2-05-1849/99 - Perekonnaõigus - Ühisvara jagamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Poolte nõuded ja nõuete aluseks olevad asjaolud ning menetluse käik 13.05.2005 esitas JD (hageja) hagi VD (kostja) vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt registreeriti poolte abielu 31.08.1990. Kooselu kestis kuni 09.01.2003. Abielu kestel omandasid pooled erinevates äriühingutes aktsiaid ja osakuid, mis on poolte ühisvara. Hageja palus jagada ühisvara, jättes hageja omandisse A OÜ osa nimiväärtusega 1 765 500 krooni ja A OÜ osa nimiväärtusega 20 000 krooni, kostja omandisse aga L AS aktsiad väärtusega 1 408 000 eurot, A OÜ osa nimiväärustega 375 000 eurot, P AS aktsiad väärtusega 575 000 eurot, A OÜ osa nimiväärtusega 1 995 000 eurot ja S OÜ osa nimiväärtusega 13 200 eurot. Ühtlasi palus hageja kohustada kostjat tasuma hagejale enamsaadud ühisvara arvel igakuiste maksetena kahe aasta jooksul 1 270 350 krooni. 13.09.2005 määrusega (tl 53-54, I köide) rahuldas kohus hageja taotluse hagi tagamiseks ning keelas kostjal osaluse käsutamise äriühingutes (andes vastava korralduse Eesti Väärpaberikeskusele ja kohtu registriosakonnale). Kostja on asunud võõrandama ühisvarasse kuuluvaid aktsiaid, kuid ei ole hagejale tema osa hüvitanud. 16.09.2015 määrusega (tl 61, I köide) rahuldas kohus hageja täiendava taotluse hagi tagamiseks, tehes korraldused äriühingut A OÜ osalust puudutavas osas. Kostja ei nõustunud hageja ühisvara jagamise ettepanekuga. Kostja hinnangul ei kajasta hageja ühisvara koosseisu objektiivselt. Kostja omab osalusi kuues äriühingus (A OÜ, A OÜ, A OÜ, P AS, A OÜ ja S OÜ), kuid ühisvara hulka kuulub ka sõiduauto Toyota Yaris XXX XXX, väärtusega 100 000 krooni, mis on hageja nimel registreeritud ja tema valduses, samuti Tallinnas XXXXXXXXX XX-XXX asuv kodune vara (sisustus), väärtusega 200 000 krooni. Kostja palus jagada vara selliselt, et osalus äriühingutes jagatakse kostjale kuuluvate osade/aktsiate jagamise teel 1⁄2 osas kummalegi ning hagejale jääb Toyota Yaris ja XXXXXXXXX XXX XX-XXX asuva korteri sisustus ning kostjale hüvitatakse enamsaadu arvel 150 000 krooni. Harju Maakohtu 05.02.2007 otsusega lahutati poolte abielu. 29.05.2007 esitas hageja hagiavalduse täienduse (tl 45-52, II köide), esitades oma uue nägemuse ühisvara jagamisest, muuhulgas ka ühisvara koosseisust, kuna hagejale sai teada, et kostja on mitu äriühingut võõrandanud. Ühtlasi täiendas hageja ühisvara nimekirja koduse sisustuse esemetega ning nõustus, et XXXXX linnas XXXXX X-X asuv kinkelepingu alusel omandatud korter (paariselamu osa) kuulub ühisvara hulka, kuid jagamisel on kostja osa sellest 5%. (19.04.1996 kinkelepinguga kinkis selle hoone vallasasjana hagejale tema isa, maa erastati 14.04.1998 ostumüügilepinguga, kinnistusraamatusse kantud 02.12.1998). Kuna kinnisasi omandati maa ostueesõigusega erastamise teel, milline õigus kuulus hagejale, siis tuleb ühisvara jagamisel seda ka arvestada. 11.09.2007 esitas hageja kohtule tõendina ekspertarvamuse kõnealuse kinnisvara turuväärtuse kohta (tl 106-119, II köide), mille kohaselt on objekti turuväärtuseks 23.07.2007 seisuga 1 100 000 krooni. Harju Maakohtu 08.10.2008 määrusega (tl 67, III köide) kaasati kostja taotlusel menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel AS Hansapank (Swedbank AS). XXXXX linnas XXXXX X-X asuval kinnisasjal lasub hüpoteek, mis tagab laenukohustust panga ees (võlgnikuks hageja, käendajaks kostja). Vastava taotluse esitas kostja 06.10.2008 kohtuistungil (tl 63-64, III köide).

