2-13-19445/48 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

3.Viru Maakohus rahuldas 28. märtsi 2014 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja kostja P.P. lt elatise hageja P.P. kasuks igakuise elatusrahana 177,50 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuni P.P. täisealiseks saamiseni, s.o 1. augustini 2019, ning hageja M. E. P kasuks igakuise elatusrahana 177,50 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuni M. E. P täisealiseks saamiseni, s.o 27. märtsini 2026. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja elatise võla hagejate ees suurusega 80 eurot perioodist 29. aprill 2013 kuni 1. august 2013. Elatis ja elatise võlg tuleb kostjal tasuda hagejate seadusliku esindaja M. P arvelduskontole nr XXX AS-s SEB Pank. Hagejate nõuded elatise saamiseks üle seadusliku miinimumi jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on vaidluses määravat tähtsust omav küsimus, kas hagejate õigus saada elatist rahas (perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 1), juhul kui on tagatud elatise saamine riikliku miinimumi ulatuses, on prevaleeriv hagejate õiguse ja kostja kohustuse ees suhelda lahus elava vanemaga (PKS § 143 lg 1), ning kohus võrdleb neid kaht õigust, hinnates, kas kostjal on olemas mõjuv põhjus PKS § 100 lg 1 mõttes ülalpidamise andmiseks muul viisil. Kohus leidis, et poolte vahel eksisteeris enne hagi esitamist kohtuväline kokkulepe elatise maksmise kohta. Hagejate ja kostja vahel ei ole jõustunud kohtulahendit, nõue tsiviilasjas nr 2-12-2387 jäi läbi vaatamata, kuid kostja on tasunud elatist hagejate nõutud ulatuses, s.o 160 eurot hagejale I ja 140 eurot hagejale II. Seega on hagejad esitanud hagi põhjusel, et kostja makstav elatis on ebapiisav. PKS § 100 lg-st 3 tulenevalt kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Kostja on elatise maksmise kohustust riikliku miinimumi ulatuses menetluse ajal vabatahtlikult täitnud alates augustist 2013. 2013. a elatise miinimumsuurus oli 160 eurot. Seega peab kostja hagejatele tasuma perioodi 29.04.–31.12.2013 eest täiendavalt 80 eurot. 2014. a on elatise miinimumsuurus 177,50 eurot. Kohus oli seisukohal, et on põhjendamatu rahuldada hagejate hagi üle PKS § 101 lg-s 1 toodud miinimumi. Viru Maakohtu 11.09.2013 määrusest tsiviilasjas nr 2-12-7156 lastega suhtlemise korra määramise kohta nähtub, et kostjal on õigus veeta lastega aega igal kuul ühel nädalavahetusel reedest pühapäevani ning koolivaheaegadel 1 nädal talvevaheajal, 1 nädal kas suvisel või kevadisel koolivaheajal ja 1 kuu suvisel koolivaheajal. Seega minimaalselt suhtlevad lapsed kostjaga koolivaheaegadel 44 päeva. Lapsed võivad koos kostjaga reisida Soome Vabariiki, sõidukulud katab kostja. Ka laste ülalpidamiskulud kostja juures viibimisel katab kostja. Hagejate õigustatud vajadus PKS § 99 lg 1 mõttes on suhtlemine kostjaga ning selle suhtlemise raames tehtavad kulutused kuuluvad alaealise ülalpeetava kasvatamise kulude hulka PKS § 99 lg 2 mõttes.

