Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

Tsiviilasi nr 2-13-28397

2.3.6 Vanem, kelle juures laps on, kindlustab lapse suhtlemisvõimaluse teise vanemaga telefoni või Skype ́i teel igal õhtul kell 20.00 - 20.30. Suhtlemisvõimaluse kindlustamise kohustus hõlmab muu hulgas suhtlemise takistamisest hoidumist ükskõik mil moel otseselt või kaudselt (suhtlemiseks määratud ajal telefoni või Skype ́i seadme väljalülitamine või äravõtmine, telefoni hääletule režiimile panek, lapse tähelepanu kõrvalejuhtimine jms). Nimetatud suhtlemisvõimaluse kindlustamise kohustus hõlmab ka vanema kohustust tagada, et lapse telefon või Skype ́i seade oleks määratud ajal töökorras ja kasutamiseks valmis. 2.3.7 Kummalgi vanemal on õigus üks kord aastas kuni 10 päevaks võtta laps kaasa välisreisile teise vanema nõusolekul. Reisi aja lepivad vanemad kokku vähemalt kuu aega enne kavandatava reisi toimumist. 2.3.8 Vanematel on õigus kokkuleppel toimida lapsega suhtlemisel kohtumäärusega määratud lapsega suhtlemise korrast erinevalt, kusjuures kokkuleppimisest keeldumist ei ole alust käsitada suhtlemist korraldava määruse rikkumisena. 2.3.9 Vanemad on kohustatud arvestama lapse eakohase päevakavaga. Kumbki vanem tagab, et lapse tema juures olles on lapsele tagatud eakohane ja tervislik toit. 2.3.10 Kumbki vanem austab lapse kiindumust teise vanemasse ja tal on keelatud lapse juuresolekul teist vanemat halvustada ning lapses eemalviibiva vanema suhtes pahameelt, hirmu või vastumeelsust kujundada. Kumbki vanem ei tohi mõjutada last tegema valikuid vanemate vahel. 2.4 Kehtestada KP-le liikumispiirang selliselt, et talle oleks keelatud siseneda MT loata MT elukohaks oleva kortermaja taraga piiratud krundile (hoovi) aadressil XXXXXX XX Tallinnas ühe aasta jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest, v.a suhtluskorras sätestatud ajal lapse emale üleandmiseks või lapse emalt vastu võtmiseks.

Menetluse käik MT (avaldaja, ema) esitas 06.06.2013 Harju Maakohtule avalduse, milles palus alustada KP (puudutatud isik, isa) ja PP (puudutatud isik, laps) suhtlemise korra muutmiseks lepitusmenetluse. Kuna lepitusmenetluse aluseks olnud kohtulahendiga oli reguleeritud isa ja lapse suhtlemise kord kuni lapse lasteaeda minekuni ning laps läks lasteaeda, muutis avaldaja menetluse käigus oma nõudeid. Avaldaja palus lõpetada ühise hooldusõiguse PP suhtes osaliselt ja anda ainuotsustusõigus lapse lasteaeda mineku ja lasteaia valiku küsimuses avaldajale, määrata muutunud olukorda arvestades kindlaks isa ja lapse suhtlemise kord ning keelata isal kolme aasta vältel läheneda ema koduks olevale majale lähemale kui 300 m.

Tsiviilasi nr 2-13-28397

Avalduse kohaselt sündis avaldaja ja puudutatud isiku tütar P XX.XX.XXXX. Vanemad elavad lahus ja laps elab koos emaga. Harju Maakohus kinnitas 07.12.2012 määrusega vanemate kompromissi, mille kohaselt lepiti kokku isa ja lapse suhtlemise kord kuni lapse lasteaeda minekuni ja anti emale lapse viibimiskoha määramiseks ainuotsustusõigus. Isa ei arvesta lapsega suheldes lapse päevarütmi ja viibib lapsega hilisel ajal sobimatutes kohtades. Isa ei arvesta, et pärast tema suhtluskorda peab laps varakult tõusma, st ka õigel ajal magama minema. Isa halvustab lapsega suhtlemise ajal ema ja näitab lapse nähes üles oma negatiivset suhtumist emasse, sh on ema füüsiliselt lapse juuresolekul rünnanud. Isa käitumine on ettearvamatu ja näitab, et isa on vaimselt ebastabiilne ning lapsega koos olemine on muutunud talle kinnisideeks. Selleks, et laps saaks kasvada turvalises kasvukeskkonnas, tuleb teha psühhiaatriaekspertiis isa vaimse tervise selgitamiseks ning määrata talle vajadusel nõustamine või ravi. Lapse isaga on tekkinud põhimõttelised erimeelsused lapse lasteaeda mineku suhtes. Kuna laps on 3-aastane, vajab ta kohanemist kollektiivi ja omavanuste lastega, isa aga tahab hoida last jätkuvalt kodus. Arvestades lapse päevakava lasteaeda mineku järel, peaks laps veetma isaga suhtlemiskorra järgselt iga paarisnädalavahetuse reede õhtust esmaspäeva hommikuni nii, et isa võtab lapse lasteaiast ja viib lasteaeda. Lisaks peaks isa paaritutel nädalatel võtma lapse ühel õhtul lasteaiast ja viima ta järgmisel hommikul lasteaeda. Samuti on isal õigus suhelda lapsega tähtpäevadel ja suvepuhkusel. Lapse haigestumise korral jäävad kohtumised ära. Vanemad peavad arvestama lapse päevakava, lubama lapsel teisele vanemale helistada ning austama teist vanemat. Isale tuleb kohaldada lähenemiskeeldu, sest isa luurab ema ja lapse kodu juures, jälgib ema ja lapse elu ning rikub sellega ema ja lapse, samuti naabrite rahu. Isa käib väikese kortermaja hoovis akendest sisse piilumas, akende taga pildistamas ja filmimas ning akendele koputamas. Samuti on isa proovinud korterisse tungida ning räägib naabritele vanemate vaidlusest lapse üle. Sellise tegevuse tagajärjel ei saa ema end kodus vabalt tunda ja muretseb, samuti ei julge kodust lahkuda ega koju tulla, kui lapse isa on õues. Kuna lapse isa keeldus kohtuistungil võtmast endale kohustust mitte läheneda lapse ema kodule väravast edasi, on sellest järeldatav, et ta ka edaspidi ei kavatse loobuda ema kodu kinnistule tulemast. Puudutatud isik (isa)vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tegelikult on just lapse ema ise korduvalt rikkunud 07.12.2013 määrusega kehtestatud suhtlemiskorda. Laps ei pea käima lasteaias ja ema ei peaks seda küsimust üksi otsustama. Vanemad saavad oma töögraafikuid arvestades kujundada lapse elu ilma lasteaiata. Laps võiks minna lasteaeda 2014. a septembrist 4aastaselt. Laps on isa juures hästi hoitud ja ei ole kunagi kannatanud liigvähese une tõttu. Laps on isasse väga kiindunud, aga lapse ema takistab lapsel isaga suhelda. Lapsega suhtlemist reguleerides tuleb arvestada muusikute töö- ja elugraafikuga, mis erineb suuresti teiste elualade esindajate omast. Isa tööpäev algab enamasti pärastlõunal ja lõpeb kella seitsme-kaheksa ajal, sageli ka kella üheteistkümne ajal. Sõltuvalt töögraafikust on mõnevõrra erinev ka muusikute uneaeg ja hilisem ärkamine hommikul. Suhtlemiskord tuleb määrata selliselt, et isa on lapsega esmaspäeva, neljapäeva ja reede hommikud, kuna ta on sel ajal töölt vaba. Samuti tuleb isal võimaldada käia lapsega neljapäeva õhtuti mudilaste võimlemise trennis ning pärast seda ujumas. Lisaks peaks isa saama olla lapsega reede õhtuti ja ajal, mil ema viibib töölähetuses. Lähenemiskeeldu ei ole alust kohaldada, sest isa ei ole püüdnud ema ja lapse korterisse siseneda ega ole niisama luuranud korteri akende all. Isa on viibinud ema ja lapse elukoha hoovis üksnes

