Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellant Prokurör Süüdistatav, kelle osas maakohtu otsus vaidlustati Kaitsja
Tallinna Ringkonnakohus 12. veebruar 2026, kirjalik menetlus 1-25-5901 Andres Parmas, Orvi Koik ja Markus Kärner Kriminaalasi P.A süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi, kirjalik menetlus Harju Maakohtu 10. novembri 2025. a otsus, lühimenetlus Kaitsja apellatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör M Kink P.A (ik: XXX) elukoht: XXX; kriminaalkorras karistamata Vandeadvokaat Leelo Viil
RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:
1.Tühistada Haju Maakohtu 10. novembri 2025. a kohtuotsus P.A süüditunnistamises ja talle KarS § 87 sätete alusel mõjutusvahendite kohaldamises, temalt menetluskulude väljamõistmises ning asitõenditena ära võetud noa ja rõivaste hävitamise osas, samuti V.S-ilt äravõetud rõivaste hävitamise osas.
2.Mõista P.A talle esitatud süüdistuses õigeks.
3.Rahuldada kaitsja apellatsioon.
4.Relvaseaduse § 9 lg 1 alusel jätta Politsei- ja Piirivalveameti valdusse P.A-lt asitõendina hoiule võetud ning Politsei- ja Piirvalveameti põhja prefektuuri asitõendite hoidlas asuv nuga.
P.A-le kuuluvad nahktagi ja püksid koos rihmaga tagastada talle.
6.V.S-ile kuuluvad rõivad tagastada talle.
7.Muude asitõendite osas tehtud otsustuste osas jätta maakohtu otsus muutmata.
8.Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks P.A-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 178,56 eurot (sh käibemaks) ning jätta see menetluskulu riigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.P.A-le esitati süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi selles, et viibides 16. septembril 2024. a õhtul Tallinnas Kanuti aias, vastuseks M.E rusikalöögile P.A silma piirkonda, lõi ta ühe korra M.E-le noaga selga, mille tagajärjel kannatanu tundis valu ja sai tervisekahjustuse. Seejärel lõi ta samas kohas kolm korda noaga teda kinni pidada püüdnud V.S-i keha piirkonda, mille tagajärjel tundis V.S valu ja sai tervisekahjustusi.
2.Harju Maakohtu 10. novembri 2025. a otsusega tunnistati P.A KarS § 121 lg 1 järgi süüdi. KarS § 87 sätteid kohaldades vabastati P.A karistusest ning kohaldati tema suhtes mõjutusvahendina 60 tunni üldkasuliku töö tegemise kohustust ja kohustust osaleda kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis, allutati ta üheks aastaks käitumiskontrollile ning kohustati käitumiskontrolli ajal täitma KarS § 75 alusel määratud kontrollnõudeid. P.A kohustati elama aadressil XXX; ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, õppimis- või töökoha vahetamiseks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Maakohus mõistis P.A-lt ositi kaheteistkümne kuu jooksul välja menetluskulud. Samuti otsustas maakohus asitõenditega seonduva.
3.Maakohus märkis, et vaidlus puudub selles, et P.A ja kannatanud viibisid süüdistuses kirjeldatud ajal oma sõpruskondadega Tallinnas Kanuti aias. Vaidlus puudub selleski, et seltskondade vahel tekkis konflikt subkultuuriliste erinevuste üle, mis eskaleerus füüsiliseks konfliktiks. Samuti on väljaspool vaidlust, et süüdistatava seltskonna juurde tuli teine seltskond, kes asus neid nende väljanägemise pärast solvama ning, et P.A pani toime süüdistuses kirjeldatud teod. Vaidluse all on aga see, kas P.A võis kannatanuid noaga lüües olla hädakaitseseisundis ja kas ta jäi hädakaitse piiridesse. Maakohtu hinnangul M.E-d noaga lüües P.A hädakaitseseisundis ei olnud, sest M.E rünne tema vastu oli lõppenud ja ta lõi juba lahkuvat kannatanut noaga selga. Maakohus ei pidanud arvestatavaks süüdistatava hirmu, et kamp peksab ta läbi ja sõbrannasid võidakse vägistada ega ka asjaolu, et ta oli teistest noorem, kuna selline arvamus on oletuslik ega põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel. P.A ei tundnud mingit hirmu, sest ta kasutas arvuliselt suurema kamba suhtes vulgaarseid väljendeid.
4.V.S-i puhul oli P.A küll hädakaitses, kuid ületas hädakaitse piire. Pärast M.E noaga löömist eskaleerus kogu situatsioon veelgi. Süüdistatav jooksis minema ning kannatanute seltskond asus talle järgi jooksma ja ähvardas tema peal pipragaasi kasutada. V.S jooksis süüdistatavale pipragaasiga järele ja proovis seda süüdistatava peal kasutada, kuid balloon oli tühi. V.S ja temaga koos olnud seltskond võis kujutada endast P.A-le ohtu ning seetõttu maakohus asus seisukohale, et P.A viibis hädakaitseseisundis, mida ei välista ka asjaolu, et ta oli ise eelnevalt M.E-d noaga löönud. Pole kahltust, et süüdistatav tundis hirmu selle ees, et teda võidakse rünnata. Süüdistatav küsis abi ka kõrvaliselt isikult, kes aga ei olnud valmis abi osutama. Seega oli P.A-l olemas ka kaitsetahe. Küll aga ei valinud P.A säästvaimat kaitsevahendit, tekitades V.S-ile liigset kahju, teda kolmel korral noaga lüües. Selliselt kasutas P.A nuga liiga intensiivselt ja enda kaitsmiseks piisanuks vähemast. Süüdistatava enda ütlustega on leidnud tuvastamist, et ta vehkis kannatanu V.S-i suunas noaga, sellise vehkimisega tabas ta kannatanu V.S-i kolme löögiga keha- ja käe piirkonda, millest kaks tabasid keha. Üks haavadest ulatus 6 cm sügavusele. Kohus leiab, et süüdistatav sai aru, et kolm noalööki lähedal seisva kannatanu V.S-i kehapiirkonda, kus üldteada olevalt asuvad ka elutähtsad organid ning üks noalöök käe piirkonda, võivad tekitada kannatanule valu ja haavad (tervisekahjustuse). Lüües kolmel korral kannatanut noaga viidatud piirkondadesse, kasutas süüdistatav kaitsevahendit liiga intensiivselt ja sellisest tegevusest saab järeldada eesmärki tekitada võimalikult suurt kahju. Kolme noalöögi asemel oleks antud situatsioonis piisanud noaga ähvardamisest. Järgi jooksjad olid varasema kogemuse põhjal teadlikud, et süüdistatav oli valmis noa lööke tegema. Ei ole alust arvata, et süüdistatav oleks olnud sellises hirmu- või afektiseisundis, mis takistas tal oma käitumist ja selle võimalikku ohtlikkust teadvustamast. Kohus leiab, et süüdistatav sai kolm noalööki keha- ja käepiirkonda tehes aru, et sellest tekkiv kahju kannatanule on ülemäärane. Arvestada tuleb ka P.A eelnevat käitumist, kus ta lõi kannatanut noaga kui kannatanu oli tema pole juba selja pööranud, mis võib viidata ka kättemaksu tahtele.
Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastatud.
