Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Ringkonnakohtu istung Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi
Tallinna Ringkonnakohus 23. jaanuar 2026, suuline menetlus 1-25-2883 Andres Parmas, Sten Lind ja Inna Ombler 9. jaanuar 2025 Elina Huobolainen Kriminaalasi Kustas Sinijärve süüdistuses KarS § 157 3 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus Apellant
Pärnu Maakohtu 16. septembri 2025. a otsus, üldmenetlus Prokuratuuri apellatsioon, kannatanu määruskaebus Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Prokurör Kalda Süüdistatav, kelle osas Kustas Sinijärv (ik: 38910190227) elukoht: XXX; kriminaalkorras karistamata maakohtu otsus vaidlustati Kaitsja Vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik Süüdistatav Kustas Sinijärv ja tema kaitsja vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik, kannatanu S.D ja tema esindaja Kohtuistungil osalejad Kärol Kibena, Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda
KOLLEEGIUM OTSUSTAB:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 16. septembri 2025. a otsus.
2.Tunnistada Kustas Sinijärv KarS § 1573 lg 1 järgi süüdi.
3.Karistada Kustas Sinijärve 200 päevamäära suuruse rahalise karistusega (päevamäär 22,7 eurot, s.o 4 540 eurot), millest koheselt kandmisele määrata 100 päevamäära (2 270 eurot), jättes 100 päevamäära KarS § 73 alusel üheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.
Välja mõista KrMS § 175 lg 1 p 9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel Kustas Sinijärvelt menetluskuluna riigituludesse sundraha teise astme kuriteo eest 1 329 eurot.
5.Rahuldada S.D tsiviilhagi menetlusse võetud varalise kahju nõudes 118,8 euro ulatuses ja mõista Kustas Sinijärvelt tema kasuks välja 118,8 eurot.
6.Rahuldada S.D tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt ja mõista Kustas Sinijärvelt tema kasuks välja 2 000 eurot kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju katteks.
7.Mõista Eesti Vabariigilt S.D kasuks välja 4 191,2 eurot (sh käibemaks) temal maakohtus tsiviilhagiga seonduva menetluskulu katteks.
8.Rahuldada prokuratuuri apellatsioon.
9.Rahuldada kannatanu määruskaebus osaliselt.
10.Määrata advokaadibüroole LOJAL makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Kustas Sinijärvele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 803,52 eurot, sh käibemaks.
11.Hüvitada kannatanule riigieelarves selleks ettenähtud vahenditest temal ringkonnakohtu menetluses tekkinud õigusabikulu 910 eurot (lisandub käibemaks 218,4 eurot, seega kokku 1 128,4 eurot).
12.Makseinfo väljamõistetud rahaliste kohustuste täitmise kohta saadetakse süüdistatavale eraldi dokumendiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kustas Sinijärvele esitati süüdistus KarS § 1573 lg 1 järgi selles, et tema, olles teadlik, et tema tegevus oluliselt häirib kannatanu S.D igapäevaelu ja vaatamata mitmetele palvetele selline tegevus lõpetada, on ajavahemikul 11. oktoobrist 2024 kuni 18. veebruarini 2025 järjepidevalt sekkunud kannatanu tahte vastaselt tema eraellu. Esiteks sõitis ta järjepidevalt, kriminaalmenetlusega täpselt tuvastamata arv kordi sõiduautoga ilma mõjuva põhjuse ja vajaduseta Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas YYY külas asuval Kolge teel, mõlemas suunas mööda Kolge tee ääres asuvast kannatanu S.D elukohast XXX talust, kasutades paljudel kordadel möödasõidu ajal XXX talu juures sõiduki helisignaali. Lisaks sellele K. Sinijärv jälgis ja jälitas S.D autoga CCC alevis, XXX talu juures ja Haapsalus viimase töökoha juures. Samuti on ta mitmel, täpselt tuvastamata korral jälginud kannatanut tema töökohas Haapsalu linnas XXX asuvas söögikohas QQQ, kus on kirjutanud ka söögikoha ukse ette tänavale paigutatud menüütahvlile kirja “maksa võlg ära S.D” ja „Rotid“. Veel on ta laimanud ja häirinud kannatanu S.D sellega, et on oma elukaaslase Fle kuuluva sõiduauto tagaklaasile kleepinud kirja sisuga “Proua S.D Ta#l, maksa võlad ära“ ja sõidab sellega ringi. Sellise tegevuse eesmärk oli jälgida S.D , saada tema tähelepanu ja sekkuda järjepidevalt tema tahte vastaselt tema eraellu, mille tagajärjeks oli S.D hirmutamine ja tema eraelu oluline häirimine.
2.Pärnu Maakohtu 16. septembri 2025. a otsusega mõisteti K. Sinijärv esitatud süüdistuses õigeks. S.D tsiviilhagi talle tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks jättis maakohus läbi vaatamata. Süüdistatava kaitsja tasu ja kulu jättis maakohus riigi kanda. S.D sõidukulude hüvitamise taotluse jättis maakohus rahuldamata. Kannatanu esindaja taotluse tsiviilhagi esitamisega seonduvate menetluskulu hüvitamisega jättis maakohus rahuldamata.
3.1.Maakohtu hinnangul on kannatanu elukoha XXX talu juurde paigutatud turvakaamera salvestised lubamatud tõendid, sest S.D-l puudus õigustatud huvi K. Sinijärve tegevuse salvestamiseks, salvestamine ei täitnud eesmärki, et häiriv tegevus lõppeks, tegemist oli nn isikliku jälitusvahendiga. Kuivõrd isikuandmete töötlemise põhimõtete rikkumisega rikkus S.D K. Sinijärve õigust eraelu puutumatusele, mis on sätestatud PS § 26, mis hõlmab mh isiku kohta käivate andmete puutumatust. Rikutud on ka PS § 19 enesemääramisõigust, mis hõlmab igaühe õigust ise otsustada, kas ja kui palju andmeid tema kohta kogutakse ja salvestatakse, siis on tõendi kogumisel aset leidnud minetused sedavõrd olulised, et tõend tuleb hinnata lubamatuks. Erinevalt prokuröri väljendatud seisukohast ei muuda nimetatud salvestisi lubatavaks tõendiks asjaolu, et neid on kriminaalmenetluses vaadeldud. Neil põhjustel jättis maakohus salvestised koos vaatlusprotokollidega tõendikogumist välja.
3.2.Kohus tugines otsust tehes üksnes tõenditele, mis on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud. Kuivõrd süüdistusaktis märgitud DVD plaadil olevatest salvestistest ja piltidest avaldas prokurör kohtus vaid osa, siis ülejäänud piltidele ega videotele kohus ei tuginenud. Mitme kannatanu märgitud kuupäeval väidetavalt aset leidnud kuriteosündmuse osas ei ole K. Sinijärvele süüdistust esitatud (nt kannatanu jälgimine 30. oktoobril, 13., 15. ja
16.novembril 2024). Osade süüdistuses märgitud episoodide osas ei vasta asjas uuritud tõendid esitatud süüdistusele (nt 8. detsember 2024). Osade süüdistuse episoodide kohta leiab kohus, et tõendid ei kinnita kannatanu suhtes ahistava jälitamisena käsitatava teo toimepanemist (18. veebruari 2025. a sündmus; 6. novembri 2024. a sotsiaalmeediapostitused; QQQ menüütahvlile kirjutamine, kannatanu jälgimised tema töökohas).
3.3.Kohtus uuritud tõenditele tuginedes luges maakohus süüdistuses märgitud käitumisaktidest, mis võiksid olla vaadeldavad kannatanu eraellu sekkumisena tõendatuks alljärgnevad: ta sõitis kannatanu majast mööda 11. oktoobril 2024, andes signaali ja lisaks sellele sõitis veel täpselt tuvastamata kuupäevadel täpselt tuvastamata arv kordi kannatanu majast mööda, vähemalt enamus tööpäevade õhtuti ja hommikuti; 21. oktoobril 2024 sõitis K. Sinijärv kannatanu S.D kodumaja XXX talu juurde, kus pani kannatanu auto tagumise rehvi alla kivid; 28. oktoobril 2024 järgnes ta kannatanule CCC kaupluse parklast kuni kannatanu elukohta; 28. novembril järgnes kodust autoga ära sõitvale kannatanule CCC alevini ning ootas kannatanut CCC kaupluse parklas; K. Sinijärv sõitis ringi autoga, mille tagaklaasil on silt „proua S.D Ta*el maksa võlad ära“.
3.4.Süüdistuse kohaselt oli K. Sinijärve tegevusel kannatanule kaks tagajärge – hirmutamine ja tema eraelu oluline häirimine. Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et K. Sinijärve käitumine oleks S.D hirmutanud, sest süüdistusest ei nähtu selleks kohaseid tegusid (tervisekahjustuste või valu tekitamisega ähvardamist, vara rikkumise või hävitamisega ähvardamist). Maakohtu hinnangul ei sekkunud K. Sinijärv ka S.D eraellu, sest K. Sinijärve teod ei lähtunud S.D isikust vaid tema elukaaslase F ja S.D nurjunud ärisuhetest. Kohus märkis seejuures, et K. Sinijärv ise oli nende ärisuhetega puutumuses. Lisaks selgitas maakohus, et ahistavale jälitamisele hakkavad korduvad, kannatanut häirivad teod viitama siis, kui need muutuvad teda oluliselt häirivaks ja jätkuvad tema tahte vastaselt ka siis, kui ohver on jälitajale sõnaselgelt väljendanud, et selline teguviis on soovimatu ning palunud see lõpetada. Arutataval juhul ei ole tõendatud, et S.D oleks üldse vahetult K. Sinijärvele väljendanud, et tema tegusviis on soovimatu ning palunud tal see lõpetada. Seejuures olnuks S.D-l võimalus vahetult K. Sinijärvega kontakteeruda, mida ta aga teinud ei ole. Küll aga on maakohtu hinnangul tuvastatud, et kui K. Sinijärv sai aru, et S.D-le ei ole tema käitumine vastuvõetav, siis ta lõpetas sellise tegevuse.
3.5.Maakohus märkis veel, et kohtule tõendina esitatud kannatanu esindaja e-kirjade põhjal saab öelda, et kriminaalmenetlus K. Sinijärve kohta on algatatud pahauskselt teo kohta, mis kuritegu ei ole.
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule prokuratuur. Kannatanu esindaja esitas määruskaebuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas.
5.Prokuratuur taotleb maakohtu otsuse tühistamist, K. Sinijärve süüdi tunnistamist talle esitatud süüdistuses ja tema karistamist 200 päevamäära suuruse rahalise karistusega (päevamäär 22,7 eurot), millest koheselt kandmisele määrata 100 päevamäära, jättes 100 päevamäära KarS § 73 alusel üheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Prokuratuur taotleb suulist menetlust ning taotleb ringkonnakohtus järgmiste tõendite uurimist: 1) kannatanu S.D küsitlemist; 2) turvakaamera teavitussiltidest tehtud fotod; 3) arve teavitussiltide eest; 4) kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis; 5) väljavõtted politsei andmebaasist.