Tsiviilasi nr 2-13-28397

lapse üleandmise tõttu, sh neil päevadel, mil isal oli õigus lapsega suhelda, kuid ema keeldus last üle andmast. Isa ei ole naabreid asjatult tülitanud, vaid on küsinud naabritelt, kas nad teavad, kus ema ja laps võiksid olla. Samuti on isa koputanud ema akendele vaid siis, kui ema on keeldunud last üle andmast. Isa ei ole lapsele ema halvustanud, samuti ei ole ta vaimselt ebastabiilne. Ka lapse ema ise koputab sageli isa juurde lapsele järele tulles nii uksele kui akendele, mida isa ei ole käsitlenud eraelu puutumatuse rikkumisena. Ka on lapse ema korduvalt püüdnud siseneda ilma loata maja uksest. Nõmme ja Kristiine linnaosa valitsuste ühise seisukoha kohaselt tuleks vanemaid lepitada, et nad mõistaksid lapse huvides koostöö tegemise vajadust. Uue suhtlemise korra määramine on põhjendatud ja seda tuleks teha nii, et laps viibib isaga iga paarisnädalavahetuse reede õhtust esmaspäeva lõunani, mil isa viib lapse 12.30, s.o lõunasöögi ajaks, lasteaeda. Samuti veedab laps isaga neljapäeva hommikupooliku kuni kl 12.30-ni. Laps peab saama eemal viibivale vanemale igal õhtul ja vanem lapsele igal hommikul helistada. Last ei anta üle ema elukoha läheduses. Suvepuhkuste ajal võiks laps viibida pikemaid perioode kummagi vanemaga, samuti peaks laps saama veeta koos isaga pühi ja osaleda perekondlikel sündmustel. Lapse pikema haiguse korral on põhjendatud, et vanemad viibivad kordamööda haiguslehel. Põhjendatud on piirata isa sisenemist ema elukohaks olevale kinnisasjale. Lapsele määratud esindaja toetas emale lapse lasteaeda mineku ja lasteaia valiku osas otsustusõiguse andmist ning isa ja lapse suhtlemise korra määramist selliselt, et see arvestaks parimal viisil lapse huve ja päevakava, sh lasteaias käimist. Esindaja esialgse arvamuse kohaselt võiks isa olla lapsega koos kaks korda kuus reede õhtust esmaspäeva hommikuni ning iga nädal kahel hommikupoolikul kuni päevauneni lasteaias. Lapse huvides on käia lasteaias ja ta on seal kohanenud. Mõlemad vanemad hoolivad lapsest. Vanemad peaksid õppima teineteist usaldama ning koostööd tegema, sh tuleks vanemaid lepitada ning isal tuleks läbida nõustamine kliinilise psühholoogi juures ja vihateraapia. Samuti peaks isa lõpetama ema elukoha läheduses viibimise ja ema survestamise seeläbi. Lõplikes seisukohtades toetas esindaja ema taotletud suhtlemise korda ning leidis, et lähenemiskeelu kohaldamine on põhjendatud. Esimese astme kohtu määrus Maakohus rahuldas 12.11.2013 määrusega avalduse, lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse ja andis emale ainuotsustusõiguse lapse lasteaeda mineku ning lasteaia valiku küsimuses, määras kindlaks isa ja lapse suhtlemise korra ning kohaldas puudutatud isiku suhtes lähenemiskeeldu avaldajale, keelates puudutatud isikul kolme aasta jooksul läheneda avaldaja koduks olevale majale Tallinnas XXXXXX XX lähemale kui 300 m, välja arvatud suhtluskorras kokku lepitud ajal lapse üleandmiseks või emalt vastuvõtmiseks. Vanemate menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda. Maakohus määras isa ja lapse suhtluskorra järgmiselt:

Tsiviilasi nr 2-13-28397

Tsiviilasi nr 2-13-28397

Kuna vanemad vaidlevad muu hulgas selle üle, kas lapse lasteaias käimine on vajalik ja lapse huvides, tuleb PKS § 119 alusel lahendada ka selles küsimuses emale ainuotsustusõiguse andmise taotlus. 20.06.2013 määrusega rahuldas kohus esialgse õiguskaitse korras ema avalduse lapse lasteaeda mineku ja lasteaia valiku üle otsustusõiguse saamiseks ning alates 30.08.2013 käib laps lasteaias. Kuigi Eesti Vabariigis ei ole laps kohustatud käima koolieelses lasteasutuses, tingib sellise vajaduse lapsevanema tööleasumine hiljemalt lapse kolmeaastaseks saamisel. Lasteaia esitatud seisukohtadest nähtub, et laps on lasteaiaga kohanenud, eakohaselt arenenud ja sotsiaalselt tubli ning talle meeldib lasteaias käia. Lasteaias käimine ei ole vastuolus lapse huvidega. Kuna vanemad ei ole lapse lasteaias käimise osas ühel meelel, on põhjendatud anda selles küsimuses ainuotsustusõigus lapse emale. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 544 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 alusel tuleb isale kohaldada kolmeks aastaks lähenemiskeeldu ema elukohale, et tagada ema eraelu puutumatus ja rahu. Tegemist on preventiivse deliktiõigusliku kaitseabinõuga, mille eesmärk on tagada, et isik, kelle suhtes lähenemiskeeldu kohaldatakse, ei rikuks tulevikus lähenemiskeeluga kaitstava isiku isikuõigusi. Tunnistajate ütlustega on isa õigusvastane tegevus, s.o ema eraelu puutumatuse ja rahu rikkumine, piisavalt tõendatud. Õigusvastane tegevus on toimunud pika aja jooksul ja süstemaatiliselt. Isa on rikkumist tunnistanud. Ema kodule lähenemise keelamine on piiranguna proportsionaalne ega riku vähimalgi määral isa õigusi. Puudutatud isiku (isa) määruskaebus KP palub maakohtu määruse tühistada. Vaidlustatud määrusega kehtestatud isa-lapse suhtluskord on otseses vastuolus kogu valdkonda reguleeriva seadusandluse mõttega tagada lapsele suhtlus oma mõlema vanemaga maksimaalses mõistlikus ulatuses. Määrus seab ohtu lähedase ja usaldusliku suhte püsimise lapse ja isa vahel. Määruse tagajärjel muutuvad isa võimalused osaleda aktiivselt lapse kasvatamises ning rääkida kaasa lapse jaoks eluliselt oluliste küsimuste lahendamises sisuliselt peaaegu olematuks. Maakohus eiras kõiki lapse isa seisukohti ja põhjendusi lapse panekuks lasteaeda alates septembrist 2014. Ema pole põhjendanud vajadust 3-aastane laps lasteaeda panna olukorras, kus lapse ema ja isa töögraafikud võimaldavad last hoida pea kogu päeva jooksul ja lõunaune ajal on võimalik last hoida mitmel lapsehoidjal. Isa on oma soovi panna laps lasteaeda septembrist 2014 põhjendanud selgelt ja argumenteeritult ning pakkunud välja detailse graafiku, mille järgi oleks võimalik lapse hoidmist sarnaselt varasemaga väga edukalt korraldada ilma last lasteaeda sundimata. Samuti ignoreeris kohus XXXXXXXXX lasteaia direktori KS seisukohti, milles ta soovitab käia lapsel lasteaias vähemalt kahel hommikul nädalas, mis on täielikus kooskõlas isa esitatud ettepanekutega. Maakohus on määranud suhtluskorra mitmeks aastaks, ignoreerides sellega isa ettepanekut kehtestada suhtluskord kuni 31.08.2014. Ei lapse ema ega isa pole suhelnud lasteaiaga, et selgitada välja, kui mitmel ja millistel hommikutel peaks laps käima lasteaias alates sügisest 2014. Ei ole millegagi põhjendatud kohtu eeldus, nagu oleks lapsel vaja tingimata käia lasteaias kõigil hommikutel, seega ei ole millegagi põhjendatud kohtu nõue, et laps ei tohi ühtki hommikut nädala sees veeta isaga. Kohus pole põhjendanud, miks tohib laps alates 01.09.2014 viibida isaga nädala sees vaid ühe õhtu ja öö kahe nädala kohta. Sealjuures pole kohus määranud nädalapäeva, mil laps isaga õhtu veeta võib. Kohus ei ole põhjendanud, miks peaks alates 01.09.2014 lapse isaga veedetav