Kohus leidis, et kuivõrd laste igapäevane tavapärane toimetulek on tagatud elatise tasumisega PKS § 101 lg-s 1 toodud määras, ei kahjusta ülejäänud osas ülalpidamise andmine muul viisil laste huve ega arengut. Kostja poolt vabatahtlikult tehtavad kulutused lastega suhtlemisel (reisikulud koos lastega Soome Vabariiki ja tagasi, ülalpidamiskulud kostja juures, riided, lõbustused jne) on PKS § 100 lg-s 1 toodud mõjuvaks põhjuseks ülalpidamise andmiseks muul viisil. Hagi rahuldamine hagejate soovitud ulatuses, s.o kokku 479,25 eurot, mõjutaks otseselt hagejate suhtlemisvõimalust kostjaga ja ülalpidamist kostja juures viibides, kuna kostja sissetulek on ca 1000–1300 eurot kuus. Juhul kui ülalpidamise andmine rahas (eeldusel, et kohustatud isik juba täidab korrektselt elatise maksmise kohustust riikliku elatisemiinimumi ulatuses), võib mõjutada laste suhtlemise võimalusi ja sagedust teises riigis viibiva vanemaga ning saada takistuseks kohtulahendiga kindlaks määratud suhtlemiskorra täitmisel, on laste ja vanemate suhtlemise tagamine selgelt prevaleeriv laste huvi täiendava rahalise elatisesumma saamise ees. Elatise määramine eelkõige rahas ei tohi võtta lahus elavalt vanemalt võimalust lastega piisaval määral suhelda, sest see kahjustab otseselt nii laste kui ka vanemate PKS § 143 lg-s 1 toodud õigust ja kohustust lapsega suhelda. PKS § 143 lg 2 sätestab vanema kohustuse hoiduda tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Antud sätte mõte on kooskõlas kostja vastuväitega hagile, mille kohaselt elatise nõudmine üle miinimumsumma mitte ei taga lastel harjumuspärast elulaadi, mille hulka kuulub suhtlemine lahus elava vanemaga, vaid pigem kahjustab seda ning on hagejate seadusliku esindaja, mitte hagejate huvides. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et kostja on kohtumenetluse ajal vabatahtlikult andnud lastele täiendavalt ülalpidamist, ostes neile asju, mida hagejate seaduslik esindaja on soovinud. Kohus luges esitatud dokumentide (kulukviitungid, kohtu seatud esialgne kord ja hagejate seadusliku esindaja aruanne selle täitmise kohta) põhjal tõendatuks, et mõlemad vanemad panustavad laste vajadusteks lisaks elatisemiinimumile ka täiendavas ulatuses ning see panustamine on mõlema vanema poolt vabatahtlik. Mõlemal vanemal on õigus tegeleda lastega ning pakkuda neile esemeid ja lõbustusi oma äranägemisel, juhul kui laste põhivajadused on kaetud ja harjumuspärane eluviis tagatud. Asjaolu, et hagejate seaduslik esindaja ei ole nõus mitte ühegi tegevuse või esemega, mida soovib lastele anda kostja, ei ole argumendiks elatise väljamõistmiseks üle seaduses ette nähtud miinimumi. Laste peamiseks huviks ei ole mitte võimalikest suurima rahalise elatise saamine, vaid mõistlik ja tasakaalustatud elukorraldus ning areng, sealjuures on üks olulisemaid laste arenguks vajalikke tegureid võimalus suhelda mõlema vanemaga. Kohtul puudub kahtlus, kas kostja ka edaspidi neid kulutusi teeb ja lastega suhtleb. Juhul kui kostja edaspidi tahtlikult ei täida lastega suhtlemise korda ja vabatahtlikult kohtulahendis märgitud kulutusi lastele vajalikele esemetele ei tee, võib hagejatel tekkida õigus nõuda määratud elatisesumma suurendamist, kuna hagejad kaotavad sel juhul olulises osas oma tavalises elulaadis (nt hagejate ülalpidamiskulud nende 44 päeva vältel, mil hagejad on täiendavalt kostja ülalpidamisel, lõbustused, reisimine jne). Asjas ei oma määravat tähtsust hagejate seadusliku esindaja poolt lastele tehtud kulutuste täpse suuruse tõendamine. Kohtul ei ole kahtlust selles, et hagejate seaduslik esindaja on lastele kulutusi tehes toiminud heas usus. Seetõttu jättis kohus täiendavalt analüüsimata tõendid lastele tehtud kulutuste osas, kuna selleks puudub vajadus. Hagejale I on määratud keskmine puue. Samas saab hageja I hagejate seadusliku esindaja sõnul puudetoetust 69 eurot kuus ning hagivalduses toodud arvestuse kohaselt kulub ravimitele ja hügieenitarvetele kuus keskmiselt 36 eurot. Hagejal II on tuvastatud keskmine puue kestusega 1 aasta. Andmeid puudetoetuse kohta ei ole hageja esitanud. Kostja ei vaidlustanud kulutusi ravimitele. Tegemist on astmaga, mille puhul on vajalik inhalaator ja ravimite manustamine vastavalt vajadusele. Kohus leidis, et hagejale I määratud puudetoetus 69 eurot katab ära kogukulutused ravimitele ja hügieenitarvetele (36 eurot kuus), mistõttu ei ole elatise suurendamine üle PKS § 101 lg-s 1 toodud minimaalmäära põhjendatud, kuna puudest tulenevad kulutused ravimitele on kaetud puudetoetusega.