5.1.Prokuratuur ei nõustu maakohtu järeldusega, nagu ei oleks tõendina esitatud turvakaamera salvestised lubatav tõend, märkides, et neid salvestisi on asitõendina vaadeldud ja salvestised on kohtule esitatud ka DVD-plaatidel.
5.2.Apellandi väitel võib tõendi lubamatuks lugeda üksnes siis kui selle kogumisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Arutataval juhul ei ole tõendi kogumisel mingeid menetlusõiguse rikkumisi aset leidnud, mistõttu on tegemist lubatava tõendiga.
5.3.Asjaolu, et kannatanu ei pannud turvakaamera juurde kohe välja kaamera kasutamise kohta hoiatavaid silte ja kaamera oli suunatud ka avalikule teele, ei too veel kaasa salvestise kui tõendi lubamatust. Samuti tuleb võtta arvesse, et kannatanu pani enne 2025. a 10. jaanuari sildid välja, kuna siis saatis neist uurijale foto. Kannatanu ütlustes selle kohta pole mingit alust kahelda. Kuna maakohus siiski seadis selles osas kannatanu ütlused ja piltide olemasolu kahtluse alla, soovib prokuratuur kannatanu politseile saadetud fotod teavitussiltidest ringkonnakohtule esitada ning samuti esitada 14. novembri 2024. a arve teavitussiltide soetamise kohta. Samuti soovib prokurör ringkonnakohtus küsitleda kannatanut teavitussiltidega seoses. Kuna kaitsja ei vaidlustanud turvakaamera kasutamise õiguspärasust ei kohtueelses menetluses ega kaitseaktis, siis prokuratuur ei pidanud vajalikuks vastavate tõendite kajastamist süüdistusaktis ega nende esitamist maakohtus. Apellandi arvates piisab süstemaatilise ahistava jälitamise tõendamiseks ka 2025. a jaanuari ja veebruari salvestistest, kuid kuna teavitussildid olid soetatud juba novembris 2024, siis tuleks lubatavaks lugeda ka salvestised novembrist ja detsembrist 2024.
5.4.Samuti oli prokuratuuri arvates S.D-l olemas õigustatud huvi turvakaamera kasutamiseks ja ka seetõttu on salvestiste näol tegemist lubatavate tõenditega. S.D on kinnitanud, et ta paigaldas turvakaamerad selleks, et salvestada, millal K. Sinijärv tema kodust mööda sõidab, sest see tegevus häiris oluliselt tema eraelu. Seega kannatanu õigustatud huvi lähtus tema põhiõiguste kaitse vajadusest.
5.5.Prokuratuuri hinnangul ei ole maakohtu otsus põhjendatud selles osas, milles maakohus ei lugenud tõendatuks K. Sinijärvele omistatud osategusid ning esitatud tõendite kogum võimaldab K. Sinijärve süüdi mõista.
5.6.Prokuratuuri hinnangul oli K. Sinijärve eesmärk kannatanut oluliselt häirida ning ta sai ka aru, et see oli tema tegevuse tagajärg. Igale keskmisele mõistlikule inimesele on arusaadav,
et selline tegevus, kui pidevalt ja päevas ka mitmeid kordi ehk süstemaatiliselt kellegi kodust mööda sõidetakse ilma mingi mõjuva põhjuseta, on selle isiku eraelu oluliselt häiriv tegevus. Kuna neid autoga kannatanu elukohast mööda sõitmise oli väga palju, nt 10.-12. detsembrini 2024 kümme ja rohkem korda päevas, saab seda lugeda kannatanu eraelu oluliselt häirivaks tegevuseks. Selline süüdistatava tegevus ei saanud olla kuidagi juhuslik, vaid süstemaatiline kannatanu kiusamine. Kannatanu on ka süüdistatava elukaaslasele saadetud e-kirjas andnud teada, et selline tegevus häirib ja palub selle lõpetada. Prokuratuuri arvates ei ole eluliselt usutav, et süüdistatava elukaaslane ei oleks selle kirja sisu süüdistatavaga arutanud, iseäranis, kuna sellise tegevuse lõpetamise korral oleks kannatanu süüdistatava elukaaslasele tasunud 12 000 eurot. Lisaks on 8. veebruaril 2025 saatnud kannatanu kirja ka vahetult süüdistatavale endale. Selle kirja sai süüdistatav kätte, sest ta edastas selle Wle. Prokuratuur märgib veel, et kannatanu on ka vahetult süüdistatavale öelnud, et ta lõpetaks kannatanu jälitamise.
5.7.Maakohus märkis otsuses p-s 7, et S.D õigustatud huvist K. Sinijärve tegevuse salvestamisel avalikul teel tema kodust möödasõitmistel saaks hüpoteetiliselt rääkida olukorras, kus K. Sinijärvele oleks eelnevalt teada antud, et tema tegevus S.D häirib. Prokuratuuri hinnangul oli piisav sellise teavitamise tõendamine eelpool mainitud tõenditega. Kuid kuna maakohus neid tõendeid usaldusväärseteks ja piisavaks ei pidanud, taotleb prokuratuur täiendava tõendina 1. oktoobri 2024. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise vastuvõtmist, mis tehti S.D kaebuse peale K. Sinijärve käitumise kohta. Kannatanu kaebuse kohaselt tülitas K. Sinijärv S.D tema majast mööda sõitmise ja signaalitamisega ning on käinud tema järgi luuramas. S.D kaebuses märgitud arvamuse kohaselt on K. Sinijärv ohtlik temale ja tema perele. See dokument on edastatud teadmiseks ka K. Sinijärvele, mistõttu ta teadis, et häirib oma tegevusega S.D eraelu, kuid sellele vaatamata sekkus süstemaatiliselt mitme kuu vältel tema eraellu.
5.8.Prokuratuuri arvates asus maakohus põhjendamatule seisukohale selleski, nagu ei olnuks kaameraga avalikul teel toimuva salvestamine sobiv abinõu selleks, et lõpetada K. Sinijärve möödasõitmine tema elukohast. Süüdistatava tegevus rikkus PS §-st 26 tulenevat põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, samuti §-st 18 tulenevat õigust väärikale kohtlemisele. Maakohtu antud ütlustest nähtuvalt paigaldas kannatanu maja külge kaamera just süüdistatava käitumise tõttu, eesmärgiga toimuvat fikseerida. Ühelgi teisel viisil ei oleks olnud võimalik olukorda fikseerida ega tõendusmaterjali koguda selle kohta, et tema eraellu igapäevaselt just sellisel moel sekkuti, nagu kannatanu on seda kirjeldanud. Seetõttu on teiste isikute eraelu puutumatuse riive proportsionaalne võrreldes taotletud eesmärgiga. Prokuratuur osutab veel sellelegi, et andmetöötlus toimus minimaalses vajalikus mahus ning salvestisi ei ole tehtud avalikkusele kättesaadavaks. Samuti soovitasid kaamera paigaldamist talle nii tema esindaja kui ka politsei. Kannatanu sellistes ütlustes ei ole alust kahelda.
5.9.Kuna maakohtu vaidlustatud otsuse p-s 6 märgitu kohaselt puuduvad tõendid, et kannatanu elukoha aadressile oleks tehtud politsei väljakutseid, soovib apellant esitada ringkonnakohtule väljavõtted politsei andmebaasist S.D korduvatest teadetest K. Sinijärve teda ahistava tegevuse kohta.
5.10.Veel ei saa nõustuda maakohtu hinnanguga, nagu ei oleks S.D saanud olla kindel, et just süüdistatav juhtis süüdistuses märgitud aegadel kannatanu elukohast möödasõitnud autot. Kannatanu on andnud ütlusi selle kohta, et ta nägi läbi akna, et roolis oli just süüdistatav. Sama on kinnitanud tunnistajad W, V ja R.
5.11.Apellandi hinnangul ei passinud süüdistatav kannatanu töökoha juures niisama, vaid koosmõjus tema ülejäänud käitumisega oli ka selle eesmärgiks kannatanu häirimine. Kellelgi teisel peale K. Sinijärve poleks olnud põhjust kannatanu töökohas menüütahvlile kirjutada kirja „maksa võlg ära, S.D“. Et seda tegi just süüdistatav, näitab ka asjaolu, et süüdistatav sõitis ringi autoga, millel oli sama silt ning tema auto oli samal ajal ka kannatanu töökoha läheduses. Nii autost kui menüütahvlist tehtud fotosid on kohtus uuritud, lisaks kinnitavad seda kannatanu ja tunnistajad. Kindlasti sellise sildiga igal pool ringi sõitmine häiris oluliselt kannatanu ja tegemist oli teadliku, eesmärgistatud tegevusega, et kannatanu eraelu oluliselt häirida. Samuti on kannatanu eraelu oluliselt häiriv tegevus see, kui Facebooki gruppi kannatanut laimavaid postitusi teha. Kannatanu kinnitusel tegi süüdistatav tema kohta Facebooki laimavaid postitusi. Ka otsuses viidatud fotol oli täpselt sama sisuga kiri, mis oli autol, millega K. Sinijärv ringi sõitis, mis annab aluse seostada seda just süüdistatava tegevusega. Samuti puudub alus kahelda selles, et eelviidatud kirje paigaldas autole just süüdistatav, kes autot kasutas.
5.12.Prokuratuur ei nõustu ka maakohtu järeldusega, nagu ei oleks süüdistatava tegevus kannatanut hirmutanud ega muul viisil tema eraelu oluliselt häirinud. Ahistava jälitamise koosseisu puhul saab käsitleda hirmuna ka seda, kui kannatanu kardab süüdistatava käitumise kordumist, et ta jälitab teda jätkuvalt. maakohus käsitles kunstlikult lahus kannatanu isiklikku ja tööalast elu. Sõltumata sellest, kas neil oli ahistava jälitamise ajal mingi ärialane suhe või võlasuhe, mida kannatanu eitab, mõjutab kannatanu eraelu oluliselt see, kui teda halvustada sildiga, kus on tema nimi kirjas, autoga ringi sõidetakse. Süüdistuse kohaselt laimas ja häiris süüdistatav sellise sildiga ringisõitmisega kannatanut. Sõltumata sellest, kas kannatanu oli kellelegi midagi võlgu, puudutab tema nime kasutamine kannatanut paratamatult väga isiklikult ja mõjus talle oluliselt häirivalt. Süüdistatava tegevuse eesmärgiks ja tagajärjeks oli sellega kannatanu eraelu oluline häirimine. Seetõttu ka ainuüksi sellise autoga pidevalt ringi sõitmine täidab ahistava jälitamise koosseisu.