Tsiviilasi nr 2-13-28397

aeg seni kehtinuga võrreldes veelgi vähenema. Määrates lapse suhtluskorra aegadeks, mil lapse isa on vaba ja ema tööl, on kohus täielikult ignoreerinud kõiki isa ettepanekuid kõigis detailides. 3-aastase lapse puhul on suhtlusest kolmandate isikutega ja igapäevasest hommikust õhtuni lasteaias viibimisest suurema tähtsusega suhtlemine tema oma vanematega. Seda põhimõtet täielikult eirates on maakohus määranud lapse enamuseks ajast, mil lapse ema on hõivatud töökohustustega, kuid isa saab ja soovib lapsega olla, sunniviisiliselt kas lasteaeda, lapse kaugemate sugulaste või ema sõbrannade hoole alla. Põhjendamata on kohtu nõue, mille kohaselt peaks laps hakkama veetma kõik reedeõhtud, mil ema ise oma tööülesannete tõttu last hoida ega magama panna ei saa, regulaarselt kolmandate isikute juures. Põhjendamata ja ebaõiglane on maakohtu nõue, mille kohaselt peab kõigi lapse üleandmiste puhul ema nõutud üleandmiskohtadesse sõitma lapse isa, mitte kordagi vastupidi. Maakohus on jätnud täielikult reguleerimata lapse üleandmise ajad ja kohad pühade ja tähtpäevade ajal. Ka on pühade hulgast välja jäetud näiteks ülestõusmispühad. Puhkuste aegse suhtluskorra kehtestamisel ei ole maakohus põhjendanud oma otsust sisuliselt sundida 3-aastast last veetma nädalate viisi terveid päevi lasteaias ja teiste kolmandate isikute juures ajal, mil isa on puhkusel ja ema tööl ning isal on kõik võimalused olla lapsega, sh ka suvekodus. Kohtu kehtestatud suvine suhtluskord, mis näeb ette lapse täielikku lahusolekut isast 4 nädalat järjest, on ilmselgelt lapsele kahjulik. Kohus on jätnud täielikult reguleerimata lapse suhtlemise isaga sügisesel, talvisel ja kevadisel koolivaheajal, mil isal on puhkus. Maakohtu määratud kord, mille kohaselt jäävad lapse haigestumise korral ära lapse kohtumised isaga, mitte emaga, on lapse huve ja õigusi otseselt kahjustav ja isa selgelt diskrimineeriv. Samuti ei ole reguleeritud ära jäänud kohtumiste asendamist. Maakohus on jätnud suhtluskorra kehtestamisel täielikult määratlemata, millised tähtpäevad on olulised, millised mitte. Seni kehtinud suhtluskorras sisaldunud analoogne punkt ei ole sisuliselt toiminud, sest ema on reeglina keeldunud üht või teist sündmust lapsele oluliseks tunnistamast. Arusaamatu ja põhjendamata on kohtu nõue, mille kohaselt ühel õhtul toimuva sünnipäeva pärast tuleb järgmise nädalavahetusega ära vahetada terve nädalavahetus. Lapse telefonikasutuse osas on maakohus ignoreerinud isa ettepanekut, mille kohaselt poleks kummalgi vanemal õigust takistada lapsel suhtlemast eemaloleva vanemaga lapse enda mobiiltelefoni kaudu. Muu hulgas langeb ainus aeg päevas, mil isal on määruse kohaselt õigus lapsele helistada, isa tavapärasele uneajale. Seega tähendab see määruse punkt ka otsest kohtu sekkumist isa tavapärasesse elurütmi. Nädalavahetustel tähendaks kõne kell 8.30 sageli ka lapse unest äratamist. Maakohus on jätnud reguleerimata, kuidas tuleks käituda erandlike olukordade puhul, näiteks kui isa soovib minna lapsega mõnele kultuurisündmusele või muule lapsele meelepärasele sündmusele väljaspool tavapärast suhtlusaega. Kohus on lähenemiskeeldu kohaldanud ebaõigesti. Kohus ei ole nimetanud mitte ühtki konkreetset juhtumit, mida võiks käsitleda lapse ema või naabrite eraelu puutumatuse või rahu rikkumisena. Maakohus on lisaks lähenemiskeelule ema elukoha suhtes kehtestanud ka lähenemiskeelu ema enda suhtes, kuigi seda pole taotlenud ka ema ise. Lähenemiskeeld ema kodu ja ema enese suhtes on

Tsiviilasi nr 2-13-28397

kohtu poolt kehtestatud ilma igasuguse emapoolsete selle vajalikkust selgitavate ütluste kontrollimiseta. Isa käitumine ei ole kordagi ületanud tavapäraste inimlike käitumisnormide piire ning on olnud olukordadele igati vastav. Isa ei ole ema kunagi rünnanud, ei ema kodu juures ega mujal. Nii lastekaitse kui lapsele määratud esindaja väited, nagu oleks isa ise kinnitanud, et on salaja lapse ema kodu juures luuranud, ei vasta tõele. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas peaks lähenemiskeeld ema elukohale suurendama ema julgeolekut või heaolu. Isa ei saaks enam viibida ema ja isa ühiste tuttavate sünnipäevadel ja muudel sarnastel üritustel. Kohus on jätnud määramata, kui kaugel täpselt tohib isa lapse emast viibida ning mismoodi peab isa käituma, kui lapse ema ise isale on lähenenud. Lähenemiskeelu seadmine 300 m raadiuses ema kodust piirab isa liikumisvabadust tema igapäevastes liikumiskohtades ja marsruutidel drastiliselt ja põhjendamatult. Muu hulgas ei saaks isa selle keelu kohaldamisel viibida enam ka lapse lasteaias. Maakohus on jätnud reguleerimata olukorrad, mil vanem, kes suhtlusgraafiku kohaselt last hoidma peaks, seda tegelikkuses pika aja jooksul teha ei saa. Kohus on ignoreerinud isa ettepanekut, mille kohaselt juhul, kui ema või isa ükskõik millisel põhjusel ei saa temale määratud ajal tegelikkuses lapsega olla enam kui 4 tunni jooksul (v.a tavapärane lasteaias veedetav aeg), kohustub see vanem teist vanemat olukorrast hiljemalt 48 tundi varem teavitama ja andma teisele vanemale võimaluse viibida sel ajal ise lapsega. Olukorrad, kus üks vanem viibib päevade või nädalate pikkusel välisreisil ja laps peab enamiku sellest ajast viibima sunniviisiliselt kolmandate isikutega, on lapse huvide eiramine. Põhjendused, millega maakohus oma otsuseid selgitab, on suures osas alusetud ega vasta enamasti reaalsele olukorrale. Maakohtu väide, nagu püüaks isa lapse päeva üle planeerida, on alusetu. Kuna avaldaja esitas täiesti alusetuid nõudmisi lapse isale lähenemiskeelu kehtestamiseks ja lapse isa on pidanud tegema sellega seoses kulutusi oma esindajale, ei ole õige jätta menetluskulud osapoolte endi kanda. Kui lähenemiskeeld jäetakse kehtestamata avaldaja väidete tõendamatuse tõttu, tuleb avaldajal tasuda lisaks enda kuludele ka 1/3 lapse isa menetluskuludest. Vastused määruskaebusele Avaldaja, lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutused vaidlesid määruskaebusele vastu. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 16.04.2014 määrusega jättis Tallinna Ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata ning määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud KP kanda. 05.11.2014 määrusega tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 16.04.2014 määruse osas, millega jäeti muutmata maakohtu määrus suhtluskorra kindlaksmääramise, lähenemiskeelu kohaldamise ja menetluskulude jaotamise osas, ning saatis tühistatud osas asja tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 16.04.2014 määrus jõustus osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata MT-le PP lasteaeda mineku ja lasteaia valiku ainuotsustusõiguse andmise osas. Asja uueks läbivaatamiseks saatmise määruses märkis Riigikohus, et arvestades lapse vanust ning isa soovi ja võimalust viibida lapsega koos ajal, mil laps ei saa ema töökohustuste tõttu viibida

Tsiviilasi nr 2-13-28397

koos emaga ja on kolmandate isikute hoole all, võib kolleegiumi arvates olla põhjendatud lubada isal viibida lapsega sel ajal rohkem aega koos. Samuti tuleb ringkonnakohtul kaaluda, kas telefoni teel kummagi vanema suhtlemine ja selleks ettenähtud ajad on lapse huvides või lähtub telefoni teel suhtlemise reguleerimine vanemate põhjendamatust kontrollivajadusest ja koormab last liigselt. Vältimaks vanemate vahelisi erimeelsusi peab vanema ja lapse suhtlemise kord olema määratud võimalikult täpselt. Riigikohus märkis samuti, et ringkonnakohtul tuleb vanemaid veenda ja lepitada ning vajadusel saab rakendada ka kohtuvälist lepitusmenetlust. Lähenemiskeelu osas asus Riigikohus seisukohale, et alama astme kohtud ei ole tuvastanud faktilisi asjaolusid, millest nähtuks MT rahu ja eraelu puutumatuse rikkumine. Riigikohus juhtis tähelepanu, et kohus peab lähenemiskeelu ruumilise ulatuse määratlemisel silmas pidama juhtumi asjaolusid ja lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest. Lisaks märkis Riigikohus, et antud juhul võib olla tegemist liikumispiirangu kohaldamisega. 04.12.2014 määrusega tegi Tallinna Ringkonnakohus TsMS § 561 lg 1 ja § 4 lg 4 alusel asjaosalistele ettepaneku lahendada vaidlus kokkuleppel, kasutades vajadusel ühise seisukoha kujundamisel perenõustaja abi. Ühtlasi andis ringkonnakohus, arvestades mitmete faktiliste asjaolude muutumist ning Riigikohtu poolt vaidluse lahendamiseks antud suuniseid, asjaosalistele tähtaja vaidluse all olevate küsimuste kohta seisukohtade esitamiseks. 05.01.2015 esitatud seisukohas palus avaldaja kehtestada isa ja lapse suhtluskorra järgmiselt:

Tsiviilasi nr 2-13-28397

jätkuvalt kinni lasteaia päevakavast ja see ei võimalda lapsel osa saada lasteasutuse hommikusest päevarutiinist, mis lasteaia hinnangul on lapsele lasteasutuses kõige tõhusam aeg. Viimasel ajal on puudutatud isik asunud tegema hulgaliselt väljakutseid politseile ning teinud ka avalduse avaldaja suhtes kriminaalmenetluse algatamiseks väites, et avaldaja väärkohtleb nende ühist last. Puudutatud isik on asunud sellega avaldajat survestama. Perenõustamised on jäänud tulemusteta. Puudutatud isik seab oma isiklikud huvid kõrgemale lapse huvidest ja vajadustest. Väär on puudutatud isiku käsitlus avaldaja tööajast, mis nagu ei võimaldaks emal lapse eest hoolitseda või tingiks vajaduse kaasata kolmandaid isikuid. Avaldaja töökohustused kestavad esmaspäevast reedeni. Nädalavahetused on vabad. Nädala ainus kontsert toimub reede õhtuti (kontserdi lõpp kell 21.00). Nädala sees on avaldaja tööl kella 10-14. Poolepäevaseid töölähetusi on avaldajal kord kahe kuu jooksul ning need ei mõjuta suhtluskorda. Pikaajalisi töölähetusi tuleb ette väga harva. Põhjendatud ei ole vanemate lapsega telefoni teel suhtlemise reguleerimine, kuna see koormab last liigselt ning on puudutatud isiku jaoks muutunud omalaadseks kontrollivahendiks, läbi mille teostada kontrolli lapse ning lapse ema üle ajal, mil laps viibib emaga. Sellest tulenevalt on pooltevahelises praktikas telefonisuhtlusest kujunenud täiendav pingete ja konfliktide allikas. Sätestades vanema õiguse lapsega telefoni teel konkreetsetel päevadel ja kellaaegadel suhelda, tekitaks kohus olukorra, kus laps asetatakse sisuliselt fakti ette, et ta peab nüüd ühe vanemaga suhtlema ja seda sõltumata sellest, kas laps seda konkreetsel ajahetkel soovib või mitte. Poolte vahel on tekitanud pingeid lapse kaasamine kummagi vanema jaoks olulistele perekondlikele sündmustele. Arvestades vanemate vahelisi suhteid, ei ole senine regulatsioon end õigustanud. Perekondlikud tähtpäevad peaksid olema täpselt määratletud. Proportsionaalne ja põhjendatud on rakendada puudutatud isiku suhtes liikumispiirangut ajalise kestusega 3 aastat. Arvestades Riigikohtu seisukohti, on põhjendatud kehtestada liikumispiirangu ruumiliseks määraks 50 m avaldaja kodust. Selline piirang ei piira puudutatud isiku liikumisvabadust ebamõistlikult, kuid samas tagab avaldajale kodurahu. Taotletav liikumispiirang võib sisaldada erandit lapse üleandmise ja vastuvõtmise korral. Piirangu kohaldamise vajadus ei ole kadunud, vaid on jätkuvalt aktuaalne ja vajalik. 29.12.2014 saatis puudutatud isik avaldajale sõnumi, milles ähvardab muuta avaldaja elu tõeliseks õudusunenäoks. Lisaks tülitab puudutatud isik avaldaja lähedasi pidevate telefonikõnede ja sõnumitega ning teeb süstemaatilisi valeväljakutseid politseile, rikkudes sellega avaldaja ja lapse kodurahu. 22.01.2015 õhtul ilmus puudutatud isik avaldaja kodu akna alla ning filmis ilma loata avaldaja kodu ja üritas suhelda lapsega. Kui avaldaja püüdis puudutatud isikut läbi avatud akna pildistada, ründas puudutatud isik avaldajat, lõhkudes avaldaja käe ning fotoaparaadi. Avaldaja tegi kirjeldatud sündmuse kohta ka avalduse politseile. Avaldaja on pöördunud abi saamiseks ka kliinilise psühholoogi SR vastuvõtule, kes väljastas 06.01.2015 kokkuvõtte toimunud nõustamistest, milles tõi välja, et lapsele on oluline stabiilsus ja järjekindlus, et lapse elukoht ei vahelduks tihti nädala lõikes ning et vähemalt 4 ööpäeva nädalas on lapsel soovitatav koos viibida oma emaga. Puudutatud isiku ettepanekute kohaselt peaks laps sisuliselt iga päev viibima erineva vanema juures. Selline pidev liikumine ei ole lapse huvides ja

Tsiviilasi nr 2-13-28397

on teda liigselt koormav. Lapse jaoks on äärmiselt oluline ka igaõhtune rutiin ja kindlad kellaajad magamaminekuks. Samuti ei pea lapse päevarutiin muutuma seetõttu, et lapse isa soovib hommikuti kaua magada. Lapsega suhtlemise kindlaksmääramise raames ei ole õige ega võimalik tekitada lapse vanemate vahel lapsega suhtlemise pinnalt rahalisi nõudeid - oma lapsega suhtlemine ei saa lapse isale põhimõtteliselt varalist kahju põhjustada. Kohtuistungil jäi avaldaja esitatud suhtluskorra juurde. Avaldaja täpsustas, et on reedeti kodus alates 21.30 ning soovib, et laps reede õhtuti hiljemalt 20.00 koju toodaks, lapse saab vastu võtta avaldaja õde. Ema ja laps peavad saama ka laupäeva hommikuti koos olla. Võib teha nii, et laps ei käi mõnel päeval lasteaias ja oleks ühe vanemaga koos. Üle reede võib laps minna lõunaks lasteaeda. Puudutatud isik palus 05.01.2015 esitatud seisukohtades kehtestada suhtluskorra lapsega järgnevalt:

Tsiviilasi nr 2-13-28397

isaga ning paaritutel emaga, välja arvatud 2015. aastal, mil laps viibib 30.12.2015 kuni 01.01.2016 isaga; suure reede on laps paarisaastatel isaga ning paaritutel emaga; 1. ja 2. ülestõusmispüha paarisaastatel emaga ning paaritutel isaga; jaanilaupäeva ja jaanipäeva paarisaastatel isaga ning paaritutel emaga, isadepäeva isaga ja emadepäeva emaga. Lapse üleandmised toimuvad selle vanema kodu juures, kus laps parajasti viibib või lasteaias.

Tsiviilasi nr 2-13-28397

vanemal on õigus selle punkti kohaselt lapsega viibida kuni 4 korral kalendriaasta jooksul (lapse jaoks kokku 8 korral aastas).

