Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

s.o. 4368 (neli tuhat kolmsada kuuskümmend kaheksa) eurot.

SÜÜDISTUS

Käesolevas kriminaalasjas on Jaanar Sõmerile süüdistus esitatud selles, et tema 19.12.2020 kella 16:30 paiku x x x x x x x x Coop q kaupluse ees ähvardas alaealist, xx-aastast, XX’i (sünd. xx.xx.xxxx) oma seadusliku tulirelvaga Walther-PPQ. Relvaga ähvardamine seisnes selles, et Jaanar Sõmer öeldes kurja häälega „x jää seisma“ sihtis tulirelvaga Walter-PPQ XX suunas ning tegi relvaga laadimise liigutuse, mille tagajärjel XX tundis hirmu ja ohtu oma elule. Tervisekahjustuse tekitamisega ähvardades, kasutades tulirelva, mistõttu oli kannatanul alus karta ähvarduse täideviimist, pani Jaanar Sõmer tahtlikult toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, arvestades kohtus uuritud tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et J. Sõmerile esitatud süüdistus KarS § 120 lg 1 järgi on tõendamist leidnud. Kohtus on üle kuulatud kannatanu (tl 78 pöördel-23 pöördel), süüdistatav (tl 107-113) ja tunnistajad AA (tl 83 pöördel-86), SS (tl 86-88), EE (tl 88-89), VV (tl 89 pöördel-91), FF (tl 93-94), KK (tl 99103). Poolte vahel puudub vaidlus ja kohtus on tõendamist leidnud, et 19.12.2020 kella 16:30 paiku x x x x x x x x x Coop q kaupluse juures J. Sõmer ja kannatanu XX viibisid. J. Sõmer end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista, tema väitel ta kannatanut ei ähvardanud, relva ähvardamiseks välja ei võtnud. Ta võttis kätte taskulambi ja tegi sellega klõpsu. Kaitsja on seisukohal, et J. Sõmer tegutses hädakaitseseisundis/hädaseisundis, isegi kui ta oleks tulirelva välja võtnud. 1.Kohus kõigepealt annab hinnangu menetluses tõusetunud üldistele küsimustele. 1.1.Tunnistaja DD kohtueelses menetluses antud ütluste lubatavus tõendina. Tunnistaja DD on rahvastikuregistri teatise kohaselt surnud (tl 46). Prokurör esitas kohtule tema kohtueelses menetluses antud ütlused (tl 47-48) KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel. Kaitsja avaldas, et DD ütlused on ebausaldusväärsed, sest need on liiga sarnased teiste tunnistajate ütlustega, ei ole kohe üle kuulatud, ülekuulamine on toimunud kaks päeva hiljem, kaitsja ole saanud tunnistajat küsitleda. Kohus leiab, et täidetud on KrMS § 291 lg 1 p 1, lg 3 nõuded ja tunnistaja DD kohtueelses menetluses antud ütlused on lubatav tõend. Kohus märgib, et asjaolu, et ütlused on teiste tunnistajatega sarnased, ei muuda tõendit automaatselt ebausaldusväärseks. Kohus hindab tunnistaja ütlusi nagu kõiki kohtule esitatud tõendeid ja annab arvamuse, kas ütlused on usaldusväärsed. Kaitsja vastuväide ülekuulamise aja kohta ei ole asjakohane – kaks päeva peale sündmust ülekuulamine on ajaliselt sündmusele väga lähedal, kohtus me arutame seda sündmust ja küsitleme isikuid, kui on möödunud pea kolm aastat. Kohus märgib, et KrMS § 291 lg 3 ei sea ütluste vastuvõtmise tingimuseks, et kaitsja peab olema saanud tunnistajat küsitleda – p 3 kohaselt peab tõendi taotleja vastaspoolel olema küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Kaitsja ei ole avaldanud, et tal ei ole olnud võimalik tunnistaja DD ütlustele vastuväiteid esitada. 1.2.Kaitsja – tunnistajatena esitatud isikud ja nende ütlused ei ole usaldusväärsed, sest nad on ise eelnevalt rikkunud avalikku korda. Nii süüdistatav kui tunnistaja KK on avaldanud, et nn X pundiga on enne 19.12.2020 olnud x vahel pidevalt probleeme, on paugutanud. KK on avaldanud, et politseisse ei pöördunud, sest nad tulevad liiga hilja või ei ole poistel enam pauguteid. Tunnistaja KK on rääkinud ka teiste isikute poolt (s.h ka OO poolt) talle räägitud probleemidest; juttudest, mida on kuulnud rongis või öelnud, üldiselt, et kellelegi ei meeldinud paugutamine ja inimesed on helistanud politseisse. Kohus märgib, et kuna ei seisne KrMS § 66 lg 2-1 nimetatud aluseid, siis KKe poolt avaldatu, mida ta on kuulnud teistelt inimestelt nn X pundi kohta, ei ole käesolevas asjas tõendiks. J. Sõmer räägib, et pool küla kartis neid poisse niikuinii. Kaitsja küsimusele, et nad on alaealised, kuidas siis nii, vastab - nad ei olnud alaealised, tundsid ainult X. Nimetab täisealist W, kes on kellegagi füüsiliselt arveid klaarinud. J. Sõmer räägib ühest mitte kõige paremal järjel olevast pundist, tema meelest olid nad paberitega, ei ole täiemõistuslikud, politseil on nendega tegemist olnud. J. Sõmeri ütlustest tuleneb, et x vahel ei olnud enne 19.12.2020 rahu rikkujateks mitte ainult nn X punt, nimetab ka teisi isikuid, kellel ei ole käesoleva menetlusega puutumust.

