Isikuvastased süüteod › Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod

kannatanu pikkadelt pükstelt põlve, värvli ja reie sisekülgedelt võetud proovidelt ning pluusilt erinevatest piirkondadest võetud proovidelt. Samuti leiti Rain Elmiku haplotüübile vastavat DNA-d kannatanu keha pinnalt võetud proovidelt – kannatanu rinnalt, kõhult, paremalt käelt ja jalgadelt. Lõpuks tõi kohus välja, et A.Z-ilt günekoloogilisel läbivaatusel häbememokkadelt, tupe kesk- ja tagaosast ning perianaalpiirkonnast võetud proovidest saadi Y-kromosoomi analüüsil ühelt meesisikult pärinev haplotüüp, mis on kokkulangev Rain Elmiku haplotüübiga. Rain Elmiku ütlused, milles ta eitas igasugust sugulist kontakti A.Z-iga , luges kohus ebausaldusväärseks, leides, et need on vastuolus tunnistaja C ütlustega. Vastuolud algasid kohtu hinnangul sellest, kas A.Z ja Q said korterisse omal jalal või kanti sinna. Samuti erinesid süüdistatava ja tunnistaja ütlused kohtu hinnangul osas, mis puudutas kannatanu oksendamist WC-s ning seda, kas Rain Elmik ajas öösel C ja Q üles, et minna ise magama tuppa, kus nemad magasid, või tulid C ja Q ise sest toast ära, kui kuulsid, kuidas A.Z teises toas valjult ei ütles.

puudutada, ei saa seda võimalust ka täielikult välistada. Kaitsjate hinnangul oleks sellest tulenevalt pidanud kohtul tekkima küsimus, kas kannatanut vägistati. Kohus on teinud kannatanu günekoloogilise läbivaatuse teinud naistearsti ütlustest eksliku järelduse, et kannatanul olid neitsinahal vigasused, mis viitavad eseme jõulisele tuppe viimisele. Isiku läbivaatuse protokollis on märgitud, et kannatanu neitsinahk on vigastusteta, kaks niiske pinnaga rebendit asus tupeesiku alumises osas ja selle vahetus läheduses lahkliha poole ning kolmas rebend väikeste häbememokkade ühinemiskohast hüümeni poole. Asjatundja ütlustest kohtuistungil nähtub, et neitsinaha vigastustest rääkis viimane hüpoteetiliselt. Maakohus ei ole asja lahendamisel arvestanud kannatanu emotsionaalse ja psüühilise seisundiga hommikul ärgates. See, et kannatanu hakkas tundma alakehas valu alles pärast seda, kui oli teemat sõbrannaga arutanud, viitab sellele, et tegemist võis olla psühhosomaatilise reaktsiooniga. Kaitsjad leiavad, et kui kannatanut oleks vägistatud, siis ta oleks tundnud valu juba hommikul ärgates, mitte ei oleks seda hiljem tundma hakanud. Samuti ei saa kaitsjate arvates välistada, et kannatanu sattus sõbrannaga asja arutades paanikasse ning kontrollis tualetti minnes ise oma seisundit, katsudes sõrmedega tupe piirkonda. Selle käigus võis ta end kogemata vigastada, mille tagajärjel märkas hiljem pühkimisel tualettpaberil verd. Apellandid osutavad, et kannatanu hakkas ütlusi andes kahtlema, kas tema aluspükstel oli verd. Ka ekspertiisidel ei ole aluspükstel verekahtlast määrdumist tuvastatud. Kui süüdistatav oleks kannatanut vägistanud, oleks kaitsjate hinnangul pidanud ka aluspüksid tõsiselt verega määrdunud olema. Asjaolu, et kannatanu günekoloogilisel läbivaatusel tema häbememokkadelt, tupe kesk- ja tagaosast ning perianaalpiirkonnast võetud proovidelt saadi Y-kromosoomi analüüsil ühelt meesisikult pärinev haplotüüp, mis on kokkulangev Rain Elmiku haplotüübiga, on apellatsiooni kohaselt seletatav sellega, et kannatanu magas voodis, millest süüdistatav oli äsja magamast tõusnud. DNA-ekspert ei välistanud