6.P.A-le karistust mõistes märkis maakohus, et tema süü on keskmine. Ta pani kehalise väärkohtlemise toime kahe kannatanu suhtes. Kasutatud vägivald oli intensiivne, kuid tekitatud tervisekahjustused ei olnud väga rasked. Samas ründas ta kannatanuid noaga, mistõttu oleks võinud teo tagajärjed olla ka raskemad. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud, karistust kergendab süü tunnistamine ja kannatanu V.S-iga seonduvas episoodis hädakaitse piiride ületamine. Maakohus arvestas, et P.A on kriminaalkorras karistamata isik. Maakohus pidas võimalikuks jätta P.A-le karistuse mõistmata ja kohaldada talle selle asemel KarS § 87 lg 7 alusel mõjutusvahendeid (üldkasulikku tööd ja osalemist sotsiaalprogrammis). Kohus jõudis sellisele järeldusele, hinnates P.A arengutaset, probleemide lahendamise oskust, oskust mõista oma käitumise ja tegevuse tagajärgi ja vastutada nende eest, leides, et karistuse asemel aitavad mõjutusvahendid anda parema tulemuse tema õiguskuulekale teele suunamiseks. Sotsiaalprogrammis osalemine aitab teda vajalike oskuste ja suhtumise omandamisel ning muuta tema hoiakuid. Kombineerituna ühe aasta pikkuse käitumiskontrolliga on see piisav, et
kujundada tema arusaama ühiskondlikest normidest. Kohus pidas P.A sellekohase nõusoleku olemasolu arvestades võimalikuks ja vajalikuks ka üldkasuliku töö kohaldamist.
7.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, P.A õigeksmõistmist ja menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaitsja arvates on maakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus ei ole järelduste tegemisel kõiki asjaolusid arvestanud, on hinnanud tõendeid vääralt ning ei ole oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Maakohtu seisukohad on oletuslikud ega ole sisustatud tõenditele rajanevate faktiliste asjaoludega. Tõendid kinnitavad kannatanute poolset õigusvastast rünnet P.A vastu, tema kaitsetahet ja seega õigusvastasust välistava asjaolu esinemist. Neil põhjustel tuleb süüdistatav õigeks mõista. Kohus ei ole menetluskulude väljamõistmisel kaalunud noore täiskasvanu puhul KrMS § 180 lg 3 kohaldamist. Kaitsja hinnangul on arutataval juhul menetlusnormide olulise rikkumisena hinnatav veenvate põhjenduste puudumine õigusvastasust välistava asjaolu arvestamata jätmise osas. Riigikohus on märkinud, et kui kohus pole kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ega kummutanud, siis on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.
7.1.P. A ning kannatanud V.S ja M.E viibisid 16.09.2024.a kella 20.40 ajal Tallinnas asuvas Kanuti aias, samuti puudub vaidlus asjaolus, et kahe noorte seltskonna vahel tekkis konflikt subkultuuriliste erinevuste üle, mis eskaleerus füüsiliseks konfliktiks. M.E lõi süüdistatavat rusikaga näkku, mistõttu oli P.A hädakaitseseisundis. Tema õigus hädakaitseks ei olnud piiratud. P.A hädakaitseõigust ei saa välistada üksnes seetõttu, et noaga löömise hetkel oli kannatanu korraks seljaga süüdistatava poole pöördunud. Arvestades kannatanu eelnevat käitumist, oli süüdistataval objektiivsest olukorrast tulenevalt alust arvata, et tema vastu suunatud õigusvastane rünne võib jätkuda. M.E seltskonnas oli isikuid arvuliselt märksa rohkem kui P.A-l, kusjuures süüdistatav tunnetas ka vajadust temaga koos olevaid tütarlapsi kaitsta. Samuti ei saa tähelepanuta jätta seda, et kannatanu M.E on vägivallategude eest korduvalt kriminaalkorras karistatud ja on vanglas viibinud, oli P.A-le teada. M.E ja teiste temaga koos olevate isikute agressiivset käitumist ning tausta arvestades ei saa P.A hirmutunnet pidada alusetuks ning M.E võimalikku uut rünnet üksnes põhjendamatuks oletuseks. Vahetuks õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 mõistes liigitub ka jätkuv rünne seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud. Arutataval juhul oli süüdistataval tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist, mis õigustas hädakaitsetegevust.
7.2.Kaitsja ei nõustu maakohtu hinnanguga, et V.S-i puhul ületas süüdistatav hädakaitse piire. Väljaspool kahtlust on asjaolu, et kannatanute seltskond jooksis süüdistatavale järgi ning soovis tema peal pipragaasi kasutada. P.A oli hädakaitses alates ajast, mil kannatanu V.S ja tema seltskond hakkasid süüdistatavat pipragaasiga taga ajama, lubades seda tema
peal kasutada ja P.A-l füüsiliselt rünnata.
oli põhjust arvata, et kannatanu ja tema seltskond soovivad teda
7.3.See ründeolukord ja P.A-l sellest vallandunud hirmuseisund ei võimaldanud tal kaaluda, millist kaitsevahendit või muid käitumisalternatiive valida. Tähelepanuta ei saa seejuures jätta asjaolu, et olukord oli P.A jaoks ekstreemne, tema ütlustest nähtuvalt oli ta teadlik, et kannatanute seltskond on alkoholi ja narkojoobes, seltskonnas viibib vanglas karistust kandnud isik ning nad võivad olla kõigeks võimelised. Samuti tuleb silmas pidada, et P.A kaitses end eelnevalt M.E eest ja oli üksi mitme talle kallale tunginud isiku vastu, samuti oli ta ründajatest noorem ja väiksemat kasvu. Süüdistatav püüdis esialgu teda rünnanud isikuid tagasi hoida, hoiatada ja noaga üksnes hirmutada, kuid kuna see ei lõpetanud rünnet, lõi süüdistatav talle kallale tunginud isikuid noaga. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt tagaajajaid ei peatanud teadmine, et P.A-l on nuga. Seejuures tuleks ka arvestada, et kolmest noalöögist kaks üksnes riivasid kannatanut ja süüdistataval ei olnud võimalik kiiresti arenevate sündmuste käigus oma tegevust kavandada või hinnata põhjustatud tagajärge. Vastavalt kohtupraktikas omaks võetud seisukohale ei pidanud ta eeldatava ründe tõrjumiseks valima ebakindlaid kaitsevahendeid ega üritama põgeneda. Kaitsja hinnangul ei ole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid aluse pidada P.A tegevust kavatsetult või otsese tahtlusega liigselt kahju tekitavaks. Hädakaitsetegevusega tõrjus süüdistatav vahetut, parajasti asetleidvat rünnet, tehes seda sobiva vahendiga.
7.4.KarS § 28 lg 2 kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Praegusel juhul selliseid asjaolusid tuvastatavad ei ole. Süüdistatava valitud vahend hädakaitseõiguse teostamiseks oli vaieldamatult sobilik, lõpetades õigusvastase ründe lõplikult. Teo tehiolud ja üldine kontekst viitavad ilmselgelt kaitsetahte olemasolule, mitte aga tahtlusele ründajale liigset kahju põhjustada. Kohtu järeldused hädakaitse piiride ületamise ja süüdistatava tahtluse osas on paljuski oletuslikud. Need ei põhine asjas kogutud tõenditel ega kohtu tuvastatud asjaoludel.
7.5.Kohus ei ole menetluskulude väljamõistmisel kaalunud noore täiskasvanu puhul KrMS § 180 lg 3 kohaldamist. Kohus pidas põhjendatuks P.A suhtes KarS § 87 kohaldamist, milles sätestatakse mõjutusvahendid alaealisele ja noorele täiskasvanule. Alaealiste puhul on kohtupraktikas tavapärane menetluskulude riigi kanda jätmine. Ka iseseisva sissetulekuta noore täiskasvanu puhul ei saa eeldada, et talle on jõukohane tasuda Aasta jooksul 3 752,36 euro suurust menetluskulu, mistõttu oleks olnud kohane kaaluda menetluskulude riigi kanda jätmist vähemalt osaliselt.
