Pärnu Maakohtu 6. novembri 2025. a otsus R.K süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi üldmenetluse korras Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Marko Tammann Indrek Kalda R.K, ik: XXX, elukoht: XXX, Eesti kodanik, XXX, emakeel: eesti, töötab XXX, varasemalt kriminaalkorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud
Istungil osalenud isikud
Kaitsja vandeadvokaat Marko Tammann, RÕA korras määratud alaealise kannatanu esindaja advokaat Toomas Metsma, prokurör Indrek Kalda
Istungi toimumise aeg ja koht
03. märts 2026. a Tallinn
RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:
Tühistada Pärnu Maakohtu 6. novembri 2025 otsus. Mõista R.K kuriteo toimepanemises KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi õigeks. Kaitsja apellatsioon rahuldada. Välja mõista Eesti Vabariigilt R.K kasuks temal kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulud summas 7 996, 5 € (seitse tuhat üheksasada üheksakümmend kuus eurot ja viiskümmend senti). Määrata AB-le Tarmo Pilv ja Partnerid (reg. number 12348292) seoses advokaat Toomas Metsma poolt kannatanule apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 598,9 € (viissada üheksakümmend kaheksa eurot ja üheksakümmend senti) ning jätta see menetluskulu riigi kanda.
Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Menetlusosaline, kellel on kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse alusel tekkinud kohustus kriminaalmenetluse kulud hüvitada, võib otsustuse vaidlustada lisaks kassatsioonile ka eraldi määruskaebusega 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab määruskaebuse esitada advokaadi vahendusel. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebuse põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega. Kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule.
1.Pärnu Maakohtu 6. novembri 2025. a otsusega tunnistati R.K süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ning mõisteti talle karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel jäeti vangistus tingimuslikult kogu ulatuses täitmisele pööramata, kui R.K ei pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 p-des 1-6 sätestatud järgmisi kontrollnõudeid, olles kohustatud: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustati R.K-d katseajal läbima kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogramm. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti R.K-lt välja menetluskuludena riigituludesse KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 1329 eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel alaealisele kannatanule määratud esindaja tasu ja kulu summas 2076,90 eurot, kokku 3405,90 eurot. KrMS § 180 lg 3 põhimõtteid arvesse võttes võimaldati R.K-lt väljamõistetud menetluskulu tasumine ositi 12 kuu jooksul, kohustades R.K-d tasuma alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt hiljemalt kuu viimaseks kuupäevaks menetluskulude katteks esimesel 11-l kuul 285 eurot ning viimasel kuul 270,90 eurot kuni nõude tasumiseni.
2.R.K tunnistati süüdi oma alaealise tütre E.J-i korduvas kehalises väärkohtlemises ajaperioodil 2023. a detsembrikuust kuni 02.01.2024, mis seisnes selles, et tema lõi 02.01.2024. a õhtusel ajal, eeluurimisega täpselt tuvastamata kellaajal, XXX asuvas eramus enda alaealist tütart E.J-i (sündinud XX.XX.XXX) kahel korral kärbsepiitsaga reite piirkonda. Oma tahtliku tegevusega tekitas R.K tütrele E.J-ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse - parema reie välisküljele jäsemega risti 3x10 cm alale helelillakat tooni ekhümoosi. Peale selle tema lõi 01.01.2024. a täpselt tuvastamata kellaajal, XXX enda alaealist tütart E.J-i ühel korral käega näo piirkonda, põhjustades E.J-ile füüsilist valu. Peale selle tema lõi 2023. a detsembrikuus kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel XXX sagedusega vähemalt kaks korda kuu jooksul enda alaealist tütart E.J-i labakäega näo piirkonda, põhjustades E.J-ile füüsilist valu.
2(9)
ESITATUD APELLATSIOON
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R.K kaitsja vandeadvokaat Marko Tammann, kes põhitaotlusena palus tühistada Pärnu Maakohtu 06.11.2025 otsuse nr 1-25-949 R.K süüdimõistmises ja karistamises KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Tühistatud osas palus kaitsja teha uus otsus, millega mõista R.K süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks ning mõista Eesti Vabariigilt R.K kasuks välja kaitsjatasu 6532 eurot ja 20 senti kohtueelses menetluses ja maakohtus valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.