selgelt sellist DNA ülekandumist. Kaitsjad osutavad, et kannatanu pikkade pükste jalgevaheliselt osalt võetud kolmest proovist ühel saadi mitmelt meesisikult pärinev haplotüüp. Apellatsiooni kohaselt „mitmelt meesisikult pärinev haplotüüp kinnitab kahtlusi seoses alkoholijoobes kannatanu võimalike tegevustega ööklubi tualettruumides“. Kokkuvõttes leiavad kaitsjad, et süüdistatava käitumises ei saa sedastada KarS § 141 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu objektiivseid ega subjektiivseid tunnuseid. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused ka selle kohta, kas vägistamine kui tegu üldse toimus. Maakohtu otsuses ei ole jälgitav see, kuidas jõudis kohus järeldusele, et vägistamine leidis aset süüdistatava kodus. Lisaks puuduvad põhjendused, kuidas saab süüdistatavat pidada isikuks, kes võis kannatanuga olla tema tahte vastaselt suguühenduses.

Prokurör leidis, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Apellandid on seadnud kahtluse alla selle, kas kannatanu üldse vägistati.

5.1 Apellatsioonis on osutatud, et kuigi kohus on otsuses rääkinud kannatanu neitsinaha vigastustest, ei nähtu selliseid vigastusi tõenditest. Vastupidi, seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuse protokolli kohaselt oli kannatanu neitsinahk vigastusteta. Kõnealuse protokolli kohaselt olid kannatanul kaks rebendit tupeesiku alumises osas ja selle vahetus läheduses lahkliha poole ning kolmas rebend väikeste häbememokkade ühinemiskohast hüümeni poole. Samuti on apellandid avaldanud arvamust, et valu ja ebamugavustunne, mida kannatanu järgmisel hommikul pärast Rain Elmiku korteris ärkamist tundis, olid psühhosomaatilised ja tingitud sellest, et kannatanu ei mäletanud, mis öösel juhtus. Kaitsjad leiavad, et günekoloogilisel läbivaatusel tuvastatud vigastused suguelunditel võis kannatanu endale ise tekitada. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus on otsuse punktis 51 rääkinud vigasustest neitsinahal, öeldes, et „vigastused neitsinahal kella 5, 6 suunas viitavad jõulisele eseme sisestamisele tuppe“. Tõsi on ka see, et ühestki tõendist seda, et kannatanu neitsinahk oleks olnud vigastatud, ei nähtu. Nagu ka maakohtu otsuse punktis 48 märgitud, räägib kella 5 ja 6 suunal olevatest vigastustest seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuse protokoll, mille kohaselt olid kella 5 ja 6 suunal kaks niiske pinnaga rebendit tupeesiku alumises osas ja selle vahetus läheduses lahkliha poole. Seega on maakohtu väide, justkui viitaksid eseme jõulisele tuppe sisestamisele kannatanu neitsinaha vigastused, ekslik. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga see, et maakohus on otsuses ühes kohas ajanud vigastuste asukoha sassi, toonud kaasa ebaõigeid järeldusi. Maakohtu eksitus ei muuda vääraks maakohtu järeldust, et kannatanuga oli astutud suguühtesse. Nimelt on naistearst-resident VS, kes kannatanu läbi vaatas ja tuvastas nii eespool nimetatud rebendid kui ka selle, et kannatanu neitsinahk ei ole vigastatud, avaldanud seisukohta, et kõnealused vigastused viitavad sellele, et kannatanu tuppe on jõuga sisestatud näpp või peenis. Võimalusega, et see on vigastuste tekkemehhanism, on nõustunud günekoloogilise ekspertiisi aktis ka kohtuarst-ekspert (eksperdiarvamuse p 2). Seega ei ole see, et kannatanu neitsinahk on vigastusteta, olnud asjatundja ega eksperdi jaoks asjaoluks, mis välistaks suguühte. Ka ei anna maakohtu otsuse põhjendused alust järelduseks, et maakohus oleks lugenud selle, et Rain Elmik astus A.Z-iga – viimase abitusseisundit ära kasutades – suguühtesse, tõendatuks, lähtudes just ekslikult arusaamast, et kannatanu

