2-13-3556/50 - Perekonnaõigus - Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

24.detsembri emaga. Isaga veedab laps 25.12.2013-01.01.2014. Järgnevatel aastatel vaheldumisi, st ühel aastal emaga ja teisel aastal isaga. Lapse üleandmine on 24. ja 25. detsembril hiljemalt kell 12.00. lapse elukohas; 8. Oma sünnipäeval viibib laps koos vanematega vanemate vahel kokkulepitud kohas ja korras; 9. Ajal, mil laps viibib ühe vanema juures, võimaldatakse teisel vanemal lapsega telefoni teel suhelda; 10. Kuni 2-nädalasest puhkusest välisriigis kohustub üks vanem teist vanemat teavitama, kui välisriigis viibimine on pikem kui 2 nädalat, tuleb küsida teise vanema nõusolekut; 11. Terviserikke korral jääb laps selle vanema juurde, kelle juures olles ta haigestus, kuni tervisliku seisundi paranemiseni sedavõrd, et ühe vanema juurest teise vanema juurde viimine ei ole talle kahjulik. Lapse haigestumisel on eemalviibival vanemal õigus last külastada. Vanemad ei loe terviserikkeks haigestumist kergematesse haigustesse nagu kohaja nohu; 12. Vanema viibimisel välisriigis, kui last ei ole võimalik sinna kaasa võtta, antakse esmajärjekorras teisele vanemale võimalus sellel ajal lapsega koos olla. Vanem võib kuni lapse kooli minekuni võtta lapse kaasa kuni ühenädalasele tööreisile kaks korda aastas; 13. Lapse vanemad suhtlevad omavahel viisakalt ja hoiduvad üksteise halvustamisest; 14. ML tasub igakuiselt LL-le elatise summas 170 eurot SS arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX, AS-s Swedbank alates maist 2013. 14.11.2014 ja 21.11.2014 esitas ML Harju Maakohtule taotluse, milles palus selgitada seoses kompromissi tõlgendamisel tekkinud probleemidega territoriaalsuse küsimust LL viibimiskoha, lasteaiakoha ja perearsti valikul. Taotluse kohaselt sõitis avaldaja 29.07.2014 koos lapsega Rootsi Kuningriiki ning teavitas ML sellest e-kirjaga alles 30. juulil (s.o üks päev enne kokkuleppekohast lapse ja isa koosviibimise nädalavahetuse algust). Kirjas teatas avaldaja, et jääb edaspidiselt lapsega elama Rootsi Kuningriiki ning edaspidiselt ei toimu isa ja lapse suhtlust määruses kokkulepitu kohaselt. Perekonnaseaduse § 138 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt pöördus ML 08.08.2014 kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolude olulise muutuse tõttu hooldusõiguse üleandmiseks avaldusega Harju Maakohtu poole (tsiviilasi nr 2-14-55619). Kuna lapse äraviimine alaliselt välisriiki elama ei olnud ML-ga kokku lepitud ja avaldaja tegi seda salaja, hoides seejuures last välisriigis kinni ning takistades igasugust lapsega suhtlemist, esitas ML 14.08.2008 Eesti Vabariigi Justiiitministeeriumile, lähtudes lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelisest konventsioonist ning Euroopa Nõukogu määrusest nr 2201/2003 (nn Brüssel IIa), taotluse lapse tagasitoomiseks. Eesti Vabariigi Justiitsministeerium, pidades taotlust põhjendatuks, edastas selle Rootsi Kuningriigi keskasutusele. Kuna avaldaja keeldus lapse vabatahtlikust Eestisse naasmisest, algatati Stockholmi Ringkonnakohtus vastav menetlus, millega seoses peatas Harju Maakohus hooldusõiguse üleandmise menetluse tsiviilasjas 2-14-55619. Stockholmi Ringkonnakohus, tuginedes tsiviilasjas 2-13-3556 sõlmitud kompromissi punktidele 1-3, jättis oma 11.11.2014 otsusega (nr Ä 13385-14) LL Eesti Vabariiki tagastamata, kuivõrd määrusesse pole selgesõnaliselt kirja pandud, et elukoha määramise õigus on avaldajal ainult Eesti Vabariigi piires. Seejuures jäeti aga tähelepanuta määruse teised punktid ning seega määruse üldise eesmärgi tõlgendus. Kuivõrd ML sooviks ja eesmärgiks oli ja on säilitada LL osas hooldusõigus ning pidev otsene suhtlemine lapsega, ei saa nõustuda Stockholmi Ringkonnakohtu tõlgendusega Harju Maakohtu määruse osas. Kompromissi punkti 2 kohaselt otsustusõigus lapse viibimiskoha osas kuulub küll lapse emale, kuid kui välisriigis viibimine on pikem kui 2 nädalat, tuleb küsida teise vanema

nõusolekut (määruse punkt 10) ja vanema viibimisel välisriigis, kui last ei ole võimalik sinna kaasa võtta, antakse esmajärjekorras teisele vanemale võimalus sellel ajal lapsega koos olla (määruse punkt 12). Eelnevast tulenevalt palus ML kohtul TsMS § 478 lg 6 kohaselt seoses määruse tõlgendamisel tekkinud probleemidega selgitada 20.02.2014 määrust, millega kohus kinnitas menetlusosaliste vahel kompromissi ning lõpetas tsiviilasja menetluse. Seejuures ei taotle ML määruse sisu muutmist. Kuna kohtumenetlus on käimas Rootsi Kuningriigis ja menetlus hooldusõiguse osas Eesti Vabariigis on peatatud, ei saa käesoleval ajal esitada TsMS § 368 lõikes 2 nimetatud hagi. Esimese astme kohtu määrus 28.11.2014 määrusega selgitas kohus Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse, millega kinnitati ML ja avaldaja kompromiss, resolutsiooni punkte 2 ja 3 järgmiselt: otsustusõigus lapse viibimiskoha, lasteaiakoha ja perearsti valikul kuulub lapse emale Eesti Vabariigi piires. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 478 lg 6 kohaselt võib kohus hagita menetluses menetlusosalise taotlusel menetlust lõpetavat määrust selgitada, muutmata selle sisu, kui see on vajalik määruse täitmiseks ning selgitamiseks ei saa esitada sama seadustiku § 368 lõikes 2 nimetatud hagi. TsMS § 368 lg 2 sätestab, et täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral võib sissenõudja või võlgnik esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Sellise nõudega tuvastushagi võib esitada täitedokumendi selgitamiseks ka muul juhul, kui täitedokumendi täitmise või toime üle on menetlusosaliste vahel tekkinud vaidlus. Kohtu arvates ei ole käesoleval juhul tuvastushagi esitamine võimalik, kuna täitemenetlus ei ole käimas. Samuti ei vaidle ML käesoleval ajal teise poolega, vaid soovib tõendada oma seisukohti Rootsi kohtule. Seega esitas ML põhjendatult taotluse määruse tõlgendamiseks, mitte aga tuvastushagi. Kohus, hinnates 20.02.2014 Harju Maakohtu määruse teksti, asus seisukohale, et määruse teksti tuleb tõlgendada selliselt, et ema otsustusõigus lapse viibimiskoha, lasteaiakoha ja perearsti valikul on piiratud Eesti Vabariigiga. Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse resolutsiooni punkti 2 kohaselt kuulub otsustusõigus lapse viibimiskoha suhtes lapse emale. Määruse resolutsiooni punkti 3 kohaselt otsustusõigus lapse lasteaiakoha ja perearsti valikul kuulub lapse emale. Määruse resolutsiooni punkti 10 kohaselt kuni 2-nädalasest puhkusest välisriigis kohustub üks vanem teist teavitama ja kui välisriigis viibimine on pikem kui 2 nädalat, tuleb küsida teise vanema nõusolekut. Määruse resolutsiooni punkti 