Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-21-3063 16. juuli 2025 Eesistuja Saale Laos, liikmed Juhan Sarv ja Heili Sepp Kriminaalasi Raivo Paala süüdistuses KarS § 3891 lg-te 1, 2 ja 3 – § 22 lg 3 järgi Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2025. a määrus Raivo Paala kaitsjad vandeadvokaadid Oliver Nääs ja Kristi Rande, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Hendrik Kaing 2. juuli 2025, kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS MÄÄRAB
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2025. a määrus, välja arvatud osas, millega riigilt mõisteti süüdistatava kasuks välja hüvitis apellatsioonimenetluse kulu katteks.
2.Saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Mõista Eesti Vabariigilt Raivo Paala kasuks välja 2500 eurot Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses makstud kaitsjatasu katteks.
1.Prokuratuur saatis 30. aprillil 2019 kohtusse süüdistusakti, milles Raivo Paalat ja veel kolme inimest süüdistati maksukuritegudes. R. Paalale heidetakse karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg-te 1, 2 ja 3 – § 22 lg 3 järgi ette seda, et ta osutas vaimset kaasabi valeandmete esitamisele AS-i Turvamaailm ja Delta Security OÜ maksudeklaratsioonides. Valeandmete esitamisega varjati aastatel 2014–2015 AS-i Turvamaailm maksu- ja kinnipidamiskohustust summas 452 608 eurot ja Delta Security OÜ maksu- ja kinnipidamiskohustust summas 253 101 eurot 50 senti. Süüdistuse kohaselt organiseeris R. Paala tasu eest näiliku tööjõurendi skeemi, millega ta võimaldas AS-il Turvamaailm ja Delta Security OÜ-l maksukohustust varjata.
1-21-3063 Menetlus maakohtus
2.30. aprillist 2019 toimus kohtulik eelmenetlus Harju Maakohtus. Kaitsjate taotlusel ja Harju Maakohtu ettepanekul saatis Riigikohtu esimees kriminaalasja 25. septembril 2019 menetlemiseks Tartu Maakohtule, sest enamik süüdistatavatest elab selle kohtu tööpiirkonnas.
3.5. märtsil 2020 andis Tartu Maakohus R. Paala ja tema kaassüüdistatavad kriminaalasjas nr 1-19-3488 kohtu alla. 26. aprillil 2021 eraldas kohus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 216 lg 2 p 1 alusel kriminaalasjast R. Paala süüdistuse (kriminaalasi nr 1-21-3063), tagamaks kaassüüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Kohus märkis, et senimaani on valdav osa kohtuistungitest ära jäänud kas R. Paala kaitsjate vahetumise või süüdistatava tervise tõttu. Ehkki kohtuarstliku komisjoniekspertiisi akti kohaselt ei ohusta menetluses osalemine R. Paala tervist, kui ta järgib raviarsti ettekirjutusi, on alust arvata, et R. Paala tõttu võib menetlus seiskuda veel umbes kolmeks kuuks.
4.21. juunil 2024 mõistis maakohus R. Paala õigeks ja jättis tema vastu esitatud avalik-õiguslikud nõudeavaldused läbi vaatamata. Kohus asus seisukohale, et R. Paala kaasaaitamistegu on tõendamata. Kohus luges ebaseaduslikuks ja jättis vastu võtmata kõik jälitustoimingutega kogutud tõendid, leides, et jälituslubades ei ole nõuetekohaselt põhjendatud kuriteokahtlust ega seda, miks ei saa tõendeid koguda muude menetlustoimingutega. Ehkki dokumentaalsed tõendid ja mõne tunnistaja ütlused viitavad kaudselt R. Paala seotusele näiliku tööjõurendi skeemiga, ei võimalda need tuvastada R. Paala teopanust, mis annaks alust teda süüdi tunnistada. Apellatsioonid
5.Maakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur ja kannatanu Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu). Mõlemad apellandid palusid ringkonnakohtul R. Paala talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistada, rahuldada kannatanu avalik-õiguslikud nõudeavaldused ja jätta menetluskulu süüdistatava kanda.