3.1.Süüdistatava kaitsja märgib, et kriminaalasjas esinevad kõrvaldamata kahtlused, et kannatanu moonutas tõde, kui andis eeluurimisel ema suhtes isa mõjutuse all süüstavaid ütlusi. Alaealise kannatanu poolt kohtueelses menetluses antud ütlused videosalvestati. Kõnealust videosalvestust vaadati maakohtus 19.06.2025 istungil. Ehkki kannatanu ütlused olid mitmetes momentides ja aspektides ebajärjekindad ja vastuolulised, on käesolevas kriminaalasjas laiemas mõttes ja prokuröri esitatud süüdistuse kontekstis kitsamas mõttes esmaoluline see, et kannatanu väitis põhimõtteliselt, et ema ehk süüdistatav on teda kärbsepiitsaga – millel pealegi kannatanu selgituste kohaselt „puudus ots ja auk“, ja mis ei vasta tõele – löönud. Nendest kannatanu ütlustest kasvas välja muu hulgas käsitletava süüdistuse episood, õigupoolest kõik kolm süüdistatavale ette heidetud väidetava kuriteo episoodi. Kaitsja näitas ja argumenteeris, et kärbsepiitsaga löömisel ei ole süüdistuse sisu kirjeldatud koosseisupärane tagajärg – parema reie välisküljele jäsemega risti 3x10 cm alale helelillakat tooni ekhümoos ehk verevalum – süüdistatavale objektiivselt omistatav. Kaitsja näitas ja argumenteeris sedagi, et sellise tagajärje ehk kirjeldatu kehavigastuse tekitamine ei ole faktiliste asjaolude – täpsemalt iseäranis kõnealuse kärbsepiitsa materiaalseid ja funktsionaalseid omadusi ning parameetreid silmas pidades – üldtuntust arvestades võimalik. Ainuüksi kaitsja poolt eelkirjeldatud asjaoludel ei saa kannatanu ütlusi pidada usaldusväärseks.
3.2.KrMS § 70 lg 4 esimese lause järgi on kahtlustataval õigus kohtueelse menetluse ajal tutvuda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud videosalvestistega. Viie päeva jooksul pärast tutvumist on kahtlustataval või kaitsjal õigus esitada tunnistajale küsimusi (KrMS § 70 lg 4, teine lause). Kaitsja kasutas seda õigust ning esitas 11.03.2024 prokurörile taotluse kannatanule küsimuste esitamiseks. Prokurör jättis kaitsja selle taotluse rahuldamata. Kaitsja esitas samasisulise taotluse ka kohtumenetluses (sh sõnastades kohtu jaoks kannatanule esitatavad küsimused), kuid maakohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata. Maakohus märkis vaidlustatud otsuses, et ei esine kohtul ühtegi põhjust, miks peaks kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadma. Ilmselgelt on maakohtu selline seisukoht ebaõige ning ei riimu teiste tõenditega.
3.3.Maakohtus kuulati tunnistajana üle ka E.J-i terapeut C. C selgitas, et E.J tunneb end süüdi, et tema pärast on vanemad kohtus. Ta täpsustas, et lapsel on väga suur süükoorem sellega seoses. Kaitsja küsis tunnistajalt, et milles see konkreetne E.J poolne valetamine on seisnenud. C vastas: „Et ma pidin ütlema, et emme lõi mind, aga tegelikult ei löönud. Nii ütles E.J.“ (09.07.2025 kohtuistungi protokoll, lk 2). Maakohus on sellest otsuse tegemisel paraku mööda vaadanud. Kaitsja arusaamisel ja tunnetusel ei tohiks olla raske mõista või aduda, et E.J kallutamine oma ema kohta valetama (sh valetama uurijale, et ema on teda löönud) tõukus ja lähtus justnimelt E.J isast ehk Q-ist (kelle ütlusi pidas maakohus samuti ekslikult usaldusväärseks). Kuivõrd praegusel juhul ei kuulnud tunnistaja Q kannatanult ka vahetult süüdistatava poolt kannatanut kärbsepiitsaga löömise kohta, vaid alles päev hiljem – täpsemalt siis, kui ta läks järgmisel päeval ehk 03.01.2024 laste ema R.K juurde, XXX, E.Jile järgi –, siis ei saa pidada õigeks maakohtu järeldust, et tunnistaja ütlused on KrMS § 66 lg 2 1 p 2 väärtusega.