6.Kannatanu esindaja esitas maakohtu otsuse peale määruskaebuse, milles ta taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus otsustas jätta rahuldamata kannatanu taotluse tsiviilhagi esitamisega seotud menetluskulude hüvitamiseks ja jätta vastav menetluskulu 5 587,34 eurot kannatanu kanda. Samuti taotleb ta uue määrusega kannatanu taotluse tsiviilhagi esitamisega seotud menetluskulude hüvitamiseks rahuldamist ja kannatanule selle menetluskulu hüvitamist summas 5 587,34 eurot, samuti määruskaebusega seonduvate kannatanu menetluskulude riigi kanda jätmist. Kannatanu ei nõustu maakohtuga, nagu olnuks kannatanu valitud esindajale makstud tasu tervikuna ebavajalik, sest kriminaalmenetlus on algatatud pahauskselt, seoses sellega, et kannatanu survestas kriminaalmenetlusega ähvardades Ft lahendama nende vahelist äritüli. Kohtu sellekohased järeldused on ebaõiged ja põhjendamatud. Kannatanu ja süüdistatava elukaaslase F vaheline äritüli sai lahendatud – mis
nähtub mh nii F kui kannatanu kriminaalmenetluses antud ütlustest, kuid süüdistatav jätkas kannatanu jälitamist ja ahistamist ka selle järel. Kannatanu on andnud toimunu kohta ütlusi oma parima mäletamise järgi. Kuivõrd kriminaalmenetluse aluseks olevaid sündmusi on aset leidnud sadu, siis on võimalik, et ta ei ole kõike detailideni meeles.
7.Kannatanu esindaja esitas 22. oktoobril 2025 ringkonnakohtule oma seisukoha apellatsiooni kohta, nõustudes apellandi seisukohaga, et maakohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ja rikkunud kriminaalmenetlusõigust, jättes kohtuotsuse osaliselt põhjendamata. Maakohus on tõendeid valesti tõlgendades arusaamatult ja põhjendamatult jätnud arvesse võtmata mitmed kannatanu esitatud ütlused ja tõendid. Kannatanu on veendumusel, et K. Sinijärv on oluliselt sekkunud kannatanu eraellu ja teda hirmutanud, pannes selliselt toime KarS §-s 1573 sätestatud kuriteo. Kõik süüdistatava teod on tõendatud. Samuti on lubatavad kõik maakohtu menetluses esitatud tõendid ja neid tuleb arvesse võtta. Kannatanu arvates tuleb maakohtu otsus apellatsioonimenetluses tühistada ka tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise ja menetluskulude kannatanu kanda jätmise osas. Kannatanu palub apellatsioonimenetluses kannatanu esitatud tsiviilhagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud süüdistatava kanda. Samuti on kannatanu seisukohal, et prokuröri taotlused seonduvalt täiendavate tõendite uurimisega ringkonnakohtus tuleb rahuldada.
RINGKONNAKOHTU ISTUNG
8.Ringkonnakohtu istungil jäid prokuratuur oma apellatsiooni juurde, paludes selle rahuldada. Ka kannatanu toetas apellatsiooni. Kannatanu jäi enda määruskaebuse juurde, paludes selle rahuldada. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonile ning kannatanu määruskaebusele vastu, paludes need rahuldamata jätta.
9.Prokuratuuri apellatsioonis esitati taotlus mitme kirjaliku tõendi asja materjalide juurde võtmiseks ning samuti kannatanu täiendavaks ülekuulamiseks. Prokurör taotles kirjalike tõenditena kannatanu elukoha juurde paigaldatud turvakaamera teavitussiltidest tehtud fotode ja teavitussiltide trükkimise eest esitatud arve vastuvõtmist ning kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise ja politsei andmebaasi väljavõtete vastuvõtmist. Kaitsja vaidles täiendavate tõendite vastuvõtmisele ja kannatanu täiendavale ülekuulamisele vastu.
10.Maakohus seadis kahtluse alla kaamerasalvestuste lubatavuse ning käsitles S.D ütlusi väga üldistena, sellistena, et nende põhjal ei ole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi K. Sinijärve süüdistuses kirjeldatud käitumise kohta. Prokuratuur taotles S.D vahetult ülekuulamist ringkonnakohtu istungil, et ringkonnakohtul oleks võimalik vastavalt Riigikohtu juhistele (vt 21. juuni 2022. a RKKKo asjas nr 1-20-2143, p 18) tema ütlusi vahetult hinnata. Kuivõrd arutataval juhul sõltub hinnang nii turvakaamera salvestuste lubatavusele tõendina kui ka K. Sinijärve süüle suures osas kannatanu ütlustest, mille kvaliteedi on maakohus kahtluse alla seadnud, pidas ringkonnakohus vajalikuks kannatanu täiendavat ristküsitlemist asjaolude kohta, milles maakohtul kannatanu ütluste kohta kahtlusi tekkis. Ka prokuratuuri
taotletud kirjalike tõendite puhul lähtus kolleegium samast kaalutlusest – esitatud kirjalikud tõendid võimaldavad ringkonnakohtul hinnata, kas maakohtu seisukoht salvestuste lubamatusest on asjakohane ning anda vajalikku konteksti kannatanu ütluste hindamiseks. Neil asjaoludel rahuldas kolleegium prokuratuuri taotluse kannatanu S.D küsitlemiseks; samuti kirjalike tõenditena turvakaamera teavitussiltidest tehtud fotode, teavitussiltide trükkimise eest esitatud arve, kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise ning politsei andmebaasist tehtud väljavõtete uurimiseks ringkonnakohtu istungil.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse, apellatsiooni, määruskaebuse ja poolte seisukohtadega, samuti olles menetluse pooled kohtuistungil ära kuulanud ja uurinud täiendavaid tõendeid, asub seisukohale, et prokuratuuri apellatsioon tuleb rahuldada, maakohtu otsus tühistada ning uue otsusega tunnistada K. Sinijärv talle esitatud süüdistuses süüdi ja teda karistada. Osaliselt tuleb rahuldada ka kannatanu määruskaebus menetluskulude otsustuse peale. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
12.Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt tuleb kannatanu kodu seinal asuva turvakaamera salvestuste vaatluse protokoll lugeda lubamatuks tõendiks ja see tõendikogumist kõrvale jätta. Kokkuvõtlikult leidis maakohus, et nimetatud tõend on lubamatu põhjusel, et S.D rikkus kaameraga avalikus ruumis toimuva tegevuse salvestamisel isikuandmete töötlemise põhinõudeid. Tema tegevuse eesmärk oli K. Sinijärve tegevuse salvestamine, kuid selleks puudus tal õigustatud huvi, millega ta rikkus K. Sinijärve põhiseaduslikke õigusi.
13.Hindamaks seda, kas S.D salvestusi saab pidada õiguspärasteks, on asjakohane tugineda isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) art 6 lg 1 p-st f) tulenevatele kriteeriumitele. See tähendab, et tuleb tuvastada, kas 1) S.D-l oli õigustatud huvi salvestuste näol andmete kogumiseks, 2) kas isikuandmete töötlemine oli selleks vajalik ja 3) kas kaitstava andmesubjekti põhiõigused ja -vabadused ei kaalu kannatanu huve üles.
14.S.D õigustatud huvi isikuandmete kogumiseks tulenes ühest küljes sellest, et t ohjeldada K. Sinijärve S.D eraelu puutumatust riivamast, ning teisalt sellest, et koguda tõendeid selle K. Sinijärve käitumise kohta, millega too riivas kannatanu õigust eraelu puutumatusele. Arutataval juhul on asjakohane osutada sellele, et S.D oli enne valvekaamera paigaldamist juba pikemat aega olnud hädas süüdistatavaga, kes sõitis alatasa tema elukohast ilma arusaadava põhjuseta mööda, kasutades mitmetel juhtudel möödasõidul auto helisignaali (vt nt videosalvestise failid att.Kao7nE9B7KcBhikTA3hvzcCq4YVTENOkvHvYW9Zkww.mp4 või att.wYA2bUn9q0LaNItfEOSmMIW2VlNmmR5DgTupRSudYaE.mp4). Kannatanu oli nendest möödasõitudest väga häiritud ja tegi sellega seoses mitu teavitust politseile (vt politsei andmebaasi juhtumikirjelduste väljatrükke 10. septembrist, 23. septembrist ja 21.
oktoobrist 2024). Ehkki Politsei- ja Piirivalveamet ei pidanud algsete teavituste põhjal põhjendatuks alustada kriminaalmenetlust, anti sealt S.D-le ometi soovitus valvekaamera paigaldada, et olla võimeline tulevikus tõendama oma väiteid süüdistatava häiriva tegevuse kohta (vt kannatanu ütlused maakohtu 13. augusti 2025. a kohtuistungil, istungiprotokolli 1. osa, lk 12). Kolleegium leiab, et kannatanul ei olnud muid võimalusi süüdistatava järjepidevate möödasõitude kohta usaldusväärse teabe saamiseks, kui kaamera paigaldamine. Kuivõrd möödasõidud olid koosmõjus teiste K. Sinijärve S.D häirivate tegudega kahtlemata tavapärasest inimestevahelisest käitumismustrist väljuvad ning ilma muu mõistliku põhjuseta kui S.D-le stressi ja häiringute põhjustamine, siis andsid need käitumisaktid talle õigustatud huvi möödasõite puudutavaid andmeid koguda.
15.Ehkki turvakaamera salvestus, millelt on näha kellegi liikumine avalikus ruumis, riivab puudutatud inimese privaatsust, ei saa sellest teha automaatselt järeldust, nagu oleks niisuguse salvestuse tegemise puhul tegemist põhiõiguste rikkumisega. Arutataval juhul tõusetub süüdistatava põhiõigusele vabale eneseteostusele ja eraelu puutumatusele vastukaaluks kannatanu põhiõigus eraelu puutumatusele, mida süüdistatav on oma tegevusega riivanud. Seetõttu tekib vajadus kaaluda, kumba õiguste kompleksi praegusel juhul pidada kaalukamaks ning otsustada seeläbi, kas kannatanu tegevus süüdistatava põhiõiguste piiramisel võis olla proportsionaalne. Kolleegiumi hinnangul ei ole võimalik näha, milline süüdistatava põhiõigus või -vabadus võiks käsitletavas olukorras üles kaaluda kannatanu õigustatud huvi saada andmeid tema eraelu puutumatuse häirimise kohta. Ka süüdistatava puhul tuleb sellise huvina kaalumisele eeskätt just tema eraelu puutumatus. Praegu saab paigutada omavahel kaalukausile ühelt poolt oma kodus viibiva kannatanu õiguse sellele, et kõrvalised inimesed teda seal oma tegevusega sihilikult ei häiriks (nt helisignaali kasutades ja tuledega vilgutades, kiirendades ja aeglustades tema kodust väga lähedalt mööda kulgeval teel edasi-tagasi sõites). Teisalt seisab sellele vastu K. Sinijärve õigus tema privaatsusele oma autos liigeldes ja tema õigus vabale eneseteostusele. Neid huvisid kaaludes on kolleegiumi arvates selgelt kaalukam kannatanu õigus privaatsusele oma kodus, mida süüdistatav on aktiivselt ning süsteemselt ja pika aja jooksul kahjustanud nii möödasõitude kui aeg-ajalt möödasõitudele lisandunud muude tegudega (kivide paigutamine auto ratta alla, auto helisignaali kasutamine ja muud helihäiringud, kannatanu elukoha läheduses silmside ulatuses passimine).