4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru Maakohtu 28. märtsi 2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis nende nõuded rahuldamata, ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt välja igakuine elatis hageja P.P. kasuks 248,50 eurot ja M. E. P kasuks 230,75 eurot kuus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jättis kohus PKS §-i 99 kohaldades hindamata, millised on hagejate tegelikud vajadused. Hagejate vajaduseks PKS § 99 lg 1 mõistes ei ole suhtlemine kostjaga ja selle suhtluse raames tehtavad kulutused ei ole laste ülalpidamiskulud. PKS § 143 kohaselt on isal kohustus oma lastega suhelda. Seega lastega suhtlemise kulud on kostja isiklikud kulutused. Kohus lähtus ka asjaolust nagu kostja suhtleks lastega vastavalt Viru Maakohtu 11.09.2013 määrusele tsiviilasjas nr 2-13-7156, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Praeguse kohtumenetluse ajal on kostja lastega suhelnud ühel korral, jaanuaris 2014. Tegemist oli talvise koolivaheajaga, mil kostja lapsed Soome viis. Kostjale on lastega suhtlemise võimalus tagatud iga kuu ühel nädalavahetusel, kuid seni ei ole kostja seda võimalust kasutanud. Kostja väide, et ta soovib lastega aktiivselt suhelda ning teeb neile vabatahtlikult kulutusi, on seega kohut eksitav. Isegi kui lastega suhtlemiseks tehtavaid kulutusi võiks lugeda ülalpidamiskuluks PKS § 99 mõttes, ei saa põhjendatud sõidukulud olla märkimisväärsed. Kostjal oleks võimalik lastega kohtuda iga kuu ühel nädalavahetusel, ööbides oma korteris Jõhvis. Seeläbi väheneksid kostjal reisikulud koos lastega Soome ja tagasi ning oleks tagatud oluliselt tihedam suhtlus lastega, mis vastaks laste huvidele enam, kui kulutada isaga suhtlemiseks tunde sõitmisele ühest riigist teise; 2) kohaldas kohus valesti PKS § 100 lg-t 1. Kuna lastega suhtlemiseks tehtavaid kulutusi ei saa lugeda laste ülalpidamiskuluks, ei saa nende kulude näol olla tegemist kostjal PKS § 100 lg 1 mõttes mõjuva põhjusega elatise andmiseks lastele muul viisil kui rahas. Kohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus põhjendab miinimummäärast suurema elatise väljamõistmata jätmist sellega, et kostja suhtlemiskulud on suured ja kuuluvad elatise hulka. Samas ei ole kohus tuvastanud, millisel määral kostja lastega suhtleb, ega konkreetseid kulusid seoses suhtlusega (reisikulusid, laste ülalpidamiskulud (toit, riided, lõbustused) laste Soomes viibimise ajal). Hagejad on seevastu hagile lisanud kõik ülalpidamisega seotud kuludokumendid, mis kinnitavad nende igakuiseid vajadusi. Kohus jõudis muuhulgas ekslikult järeldusele, et hageja I puudetoetus katab ära mõlema hageja ravimi- ja hügieenikulud. Kohus tuvastas valesti kostja kuusissetuleku suuruseks 1000–1300 eurot. Kostja esitatud palgadokumentidest nähtuvalt saab kostja töötasu kaks korda kuus. Kostja palgaandmed on esitatud 5 kuu kohta (26.08.2013–26.01.2014). Kostja 5 kuu sissetulek on 12 929,75 eurot ja keskmine kuusissetulek seega 2585,95 eurot. Sellise sissetuleku juures on raske ette kujutada majanduslikku raskust lastega suhtlemisel ning neile elatise maksmisel. Laste ema 6 kuu sissetulek on 7038,19 