Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

alusel arvati Janis Ivulise karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg ja määrati, et karistuse kandmist loetakse alates Janis Ivulise kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 17.05.2024. Tõkend vahistamine jäeti kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4 ja 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti Janis Ivuliselt riigituludesse menetluskuludena välja järgmised kulud:  esimese astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 2,5 palga alammäära, s.o 2215 eurot;  DNA-ekspertiisi nr 24E-GE00513-01 teostamise kulu summas 2100 eurot;  DNA-ekspertiisi nr 24E-GE00812-01 teostamise kulu summas 210 eurot;  DNA-ekspertiisi nr 24E-GE00527-01 teostamise kulust osa, s.o 2100 eurot;  DNA-ekspertiisi nr 24E-GE00604-01 teostamise kulu summas 2730 eurot;  tulekahjuekspertiisi nr 24E-TU00008-01 teostamise kulu summas 688 eurot;  hääleekspertiisi teostamise kulu summas 862 eurot; surnu kohtuarstliku ekspertiisi nr 24EAOS00511-01/TLN231 teostamise kulu summas 1319,23 eurot;  surnu kohtuarstliku ekspertiisi nr 24E-AOS00512-01/TLN232 teostamise kulu summas 1346,72 eurot;  põlevvedelikuekspertiisi nr 24E-AP00007-01 teostamise kulust 50%, s.o 927 eurot;  põlevvedelikuekspertiisi nr 24E-AP00010-01 teostamise kulu summas 927 eurot;  Janis Ivulise riigi õigusabi korras määratud kaitsja Leelo Viili kaitsjatasu kokku summas 5797,44 eurot. Ülejäänud, s.o DNA-ekspertiisi nr 24E-GE00798-01 teostamise kulu 1260 eurot, DNA-ekspertiisi nr 24E-GE00527-01 teostamise kulust 2940 eurot ja põlevvedelikuekspertiisi nr 24E-AP00007-01 teostamise kulust 927 eurot jäeti riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et menetluskulud summas 21 222,39 tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt järgmiselt: esimesed 11 kuud kuulub igakuiselt tasumisele 1768,55 eurot ning 12. kuul 1768,34 eurot. Kohtuotsusega samuti lahendati asitõendite suhtes võetavad meetmed.

SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON

3(12)

kogumi pinnalt teha, on kõik võimalikud. Kaitsja rõhutab, et isegi kui kohtu poolt tuvastatud sündmuste käik on enam tõenäoline teistest, ei piisa sellest Janis Ivulise süüditunnistamiseks. 4.1 Käesoleval juhul selle kohta, kuidas tulekahju alguse sai, jäävad üles erinevad versioonid ja kõrvaldamata kahtlused. Tulekahju võis alguse saada sellest, et keegi süütas mingi eseme veel treileris. Samas tulekahju ekspertiisiakti ja asjatundja selgituste kontekstis ei saa välistada ka õnnetusjuhtumit. On eluliselt usutav, et treileris kasutati lahtist tuld ja igapäevaselt, sh tulekahjule eelnevalt tarvitasid seal viibivad isikud rohkesti alkoholi, mistõttu võisid joobes isikud kasutada tuld hooletult ja ohtlikul viisil. 4.2 Võtmetunnistajana on käesolevas asjas käsitletud AV, kes erinevalt teistest tunnistajatest on ka kohtuistungil ütlusi andnud. AV ütlustega seonduvalt tuleb rõhutada, et kuigi kohtu hinnangul tema ütlustes ei ole mitte mingit alust kahelda, tuleks neisse ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Kõigepealt tuleb rõhutada asjaolu, et kinni peeti AV ja Janis Ivulis koos kui kahtlustatavad raskes isikuvastases kuriteos ja vahistamistaotlus esitati mõlema suhtes. Ilmselgelt sellises olukorras, mil kaks inimest on kinni peetud ja mõlemad võivad võrdväärselt olla kuriteo toimepanijad, püütakse oma olukorda mingisuguselgi määral kergendada. Tihtipeale toimub see nii, et püütakse näidata kuriteo toimpanijana oma kaaslast. AV on varasemalt karistatud raske isikuvastase kuriteo eest, kuigi ammu. AV karistatusele raske isikuvastase kuriteo eest osutati ka tema osas esitatud vahistamistaotluse läbivaatamisel. Seega sellist iseloomustust arvestades ei saa asuda seisukohale, et kuriteo toimepanemine ei oleks AV puhul usutav. Janis Ivulise kohta on IV öelnud, et tegemist on tema teada professionaalse poevargaga. Samas võib tunnistaja ja süüdistatava käitumise kirjeldustest järeldada, et ilmselt AV on võrreldes Janis Ivulisega tasakaalukam, rahulikum, oskab oma käitumist paremini kontrollida ja tegutseb läbimõeldumalt. Janis Ivulise käitumine, mis avaldus ka kohtuistungitel, on olnud närviline, ebakindel, süüdistatav ei suuda alati valida kõige õigemat käitumise viisi ja oma mõtteid selgelt väljendada. Tema psüühikaprobleemid on avaldanud juba varases lapsepõlves, mille kohta ka kohus on saanud informatsiooni päringu vastusest ja eelkõige 2007. a Läti Vabariigi epikriisist. Ekstreemsete sündmuste käigus oskas AV oma edasist käitumist ilmselt paremini planeerida. Tuleb möönda, et AV ütlustes ei ole selliseid vastuolusid, nagu on täheldatav Janis Ivulise puhul. Samas on vaja silmas pidada, et AV ei ole sedavõrd palju kordi üle kuulatud kui Janis Ivulist. IVi ütlustest nähtuvalt AV on linna peal rääkinud, et tegelikult tal oli hea advokaat, kes ta välja päästis. Samas ei ole ta avaldanud pahameelt, et teda on põhjendamatult kinnipeetud ja ta on pidanud süütuna mitu päeva kinnipidamiskohas viibima. Eeltoodu on oluline 17.05.2024.a sündmuste kontekstis ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt. 4.3 Janis Ivulis on korduvalt väitnud, et ta kartis AV. Janis Ivulis on avaldanud oma kambrikaaslastele samuti, et oli purjus ja šokis. Kaitsja leiab, et jälitustoimingu protokollid (20.09.2024.a jälitustoimingu protokoll) on ilmekad just seetõttu, et neist nähtuvalt Janis Ivulis ise püüab selgust saada ja n-ö pilti kokku panna sellest, mis tegelikkuses juhtus. Janis Ivulis rääkis kambris 14. juunil 2024. a AKga, kes uuris, kas Janis Ivulis on talle inkrimineeritava kuriteo toime pannud. Janis Ivulis kinnitas kambrikaaslasele, et tema ei tapnud. Sealt edasi järgneb jälitustegevuse protokollis pikk jutt seonduvalt jooksukingadega, millest nähtub, et Janis Ivulisel oli mingil hetkel jalas ainult üks jooksuring ning ühiselt sündmuste käiku taastada püüdes on AK ja Janis Ivulis püüdnud selgusele jõuda, kuidas Janis Ivulis ühe tossuga haagissuvilast sai välja joosta ja millal võis ta teise jooksukinga jalga panna. Jälitustoimingu protokollist nähtub, et Janis Ivulis tõepoolest ei mäleta täpselt kõiki sündmusi ning sellega on seletatavad vastuolud tema ütlustes. 4.4 Maakohtu hinnangul on AV ütluste kõrval on teiseks väga oluliseks tõendiks bussi pardakaamera salvestis, mis on tehtud vahetult pärast tulekahju algust. Salvestisel on taastatud ja