Tsiviilasi nr 2-13-28397

Lapse ema järjepideva pahatahtliku käitumise tõttu on lapsel ja isal puudunud päevade viisi, sageli terve nädala jooksul, igasugune võimalus telefoni teel suhelda. Vaid kohustus tagada igapäevane kõne kindlal kellaajal võib tagada lapsele reaalsuses mingigi suhtluse eemaloleva vanemaga. Sealjuures tuleb kord sõnastada võimalikult detailselt. Senistes suhtluskordades sisaldunud telefonikõnesid puudutanud punkt on sõnastatud täpselt ema soovi kohaselt ning selle ebamäärasuse tõttu ei ole tegelikku regulaarset telefonisuhtlust tagada õnnestunud ka kohtutäiturite abiga. Lapse jutu järgi suhtleb ta praegu emapoolsete vanavanematega telefoni ja Skype’i kaudu rohkem kui oma isaga, sest ema lihtsalt ei lase isale helistada, ka siis kui laps ise selleks soovi avaldab. Mõlemal vanemal on nii internetiühenduse ja kaameraga arvuti kui ka telefon, millega saab tasuta Skype-i kasutada. Haigustele viidates on ema viimase paari aasta jooksul keeldunud last isa juurde lubamast ligi 20 protsendiks ajast, mis määruste kohaselt laps isaga koos veetma oleks pidanud. Kuigi viimase aasta jooksul kehtinud suhtluskorra kohaselt on emal olnud kohustus esitada lapse haiguse korral arstitõend, ei ole ema seda teinud mitte ühelgi korral. Seni kehtinud suhtluskordade ebamäärane sõnastus on loonud emale võimaluse haiguste ettekäändel lapse ja isaga karistamatult ja piiramatult manipuleerida. Vaid kohustus asendada lapsele haiguse tõttu kaotatud aeg võib vanemaid distsiplineerida ja mõjutada haiguse ettekäänet mitte kuritarvitama. Isa võime last haiguste ajal põetada on vähemalt samasugune kui emal. Haige lapse ema juurde transportimine seab otseselt ohtu ka lapse tervise. Senistesse suhtluskordadesse kirjutatud punkt, mille kohaselt iga mõne tunnise perekondliku sündmuse tõttu tuli ära vahetada terve nädalavahetus, oli selgelt ebamõistlik. Esiteks on ema keeldunud 2 aasta jooksul oluliseks tunnistamast absoluutselt iga sündmust, millele isa on soovinud lapsega minna, sealhulgas ka vanaema ja vanaisa sünnipäevi. Teiseks tekitab selline kord lapsega suhtlusse ebanormaalsed ja suhet väga tugevalt häirivad nädalate pikkused vahed. Vanemate õigused ja kohustused lapse kasvatamisel peaksid olema võimalikult tasakaalustatud, sealhulgas lapse kooli ja huvitegevuse valikul. Lapse ema on senini faktiliselt ainuisikuliselt dikteerinud kogu lapse elukorralduse. Ema on viimasel aastal korduvalt keeldunud lapsele isa juurde riideid kaasa panemast. Mitmel korral on ema pannud lapsele kaasa katkiseid jalanõusid või juba ilmselgelt väikeseks jäänud riideid. Kuna avaldaja saab puudutatud isikult elatisraha, on emal seadusest tulenev kohustus muretseda lapsele riided. Lapse suhtluskorra järgsete üleandmiste ja transportimise osas tuleb vanemaid kohelda võrdselt. Kõik menetlusega seotud kulud, mis puudutatud isik käesoleva tsiviilasja raames on kandnud alates Harju Maakohtu määruse koostamisest 12.11.2013, tuleb jätta lapse ema kanda. Juhul, kui käesoleva menetluse käigus selgub, et 12.11.2013 määrusega isale pandud kohustus sõita peaaegu alati lapse üleandmistele üksnes ema dikteeritud paika, on ebaõiglane, tuleb kompenseerida emal pool kulutustest, mis puudutatud isik alates 12.11.2013 on pidanud tegema. Puudutatud isik ei nõustu avaldaja seisukohtades esitatud väidetega. Lapse lõunaune ajaks lasteaeda viimine on olnud alati heaks kiidetud ja kokku lepitud nii lasteaia direktori kui mõlema rühmaõpetajaga ja see ei ole kunagi rühmakaaslasi häirinud. Lasteaia 05.01.2015 tõend on kirjutatud ühe P rühmaõpetaja poolt, kes on lasteaeda täiesti sobimatu käitumisega. Väide, nagu

Tsiviilasi nr 2-13-28397

oleks puudutatud isik esitanud politseile valekaebusi on pahatahtlik vale. Kõik kaebused, mis puudutatud isik on politseile teinud, on olnud põhjendatud ning politseile esitatud faktid on olnud tõesed. Oma töögraafiku osas annab avaldaja kohtule valeinfot. Internetis on olemas XXXX töögraafik, millest on näha, et igas kuus esineb avaldajal kas tööd nädalavahetustel, töölähetusi Eestis või välismaal, samuti õhtuseid proove ning kontserte nädala sees. Väär on avaldaja väide, et puudutatud isik helistab ja saadab pidevalt SMS-e tema sugulastele ja sõpradele. Puudutatud isik on teinud kõnesid avaldaja sugulastele vaid juhtudel, mil pole päevade viis lapsega ainsatki kontakti saanud. SMS-e on puudutatud isik saatnud aastate jooksul avaldaja sugulastele vaid mõned. Kristiine Linnaosa Valitsuse ja Nõmme Linnaosa Valitsuse ühise arvamuse kohaselt vajavad vanemad perenõustamist, et võimalusel maksimaalselt ühised seisukohad välja selgitada. Suhtluskord peab olema reguleeritud võimalikult täpselt ja üheselt arusaadavalt, et vältida erinevaid tõlgendusi ja järjekordseid vaidlusi lapse üle. Suhtluskorras tuleb lisaks vanemate töögraafikutele ja võimalustele järgida lapse eakohaseid vajadusi, sh vajadust stabiilsuse järgi. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Maakohtu määrust tuleb suhtlemiskorra ja lähenemiskeelu osas osaliselt muuta, arvestades määruskaebuses ja sellele esitatud vastuses toodud väiteid ja vastuväiteid, samuti pärast Riigikohtu määrust menetlusosaliste poolt esitatud täiendavaid seisukohti. Kolleegium märgib esmalt, et kuna maakohtu 12.11.2013 määrus on jõustunud osas, millega maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt ja andis avaldajale üle ainuotsustusõiguse lapse lasteaeda mineku ja lasteaia valiku osas (resolutsiooni p 2), siis jätab kolleegium tähelepanuta kõik määruskaebuse väited, mis puudutavad lapse lasteaeda minekut ja lasteaia valikut. Kolleegium lähtub ka asjaolust, et 07.12.2012 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-12-9142 on lapse viibimiskoha ainuotsustusõigus antud avaldajale. Kolleegium leiab, et maakohtu määrust tuleb muuta paaris- ja paaritutel nädalatel ehk regulaarse suhtlemiskorra osas (resolutsiooni p 3.2). Põhjendatud on määruskaebuse esitaja väide, et maakohus on jätnud määramata päeva, millal lapse isa suhtleb lapsega paaritul nädalal. Vanemate suhted on väga konfliktsed ja seetõttu tuleb kolleegiumi arvates lapse isa suhtlemise kord lapsega määrata võimalikult täpselt. Osaliselt on põhjendatud ka väide, et maakohus ei ole arvestanud asjaolu, et töö eripära võimaldab lapse isal olla ja tegeleda lapsega ka argipäeviti (esmaspäeviti, neljapäeviti ja reedeti) hommikupoolsetel aegadel. Arvestades lapse vanust (saab käesoleval aastal 5-aastaseks) on selles eas lapse parema arengu ja kasvamise huvides see, et ta saaks lasteaias käimise kõrval olla ka oma vanematega. Seetõttu leiab kolleegium, et otstarbekas ja põhjendatud on muuta maakohtu määruse p 3.2 ja määrata lapse isaga suhtlemise regulaarne kord selliselt, et laps on igal paarisnädalavahetusel isaga nii, et isa võtab lapse lasteaiast reede õhtul ja viib lapse pärast nädalavahetust, s.o järgmisel esmaspäeval lasteaeda hiljemalt kella 12.30-ks. Igal paaritul nädalal on laps isaga selliselt, et isa võtab lapse neljapäeva hommikul kell 9.15 lapse elukohast ja viib lapse reedel lasteaeda hiljemalt kella 12.30. Lasteaiast võtab lapse paaritu nädala reede õhtul lapse ema. Isal on soovi korral õigus võtta laps paaritu nädala reede õhtul lasteaiast tingimusel, et ta teavitab sellest lapse ema hiljemalt neljapäeva hommikul lapse üleandmisel ja viib lapse reede õhtul kella 20.00-ks ema juurde.