16.Nagu eelpool märgitud, siis oli salvestuste näol möödasõitude kohta andmete kogumine sisuliselt ainus realistlikult S.D võimuses olev vahend, olemaks võimeline kinnitama enda väiteid selle kohta, kuidas K. Sinijärv käitub, ning võimaldama erapooletut kõrvalseisja hinnangut selle kohta, kuidas on võimalik neid möödasõite mõtestada. Sel põhjusel peab kolleegium isikuandmete töötlemist arutataval juhul nii sobivaks kui ka vajalikuks. Sellega seoses osutab kolleegium aga veel paarile olulisele aspektile. Esiteks tuleb märkida, et kannatanu paigaldas oma kodule üksnes ühe statsionaarse valvekaamera, mille salvestusala on fikseeritud üksnes kannatanu koduga vahetult külgneva alaga, millesse jääb ka tema elumajast mööduv tee. Kannatanu ei ole K. Sinijärve tegevust kusagil mujal süsteemselt jälginud, saati seda järjepidevalt salvestanud. Mh ei saa nõustuda maakohtu vastuolulise seisukohaga, nagu oleks turvakaamera salvestuste näol tegemist K. Sinijärve isikuandmete
töötlemisega põhjusel, et ta oli salvestustelt tuvastatav. Maakohus on nimelt ka ise möönnud, et tegelikult K. Sinijärv salvestustelt nähtav ei ole (vt maakohtu otsuse p 3). Seega, kui tuvastatav on üksnes üldiste tunnuste alusel süüdistatava kasutuses oleva sõiduautoga sarnase sõiduki möödumised kannatanu elukohast, siis kui üldse saab isikuandmete töötlemisest rääkida, siis väga piiratud ulatuses. Seega on kannatanu andmeid kogunud minimaalses vajalikus mahus, et olla võimeline süüdistatava tegevuse kohta usaldusväärset teavet esitama. Neil kaalutlustel tuleb kaamerasalvestuste tegemist lugeda ka kitsamas mõttes proportsionaalseks.
17.Maakohus on muu hulgas leidnud, et S.D rikkus IKÜM-i erinevate sätete koosmõjust tekkivat kohustust teavitada tema elukohast mööda sõitjaid sellest, et nad viibivad valvekaamera salvestusalas. Ka see väide on ebaõige. Ringkonnakohtu istungil uuritud fotodega teavitussiltidest, teavitussiltide trükkimise eest esitatud arve ja kannatanu S.D ütluste põhjal on tõendatud, et S.D paigaldas teavitussildid valvekaamera kohta juba novembris 2024. Ehkki arutatava juhtumi asjaoludel ei ole teavitussiltide olemasolu määrava tähtsusega asjaolu, hindamaks S.D tehtud salvestusi õiguspäraseks ja kriminaalmenetluses tõendina lubatavaks, demonstreerib siltide tellimine ja paigaldamine seda, et S.D on suhtunud võimalike puudutatud isikute õiguste riivesse tähelepanelikult ja teinud omalt poolt mõistlikus ulatuses vajaliku, et täiendavalt piirata süüdistatava või muude asjasse puutumatute isikute põhiõiguste riivamist.
18.Viimaks märgib kolleegium, et tulenevalt kinnistunud kohtupraktikast saab tõendi lugeda üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (vt ka 18. juuni 2021. a RKKKo asjas nr 116-6179, p 58). S.D ei ole salvestusi tehes kogunud tõendeid kriminaalmenetluses, vaid üksnes tavainimesena enda eraelu puutumatuse riive kohta andmeid talletanud. Sellises olukorras peaks tegemist olema väga põhimõttelise ja sügava põhiõiguste rikkumise teel saadud andmetega, et välistada nende lubatavus tõendina kriminaalmenetluses. Nt on kaheldav, kas tõendina oleks vastuvõetav eraviisilise jälitustegevuse tulemusel saadud andmekogu. Praegusel juhul ei ole S.D aga ülepea mingit põhiõiguste rikkumist toime pannud, mistõttu tema menetlejale saadetud salvestuste lubatavus ei ole kahtluse all.
19.Ka menetleja ei ole kriminaalmenetlusõigust millegagi rikkunud selliseid salvestusi saades, neid uurides ja nende kohta vaatlusprotokolli koostades. Menetleja on tõendi kogumise ja vormistamise korda järginud. Kannatanu esitatud salvestusi on vaadeldud asitõenditena, selle kohta on koostatud vaatlusprotokoll ja kohtule on esitatud nii vaatlusprotokoll kui ka selle lisana DVD-plaadil salvestused. Tegemist on lubatavate tõenditega ja kolleegium tugineb oma alljärgnevates järeldustes neile salvestustele ning vaatlusprotokollile.
20.Maakohus on jätnud tõendite hulgast kõrvale ka osa pildi- ning videofaile põhjendusega, et prokuratuur ei ole neid maakohtu istungil avaldada soovinud. See maakohtu
seisukoht on vastuolus 13. augusti 2025. a kohtuistungi protokollist (3. osa) nähtuvaga. Nimelt on prokuratuur taotlenud kolme DVD-plaadi vastuvõtmist, millel asuvad pildi- ja videofailid. Esmalt on toimunud vaidlus selle üle, kas tõendid tuleb vastu võtta, ja kohus on määranud, et esialgu võtab ta need vastu. Seejärel on protokollis märgitud, et kuivõrd menetlusosalised ei taotle salvestisi vaadata, võib lugeda avaldatuks. Sellises olukorras on põhjendamatu maakohtu etteheide, nagu ei oleks prokuratuur soovinud ülejäänud pilte ja videoid avaldada ning nende tõendikogumist väljajätmist tuleb lugeda põhjendamiskohustuse rikkumiseks, mis omakorda on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
21.Maakohus on heitnud prokuratuurile ette seda, et süüdistus on koostatud puudulikult, sest sellest ei nähtu kõik faktid, mida prokuratuur on maakohtu istungil käsitlenud. Nii ei ole prokurör käsitlenud kohtuistungil paljusid süüdistuses kirjeldatud tegusid või on käsitlenud sündmuste üksikuid osi. Kolleegium ei nõustu selle kriitikaga, märkides esmalt, et süüdistuses on selgelt välja toodud ajavahemik, mille piires toimunud osategusid see hõlmab: 11. oktoober 2024 – 18. veebruar 2025. Selle perioodi sees on prokuratuur süüdistuses välja toonud näitliku, mitte aga ammendava loetelu K. Sinijärve möödasõitudest kannatanu kodust. Arvestades konkreetselt fikseeritud möödasõitude hulka (näitlik loetelu hõlmab kaugelt üle 150 üksikjuhtumi) ning tegude intensiivsust kogu toimepanemise pika perioodi (enam kui nelja kuu) jooksul, on sellisel viisil süüdistuse koostamine piisavalt täpne, võimaldamaks süüdistatava efektiivse kaitseõiguse teostamine. Kohtupraktikas on süüdistuse piiridega seoses selgitatud, et süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtav õiguslik etteheide ja selle faktiline alus, tagamaks süüdistatava kaitseõigus. Nende asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub konkreetsest süüteost (vt 7. novembri 2011. a RKKKo asjas nr 3-1-183-11, p 10). Arutataval juhul on need nõuded täidetud, sest süüdistusest on etteheite faktiline alus üheselt selge, et süüdistatav käis mitme kuu vältel rutiinselt kannatanu kodu eest möödasõite tegemas.
22.Osategude tõendamise seisukohast ei ole kolleegiumi hinnangul tingimata vajalik see, et iga üksikut sündmust tuleb eraldi lahata. Kahtlemata sõltub tõendamisvajadus muu hulgas nii toimepandud teo olemusest ja tehioludest, aga ka kaitseargumentidest. Nii nt olukorras, kus mingi konkreetselt identifitseeritud kuriteosündmusega seoses on esitatud väited, mille tõendatuks lugemise korral oleks välistatud, et teo sai toime panna süüdistatav, on vajalik need väited ka konkreetselt kummutada, et süüdistuse hüpotees võiks kinnitamist leida. Kui kaitseargumendid on aga esitatud üldiselt, sisaldamata nt alibi argumenti vms kaitseargumenti, mis välistaks võimaluse, et süüdistatav sai süüdistuses kirjeldatud teo toime panna, siis võib olla võimalik tegude tõendatuks lugemine ka modus operandi’le tuginedes osade teosündmuste pinnalt üldistavat järeldust tehes,
23.Käsitletavas kriminaalasjas tuleb maakohtu lähenemist tõenditele kritiseerida aga just nimelt sellest aspektist, et maakohus läheneb igale tõendile ühekaupa, mõtestamata neid tervikuna ning jättes seetõttu täitmata kohustuse hinnata tõendeid nende kogumis. Sellega on
maakohus eiranud KrMS § 61 lg-st 2 tulenevat tõendite hindamise ühte keskset põhimõtet, mis on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
24.Samas tuleb nõustuda maakohtu kriitikaga prokuratuurile selles, et kohtuistungil on jäetud käsitlemata tõendid mõne eripärase ja süüdistusaktis eraldiseisvalt välja toodud süüdistuse episoodi kohta (13. novembril 2024 jälgis Kolge teel XXX talu ja kui kannatanu S.D tuli lapsega lasteaiast koju, sõitis XXX talust autoga mööda; 15. novembril jälgis Kolge teel XXX talu ja järgnes siis kodust ära sõitvale S.D-le, jälitades kannatanut autoga mööda CCC alevisse; 16. novembril jälgis Kolge teel autos istudes XXX talu ja järgnes siis kannatanule S.D-le CCC kaupluse juurde ja sealt tagasi XXX taluni), kuid on samas käsitletud sündmusi, mille osas süüdistust esitatud ei ole (13., 15. ja 16. oktoobri episoodid – vt MKO pd 31 ja 34). Kohtuistungil toimunu kontekstist võib küll aimata, et ilmselt on prokurör kannatanule küsimusi esitades kuud segamini ajanud, kuid kuna kannatanu on valesti püstitatud küsimusele vastates kinnitanudki toimunud sündmusi täiesti valel ajal ning prokuratuur pole vaevunud isegi apellatsioonis võimalikule keelevääratusest tingitud kuuga eksimisele osutada, ei pea ka ringkonnakohus mõeldavaks selles osas maakohtu järeldust ümber hindama asuda.
25.Hinnates kannatanu ja tunnistajate ütlusi, valvekaamera salvestusi ning telefonidega tehtud fotosid ja salvestusi, samuti kirjavahetust S.D ja F esindajate vahel, kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatist ning politsei andmebaasist tehtud väljatrükkide ärakirju kogumis, on ringkonnakohus veendunud selles, et süüdistatav on S.D pikema aja jooksul nii tema kodus kui ka teistes asukohtades ahistavalt jälitanud, tehes seda süüdistuses kirjeldatud tegudega.