19.03.2009 esitas hageja hagiavalduse täienduse (tl 81-83, III köide), paludes ühtlasi võtta kohtul tarvitusele abinõud tsiviilasja venitamise kõrvaldamiseks. Pärast hageja 29.05.2007 avaldust on kostja hageja nõusolekuta teostanud ühisvaraga mitmeid erinevaid tehinguid, millega seoses soovis hageja muuhulgas vaidlustada A OÜ osanike 06.02.2009 otsust nr 1-2/2009-02-06 (tunnistada kehtetuks otsus, millega osakapitali suurendati ja anti uus osa üle F OÜ-le). 05.06.2009 määrusega eraldas kohus iseseisvasse menetlusse hageja nõude A OÜ 06.02.2009 otsuse kehtetuks tunnistamiseks (tl 124, III köide). 17.02.2010 menetlusdokumendis palus hageja tuvastada P AS aktsionäride 20.07.2009 otsuse ja 09.08.2007 otsuse nr 1-8/2007-08-09 otsuse tühisus (tl 7-10, IV köide). 24.03.2010 määrusega (tl 20, IV köide) peatas kohus käesoleva asja menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-09-26441 menetluse lõppemiseni (hageja nõue A OÜ osanike 06.02.2009 otsuse kehtetuks tunnistamiseks). Harju Maakohtu 28.01.2013 määrusega menetlus asjas uuendati ning kohustati hagejat esitama kohtule hagiavalduse terviktekst. 02.08.2013 esitatud menetlusdokumendis on kostja möönnud, et ühisvara väärtuse määramisel tuleb lähtuda kas poole kokkulepitud vara väärtusest või - vaidluse korral - tõendatud väärtusest (tl 150-152, IV köide). 30.08.2013 kirjalikes seisukohtades (tl 11, V köide) on kostja selgitanud A OÜ-ga seotud asjaolusid ja avaldanud, et nimetatud äriühingu osa nimiväärtusega 45 058 eurot on kostja poolt üle antud mitterahaliseks sissemakseks I OÜ osakapitali (02.11.2012 leping, I OÜ ainuosanik VD), misjärel on I OÜ osa jagatud ning osakapitalist 50% on kingitud poolte kokkuleppel hageja pojale (04.12.2012 kinkeleping, millega kostja kinkis JS-le I OÜ osa nimiväärtusega 23 779 eurot - tl 3034, V köide). 23.09.2013 esitatud vastuhagi (tl 37-41, V köide) kohaselt oli 2003. aasta seisuga poolte ühisvaraks järgmised õigused osade ja aktsiate vormis: A OÜ, A OÜ, L AS, A OÜ, P AS, A OÜ ja S OÜ, samuti kinnisasi XXXXX linnas XXXXX X-X. Kinnisasja hinda kostja ei vaidlusta. Äriühingute osade/aktsiate väärtus on hageja poolt määratud. Kostja võttis omaks A OÜ osa väärtuse 112 836 eurot ja A OÜ osa väärtuse 1278 eurot. Ülejäänud äriühingute osadel väärtust ei ole, kuna osaühingud on registrist kustutatud. 31.03.2011 on välja kuulutatud P AS pankrot. S OÜ pankrot lõppes raugemisega. A OÜ osa väärtus 02.11.2012 oli 45 058 eurot, kuid osa võõrandati mitterahalise sissemakse tegemiseks I OÜ-le. L AS aktsiatel väärtus puudub, kuna äriühingul puudub majandustegevus. Jagamise hetkeks ühisvarasse mittekuuluva eseme jagamist ei saa nõuda. XXXXX linnas XXXXX X-X asuva kinnisasja väärtus on 70 314, 50 eurot. Kokku on hageja ja kostja ühisvara väärtuseks 184 428, 50 eurot (112 836 + 1278 + 70 314, 50), milles kummagi osa suuruseks 92 214, 25 eurot. Kostja palub jagada ühisvara selliselt, et talle jääks A OÜ osa väärtusega 112 836 eurot ja A OÜ osa väärtusega 1278 eurot, s.o kokku 114 114 eurot, hagejale aga kinnisasi XXXXX väärtusega 70 314, 50 eurot ning kostjalt saadava rahalise hüvitisega enamsaadu arvelt 21 899, 75 eurot. 25.10.2013 esitatud menetlusdokumendis (tl 88-90, V köide) vaidles hageja kostja nõudele vastu. I OÜ ei olnud kostja ja hageja ühisomandis, mistõttu ei oma tähtsust selle äriühingu osaga tehtud tehing. Hageja rõhutas, et esitas hagis hüvitise nõude lähtudes osade ja aktsiate nimiväärtusest, sest tal puudusid muud andmed (näiteks kasumi kohta). Majandusaasta aruande kohaselt oli A OÜ