3(9)
3.4.Esitatud apellatsioonkaebuses palus kaitsja lisaks põhitaotlusele: 1) määrata kriminaalasjas ekspertiis, tuvastamaks, kas kannatanut kärbsepiitsaga kahel korral reite piirkonda löömisel on objektiivselt võimalik kannatanu parema reie välisküljele jäsemega risti 3x10 cm suurust ekhümoosi tekitada; 2) kuulata ringkonnakohtus üle kannatanu E.J. Nimetatud taotluste lahendamiseks ning apellatsioonimenetluse planeerimiseks määras ringkonnakohus kriminaalasjas eelistungi.
3.5.Kaitsja märgib, et talle ei ole teada kohtupraktikas väljakujunenud selget seisukohta selle kohta, kas kõnealuse kärbsepiitsaga löömisel on süüdistuse sisus kirjeldatud koosseisupärast tagajärge – parema reie välisküljele jäsemega risti 3x10 cm alale helelillakat tooni ekhümoosi ehk verevalumit – võimalik kannatanule omistada ilma eriteadmisi rakendamata või mitte. Õigusteadmiste ja eriteadmiste vahel ei jookse alati selget piiri. Sellises ebaselges või umbmäärases olukorras, ning tagamaks kaitsealuse õiguste võimalikult tõhus kaitse, taotleb kaitsja ringkonnakohtul vastava ekspertiisi määramist. Kaitsja märgib, et esitas samasisulise taotluse kohtumenetluses (kaitseakti punktid 5.2-5.2.6), kuid maakohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata. Kaitsja esitab samasisulise taotluse ringkonnakohtule. Kui ekspert sedastab, et kannatanut kärbsepiitsaga kahel korral reite piirkonda löömisel ei ole objektiivselt võimalik kannatanu parema reie välisküljele jäsemega risti 3x10 cm suurust ekhümoosi tekitada, siis puudub süüdistuse käsitletavas episoodis kirjeldatud kuriteokoosseis ning süüdistatav tuleb selles süüdistuse episoodis õigeks mõista.
3.6.Kaitsja hinnangul laieneb süüdistatava õigus küsitleda tunnistajaid vahetult kohtu ees mitte üksnes tunnistajate küsitlemisele, vaid ka kannatanu küsitlemisele. Et apellant taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist, tuginedes väitele, et maakohus käsitles isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust valesti, taotleb kaitsja alaealise kannatanu E.J-i uuesti ülekuulamist (vt RKKKo nr 1-20-2143/156, p-d 17-18 ja nr 1-23-5754/22, p-d 21-22) asjaoludes, kas ema on teda kärbsepiitsaga ja käega löönud ning kas ja kui jah, siis kes ja millal on teda ebakohaselt mõjutanud. Kaitsja leiab, et E.J-i täiemahuline ülekuulamine ei pruugi olla vajalik, pidades silmas KrMS § 70 ja § 2901 eesmärki vältida alaealise traumeerimist korduva ülekuulamisega. Kaitsja lisab kõnesoleva taotluse kontekstis ringkonnakohtule E.J-i ema kinnituse, milles ta avaldab, et tema tütar E.J soovib, et teda ringkonnakohtus üle kuulatakse. Lapse ema lisas, et E.J on talle avaldanud, et ta soovib rääkida asjast (ema poolt tema väidetavalt kärbsepiitsa ja käega löömisest) nii, nagu see tegelikult oli. Seejuures paneb lapse ema ringkonnakohtu kohtunike südamele, et E.J-i ei traumeeri mitte tema kohtus üle kuulamine, vaid süümepiinad, mis teda oma ema peale valetamise tõttu vaevavad.
EELISTUNG JA MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
4.Ringkonnakohtus 28.01.2026 toimunud eelistungil jäi süüdistatava kaitsja oma taotluse juurde täiendavate tõendite kogumiseks apellatsioonis toodud põhjendustel. Prokurör ja kannatanu esindaja vaidlesid kaitsja taotlusele täiendavate tõendete kogumiseks vastu. Prokuröri hinnangul on kaitsja taotlus ekspertiisi määramiseks põhjendamatu ning ei esine mingeid objektiivseid asjaolusid, mis annaks alust kahelda, et kärbsepiitsaga vastu reit löömisel on võimalik kannatanul süüdistuses märgitud tervisekahjustusi saada. Kriminaalasjas on kogutud ja uuritud usaldusväärne tõendikogum, mis kinnitab löömist süüdistuses nimetatud viisil. Puudub objektiivne vajadus täiendavate tõendite kogumiseks. Prokurör ei nõustunud alaealise kannatanu ülekuulamisega ringkonnakohtus. Lisaks sellele, et selline menetlustoiming on vastuolus KrMS § 70 ja § 2901 eesmärkidega, märkis prokurör, et olukorras, kus antud juhul on lapse emal olnud võimalik pika aja jooksul last mõjutada, ei ole põhjendatud lapse korduv ülekuulamine kohtus, mis paratamatult mõjub last traumeerivana, kui ta peab uuesti hakkama rääkima tema ja ema suhetest ja tema suhtes toime pandud kuritegudest.