26.Juba maakohus on jõudnud järeldusele (isegi ilma valvekaamera salvestusi arvesse võtmata), et süüdistatav on määratlemata arvu kordi kannatanu kodu eest mööda sõitnud. Võttes arvesse aga ka valvekaamera salvestusi, kõrvutades neid kannatanu, samuti maakohtus küsitletud tunnistajate W (13. augusti 2025. a kohtuistungi protokolli 3. osa, lk-d 9-11), Vi (samas, lk-d 7-8) ja Ri (samas, lk 12), aga ka tunnistaja G ütlustega (vt 14. augusti 2025. a kohtuistungi protokolli 2. osa, lk 5), siis on tõendatud, et K. Sinijärve kasutuses olnud auto sõitis kannatanu kodu eest mööda mitme kuu vältel väga sageli – pea igapäevaselt ning tihtilugu palju kordi ühe päeva jooksul. Kannatanu, tema elukaaslase W ja elukaaslase isa R ütlustest nähtub, et sõiduki roolis oli süüdistatav. Seda ei kummuta ka muud kohtus uuritud tõendid. Tunnistaja F on küll väitnud, et osadel kordadel on ka tema ise süüdistuses märgitud autoga kannatanu maja eest mööda sõitnud, kuid isegi kui see vastaks tõele, ei muudaks see kannatanu ja eeltoodud tunnistajate ütluste põhjal kujunenud tervikpilti, millest nähtub, et just K. Sinijärv on väga intensiivselt möödasõite teinud.
27.Veel märgib kolleegium, et maakohus on kannatanu ütluste kvaliteeti kritiseerinud põhjusel, et isegi pärast sündmuste meenutamist kohtueelses menetluses antud ütluste protokolli põhjal ei suutnud ta üksikasjalikult möödasõitmisi meenutama. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus niisuguse käsitlusviisiga eeldanud kannatanult üldinimlikku tähelepanu ja meenutamisvõimet. Süüdistuses märgitu hõlmab kuudepikkust igapäevast
(seejuures kohati kuni paarkümmend korda päevas) möödasõitmisi. Nõuda, et kannatanu peaks suutma sellistest sageli üksteisest mitte millegi poolest eristuvatest juhtumitest anda detailse ülevaate, on liialdatud. Kannatanu ütlused on olnud järjepidevad, loogilised, kooskõlas tunnistajate ütluste ja uuritud fotode ning salvestustega. Süüdistatav ei ole peamises osas möödasõitmist puudutavale vastu vaielnud ega eitanud et ta faktiliselt kannatanu kodust mööda sõitnud on.
28.Maakohtu arvamus, nagu oleks kannatanu enda kodust möödasõitmised tuvastanud tagantjärgi kaamerasalvestuste järgi ning seetõttu ei saanud need teda häirida, on alusetud. Samuti on põhjendamatu maakohtu hinnang, et kannatanu ei saanud olla kindel, kes oli tema kodust mööda sõitnud auto roolis, sest ta seda ise ei näinud. Möödasõitude kohta on kannatanu andnud maakohtu 13. augusti 2025. a kohtuistungil ütlusi, millest nähtuvalt ta nägi seda, et möödasõitvat autot juhtis K. Sinijärv (vt istungiprotokolli 3. osa, lk 11). Samuti on tõendite hulgas mitu videot ja fotot, mille on kannatanu või tema elukaaslane teinud oma käes olevate seadmetega. Neis osade juures on kuulda kommentaari, mille kohaselt toimub sel konkreetsel päeval möödasõitmisi palju (vt failid: att.UmuFz6efgwgKfuYvRjg8sfkYAD0LmvlwUNX6iUFEs0.mp4, att.v4RhLdF_N6yi4NliqHEVdAgrfPcgVFLkRyvU1Zn5LEw.mp4). Neist tõenditest on selge, et kannatanu ja tema pereliikmed tajusid suurt hulka möödasõite vahetult. Kuriteokoosseisu realiseerimise seisukohast ei ole oluline, et kannatanu oleks vahetult tajunud kõiki süüdistatava möödasõite, kui on olemas kriitiline mass tegusid, millele tuginevalt saab öelda, et nende vahetu mõju ulatus kannatanuni ja häiris oluliselt tema eraelu. Eeltoodud tõendite põhjal saab öelda, et K. Sinijärve möödasõitude näol oli selline kriitiline mass selgelt ületatud. Nende möödasõitmiste puhul, mida kannatanu ise vahetult ei tajunud, kuid mille puhul on modus operandi põhjal tuvastatav K. Sinijärve tahtlus kannatanut häirida, saab siiski rääkida koosseisupärasest käitumisest ja toimunu spetsiifikat arvestades ei ole oluline iga konkreetse möödasõidu puhul täpselt välja selgitada, kas kannatanu just seda juhtumit vahetult tajus.
29.Versioon, nagu oleks kannatanu maja eest möödasõitudeks olnud mõistlik põhjus (liikumine mööda väikse liiklusega teed CCClt Piirsallu ja tagasi), on ringkonnakohtu hinnangul vale. F sellekohased ütlused, et nii tema kui ka süüdistatav kasutasid kannatanu kodu eest mööduvat Kolge teed selleks, et rahulikuma liiklusega teed mööda CCClt Piirsallu sugulaste juurde sõita, on vastuolus üldteada asjaoluga, et Kolge teed mööda ei ole võimalik CCClt Piirsallu sõita (asjakohane kaardimaterjal ning reaalne teede pilt on avalikult kättesaadavad Regio interaktiivselt Eesti kaardilt: https://kaart.regio.ee/#center=24.052257%2C59.002665&zoom=14.925; ja Google Maps kaardirakendusest: https://www.google.ee/maps/place/R%C3%B5uma,+90904+L %C3%A4%C3%A4ne+maakond/@59.0021645,24.0518832,16z/data=!4m6!3m5! 1s0x46ed4dc72dc3f245:0x10432459840681a5!8m2!3d58.9804633!4d24.0498431!16s%2Fm %2F0crc4hr?entry=ttu&g_ep=EgoyMDI2MDEyMS4wIKXMDSoASAFQAw%3D%3D). F ja K. Sinijärve jaoks tähendaks Kolge tee kasutamine lühikest kõrvalepõiget CCC-KKK teelt ning Piirsallu jõudmiseks peaks ikkagi vähem kui 1 km pärast samale teele uuesti tagasi pöörama. Selline haak oleks eluliselt ebausutav ja muudaks kogu teekonna ebamugavamaks ja ebaturvalisemaks, iseäranis just arvestades vajadust keerata maanteelt üle vastassuunavööndi
pisikesele kõrvalteele ja siis jälle sellelt kõrvalteelt üle vastassuunavööndi tagasi maanteele. Teine variant F kodust CCCs AAA tänavalt olnuks pöörata Metsa tänavale ja sõita Kolge teele sealt, kuid ka see olnuks väga vähe usutav trassivalik, sest tähendanuks paarikilomeetrist ringi mööda kitsast kruusateed ning sealtki tulnuks Piirsallu jõudmiseks ikkagi pöörata CCCKKK teele. Kolleegium märgib siiski, et isegi kui F väited vastaks tõele, siis arvestades möödasõitude väga suurt hulka, ei muudaks mõnel korral kuus toimunud F sõidud oluliselt vähem intensiivseks K. Sinijärve süüdistuses kirjeldatud tegevust.
30.Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et 18. veebruaril 2025 sõitis süüdistatav apteegist kannatanule järgi, sest sõitmine ei olevat tõendatud ning olevat näha, et süüdistatav mitte ei järgne kannatanule, vaid keerab kõrvalteele. Maakohus eksib. Videolt on näha, kuidas apteegist lahkudes keerab kannatanu AAA tänavalt CCC-KKK teele ning parempoolsest küljepeeglist on näha süüdistatava autot neile järgnemas samale ristmikule. Sellest arusaamiseks piisab taas üldteada asjaolu arvesse võtmisest, kuidas kulgevad CCC alevis asuva perearstikeskuse ja apteegi ümbruses asuvad teed ning paiknevad hooned, mida on videosalvestuselt näha. Puudub igasugune alus kahelda kannatanu ütlustes, mida kinnitab ka videolt nähtuv, et süüdistatav järgnes 18. veebruaril 2025 tema sõidukile.
31.Ka kannatanu korduv jälgimine tema töö juures on erinevalt maakohtu märgitust tõendamist leidnud. Seda on kinnitanud esmalt kannatanu ütlused süüdistatava korduva viibimise kohta QQQ parklas ning ühe korral juhtum, kus süüdistatav tuli ruumi sisse ja kannatanu palus teda lahkuda (seda juhtumit kinnitavad ka kannatanu telefoniga tehtud videosalvestused). Samuti on süüdistatava korduvat parklas viibimist kinnitanud 13. augusti 2025. a istungil ütlusi andnud QQQ töötajatest tunnistajad RE ja PV. Tunnistajad on ka andnud ütlusi selle kohta, millist mõju süüdistatava seal viibimine kannatanule avaldas.
32.Samas ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik ümberlükkamatult tõendatuks lugeda süüdistuse etteheidet, nagu oleks K. Sinijärv sodinud QQQ menüütahvlit. Tunnistaja RE on küll andnud ütlusi, et süüdistatava auto oli ettevõtte ees parkimiskohal ka sel ajal kui menüütahvel soditi, kuid siiski ei ole mõistlikult välistatud, et tahvli võis sodida keegi teine. Pelgalt asjaolu, et K. Sinijärve tegutsemise motiivi (väidetava võlasuhte etteheitmine S.D-le ) põhjal on väga tõenäoline, et just tema kirjutas ka menüütahvlile sarnase teksti nagu oli tema kasutuses olnud auto tagaklaasil („S.D Ta*l maksa võlg ära“ auto tagaklaasil ja „S.D maksa võlg ära“ menüütahvlil) ei ole piisav, et teha tõsikindel järeldus selle kohta, et niisuguse teo pani toime just süüdistatav.
33.Samuti tuleb maakohtuga nõustuda järelduses, et puuduvad tõendid, mille alusel saaks süüdistatavale omistada S.D laimavate sotsiaalmeedia postituste tegemist ning 30. oktoobril 2024 aset leidnud olukorda, kus K. Sinijärv istus Kolge teel autos ja jälgis XXX talus toimuvat.
34.Mis puutub etteheitesse kannatanule korduvate järgi sõitmiste kohta, siis lisaks 18. veebruari 2025. a juhtumit osaliselt kajastavale videosalvestusele ning kannatanu ja tema elukaaslase ütlustele, kinnitavad järgi sõitmisi ka tunnistaja RE ütlused, kes on 13. augusti
2025. a kohtuistungil rääkinud, et süüdistatav on neile Haapsalu linnas järgi sõitnud, kui ta S.D-ga (S.D) autoga ringi on sõitnud (vt istungiprotokolli 3. osa, lk-d 13-14). Seega joonistub ka järgi sõitmiste näol välja käitumismuster, mis omakorda paigutub K. Sinijärve kannatanut kiusava käitumise üldisse konteksti.
35.Kolleegiumi hinnangul täidavad eelkäsitletud K. Sinijärvele süüdistuses ette heidetud ning kohtus tõendamist leidnud teod KarS § 1573 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivse ning subjektiivse koosseisu. Täpsemalt tuvastab ringkonnakohus K. Sinijärve käitumises S.D jälgimise ja muul viisil tema tahte vastaselt tema eraellu sekkumise, mille tagajärjeks on olnud S.D muul viisil oluline häirimine. Need koosseisutunnused on K. Sinijärv realiseerinud tahtlikult. Täpsemalt avab kolleegium oma niisuguse järelduseni viinud kaalutlused alljärgnevalt.