4(12)

osaliselt arusaadavaks tehtud vestlusest AV ja Janis Ivulise vahel (09.07.2024.a koostatud hääleekspertiisi akt nr 24E-IF00009-01, 19.07.2024.a asitõendi vaatlusprotokoll), millest kohus on teinud järelduse, et Janis Ivulis sisuliselt selle jutuajamise käigus võtab süü omaks. Sellise järeldusega kaitsja ei nõustu. Kaitsja arvates on viidatud vestluses ebaselged mitmed väljendid ja nende sisu. Vestluse arusaadavaks ja jälgitavaks muutmiseks on tehtud erinevaid toiminguid, määratud ka ekspertiis, faile parandatud. Ekspert on andnud soovituse neid parandatud faile kuulata paralleelselt originaaliga, kuid sellele vaatamata kuuldu ei ole täiesti arusaadav. Kohtu poolt osundatud konkreetsetest lausetest ei saa teha järeldust, et Janis Ivulis tunnistab, et ta on toime pannud tahtliku süütamise ja tahtlikult põhjustanud kahe inimese surma. Nii Janis Ivulis kui AV on kasutanud sellist väljendit, et ,,see on sinu töö/ see on minu töö''. Sellist väljendust ei saa tõlgendada sellisel viisil, et süüdistatav kinnitab teadlikult ja tahtlikult kannatanute surma põhjustamist. ,,See on minu töö'' võib tähendada seda, et süüdistatav (ja ka AV) seostas tulekahju tekkimise süüdistatava tegevusega. AV sõnad ,,see on sinu töö'' tähendasid ilmselt seda, et tunnistaja arvates Janis Ivulise tegevusest sai alguse tulekahju ja Janis Ivulis nõustus sellega. Meelevaldne on aga järeldada, et selliselt väljendudes kinnitas Janis Ivulis haagiselamut süüdates kahe inimese teadlikku ja tahtlikku tapmist. Pardakaamera salvestuses on muuhulgas kuulda, kuidas Janis Ivulis on mitu korda öelnud, et Vst on tal kahju. Ka tunnistajate ütlustest nähtuvalt Janis Ivulis sai Vga hästi läbi ja süüdistatava võimaliku motiivi kontekstis ei saa seda asjaolu kõrvale jätta 4.5 Maakohus on pidanud oluliseks ka seda, kuidas Janis Ivulis käitus vahetult tulekahju tekkimise järgselt. Kohus luges tõendatuks, et Janis Ivulis naeris tulekahju jälgides, kuid see asjaolu ei kinnita kindlasti tema poolt süüdistuses märgitud raske kuriteo toimepanemist. Esiteks tuleb silmas pidada, et tõenditest nähtuvalt naersid nii Janis Ivulis kui AV, viimast aga ei ole käesolevas kriminaalasjas loetud kuriteo toimepanijaks. AV ei näidanud samuti välja muret ega kahetsust, mida on märkinud ka tunnistaja, kes esialgselt Häirekeskusesse helistas. Tunnistajad HL ja IM tegid isikute käitumise põhjal järelduse, et mõlemad võivad olla tulekahjuga seotud ja treileri põlema pannud, kuna nad käitusid suhteliselt muretult ja jälgisid huviga sündmusi. Seega sellise teojärgse käitumise pinnalt ei saa tuletada, et Janis Ivulis käitus erinevalt AVst ja see kinnitab süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist samuti tahtlust teo osas ja ka tagajärje osas. Janis Ivulis ise on selgitanud oma seisundit tulenevalt situatsioonist, mis ilmselgelt oli ekstreemne. 5 Kaitsja ei nõustu maakohtu poolt subjektiivse koosseisu realiseerimisele antud hinnanguga, et RS ja VR tapmine Janis Ivulise poolt on toime pandud kavatsetusega. Tulekahju tekkepõhjused on jäänud ebaselgeks ja on võimalik, et keegi süütas haagiselamus mingi eseme. Samas kui ka asuda seisukohale, et põleng siiski sai alguse Janis Ivulise tegevusest, ei saa sellest järeldada tema süüd kannatanute tapmises. Isegi kui lugeda tõendatuks, et just tema süütas tahtlikult kardinad, ei osunda see veel Janis Ivulise tahtlusele kahe inimese surma saabumise osas. 5.1 Kohtule on esitatud mitmeid tõendeid, millest nähtub et J. Ivulis on ka varasemalt erinevaid esemeid erinevatel aegadel ja kohtades, sh haagiselamus põlema pannud. Sellised teod viitavad Janis Ivulise võimalikule psüühikaprobleemile, mistõttu kaitsja esitas taotluse sellekohase ekspertiisi määramiseks, mis jäi aga rahuldamata. Nii Janis Ivulise varases nooruses asetleidnud süütamine, kui ka tunnistaja AV ütlused ja põlemisjälgedega esemed, mis sündmuskoha lähedusest leiti, viitavad Janis Ivulise kalduvusele esemeid põlema süüdata. Tuleb möönda, et modus operandi ilmselt on tuvastatav. Samas ei ole kohus arvestanud seejuures väga olulist asjaolu – Janis Ivulis ei ole kunagi põhjustanud sellise tegevusega kellelegi mingeid raskeid tagajärgi. 5.2 Kohtu poolt märgitud asjaoludest ja tõenditest võib teha järelduse, et Janis Ivulisel tekkis aegajalt soov süüdata esemeid ja tal võis olla ka psüühika- või käitumishäire, mis võis avalduda sellisel viisil. Samas oli Janis Ivulisel teadmine, et tema põhjustatud põlengud on alati kustutatud ja keegi ei