eurot, s.o keskmiselt 1173,03 eurot kuus. Kuna kohus tuvastas valesti kostja kuusissetuleku suuruse, siis ei arvestanud kohus vanemate sissetulekute erinevust ja jättis kohaldamata PKS § 105 lg 3; 3) kuuluvad lapse põhivajaduste hulka eluasemekulud. Kohus rikkus selgitamiskohustust, jättes hagejatele selgitamata eluasemekuludega seonduva. Riigikohus on leidnud (3-2-1-69-13, p-d 17, 20), et ülalpidamise ulatust määrates tuleb arvestada lapse vajadust kasutada eluaset ning seda sõltumata asjaolust, kas laps elab vanema üüritud, liisitud või vanemale omandiõiguse alusel kuuluvas eluruumis, mille omandamiseks võib vanem olla võtnud laenu. Eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnatava eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu. Seega tuleb hagejate eluasemekulude kindlaksmääramisel arvestada lisaks kommunaalkuludele ka eluaseme

9.4.Hagejate muudest vajalikest igakuistest kuludest (I kd, t.l 42-43, p-d 3.4 ja 3.5) on kostja vaidlustanud kulutusi toidule ja huvidele ning hageja II lasteaiatasu suurust. Kulutuste nimekirjast nähtuvalt on hageja I vajalikud kulutused toidule 180 eurot kuus ja hageja II vajalikud kulutused toidule 160 eurot kuus. Ringkonnakohus leiab, et hagiavaldusele lisatud ostutšekid ei tõenda kulutuste suurust hagiavalduses märgitud suuruses. Kostja on leidnud, et kummagi hageja vajalike kulutuste suurus toidule ühes kuus on 100 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kulutused toidule 100 eurot lapse kohta kuus on mõistlikud PKS § 99 tähenduses ning lähtub nendest. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE poolt 2013. a koostatud „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ kohaselt on kahe lapsega leibkonnas kulud toidule ühes kuus alla 100 euro lapse kohta ning kahe lapsega leibkonnas on lapse ülalpidamiskulude suuruseks 304 eurot lapse kohta. Kulutuste nimekirja kohaselt moodustavad mõlema hageja kulud hobidele ja meelelahutusele kuus 50 eurot. Kostja seisukoha järgi ei ole hagejad kulutuste suurust huvidele tõendanud ning lähtuda tuleks kulutuste suurusest 30 eurot kuus lapse kohta. Hagiavaldusele lisatud tõenditest nähtuvalt on M. P teinud muu hulgas kulutusi lastele seoses laste osavõtuga suvelaagritest (I kd, t.l 127-129) ning võimaldanud lastel külastada erinevaid meelelahutuskohti (I kd, t.l 66), kuid esitatud tõenditest ei nähtu, et kulutused seoses huvidega ületaks keskmiselt 30 eurot lapse kohta kuus. Seetõttu tuleb lähtuda kulutuste suurusest 30 eurot kuus lapse kohta. Hageja II lasteaiatasu suurus on konto väljavõtete (I kd, t.l 50-56) järgi keskmiselt 33,15 eurot kuus. Kulutuste nimekirjas märgitud kulutuste suurus 40 eurot kuus ei ole tõendatud. Eelnevast tulenevalt moodustavad hageja I muud igakuised vajalikud kulutused (I kd, t.l 42 p 3.4) kokku 253,97 eurot (100+20+30+30+20+13,97+20+20=253,97) ning hageja II muud igakuised vajalikud kulutused (I kd, t.l 43, p 3.5) kokku 233,15 eurot (100+20+30+30+33,15+10+10=233,15). Hagejale I on määratud keskmine puue kuni 30.11.2014 ning ta saab puudetoetust 69 eurot kuus. Hagejale II oli määratud puudetoetus kuni 31.07.2014 summas 69 eurot kuus. Kuna hagiavaldusele lisatud kulutuste nimekirja kohaselt on mõlemale hagejale tehtavate kulutuste