eelmiste perioodide jaotamata kasum 31.12.2011 seisuga 2 405 553 eurot. Jaotamata kasumi eesmärk oli ühisomandis olevate äriühingute arendamine. Kostja tegevuse tulemusel kuulutati välja äriühingute pankrot ning kostja müüs ilma hageja nõusolekuta ühisomandis olevate A OÜ ja S OÜ osad ning P AS ja L AS aktsiad. „Äripäev“ eeldas, et A OÜ müügihind oli 3-4 miljonit eurot. Juhul, kui L OÜ ostis A OÜ 3-4 miljoni euro eest, siis sai kostja 360 000-480 000 eurot. Täpne summa on teadmata, kuna kostja ei esitanud L OÜ ja A OÜ vahel sõlmitud müügilepingut ning seetõttu ei saanud hageja ka hüvitise osas seisukohta esitada. Hageja väitel on kostja lahusvara hulgas olevad ettevõtted ja kinnisasjad ostetud eelevalt ühisomandis olevatest ettevõtetest vahendite väljaviimisega. 14.11.2013 määrusega kinnitas maakohus poolte sõlmitud kompromissi ühisvara osaliseks jagamiseks ja lõpetas selles osas menetluse. Kompromissi sõlmimisega lugesid pooled jagatuks ühisvara A OÜ, A OÜ ja L AS osade ja aktsiate osas. Seega jäid äriühingute osad ja aktsiad jagamata A OÜ, P AS, A OÜ ja S OÜ osas, lisaks jäi jagamata XXXXX asuv kinnisasi. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 06.12.2013 otsusega rahuldati hagi ja vastuhagi osaliselt ning jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus tuvastas kostja kohustuse teha tahteavaldus, mille kohaselt antakse kinnistu Harjumaal XXXXX linnas XXXXX X-X hageja ainuomandisse ja tuvastas poolte kohustuse teha tahteavaldused kinnisomandi üleandmiseks ja vastuvõtmiseks. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 96 936, 84 eurot. Kohus keeldus menetlusse võtmast hageja nõuet kostja vastu P AS 30.07.2007 otsuse (ilma numbrita) ja P 09.08.2007 otsuse nr 1-8/2007-08-09 tühisuse tuvastamiseks. Pooled vaidlesid selle üle, kelle omandisse jäävad A OÜ, A OÜ ja S OÜ osad ja P AS aktsiad ning kinnisasi XXXXXX XXXXX X-X. Hageja palus jätta äriühingute osad ja aktsiad kostjale ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis. Vastuhagis palus kostja jätta XXXXXX XXXXX XX asuv kinnisasi hagejale ja arvestada hüvitise väljamõistmisel kostja omandi kaotust kinnisasjale. Kohus märkis, et äriregistri registrikaartidest nähtuvalt ei kuulu A OÜ ja S OÜ ükski osa ega P AS aktsiad pooltele ega seega ka nende ühisvara hulka. D OÜ (endise nimega A OÜ) on registrist kustutatud, enne ühisomandi lõppemist oli registrisse omanikuna kantud kostja ning seega lõppes ühisomand kostja tegevuse tõttu. Vastupidist asjas tõendatud ei ole. Hüvitise määramisel omandi kaotamise tõttu tuleb arvestada aega kui osad-aktsiad võõrandati, sest pooltel ei olnud pärast vara ühisomandist välja minekut enam mõju selle väärtuse muutmise suhtes. Seega oleks ebaõiglane lähtuda osa väärtuse hindamisel ühisvara jagamise ajast kohtus. Arvestada tuleb seda, et P AS ja S OÜ suhtes on välja kuulutatud pankrot pärast seda, kui osad-aktsiad ühisomandist välja läksid. A OÜ registrikaardist nähtuvalt kuulus seisuga 27.02.2012-05.11.2012 kostjale osa nimiväärtusega 45 058 eurot. Osakapitali mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust nähtuvalt andis kostja 02.11.2012 I OÜ-le üle osakapitali suurendamiseks mitterahalise sissemaksena A OÜ osa nimiväärtusega 45 058 eurot. 