neitsinahal olid vigastused. Maakohus on lugenud muu hulgas tuvastatuks selle, et A.Z-ilt günekoloogilisel läbivaatusel häbememokkadelt, tupe kesk- ja tagaosast ning perianaalpiirkonnast võetud proovidelt saadi Y-kromosoomi analüüsil ühelt meesisikult pärinev haplotüüp, mis on kokkulangev Rain Elmiku haplotüübiga. Niisiis tuvastati DNAekspertiisiga, et kannatanu tupes oli Rain Elmiku bioloogilist materjali. 5.2 Seda, et kannatanu tupest võetud proovides tuvastati ühelt meesisikult pärinev haplotüüp, mis on kokkulangev R. Elmiku omaga, apellatsioonis vaidlustatud pole. Ka ei ole DNA-ekspertiisi tulemuste usaldusväärsust kuidagi kahtluse alla seatud. Apellatsioonis on eespool nimetatud leidu selgitatud sellega, et süüdistatava DNA võis kannatanule sattuda, kui kannatanu magas süüdistatava voodis, samuti võis see juhtuda, kui kannatanu ennast hiljem Q juures tualetis olles sõrmedega kontrollis. Ringkonnakohus nendib, et DNA-eksperdi maakohtus antud ütluste kohaselt on põhimõtteliselt võimalik, et kui inimene magab teise inimese voodis, võib talt leida väheses koguses teise inimese DNA-d (12. detsembri 2024 istungi protokoll, lk 6). Hüpoteesi, et praegusel juhul sattus Rain Elmiku DNA-sellisel moel A.Z suguelunditele, ei toeta aga miski. Esiteks saab DNA selliselt üle kanduda pindade omavahelisel kokkupuutel. DNA-ekspert selgitas ülekandumist nii: „No oletame, et üks ese on hästi palju teise isiku DNA-ga koos, eriti kui tal on see vedelik ja siis sellega niiöelda... Seda katsub teine isik, siis jah, see DNA, mida oli hästi palju sellel teisel esemel, võib sattuda sellele, kes seda katsus.“ Kannatanu ja Q ütluste kohaselt ei olnud kannatanul hommikul jalas pikki pükse, küll aga olid tal jalas aluspüksid. Tegemist oli küll stringidega, kuid sellistegi pükste puhul ei puutu voodis magaja intiimpiirkond voodipesuga vabalt kokku, mistõttu ei selgita see, et kannatanu magas voodis, kus oli varem maganud süüdistatav, seda, et süüdistatava bioloogilist materjali leiti nii kannatanu suurtelt kui ka väikestelt häbememokkadelt võetud proovidest. Sellise ülekandumise muudab veelgi ebausutavamaks asjaolu, et Rain Elmiku bioloogilist materjali leiti mujaltki kannatanu keha rõivastega kaetud kohtadest. Rain Elmiku haplotüübiga kokkulangev oli muu hulgas kannatanu rinnalt ja kõhult võetud proovide Y-kromosoomi analüüsil saadud haplotüüp. Kannatanu ütluste kohaselt olid tal ärgates seljas nii särk kui ka rinnahoidja (mis oli küll tagant lahti). Eksperdiarvamuse (II kd tl 50-55) kohaselt saadi ka kannatanu rinnahoidja vasaku korvi seest võetud proovi Y-kromosoomi DNA analüüsil ühelt meesisikult pärinev haplotüüp, mis on kokkulangev Rain Elmiku omaga (arvamuse p 1.1.1). DNA ülekandumise hüpotees ei selgita, kuidas sai süüdistatava DNA kannatanu kehale läbi kahe rõivakihi ning kuidas sai see särgi all olnud rinnahoidja siseküljele. Arvestades eespool tsiteeritud DNA-eksperdi ütlusi, kohtukolleegium seda, et see toimus ülekandumise teel, võimalikuks ei pea. Samuti peab ringkonnakohus täiesti alusetuks kaitsjate arvamust, et kannatanu tupe kesk- ja tagaosast leitud Rain Elmiku haplotüübiga kokku langev Y-kromosoomi analüüsil saadud haplotüüp võis sinna sattuda, kui kannatanu end sõrmega kontrollis. Seda, et selline „kontrollimine“ oleks aset leidnud, ei kinnita ükski tõend. Ringkonnakohus osutab, et kohus lähtub kooskõlas KrMS § 60 lg-ga 1 tõendatuks loetud asjaoludest. Praegusel juhul on olemas tõend, millele kohus saab tugineda selle tuvastamisel,