36.Esmalt nõustub kolleegium maakohtu otsuse p-des 46 ja 47 sedastatuga, et süüdistusest ega uuritud tõenditest ei nähtu, mil viisil K. Sinijärv oma tegevusega S.D hirmutas. Kolleegium ei sea seejuures kahtluse alla S.D-l tekkida võinud hirmuassotsiatsiooni, kuid märgib, et pelgalt asjaolu, et kannatanu mingil põhjusel süüdistatavat kardab, ei anna põhjust rääkida, et süüdistatav on selle kartlikkuse esile kutsunud niisuguse teoga, mida saab õiguslikult mõista hirmutamisena. Maakohtu vaidlustatud otsuse p-s 46 on ühes viitega varasemalt kohtupraktikale (21. jaanuari 2021. a TrtRgkKo asjas nr 1-19-4802, p 109) asjakohaselt selgitatud, et hirmutamine eeldab seda, et toimija paneb ohvri kartma mingit tulevikus toimuda võivat sündmust, millel aset leidmine või ära jäämine sõltub toimijast endast. Seega on sisuliselt tegemist millegagi ähvardamisega. Et anda koosseisule mingeidki (kitsendavaid) kontuure ja piiritleda hirmutamise koosseisualternatiivi muu olulise häirimise alternatiivist, peaks asjasse puutuv olema eeskätt ähvardamine (hirmutamine) selliste tagajärgedega, millest kõneldakse KarS §-s 120: tapmine, tervisekahjustuse tekitamine ja olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine. Tõsi, mõeldav on lugeda koosseisu täitvaks ka nt hirmutamist mitte tervisekahjustuse tekitamisega (KarS § 121 lg 1 alt 1), vaid valu põhjustamisega (KarS § 121 lg 1 alt 2) – või ka igasuguse, mitte olulise ehk KarS § 121 p 1 kohaselt vähemalt 4 000 eurose kahju tekitamisega. Küll aga ei saa väita, et toimija saab ohvrit hirmutada ka nt sellega, et ta võtab temaga uuesti ühendust: selline tõlgendus muudaks koosseisu vastuvõetamatult laiaks. Niisiis tuleb ikkagi kõne alla vaid mõne piisavalt tõsise tagajärjega hirmutamine (ähvardamine).
37.Süüdistatava tegusid tuleb käsitada S.D oluliselt häirivatena. Häiringu ulatus on mh ilmne juba sellestki, millist tugevat psühholoogilist mõju on need kannatanule avaldanud (nt vajab olukorraga toimetulekuks psühholoogilist nõustamist). Samuti tuleb arvestada, et süüdistatav on kannatanu eraellu sekkunud pikema aja jooksul ning teinud seda erinevatel viisidel (nii pidevalt tema elukoha juurest mööda sõites, tal järel sõites, enda kasutataval autol kannatanut puudutavat kleebist demonstreerides, kannatanut tema töökohas jälgides, kannatanu auto ratta alla kive pannes). Tegemist ei ole pelgalt inimeste vaheliste pingeliste suhete tõttu aset leidvate konfliktsituatsioonidega, vaid süsteemse tegevusega teise inimese psühholoogiliseks ruineerimiseks. Nn objektiivse kõrvaltvaataja perspektiivist on kahtlemata tegemist olnud käitumismustriga, millega põhjustatavaid ebameeldivusi kannatanu enam ei
ole sunnitud taluma, sest need hälbivad olulisel määral inimestevahelisest üldisest oodatavast normkäitumisest.
38.Kõige intensiivsemalt häiris K. Sinijärv kannatanut möödasõitude ja aeg-ajalt sellele lisandunud tegudega (signaali laskmise, mootoripöörete tõstmise, muusika mängimise ja karjumise, kannatanu elukoha lähedale autos passima jäämise ja ühel korral ka auto rataste alla kivide paigutamisega). Maakohus on mh asunud seisukohale, nagu oleks kannatanu möödasõitudest tingitud häiringuga liialdanud, sest osalt olevat ta möödasõitudest teadlikuks saanud alles videosalvestuse vahendusel. Ringkonnakohtu hinnangul on see seisukoht vale ja vastuolus nii kannatanu kui tunnistaja W maakohtu istungil antud ütlustega. Kannatanu on 13. augusti 2025. a kohtuistungil tõepoolest märkinud ka seda, et kaamera aeg-ajalt ei salvestanud mingil põhjusel (vt protokolli osa 1, lk 15), samuti ei jõudnud see alati möödasõidule reageerida ning seetõttu ei jäänud iga juhtumi kohta videot. Samas on ütlustest selge hoopis vastupidine – ka mitmed olukorrad, mille kohta salvestus puudub (kaamera vaatevälja jääb üksnes vahetult kannatanu majaga külgnev tee osa) on tõendamist leidnud kannatanu ütluste, telefoniga salvestatud videotega (nt see kui süüdistatav jäi kannatanu majast eemal nähtavusulatuses seisma ning passima. Kannatanu tegi möödasõitmiste kohta kirjalikke märkmeid (vt samas, lk 15). Kannatanu on ka märkinud, et viibis palju kodus ning kodus olles toimetas palju köögis, mis oli ühendatud suure toaga ja mille akendest oli teele nähtavus. Samuti oli K. Sinijärve möödasõitmist sageli kuulda (samas, lk 11). Kuna neid autoga kannatanu elukohast mööda sõitmise oli väga palju, nt ajavahemikus 10. -12. detsembrini 2024 kümme ja rohkem kordi päevas, saab seda lugeda kannatanu eraelu oluliselt häirivaks tegevuseks. Kolleegium nõustub prokuratuuri apellatsioonis märgituga, et selline süüdistatava tegevus ei saanud olla kuidagi juhuslik, vaid tegemist oli süstemaatilise kannatanu kiusamisega.
39.K. Sinijärv pani KarS § 1573 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule vastavad teod toime tahtlikult. Minimaalselt pidas ta juba hiljemalt oktoobriks 2024 võimalikuks, et S.D on tema käitumisest väga häiritud, kuid oma käitumisega jätkates ta vähemalt möönis seda, et niisugune tagajärg kestab ja süveneb. Ringkonnakohtu veendumust selles, et juba oktoobriks 2024 oli K. Sinijärv oma tegevuse kannatanut häirivast iseloomust teadlik, kinnitab mh 1. oktoobri 2024. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis, mis on K. Sinijärvele teadmiseks saadetud (vt märget teatise lk 3) ning milles kajastatu kohaselt on politsei ka tema endaga suhelnud (vt teatise lk 2). K. Sinijärve ringkonnakohtu istungil väidetu, nagu poleks ta teatise ja selles sisalduvaga kursis, on seetõttu ringkonnakohtu hinnangul vale. Samuti on ebareaalne, et K. Sinijärv ei oleks enda tegude häirivat iseloomu mõistnud S.D korduvalt väljendatud palvetest kiusamine lõpetada, mis on saadetud K. Sinijärve elukaaslasele seoses sooviga lahendada nende omavahelist äritüli. Nagu on arutatava kriminaalasja taustana kannatanu maakohtu istungil välja toonud, on vähemalt üks kiri jõudnud ka isiklikult K. Sinijärveni, sest ta on selle kohta S.D elukaaslasele vastanud (vt kannatanu ütlusi Pärnu Maakohtu 13. augusti 2025. a kohtuistungil, vt istungiprotokolli 2. osa, lk 3).
40.K. Sinijärve tegude õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.
41.Kuivõrd K. Sinijärv tuleb talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistada, tuleb talle mõista ka karistus. KarS § 1573 lg 1 puhul on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. Prokuratuur on taotlenud K. Sinijärve karistamist rahalise karistusega kahesaja päevamäära ulatuses, pöörates kohesele täitmisele 100 päevamäära ning jättes ülejäänud osas karistuse tingimisi täitmisele pööramata.
42.Hinnates K. Sinijärve süü suurust, nõustub kolleegium prokuratuuri karistustaotluses väljenduva hinnanguga, et K. Sinijärve süü ei ole selline, mis tingiks tema karistamist vangistusega, vaid valida tuleb kergem karistusliik. K. Sinijärve kannatanut ahistavad teod on süüdistuse kohaselt aset leidnud ca neljakuulise perioodi kestel, nende põhiolemus on olnud kannatanule enda olemasolust pidev märku andmine ning kannatanu häirimine eeskätt tema elukohas. Sellele on lisandunud mõned episoodid kannatanu töökoha juures ning CCC alevis. Kokkuvõtvalt võib kõigi nende episoodide kohta öelda, et süüdistatav on selgelt ületanud piiri, milleni peab keegi taluma kaasinimeste olemasolu ja tegevusvabadust ning kannatanut enda järjepideva käitumisega vaimse surve all hoidnud. Selle tagajärjel on kannatanu igapäevaelu olulisel määral häiritud ning süüdistatava järelejätmatu ahistav tegevus tekitanud kannatanus mh hirmureaktsiooni. Siinjuures on asjakohane osutada sellele, et süüdistatav pole piirdunud üksnes kannatanu kodust pideva möödasõitmise, vaid on ka tema auto rataste alla kivid paigutanud, otsinud kannatanuga kontakti tema töökohas ja hoolitsenud selle eest, et kannatanu märkaks teda sageli enda igapäevatoimingute tegemisel.
43.Kolleegiumi jaoks on tähelepanuväärne, et K. Sinijärv ei ole kogu kriminaalmenetluse kestel pidanud vajalikuks kannatanu suhtes üles näidata mingitki inimlikkust. Isegi kui ta enda hinnangul ei ole midagi seadusevastast teinud ning on lihtsalt kasutanud enda põhiseadusega garanteeritud eneseteostusõigust, on ju kriminaalasja arutamise käigus talle ilmne, et tema teod on põhjustanud kannatanule hirmu ja tema igapäevaelu oluliselt häirinud. Vähim, mida sellises olukorras võinuks süüdistatavalt oodata, olnuks vabandus ning mingilgi viisil väljendus selle kohta, et süüdistatav püüab vältida kannatanule edasiste kannatuste põhjustamist. Seetõttu näitab juba süüdistatava käitumine menetluse kestel, et kannatanule põhjustatud üleelamised ei lähe talle korda või ongi need lausa olnud tema jaoks taotluslikud.
44.Samas ei ole asjas uuritud tõendite valguses tuvastatud, et süüdistatava teod oleksid kestnud pikemalt, et nendega oleks kaasnenud ka kannatanu alandamine või et süüdistatav oleks kannatanuga ka järjepidevalt vahetult kontakti otsinud. Pigem vastupidi, süüdistatav on piirdunud enda olemasolust märku andmisega, kuid ei ole sellest kaugemale läinud. Süü suuruse kontekstis hindab kolleegium eeltoodut aga pigem süüdistatava keskmiselt väiksemale süüle osutavana.