04.12.2012 kinkelepinguga kinkis kostja JS-le I OÜ osa nimiväärtusega 23 779 eurot. 07.11.2012 müügilepingust nähtus, et A OÜ ja I OÜ müüsid L OÜle A OÜ osad. Seejuures I OÜ-le kuuluv 45 058 euro suuruse nimiväärtusega osa (12,08% osakapitalist) müüdi lepingu punkti 2.2 järgi 181 200 euro eest. A OÜ osa läks ühisomandist välja siis, kui kostja andis osa mitterahalise sissemaksena üle I OÜ-le. Kuivõrd A OÜ osa suhtes lõppes poolte ühisomand enam-vähem samal ajal, kui see müüdi edasi L OÜ-le, siis leidis kohus, et omandi kaotamise ajal oli selle osa väärtuseks selle müügihind ehk 181 200 eurot ja hagejal on õigus saada kostjalt hüvitist pool sellest, s.o 90 600 eurot.

Ajavahemikul 01.10.2005-01.04.2008 oli kostja P AS aktsionär. Ühisomand aktsiatele lõppes 01.04.2008 ning aktsiate nimiväärtuseks oli sellel hetkel 575 000 krooni. Kostja oli S OÜ osanik kuni 21.03.2006, osa läks ühisomandist välja kui nimiväärtus oli 13 300 krooni. Kohtu hinnangul tuli hüvitise arvestamisel lähtuda äriregistris olevatest nimiväärtustest, v.a A OÜ osa suhtes. Kohus märkis, et hagejal on õigus saada kostjalt hüvitist P AS aktsiate eest 18 374, 60 eurot (575 000 krooni / 2 = 287 500 krooni) ning S OÜ osa eest 425, 01 eurot (13 300 / 2 = 6650 krooni). Kohus märkis, et D OÜ (endise nimega A OÜ) osa läks ühisomandist välja registrist kustutamisega. Kuna Harju Maakohtu 10.12.2010 määrusega tsiviilasjas 2-10-49250 lõpetati nimetatud osaühingu pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, leidis kohus, et osa väärtuseks ühisomandi lõppemise seisuga oli 0 eurot. 19.04.1996 kinkelepingust nähtuvalt kinkis NS hagejale kolmetoalise korteri XXXXXX XXXXX X-X ning järelikult oli hageja korteri/majaosa kui vallasasja ainuomanik (kehtinud perekonnaseadus (PKS) § 15 lg 1). 14.09.1998 ostu-müügilepingu kohaselt ostis hageja Eesti Vabariigilt maaüksuse asukohaga XXXXXX XXXXX X-X 9700 krooni eest, mis tasuti müüjale erastamisväärtpaberitega. Riigikohtu seisukoha kohaselt maa ostueesõigusega erastamise korral abielussuhte ajal tekib erastatud maa osas abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühe abikaasa lahusvara hulka (Riigikohtu 17.02.2004 otsus nr 3-2-1-14-04). Kuna vaidlusalune kinnisasi omandati abielu kestel, tuli see kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt lugeda poolte ühisvaraks, sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud üks abikaasa. Kuna vaidlus puudus selleks, et kinnistu jääb hagejale, siis on kostjal hüvitise saamise õigus. Kostjal on aga õigus hüvitisele vaid kinnistu väärtuse osas, ilma hoonestuseta, sest hooneosa vallasasjana kuulus kinke tõttu hagejale. Käesolevas asjas on esitatud hageja poolt eksperdihinnang, millest nähtuvalt on hoonestatud kinnistu turuväärtus 1 100 000 krooni ja hoonestamata krundi turuväärtus 390 000 krooni. Kuna kinnistu omandati hageja lahusvara arvelt, on kostjal õigus hüvitisena saada