PPA on 29.09.2023 kaitsja järelpärimisele (soovis kõiki 2019, 2020 x x politseile tehtud väljakutsed, kaebused, avaldused avaliku korra rikkumise kohta seoses X ja tema kaaslaste tegudega, tl 69-70) vastanud (tl 73-74), et politseiandmebaasis on leitud kaks avaliku korra rikkumise juhtumit x x, mis on seotud XX: -10.09.2019 – teataja sõnul käisid kaks poissi (X ja G) hilisõhtul akendele kloppimas, avaldaja vestles poistega järgmisel päeval, menetlust ei alustatud; -23.09.2020 – valdaja sõnul kaks poissi mängivad happega, valasid trepi juurde ja tahtsid ka aknale valada. Patrull kohapeal tuvastas, et tegemist bensiiniga, mida kallati ja põlema ei pandud. Patrull vestles avaldaja ja noormeestega. Politsei lahkudes avaldaja helistas uuesti, et noormehed jooksevad ringi ja karjuvad, koputavad uste ja akende peale. Tehtud kohalikule omavalitsusele teatis korrarikkumise toime pannud lapse ja abi vajava lapse kohta. Menetlust ei alustatud. Tunnistaja VV avaldas, et meenub, et enne 2020 detsembrit x vahel on probleeme olnud pundiga, kelle eesotsas on X, on kuulda olnud, et on problemaatilised, täpsemalt ei mäleta. Tunnistaja FF avaldas, et ise x ei ela, tema ennast ohustatuna ei tundnud, on teiste käest kuulnud, et x oli üks probleemne noorukite kamp. Kohus leiab, et politsei vastus ei kinnita tunnistaja KKe sõnu, et x elanikud on korduvalt ja korduvalt pöördunud politsei poole seoses XX ja tema kaaslaste paugutamisega. Selle teemalisi pöördumisi registreeritud ei ole. XX, AA ja K. EE tunnistasid kohtus, et enne 19.12.2020 nad on x korrarikkumisi toime pannud. Kõik kolm on rääkinud raudteejama maja akende lõhkumisest, kividega loopimisest kambakesi. XX on tunnistanud, et enne 2020 detsembrit oli raudteejaama juures, mis asub J. Sõmeri maja lähedal, paugutamine, oli võimsam pauguti, käis kõva kärakas. Seega on tõendatud, et kannatanu ja temaga koos 19.12.2020 x poe juures olnud tunnistajad on enne 19.12.2020 toime pannud korrarikkumisi, kuid kohus märgib, et eelnimetatud asjaolu, ei muuda nende ütlusi automaatselt mitte usaldusväärseks. Kohus hindab kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. 1.3.Süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise koha määratletus. Esitatud süüdistuse kohaselt toimus kuriteosündmus x Coop kaupluse ees, kuid kannatanu, tunnistajate ja ka süüdistatava ütluste kohaselt sai sündmus alguse kaupluse eest, kus süüdistatav hüüdis kannatanut. Nii süüdistatav, kannatanu kui tunnistajad kinnitavad, et seejärel liiguti kaupluse kõrvale (täpsemaid asukohti analüüsib kohus hiljem). Kohus on seisukohal, et üheselt on arusaadav, millisest sündmusest käis jutt ja kuriteosündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi või looduses meetri täpsusega. Kuriteo toimepanemise koht peab olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Kohus leiab, et süüdistus vastab eelkirjeldatud nõuetele, süüdistatav on menetluse käigus avaldanud oma seisukohad, miks ta talle süüks arvatud tegu toime panna ei saanud. 2.Objektiivne koosseis KarS § 120 kuriteo objektiivse koosseisu moodustab spetsiifiline tegu – ähvardamine, mille sisu on tapmine, tervisekahjustuse tekitamine või olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine ning mis on veenev. Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine, mis on suunatud teistes inimestes hirmutunde tekitamisele. Teadvustamine on võimalik ka konkludentselt – teoga, millest kahju tekkimist on võimalik üheselt järeldada. Nii on tapmisähvardusena käsitatav püstoli näitamine. Lubadus kasutada relva tuleb alati lugeda ähvardamiseks tervisekahjustuse tekitamisega (J. Sootak ja