kas selline „kontrollimine“, millest kaitsjad räägivad, leidis aset. Nimelt on kannatanu andnud ütlusi selle kohta, kuidas ta end 13. novembri 2022 hommikul tundis ja mida ta tegi. Kannatanu on oma ütlustes maininud vaid seda, et tundis Q juures WC-s käies intiimpiirkonnas kipitust ja pühkis end WC-paberiga, mis sai veriseks. Seda, et kannatanu oleks end veel kuidagi kontrollinud, rääkimata sellest, et ta oleks selleks sisestanud sõrmi tuppe, kannatanu öelnud ei ole. Kui ka kaitsjal oli kahtlus, et kannatanu võis seda teha, ei ole kaitsja selle kohta küsimusi esitanud. See tähendab, et kannatanu ütlused, mis on ainus tõend selle kohta, mida ta hommikul tegi, ei toeta kuidagi kaitsjate väiteid „kontrollimise“ kohta. Nii see, et kannatanul ei olnud ärgates jalas pikki pükse ja tema rinnahoidja oli küll seljas, kuid avatud, kui ka see, et kannatanu rinnalt, mujal kehalt, välissuguelunditelt ja tupest leiti Rain Elmikuga seostatavat bioloogilist materjali, annavad alust järelduseks, et Rain Elmik astus ajal, kui kannatanu magas, temaga suguühtesse. 5.3 Toodud järeldust toetavad veelgi kannatanu läbivaatusel tal tuvastatud vigastused. Nagu eespool märgitud, olid kannatanul kaks rebendit tupeesiku alumises osas ja selle vahetus läheduses lahkliha poole ning kolmas rebend väikeste häbememokkade ühinemiskohast hüümeni poole. Kannatanu seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses läbi vaadanud arst-residendi maakohtus antud ütluste kohaselt on sellised vigastused seksuaalvägivallale iseloomulikud. Asjatundja ütluste kohaselt olid vigastused spetsiifilises, seksuaalvägivalla jaoks hästi tüüpilises kohas. Ta selgitas, et sellised vigastused suunaga tupe esikusse tekivad tavaliselt siis, kui on üritatud lükata mingit eset jõuga sissepoole. (12. detsembri 2024 kohtuistungi protokolli lk 11) Kohtukolleegiumi hinnangul pole alust kahelda, et asjatundjal on kogemus, mille põhjal selliseid väiteid esitada. Kuigi asjatundja tunnistas maakohtus ütlusi andes, et töötab naistearstina 2024. aastast, selgitas ta ühtlasi, et naistekliinikus töötas ta alates 2017. aastast. Apellandid rõhutavad, et kohtuarst-ekspert pole – erinevalt asjatundjast – välistanud siiski võimalust, et kannatanu võis rebendid endale ise tekitada. Kohtuistungil toonitas kaitsja Ene Mõtte, et asjatundja oli pelgalt arst-resident. Sellesse puutuvalt tuletab ringkonnakohus meelde, et vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. See tähendab, et eksperdi seisukohal ei ole eelispositsiooni teiste tõendite ees. Samuti tähendab see, et ainuüksi see, et kannatanule günekoloogilise läbivaatuse teinud VS oli arst-resident, ei tähenda, et pelgalt tema staatus muudaks tema ütluste kaalu väiksemaks. Kohtuarst-ekspert on eksperdiarvamuses öelnud, et vigastuse tekitamine enese poolt pole kohtumeditsiiniliste meetoditega määratav, kuid