et lapsega suhtlemise õigus on reguleeritud sättes osundatud peatükis, ei oleks nimetatud sättele tuginemine käesoleval juhul ka asjakohane, kuivõrd praegusel juhul puudub Harju Maakohtul üldse pädevus asja lahendamiseks. Seega ei saanud maakohus laste huvidest lähtuvalt otsustada lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramise üle. Küll aga on maakohus laste hooldusõiguslike küsimuste üle arutamiseks pädeva kohtu väljaselgitamiseks laste hariliku viibimiskoha määramisel võtnud arvesse asjaolusid, mis peavad silmas laste huve, sh laste integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Nõustuda ei saa avaldaja seisukohaga, mille kohaselt ei ole kohus kaevatavas määruses ühegi uue asjaoluga lükanud ümber 10.02.2015 määruses esialgse õiguskaitse osalisel rahuldamisel toodud põhjendust, et kuivõrd on alust arvata, et lastega koos elav vanem (ema) võib koos lastega

Eesti Vabariigist lahkuda, peab ka lastest lahuselaval vanemal olema võimalus osaleda nimetatud küsimuse otsustamisel, mistõttu kohus keelas laste välisriiki viimise. Ringkonnakohus märgib, et uued asjaolud ja tõendid, mis tingisid varasema lahendi tühistamise ja vaidlustatud lahendi tegemise, olid esitatud ML-i määruskaebuses, mille osas on maakohus vaidlustatud määruses oma seisukohad kujundanud. Erinevalt avaldaja väidetust ei ole maakohus vaidlustatud määruses väitnud, et mõlemad lapsed on sündinud Hispaanias. Ekslik on ka avaldaja väide, mille kohaselt on Eestis sündinud lapseks M. Tsiviilasja materjalides sisalduvast MT sünnitõendist (tl 154) nähtuvalt on M sündinud Eestis. Hispaanias on sündinud teine laps – AT (tl 72-74). Samas peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et küsimus laste sünnikohast ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel oluline, kuna see ei ole määrav laste hariliku viibimiskoha ja seega laste hooldusõiguslikke küsimusi otsustava pädeva kohtu väljaselgitamisel. Ringkonnakohus leiab, et ML-i poolt kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on nii ML-i kui ka laste harilikuks viibimiskohaks Hispaania. Kolleegiumi hinnangul on ML usutavalt selgitanud ja tõendanud enda ja laste ajutiselt Eestis viibimise asjaolusid. Avaldaja ei ole tõendanud enda väidet, et lapsed on elanud Hispaanias üksnes mõnda aega. Avaldaja poolt määruskaebusele lisatud laste ravidokumendid, milledest nähtuvalt on lapsed 2011-2013 olnud Eestis arstliku järelevalve all, XXXXXXXXX XXXXXXXXXXX MTÜ arve lapse 2015 veebruarikuu judotreeningute eest ja laste iseloomustused XXXXXXXXX lasteaiast, milledes sisaldub mh teave laste lasteaias viibimisest perioodil 03.11.2014-01.01.2015, ei lükka ümber ML-i väidet, et nad on elanud alates 2007. aastast Hispaanias. ML-i esindaja poolt 04.02.2015 avaldajale saadetud kirjas on märgitud, et hetkel viibivad lapsed koos emaga ajutiselt Eestis ning lähitulevikus kolivad lapsed koos emaga tagasi Hispaaniasse. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud ka määruskaebuse väide, et asja materjalidest ei nähtu, et laste ema oleks kordagi avaldanud, et tegemist oli ainult ajutise Eestisse tulekuga. Laste hariliku viibimiskoha üle otsustamisel ei võimalda maakohtust teistsugusele seisukohale jõuda ka määruskaebuse väited selle kohta, et ML taotles jaanuaris 2013 Saue Vallavalitsuselt koduse lapse toetust kuivõrd nad olid kantud Saue valla elanike registrisse ja et toetus on talle välja makstud. Rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi ja sellejärgselt omavalitsusüksuselt toetuse taotlemise ja saamise põhjal ei saa teha järeldusi isikute hariliku viibimiskoha osas. Põhjendamatu on määruskaebuse väide avaldaja tõendite kõrvalejätmisest ja poolte ebavõrdsest kohtlemisest. Asjaolu, et kohus ei ole avaldaja poolt esitatud tõenditega lugenud avaldaja väiteid tõendatuks, ei tähenda, et kohus on jätnud vastavad tõendid tähelepanuta. Maakohtu määrusest nähtuvalt on kohus andnud hinnangu kõikidele asja lahendamise seisukohast tähtsust omavatele tõenditele. Kuna määruskaebus jääb eeltoodud põhjendustel rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi kaebuse esitaja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.