45.K. Sinijärv on varem kriminaalkorras karistamata isik. Tema puhul ei nähtu isikust tulenevaid asjaolusid, mis sunniksid eelistama rahalise karistuse asemel karistusliigina vangistust. Kolleegium on seetõttu veendunud, et K. Sinijärve mõjutamiseks on kohane karistada teda rahalise karistusega.
46.Süüdistatava süüd kergendavad ega seda raskendavad asjaolusid ei ole arutataval juhul tuvastamist leidnud.
47.Eripreventiivses mõttes on K. Sinijärve puhul kolleegiumi hinnangul esmatähtis talle süüdimõistmisega antav korralekutsuv sõnum ning sellega kaasnev hoiatuse efekt. Kui K. Sinijärv ei peaks sellest vajalikke järeldusi tegema, tuleb tal edaspidi arvestada juba riigi oluliselt rangema hukkamõistuga. Üldpreventiivsed kaalutlused suunavad arutataval juhul mõistma K. Sinijärvele karistust, mis kinnitaks seda, et teise inimese järjepidev vaimne ruineerimine ei jää hukkamõistuta. Seetõttu ei saa arutataval juhul piirduda pelgalt sümboolse karistusega, vaid vajalik on reaalselt tunnetatava kitsendava õigusliku tagajärje kohaldamine süüdistatavale.
48.Neil asjaoludel karistab ringkonnakohus K. Sinijärve 200 päevamäära suuruse rahalise karistusega. Teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta nähtub, et K. Sinijärve deklareeritud aastatulu kuriteo toimepanemisele eelnenud aastal, s.o 2023. a on olnud 12 954 eurot. Seega on pärast seadusest tulenevaid mahaarvamisi tema keskmise päevasissetuleku suuruseks teatise kohaselt 22,7 eurot ja karistuse suuruseks 22,7x200 s.o 4 540 eurot.
49.Mõistetud karistuse puhul on kolleegiumi hinnangul võimalik aga jätta see osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Kolleegium pöörab mõistetud rahalisest karistusest koheselt täitmisele 100 päevamäära (2 270 eurot), jättes 100 päevamäära KarS § 73 alusel üheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.
50.Kolleegiumi hinnangul ei ole rahalise karistuse täielik kohene ärakandmine otstarbekas. Andes süüdistatavale võimaluse teha süüdimõistmisest ja karistamisest selged järeldused selle kohta, missugust käitumist kaasinimeste suhtes ühiskonnas oodatakse, on osaliselt täitmisele pööramata jäetud karistus tema jaoks täiendav motivaator võimaluse näol edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisel selle karistuse kandmisest pääseda.
51.Pärnu Maakohtu 31. juuli 2025. a määrusega võeti S.D tsiviilhagi K. Sinijärve vastu 118,8 euro suuruse varalise kahju nõudes, mis seisnes kannatanu psühholoogi juures käimise sõidukulude hüvitamise nõudes, ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 10 000 eurot. Maakohus, mõistes K. Sinijärve talle esitatud süüdistuses õigeks, jättis tsiviilhagi läbi vaatamata. Jõudes maakohtuga võrreldes teistsugusele järeldusele ja tunnistades K. Sinijärve talle esitatud süüdistuses süüdi, kujundab kolleegium alljärgnevalt sisulise seisukoha ka tsiviilhagisse puutuvalt.
52.Esmalt tuleb sellega seoses aga märkida, et õiguslikku alust selleks ei anna kannatanu esitatud menetlusdokumendid. Nimelt ei ole kannatanu enda esindaja vahendusel esitanud apellatsiooni, vaid üksnes määruskaebuse kannatanul maakohtus tekkinud menetluskulu hüvitamata jäämisega seoses. Samuti on kannatanu esitanud oma seisukoha prokuröri apellatsiooni suhtes ning selles dokumendis muu hulgas taotlenud apellatsioonimenetluses kannatanu esitatud tsiviilhagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud süüdistatava kanda. Selle
taotluse juurde on põhjendusena toodud, et maakohtu otsus rajaneb sisulistele rikkumistele ja ebaõigetele tõlgendustele, mis muuhulgas peab päädima apellatsioonimenetluses ka maakohtu otsuse tühistamisega tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise ja menetluskulude kannatanu kanda jätmise osas. Nimetatud dokument on esitatud 22. oktoobril 2025, s.o pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Maakohtu otsus kuulutati 16. septembril 2025 ja samal kuupäeval on nii kannatanu kui ka tema esindaja otsuse teksti ka kätte saanud. Seega sai maakohtu otsust apellatsiooni korras vaidlustada kuni 17. oktoobrini 2025. Seega pelgalt kannatanu 22. oktoobril 2025 seisukoha põhjal ei oleks ringkonnakohtul võimalik tsiviilhagi sisuliselt lahendada. Küll aga annab selleks aluse prokuratuuri apellatsioon, milles on muu hulgas esitatud taotlus tühistada maakohtu otsus ka tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas.
53.Kannatanu on esmalt esitanud taotluse hüvitada talle kuriteost tekkinud varaline kahju 118,8 eurot. See kahju koosneb sõidukuludest, mis tekkisid kannatanul seoses psühholoogi juures käimisega. Selle kahju tekkimise kinnituseks on kannatanu lisanud tsiviilhagi juurde väljavõtted erinevates tanklates tasutu kohta (lisad 5-7), samuti on ta selgitanud, et psühholoog asub aadressil Tiigi 18, Haapsalu. Seega on kodust psühholoogi juurde ja tagasi koju sõitmise distants 70 kilomeetrit. Arvestades eelnevalt väljatoodud kütusekulu arvestusi (auto kütusekulu 9 l/km ja keskmine kütuse hind 1,65 €/l) on igakordne psühholoogi juures käimise kulu kannatanul 10,80 eurot. Kannatanu on käinud psühholoogi juures kolmel korral, kuid kokku on ohvriabi määranud kannatanule psühholoogi juures käimisi üksteist korda.
54.Kolleegium märgib, et kannatanu on kohtule esitanud kuludokumentidena kaks kaardimakse kviitungit Läänemaal asuvatest tanklatest ja ühe panga maksekorralduse Uuemõisa CircleK arvelduskontole, mille alusel soovib ta tõendada sõidukulude kandmist seoses CCClt Haapsallu psühholoogi konsultatsioonile käimisega. Kohus peab tekitatud kahju tõendatuks ning leiab, et ehkki tanklatest on tänapäeval võimalik soetada ka muid kaupu kui kütus, pole põhjust kahelda selles, et CCClt Haapsallu ning tagasi liikumiseks kütust kulub ja et esitatud maksedokumendid on piisavad tõendid kinnitamaks, et S.D on transpordiks vajalikku kütust soetanud. Seetõttu leiab kolleegium, et tekitatud varaline kahju on tõendatud ja see tuleb VÕS § 1043 alusel kannatanule hüvitada. Kahju tekkis kannatanule vahetult süüdistatava õigusvastase teo tulemusel – vajadus psühholoogiliseks abiks johtus üleelamistest, mida süüdistatav oma tegudega kannatanule põhjustas. Kuivõrd nõustamisteenust pakuti Haapsalus ja see asub kannatanu kodust 35 kilomeetri kaugusel, tuli kannatanul psühholoogi juurde jõudmiseks teha kulutusi. Pelgalt kütusekulu on minimaalne, mis oma autoga liigeldes kannatanul tekkis. Kulu suurus on realistlik ning kohtul ei ole selles osas põhjust kannatanu ütlustes kahelda. K. Sinijärv on kahju tekitamises süüdi, mis on tuvastamist leidnud tema süüditunnistamisega süüdistuses märgitud kuriteos. K. Sinijärve õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel on olemas põhjuslik seos, sest kahju ei oleks tekkinud, kui K. Sinijärv ei oleks oma käitumisega kannatanule vaimseid üleelamisi tekitanud. Neil põhjustel rahuldab kolleegium S.D tsiviilhagi 118,8 euro varalise kahju nõudes K. Sinijärve vastu ja mõistab selle summa süüdistatavalt kannatanu kasuks välja.
55.Kannatanu taotlust talle kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks peab kolleegium küll põhjendatuks, kuid taotlust hüvitada talle mittevaraline kahju 10 000 euro
ulatuses on üle paisutatud – see ei ole vastavuses ühiskonnas omaks võetud arusaamadega vastutusest mittevaralise kahju eest. Hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg-te 2 ja 5 ning KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt kaalutlusõiguse alusel. Seejuures peab järgima põhimõtet, et mõistliku rahasumma väljamõistmisel, ja seda ka sõltumata poolte taotlusest, tuleb arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Arvestades VÕS § 136 lg-s 1 sätestatut ning arutatava juhtumi asjaolude kohaselt kannatanule põhjustatud üleelamisi, on põhjendatud hüvitada kannatanule tekitatud kahju ühekordse maksena. Hinnates hüvitise mõistlikku suurust, võtab kohus arvesse lisaks toimepanija isikule ja kahju tekitamise asjaoludele ka üldist praktikat mittevaralise kahju hüvitamisel.
56.Ringkonnakohus arvestab hüvitise suuruse määramisel senist kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitiste väljamõistmisel, S.D-le tekitatud vaimsete kannatuste iseloomu ja ajalist kestust ning eeldatavat pingutust psüühilistest probleemidest ülesaamiseks, aga samuti seda, et ei ole tuvastatud kannatanule tervisekahjustuse tekitamist. Neil kaalutlustel peab kolleegium põhjendatuks mõista K. Sinijärvelt S.D kasuks kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja 2 000 eurot.
57.Kannatanu on esitanud määruskaebuse selle peale, kuidas määras maakohus kannatanul tekkinud õigusabikulude kandmise, taotledes maakohtu otsuse tühistamist selles osas ja selle menetluskulu riigi kanda jätmist. Nimelt maakohus pidas S.D-l maakohtus tekkinud menetluskulu tervikuna ebamõistlikuks ja jättis selle täies ulatuses tema enda kanda. Kolleegium maakohtu käsitlusega ei nõustu.