4(9)
Eelistungil taotles prokurör ringkonnakohtul võtta põhiistungil vastu prokuratuuri määrus kaitsja poolt eeluurimisel kannatanule täiendavate küsimuste esitamise taotluse rahuldamata jätmisest. Kaitsja taotles lisaks võtta põhiistungil vastu tema poolt maakohtu menetluses kannatanule formuleeritud küsimuste nimekiri, millest ei esitatud ühtegi küsimust.
5.30.01.2026 määras ringkonnakohus motiveeritud määrusega: 1) arutada kriminaalasja apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja taotlusel avalikul kohtuistungil; 2) rahuldada kaitsja taotlus kannatanu küsitlemiseks; 3) jätta rahuldamata kaitsja taotlus kriminaalasjas kohtuarstliku ekspertiisi määramiseks; 4) rahuldada prokuratuuri taotlus prokuratuuri määruse kaitsja poolt eeluurimisel kannatanule täiendavate küsimuste esitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta vastuvõtmiseks; 5) rahuldada kaitsja taotlus tema poolt maakohtu menetluses formuleeritud kannatanule esitatavate küsimuste nimekirja vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei võimaldatud kaitsjal esitada kannatanule ühtegi omapoolset küsimust ei eel- ega kohtulikul uurimisel ning seda vaatamata asjaolule, et kohtulikul uurimisel olid nõus osa kaitsja küsimuste esitamisega nii prokurör kui ka kannatanu esindaja (vt tlk 82, 83). Kaitsja küsimusi kannatanule ei proovitud ümber formuleerida. Kriminaaltoimik ei sisalda nimekirja küsimustest, milliseid kaitsja soovis esitada kannatanule eel- ja kohtulikul uurimisel. Ringkonnakohus asus eeltoodust tulenevalt seisukohale, et kaitsja taotlus alaealisele kannatanule täiendavate küsimuste esitamiseks kuulub rahuldamisele. Et kannatanu on praegusel ajal alla 10-aastane, pidas kohtukolleegium vajalikuks KrMS § 290 kohaselt kaasata kannatanu küsitlemisse lastekaitsetöötaja või psühholoog. Et hinnata eel- ja kohtulikul uurimisel kaitsja poolt kannatanule esitatud küsimuste asjakohasust ja lubatavust, rahuldas ringkonnakohus prokuratuuri taotluse võtta vastu prokuratuuri määrus kaitsja poolt eeluurimisel kannatanule täiendavate küsimuste esitamise taotluse rahuldamata jätmisest. Samuti rahuldas ringkonnakohus kaitsja taotluse tema poolt maakohtu menetluses kannatanule formuleeritud küsimuste nimekirja vastuvõtmiseks.
KOHTUISTUNG
6.03.03.2026 toimunud kohtuistungil kooskõlastas kohtukolleegium pooltega kannatanutele esitatavad küsimused. Kaitsjal ega prokuröril ei olnud kohtu poolt formuleeritud küsimustele täiendusi ega parandusettepanekuid. Lapse esindaja palus küsida kannatanult, kas ema on last kunagi üldse füüsiliselt karistanud. Kohtukolleegium küsitles alaealist kannatanut teises kohturuumis (mida võisid videoühenduse teel jälgida teised menetlusosalised) lapse sotsiaalpedagoog A.Q osavõtul. Küsitlemise käigus kannatanu E.J avaldas, et tema mäletab politseis käimise asjaolusid, aga ei mäleta, mida ta on politseis rääkinud. Mäletab seda, et oli kodus trepi peal komistanud ja kukkunud ning sellest tuli sinikas. Politseis on ta aga valetanud, sest issi kuulab pealt kõike, mis emaga räägitakse telefoni teel. Issi käsib emaga kõned panna kõlari peale. Kui nad (03.01.2024) issi juurde koju jõudsid, siis issi nägi seda paar päeva vana sinikat ja arvas, et seal all võib olla mäda ja viis ta haigla EMO-sse. Haiglas issi podises ette, et emme on teda vastu põske löönud mitu korda ja hiljem löönud kärbsepiitsaga. Issi podises seda juttu sellele (arstile), kes sinikat vaatas. Tema arvas, et issi räägib õiget juttu ja korda seda juttu politseis. Tegelikult ei ole aga teda emme kunagi löönud. Emme tõstab tema ja venna peale ainult häält.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
7.Kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalasjas leidis aset kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mille ringkonnakohus küll kõrvaldas apellatsioonimenetluses, kuid selle varasem asetleidmine päädis tõendikogumi ebaõige hindamise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.