pool hoonestamata kinnistu hinnast, s.o 12 462, 77 eurot (390 000 krooni : 2 = 195 000 krooni). Kinnistu XXXXXX tuleb jätta hagejale ning tuvastada poolte vastav tahteavaldus. Kuivõrd kostjal on kohustus enamsaadud ühisvara arvelt hagejale tasuda kokku 109 399, 61 eurot (90 600 + 18 374, 60 + 425, 01) ja hagejal kohustus hüvitada kostjale enamsaadu arvelt 12 462, 77 eurot, siis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks hüvitis summas 96 936, 84 eurot. Hageja esitas kostja vastu nõude äriühingu otsuste tühisuse tuvastamiseks ning ühtlasi taotluse nimetatud nõude eraldamiseks. Kohus keeldus nõude menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, kuna hagi on esitatud vale kostja vastu. Kuivõrd nõudeid menetlusse ei võeta, ei ole võimalik neid ka käesolevast tsiviilasjast eraldada. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme. Kohus on teinud otsuse nõude osas, mida pooled ei ole esitanud. Kohus leidis ebaõigest, et kinnistusregistri omanikukanne vajab muutmist ja et selleks on vaja tuvastada tahteavalduste andmise kohustus. XXXXXX linnas XXXXX X-X asuva kinnisasja omanikuks on kinnistusraamatu kohaselt hageja, mistõttu asja jäämisel hageja omandisse ei vaja kanne muutmist. Kohus on rikkunud TsMS § 442 lg-t 5, kuna otsuse resolutsioonist ei selgu, millises osas on kohus hagi rahuldanud ning millises osas on jätnud rahuldamata. Otsuse resolutsioonist ei selgu, kas kostjalt välja mõistetud summa on hageja hagi osaline rahuldamine või kostja vastuhagi

rahuldamata jätmine. Samuti ei selgu, millise hageja nõude kohus rahuldas, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 96 9386, 84 eurot (hagiavalduses nõudis hageja kostjalt 81 203, 65 eurot) ning kas kostjalt 96 938, 84 euro väljamõistmine on kostja iseseisev rahaline kohustus või on väljamõistetud summa enamsaadu hüvitamine rahas. Maakohus on otsuse resolutsioonis jätnud määratlemata, millise vara on saanud kostja (seda eeldusel, et väljamõistetud summa on kostja poolt hagejale enamsaadu hüvitamine). Resolutsioonis puudub selgitus, kelle omandisse jäävad kompromissis kokku leppimata nelja äriühingu osad (hageja soovis nende jätmist kostjale ning kostja esitas vastuväite, et osa nendest äriühingutest on väärtusetud). Kohus on teinud ebaõige järelduse, et hüvitise määramisel omandi kaotuse tõttu tuleb lähtuda omandi väärtusest võõrandamise ajal (S OÜ ja P AS). Samuti on kohus leidnud ebaõigesti, et A OÜ 45 058 euro suuruse osa andmisel I OÜ-le osakapitaliks tuleb arvestada selle väärtuseks juba uue äriühingu osa müüki hiljem L OÜ-le, mitte omandi kaotuse tehingut. P AS ja S OÜ aktsiate ja osa nimiväärtuse arvestamine jagamisel peaks laienema ka A OÜ osa arvestamisele. Maakohus ei ole põhjendanud, miks asja või õiguse väärtuse arvestamisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse tähenduses on samasuguse vara (aktsiad ja osad) väärtus võetud kohtu poolt arvesse erineva põhimõttega. Kohus on ootamatult põhjendanud erinevat suhtumist osade ja aktsiate väärtuste määramisse sellega, et andis võimaluse esitada tõendeid õiguse tegeliku väärtuse kohta ühisomandi lõppemise hetke seisuga. Maakohtu selline seisukoht on vastuolus sama otsuse põhjendusega, et ühisomandi lõppemiseks tuleb pidada osa või aktsiaga tehtud käsutust. Ühisomandi lõppemine on siiski ühisvara jagamine, mille tulemusel ühisomand lõpeb. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et ühisvaraks oleva kinnisasja jagamisel tuleb määrata hoonestamata kinnisasja väärtus. Kohus on sellise järelduse teinud ootamatult ilma pooltega läbi arutamata. Pooled ei olnud teadlikud, et kohus võtab kinnistu hinna määramise aluseks olevatest tõendist ise andmed kinnistu hoonestamata krundi väärtuse kohta. Seega on kohus hinnanud tõendit viisil, mida pooled ei taotlenud. Kostja ei ole mitte kunagi menetluse vältel sellega nõustunud. Vaidlus kinnistu üle käis ebavõrdse jagamise, mitte väärtuse üle. Menetluse edasine käik Hageja apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohus üritas hagejale korduvalt kostja apellatsioonkaebust kätte toimetada posti teel (aadressil XXXXXXXXX XXX XX-XXX, XXXXX XXXXXX), e-maili teel ([email protected]) ning hagejat ka telefoni teel teavitada. Viidatud e-maili aadressilt on hageja ise suhelnud kohtuga veel 2013. a lõpus, telefoni nr XX XX XX XX on hageja ise kohtule teatanud, viimati 25.10.2013 e-kirjas (praeguseks välja lülitatud). Kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruse koos kaaskirjaga hagejale on kohus vastavalt TsMS §-le 327 hoiustatud 11.02.2014 Tallinna Ringkonnakohtus. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb osaliselt tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teeb ringkonnakohus tühistatud osas uue otsuse, jättes otsusest välja poolte kohustuse tuvastamise kohta tehtud otsustuse, täiendab otsuse resolutsiooni kinnisasja omandiõiguse määramise osas ja täpsustab otsuse resolutsiooni kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmise osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kaevatava kohtuotsuse resolutsioon on ebaselge nii hagi kui vastuhagi rahuldamise ulatuse osas. Praeguses asjas on vaidluse esemeks ühisvara jagamine, mille koosseisu ja väärtuse ning jagamise viisi osas on mõlemad pooled esitanud oma seisukoha (hagi ja vastuhagi). Otsuse põhjendavas osas on maakohus sõnaselgelt märkinud, milliseks hindab ta vaidlusaluse ühisvara väärtust (kelle väitega ta selles osas nõustub, kelle omaga mitte) ning kuidas

see jagatakse. Küll nõustub ringkonnakohus aga sellega, et maakohus asus lahendama nõuet, mida pooled ei olnud kohtule esitanud. Kuna XXXXXX linnas XXXXX X-X asuv kinnisasi jäi kohtuotsuse põhjenduste kohaselt hageja omandisse, tuli seda otsuse resolutsioonis ka märkida, samas ei vajanud omanikukanne aga muutmist, mistõttu ei olnud maakohtul ka alust tuvastada poolte kohustust vastava tahteavalduse tegemiseks. Nimetatud osas tuleb kohtuotsuse resolutsiooni muuta. Ringkonnakohtu hinnangul on ebakorrektne apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks maakohtu otsusest võimalik aru saada, millise hageja nõude kohus rahuldas kui mõistis kostjalt välja 96 9386, 84 eurot ning kas tegemist on kostja iseseiseva rahalise kohustusega või enamsaadu rahas hüvitamisega. Kaebuse sellekohane käsitlus ei ole kooskõlas vaidluse tegeliku sisuga ega kohtuotsuses väljendatuga. Antud juhul on kohus mõistnud kostjalt välja hüvitise enamsaadud ühisvara arvelt. See, et