8.Prokuratuur esitas apellatsiooni peale kirjaliku seisukoha, paludes jätta apellatsiooni rahuldamata ja märkides alljärgnevat.
8.1.Apellatsioonis ei sisaldu veenvaid argumente selle kohta, et P.A-l oli tõsikindel alus karta tema vastu varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. Märgitakse, et P.A
tahtis noalöögiga, temaga koos olevaid tütarlapsi kaitsta võõra seltskonna eest. Tegelikkuses jooksis ta kohe päras noaga löömist sündmuskohalt minema ega püüdnud kuidagi temaga koos olnud C ja Q kellegi eest kaitsta või nende eest seista. Noalööki ei saa õigustada P.A arusaamaga, et tema arvates viibis ta kriminaalses paigas või teadmisega, et M.E näol on tegemist varem vanglas viibinud isikuga.
8.2.V.S-i ründamise osas on prokurör seisukohal, et pärast seda kui P.A lõi M.E-d õigusvastaselt noaga selga, oli õigus teda KrMS § 217 lg 4 alusel kinni pidada. V.S üritas P.A pipragaasiga pritsida. Maakohus käsitles seda põhjendamatult õigusvastase rünnakuna P.A vastu. P.A-l kuriteo toimepanijana puudus õigus kaitsetegevusele V.S-i suhtes ning maakohus asus ekslikult analüüsima P.A käitumist hädakaitse skeemi järgi ja jõudis ekslikele järeldustele, et noa kasutamine V.S-i vastu oli sobiv ja vajalik, ent kolme noalöögiga ületas P.A mõõdukuse piire. Konflikti alguses ei olnud V.S P.A suhtes agressiivne. Pipragaasi kasutamine oli ilmselgelt reaktsioon P.A kuriteole. Tema kasutas pipragaasi noa vastu kuriteo toimepanija kinnipidamise raames. V.S küll kutsus oma seltskonna kaaslasi üles P.A vastu pipragaasi kasutama, kuid see on külmrelvaga kurjategija kinnipidamiseks sobiv vahend. Prokuratuur osutab veel, et V.S tahtis kasutada P.A vastu pipragaasi just seetõttu, et viimane esines kuriteo toimepanija rollis ja hoidis käes nuga. Kui nuga mõtteliselt eemaldada P.A käest, siis poleks ka V.S-il olnud vajadust ega õigust pipragaasi kasutamiseks. Seega oleks P.A-l olnud õige mitte V.S-i noaga ähvardada, vaid nuga varjata, ära visata või valju häälega avaldada, et ta ei ole enam relvastatud. Vastates küsimusele, kas V.S tahtis P.A kinni pidada politseisse toimetamiseks, tuleb osutada sellele, et V.S jäi sündmuskohale kuni politsei tulekuni, P.A aga põgenes sündmuskohalt.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Kriminaalkolleegium asub seisukohale, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja P.A talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
10.Esmalt märgib kolleegium prokuratuuri seisukohaga seoses, et prokuratuur kritiseerib maakohtu otsuses sisalduvaid õiguslikke järeldusi ning peab neid ebaõigeiks (V.S-i episood). Nagu selgub apellatsioonis esitatud taotlustele tuginevalt maakohtu vaidlustatud otsuses väljendatud seisukohtade edasisest analüüsist, peab kolleegium prokuratuuri arusaama P.A (ning ka V.S-i) käitumise õiguslikust tähendusest ühemõtteliselt valeks. Ühestki uuritud tõendist ei nähtu mitte mingit viidet sellele, et V.S püüdnuks P.A kuriteos kahtlustatavana kinni pidada, sellekohased väited kujutavad endast paljasõnalist spekulatsiooni, mis on ilmselges vastuolus tegelikult aset leidnuga. Kuivõrd süüdistust P.A vastu arutati maakohtus lühimenetluses ning P.A tunnistati süüdi, puudub prokuratuuril apellatsiooniõigus. Seetõttu kolleegium prokuratuuri seisukohas esitatud väidetel pikemalt ei peatu.
11.Maakohus on kriminaalasja arutades olnud tõendeid hinnates ühekülgne, andnud seetõttu asjaoludele väära hinnangu, mis on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele. Nimelt on maakohus põhjendamatult vaadelnud P.A käitumist seoses M.E rusikalöögi
episoodiga eraldiseisvalt V.S-i pipragaasi episoodist. Kohtu käsitluses on tegemist kahe iseseisva olukorraga. Selline käsitlus on ekslik. Jälgides sündmuste juures viibinud isikute ütlusi, samuti asitõenditena vaadeldud valvekaamerate salvestusi, siis saab toimunu rekonstrueerida selliselt, et kannatanute seltskond tuli P.A ja temaga koos viibinud tütarlaste juurde neid narrima ja tüli norima. See ärritas ühel hetkel P.A niivõrd, et ta tarvitas kiusajate suhtes solvavat väljendit, misjärel lähenes M.E koos osaga seltskonnast P.A-le ja lõi teda rusikaga näkku. Selle peale haaras P.A noa ning lõi sellega ühel korral M.E-d. Noalöögi järel jooksid M.E ja P.A eri suundades eemale. M.E-ga samas seltskonnas viibinud isikud ärritusid veelgi enam, püüdsid P.A pihta lasta pipragaasi ning asusid teda jälitama. Jälitajatest oli kõige ees V.S, kelle käes oli ka balloon pipragaasiga. P.A jooksis tänaval jalutanud inimeste juurde ja palus abi, seda saamata jooksis aga veel edasi, kuni ta väsis ning V.S jõudis talle järele, haaras temast kinni ja püüdis tema pihta lasta pipragaasi. Selle rüseluse käigus tabas P.A V.S-i kolmel korral noaga. Sellisest sündmuste kulgemisest tuleb kolleegiumi hinnangul teha üheselt järeldus, et kogu sündmustikku alates kannatanute seltskonna kontakti astumisest P.A ja temaga koos viibinud tütarlastega kuni V.S-i noaga tabamiseni tuleb vaadelda ühe kestva elulise olukorrana, mida on ebaõige ning kunstlik omavahel lahutada. Sellest tõdemusest omakorda johtub aga asjaosaliste käitumisele antav õiguslik hinnang.
12.Arutatava juhtumi puhul on paraku selge seegi, et sündmustikku kõigis selle kriitilistes seikades ei õnnestu tõendite põhjal täielikult ja täpselt rekonstrueerida. Sündmuste välist pilti kõige täpsemalt kajastada võivad tõendid, valvekaamerate salvestised, ei kajasta kõiki olulisi seiku ning need pole ka piisavalt hea kvaliteediga, et salvestiste põhjal oleks võimalik aru saada sellest, mismoodi täpselt sai noahaavad V.S. Seetõttu peamises osas tuleb toimunule hinnangu andmisel tugineda kannatanute, tunnistajate ja kahtlustatavana üle kuulatud P.A ütlustele. Maakohtu ekslik käsitlus sündmuste kulgemisest on lähtunud kohtu põhjendamatust seisukohast, nagu tuleks P.A ja temaga kuriteosündmuse toimumise ajal koos viibinud tunnistajate C ja Q ütlusi pidada eluliselt ebausutavateks ning neile eelistada M.E ja V.S-iga ühes seltskonnas viibinud tunnistajate ütlusi.