5(12)

ole viga saanud. Isegi kui lugeda tõendatuks, et Janis Ivulis tahtlikult haagissuvilas mingi eseme süütas, ei pruukinud ta arvestada tema kontrolli alt väljuva ulatusliku põlenguga ja kannatanute surmaga. Ilmselt oli tule kiire levik Janis Ivulis'e jaoks ootamatu, kuivõrd ka kohus on tuvastanud, et haagissuvila süttis väga kiiresti, põles väga intensiivselt ning pärast kustutustöid jäi praktiliselt alles ainult haagissuvila karkass. Süüdistatav jõudis enne haagiselamust lahkumist äratada üles AV (seades seejuures ohtu oma elu ja tervise), kuid kannatanuid äratada ta ilmselt ei jõudnud. 5.3 Kaitsja leiab, et J. Ivulisel ei olnud mingisugust motiivi kannatanuid tappa. Tõendatud ei ole mingeid vägivallategusid ega põlengule vahetult eelnenud konflikte RS ja VR ja Janis Ivulise vahel. Kohus märkis kuriteo võimaliku motiiviga seonduvalt, et eelneval päeval on Kanuti aias tuvastatud füüsiline konflikt Janis Ivulise ja VR vahel ja millalgi enne põlengut oli Janis Ivulisel konflikt ka RSga. Need konfliktid võisid kohtu arvates olla ka motiiviks kuriteo toimepanemisel. Ükski tunnistajatest ei ole rääkinud, et Janis Ivulisel oleks olnud kannatanutega sedavõrd tõsiseid erimeelsusi, mis oleksid andnud põhjust soovida neist vabaneda. Ilmselt on ka keeruline leida motiivi iseenda elukoha tahtlikuks maha põletamiseks, iseäranis nii, et ohtu seatakse ka enda elu ja tervis. Tõenditest nähtuvalt Janis Ivulisel ei olnud mingit sissetulekut ega vara, ja mingit muud kohta elamiseks peale selle treileri tal ei olnud. Janis Ivulis oli treileris rahumeelselt ja mugavalt elanud küllaltki pikka aega, seal olid tema isiklikud asjad ja tulekahju jättis Janis Ivulise ilma nii peavarjust kui ka asjadest. VRga olid tal väga head suhted ja tema surma pärast on süüdistatav väljendanud kahjutunnet. 5.4 Kaitsja leiab, et eeltoodud asjaolusid silmas pidades ei saa kuidagi usutavaks pidada, et Janis Ivulis, kes ei ole kunagi olnud vägivallategude eest karistatud (kuigi on ilma mõistliku põhjuseta esemeid süüdanud), seadis endale eesmärgiks tappa kaks inimest, kelle suhtes tal ilmselt mingit vihavaenu polnud. Kui ka nõustuda, et Janis Ivulis on kannatanute magamiskoha läheduses põhjustanud põlengu ja pidi süütamise ohtlikkusest aru saama või rasket tagajärge ette nägema, ei saa ainuüksi sellest tulenevalt rääkida kavatsetusest ja isegi mitte kaudsest tahtlusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 1-20-3306/139, p 15 ja nr 1-20-6745/88, p 30). Ilmselt kõik tema tegevuse ohtlikkusega seonduvad asjaolud Janis Ivulisele täielikult arusaadavad ei olnud ja rasket tagajärge – kannatanute surma, ta ette ei näinud. Kindlasti ei seadnud ta kannatanute surma enda eesmärgiks. Karistusõiguses tulenevalt KarS §-dest 16 tegelikku teadmist ja teadma pidamist samastada ei saa. Eeltoodust tulenevalt võib Janis Ivulise teos olla KarS § 117 lg 2 koosseis. 6 Kaitsja leiab, et Janis Ivulisele mõistetud karistus ei vasta toimepandule ja süüdistatava isikule. Läti Vabariigist saadetud 2007.a epikriisist nähtuvalt on Janis Ivulise lapsepõlv olnud keeruline. Janis Ivulisel on juba väga varasest east olnud psüühikaprobleemid, lisaks on tema psüühikat mõjutanud vägivaldne perekond. Epikriisist nähtuvalt on Janis Ivulise isa sooritanud Ivulise varases lapsepõlves enesetapu, enne seda aga olnud pereliikmete suhtes vägivaldne. Ema käitumises on esile toodud psühhopaadile omaseid käitumismustreid. Janis Ivulise enda puhul ei ole osutatud vägivaldsusele, agressiivsusele, pigem on Janis Ivulis olnud teiste poolt alla surutud nooruk, kes epikriisist nähtuvalt ei ole osanud enda eest seista. Ilmselt selles osas ei ole tema iseloom ja käitumismustrid muutunud. Ka selle põhjal, mis kohtuistungil avaldus, ei saa väita, et Janis Ivulis oleks oma käitumiselt agressiivne, pigem oli tajutav teatav ebakindlus ja sotsiaalsete oskuste puudumine. Eeltoodut arvestades ei saa teha järeldust, et Janis Ivulis on sedavõrd ohtlik, et teda tuleks 18 aastaks ühiskonnast isoleerida. Kõik tema varasemast elust esile toodud asjaolud viitavad sotsiaalsete oskuste puudumisele, toimetulekuprobleemidele ja ka alkoholiprobleemile. Isegi kui kohus leiab, et kuriteo toimepanemine on tõendatud, saab siin juttu olla ainult kaudsest tahtlusest, mis on kergem tahtluse vorm. Ja vähemalt VR hukkumist on kindlasti süüdistatav kahetsenud, vähemalt nähtub see salvestusest.