8.Maakohus tugines süüdimõistvat otsust tehes valdavalt alaealise kannatanu kohtueelses menetluses
5(9)
antud ütlustele. Sellised ütlused saavad olla tõendiks aga üksnes KrMS § 290 1 lg-s 1 sätestatud tingimustel, sh peab kaitsjal olema olnud kohtueelses menetluses võimalus tunnistajale küsimusi esitada. Praeguses kriminaalasjas sai küll kaitsja kohtueelses menetluses formaalselt omapoolsed küsimused esitada, ent menetleja keeldus neid kannatanult küsimast. Nende küsimuste küsimisest keeldus ka maakohus. Ringkonnakohtu hinnangul saab sellises olukorras kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi tõendina vastu võtta vaid siis, kui menetlejatepoolne keeldumine on olnud põhjendatud. Alaealise kannatanu eeluurimisel ülekuulamise järgselt esitas kaitsja KrMS § 70 lg 4 kohaselt kannatanule omapoolseid küsimusi. 13.03.2024 määrusega jättis prokuratuur kaitsja taotluse oma põhistatud määrusega rahuldamata, leides, et 15 täiendava küsimuse esitamine kannatanule ei ole põhjendatud ega vajalik. Maakohtus 19.06.2025 toimunud istungil kordas kaitsja oma taotlust kannatanule täiendavate küsimuste esitamiseks. Osade kaitsja küsimuste esitamisega nõustusid nii prokurör kui ka kannatanu esindaja. Prokurör märkis, et osa küsimusi võib esitada ümberformuleerituna. Maakohus jättis aga kaitsja taotluse rahuldamata leides, et kohtule ei ole esitatud selliseid olulisi põhjendusi, et alaealist kannatanut tuleks täiendavalt küsitleda kaitsja küsimuste alusel (tlk 84). Ringkonnakohus jagab kohtumenetluse poolte seisukohta, et kõik kaitsja küsimused ei olnud asjakohatud. Järelikult keeldusid menetleja ja kohus alusetult nende küsimuste küsimisest. Seega ei olnud kaitsjal võimalik kohtueelses ega kohtumenetluses kannatanule küsimusi esitada, mistõttu ei vastanud kannatanu ütlused KrMS § 2901 lg 1 nõuetele. Rajades süüdimõistva otsuse lubamatule tõendile, rikkus maakohus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, mis on käsitatav olulise menetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
9.Ringkonnakohus küsitles alaealist kannatanut sotsiaalpedagoogi juuresolekul apellatsioonimenetluses, millega kõrvaldas seni asetleidnud kriminaalmenetluse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Alaealise kannatanu küsitlemise tulemusena (vt tema refereeritud ütlusi eespool, kohtuotsuse p 6) selgus, et kannatanu on oma ütlusi diametraalselt muutnud. Kannatanu selgitas kohtule, et isa podises haiglas olles arstile ette, et ema on teda löönud. Tema arvas, et see on õige jutt ja kordas sama juttu politseis. Tegelikult ema ei ole teda kunagi löönud ning karistuseks on tema ja venna peale ainult karjunud. Ta valetas politseis, et ema lõi teda (vt ringkonnakohtu istungiprotokolli). Järelikult on kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused risti vastupidised sellele, mida ta selgitas kohtus.
10.Sellises olukorras tuleb ülejäänud tõendikogumi põhjal hinnata, kas hoolimata kohtumenetluses antud ütlustest, võib siiski järeldada, et kannatanu rääkis tõtt kohtueelses menetluses ja/või on süüdistusversioon tõendatav teiste tõendite abil. Ülejäänud tõenditeks on tunnistaja Q-i , süüdistatav R.K, tunnistaja C ütlused, Pärnu haigla teatis PPA-le, patsiendikaart ja kannatanu esindaja poolt saadetud foto kannatanu jalast sellel oleva hematoomiga.