13.Siiski väärib märkimist, et kuigi pole täpselt selge, milliste liigutustega P.A V.S-ile noavigastused tekitas, on nii esitatud süüdistus kui ka maakohtu järeldused kardinaalses vastuolus sellega, mis nähtub V.S-i vigastuste kohta dokumentaalsetest tõenditest, eeskätt meditsiinidokumentidest. Meditsiinidokumentidest nähtuvalt on V.S-il tuvastatavad kaks haava, mida on hinnatud lõike- mitte torkevigastustena. Ka haavade väline pilt jätab mulje sellest, et tegemist ei ole torkevigastusega. Üks haav on paremapool alaseljal, roiete alumisel piiril (8 cm, U-kujuline haav, mis ulatub lihasteni, kuid ei läbi lihaseid). Teine haav paikneb vasakul õlavarrel ja on 2 cm pikkune (vt PERH-i edastatud ambulatoorse epikriisi lk-d 1 ja 3, tl-d 80 ja 82, kd 1). Seega ei kinnita algset väidet kolme noalöögi ja kolme haava kohta ükski tõend ning süüdistus on selles osas alusetu. Selle ümber on üksjagu segadust, mida pole kohtueelne menetleja ega maakohus ilmselgelt tähelepanematuse tõttu korrektselt lahti mõtestanud. Ehkki kiirabikaardil on juttu kolmest haavast, on nt sündmuskohal viibinud politseiametnik, kes ühtlasi osutas enne kiirabi saabumist kannatanule esmaabi ja sulges rõhksidemega haavad, märkinud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli, et V.S-il on 2 haava – lahtine haav seljal ja vasakul käevarrel (tl 37 prd-l, kd 1). Kannatanu
seljast haiglas tehtud fotodel on selgelt näha, et tema selja paremal küljel on ainult üks haav, mitte aga kahte (vt fotosid tl-d 65-67, kd 1). Samuti on PERH-i edastatud eelviidatud haigusloo väljavõttes mitmes eri kohas kirjas just kaks haava – kolmanda kohta ei ole aga haigusloos ühtki leidu tuvastatud, vaid seda on märgitud üksnes kannatanu tervisekaebuste lahtris ja anamneesis.
14.Juba eelneva põhjal on süüdistuses sisalduv etteheide V.S-i kolmel korral noaga löömise kohta alusetu. Kuid see hinnang kinnistub veelgi, vaadeldes asja kohta üle kuulatud isikute ütlusi.
15.Kolleegium märgib sündmusi tajunud isikute ütlusi analüüsides sissejuhatavalt, et arutataval juhul saab eristada nelja gruppi inimesi, kes toimunut vahetult tajusid: esmalt süüdistatav P.A ja temaga koos viibinud C ning Q; süüdistatavalt oma joobes kaaslase turgutamiseks abi palunud Ž ja abi vajanud W; seejärel kannatanute seltskond: M.E, V.S ning nendega koos viibinud Z, D, B, G; ning viimaks ka möödakäijana sündmuskohale sattunud P. Nende isikute ütluste hindamisel tuleb arvestada mitte üksnes ütluste sisu ennast, vaid ka seda, mis on nende puutumus kuriteosündmuse ja sellega seotud isikutega ning kuivõrd haakuvad ütlused omavahel, samuti teiste tunnistajate ütluste ja sündmuste kohta kogutud muude tõenditega. Vaadeldes eriti just kannatanute seltskonna eri liikmete ütlusi, on mitmel puhul märgatav, et olulisi, sündmustiku mõistmiseks keskseid detaile püütakse varjata ja ei mainita üldse või antakse nende kohta ütlusi, mis kogu tõendite kogumit arvesse võttes ei saa olla tõepärased.
16.Kuna V.S-il tegelikkuses tuvastatud kahe noahaava puhul kumbki ei vasta torkehaava tunnustele ning tunnistajate ütlused haavade saamise kohta lahknevad omavahel sellisel määral, et moodustuvad üksteist välistavad versioonid haavade tekkemehhanismi kohta, siis on kolleegiumi hinnangul minimaalselt olemas kahtlus selle kohta, kuidas haavad tegelikult tekkisid. V.S on 17. septembril 2024 toimunud ülekuulamisel rääkinud, et P.A tuli talle noaga kallale ja lõi teda noaga kolm korda (vt tl 40, kd 1). Seevastu tunnistaja D ütluste kohaselt ta nägi, et V.S võttis kahtlustatava kätest kinni nii, et kahtlustatav ja V.S olid üksteise vastas. Kahtlustatav keeras V.S enda poole seljaga ja hoidis teda umbes kaks sekundit kinni. Seejärel ta lõi üks kord noaga V.S parema poole ribidesse (tl 173, kd 1). C 25. septembril 2024 tunnistajana antud ütluste kohaselt V.S võttis pipragaasi välja ning jooksis P.A-le järgi. Seejärel ta nägi, kuidas V.S vajutas pipragaasile, kuid P.A jäi seisma ja hoidis jopet enda näo ees. P.A hoidis samal ajal nuga enda keha lähedal, suunaga kamba poole. Sellel hetkel ta nägi, kuidas V.S kukkus maha ning karjus: „Ai, raisk.” Ta ei näinud, et P.A oleks V.S-i noaga löönud (tl 190, kd 1). Qe 30. septembril 2024. a antud ütlustest nähtuvalt „terve kamp jooksis endiselt P.A poole ning kamba ees jooksis V.S. P.A peitis enda näo jope taha ning hoidis käes nuga suunaga küljele. P.A tegi seda, et pipragaas ei tabaks teda. [...] V.S jooksis noale pihta. Ma nägin momenti, kui V.S tahtis P.A-lt jope ära tirida ning V.S tegi mingisuguse liigutuse, mille pärast tabas ise enda kehaga nuga. Ma nägin vist, et V.S tabas ribide piirkonda. P.A lihtsalt hakkas ära jooksma ning minu arust ta ei vehkinud noaga. Ma ei näinud, et ta oleks tahtlikult noaga vehkinud ega tabanud V.S-i“ (tl 199, kd 1). B on 10. oktoobril 2024 toimunud ülekuulamisel andnud tunnistajana ütlusi, et V.S võttis pipragaasi välja ning tahtis seda
pikkade juustega meesterahva suhtes kasutada, kuid tuli välja, et see on tühi. V.S jooksis pikkade juustega meesterahvale järgi ning ta nägi, kuidas pikkade juustega meesterahvas jäi seisma. Keeras ennast ümber V.S poole ning järgmine hetk lõi teda üks kord külje pealt parem käega V.S-i noaga selja piirkonda (tl 210-211, kd 1). Seevastu samuti V.S-iga samas seltskonnas viibinud tunnistaja G andis 10. oktoobril 2024 toimunud tunnistajana ülekuulamisel ütlusi, mille kohaselt ta nägi, kuidas V.S lähedal ees jooksev pikkade juustega meesterahvas keeras ennast V.S poole ümber ning [...] mitte ei löönud V.S-i, vaid justkui libistas lihtsalt käes oleva esemega mööda V.S selja piirkonda (tl-d 226-227, kd 1). P.A on aga 22. septembril 2024. a kahtlustatavana ülekuulamisel andnud ütlusi, millest nähtuvalt V.S jooksis tema poole pipragaasiga ning tema järgi jooksis terve kamp. Ta ei näinud, mis edasi juhtus, kuid V.S ise jooksis noa otsa. Kahtlustatav eeldas, et ribide juures olev noahaav on sellest, et ta jooksis ise noale otsa. V.S üritas temalt jope ära võtta ning samal ajal lasi pipragaasi. Kahtlustatav vehkis kuidagi noaga, et tema eest ära põgeneda. Kui ta hakkas ära jooksma, siis ilmselt tabas teda, kuid ta [...] ei löönud teda spetsiaalselt. Ta ei näinud terve aeg, mida ta tegi, sest kattis end jopega (tl-d 113-114, kd 2).