12 kohaselt vanema viibimisel välisriigis, kui last ei ole võimalik sinna kaasa võtta, antakse esmajärjekorras teisele vanemale võimalus sellel ajal lapsega koos olla ning vanem võib kuni lapse kooli minekuni võtta lapse kaasa kuni ühenädalasele tööreisile kaks korda aastas. Nimetatud sätete tekstist nähtub, et lapse välisriigis viibimisest lühemalt kui 14 päeva, peab vanem teist vanemat teavitama ja lapse välisriigis viibimiseks pikemalt kui 14 päeva, peab vanem küsima teise vanema nõusolekut, kaks korda aastas võib vanem viia lapse koos endaga nädalasele tööreisile ning kui vanem viibib välisriigis ilma lapseta, on laps samal ajal teise vanemaga. Kohus leidis, et eeltoodust tuleneb üheselt, et punktides 2 ja 3 sätestatud emale kuuluv otsustusõigus lapse viibimiskoha, lasteaia ja perearsti valikul on piiratud Eesti Vabariigiga. Vastasel juhul ei oleks olnud vajadust määruses eraldi reguleerida vanemate õigusi ja kohustusi seoses lapse välisriigis viibimisega. Määruse tõlgendamisel ilmneb seega, et lapsega välisriigis viibimisel pikemalt kui kaks nädalat, samuti lapse lasteaia ja perearsti valikul välisriigis, on vanematel ühine hooldusõigus. TsMS § 478 lg 4 kohaselt määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on

tehtud, kui seadusest ei tulene teisiti. Määrus kehtib ja kuulub täitmisele kättetoimetamisega LL vanematele ML-le ja avaldajale. Määruskaebus 18.12.2014 esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada Harju Maakohtu 28.11.2014 määruse ja teha uue määruse, mille kohaselt tuleb Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse resolutsiooni punkte 2 ja 3 tõlgendada selliselt, et otsustusõigus lapse viibimiskoha, lasteaiakoha ja perearsti valikul kuulub lapse emale territoriaalse piiranguta. Menetluskulud palub avaldaja jätta ML kanda. Avaldaja leiab, et määruse selgitamisega on kohus muutnud määruse sisu, milline asjaolu on selgelt vastuolus TsMS § 478 lg-s 6 sätestatuga. Maakohus on selgitustaotluse lahendamisel rikkunud õigusnormi (TsMS § 631 lg 2), kuivõrd TsMS § 478 lg-t 6 on ebaõigesti kohaldatud. Kohtu tõlgendus 20.02.2014 määruse resolutsiooni punktidest 2 ja 3 on meelevaldne ega vasta määruse tegelikule mõttele. Kohus on põhjendamatult piiranud avaldaja õigusi lapse suhtes, otsustusõigust lapse viibimiskoha, lasteaiakoha ja perearsti valikul Eesti Vabariigi territooriumiga. Kui vanematel oleks olnud tahtlus piirata eelnimetatud otsustusõigusi Eesti Vabariigi territooriumiga, oleksid vanemad territoriaalses piirangus ka kompromissi sõlmides kokku leppinud. ML on selgitustaotluses esitanud kohtule eksitavaid väiteid, mis on ilmselt mõjutanud kohtu tõlgendust määruse osas. Õige ei ole väide, nagu oleks Stockholmi Maakohus jätnud ML taotluse rahuldamata põhjusel, et tsiviilasjas nr 2-13-3556 20.02.2014 tehtud määrusesse pole selgesõnaliselt kirja pandud, et lapse elukoha määramise õigus on puudutatud isikul I vaid Eesti Vabariigi piires. Samuti on eksitav väide, et tähelepanuta jäeti kõnealuse määruse teised punktid ja seega määruse üldise eesmärgi tõlgendus. Avaldaja juhib tähelepanu, et Stockholmi Maakohus jättis lapse tagastamise taotluse rahuldamata sellepärast, et kõikide määruse punktide koosmõjus ei saa asuda seisukohale, et avaldaja otsustusõigus lapse viibimiskoha osas on piiratud