58.Esmalt on ebaõige maakohtu seisukoht, nagu saaks arutataval juhul kannatanule ette heita pahauskselt kriminaalmenetluse algatamist. Eestis ei tunta erasüüdistusmenetluse instituuti. Kriminaalmenetluse alustamise ja selle läbiviimise üle otsustavad uurimisasutus ja prokuratuur. Kannatanu roll piirdub selles kontekstis kuriteoteate või kuriteokaebuse esitamise ja alustatud menetluse käigus juhtunu kohta tõendite esitamisega. Menetluse alustamise ning selle jätkamise üle kannatanu ei otsusta. Piiratud võimalus menetlust käsutada on kannatanul seoses sellega, et kas anda nõusolekut või mitte menetlusliigi valikuks kui kohtus. Selle kohta ei ole S.D-le etteheiteid tehtud ning asja materjalidest tulenevalt pole ka mingit alust talle etteheiteid teha selle kohta, nagu võiks olla kannatanu tegevus menetlust kuidagi venitanud või muul viisil ebamõistlikult kulusid tekitanud. Puudub igasugune alus väiteks, et kannatanu on esitanud õiguskaitseasutustele puudulikku või väära teavet asjaolude kohta, mis viis kriminaalmenetluse alustamiseni. Samuti on kohatu maakohtu seisukoht, nagu tuleks mingiski võtmes kannatanule ette heita seda, et kriminaalmenetlusele eelnenud äritülis S.D ja F vahel on palutud mh F elukaaslasel lõpetada S.D kiusamine ning hoiatatud, et vastasel korral pöördub S.D politseisse. See on õiguspärane ja seadusekuulekas viis anda kaasinimesele märku tema piire ületava ning kannatanut kahjustava käitumise kohta. Oluline on seejuures arvestada asjaoluga, et kannatanu väiteid sellise kiusava tegevuse aset leidmise kohta ei ole kummutatud. Vastupidi käimasolev kriminaalmenetlus ju keskendubki sarnaste tegude jätkumisele ning on neist tõukunud. Isegi maakohus ise, ehkki süüdistavat õigeks
mõistes, on ju tuvastanud, et mitmed süüdistuses kirjeldatud teod leidsid aset. Veelgi kõnekam on aga see, et ringkonnakohtule esitatud politsei andmebaasis registreeritud teadete ning 1. oktoobri 2024. a kriminaalmenetluse lõpetamise teatise kohaselt on selge, et sarnased teod tõepoolest toimusid ka juba enne kriminaalmenetlusega hõlmatud ajaperioodi – neid ei olnud lihtsalt toona veel põhjust lugeda sedavõrd intensiivseks, et see andnuks põhjust kvalifitseerida tegevust kriminaalsena.
59.KrMS § 182 lg 5 kohaselt kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik, kui tsiviilhagi jääb läbi vaatamata õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. See on üldreegel, millest maakohus pidanuks lähtuma, kuid mida maakohus on ignoreerinud. Kahtlemata ei tähenda eelnev, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune kulu, mida ta taotleb. Hüvitamisele kuulub üksnes mõistlik menetluskulu.
60.Arutataval juhul on vastavalt kannatanu taotlusele talle kriminaalmenetluses õigusabi osutatud kokku 27 tundi ja 54 minutit ning lisaks on kulu tekkinud 14 tunni ulatuses veel seoses kannatanu esindaja liikumisega kohtuistungitele ja sealt ära. Õigusabi tunnihind on olnud 140 eurot, millele lisandub käibemaks ning kohtuistungile ja sealt ära liikumise puhul on tunnihinnaks arvestatud 50 eurot, millele lisandub käibemaks. Selliseid tunnihindasid peab kolleegium mõistlikkuse piiresse jäävaiks, küll aga ei saa nõustuda, et osutatud õigusabile kulunud aega saaks käsitada täies ulatuses mõistlikuna.
61.Kolleegiumi hinnangul on kannatanu menetluskulude spetsifikatsioonis tsiviilhagi koostamiseks märgitud aeg, ca 7 tundi 20 minutit ülemäärane. Arvestades tsiviilhagi väikest sisulist mahtu ning käsitletud küsimuste õiguslikku lihtsust, on põhjendatud ajakulu tsiviilhagi koostamiseks mitte enam kui neli tundi. Ka kannatanu esindaja kohtuvaidluste positsiooni ettevalmistamisega seotud ajakulu on ülemäärane ning kolleegium loeb selle põhjendatuks üksnes ühe tunni ulatuses. Kokkuvõttes saab kannatanu esindaja esitatud taotlust menetluskulu hüvitamiseks pidada mõistlikuks 22 tunni ulatuses, mis hõlmab nii kohtuistungitel osalemise kui nendeks valmistumise, menetlusdokumentide koostamise ja menetlusosalistega suhtlemiseks kulutatud aega. Seega on põhjendatud menetluskuluna hinnatav 3 080 eurot, millele lisandub käibemaks (739,2 eurot).
62.Kannatanu esindaja taotlust istungile jõudmiseks kulunud aja eest tasu väljamõistmiseks tuleb samuti pidada põhjendatuks vaid osaliselt. Taotlusest nähtuvalt on istungile jõudmiseks ja sealt ärasõiduks vajaliku ajana märgitud 3,5 tundi. Esindaja töötab Cavere õigusbüroos, mille asukoht on Tallinnas Estonia pst 1. Tallinna kesklinnast Haapsalu kohtumajja jõudmiseks ei kulu 3,5 tundi, vaid üksnes 1,5 tundi. Taotluse kohaselt on kohtuistungiks Haapsallu olnud vaja jõuda kahel korral. Seega on põhjendatud menetluskuluna käsitatav kuue tunni transpordiks kulunud aja kulu, s.o 300 eurot, millele lisandub käibemaks (72 eurot).
63.Kokku kuulub kannatanule maakohtus osutatud õigusabi eest KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 182 lg 5 alusel riigieelarves selleks ette nähtud vahendite arvel hüvitamisele 4 191,2 eurot (sh käibemaks).
64.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2 ja 3; § 340 lg 4 p-dest 2 ja 5 ringkonnakohus tühistab Pärnu Maakohtu 16. septembri 2025. a otsuse. Uue otsusega tunnistab kolleegium K. Sinijärve talle KarS 157 3 lg 1 järgi esitatud süüdistuses süüdi ning mõistab talle karistuse. Ringkonnakohus rahuldab kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes ning rahuldab kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt. Samuti hüvitab kolleegium kannatanule maakohtus kantud mõistliku suurusega õigusabikulu. Ringkonnakohus rahuldab prokuratuuri apellatsiooni ning rahuldab kannatanu määruskaebuse osaliselt.
65.Kõige lõpuks lahendab kolleegium menetlusosalistel ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskuludega seotud taotlused.
66.K. Sinijärve kaitsja vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik on esitanud kaks taotlust määrata kindlaks tasu advokaadibüroole LOJAL riigi õigusabi eest, mida kaitsja K. Sinijärvele ringkonnakohtu menetluses osutas. Esimese taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud 810 minutit maakohtu otsuse ja prokuratuuri apellatsiooniga, samuti kannatanu seisukohaga tutvumiseks ning ringkonnakohtu istungiks valmistumiseks, mille eest kaitsja taotleb tasu kindlaksmääramist summas 907,2 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaitsja märgib taotluses, et taotleb advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra (Kord) § 2 lg 1 alusel tasumäära suurendamist 110% seoses mahuka tööga, mis ületas ettenähtud maksimaalse 6 tundi (tegelik tööaeg kaitseks valmistumisel oli 13,5 tundi). Taotlus on formaalselt nõuetekohane, kuid tasumäära suurendamise osas on see põhjendamatu. Kaitsja on koostanud küll mahuka kohtuvaidluste positsiooni, kuid suures osas kattub see juba maakohtus kohtule esitatuga. Arutatav kriminaalasi puudutab ühte kuriteokoosseisu ning selgesti piiritletud ja mitte kuigi mahukat küsimuste ringi, mistõttu kaitsja osutatud ajakulu kohtuistungiks valmistumisel on ülemäärane. Kolleegium peab põhjendatuks maakohtu istungiks valmistumiseks kulutatud aega Korra § 6 lg-s 3 ette nähtud maksimaalse kuue tunni ulatuses ja seega määrab selle taotluse alusel advokaadibüroole LOJAL makstava tasu suuruseks 432 eurot, millele lisandub käibemaks (kokku 535,68 eurot). Teise taotluse kohaselt soovib kaitsja määrata 180 minuti õigusabi eest süüdistava kaitsmise eest ringkonnakohtu istungil 216 eurot, millele lisandub km 51,84 eurot – kokku 267,84 eurot. See taotlus on nõuetekohane, õigeaegne ja põhjendatud ning tuleb täies ulatuses rahuldada. Seega tuleb kokku advokaadibüroole LOJAL makstava tasu suuruseks määrata 803,52 eurot (sh käibemaks).
67.Kannatanu on esitanud taotluse hüvitada talle apellatsioonimenetluses kantud kulud kokku 2 678,4 euro ulatuses. Taotluse kohaselt on kannatanu esindaja osutanud talle õigusabi tunnihinnaga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Sellist õigusabi tunnihinda saab käsitleda mõistlikkuse piiresse jäävana. Taotluse juurde lisatud spetsifikatsioonist nähtub edasiselt, et 200 eurot (millele lisandub käibemaks) on kannatanu esindajal tekkinud kohtuistungile ja
sealt minema liikumise eest, mis on võtnud aega neli tundi. Selles osas tuleb taotlus rahuldamata jätta, sest jääb arusaamatuks, mistõttu selline kulu tekkis. Kannatanu esindaja töötab õigusbüroos Cavere, mille asukohana on arvele märgitud Estonia pst 1, Tallinn, s.o vähem kui ühe kilomeetri kaugusel Tallinna Ringkonnakohtu hoonest Pärnu mnt 7, Tallinnas. Jääb arusaamatuks, mismoodi on põhjendatud esindajal selline ajakulu kohtuistungile jõudmiseks.
68.Taotlusest nähtuvalt on kannatanu esindaja osutanud talle ringkonnakohtu menetluses õigusabi kokku 14 tunni ulatuses. Õigusabiks kulunud aeg on jaotunud alljärgnevalt: 1) maakohtu otsusega tutvumine ja arutelu kliendiga – 35m; 2) määruskaebuse koostamine, kiri prokurörile – 3h 20m; 3) määruskaebuse täiendamine ja esitamine – 25m; 4) prokuröri apellatsiooniga tutvumine ja sellele seisukoha kujundamine – 1h 05m; 5) suhtlus kliendiga, kiri uute episoodide kohta ja tõendite edastamine – 1h 15m; 6) ringkonnakohtu istungiks valmistamine, prokuröri apellatsiooni põhjalik analüüs, määruskaebuse ülevaatamine, kohtukõne koostamine, telefonikõne kliendiga (45min), menetluskulude nimekirja koostamine – 4h 20m; 7) ringkonnakohtu istungil osalemine – 3h 00m.
69.Kolleegiumi hinnangul on osad eeltoodud loetelus sisalduvad toimingud põhjendamatud ning kohtule jääb isegi arusaamatuks, milles need toimingud üldse väljenduvad. Kriminaalasja materjalide hulgas ei leidu kirja uute kuriteoepisoodide kohta ega tõendite edastamist, mille kohta on õigusabikulude spetsifikatsioonis märge tehtud. Kohus peab toimingutest põhjendatuks maakohtu lahendi ja prokuratuuri apellatsiooniga tutvumist 0,5 tundi, määruskaebuse koostamist 1 tund, apellatsiooni kohta seisukoha kujundamist 0,5 tundi, kliendiga suhtlemist 0,5 tundi ning ringkonnakohtu istungiks valmistumist, istungil osalemist ja menetluskulude nimekirja koostamist – kokku 4 tundi. Seega saab põhjendatuks lugeda õigusabile kulunud aega 6,5 tunni ulatuses, mis õigusabi tunnihinda arvestades teeb põhjendatud kuluks 910 eurot (lisandub käibemaks 218,4 eurot, seega kokku 1 128,4 eurot).
70.Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda.
Allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.