6(12)

7 KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Kaitsja on seisukohal, et Janis Ivulis tuleks käesolevas asjas mõista õigeks, seega hüvitab menetluskulud riik. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

PROKURATUURI APELLATSIOONIVASTUS

8 Prokurör vaidleb kaitsja Leelo Viili apellatsioonile vastu. Apellatsioonis tõstatatud küsimustes on maakohus uuritud tõendeid hinnanud kriminaalmenetlusõiguse nõudeid järgides. Maakohtu järeldused on ühteaegu nii tõenduslikult korrektsed kui ka põhjendatud ning puuduvad alused kohtuotsuse muutmiseks. Kokkuvõtlikult on kaitsja apellatsiooni põhjendanud sellega, et Janis Ivulise süü osas on jätkuvalt kõrvaldamata kahtlus, mida pole võimalik kaudsete tõendite kogumiga ümber lükata. 8.1 Prokurör on veendunud, et kaudsete tõendite kogumiga, mis kajastavad sündmusi enne ja pärast haagissuvila põlemist, on tõendatud, et Janis Ivulis oli isikuks, kes süütas haagissuvila ning seeläbi tappis tahtlikult seal viibinud kaks kannatanut. Janis Ivulisel oli täpselt päev enne haagissuvila süütamist konflikt ühega hukkunutest - VRga. Päev enne süütamist lõi ta Vt avalikus kohas käega vastu nägu. See oli koos alkoholijoobes olemisega põhjuseks, miks ta viidi kainestusmajja. Ta vabanes kainestusmajast täpselt samal hommikul, mil haagissuvila põles. Seega oli Janis Ivulisel selge motiiv kannatanute suhtes kuriteo toimepanemiseks. Esimene kord, mil ta Vt ning tema elukaaslast R nägi, oligi vahetult pärast kainestusmajast vabastamist. Seega ilmselgelt oli nende vahel mingi konflikt üles jäänud. Kohtumenetluses on tuvastatud ka see, et Janis Ivulisele oli kalduvus esemeid süüdata. Tunnistaja ütlustega ning asitõendi vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et ta on varasemalt süüdanud haagissuvilas olnud esemeid. Seega on väga usutav, et alkoholijoobes ning varasemalt lahendamata konfliktide pinnalt otsustas ta haagissuvila ning selles olevad kannatanud põlema panna. 8.2 Isegi, et Janis Ivulise poolt haagissuvila süütamine pole otseste tõenditega tõendatud, on kaudsete tõendite kogumiga välistatud võimalikud õnnetusjuhtumid, kuidas tulekahju iseenesest alguse võinuks saada. Prokuröri hinnangul on tunnistaja AV ütlused usaldusväärsed. Ta on kohtus andnud ütlusi, et ta jäi enne Janist magama ja ärkas selle peale, et Janis äratas ta üles ja ütles, et nad haagissuvilast välja jookseksid. Kui Janis A üles äratas, oli ta juba täiesti riides ja jõudnud ka seljakoti valmis pakkida. Samuti kinnitab A enda ütlustega seda, et põles just Janise, R ja V toapoolne osa ehk tulekahju sai alguse kannatanute viibimiskohast. Pärast haagissuvilast lahkumist on tunnistaja kaamera peale jäänud hetk, mil Janis üritab At kättpidi üle sõidutee tõmmata. Nimetatud omakord tõendab seda, et Janis soovis kuriteopaigalt võimalikult kiiresti ära minna, et vältida vahele jäämist. Seejärel läksid nad koos Aga bussi peale, milles olev kaamera salvestas toimunust nii pildi kui ka heli. Prokurör nõustub, et bussi pardakaamera helisalvestiselt ei ole kõik kuuldu täielikult arusaadav. Sellest olenemata on helisalvestiselt selgelt aru saada see, et A ja Janis on veel äsja juhtunu mõju all, ning kuulda on ka kannatanute nimesid. Janis väljendas selgelt, et tal on kahju ainult ühest hukkunust - Vst. Kuulda ja näha on ka seda, et Janis nõustub A küsimise peale sellega, et tegemist on tema tööga ja ta annab Ale teada, et ta teda ei peeta kunagi kinni. Juhul kui tegemist oleks olnud õnnetusjuhtumiga, siis poleks Janisel olnud põhjust sellist juttu rääkida. Prokurör soovib rõhutada, et Janis oli bussis aset leidnud vestluse ajal äsja toimepandud kuriteost emotsionaalselt mõjutatud ning ta ilmselgelt ei möönnud, et nendevaheline vestlus jääb helisalvestusele. Seega kajastab bussi pardakaamera video väga objektiivselt Janis Ivulise teojärgset käitumist ja seeläbi koos teiste tõenditega ka süüd etteheidetavas kuriteos.