17.Seega pole isegi kannatanuga samas seltskonnas olnud isikute ütluste põhjal võimalik kahtlusteta öelda, nagu oleks P.A kannatanut noaga löönud, saati siis veel kolm korda. V.S ründas P.A pipragaasiga ja üritas seda tema peale pihustada. Tema eest pagenud P.A püüdis ennast kaitsta ja selle tegevuse käigus on V.S-i tõesti noaga kahel korral tabatud, seejuures ühel korral rindkeresse selja poolt. Seljahaav oma olemuselt on lõikehaav, mitte torkehaav ning seetõttu võib haava tekkemehhaanika olla tõesti seotud nii kahtlustavale otsa tormamisega, enda pipragaasi ründe eest kaitsmisel kogemata (või ka tahtlikult tekitatud lõikega). Kindel on üksnes see, et sellises olukorras ei saa tõsimeelselt esitada väljaspool mõistlikku kahtlust kategoorilist väidet, nagu oleks P.A kannatanut noaga tahtlikult löönud. Ka V.S-i käsivarrel asuv väiksem haav on pindmine lõikehaav, mille tekkedünaamika ei õnnestu samuti ühegi tõendi alusel ümberlükkamatult tõendada. Kolmandat haava ei ole, kolmel korral noaga löömise kohta on ütlusi andnud üksnes V.S ise, kuid seda ei kinnita mitte ükski sündmust pealt näinud isikutest ega ka süüdistatav. Sellised kõrvaldamata kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada kahtlustatava kasuks ning seega ei ole P.A-le eeltoodud vastuolude tõttu võimalik omistada kannatanu tahtlikku noaga löömist ja talle tahtlikult tervisekahjustuse tekitamist. Maakohtu teistsugust järeldust tuleb aga hinnata KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetluse olulise rikkumise läbi saavutatuks.
18.Vaadates terve süüdistuse sisuks oleva sündmustiku kujunemist tervikuna, tuleb märkida, et P.A ning kannatanute seltskonna kontakt algas kannatanute seltskonna initsiatiivil, kui nad lähenesid P.A-le ja temaga koos viibinud tütarlastele ning asusid nendega suhtlema. Osade kannatanute seltskonda kuulunud isikute ütlustest nähtuvalt on juttu sellest, et suhtluse alustamist ajendas soov kutsuda kahtlustatava seltskonda üles vaiksemalt käituma (vt V.S-i
17.septembri 2024. a ütlused tl 40; D 18. septembri 2024. a ütlused, tl 172, mõlemad kd-s 1). Samas on nt G rääkinud 10. oktoobril 2024 ülekuulamisel hoopis sellest, et nende kamp tuli teise kamba juurde, sest nad nägid, et seal on üks tugevas alkoholijoobes meesterahvas (vt tl 226, kd 1). Kahtlustatava seltskonna liikmete ütlustest selgub aga, et suhtluse alustamise tegelik ajend oli soov kahtlustatavat ja temaga koos olnud tütarlapsi solvata seoses nende
riietuse ning väljanägemisega (vt C 25. septembri 2024. a ütlused tl 189; Qe ütlused tl 198, kõik kd 1; kahtlustatava P.A 22. septembri 2024. a ütlused tl 113, kd 2). Seega oli üleskutse vaiksem olla vaid ettekääne kontakti loomiseks, mille tegelik eesmärk oli kahtlustatavat ja temaga koos viibinud isikuid mõnitada, nagu nähtub nii Q, C, P.A kokku langevatest ütlustest, kui ka neid ütlusi kinnitavatest Ž ütlustest (tl 149, kd 1). Tegelikult on ka kannatanu V.S ja temaga koos viibinud isikud ise andnud ütlusi selle kohta, et P.A ja temaga koos viibinud isikute üle naerdi nende väljanägemise pärast (vt tl-d 40 (V.S), 172 (D), 226 (G), kõik kd 1). Küll on kannatanute seltskond püüdnud jätta sellest mulje kui sõbralikust aasimisest, seevastu P.A, C, Q ja Ž ütlustest nähtub muu: kannatanute seltskonna toon oli agressiivne, edastati mõnitusi (tüdrukud olla meigitud nagu litsid, P.A nimetamine geiks, nende riietest katsumine ja tõukamine (vt nimetatud isikute ütlusi, samas). Üldjoontes langevad siiski kõigi hõlmatud seltskondade ütlused kokku selles, et mingil hetkel (kui P.A ja Ž proovisid üles turgutatud W minema toimetada) ei suutnud P.A vaikida selle peale kui tal soovitati W „persest haarata“ või kahtlustatava sõnutsi lausa „üksteist perse nikkuda“ ning vastas sellele üleskutsega „nahhui minna“. Selle peale lähenes seltskond P.A-le , ümbritsesid teda ning M.E lõi teda rusikaga tugevajõuliselt näkku (vt juba eelviidatud tunnistajate, kannatanute ja kahtlustatava ütlusi). See oligi olukord, milles P.A võttis välja noa ning lõi teda rünnanud M.E-d ühel korral selja piirkonda.
19.Erinevalt maakohtu märgitust ei ole kolleegiumi hinnangul uuritud tõendite põhjal võimalik järeldada, et P.A vastane rünne oli M.E noaga löömise ajaks lõppenud, sest pärast ühel korral rusikaga löömist enam mingit rünnet ega ohtu P.A-le polnud, ning nagu oleks noaga löömine seetõttu käsitatav hilinenud hädakaitsena (vt maakohtu vaidlustatud otsuse lk 13 viimane lõik ja lk 14 algus). Maakohtu selline hinnang on eluvõõras, vastuolus asjaga seotud isikute ütlustest nähtuvaga, samuti sündmuste senise ning edasise arenguga. Jälgides toimunu dünaamikat on selge, et P.A ise minimaalselt ei tajunud olukorda nii – teda valdas hirm, et esimesele löögile võib järgneda veel peksmist või ka vägivald temaga koos viibinud tütarlaste suhtes (vt P.A 22. septembri 2024. a ütlusi tl-d 113 ja 114, kd 2). Sama kinnitavad üldjoontes Ž ütlused (ehkki joobes olnud Ž pole tajunud kõiki detaile täpselt, on ainus tegelik vastuolu muudest tõenditest nähtuvaga tema ütluses selles aspektis asjaolu, nagu oleks koos P.A-ga mõnitamise ja füüsilise vägivalla kätte jäänud veel üks noormees, vt Ž 19. septembri ja 18. oktoobri 2024. a ütlused, tl-d 149 ja 232, kd 1). Küll aga nähtub nii Ž, kahtlustatava enda, tema koos viibinud Q ja C ütlustest, et rünne ei lõppenud M.E löögiga.
Siinkohal tuleb aga märkida veel paari aspekti.