Tsiviilasi nr 2-13-28397

Selline suhtlemiskord on kolleegiumi arvates kõige paremini kooskõlas eelkõige lapse huvidega, kuna võimaldab lapsel piisavalt olla lasteaias hommikuti, mil toimuvad last arendavad peamised tegevused, ja samas saab laps olla lahus elava vanemaga ka argipäeval kas terve päeva või hommikupoolikuti (paaritu nädala esmaspäeval, neljapäeval ja reedel). Avaldaja on esitanud vastuväite, et lapse huvides peaks lapse viima lasteaeda kella 9.00-ks. Kolleegiumi arvates ei ole avaldaja vastuväide siiski põhjendatud. Asja materjalidest ei nähtu, et lasteaia kindel nõue on, et laps toodaks lasteaeda tingimata just hommikul 9.00-ks, küll aga on nõutav, et kui laps lasteaeda tuuakse, siis toodaks ta vähemalt enne lõunauinakut kella 12.30-ks ja et lasteaed oleks lapse hiljem toomisest informeeritud. Lisaks sellele märgib kolleegium, et lasteaia rutiin on küll oluline, kuid selles eas lapse arengu seisukohast on samavõrra tähtis lapse tihe suhtlemine oma vanemaga. Määruskaebuse esitaja väitel võiks laps olla tema juures paaritutel nädalatel kuni laupäeva hommikuni, arvestades lapse ema tööloleku vajadust reedeti kontserte andes, mis kestavad kuni kella 21.00 õhtul. Avaldaja vaidleb selle vastu, väites, et ta soovib samuti lapsega laupäeva hommikuti koos olla. Kolleegiumi arvates on avaldaja vastuväide põhjendatud, sest vastasel korral ei oleks lapse emal ühelgi nädalal võimalust olla lapsega koos reede õhtul ja laupäeva hommikul. Kolleegium leiab, et muuta tuleb maakohtu määruse p 3.3 jõulu- ja aastavahetuse ajal lapsega suhtlemise korraldamise osas. Mõistlik on kolleegiumi arvates suhtlemiskord määrata selliselt, et laps on iga paarisaasta jõulunädala (24.12 - 30.12) emaga ja aastavahetuse nädala (31.12 - 06.01) isaga, paaritutel aastatel vastupidi. Lapse üleandmine teisele vanemale toimub nimetatud perioodide alguspäeva (24.12 ja 31.12) hommikul kell 10.00 selle vanema juures, kus laps on. Selline suhtlemiskord on tasakaalustatud ja vastab kõige paremini lapse huvidele, kuna kummalgi vanemal on sel ajal reeglina rohkem vaba aega ja laps saab sel ajal olla pikemalt kordamööda koos mõlema vanemaga. Puudutatud isik soovib määrata lapsega suhtlemiskorra ka ülestõusmispühade ja jaanilaupäeva ajaks. Kolleegium leiab, et ülestõusmispühade päevadena on mõistlik arvestada aega suurest reedest kui 1. ülestõusmispühani, s.o reedest kuni pühapäevani, kuna Eestis ei ole 2. ülestõusmispüha tööst vaba päev. Kolleegium määrab suhtlemiskorra ka jaanilaupäeva suhtes seotuna jaanipäevaga. Kolleegium muudab maakohtu määruse p 3.3 nimetatud tähtpäevadel suhtlemise korra osas ja määrab suhtlemiskorra nimetatud tähtpäevadel vanemate vahel järgmiselt: laps on iga paarisaasta ülestõusmispühad (suurest reedest kuni 1. ülestõusmispühani) emaga ja jaanilaupäeva - jaanipäeva (23.06 - 24.06) isaga, paaritutel aastatel vastupidi. Lapse üleandmine nimetatud tähtpäevadel toimub tähtpäeva esimese päeva (suur reede ja 23.06) hommikul kell 10.00 selle vanema juures, kus laps on. Vanemate puhkuste aegse suhtlemiskorra osas märgib kolleegium järgmist. Kolleegium leiab, et põhjendatud on määruskaebuse väide, et suvepuhkuste ajal (juuni, juuli, august) võiks laps olla maksimaalselt puhkava vanemaga, mitte kolmandate isikute juures. Samuti on põhjendatud väide, et maakohtu määratud neljanädalane lapse lahusolek isast ei ole lapse huvides. Seetõttu kolleegium muudab maakohtu määruse p 3.4 ja määrab lapsega suhtlemise korra vanemate suvepuhkuste perioodil järgmiselt: laps on vanemate suvepuhkuste ajal (23. nädalast kuni 34. nädalani k.a) kordamööda (alustades paaritul aastal ema juures olemisega ja paarisaastal isa juures olemisega) ühe nädala kaupa kummagi vanemaga. Lapse üleandmine mõlema vanema samaaegse

Tsiviilasi nr 2-13-28397

suvepuhkuse ajal toimub esmaspäeviti kell 10.00 selle vanema juures, kus laps on. Kui üks vanem märgitud perioodil töötab ja teine puhkab, siis on laps argipäeviti kell 9.00 - 18.00 puhkava vanemaga ja kell 18.00 kuni järgmise päeva hommikuni kell 9.00 tööl käiva vanemaga ning nädalavahetustel alates reedest kella 18.00-st kuni esmaspäeval kella 9.00-ni tööl käiva vanemaga. Lapse üleandmine toimub selle vanema juures, kus laps on. Puudutatud isiku väitel oleks põhjendatud määrata lapsega suhtlemise kord ka riiklikult kehtestatud koolivaheaegadel kevadel ja sügisel, kuna õpetajana saaks ta nendel vaheaegadel olla lapsega rohkem koos. Avaldaja ei ole selles osas oma seisukohta esitanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud suhtlemiskorra eraldi määramine nimetatud koolivaheaegadel, kuna laps ei käi koolis, vaid lasteaias, ja ei ole mõistlik määrata erinevat suhtlemiskorda ainult üks nädal kestvate koolivaheaegade ajaks. Suhtlemiskorra osas telefoni teel ja Skype ́i vahendusel leiab kolleegium järgmist. Avaldaja ja puudutatud isiku erimeelsused selles osas on suured. Puudutatud isiku väitel takistab avaldaja kõikvõimalikul moel lapsega suhtlemist telefoni teel ja seetõttu on vajalik määrata üksikasjalikum kord. Avaldaja väitel peab laps ise saama otsustada, kas ja millal ta soovib isaga telefoni teel suhelda ja seetõttu ei ole telefoni teel suhtlemist kui asjatut konfliktiallikat vaja reguleerida. Kolleegium leiab, et põhjendatud ei ole puudutatud isiku taotlus üksikasjalikuma korra määramiseks ega ka avaldaja väide, et telefoni teel ja Skype ́i teel suhtlemiskorra määramine ei ole üldse vajalik. Arvestades avaldaja ja puudutatud isiku äärmiselt konfliktseid suhteid on kolleegiumi arvates siiski vajalik määrata vähemalt vanemate kohustus kindlustada iga päev määratud ajal telefoni teel või Skype ́i teel lapse suhtlemisvõimalus teise vanemaga. Maakohus on määranud telefoni teel suhtlemise aja ka hommikuks kell 8.30 - 9.00. Puudutatud isiku väitel ei ole see temale sobilik aeg, sest töö eripära tõttu (töö õhtuti) peab ta hommikuti kauem magama ja peab hommikuse helistamise ajaks spetsiaalselt üles tõusma. Eeltoodut arvestades kolleegium muudab maakohtu määruse p 3.9 ja määrab, et vanem, kelle juures laps on, kindlustab lapse suhtlemisvõimaluse teise vanemaga telefoni teel või Skype ́i teel igal õhtul kell 20.00 - 20.30. Suhtlemisvõimaluse kindlustamise kohustus hõlmab muu hulgas suhtlemise takistamisest hoidumist ükskõik mil moel otseselt või kaudselt (suhtlemiseks määratud ajal telefoni või Skype ́i seadme väljalülitamine või äravõtmine, telefoni hääletule režiimile panek, lapse tähelepanu kõrvalejuhtimine jms). Nimetatud suhtlemisvõimaluse kindlustamise kohustus hõlmab ka vanema kohustust tagada, et lapse telefon või Skype ́i seade oleks määratud ajal töökorras ja kasutamiseks valmis. Suhtlemiskorra osas lapse haigestumise korral märgib kolleegium järgmist. Puudutatud isiku väitel on avaldaja püüdnud takistada lapse suhtlemist isaga selliselt, et ei anna last isale lapse haigestumise ettekäändel ja ei esita lapse haiguse kohta ka arstitõendit ning seetõttu on vajalik määrata, et avaldaja esitaks lapse haiguse kohta alati kohe arstitõendi. Avaldaja väitel ei ole ta kunagi kasutanud haigestumise ettekäänet lapse isale mitteandmiseks ja tavapäraselt annab perearst tõendi haigestumise kohta tagantjärele, s.o pärast tervenemist. Kolleegium leiab, et arstitõendi kohese esitamise kohustust ei ole mõistlik avaldajale panna, kuna sageli teatatakse lapse haigestumisest perearstile telefoni teel ja iga haigestumine ei nõua ka arsti kohest ja tingimatut sekkumist. Samas kolleegium leiab, et maakohtu määruse p 3.5 on mõistlik muuta selliselt, et lapse haigestumise tõttu ärajäänud suhtlemiskorrad isaga asendatakse esimesel võimalusel. Sellega oleks eelduslikult tagatud, et lapse haigestumine ei tekitaks tarbetuid vaidlusi