10.1.Maakohtu poolt uuritud Pärnu Haigla teatis PPA-le sisuga „eile õhtul ema löönud last kärbsepiitsaga vastu parema jala reie ülaosa külge, lapse jalal hematoom“ (tlk 26) omab tõenduslikku teavet vaid osas, et haiglasse pöörduti näidatud asjaoludel, lapsel oli tuvastatud hematoom ning sellest on teavitatud politseid. Kohtukolleegium märgib, et saatekirja sõnastus lubab järeldada, et see on kirja pandud isa sõnade kohaselt. Samasuguse tõenduslikku teabega on ka patsiendikaart, kus objektiivse leiuna on E.J-il tuvastatud „parema reie välisküljel jäsemega risti 3x10 cm alal helelillakat värvi ekhümoos. Paremal pool selga m. erector spinae proj pikisuunaline marrastus koorikuga 3x1 cm. Tütre olek suhteliselt mänguline, komfortne isa juuresolekul.“ (tlk 34) Samuti kriminaalasja materjalides olev foto kannatanu jalast, millel nähtub verevalum (tlk 48) objektiivselt tõendab vaid verevalumi olemasolu kannatanul. Kohtukolleegium märgib, et kannatanul fikseeritud vigastuse iseloom ei ole selline, mis lubaks teha tõsikindlaid järeldusi selle tekkepõhjuste ehk praegusel juhul kärbsepiitsa varrega löömise kohta. Ei ole välistatud, et see võis olla tekkinud ka kannatanu poolt ringkonnakohtule teatatud asjaoludel ehk siis komistamise tagajärjel trepi peal kukkumisest. Kannatanu on
6(9)
ringkonnakohtule selgitanud, et isa podises ise arstile ette anamneesist nähtuva, et „tütar ütleb, et ei kuulanud sõna, misjärel ema löönud kärbsepiitsa varrega paremale reiele“ (tlk 34). Selline patsiendikaardil olev sõnastus viitab sellele, et anamneesis kajastatud teabe võib olla fikseeritud isa ja mitte kannatanu sõnadest. Kohtukolleegium märgib, et ka patsiendikaardil olev anamnees on kirja pandud selliselt, et tekstist pole võimalik aru saada, kes on olnud selle info allikaks. Selliselt ei ole patsiendikaart ja haigla saatekiri tõenditeks, mis lubaks järeldada, et haiglasse pöördumisel arstiga suhtles vahetult kannatanu, kes oleks arstile ise rääkinud ema poolt kärbsepiitsa varrega löömisest. See asjaolu iseenesest toetab kannatanu poolt kohtus avaldatud versiooni toimunust.
10.2.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et tunnistaja Q-i ütlused on KrMS § 66 lg 2 1 p 2 kohane tõend. Maakohus põhjendas, et kannatanu oli Q-iga rääkimise ajal sündmuse vahetu mõju all, sest rääkis temaga kohe, kui sai ema mõju alt välja. Kohtukolleegiumi veendumusel ei saa tunnistaja Qi ütlustele hinnangu andmisel mööda vaadata mitmest tähtust omavast asjaolust. Süüdistuse kohaselt toimus lapse väidetava väärkohtlemise viimane episood 02.01.2024. Isa võttis lapsed E.J ja W 03.01.2024 hommikul ning tema enda ütluste kohaselt sõideti koju. Isa selgituste kohaselt, kui lapsed tulevad tema juurde, siis nad vahetavad riided ära. Nad vahetasid riided ja siis E.J ütles, et ta tahab midagi rääkida. Siis rääkiski, et nad olid Wga lollitanud, ema oli nende peale pahaks saanud ning oli teda kärbsepiitsa varrega vastu reit löönud. Ta ütles, et tal oli väga valus ja ta oli nutnud. W oli samamoodi teises toas saanud, aga tal ei olnud midagi selle kohapealt /.../ E.J-il oli reiel pikk helesinine triip. Siis nad läksid EMO-sse, et see E.J-il ära fikseerida. (tlk 74). Viidatud ütlusest nähtub, et tunnistaja last Wt oli samamoodi eelmisel päeval ema poolt füüsiliselt väärkoheldud. Sellele vaatamata puudub kriminaalasjas mistahes teave, et W E.J-i käest oleks üldse küsitud, kas ema on teda eelmisel päeval süüdistuses toodud asjaoludel karistanud. EMO-sse pöördumise põhjuseks oli aga just E.J-il objektiivselt esinenud hematoom reiel. Tunnistaja ise selgitab, et Wl „ei olnud midagi selle kohapealt“, mis tähendab, et tunnistaja pidi selles isiklikult