6.Prokuratuur taotles ühtlasi jälitustoimingute aluseks olnud kohtu ja prokuratuuri lubade õiguspäraseks tunnistamist ning jälitustoimingutega kogutud tõendite vastuvõtmist ja uurimist. Apellant märkis, et kui ringkonnakohus tunnistab jälitusload õiguspäraseks, taotleb ta suulist menetlust, esitamaks kohtule jälitustoimingutega kogutud tõendid. Jälituslubade õigusvastaseks lugemise korral oli prokuratuur nõus ka kirjaliku menetlusega.
7.Prokuratuuri arvates hindas maakohus jälituslube ülemäära kriitiliselt ja tunnistas need ekslikult õigusvastaseks. Kõigis jälituslubades on piisavalt põhjendatud nii kuriteokahtlust kui ka jälitustoimingute vajalikkust. Samuti eksis maakohus ülejäänud tõendite hindamisel. Süüdistatavat oleks võimalik süüdi tunnistada ka nende põhjal. Maakohtu vead on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. Ringkonnakohtu määrus
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. mail 2025 maakohtu otsuse ja saatis kriminaalasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus, rahuldades prokuratuuri apellatsiooni osaliselt ja jättes kannatanu apellatsiooni rahuldamata. Riigilt mõisteti süüdistatava kasuks välja 2973 eurot 63 senti apellatsioonimenetluse kulu katteks.
9.Kohtukolleegium asus seisukohale, et jälitusload on nõuetekohaselt põhjendatud ja õiguspärased. Maakohus esitas jälituslubadele liigseid nõudmisi ja jättis seetõttu jälitustoimingutega kogutud 2(8)
1-21-3063 tõendid alusetult kõrvale. Samas ei ole võimalik rahuldada prokuratuuri taotlust võtta jälitustoimingutega kogutud tõendid asja juurde. Esiteks ei esitanud prokurör tõendeid koos apellatsiooniga ja teiseks peaks tõendite hindamist saama vaidlustada. Ringkonnakohus saab küll KrMS § 341 lg 3 alusel maakohtu otsuse puudused teatud ulatuses kõrvaldada, kuid praegune olukord erineb sellest. Kohtul puudub hinnatav tõendite kogum. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks täiesti uue maakohtu menetluse läbiviimist. Seetõttu tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks maakohtule.
10.Maakohtul on võimalik otsustada tõendite vastuvõtmise küsimus, kuulates ära poolte seisukohad, uurida kõiki tõendeid vahetult ja lahendada R. Paala süüküsimus. Kuna R. Paalale süüksarvatud tegudest on möödunud pikk aeg, võib olla vajalik kaaluda mõistliku menetlusaja möödumise küsimust ning otsustada sellest tulenevalt sobiliku meetme kohaldamine.
11.Olukorras, kus maakohus jättis vastu võtmata tõendid, mille sisu võib mõjutada kriminaalasja lahendamist, ei pidanud kohtukolleegium võimalikuks vastata prokuratuuri apellatsiooni teistele argumentidele. Kuna kannatanu apellatsioonis taotletakse sisuliselt üksnes avalik-õiguslike nõudeavalduste rahuldamist, mis ei ole praeguses menetlusetapis võimalik, siis ei kujundanud ringkonnakohus selle apellatsiooni suhtes seisukohta.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kaitsjate määruskaebus
12.Kaitsjad taotlevad ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu või kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
13.Olukorras, kus kriminaalasi on vaja saata uueks arutamiseks madalama astme kohtule ja see tingib mõistliku menetlusaja ületamise, tuleb kohtupraktika kohaselt eelistada kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 lg 1 alusel. R. Paala suhtes toimuv kriminaalmenetlus on väldanud ebamõistlikult kaua. Kriminaalmenetlust alustati 2015. aastal ja R. Paalat hakkas see vahetult mõjutama 16. veebruaril 2016, mil ta kahtlustatavana kinni peeti. Tegemist on küll mahuka ja keskmisest keerukama kriminaalasjaga, kuid ainuüksi see ei õigusta enam kui üheksa aasta pikkust menetlust. Maakohtus viibis menetlus mõnevõrra ka R. Paala tõttu, kuid see oli tingitud eelkõige süüdistatava tervisest ega olnud pahatahtlik. Kriminaalasja uus arutamine maakohtus algaks sisuliselt otsast peale. Kohtulahendini jõudmine võtaks eelduslikult veel ligikaudu kaks kuni kolm aastat, seega kujuneks menetluse kogukestuseks 12 aastat. R. Paala väidetav kaasaaitamistegu ei ole sedavõrd raske ja avalik menetlushuvi sedavõrd suur, et kaaluda üles süüdistatava õiguste rikkumine. Seega tuleb menetlus lõpetada.