7(12)

8.3 Kokkuvõttes on kohtus uuritud kaudsete tõendite kogumiga võimalik luua sündmuste ahel, mis välistab kõik teised stsenaariumid, peale selle, et Janis Ivulis sai olla ainukeseks inimeseks, kes süütas haagissuvilas selle toapoole, kus asusid kannatanud. Tal oli teo toimepanemiseks motiiv, talle on omased impulsiivsed ja vägivaldsed teod ning tuvastatud on ka kalduvus asju põlema panna. Sellest johtuvalt on maakohus uuritud tõendite pinnalt jõudnud õigele järelduse Janis Ivulise KarS § 114 lg 1 p 3 järgi süüdi mõistes ja määranud süü suurusele vastava karistuse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

9 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud väidete ja põhjendustega ning prokuratuuri apellatsioonivastusega, leiab, et apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus Janis Ivulise KarS § 114 lg 1 p 3 järgi süüditunnistamise ning karistamise osas on seaduslik ja põhjendatud. 10 Kaitsja apellatsiooni põhiargumendiks on asjaolu, et kriminaalasjas esinevad kummutamata kahtlused, et haagiselamu süttimine võis toimuda erinevalt süüdistuses kirjeldatust mistahes muul viisil. Samas märgib kaitsja, et lõpuni välistatud pole ka see, et haagiselamut süütas hoopis AV. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu järgnevatel põhjustel. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt olukorras, kus tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel vaid kaks inimest, kellest kummagi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma mõlemat ruumis viibinud isikut võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muuhulgas lähtuda välistamismeetodist - kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik. Kriminaalkolleegium osutab ka oma varasemale seisukohale, et kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole, ning et kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-07, nr 3-1-1-33-08, p 10.2). Ringkonnakohtu veendumusel on maakohus tõendite analüüsimisel eeltoodud põhimõtteid täielikult arvesse võtnud ning kriminaalasjas uuritud kaudsete tõendite kogumi igakülgse hindamise tulemusena jõudis veenva järelduseni, et VR ja RS tapmise haagiselamu süütamise teel pani toime just süüdistatav Janis Ivulis. 10.1 Kaitsja ei vaidlusta kohtu poolt tuvastatud asjaolu, et uuritud tõenditest nähtuvalt põlenud haagiselamul ei tuvastatud ühendust ühegi elektriallikaga, samuti ei olnud gaasipliit ühendatud gaasiallikaga ega tuvastatud ühtegi tahkekütte kütteseadet, sündmuskoha vaatlusel ei tuvastatud põlenud alalt ühtegi suitsukoni. Lisaks tunnistaja AV ütluste kohaselt haagiselamus suitsetati üksnes läbikäidavas elutoas, VR ja RS kunagi ei suitsetanud oma toas. Selliselt on välistatud abstraktne versioon, et tulekahju võis alguse saada hooletust suitsetamisest voodis või mõnest õnnetusjuhtumist. Väärib märkimist, et kaitsja ei toogi apellatsioonis välja ühtegi võimalikku kummutamata kaitseversiooni, kuidas põleng võis alguse saada. Kohtukolleegium juhib tähelepanu kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale, mille kohaselt isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii

8(12)

ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt nt RKKK nr 3-1-1-77-15, p-d 18-19; nr 3-1-1-49-16, p 20). 10.2 Süüdistatav Janis Ivulis keeldus kohtuistungil ütluste andmisest. Tema poolt eeluurimisel kahtlustatavana 18.05.2024 (Kd. II lk 220-231) ning 31.07.2024 (Kd. II lk 232-248) antud ütlused on omavahel kardinaalses vastuolus, mistõttu maakohus on need õigesti tõendikogumist tervikuna kõrvale jätnud. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatav Janis Ivulise eeluurimisel antud ütlused on kriminaalasjas siiski oluliseks teabeks, mis ilmekalt näitab tema kaitsepositsiooni vastuolulisust, valelikkust ja mittehaakumist teiste objektiivsete ja usaldusväärsete tõenditega. Kui esimesel ülekuulamisel selgitas ta kokkuvõtvalt, et äratas samas ruumis maganud AVt unest, kui haagiselamu tagumine pool, kus magasid R ja V oli juba leekides ning põlevast haagisest põgenemiseks ta hüppas aknast välja, siis teisel ülekuulamisel seletas ta, et konflikti käigus AV kägistas kinnastatud kätega nii R, kui V surnuks (Kd. II lk 238). Seejärel pani AV haagissuvila põlema, süüdates selleks magamiskoti. Lisaks märkimisväärne on, et saanud kohtu vahistamismääruse tekstist teada, et kriminaalasjas on olemas videosalvestus sellest, kuidas tema ja AV lahkusid haagiselamust, seletas J. Ivulis, et valetas nii kahtlustatavana antud ütluses uurijale, kui ka eeluurimiskohtunikule, et ta põgenes elamust akna kaudu. Ütluste muutmise põhjuseks selgitas ta, et tal „ei tulnud ka pähe, et mingi video on olemas sellest sündmusest. (Ta) ei teadnud, millist versiooni (...) rääkida, sest oli šokis ka selle pärast, et A rääkis teist versiooni“. (Kd II lk 240). Kohtukolleegium märgib ka seda, et esimeses ülekuulamises rääkis J. Ivulis menetlejale mh 16.05.2024 toimunud sündmustest. J. Ivulis seletas, et tal olid „100% positiivsed“ suhted VRga ning ta ei maininud midagi, et 16.05.2024 toimus tal VRga vägivaldne konflikt, mis jäi samuti tänava turvakaamerate vaatevälja (Kd II tlk 1014) ning mis oli põhjuseks, et kohale saabunud politsei viis J. Ivulise kainenema. Süüdistatava kaitseversiooni sellest, et VRt ja RS kägistas surnuks AV lükkavad ümber ka surnute ekspertiisiaktid, milliste kohaselt sattusid mõlemad hukkunud tulehakukoldesse elavatena, mida tõestab tahma aspiratsioon hingamisteedesse ning karboksühemoglobiini kontsentratsioon laipade veres toksikoloogilisel uuringul 31% RSil (kd I lk 135-150) ning 40% VRl (kd I lk tl 151-166). Lõpetuseks on eluliselt äärmiselt ebausutav, et kaks ärkvel olevat füüsiliselt tervet, kuid purjus inimest lubasid end korda mööda ilma võitluse ega põgenemise katseta surnuks kägistada viisil, nagu seda selgitab J. Ivulis oma 31.07.2024 ütlustes. 10.3 Ajas muutumatuid ning teiste tõenditega haakuvaid ütlusi on andnud tunnistaja AV. Maakohus on AV ütlusi kogumis teiste tõenditega ning asetatuna nii kuriteo sündmusele eelnenud, kui ka järgnenud sündmuste konteksti, igakülgselt hinnanud ning jõudis õige järelduseni, et AV ütlused on usaldusväärne tõend. Kaitsja ei too apellatsioonis välja ühtegi seadusest tulenevat ja/või kohtupraktikas aktsepteeritud seisukohta, miks AV ütlused on ebausaldusväärseks tõendiks. Kaitsja poolt nimetatud asjaolu, et tegemist on isikuga, kes on varasemalt (kuigi väga ammu) kohtulikult karistatud tapmise eest, ei ole asjaoluks, mis viitaks sellise tunnistaja ütluste ebausaldusväärsusele. Tunnistaja AV selgitas teiste tõenditega riimuvalt, et 16.05.2025 tema, Janis ja V viibisid pargis, kus Janis peeti kinni sest ta lõi Vt. Janisele kutsuti politsei ning Janis viidi kainenema. Õhtul läks tema haagisuvilasse, kus viibis R, aga V ei tahtnud tulla. V ja Janis tulid haagisuvilasse hommikul kordamööda, esimesena tuli V ja siis Janis. 17.05.2025 hakkasid kõik koos suures toas jooma kuni ta jäi sinna samasse magama. Ta magas seni, kuni Janis teda üles äratas ning ütles, et jookseme, seal on tulekahju. Janis oli riides (jope, püksid, seljakott), sh jalanõud jalas. Tulekahju oli mõlemas ehk V ja R ning Janise toas ja see oli ulatuslik, et sinna poole oli võimatu minna Vt ja R päästma. Tunnistaja ei osanud selgitada, miks Janis teda äratas ning miks ei äratanud Janis V ja R, vaid ootas kuni tulekahju on nii suur. Kordamata AV ütlusi kohtukolleegium märgib, et veel selgitas tema vastuseks just prokuröri küsimustele seoses foto näitamisega, millel on haagisuvila kõrval prügihunnikus roosa põlemisjälgedega riideese, et tegemist on varem sissepääsu ukse kohal rippunud riideesemega, mille Janis arusaamatul põhjusel mitte palju aega enne 17.05.2024

9(12)