Eesti Vabariigi territooriumiga. Lisaks juhib avaldaja tähelepanu asjaolule, et tsiviilasjas nr 2-14-55619 (ML avaldus lapse LL ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ML-le lapse viibimiskoha, haridus- ja terviseküsimuste osas otsustusõiguse üleandmiseks) on lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja, vandeadvokaat Andres Lusmägi, avaldanud selgesõnaliselt arvamust, et kõnealuse määruse kohaselt kuulub puudutatud isikule I määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 alusel otsustusõigus lapse viibimiskoha, lasteaiakoha ja perearsti valikul ning määruse resolutsiooni punkti 10 sõnastusest ilmneb, et sellega reguleeritakse hoopis puhkuse tõttu välismaal viibimist, mitte ei piirata puudutatud isiku I otsustusõigust lapse viibimiskoha osas, nagu arvab ekslikult ML. 09.02.2015 esitatud määruskaebuse täienduses märgib avaldaja, et ML-l ei ole määruse punktides 2 ja 3 nimetatud küsimuste osas hooldusõigust. Lapse viibimiskoha, perearsti ja lasteaia valiku osas kuulub avaldajale ainuhooldusõigus. Suhtluskord ja hooldusõigus on erinevad institutsioonid ja isegi suhtluskorra rikkumine ühe vanema poolt ei too automaatselt kaasa muudatusi tema hooldusõiguses. Muudatuste tegemiseks vanema hooldusõiguses tuleb kohaldada PKS § 138 lg-t 1, mille kohaselt kui vanema hooldusõigus kuulub ainult ühele vanemale, võib teine vanem kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt või täielikult temale üle. Vastus määruskaebusele Puudutatud isik ML palub jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 28.11.2014 määrus tuleb tühistada ja jätta ML taotlus määruse selgitamiseks rahuldamata. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, mille kohaselt on maakohus vaidlustatud määruses muutnud Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse sisu, rikkudes sellega TsMS § 478 lõiget 6. Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse resolutsiooni punktide 1-3 kohaselt kuulub lapse emale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, perearsti ja lasteaia valiku osas. Pooled ei ole kompromissi sõlmimisel soovinud eelnimetatud küsimustes avaldaja ainuhooldusõigust piirata. TsMS § 478 lg-s 6 ettenähtud selgitamise raames ei saa kohus muuta varasemalt tehtud määruse sisu. Käesoleval juhul on maakohus muutnud Harju Maakohtu 20.02.2014 määrusest tulenevat lapse emale kuuluvat ainuhooldusõigust lapse viibimiskoha, perearsti ja lasteaia valiku osas, nähes ette territoriaalse piirangu nende küsimuste otsustamisel. Ringkonnakohus selgitab, et muudatuste tegemist poolte vahel Harju Maakohtu 20.02.2014 määrusega kinnitatud vanemate hooldusõiguse küsimustes saanuks teine vanem taotleda kohtult vastava määruse vaidlustamise korras, taotledes hooldusõiguse osaliselt või täielikult temale üleandmist. Kuivõrd Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse punktist 1 tuleneb üheselt lapse ema ainuhooldusõigus punktides 2 ja 3 nimetatud otsustusõiguste tegemisel, puudub ringkonnakohtu hinnangul erinevalt määruskaebuses taotletust vajadus uue määruse tegemiseks ja lapse emale kuuluva ainuhooldusõiguse osas territoriaalse piirangu puudumise märkimiseks. Selles osas jääb määruskaebus rahuldamata. Eeltoodud põhjendustel tuleb vaidlustatud maakohtu määrus tühistada ja määruskaebus osaliselt rahuldada.