21.Esiteks, ebaõige on arutataval juhul ründena käsitada üksnes M.E lööki. M.E rusikalöök oli üksnes P.A ja temaga koos viibinud isikute vastase ründe (esimene) kulminatsioon. Rünne ise algas aga otsitud põhjusel nendega kontakti otsimisest ja sellele järgnenud verbaalsest ning osaliselt ka füüsiliseks muutunud kiusust – seega kujutas endast rünnet juba P.A ning Q ja C üle naermine, nende narrimine, solvangud, riietest kiskumine ja tõukamine. Kõik need teod on õigusvastased, provotseerimata ründed, mille vastu olnuks P.Al juba iseseisvalt õigus ennast hädakaitseõigusele tuginedes kaitsta. P.A valis aga esialgu taktika mitte omalt poolt olukorda eskaleerida ning ründajatele vastu astuda. Alles siis, kui
tema suhtes kasutati eriti jämedat ning alandavat solvangut, vastas ta sellele omapoolse solvava väljendiga „mine nahhui“, mis on hinnatav kaitsetegevuse alustamisena. See tegevus siiski ei suutnud ründe jätkumist ära hoida, vaid küttis ründajaid täiendavalt üles ning viiski järgnevalt P.A rusikaga löömiseni. Kuivõrd P.A ümbritses löömise ajal mitmest inimesest koosnev seltskond, kes oli pikema aja jooksul intensiivistuvalt tema suhtes õigusvastaselt käitunud, siis oli P.A-l igati õigustatud arvata, et rusikalöögiga rünne ei lõppe ning sellele võib järgneda veel ettearvamatuid tegevusi tema või ka C ning Q suhtes. Seega oli P.A õigustatud hädakaitseõigusele tuginedes ründajate vastu tegutsema, ootamata nende konkreetset järgmist sammu. Selline seisukoht on kooskõlas senises kohtupraktikas kujundatud arusaamaga hädakaitsest. Nimelt selliseks kujunenud olukorras ei pidanud süüdistatav ex ante objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi jääma ootama, kuidas kannatanu edasi käitub. M.E oli teda juba löönud, teda ümbritses lisaks M.E-le ka viimasega koos olnud seltskond ja süüdistataval oli kannatanu sellise käitumise põhjal tõsiselt võetav põhjus karta ründe jätkumist, iseäranis arvestades eelnevaid solvanguid, tõukamisi ja ähvardusi. Toimuva kontekst ei saanud tekitada süüdistatava jaoks kuidagi mõistetavust, et kannatanu (või teiste seltskonna liikmete) käitumises pole viidet (edasisele) agressioonile (vt ka 17. märtsi 20222. a RKKKo asjas nr 1-20-9563, p 15).
22.Lisaks tuleb märkida, et M.E ja V.S-i seltskonna rünne P.A vastu tõepoolest ei lõppenudki rusikalöögiga, vaid selle järel püüdis esmalt kannatanute seltskonnaga liitunud Z tema pihta lasta pipragaasi (vt V.S-i ütlused tl 40, kd 1), siis võttis pipragaasi ballooni tema käest enda kätte V.S (vt D ütlused tl 173. kd 1), kes asus põgenevat P.A sellega jälitama ning kogu ülejäänud kannatanute seltskond liitus temaga P.A tagaajamiseks hetk hiljem. Selline sündmuste areng nähtub ka nt Q ütlustest. Sama võib mõista Ž ütlustest, mille põhjal paistab samuti üheselt, et pärast löömise olukorda asus rokkar [P.A] põgenema ning seltskond teda taga ajama (tl-d 149 ja 232, kd 1). Niisugust sündmuste arengut on kinnitanud ka kannatanute seltskonnas viibinud isikud oma ütlustes (vt nt D eelviidatud ütlusi; Z ütlused tl 205; B ütlused tl 210; G ütlused tl 226, kõik kd 1). Ilmne on seega, et sama ründesituatsioon jätkus, mitte ei lõppenud. Olukorra käsitlemine selliselt, nagu oleks M.E rusikalöögiga rünne lõppenud ja järgnevat tegevustikku tuleb vaadelda juba uue, iseseisva inimkäitumisena, on kunstlik ega vasta loomulikule elukäsitlusele või sellele, kuidas sündmustikus osalejad seda ise tajusid.
23.Seejuures on ilmselgelt valed ja vastuolus nii loogika kui tervikuna erinevate tunnistajate ütlustest kujunenud pildiga nt D ütlused, mille kohaselt oleks M.E noaga löömine leidnud aset justkui nii, et kõigepealt hakkas kahtlustatav M.E suunas rusikaga vehkima, siis võtnuks ta välja noa ja asunuks sellega M.E-d taga ajama ning teda siis kätte saades selga pussitanud (tl 173, kd 1). C ütlustest kõnealuse olukorra kohta nähtub, et keegi kambast karjus P.A-le: „Äkki sa võtad veel tema persest kinni?” P.A läks närvi ning vastas selle peale: „Äkki te lähete nahhui oma solvamistega.” M.E vastas: „Mida sa ütlesid?” samal ajal tuli P.A-le lähemale ja lõi P.A üks kord rusikaga silma piirkonda. P.A jooksis paar meetrit eemale. Peaaegu terve kamp jooksis P.A-le järgi ning P.A võttis noa välja, et kampa ehmatada. Kamp hakkas karjuma, et P.A-l on nuga, kuid neid see ei peatanud ja nad jooksid ikkagi P.A-le lähemale (tl 189, kd 1). Q on aga andnud ütlusi, et keegi kambast ütles P.A-le:
„Äkki sa võtad teda veel persest kinni?”, mille peale P.A vastas, et pole naljakas nali. M [Q on ekslikult nimetanud M.E-d Mks] hakkas ütlema P.A-le: „Tule siia, tule siia.” V ja abi palunud meesterahvas jäid seisma. M jooksis P.A suunas ning lõi P.A üks kord rusikaga silma. P.A võttis noa välja ning lõi üks kord Mile noaga selga (tl 198, kd 1). Ka G on andnud ütlusi: „et pärast nahhui saatmist tuli M.E P.A juurde nende vahel tekkis konflikt ning M.E küsis: „keda sa üldse nahhui saatsid?” Meie kamp tuli samuti M.E ja pikkade juustega meesterahva juurde. Ma olin meie kambast natuke tagapool ning ei näinud, mis seal täpselt toimus. Mingi hetk ma nägin, et M.E hakkas ära jooksma ja M.E karjus „ta võttis noa välja.” Keegi meie kambast ei saanud aru, mis toimub ja arvasime, et M.E teeb lihtsalt nalja. M.E tuli meie juurde ja ütles, et pikkade juustega meesterahvas lõi teda noaga selja piirkonda. Sel hetkel kui M.E tuli meie juurde, siis pikkade juustega meesterahvas hakkas ära jooksma Balti jaama suunas. Kuni me olime M.E-ga, V.S jooksis pikkade juustega meesterahvale järgi. Keegi meie kambast ütles: „Ta annab kohe R-le nuga”. Ma jooksin mõnede inimestega meie kambast V.S poole [...]“ (vt tl-d 226-227, kd 1). Eelnevaga korreleeruvad ka P.A enda ütlused selle kohta, et M.E lõi teda rusikaga olukorras, kus lisaks ümbritsesid teda ka teised isikud kannatanute seltskonnast ning pärast noaga löömist ähvardati talle gaasi lasta ja kui ta ära jooksis, asus seltskond teda taga ajama.