ühisvara lõpliku jagamise ajaks ei kuulunud kostja omandissse ühtegi osalust neljast jagatavast äriühingust, ei võimaldanud neid osasid-aktsiaid ka kostja omandisse jätta. Kostja on 23.09.2013 esitatud vastuhagis ise rõhutanud, et nii P AS aktsiad kui S OÜ osa on väärtusetud, sest mõlemad äriühingud on pankrotistunud ja registrist kustutatud. Äriühingute osaluse eest kostjalt hüvitise väljamõistmisel ei vajanud seetõttu ka määramist, kelle omandisse osad-aktsiad jäävad. Hüvitise suuruse väljamõistmisel ei ületanud maakohus hagi piire, sest hagiavalduses nimetatud hüvitise summa märkimisel lähtus hageja teistsugustest eeldustest. Kohtuotsuse tegemise ajaks oli kolme äriühingu osas ühisvara jagamine lõppenud kompromissiga ning kostja vastuhagi järgi oli vaidluse all olevast neljast äriühingust vaid ühel mingi väärtus, kuid ka see oli mitterahalise sissemaksena antud üle teisele äriühingule. 13.05.2005 esitatud hagiavalduses palus hageja jagada poolte ühisvaraks oleva seitsme äriühingu osaluse, esitades oma nägemuse jagamise kohta ning tehes rahalise arvestuse, lähtuvalt jagamise tulemusest ja osade-aktsiate nimiväärtusest. 29.05.2007 esitas hageja hagiavalduse täienduse (tl 45-52, II köide), esitades uue nägemuse ühisvara jagamisest, muuhulgas ka ühisvara koosseisust, kuna hagejale sai teada, et kostja on mitu äriühingut võõrandanud. Hageja nõustus, et XXXXXX XXXXX X-X asuv kinnisasi kuulub ühisvara hulka, kuid vara jagamisel palus arvestada, et hageja omandas selle kinkelepingu alusel enne maa erastamist, mistõttu jagamisel on kostja osa kinnisasjast 5% (19.04.1996 kinkelepinguga kinkis selle korteri vallasasjana hagejale tema isa, maa erastati 14.04.1998 ostu-müügilepinguga). 23.09.2013 esitas kostja vastuhagi, soovides samuti ühisvara jagamist, kuid täiendas hageja nimetatud ühisvara loetelu, lisades seitsmele äriühingule ka XXXXXX XXXXX X-X asuva kinnisasja, mille omanikuna on registrisse kantud hageja (registriosa nr XXXXXXXX). Kostja nõustus hagejaga, et abielu lõppemise seisuga aastal 2003 oli poolte ühisvaraks seitset äriühingut puudutavad õigused ja kohustused (osad, aktsiad). Ühtlasi esitas kostja oma nägemuse ühisvara maksumusest ja selle jagamisest poolte vahel, samas märkides, et nõustub XXXXXX asuva kinnisasja hageja poolt nimetatud väärtusega 70 314, 50 eurot. Kostja lähtus ühisvara väärtusest vara jagamise (otsuse tegemise) aja seisuga. Vastuhagi kohaselt on neli äriühingut oma tegevuse lõpetanud, kes pankrotiga, kes registrist kustutamisega, kellel puudub majandustegevus, millest tulenevalt on need muutunud väärtusetuks. Ülejäänud kolmest äriühingust kahes - A OÜ ja A OÜ - on kostja jätkuvalt osanikuks, A OÜ osa, mille väärtuseks 02.11.2012 oli 45 058 eurot, on kostja võõrandanud, tehes sellega rahalise sissemakse I OÜ osakapitali. 23.10.2013 esitatud menetlusdokumendis hageja ei nõustunud kostja väitega A OÜ osa väärtuse kohta. Tegemist oli suuruselt kolmanda prügiveoettevõttega, kelle kasum seisuga 31.12.2011 oli 2 405 553 eurot, millest vaidlusalune osa moodustas 12%, s.o 273 006, 60 eurot. Kuna kostja on kõnealuse osa ühisvarast võõrandanud, palus hageja lähtuda ühisvara jagamisel A OÜ osa tegelikust väärtusest selle võõrandamise ajal.