võttes arvesse „vigastatud piirkondade kättesaadavust kannatanu enda käele“ ehk teisisõnu seda, et kannatanu ulatab oma käega vigastatud piirkonda puudutama, ei saa seda võimalust ka täielikult välistada. On tõsi, et kuigi asjatundja ei pidanud võimalikuks, et kannatanu võinuks ise käega endale need rebendid põhjustada, ei ole ta kohtuarst-eksperdi põhjendust, miks seda välistada ei saa, ümber lükanud. Samas on ringkonnakohtu hinnangul vastuolu asjatundja ja eksperdi seisukohtade vahel vaid näiline. Kuigi asjatundja kinnitas, et tema meelest on kannatanul tuvastatud vigastuse ise tekitamine välistatud, näitab ta enda selgitus seda, et ta pidas kõnealuste vigastuste ise tekitamist keeruliseks ja ebatõenäoliseks – asjatundja leidis, et sõrmega oleks „üsna raske sellist suunda tekitada ja siis sellise jõuga“. Eksperdiarvamusest väärib tähelepanu, et kohtuarst-eksperdi

hinnangul ei saa kannatanul olnud vigastuste ise tekitamist täielikult välistada. Selline sõnastus näitab, et ka kohtuarst-ekspert pidas selle tõenäosust väikseks. Eelnevast tulenevalt on tuvastatud vigastuste ise tekitamine on põhimõtteliselt võimalik, kuid ka eksperdiarvamus ei ütle, et kannatanu tekitaski vigastused ise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist ka olukorraga, kus tuleks KrMS § 7 lg-t 3 kohaldades lähtuda versioonist, et kannatanu tekitas vigastused ise. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et kõrvaldamata kahtluse süüdistatava kasuks tõlgendamise nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2015 otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17‒20 ja 9. novembri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 11). Praegusel juhul on kaitsjate versioon, et kannatanu vigastas end ise, kui vägistamist kahtlustades end käega intiimpiirkonnast katsus, puhtalt oletuslik ja kannatanu ütlusi eirav. Nagu eespool juba märgitud, ei anna kannatanu ütlused alust järelduseks, nagu oleks ta enda kontrollimiseks sisestanud sõrme tuppe, nagu oletasid kaitsjad. Kannatanu ütlused ei anna alust ka järelduseks, et ta oleks tekitanud endale enda intiimpiirkonda katsudes endale ise läbivaatuse protokollis kirjeldatud vigastused. Kannatanu ütlustest ei nähtu üldse, et kannatanu oleks püüdnud end sõrmedega katsudes kontrollida, kas teda on vägistatud. Kannatanu ütluste kohaselt ta 13. novembri 2022 hommikul Rain Elmiku korteris WC-s ei käinud, nad lahkusid korterist koos Qga kohe, kui viimane oli ta üles ajanud, ja läksid Q juurde. Ka sellele, et kannatanu oleks seal mingeid tekkinud kahtlusi kontrollides end intiimpiirkonnast vigastanud, ei viita miski. Kannatanu ütluste kohaselt arutasid nad Q juures seda, et nad kumbki ei mäleta, mis juhtus. Kannatanu ütlustest ei tulene aga, et kannatanul oleks sellest tulenevalt tekkinud mingi kahtlus, mida ta enda intiimpiirkonda katsudes kontrollima oleks hakanud. Kannatanu ütluste kohaselt läks ta Q juures küll WC-sse, aga kannatanu ei ole oma ütlustes sidunud seda aruteluga, et nad möödunud ööst midagi ei mäleta, vaid ütles, et tal oli lihtsalt vaja WC-sse minna. Nii prokurörile kui ka kaitsjale vastates andis ta ütlusi, et valu ja kipitust hakkas ta tundma WC-s. Ka seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuse protokolli kohaselt tundis kannatanu kipitust ja ebamugavustunnet urineerides. Seega