14.Väär on ringkonnakohtu järeldus, et kriminaalasjas vaidluse all olevad jälitusload on piisavalt põhjendatud ja seaduslikud. Apellatsioonikohtu argumentatsioon selles küsimuses on lünklik ega kummuta veenvalt maakohtu vastupidist järeldust. Vaidlusaluste jälituslubade põhistused on üldsõnalised ja standardsed ega vasta kohtupraktikas esitatud nõuetele. Seetõttu jättis maakohus jälitustoimingutega kogutud tõendid õigustatult vastu võtmata.
3(8)
1-21-3063 Prokuratuuri vastus
15.Prokuratuur leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ei ole põhjendatud, sest R. Paala on teadlikult kohtumenetlust venitanud. Määruskaebuse argumendid ei lükka ümber ringkonnakohtu seisukohta jälituslubade seaduslikkuse suhtes.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
(I) Kriminaalmenetluse lõpetamata jätmine
16.Kaitsjate taotlus lõpetada kriminaalmenetlus R. Paala suhtes KrMS § 2742 lg 1 alusel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu jääb rahuldamata.
17.Võtmata seisukohta küsimuses, kas mõistlik menetlusaeg selles kriminaalasjas on praeguseks möödunud, märgib kolleegium, et kohtumenetluse enam kui kuueaastases kestuses on oluline roll R. Paalast lähtuvatel asjaoludel. Nii enne kui ka pärast kriminaalasjade eraldamist jäi arvukalt kohtuistungeid ära süüdistatava väidetavate terviseprobleemide tõttu. See tingis ka kriminaalasjade eraldamise, mis omakorda põhjustas täiendava menetlusliku viivituse. Riigikohus on selgitanud, et aega, mil kriminaalmenetlus on süüdistatava haigestumise tõttu edasi lükkunud, ei saa käsitada riigipoolse viivitusena (vt lähemalt RKKK 18.06.2010, 3-1-1-43-10, p 47). Maakohtu määratud kohtuarstliku komisjoniekspertiisi akti kohaselt ei ohusta menetluses osalemine R. Paala tervist, kui ta järgib raviarsti ettekirjutusi. Samuti on kohtumenetlust arvestataval määral pikendanud see, et R. Paala vahetas korduvalt kaitsjaid (vt ka RKKK 07.02.2019, 1-16-2411/677, p-d 37–38).
18.Ka mõistliku menetlusaja möödumist jaatades ei ole alust seda kriminaalmenetlust lõpetada. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt on kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu. Enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel (RKKK 10.05.2023, 1-20-2143/156, p 11 ja 28.06.2024, 1-20-3101/99, p 45 koos viidetega). Otsustamaks, millise abinõuga mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, mil määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust (RKKK 22.02.2016, 3-1-1-109-15, p 133).
19.Kohtupraktikas on leitud, et kõrgema astme kohtus tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule (viidatud 1-20-3101/99, p 45). Sellest seisukohast ei saa aga järeldada, et niisuguses olukorras peab ebamõistlikult kauase kriminaalmenetluse igal juhul lõpetama. Kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi vaatamata mõistliku menetlusaja möödumisele siiski esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks saata. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil. (RKKK 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p 686 ja 15.06.2015, 3-1-1-42-15, p 67)
20.Arvestades R. Paala süüdistuses kirjeldatud väidetava maksukuriteo raskust, tuleks praeguse kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel kõne alla vaid erandlikel asjaoludel, mis muudaksid kriminaalmenetluse jätkamise ilmselgelt vastuvõetamatuks. Niisugused asjaolud võivad väljenduda näiteks riigivõimu ulatuslikus tegevusetuses kriminaalmenetluse toimetamisel või selles, et menetlus on süüdistatavale erakordselt koormav. Midagi sellist kaitsjate määruskaebusest ega kriminaalasja muudest materjalidest ei nähtu. Seega ei ole praegu ka alust KrMS § 2742 lg 1 kohaldamiseks. 4(8)
1-21-3063 (II) Ringkonnakohtu määruse tühistamine ja kriminaalasja tagastamine ringkonnakohtule
21.Õigustatud on aga kaitsjate alternatiivne taotlus tühistada vaidlustatud määrus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Tagastades kriminaalasja maakohtule, rikkus ringkonnakohus KrMS § 341 lg 3 kohaldamisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 2, vt ka RKKK 09.05.2022, 1-20-3910/72, p 18).