Eeltoodust tulenevalt lasus maakohtu kohustus määrata vaidlusaluse vara väärtus ning vastavalt sellele määrata kindlaks kostjalt enamsaadu eest väljamõistetav hüvitis. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus oleks pidanud lähtuma kõigi kolme praeguseks vaidluse all oleva äriühingu osas nende osade-aktsiate nimiväärtusest (hüvitise kostjalt väljamõistmisel ei arvestanud kohus OÜ A, hilisema nimega D OÜ, väärtust). Kuna maakohus tuvastas, et jagatavate äriühingute osasid ja aktsiaid ei olnud enam kummagi poole omandis, mida kaebuses ei ole ka vaidlustatud, oli ühisomand lõppenud, mistõttu ei saanud hüvitise määramisel lähtuda muust ajast, kui sellest, mil omand kaotati, s.o osad-aktsiad võõrandati, ning arvestada osaluse väärtust selle aja seisuga. Kuna pooltel puudus võimalus mõjutada pärast vara ühisomandist väljumist selle väärtust, oleks ebaõiglane lähtuda osa väärtuse hindamisel ühisvara jagamise ajast kohtus (P AS ja S OÜ suhtes on pankrot välja kuulutatud pärast aktsiate-osa ühisomandist väljumist). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõnealuste äriühingute osaluse eest tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis, arvestades nimiväärtust. Maakohus kohaldas seadust ja kohtupraktikat õigesti. Kohus tuvastas õigesti, et kostja oli P AS aktsionäriks kuni 01.04.2008, mil ühisomand aktsiatele lõppes, kusjuures aktsiate nimiväärtuseks oli sel ajal 575 000 krooni ehk 36 749, 20 eurot (millest hageja osa 18 374, 60 eurot). S OÜ osanikuks oli kostja kuni 21.03.2006, kui osa nimiväärtus oli 13 300 krooni ehk 850, 02 eurot (millest hageja osa 425, 01 eurot). Ka pooled olid eelnevalt nõus, et äriühingute osaluse jagamisel lähtutakse osade-aktsiate nimiväärtusest, kui puuduvad tõendid vara teistsuguse väärtuse kohta. Seetõttu on õige ka maakohtu järeldus, et hüvitise määramisel tuleb nimetatud äriühingute puhul lähtuda P AS aktsiate ja S OÜ osa nimiväärtusest, mida ei saa aga teha A OÜ osa suhtes. Kuna maakohus tuvastas, et kõnealuse osaühingu osa võõrandas kostja 02.11.2012 (mitterahalise sissemaksena äriühingu osakapitali), kuid kohtu ette olid toodud asjaolud ja esitatud tõendid selle kohta, et osa tegelik väärtus oli nimiväärtusest 45 058 eurost oluliselt suurem: sisuliselt sama osa (samale osale vastav osa) võõrandati 07.11.2012 edasi 181 200 euro, s.o ca neli korda suurema summa eest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuivõrd A OÜ osa suhtes lõppes poolte ühisomand sisuliselt samal ajal, kui see müüdi edasi, tuleb lähtuda 07.11.2012 lepingu järgsest müügihinnast, mis tõendab äriühingu osa tegelikku väärtust. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses vara jagamist kolme äriühingu ja kinnisasja osas; s.o hüvitise vastastikust väljamõistmist hüvitise suuruse osas. Maakohus jättis kinnistu hageja omandisse ja arvestas selle eest kostja kasuks mõistetavaks hüvitiseks 12 462, 77 eurot. Kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 võimaldas kohtul abikaasade ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Antud juhul oli vaidluse all kinnisasi, mille hageja omandas kinkelepingu järgi enne maa kinnistamist, mistõttu ei olnud alust lugeda poolte osasid kinnisasjas võrdseks. Samas ei arvestanud kohus ka hageja soovi, et kostja osa võiks olla sellest varast 5%, vaid leidis, et kostja osa suuruseks on ca 18%. Ringkonnakohtul ei ole põhjust selles osas kohtuotsust muuta. See, et maakohus pidas kõnealuse kinnisasja jagamisel silmas elamumaa võimalikku väärtust ilma hooneta, millega oma sellekohast otsustust ka põhjendas, on igati asjakohane ja loogiline. Kohtul ei olnud alust arvestada vara väärtust selle jagamisel poolte vahel võrdseks.