Tsiviilasi nr 2-13-28397

vanemate vahel ja ka see, et lapse haigestumise tõttu suhtlemise ärajäämisel ei väheneks lapsest lahus elava vanema suhtlemisaeg lapsega. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohus määruse p 3.5 muutmata. Määruskaebuse esitaja väitel on maakohus jätnud määratlemata, millised tähtpäevad on olulised ja ignoreerinud isa ettepanekuid selles osas. Määruskaebuse esitaja leiab 05.01.2015 avalduses, et lapsel on õigus viibida perekondlikel olulistel sündmustel ka väljaspool tavapärast suhtlemiskorda, kusjuures sündmusega seotud vanem teavitab teist vanemat sündmusest ette vähemalt 10 ööpäeva ja teisel vanemal puudub õigus last üritusele mitte lubada. Avaldaja 05.01.2015 ettepanekute kohaselt tuleks lapse vanemate ja vanavanemate sünnipäevade tähistamine planeerida nädalavahetusele, kui laps on suhtlemiskorra järgi vastava vanema juures ja kui see ei ole võimalik, võivad vanemad kokkuleppel ära vahetada terve nädalavahetuse. Maakohus on määranud suhtlemiskorra perekondlikel tähtpäevadel määruse p 3.6, märkides muu hulgas, et nädalavahetused vahetatakse juhul, kui tähtpäeva tähistamine langeb nädalavahetusele, kus laps on suhtlemiskorra järgi teise vanema juures, kusjuures vahetatav ja asendatav nädalavahetus ei mõjuta ülejäänud tavapärast suhtlemisgraafikut. Kolleegium leiab, et maakohtu määruse p 3.6 tuleb jätta muutmata. Põhjendatuks ei saa pidada puudutatud isiku väidet, mille kohaselt on arusaamatu kohtu nõue, et ühel õhtul toimuva sünnipäeva tõttu tuleb järgmise nädalavahetusega ära vahetada terve nädalavahetus. Kolleegiumi hinnangul on nädalavahetuse äravahetamine nendel juhtudel mõistlik, sest see ei riku kummagi vanema õigusi lapse suhtes. Tähtpäevaga seotud nädalavahetuse tervikuna äravahetamine osutub tegelikult vajalikuks vaid üksnes siis, kui tähtpäev langeb nädalavahetusele, mil laps ei ole suhtlemiskorra järgi täht-päevaga seotud vanema juures. Lisaks sellele on nädalavahetuse äravahetamine ka lapse huvides, vältides lapse liikumist ühe nädalavahetuse jooksul ühe vanema juurest teise juurde. Määruskaebuse esitaja taotleb suhtlemiskorra määramist lapse sünnipäeval selliselt, et laps veedab oma sünnipäeva paarisaastal ema juures ja paaritul aastal isa juures. Avaldaja ei ole selles osas oma seisukohta avaldanud. Maakohus ei ole määranud suhtlemiskorda lapse sünnipäevaks. Kolleegium leiab, et suhtlemiskord lapse sünnipäevaks tuleb määrata selliselt, et lapse sünnipäeval peab see vanem, kelle juures laps suhtlemiskorra järgi on, võimaldama teisel vanemal lapsega veeta vähemalt kaks tundi. Puudutatud isik soovib suhtlemiskorras määrata ka vanema õiguse sõita lapsega üks kord aastas kuni 10 päevaks välisreisile. Avaldaja ei ole selles osas oma seisukohta avaldanud. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku taotlus on iseenesest mõistlik, sest lastega välisreisidel käimine on tänapäeval tavapärane ja reisimine kahtlemata arendab last ja laiendab tema silmaringi. Samas peab kolleegium mõistlikuks, et lapse välisreisile kaasa võtmiseks peab olema teise vanema nõusolek. Selles küsimuses on kolleegiumi arvates vanemate kokkulepped võimalikud, kuna vanemad peaksid vastastikku olema eelduslikult huvitatud kokkuleppest. Maakohus ei ole lapsega reisimise osas suhtlemist korraldanud ja seetõttu kolleegium täiendab maakohtu määrust selles osas, määrates, et vanemal on õigus üks kord aastas kuni 10 päevaks võtta laps kaasa välisreisile teise vanema nõusolekul. Reisi aja lepivad vanemad kokku vähemalt kuu aega enne kavandatava reisi toimumist. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada maakohtu määruse resolutsiooni punktiga, mille kohaselt avaldajal ja puudutatud isikul on õigus kokkuleppel toimida lapsega suhtlemisel

Tsiviilasi nr 2-13-28397

kohtumäärusega määratud lapsega suhtlemise korrast erinevalt. Samas ei ole alust käsitleda kokkuleppimisest keeldumist suhtlemist korraldava määruse rikkumisena. Maakohtu 12.11.2013 määruse resolutsiooni p-ga 4 on puudutatud isiku suhtes kohaldatud lähenemiskeeldu selliselt, et puudutatud isikul on keelatud kolme aasta jooksul läheneda avaldaja koduks olevale majale lähemale kui 300 m, välja arvatud suhtlemiskorras kokkulepitud ajal lapse üleandmiseks. Maakohus on põhjendanud lähenemiskeelu kohaldamist sellega, et tunnistajate ütlustega on tõendatud puudutatud isiku poolt avaldaja eraelu puutumatuse ja rahu rikkumine. Puudutatud isiku väitel on maakohus lähenemiskeeldu kohaldanud ebaõigesti, kuna kohus on kohaldanud lähenemiskeeldu lisaks lapse ema elukohale ka ema enda suhtes, samuti ei ole kohus tuvastanud konkreetselt ühtegi juhtumit, mida võiks käsitleda lapse ema eraelu puutumatuse või rahu rikkumisena, samuti piirab lähenemiskeeld 300 m ulatuses lapse ema kodust drastiliselt ja põhjendamatult puudutatud isiku liikumisvabadust, muu hulgas ei saaks puudutatud isik viibida ka lapse lasteaias, mis asub umbes 200 m kaugusel lapse ema kodust. Avaldaja väitel ei ole ka käesoleval ajal ära langenud vajadus lähenemiskeelu kohaldamiseks, kuna 22.01.2015 oli järjekordne juhtum, kus puudutatud isik rikkus avaldaja kodurahu ja selle käigus lõhkus avaldaja kaamera, millega avaldaja püüdis jäädvustada rikkumist. Avaldaja esitas sündmuse kohta avalduse politseisse. Samas on avaldaja nõus, et puudutatud isikule tuleks kohaldada liikumispiirangut selliselt, et ta ei tohiks läheneda avaldaja elukohaks olevale majale ligemale kui 50 meetrit. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku väited on osaliselt põhjendatud. Maakohus on määruse punktis 4 sõnastuslikult kohaldanud puudutatud isiku suhtes lähenemiskeeldu avaldajale, kuid on keelanud läheneda avaldaja koduks olevale majale. Kolleegiumi hinnangul on maakohus selles osas määruse resolutsiooni ebaselgelt sõnastanud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-st 5 tulenevat lahendi resolutsiooni selguse ja ühemõttelisuse põhimõtet. Kolleegiumi hinnangul on maakohus puudutatud isikule sisuliselt kohaldanud liikumiskeeldu avaldaja elukoha suhtes, mitte lähenemiskeeldu avaldaja enda suhtes. Maakohus on põhimõtteliselt õigesti kohaldanud VÕS § 1055, mille järgi võib kannatanu nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist, kusjuures eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist, eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. Nimetatud säte võimaldab ka teatud piirkonnas viibimise ja liikumispiirangu kehtestamist, mida maakohus ongi tegelikult teinud. Seejuures ei ole maakohus määruses korrektselt tuvastanud asjaolusid ja analüüsinud tõendeid, mille alusel ta jõudis järeldusele, et liikumispiirangu kehtestamine on üldse vajalik ja just määratud ulatuses. Maakohus on rikkunud sellega TsMS § 436 lg 1 tulenevat lahendi põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus kõrvaldab eelnimetatud vea ning analüüsib esitatud asjaolusid ja tõendeid. Kuna avaldaja on praeguseks nõus liikumispiirangu kehtestamisega vaid 50 m ulatuses, siis ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida liikumispiirangu kehtestamise põhjendatust maakohtu määratud ulatuses. Kolleegium leiab, et avaldaja esitatud asjaolud annavad alust järelduseks, et puudutatud isik on korduvalt rikkunud avaldaja eraelu puutumatust ja kodurahu. PS § 26 järgi on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Lisaks sellele on PS § 33 järgi kodu puutumatu ja ei tohi tungida kellegi eluruumi, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja korras. Avaldaja väitel on puudutatud isik luuranud avaldaja korteri akende all, koputanud aknale ja püüdnud avaldaja korterisse tungida. Puudutatud isiku väitel ei ole ta teinud midagi seadusvastast, ta on käinud ainult mõned korrad avaldaja korteri juures ja koputanud ka aknale, kuid seda ainult nendel kordadel, kui suhtlemiskorra järgi peaks laps olema temaga, aga avaldaja ei ole last üle andnud. Tunnistaja