22.Tuvastades KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, saab ringkonnakohus saata kriminaalasja KrMS § 341 lg 3 kohaselt maakohtule uueks arutamiseks üksnes tingimusel, et maakohtu viga ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. KrMS § 341 lg-t 3 peab seejuures tõlgendama nii, et kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada. (RKKK 01.07.2021, 1-20-3082/62, p-d 8 ja 15) Üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu vead tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel ise kõrvaldada, saatmata kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks (viidatud 3-1-1-109-15, p 128).
23.Menetletavas asjas leidis ringkonnakohus, et maakohus rikkus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna hindas jälitusload ekslikult õigusvastaseks ja jättis seetõttu jälitustoimingutega kogutud tõendid alusetult vastu võtmata. Selmet rahuldada prokuratuuri taotlus korraldada kohtuistung, jälitustoimingutega kogutud tõendid vastu võtta ja neid uurida, saatis ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule.
24.Ringkonnakohtu sellise otsustuse põhjendus on napp ja kohati ka raskesti mõistetav. Kohtukolleegium märkis, et a) kohtul puudub hinnatav tõendite kogum, b) apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole kriminaalasja arutamine algusest peale, alustades tõendite vastuvõtmisest, ja ringkonnakohus ei pea võimalikuks täiesti uue maakohtu menetluse iseseisvat läbiviimist; c) prokurör ei esitanud vaidlusaluseid tõendeid koos apellatsiooniga ja d) tõendite hindamine peaks olema vaidlustatav.
25.Esmalt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kriminaalasjas puudub tõendikogum ja et apellatsioonimenetluses ei saa vastu võtta ja uurida maakohtus uurimata tõendeid. Samuti on väär kohtukolleegiumi järeldus, et kriminaalasja lahendamine eeldanuks ringkonnakohtult maakohtu menetluse läbiviimist.
26.KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda esiteks tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (p 1), ja teiseks tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud (p 2). Seega võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud (viidatud 3-1-1-14-14, p 712). KrMS § 321 lg 2 p-st 5, lg-st 6 ja §-st 335 nähtub samuti, et ringkonnakohtule saab esmakordseks uurimiseks esitada ka maakohtus uurimata tõendeid. Ühtlasi järeldub eelmärgitust, et tõendikogum, millele ringkonnakohtu otsus tugineb, võib moodustuda ka maakohtus vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tõenditest, millele lisanduvad esmakordselt alles ringkonnakohtus esitatud ja vahetult uuritud tõendid.
27.Uute tõendite vastuvõtmine ja nende uurimine ringkonnakohtus ei tähenda, et apellatsioonimenetlus muutuks maakohtu menetluseks. Apellatsioonimenetlus on täielik reformaatorlik kohtukaebemenetlus ja selle käigus saab vaidlustada nii faktiliste asjaolude tuvastamist kui ka õiguslikke järeldusi. Ringkonnakohus võib hinnata asjas kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, samuti muuta maakohtu õiguslikke seisukohti, tehes asjas täielikult uue kohtuotsuse. KrMS § 335 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus kohtulikul uurimisel järgima sama seadustiku §-de 286−298 sätteid, 5(8)
1-21-3063 mis reguleerivad kohtulikku uurimist maakohtus. Seega toimub apellatsioonimenetluses kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Uusi faktilisi asjaolusid võib ringkonnakohtus tuvastada eelkõige juhul, kui pärast esimese astme kohtu otsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid. Seejuures võib täiendava tõendiga olla tegemist ka siis, kui maakohus on tunnistanud selle põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja. (Vt viidatud 3-1-1-14-14, p-d 717–718.)
28.Kuna praeguses asjas luges ringkonnakohus jälitustoimingutega kogutud tõendid lubatavaks, oli ta seega pädev need prokuratuurilt vastu võtma, uurima neid kohtuistungil vahetult ja hindama kogumis maakohtus uuritud tõenditega, mille avaldamist ringkonnakohtult taotleti või oleks taotletud.