24.Nii nähtub tunnistaja Pi ütlustest (vt tl 181, kd 1) järgmist: „Ühel hetkel ma nägin ühte meesterahvast, kes jooksis Kanuti aiast välja. Kanuti aia teelt, mis asub kõige rohkem Vanalinna pool. Meesterahvas karjus alguses meile inglise keeles, et me aitaksime teda ning seejärel hakkas vene keeles abi paluma. Ma nägin, et umbes 5-6 liikmeline kamp jooksis musta värvi nahktagiga meesterahvale järgi. Kambas olid noored ning seal oli nii poisse kui ka tüdrukuid. Üks poiss karjus meile: „Ärge rääkige temaga, tal on nuga.” Olime šokis ning ei osanud sellele situatsioonile kuidagi reageerida. Meesterahvas jooksis ära. Kamp jooksis musta värvi nahktagiga meesterahvale uuesti järgi Kanuti aias olevate põõsaste juurde. Üks tüdruk kambast oli ees ning ühel hetkel musta värvi nahktagiga meesterahvas võttis tüdruku kehast kinni. Ma ei näinud, et musta värvi nahktagiga meesterahvas oleks tüdrukut löönud või vehkinud noaga. Ma ei näinud, et meesterahva käes oleks nuga. Nägin, et tüdruk kukkus maha. Meesterahvas jooksis ära. Pool kampa jooksis sinnapoole, kuhu jooksis musta värvi tagiga meesterahvas. Mulle ei tundunud, et musta värvi nahktagiga meesterahvas oleks alkoholijoobes. Meesterahvas tundus adekvaatne ning lihtsalt ehmunud või stressis.“ Selles kontekstis on lausa küüniline maakohtu etteheide P.A-le, et miks ta põgenes, kui ta kartis veel väidetavalt ka C ja Q turvalisuse pärast. P.A püüdis igati vältida konflikti eskaleerumist, otsis mh edutult kõrvalist abi ja püüdis pääseda teda grupiviisiliselt ähvardava agressiivse ning joobes seltskonna käest. Mida ometi oleks maakohtu hinnangul mõistlik isik sarnases olukorras tegema pidanud ning kuidas saaks olla talle ette heidetav enda kaitsmine ettearvamatu võõra seltskonna käest, kes ei kohku tagasi füüsilise vägivalla ega isikut kaitsetuks muutvate vahendite kasutamisest?
25.Seega kasvas M.E rusikalöögiga päädinud esialgne rünne üle Z ning V.S-i eest võetud ründeks, mille raames püüti P.A pihta pihustada pipragaasi ja mille eest oli tal vaieldamatult õigus ennast kaitsta.
26.Niisiis, ehkki kolleegiumi hinnangul (vt eelpool p-d 13–17) ei ole tõendatud isegi see, et P.A tegu V.S-i noaga tabamisel oleks olnud KarS § 121 lg 1 kohaselt koosseisupärane, oleks aga igal juhul ka koosseisupärase teo õigusvastasus välistatud hädakaitse õigusele tuginedes. Olukorras, kus P.A kaitses end temani jõudnud V.S-i katse eest tema pihta pipragaasi pihustada, on maakohus eksinud aga hädakaitse ühe olulisima hindamispõhimõtte vastu, nimelt on maakohus asunud P.A tegevust hindama ex post vaatlejana, mitte aga paigutades ennast tinglikult ex ante temaga sarnases olukorras viibiva objektiivse kõrvaltvaataja rolli (vt nt 25. märtsi 2004. a RKKKo asjas nr 3-1-1-17-04, p 10). P.A ajas taga terve kamp tema suhtes juba eelnevalt agressiivselt meelestatud inimesi, tema lähim jälitaja ähvardas pihustada tema pihta pipragaasi, kõrvalistelt isikutelt ei olnud abi loota ning teda oli juba varem tugevajõuliselt rusikaga näkku löödud – selles olukorras oli P.A igati õigustatud kaitsma ennast külmrelvaga varustamata ja temast eeldatavalt füüsiliselt nõrgema lähima ründaja vastu ka noaga. P.A püüdis põgeneda, püüdis leida kõrvalist abi. Kui see ei õnnestunud, püüdis ta end oodatava ründe eest kaitsta, varjates nägu nahktagiga ja hoides nuga nähtaval ning enda kaitseks valmis. Puuduvad tõendid, et ta püüdnuks ründajat mingissegi kehaosasse sihtides aktiivselt noaga lüüa Selline tegevustik on paigutatav hädakaitse raamistikku – see kujutab endast kestva ründe vastu astumist, kaitsetahtega ning ühtlasi sobivat ja säästvaimat võimalikku kaitsetaktikat valides.
27.Edasiselt ei saa nõustuda maakohtu käsitlusega sellest, nagu oleks P.A puhul võimalik V.S-i ründe vastu enda kaitsmisel rääkida hädakaitsepiiride ületamisest. Piiride ületamise etteheide on eelkirjeldatud asjaoludel välistatud juba objektiivselt, rääkimata sellest, nagu võiks tegemist olla vähemalt otsese tahtlusega teostada hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või vähemalt otsese tahtlusega ründajale ilmselt liigset kahju tekitada. V.S proovis P.A suhtes kasutada pipragaasi, mida juba eelnevalt oli tema suhtes proovinud kasutada teine kannatanute seltskonnas viibinud isik (Z). Pipragaas on olemuselt aine, millega tabamuse saamise järgselt muutunuks P.A silmade ja hingamisteede tugeva ärrituse tõttu võimetuks kaitsma end mistahes väliste mõjutajate eest. Sisuliselt jäänuks P.A ründe õnnestumise korral teda juba eelnevalt füüsiliselt rünnanud agressiivsete isikute meelevalda, kelle edasiste kavatsuste osas oli tal põhjendatud alus karta halvimat. Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et hädakaitseõigus hõlmab kaitsja õigust rakendada vahendit, mis lõpetab ründe täielikult ja otsekohe. Vahendi valiku sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. Seetõttu ei välistanud süüdistatava poolt noa kasutamist tõik, et kannatanu ründas teda ilma noata. Küll aga tuleb arvestada, et kannatanu ründas teda pipragaasiga, mistõttu ei saa enda noaga kaitsmist ohtliku ja vastupanu efektiivselt maha suruva vahendi vastu pidada kuidagi liigset kahju tekitavaks või ründe ohtlikkusele ilmselgelt mittevastavaks (vt ka 1. juuli 2021. a RKKKo asjas nr 1-18-10214/92, p 27). Kaitsjal ei ole kohustust valida ebakindlat kaitsevahendit, tal ei ole kohustust põgeneda ega kutsuda kõrvalist abi, vaid ta võib astuda õigushüvede kahjustamisele vastu.
28.Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui tal on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel – kaitsja ei pea võtma üle ebakindlast
kaitsevahendist tulenevat riski (vt nt 14. detsembri 2020. a RKKKo asjas nr 1-19-8038/67, p 30). Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, või kui ründajale on tekitatud ilmselgelt liigset kahju (KarS § 28 lg 2) (vt nt 4. mai 2011. a RKKKo asjas nr 3-1-1-26-11, p 17). Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex antehindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal, seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt nt 15. oktoobri 2015. a RKKKo asjas nr 3-1-1-65-15, p 10). Ka hädakaitse piiride ületamist hinnates on tarvis võtta aluseks sündmuse tervikpilt (vt
14.detsembri 2020. a RKKKo asjas nr 1-19-8038/67, p 32). Kõikide eelviidatud põhimõtete kohaselt P.A praegu käsitlevas olukorras käituski. Maakohus on lubamatult asetanud süüdistatavale hindamisriske, mis ei kõla kokku ex ante hindamispõhimõtte ning P.A-l nii ründe olemust, selle intensiivsust, sündmuste ajalist faktorit jne arvestavas kontekstis otsuse langetamiseks eksisteerinud võimalustega.