veenduma ja lapsi sel teemal küsitlema. Väärib tähelepanu seegi, et tunnistaja ütluste kohaselt rääkis talle E.J eelmise päeva juhtumist alles siis, kui lapsed vahetasid riideid. See asjaolu viitab sellele, et tunnistaja Q on riiete vahetamisel ise tähele pannud, et lapsel on reiel sinikas ning hakkas ise küsima, mis asjaoludel see tekkis. Sellist järeldust toetab üheselt ka patsiendikaardis kajastatu, et „isa märganud täna hommikul vigastusi, kui tütar riideid vahetas“ (tlk 34). Et Wl vägivallale viitavat sinikat polnud, kuigi ema lõi väidetavalt ka teda, pöördus isa Q vigastuse fikseerimiseks EMO-sse ainult E.J-iga. Selliselt ei ole nõustumisväärne maakohtu argument, et laps ootas esimest võimalust, et ema mõju alt väljudes isale koheselt emapoolsest vägivallast rääkida, seega ei ole ka tunnistaja Q-i ütlused KrMS § 66 lg 2 1 p 2 kohaselt tõendi väärtusega.
10.3.Hoolimata sellest, et Q-i ütlused ei ole iseseisvaks tõendiks, on neid põhimõtteliselt võimalik kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamiseks. Esmalt märgib kolleegium, et kannatanu kohtus antud ütluste järgi olid tema kohtueelses menetluses antud ütlused mõjutatud just tunnistaja Q-i poolt. Kohtukolleegium märgib, et kohtuliku uurimise käigus nii tunnistaja Q kui ka süüdistatav R.K ning tunnistaja C selgitasid, et Q-i ja R.K vahel on mitmeid pooleliolevaid tsiviilvaidlusi nii lastega suhtluskorra kui ka lastele elatise maksmise teemal, mis viitab ka nende konfliktsetele suhetele. Kohtukolleegium möönab, et just sellel põhjusel otsustas maakohus süüdistatava konfrontatsiooniõiguse jätta tagamata, kuna kannatanu elas vaheldumisi ema ja isa juures ning laps sattus vastavalt ema või isa mõju alla. On loogiline, et sellise elukorralduse juures kannatanu võib oma varasemalt antud ütlusi ühe või teise vanema mõju all muuta. Tunnistajana ülekuulatud kannatanu mänguterapeut C selgitaski kohtule, et tegeleb lapsega 2023. a oktoobrist. E.J käib teraapias, kuna temal on pinged ja emotsionaalsed probleemid, mis on tingitud tema vanemate vahelisest suhtlemisest ja kohtus käimisest. E.J armastab oma mõlemat vanemat ja ta tahaks olla lojaalne mõlemale vanamale, aga ta tunneb end väga süüdi ja praegusel hetkel on tema kõige suurem mure see, et emme ei usalda teda, sest ta valetas. E.J väitis, et issi käskis nii öelda ja ta ütleski, aga ta tunneb end selle pärast väga-
7(9)
väga halvasti. Ta tunneb end süüdi, et tema pärast on vanemad kohtus. Lapsel on väga suur süükoorem seoses sellega, mis seisneb selles, et ta pidi ütlema, et emme lõi teda, aga tegelikult ei löönud. (tlk 9798). Kohtukolleegium märgib, et tunnistaja C ütlused ei ole samuti iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 tähenduses, kuid kehtiva kohtupraktika kohaselt on oluliseks teabeks kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Sellises olukorras on ebaõige maakohtu poolt tunnistaja viidatud ütluste ignoreerimine põhjusel, et maakohtul on tekkinud siseveendumus, et kannatanu rääkis 03.01.2024 politseis tõtt, kuivõrd toimus kannatanuga EMO-sse minek, seal juhtunu asjaolude avaldamine ja ka kannatanuna ülekuulamine kõik nii vahetult ja lühikese ajaperioodi vältel, et selle aja jooksul ei ole eluliselt usutav, et isa oleks saanud 6-aastast last mõjutada nii vastuoludeta valetama. Tunnistaja C ütlustest üheselt nähtub hoopis see, et laps on vanemate vahel toimuva konfliktse olukorra tõttu viibinud sellises emotsionaalses seisundis, et võib ja on valmis ühe või teise vanema huvides ja mõju all tõtt moonutama. Neil põhjustel ei saa ka Q-i ütluste abil järeldada, et usaldusväärseks tuleks pidada just kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi.