9.5.Nähtuvalt asja materjalidest on laste ema keskmine sissetulek kuus 1173,03 eurot ning laste isa keskmine sissetulek kuus 2585,95 eurot (II kd, t.l 40-51). Maakohtu seisukoht, et laste isa sissetulek on 1000-1300 eurot kuus, on ekslik. Seega suudavad mõlemad vanemad anda lastele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning seda on kinnitanud ka laste ema (I kd, t.l 43). Põhjendatud on apellantide see väide, et maakohus ei andnud hinnangut PKS § 105 lg-s 3 sätestatule. PKS § 105 lg 3 teise lause kohaselt iga osavõlgniku kohustuste suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Nimetatud sättest tulenevalt peab mõlema vanema kohustuste suuruse kindlakstegemisel arvestama nii vanemate sissetulekut, varalist seisundit kui ka vanemate ja laste omavahelisi suhteid. Eelnevast järelduvalt ei ole õige apellantide seisukoht, et kuna laste isa sissetulek on laste ema sissetulekust ca kaks korda suurem, tuleb ainuüksi sissetulekute proportsiooni arvestades jätta laste isa kanda laste ülalpidamiskuludest 68,8% ja ema kanda 31,2%. Maakohtu istungil 12.02.2014 (II kd, t.l 3 pöördel) on kostja kinnitanud, et ühisvara jagamisel lähtuti sellest, et lapsed jääksid elama elamusse ja korter jääks kostjale. Samuti on kostja kinnitanud, et ta täidab korteril lasuvat laenukohustust summas 66,26 eurot kuus ning korteris elab laste ema perekonnatuttav, kellelt ta üüri ei nõua. Seoses töötamisega Soomes üürib ta elamispinda Helsinkis ning üüri suurus on 800 eurot kuus. Samuti tasub ta sõiduauto liisingumakseid, mille suurus on kuus koos kindlustusmaksetega ca 635 eurot. Nimetatud summade suurusele hagejate esindajad ringkonnakohtu istungil vastuväiteid ei esitanud. Asja materjalidest nähtub ka see, et lisaks elatise maksmisele miinimummääras on ta ostnud lastele riideid ning teinud kulutusi ajal, kui lapsed viibivad tema juures. Kuigi kostja ei ole nende kulutuste kohta tõendeid esitanud, on usutav, et seoses laste viibimisega tema juures on kostja täiendavaid kulutusi teinud (toit, riided, lõbustused). Nimetatud kulud on rahaliselt hinnatavad ning ekslik on siinjuures maakohtu seisukoht, et tegemist on ülalpidamise andmisega muul viisil PKS § 100 lg 1 teise lause tähenduses. Ringkonnakohus leiab, et kostja kulutused seoses Soomes töötamisega on põhjendatud ja vajalikud, kuna tagavad kostjale sissetuleku ning seetõttu tuleb neid arvestada PKS § 105 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohtu arvates võib eeldada, et Eestis bussijuhina töötades kostja Soomes saadava palgaga võrreldavat palka ei saaks ning seetõttu tuleb aktsepteerida ka kostja kulutusi Soomes. Samuti arvestab ringkonnakohus PKS § 105 lg 3 kohaldamisel kostja suhteid lastega ning kostja tehtavaid kulutusi seoses lastega suhtlemisel. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et õiglane ja põhjendatud on jätta mõlema vanema kanda võrdne osa laste ülalpidamiskuludest. Seetõttu puudub ka alus maakohtu otsuse, millega mõisteti kostjalt mõlema lapse ülalpidamiseks välja elatise miinimummäär, tühistamiseks.