on kannatanu selle, millal ja miks just siis ta valu ja ebamugavustunnet tundma hakkas, sidunud konkreetse asjaoluga, mistõttu on alusetu kaitsjate apellatsioonis esitatud oletus, et kui kannatanu oleks vägistatud, oleks ta pidanud valu tundma varem. Ühtlasi nähtub kannatanu ütlustest vaid see, et ta pühkis end WC-paberiga, millel nägi siis verd. Seda, et ta oleks end eelnevalt intiimpiirkonnast veel kuidagi katsunud, kannatanu maininud ei ole. Seejuures tuleneb asjatundja ütlustest ja kohtuarst-eksperdi arvamusest, et tuvastatud vigastuste põhjuseks ei saanud olla lihtsalt puudutamine, vaid selliste vigastuste tekitamiseks tuli rakendada jõudu. Nagu eespool mainitud, seadis asjatundja selle, et vigastused võis tekitada kannatanu ise, kahtluse alla põhjendusega, et „üsna raske sellist suunda tekitada ja siis sellise jõuga“. Asjatundja selgitas, et tegemist polnud pelgalt marrastustega, vaid haavadega, mis hõlmasid nii naha pealispinda kui ka nahaalust kudet (12. detsembri 2024 protokolli lk 10). Asjatundja hinnangut, et vigastuste tekitamiseks tuli rakendada jõudu, toetab ka kohtuarst-eksperdi arvamus, et vigastused välissuguelundite piirkonnas on tekitatud tömbi vägivalla toimel (kd II; tl. 87). Seisukoht, et vigastused on

tekitatud tömbi vägivallaga, kummutab ka kaitsjate spekulatsioonid, et kannatanu võis end vigastada küünega. Kannatanu ütluste kohaselt jõudis ta järelduseni, et teda on vägistatud, just selle tulemusel, et tundis WC-s olles valu ja kipitust ning nägi WC-paberil verd. Niisiis ei tulene kannatanu ütlustest, et ta oleks hakanud valu tundma ja/või avastanud, et tal tuleb intiimpiirkonnast verd, selle peale, et ta oleks hakanud kontrollima kahtlust, et teda on vägistatud, vaid vastupidi – see kahtlus oli tingitud sellest, et ta hakkas tundma valu ja avastas end WC-paberiga pühkides, et see läks veriseks. Olukorras, kus kaitsjate versioon, et kannatanu tekitas endale vigastused ise, on oletuslik ega lähtu kannatanu enda ütlustest, annab eespool käsitletud asjatundja ütlus, et tuvastatud vigastused on seksuaalvägivallale iseloomulikud, alust pidada nende vigastuste põhjuseks just seda, et kannatanu suhtes on kasutatud seksuaalvägivalda. Viimast versiooni ei lükka ümber kaitsjate argument, et kannatanu möönis, et aluspükstel ta ilmselt verd ei märganud. Kaitsjate väide, et kui kannatanul oleks tekkinud rebendid vägistamise tulemusel, „siis oleks ilmselgelt need aluspüksid ka tõsiselt verega määrdunud olnud“ ei tugine taas ühelgi tõendil. Ei kannatanu ütlustest (3. detsembri 2024 kohtuistungi protokoll, lk 8), kannatanu läbi vaadanud arst-residendi ütlustest (12. detsembri 2024 kohtuistungi protokoll, lk 10) ega kannatanu läbivaatuse protokollist (kd I; tl 71) ei tulene, et rebenditest oleks tulnud rohkelt verd. Veelgi enam, selles, et tegemist ei olnud vigastustega, millest oleks tulnud rohkelt verd, on võimalik veenduda vigastustest tehtud foto põhjal (ekspertiisiakti lisaks olev fotolt 3: kd II; tl. 92) Seejuures pole tõendatud, et kannatanu aluspükstel üldse verd ei olnud. Kannatanu riiete vaatlust kajastavast asitõendi vaatlusprotokollist ei nähtu, et vaatluse raames oleks riietelt verd otsitud (kd II; tl. 68–82). Enne kannatanu riiete vaatlust oli riietelt võetud proovid DNA-ekspertiisi jaoks (asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt olid proovide võtmise kohad tähistatud). DNA-ekspertiisi akti kohaselt tehti proovi võtmise kohtadele tõesti eeltestid, kuid ekspertiisiaktist nähtuvalt on seda, kas DNA-proovi võtmise kohas on verd, kontrollitud vaid ühe aluspükstelt võetud proovi (H230020) puhul (kd II; tl. 48). Arvestada tuleb sedagi, et lisaks rebenditele välissuguelundite piirkonnas tuvastati kannatanu läbivaatusel tal enam-vähem sümmeetriliselt mõlemal küünarvarrel olevad verevalumid, mis olid kohtuarst-eksperdi hinnangul värsked – tekkinud kuni üks ööpäev enne nende fotografeerimist. Kannatanu läbi vaadanud naistearst-residendi ütluse kohaselt olid hematoomid nende suurust ja kuju arvestades tekitatud sõrmeotsasuuruse esemega (11. detsembri 2024 kohtuistungi protokoll, lk 11). Ka kohtuarst-ekspert on kinnitanud, et sellised verevalumid võivad tekkida muu hulgas haaramisest või sõrmedega vajutamisest. Apellantide pakutud versioon nende verevalumite teket ei selgita. Ringkonnakohtu istungil leidsid kaitsjad, et kannatanu enda ütlustest nähtuvalt ei ole need verevalumid võimaliku vägistamisega seotud. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta avaldas arvamust, et need verevalumid ei ole juhtunuga seotud, kuid tegelikult ei olnud kannatanu kindel, et need verevalumid oleks tal olnud juba varem, ning kannatanu ei teadnud, kuidas ta need verevalumid saanud on. Kannatanu ütles, et ta „ei ole kindel, et need seotud sellega, mis oli juhtunud“ ja et ta „ei arva, et see on seotud just tolle ööga“. Ta selgitas, et tal

tekivad sinikad kergesti, need on tema jaoks tavalised ja ta ei pööra oma kehal olevatele sinikatele tähelepanu. (3. detsembri 2024 kohtuistungi protokoll, lk 9–10) Seega ei anna kannatanu ütlused mingit teavet selle kohta, millal ja kuidas ta verevalumid sai. Kuivõrd need verevalumid sõrmedega pigistamisele iseloomulikud ja kannatanu läbivaatuse seisuga värsked, nõustub ringkonnakohus prokuröriga, et needki on seostatavad kannatanu vägistamisega, täpsemalt viitavad need kohtu hinnangul kannatanu paigal hoidmisele temaga suguühtesse astumise ajal. Kõike eelnevat arvesse võttes ei põhine kaitsjate versioon tõenditel ning esitatud spekulatsioon, mille kohaselt kannatanu tekitas endale suguelunditele vigastused ise ning viis ise süüdistatava DNA enda tuppe, ei anna alust KrMS § 7 lg 3 kohaldamiseks. 5.4 Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta DNA-ekspertiisi akt kuidagi ka kaitsjate seisukohta, et kui kannatanu vägistatigi, võis see juhtuda juba ööklubis, sest osa klubis veedetud aja kohta kannatanul mälestused puuduvad ja tema pükstelt võetud proovidest leiti Y-kromosoomi analüüsil mitmelt meesterahvalt pärit haplotüüp. On tõsi, et mitmetest kannatanu riietelt võetud proovidest leiti mitmelt meesterahvalt pärit haplotüüp. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et kaitsjate endi osutatud prooviski oli peamine haplotüüp kokkulangev Rain Elmiku haplotüübiga. Lisaks leiti Rain Elmiku haplotüübile vastavat haplotüüpi paljudes proovides, kusjuures lisaks riietelt võetud proovidele ka kannatanu eri kehaosadelt võetud proovidelt. Ka kannatanu suurtelt ja väikestelt häbememokkadelt ning tupe kesk- ja tagumisest osast võetud proovidest leiti Y-kromosoomi analüüsil ühelt meesisikult pärinev haplotüüp, mis on kokkulangev Rain Elmiku haplotüübiga.