tulemasinaga põlema pani, ise pärast naeratades. Lisaks sellele pani Janis veel ükskord enda toas kardina põlema, kuid V märkas seda. Mõlemal korral saadi sellele kiiresti jälile ning asju kustutati. 10.4 Kuigi süüdistatav ise keeldus ütluste andmisest ega kommenteerinud tunnistaja AV eelviidatud ütlusi, väidab kaitsja esitatud apellatsioonis jätkuvalt, et süüdistatav kartis AVt, mistõttu otsustas tõtt rääkida (ehk AV isikute tapmises süüstavaid ütlusi anda) alles 31.07.2024 kahtlustatavana ülekuulamisel. Selline kaitsepositsioon on üheselt ümber lükatud mitme objektiivse tõendiga. Tallinna Kanuti aia linnakaamera salvestiselt (16.10.2024 asitõendi vaatlusprotokoll, Kd II tlk 1014) nähtub, et kartmata AV juures viibimist ning võimalikku sekkumist lööb J. Ivulis parema käega pingil istuva VR näkku. Seejärel aga hakkab taga ajama ja lööma rulapargis olnud võõrast noormeest. Eriti kõnekas tõend on AS Tallinna Linnatransport bussiliini nr 54 kaamerate 17.05.2024 salvestused (asitõendi vaatlusprotokoll Kd I lk 110-114), millest nähtub bussi sisenenud J. Ivulise ja AV kuriteosündmusejärgne käitumine. J. Ivulis on suhtluses silmnähtavalt aktiivsem ja pealetükkivam pool, kes kogu aeg patsutab AVt. Viimane istub kõrvalistmel, kuid on keeranud J. Ivulisele selja ja tema nägu on suunatud enamasti akna poole. AV kehakeelest nähtub, et ta on sellisest J. Ivulise aktiivsusest ja pealetükkivusest häiritud ning sisuliselt väldib J. Ivulist. Selliselt ei nõustu kohtukolleegium kaitsja positsiooniga, et J. Ivulis oli AVst nõrgem pool ning kartis teda. 10.5 Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu hinnanguga bussiliini nr 54 kaamerate 17.05.2024 salvestusel fikseeritud J. Ivulise ja AV vestlusele, mille helikvaliteet on hääleekspertiisiga parandatud (09.07.2024 koostatud hääleekspertiisi akt nr 24E-IF00009-01, Kd I lk 115-118) ja selle sisu kajastatud 19.07.2024 asitõendi vaatlusprotokollis (Kd I lk 119-134). Iseäranis oluline on, et vestluskaaslased J. Ivulis ja AV ei tea, et ühistranspordis toimub video- ja helisalvestus, mistõttu lahtise tekstiga arutatakse kuriteosündmust. Kohtukolleegium tutvus viidatud salvestustega vahetult, kõrvutades neid videofailide asitõendi vaatlusprotokolliga ning nõustub maakohtuga selles, et sisuliselt tunnistab J. Ivulis AVle, et „kaks laipa on tema töö“, ta on „kindel et neid ei võeta ealeski kinni“, tal „Vst on kahju, aga Rst on ükskõik“. Ringkonnakohus kordab, et selles vestluses on AV oluliselt passiivsem pool, kes on pigem endasse tõmbunud, kellele juhtunu tõsidus ja traagilisus hakkab kohale jõudma. 10.6 Kaitsja juhib tähelepanu, et 20.09.2024.a jälitustoimingu protokollist ilmekalt nähtub, et J. Ivulis püüab ise selgust saada, mis tegelikkuses juhtus ning vestluses AKga avaldab, et tema ei tapnud. Kaitsja märgib ise, et jälitustoimingu protokollis järgneb pikk jutt seonduvalt jooksukingadega, millest nähtub, et Janis Ivulisel oli jalas haagiselamust põgenemisel ainult üks jooksuking. Kohtukolleegium märgib, et ka see tõend näitab J. Ivulise valelikkust, kuna olemasolevatest objektiivsetest tõenditest (eelkõige videosalvestustelt) nähtuvalt olid J. Ivulisel sündmuskohalt põgenemisel mõlemad jooksukingad jalas. Maakohus on viidatud jälitustoimingu protokolli samuti põhjalikult analüüsinud ning on asjakohaselt välja toonud, et pealkuulatud vestluses avaldab J. Ivulis kambrikaaslasele muu hulgas, et „tema vastutab“, „on mida mõelda, palju tuleb karistusaega – 15, võib olla 20 aastat“. 26.07.2024 avaldab, et „tuleb rääkida versiooni, et Rl oli Sga konflikt ja kuidas S peksis Rt“. 31.07.2024 toimunud ülekuulamisel rääkiski J. Ivulis uurijale esmakordselt, et AVl oli konflikt RSga ning AV kägistas VR ja RS surnuks. 10.7 Kohtukolleegium kokkuvõtvalt leiab, et olemasolevate kaudsete tõendite kogumi põhjal, mh kasutades välistamismeetodit (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-07, nr 3-1-1-33-08, p 10.2), ei ole kuidagi võimalik tulla J. Ivulise tegevuse tõendatuse osas maakohtu lõppjäreldusest erinevale seisukohale. 11 Esitatud apellatsioonis kaitsja möönab, et isegi kui lugeda tõendatuks, et Janis Ivulis süütas haagissuvilas mingi eseme tahtlikult, ei pruukinud ta arvestada tema kontrolli alt väljuva ulatusliku põlenguga ja kannatanute surmaga. Kaitsja selliselt ei nõustu maakohtu poolt subjektiivse koosseisu

10(12)

realiseerimisele antud hinnanguga, et RS ja VR tapmine Janis Ivulise poolt on toime pandud kavatsetusega. Kohtukolleegium kaitsja sellise käsitlusega ei nõustu ning märgib, et kaitsja argumendid jäävad liiga üldiseks ning vähimalgi määral ei võta arvesse tõenditest tulenevat teavet ning maakohtu ammendavaid põhjendusi, miks on välistatud versioon süüdistatava kontrolli alt väljunud tahtlikust tule tegemisest, mis päädis kahe inimese surmaga. 11.1 Maakohus on asjakohaselt viidanud kehtivale kohtupraktikale süüdistatava tegevuses subjektiivse kuriteokoosseisu tuvastamise osas (RKKKo nr 3-1-1-142-05 p 20 jj; 3-1-1-102-16 p 17; 3-1-1-111-16 p 13). Kohtukolleegium lisaks märgib, et Riigikohtu praktikas on läbivalt rõhutatud, et tunnistamaks isikut süüdi tahtlikus kuriteos, on vajalik, et täideviija oleks teo toimepanemise hetkel teadlik kõigist süüteokoosseisu objektiivsetest asjaoludest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2019. a otsus nr 1-17-5883/77, p 17). See tähendab ühtlasi, et kui koosseis sisaldab ka tagajärje saabumist, peab toimepanija selle teo toimepanemise ajal sisimas heaks kiitma (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 6). Kui teadmine (tahtlus) mõne koosseisulise asjaolu suhtes tekib hiljem, s.o pärast etteheidetava teo sooritamist, ei ole süüdimõistmine tahtlikus kuriteos võimalik. Nõudest, et tahtlus tuleb tuvastada teo toimepanemise hetkeseisuga, tuleneb tagajärjedelikti jaoks omakorda, et tahtlikus kuriteos saab süüdi tunnistada vaid isiku, kes pärast teootsuse langetamist paneb toime veel vähemalt ühe (osa)teo või jääb teadlikult tegevusetuks, ning üks neist alternatiividest põhjustab vastavalt teoimepanija ettekujutusele või tema poolt võimalikuks peetaval viisil koosseisupärase tagajärje (RKKKo nr 1-20-3306/139, p 9). 11.2 Käsiloleval juhul on süüdistatava tahtlus üheselt tuvastatav tõenditest tulenevast objektiivsest teopildist. Maakohus on sekundi täpsusega tuvastanud ning selle üle vaidlus puudub, et XXX, Tallinn asuva X OÜ-le kuuluva hoone turvakaamera videosalvestisel (14.10.2024 asitõendi vaatlusprotokoll, kd I tlk 44-50) oleva kellaaja järgi kulus haagisuvilast suitsu ilmnemisest kuni isikute haagissuvilast eemaldumiseni ja leekide mõlemalt poolt väljaulatumiseni kokku kõigest 28 sekundit. Täpsemalt kell 11:34:00 hakkab tulema haagisuvila tagaosa juurest ülevalt musta suitsu, mis sisuliselt tähendab, et haagissuvila sees on kõik suitsuga täitnud ning sees ei ole võimalik teadvusel oleval liikumisvõimelisel inimesel enam olla. Kell 11:34:16 kuni 11:34:19 väljuvadki elamu põhjapoolselt küljelt korda mööda J. Ivulis ja AV. Sellest 9 sekundit hiljem (11:34:28) on leeke näha välja ulatamas uksest, mille kaudu nad just väljusid ja seejärel kohe ka elamu lõunapoolselt küljelt, kus uksed puudusid. Ajaliselt see tähendab, et elamust väljuti sisuliselt viimasel hetkel, kui põleng on seest haaranud kogu elamu. Kriminaalasjas uuritud tulekahju ekspertarvamuse kohaselt paiknes tulekahjukolle (süttimiskoht) elamu lõunapoolse külje läheduses haagissuvila sees. Ekspert kinnitas, et tehniliselt tulekahju võis alguse saada nii nagu J. Ivulis selgitas 31.07.2024 ülekuulamisel ehk põlevast magamiskotist, mis oli visatud R ja V toas ukse ette põrandale ning seejärel uks oli kinni pandud (Kd I lk 174). Kohtukolleegium märgib, et J. Ivulis hakkas 31.07.2024 ütlustes RS ja VR tapmises süüdistama AVt, mis on usaldusväärse tõendikogumiga ümber lükatud, kuid selles osas oluline on, et ekspert on kinnitanud, et selline haagiselamu süütamise viis on tehniliselt võimalik. Selliselt on kinnitust leidnud süüdistushüpotees sellest, et J. Ivulis on haagiselamu süüdanud kahe inimese - RS ja VR, tapmise eesmärgil, veendus, et elamus tekkis ulatuslik põleng, seejärel äratas AV, kellega viimasel hetkel enne leekide elamu mõlemalt poolt väljaulatumiseni, lahkus välisukse kaudu. J. Ivulise kahe isiku tapmise toimepanemise kavatsetusele üheselt viitab asjaolu, et ta viibis elamus täpselt nii kaua, kuni tal tekkis veendumus, et ulatuslik põleng on tekkinud ning RSl ja VRl sellest väljapääsu ei ole. 11.3 Kohtukolleegium märgib, et teo toimepanemise eesmärk ja motiiv on subjektiivsete tunnustena tahtlusest eristatud (KarS § 12 lg 3 teine lause). KarS § 114 lg 1 p 3 koosseis subjektiivsete tunnustena eesmärki ega motiivi ette ei näe, seega käsiloleval juhul on õiguslikult sisutühi kaitsja