29.Asjakohatu on ringkonnakohtu argument, et ta ei saa jälitustoimingutega kogutud tõendeid hinnata, kuna prokuratuur ei lisanud neid apellatsioonile. Kolleegium märgib, et kõnesolevate tõendite apellatsioonile lisamata jätmine oli põhjendatud, sest esmalt tuli ringkonnakohtul anda hinnang maakohtus ebaseaduslikuks tunnistatud jälituslubade õiguspärasusele. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta prokuratuuri apellatsioonis esitatud taotluse korraldada juhul, kui kohus loeb jälitusload õiguspäraseks, kohtuistung, kus prokuratuur saaks jälitustoimingutega kogutud tõendid kohtule esitada. Hoolimata sellest, et osutatud taotlus oli ringkonnakohtule KrMS § 331 lg 12 järgi siduv (RKKK 26.02.2014, 3-1-1-123-13, p 8.2), vaatas ta kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses.
30.Jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavuse hindamisel tehtud maakohtu vea kõrvaldamist apellatsioonimenetluses ei muutnud võimatuks ka ringkonnakohtu osutatud vajadus tagada süüdistatavale edasikaebeõigus tõendite osas. Kõnesolev küsimus võib aktualiseeruda eeskätt vaid juhul, kui ringkonnakohus peaks süüdistatava süüdi tunnistama. See, et esimest korda alles ringkonnakohtus süüdi tunnistatud isik ei saa kassatsioonimenetluses vaidlustada süüdimõistmise aluseks olnud faktilisi asjaolusid, riivab süüdistatava edasikaebeõigust (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 24 lg 5 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6). Senises kohtupraktikas on niisugust edasikaebeõiguse riivet peetud aga järgmistel põhjustel üldjuhul põhiseaduspäraseks.
31.Kuigi kassatsioonimenetluses ei saa tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud. Seega saab ringkonnakohtu hinnangut tõenditele kassatsioonimenetluses teatud ulatuses kontrollida ja võimalikud vead kõrvaldada Riigikohtus. Kuigi edasikaebeõigust on kitsendatud, on see põhiõiguse riive kehtestatud seadusega (KrMS § 340 lg 4 p 2, § 341 ja § 363 lg 5) ja lähtub kassatsioonimenetluse kui õigusliku vaidluse lahendamise olemusest. Samal ajal ei piira kassatsioonimenetlus ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus. (Vt lähemalt viidatud 3-1-1-14-14, p-d 715–720.)
32.Eelmärgitu ei välista, et mõnes kohtuasjas võib uue kohtuotsuse tegemine apellatsioonimenetluses rikkuda süüdistatava edasikaebeõigust. Sel juhul nõuab KrMS § 341 lg 3 põhiseaduskonformne tõlgendus kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Menetletavas asjas ei ole aga ringkonnakohus toonud esile ühtegi asjaolu, mis lubaks asuda seisukohale, et ringkonnakohtus tehtav võimalik uus otsus riivaks süüdistatava edasikaebeõigust ebaproportsionaalselt.
33.Ehkki menetlusökonoomia argument ei ole KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel esmane ega otsustav kriteerium, peab ringkonnakohus sellega siiski arvestama (vt viidatud 3-1-1-14-14, p 707; 3-1-1-109-15, p 128 ja 1-20-3082/62, p 17). 6(8)
1-21-3063
34.Käimasolevat kriminaalmenetlust alustati rohkem kui kümme aastat tagasi ja süüdistatavat on see mõjutanud juba üle üheksa aasta. Vaatamata süüdistatavast endast tingitud viivitustele on mõistlik menetlusaeg selles asjas kas juba möödunud või vähemalt lähiajal möödumas. Päris tähenduseta pole seegi, et ringkonnakohus toimetas kirjalikku apellatsioonimenetlust rohkem kui üheksa kuud, pikendades kahel korral lahendi tegemise tähtaega, andes lõpuks hinnangu üksnes jälituslubade õiguspärasusele. Apellatsioonikohus saatis kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Seega tuleks maakohtus süüküsimuse lahendamist alustada otsast peale (vt ka RKKK 08.04.2020, 1-15-6483/415, p 28). Kõik need asjaolud räägivad ühemõtteliselt kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise vastu.