Tsiviilasi nr 2-13-28397

IH 15.10.2013 kohtuistungil antud ütluse järgi nägi tunnistaja, kuidas puudutatud isik novembris 2012 tõukas avaldaja elumaja hoovis avaldajat käega näkku. Tunnistaja KA 15.10.2013 kohtuistungil antud ütluse järgi nägi tunnistaja, kuidas puudutatud isik seisis avaldaja korteri akna all ja puudutatud isik ütles, et P jookseb toariietega toas ringi. Aknad asetsevad nii, et aknast näeb sisse. Avaldaja poolt kohtule esitatud politsei teatisest nähtub, et avaldaja pöördumine politseisse 22.01.2015 toimunud juhtumi osas on registreeritud. Eeltoodust järelduvalt on kolleegium seisukohal, et puudutatud isik on rikkunud mitmel korral avaldaja eraelu puutumatust ja kodurahu. Kuigi tuvastatav ei ole esitatud asjaolude ja tõendite põhjal avaldaja korteriruumidesse sisenemise katseid, leiab kolleegium, et kodu puutumatuse õigus hõlmab ka kodu lähiümbrust (elamu taraga piiratud krunti, hoovi). Kolleegiumi hinnangul ei saa õigustada avaldaja eraelu puutumatuse ja kodurahu rikkumist lapsega suhtlemise korra avaldajapoolse väidetava rikkumise ettekäändel isegi juhul, kui väidetav rikkumine isegi aset leiab. Kohtu määratud suhtlemiskorra rikkumise puhuks näeb TsMS § 563 ette kohtule avalduse esitamist lepitusmenetluse läbiviimiseks lapsega suhtlemist korraldava määruse rikkumise korral, mille ebaõnnestumise korral on kohtul võimalik TsMS § 563 lg 7 alusel muuta vajalikus ulatuses suhtlemist puudutavat määrust, vanema õigusi lapse suhtes ja kohaldada vajalikke sunnivahendeid. Samas leiab kolleegium, et liikumispiirangu kehtestamisel tuleb selle ulatuse määramisel järgida rangelt proportsionaalsuse nõuet, et ei piirataks isiku liikumist suuremal määral, kui tingimata vajalik on. Kuna avaldaja elukohaks on kortermaja, mille krunt on piiratud taraga, siis oleks käesolevas asjas esitatud asjaoludel põhjendatud kehtestada puudutatud isikule liikumispiirang selliselt, et talle oleks keelatud siseneda avaldaja loata avaldaja elukohaks oleva kortermaja taraga piiratud krundile (hoovi). Kolleegium leiab, et põhjendatud ei ole liikumispiirangu kehtestamine kohe kolmeks aastaks, s.o TsMS § 544 lg 1 teise lausega sätestatud maksimaalseks võimalikuks ajaks. Kolleegiumi hinnangul oleks käesoleval juhul mõõdukas kohaldada liikumispiirang üheks aastaks. Eeltoodust lähtudes muudab ringkonna-kohus maakohtu määruse punkti 4. Kolleegium leiab, et maakohtu määruse resolutsioonist tuleb välja jätta punkt 3.1, kuna see oli kehtestatud kuni 31.08.2014 ja on käesolevaks ajaks kaotanud kehtivuse. Vastuseks määruskaebuse ülejäänud väidetele märgib kolleegium järgmist. Põhjendamatu on kaebuse käsitlus kohtu nõudest, mille kohaselt peaks laps veetma kõik reedeõhtud, mil ema ise oma tööülesannete tõttu last hoida ega magama panna ei saa, kolmandate isikute juures. Kohtumäärusega on määratud selliselt, et puudutatud isik saab soovi korral paaritutel nädalatel ise võtta lapse lasteaiast ja olla temaga kuni kella 20.00, mil ta peab viima lapse avaldaja juurde. Seega viibib laps sel juhul pärast lasteaeda vähem kui kaks tundi kolmanda isiku hoole all seni, kuni ema koju tuleb. Nagu eespool märgitud, ei ole põhjendatud puudutatud isiku soov, et laps oleks paaritutel nädalatel kuni laupäeva hommikuni isa juures, sest sel juhul ei oleks lapse emal võimalik olla koos lapsega ühelgi laupäeva hommikul. Kolleegiumi hinnangul ei saa pidada põhjendatuks puudutatud isiku väidet, et laps ei peaks olema kolmandate isikute hoole all, kui kasvõi üks vanematest on töökohustustest vaba ja saaks lapsega tegeleda, samuti väidet, et vanem peaks 48 tundi varem teatama olukorrast, kus ta ei saa lapsega olla enam kui 4 tunni jooksul, välja arvatud tavapärane lasteaias veedetav aeg. Selline korraldus oleks mõeldav ainult juhul, kui vanemad elaksid koos ühises elukohas ja nende omavaheline suhtlemine oleks normaalne. Olukorras, kus vanemad elavad lahus ja laps elab ühe vanema juures, ei ole selline korraldus eluliselt võimalik,

Tsiviilasi nr 2-13-28397

seda eriti siis, kui vanemate suhted on konfliktsed. See viiks olukorrani, kus vanemad peaksid igapäevaselt tegelema selle korraldamisega, kelle juures laps parajasti olla saab. Vanemate konfliktse suhte tõttu viib see paratamatult pidevate arusaamatuste ja tarbetute vaidlusteni. Pealegi ei ole selline lapse siia-sinna viimine ja toomine tihti ka jooksva päeva jooksul sõltuvalt sellest, kes vanematest parajasti vaba on, lapse stabiilse elukorralduse huvides. Lahus elav vanem peab paratamatult leppima sellega, et lapse stabiilse elukorralduse huvides saab ta lapsega vähem suhelda, kui koos elades. Samuti ei ole mõistlik nõuda, et lapsega koos elav vanem ei tohi igapäevases elus jätta last vajadusel üldse kolmandate isikute hoole alla. Põhjendamatu on kolleegiumi hinnangul ka määruskaebuse etteheide maakohtule, et kohus on jätnud reguleerimata lapsega suhtlemise erandlikes olukordadeks, näiteks kui isa soovib minna lapsega mõnele kultuurisündmusele või muule lapsele meelepärasele sündmusele väljaspool tavapärast suhtlusaega. Kolleegium selgitab, et kohus ei saa sellises olukorras, kus vanemad ei suuda ise kokku leppida lapsega suhtlemise korraldamises ja vanemate omavahelised suhted on konfliktsed, määrata lapsega suhtlemiskorda nö erandlikeks olukordadeks selliselt, et seda oleks võimalik ka täita. Just vanemate suutmatuse tõttu korraldada lahus elava vanema suhtlemist lapsega kokkuleppel ei ole võimalik määrata suhtlemiskorda sellisteks erandlikeks olukordadeks, kus olukorra erandlikkuse üle saab suvaliselt otsustada vanem ise (“näiteks kui isa soovib minna kultuurisündmusele”). Seetõttu tuleb muudeks erandlikeks olukordadeks lapsega suhtlemis ekord jätta vanemate kokkuleppe küsimuseks. Määruskaebuse väited, mis puudutavad lapse huvialaringide ja kooli valikut, lapse asju ning puudutatud isiku rahalisi nõudeid, on kolleegiumi hinnangul asjakohatud, kuivõrd ei puuduta käesoleva vaidluse esemeks olevat suhtluskorda. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapse esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda.

allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

A. Tänav

K. Kaijanen

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.