11(12)

etteheide, et J. Ivulisel puudus motiiv RS ja VR tapmiseks. Ometi kriminaalasjas on tuvastatud, et J. Ivulisel võis olla kättemaksu motiiv VR suhtes, kuna 16.05.2024 tekkis tema ja VR vahel Kanuti aias konflikt, mille käigus J. Ivulis lõi VRt ning oli hiljem kohale saabunud politseipatrulli poolt toimetatud kainestusmajja. 12 Esitatud apellatsioonis kaitsja märgib, et juhtis kohtu tähelepanu Janis Ivulise võimalikule psüühikaprobleemile ning esitas taotluse sellekohase ekspertiisi määramiseks, mis jäi aga rahuldamata. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on menetluse käigus J. Ivulise süüdivuse küsimusele vajaliku tähelepanu pööranud. Nimelt koostas 27.01.2025 asja menetlev kohus kohtupsühhiaatria ekspertiisi määramise otsustamiseks Euroopa uurimismääruse, milles kokkuvõttes palutakse teatada, kas J. Ivulis on pöördunud Läti Vabariigis psühhiaatria kliinikusse või viibinud seal ravil. Jaatava vastuse korral paluti kohtule edastada haigusloo väljavõtteid ja teostatud ekspertiisid, kui neid on tehtud (Kd II tlk 157-178). Vastuseks Euroopa uurimismäärusele Läti Vabariigist laekunud info kohaselt olid J. Ivulisel viimati 2007 aastal tuvastatud psüühikaprobleemid seotud peamiselt õpiraskustega ning diagnoosiks oli õpioskuste arenguhäired, tõrges-trotslik käitumine, lapsepõlve negatiivne sündmus, lapse väidetava füüsilise kuritarvitamisega seotud probleemid peres. Maakohus on kaitsja ja süüdistatava kohtupsühhiaatria ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata jätmisel märkis prokuröriga nõustuvalt õigesti, et menetluse jooksul ei ole J. Ivulise osas tekkinud kahtlusi tema süüvõimes – isik on igakülgselt orienteeritud ning lapsepõlves psühhiaatrite juurde pöördumise põhjused ning diagnoos pole sellised, mis tekitaks küsimusi J. Ivulise süüvõimes. 13 Ringkonnakohus leiab, et maakohus mõistis Janis Ivulisele KarS § 114 lg 1 p 3 järgi kuriteo toimepanemise eest karistuse, mis vastab nii materiaalõigusele kui ka kohtupraktikas kinnistunud karistuse mõistmise põhimõtetele. Argumente, mis viitaksid sellele, et maakohus oleks jätnud karistuse mõistmisel mõne tähtsust omava asjaolu tähelepanuta, esitatud apellatsioonist ei leidu ning neid pole tuvastanud ka ringkonnakohus. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega J. Ivulisele karistuse mõistmise osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. 14 Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 20.06.2025. a otsuse Janis Ivulise suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 15 Süüdistatav Janis Ivulisele õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 535,68 eurot. Kaitsja tasutaotluses on menetlustoiminguteks märgitud tutvumine maakohtu otsusega ning selle analüüs, apellatsiooni koostamine. Ajakuluks on näidatud kokku 360 minutit. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatav Janis Ivulise kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.