35.Kokkuvõttes ei nähtu ringkonnakohtu määrusest, et praegusel juhul oleksid täidetud tingimused selleks, et saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. See toob kaasa vaidlustatud kohtumääruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks ringkonnakohtule.
36.Saates kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda kaitsjate väiteid, mis puudutavad tühistatavas määruses tehtud järeldusi jälituslubade seaduslikkuse kohta. Selles küsimuses tuleb kujundada seisukoht kriminaalasja lahendaval uuel kohtukoosseisul.
37.Ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punktis 2 on märgitud, et prokuratuuri apellatsioon rahuldatakse osaliselt ja kannatanu apellatsioon jäetakse rahuldamata. Määruse põhiosas tõdes ringkonnakohus, et ta ei kujunda seisukohta kannatanu apellatsiooni kohta, kuna selles taotletakse sisuliselt üksnes avalik-õiguslike nõudeavalduste rahuldamist, mis ei ole praeguses menetlusetapis võimalik. Kolleegium märgib, et olukorras, kus kohus ei võta edasikaebuse põhjendatuse suhtes seisukohta, jätab ta selle kaebuse läbi vaatamata, mitte rahuldamata. Samas praegusel juhul tühistas ringkonnakohus maakohtu õigeksmõistva otsuse, nagu ka kannatanu seda apellatsioonis muu hulgas taotles. Seega, tegelikult rahuldas ringkonnakohus osaliselt ka kannatanu apellatsiooni ja määruse resolutiivosas tehtud märge apellatsiooni rahuldamata jätmise kohta on eksitav. (III) Kokkuvõte ja määruskaebemenetluse kulu
38.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 6, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2025. a määruse, välja arvatud apellatsioonimenetluse kulu hüvitamist puudutavas osas, ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsjate määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
39.Väljaspool kaebuse piire osutab kolleegium ilmsele eksimusele süüdistuses märgitud kuriteo kvalifikatsioonis. KarS § 3891 lg-te 1, 2 ja 3 – § 22 lg 3 järgi ei ole võimalik kedagi süüdi tunnistada. KarS § 3891 lg 2 sätestab – ja sätestas ka enne 1. jaanuarit 2015 – sama paragrahvi esimeses lõikes ette nähtud kuriteo kvalifitseeritud (raskema) koosseisu. Seega hõlmab inimese süüditunnistamine KarS § 3891 lg 2 järgi ka tema tegusid, mis eraldivõetuna oleksid kvalifitseeritavad sama paragrahvi esimese lõike (põhikoosseisu) järgi, s.o kogumit ei teki (vt ka RKEK 22.02.2013, 3-1-1-106-12, p 23). KarS § 3891 lg 3 näeb aga ette üksnes juriidilise isiku vastutuse ja inimest selle sätte järgi süüdi tunnistada ei saa.
40.Kaitsjad esitasid taotluse hüvitada süüdistatavale 5885 eurot 28 senti, mis maksti kahele lepingulisele kaitsjale Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses osutatud õigusteenuse eest. Kolleegium rahuldab selle taotluse osaliselt. Määruskaebemenetluse maht ei ole suur ja kaitsjate kaebuses käsitletud küsimused ei ole õiguslikult kuigivõrd keerukad. Märgatav osa kaebusest koosneb Riigikohtu praktika refereeringutest. Kolleegium möönab, et määruskaebuse koostamiseks võis olla tarvis tutvuda täiendavalt jälituslubade ja nende aluseks olevate taotlustega. Arvestades aga seda, et sama kaitsja osales menetluses ka varem ja vaidlus jälituslubade seaduslikkuse üle pole uus, on enam 7(8)
1-21-3063 kui kuue tunni pikkune ajakulu lubadega tutvumiseks ülemäärane. KrMS § 175 lg 2 välistab võimaluse hüvitada süüdistatavale ka tema teisele kaitsjale sisuliselt samade ülesannete täitmise eest makstud tasu (viidatud 1-20-3101/99, p 127). Neid asjaolusid arvestades loeb kolleegium KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel praeguses määruskaebemenetluses mõistlikuks kaitsjatasuks 2500 eurot. See summa tuleb KrMS § 187 lg 1 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.