11.Kokkuvõtvalt ei saa väljaspool mõistlikku kahtlust olla kindel selles, kummal ülekuulamisel kannatanu tõtt rääkis. Järelikult loeb ringkonnakohus tema ütlused ebausaldusväärseteks. Olukorras, kus alaealise kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, kannatanul objektiivselt tuvastatud tervisekahjustus ei võimalda tõsikindlalt süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemist tuvastada, tunnistaja Q-i ütlused ei ole tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt, tunnistaja C ütlustest nähtub, et kannatanu võibki ühe või teise vanema mõju all oma ütlusi muuta ning süüdistatav ei tunnista kannatanu füüsilist väärkohtlemist, asub ringkonnakohus seisukohale, et kohtuliku arutamise tulemusena ei ole tõendatud R.K poolt temale süüks arvatud kuriteo toimepanemine ning süüdistatav R.K tuleb KrMS § 309 lg 2 kohaselt õigeks mõista. Selliselt tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 1, 2, 3 alusel maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse täies ulatuses ning KrMS § 340 lg 2 p 1 kohaselt mõistab R.K talle esitatud süüdistuses õigeks.
12.KrMS § 181 lg 1 kohaselt süüdistatava õigeksmõistmisega kaasneb süüdistatavale temal kriminaalmenetluse käigus tekkinud menetluskulude hüvitamine. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tühistatakse maakohtu otsus (KrMS § 337 lg 1 p 4), kannab menetluskulud riik. Kohtupraktikas kinnistunud arusaamade kohaselt on valitud kaitsjale makstav tasu menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.12.2014 otsus kriminaalasjas nr 31-1-79-14, p 44). Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Samuti tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaitsja argumendid põhjendatud ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. Veel tuleb hinnata kaitsja tasumäära mõistlikkust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt 18.05.2010 RKTKo asjas nr 3-2-1-43-10, p 14).
12.1.R.K kaitsja vandeadvokaat Marko Tammann taotleb süüdistataval eeluurimisel ja maakohtus tekkinud õigusabikulude hüvitamist 6532,2 euro suuruses summas (käibemaksuga) 29,5 töötunni eest. Tunnitasuna on kaitsja näidanud 180 eurot tund, millele lisandub käibemaks. Sellist tunnitasumäära peab kolleegium mõistlikuks. Küll ei saa kohtukolleegium nõustuda arvel nr 3010 kulureal „06.05.2024 taotluste koostamise“ näidatud ajakuluga 6,75 tunni ulatuses. Kohtukolleegium möönab, et kaitsja koostas taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, kuigi see taotlus kriminaalasja materjalides puudub. Siiski, arvestades praeguse kriminaalasja keerukust ja mahtu, ei saa pidada sellise taotluse koostamiseks vajaminevat ja mõistlikku aega pikemaks kui 3 tundi. Ringkonnakohus ei sea kahtluse
8(9)
alla tööde spetsifikatsioonides ja arvetes näidatud ülejäänud menetlustoimingute vajalikkust. Selliselt kuulub R.K-le hüvitamisele temal eeluurimisel ja maakohtu istungitel tekkinud menetluskulu summas 5708,7 eurot (768,6 + 933,3 + 658,8 + 3348).
12.2.Apellatsioonimenetluses taotles R.K valitud kaitsja süüdistataval tekkinud menetluskulude hüvitamist 10,25 tunni eest summas 2287,8 eurot (sh käibemaks). Kohtukolleegium leiab, et arvel nr 3140 näidatud tööde maht (ringkonnakohtu istungi reaalse aja ehk1 tunni arvustusega) on vajalik ning hind on mõistlik, mistõttu see summa kuulub väljamõistmisele Eesti Vabariigilt R.K kasuks.
12.3.Alaealise kannatanu riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Toomas Metsma on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 598,9 eurot. Esindaja tasutaotluses on ajakuluks näidatud kokku 190 minutit ning sõidukuluks 137,64 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasu ja kulude hüvitamise taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Praegusel juhul teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, seega jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda.
Allkirjastatud digitaalselt
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.