oksendanud, pidanuksid olema kannatanu enda riided vähemalt mingilgi määral määrdunud oksega, kuid selle kohta tõendeid pole. Kaitsjad vaidlevad sellele vastu argumendiga, et süüdistatava kodu ei ole sündmuskohana vaadeldud ega sealt mingeid proove võetud. See, et kannatanu riietelt ei leitud okse jälgi, ei näita kaitsjate hinnangul, et kannatanu ei oksendanud – apellandid peavad võimalikuks, et kannatanu või süüdistatav pesi kannatanu riideid. Need seisukohad ei lükka maakohtu järeldusi ümber. On tõsi, et korterit pole vaadeldud ega sealt proove võetud, küll on vaadeldud kannatanu riideid. Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta, et kui kannatanu oleks oksendanud nii, nagu süüdistatav seda kirjeldas, peaksid olema oksesed ka tema riided. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et – nagu maakohtu otsuseski välja toodud –, ei oksendanud A.Z Rain Elmiku väitel täis mitte ainult tema WC-d, vaid ka voodi, kuhu A.Z oli magama läinud. Nimelt põhjendas Rain Elmik seda, miks ta tahtis minna magama tuppa, kus olid C ja Q, just sellega, et A.Z olevat ka teises toas olnud voodi täis oksendanud: Rait Elmiku sõnade kohaselt läks ja ajas ta C üles ja selgitas, et „kuule, et ma tahan nagu selles toas magada, et see hulluke on oksendanud selle voodi täis ja asjad, et ma ei saa seal magada“ (13. märtsi 2025 kohtuistungi protokolli lk 5). Kuivõrd Rain Elmik väitis sedagi, et sel ajal, kui ta püüdis A.Z-i üles ajada, oli too täiesti riides, peab ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu seisukohta, et sellisel juhul oleks pidanud ka kannatanu riided oksesed olema, mida aga nende vaatlust kajastavast asitõendi vaatlusprotokollist näha pole. Kui süüdistatava väitel oli voodi täis oksendatud, on raske ette kujutada, et selles voodis magava ja seal oksendanud inimese riided saaksid puhtaks jääda. Kaitsjate oletust, et kannatanu või süüdistatav võis okseseks saanud riided ära pesta, ei pea kohtukolleegium tõsiseltvõetavaks. Kaitsjate väitel viitab sellele võimalusele asjaolu, et kannatanu sokid olid hommikul märjad. Kohtukolleegium nendib, et selle kohta, et ükski teine riideese oleks olnud märg, andmeid ei ole. Lisaks sellele ärkas kannatanu hommikul nendes riietes voodis, mille ta olevat Rain Elmiku ütluste kohaselt täis oksendanud. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ja tema kirjeldatud sündmuste käik ei ole tõendatud. Eespool käsitletud tõendid, millega süüdistatava ütlused on vastuolus, tõendavad kogumis, et Rain Elmik vägistas 13. novembril 2022 Rain Elmiku kasutuses olevas korteris tugevas alkoholijoobes olles magama jäänud A.Z.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.