29.Seejuures pole väheoluline asjaolu, et haiglas on vereanalüüsiga tuvastatud V.S-il alkoholijoove 2,09 g/l kohta ehk tema veres tuvastati 2,09 promilli alkoholi – see vastab keskmisele joobele. See on tuvastatud kl 21.15 tehtud uuringus, seega ca kolmveerand tundi pärast noaga löömist. Purjus inimese ettearvamatu, ratsionaalsust eirav käitumine ongi midagi, mille vastu on sageli keeruline adekvaatselt reageerida ja mõista, mis on joobes isiku taotlused ning tegevusloogika. Kolleegiumi hinnangul iseloomustab V.S-i (kuid ka teiste kannatanute seltskonda kuulunud isikute) käitumist mh see faktor, mis muutis omakorda P.A võimaluse olukorda lahendada oluliselt keerulisemaks.
30.Kolleegium peab lõpetuseks asjakohaseks osutada veel sellele, et M.E ja temaga koos viibinud isikute meelestatuse kohta annab infot mh see, mil viisil M.E ise pärast noaga löömist käitus. Esialgu ta eemaldus, joostes P.A-st vastassuunas, kuid G ütluste kohaselt naasis ta koheselt (tl 226, kd 1) ning asus seejärel mõne minuti pärast P.A või tema koos viibinud isikuid otsima (vt D ütlused tl 173, kd 1; aga ka Z haakuvad ütlused tl 205, kd 1). Mere puiesteel asuva trammipeatuse juures märkas ta Ž ja W, keda mõlemat ta ilma pikema jututa viinapudeliga lõi. Löögid olid niivõrd jõulised, et nii Ž kui ka W kukkusid löökide tagajärjel ja kaotasid teadvuse. Teadvusetud Ž ja W jäeti tänavale vedelema, kusjuures nende saatuse vastu ei tundnud lisaks neid löönud M.E-le vähimatki huvi ka teised juures viibinud kannatanute seltskonna liikmed (peksmise hetkel olid seal vähemalt Z ja B). V.S-i puhul on aga tähelepanuväärne see, et saades maas lamades politseipatrullilt ja kiirabilt noahaavade tõttu esmaabi, ei olnud ta mures mitte oma tervise või oma sõprade pärast, vaid küsis abi andjatelt suitsu. Kummagi noaga tabatud isiku käitumine ei viita neile kui ootamatu kuriteo ohvritele, vaid kui joobe tõttu ebaadekvaatselt käitunud ning puuduliku reaalsustajuga isikutele, mis võib seletada ka nende agressiivsust narrimise eesmärgil välja valitud P.A suhtes. Samuti on arusaadav, et ebaadekvaatselt käituvate isikute puhul võis P.A-l tekkida põhjendatud hirm sündmuste edasise kulgemise osas – tal ei olnud arusaamist, et rünne lõppes ühe rusikalöögiga ning tal oli põhjendatud alus karta nii enda kui ka temaga koos viibinud tütarlaste turvalisuse pärast.
31.Seega on maakohus jõudnud täielikult põhjendamatutele järeldustele P.A hädakaitseõiguse osas nii M.E noaga löömise kui ka V.S-i noaga tabamise episoodides ja kohus on kvalifitseerinud P.A teod ebaõigesti. P.A oli hädakaitses alates mõnitamise ja solvangute algusest enda ja endaga koos viibinud isikute aadressil ning see hädakaitse kestis kuni ajani, mil P.A suutis endiselt kestvast ründest pärast V.S-i noaga tabamist eemalduda. Kannatanute seltskond ei lõpetanudki omalt poolt rünnet, vaid see päädis nende poolt hoopis asjasse puutumatute ning valel ajal valesse kohta sattunud Ž ja W oimetuks peksmisega. Neil kaalutlustel tuleb P.A talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.
32.Arutataval juhul on P.A-lt kriminaalmenetluse käigus ära võetud vedrujõul väljaviskuva ja seejärel jäigalt kinnituva teraga nuga, mille tera pikkus on üle 8,5 cm. Relvaseaduse § 20 lg p 3 kohaselt on eelkirjeldatud nuga käsitatav tsiviilkäibes keelatud külmrelvana. Vastavalt KarS § 83 lg-le 4 konfiskeeritakse vahend, kui selle omamiseks vajalik luba puudub, kui samas paragrahvi lg 5 kohaselt saab sellel alusel vahendi konfiskeerida üksnes juhul, kui isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Kuivõrd P.A ei ole õigusvastast tegu toime pannud, pole võimalik nuga temalt KarS § 83 lg 4 alusel konfiskeerida. Samas ei saa ikkagi mööda vaadata asjaolust, et P.A-l ei ole luba tsiviilkäibes keelatud külmrelva omamiseks, mistõttu ei ole seda võimalik talle tagastada hoolimata asjaolust, et P.A ei ole õigusvastast tegu toime pannud. RelvS § 9 lg 1 kohaselt peab isik, kes on leidnud kaotatud, maetud, peidetud või mahajäetud relva ja laskemoona ning need oma valdusse võtnud, sellest viivitamata teatama politseile ning andma talle leiu üle sama seaduse § 44 lõigetega 3 ja 4 kehtestatud korras. Viidatud juhistest tuleb lähtuda ka olukorras, kus tsiviilkäibes keelatud külmrelv on isiku juurest leitud tema kinnipidamise käigus (vt ka 13. oktoobri 2022. a RKKKo asjas nr 1-21-4529/53, p 15).
33.Maakohus on määranud asitõenditena hoiule võetud esemetena hävitamisele mh P.Ale ja V.S-ile kuuluvad rõivad. Kohus ei ole vaidlustatud otsuses konkreetsemalt selgitanud, miks need rõivad hävitamisele kuuluvad – kas tegemist on piraatkauba, võltsitud või väärtusetute esemetega. Kolleegium ei tuvasta nimetatud esemete juures ühtki ülal nimetatud tunnust, mistõttu tuleb need esemed omanikele tagastada, s.t nahktagi ja püksid rihmaga P.Ale ning ülejäänud rõivad V.S-ile.
Maakohtuga saab nõustuda üksnes selles, et tühi gaasipihusti tuleb hävitada.
35.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2 ja 3 ning § 339 lg-st 2 tühistab Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 10. novembri 2025. a otsuse ja mõistab kaitsja apellatsiooni rahuldades P.A õigeks.
36.Kõige lõpuks lahendab kolleegium menetlusosalistel ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskuludega seotud taotlused. Kaitsja Leelo Viil on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasu hüvitiseks 178,56 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud maakohtu otsusega tutvumiseks, nõupidamiseks kliendiga ning apellatsioonkaebuse koostamiseks 120 minutit, mille eest taotleb kaitsja tasu kindlaksmääramist summas 144 eurot. Taotletud summadele lisandub
käibemaks. Ringkonnakohus rahuldab kaitsja taotluse ja arvestab õigusabi põhjendatud mahuks kokku 120 minutit, mille eest on alates 6. veebruarist 2023 kehtiva advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 1 kohaselt tasu määr (120*36/30) 144 eurot. Sellele lisandub käibemaks 24%, s.o 34,56 eurot. Seega määrab kolleegium kaitsjale tasu suurusena kindlaks kokku 178,56 eurot.
37.Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud otsuse, jäävad eelnimetatud menetluskulud riigi kanda.
Allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.