P. Pikamäe, Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne lk 481, 482, p 3.1; 3.2.1; 3.3.2, Tallinn, 2021).

Tunnistaja SS ütluste kohaselt poe kõrval on väike valgustus. Tunnistaja on märkinud tänavavalgustuse asukoha kaardil X-ga (tl 20). Kaardil on märgitud x tänaval asuv tänavavalgustus. Tunnistaja EE on märkinud tänavavavalgustuse kaardil X-ga (tl 21), x tänaval. Tunnistaja DD on kinnitanud, et kohas, kus J. Sõmer kannatanut relvaga ähvardas, on tänavavalgustus. Tunnistaja FFi, q Coop klienditeenindaja, ütluste kohaselt bussipeatuses oli valgustus ja natuke poe eest kõrvale. Otseselt poe akna taga tänavavalgustust ei olnud. Poe külje peal x tänaval oli lamp. Kaitsja küsimusele, kas tänavalgustus oli poe juures pimedal ajal puudulik, vastas tunnistaja – ei oska öelda, kas puudulik, kindlasti põles seal õhtul kella viie ajal. Seda, kas tänavavalgustus sellel õhtul põles ta ei oska öelda, ta ei näinud, mis väljas toimus ja polnud aega jälgida ka. Tunnistaja KKe ütluste kohaselt kui ta poodi läks, oli videvik, natuke pime. Tollel ajal oli vähem tänavavalgustust seal kandis. Poe esine tuli ei põlenud, tuli, mis oli, oli seest väljakumav valgus. Tänavavalgustus ei põlenud. Poe ees on mitu posti, mingi aeg põlesid üle ühe. X tänava valgustust nägi nii palju, kui poe eest nägi, oli pime aga sinna poole ei liikunud. Kui trepi peal seisad, siis näed seda nurka seal. Kohus märgib, et KKe ja FFi ütlused on kokkulangevad, et poe ees oli sel õhtul pime. Kohus märgib, et KK tuli poodi teiselt poolt, poe selles otsas, kus sündmus toimus, sel õhtul ei käinud, seega täpseid valgustusolusid ei tea. Kohus loeb olustiku vaatlusprotokolliga, FFi ja kannatanu ütlustega tõendatuks, et tänavavalgustid olid poest natuke kõrval - üle tee x tänaval ja x tänaval. A on märkinud x tänava posti asukoha, kuid kinnitanud, et x tänaval oli tänavavalgustus, posti asukohta ei mäleta. Tunnistajad SS ja EE. on märkinud x tänava posti asukoha. Seega loeb kohus tõendatuks, et nii x tänaval kui x tänaval olid ka sündmuse toimumise ajal tänavavalgustuspostid. Kannatanu ja tunnistajad AA, SS, DD on öelnud, et nägid süüdistatava tegevust tänu tänavavalgustusele, poe kõrval oli valge. Kohus leiab, et kannatanu ja tunnistajate ütlusi kinnitab ka FFi poolt öeldu - ei oska öelda, kas seal tänavalgustus oli puudulik, kindlasti põles seal õhtul kella viie ajal. Kohus leiab, et tunnistaja sellised ütlused ei kinnita süüdistatava versiooni, et x tänaval kaupluse otsas sel ajal tänavavalgustusposti ei olnud ja sündmuskoht oli pime. Tunnistaja on öelnud, et õhtul kella viie ajal tänavalgustus kindlasti põles. Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et tänavavalgustus oli sündmuskohal süüdistatava tegevuse nägemiseks piisav ja süüdistatava ütlused, et sündmuskoht oli pime, ei ole tõendatud.

temaga koos olnud tunnistajad ja KK kinnitavad kokkulangevalt, et KK keelas poisse, käskis neil poe eest ära minna, mille peale XX vastas talle, et Eesti on vaba riik ja ei pea sealt kuskile minema. KK läks poodi, poisid jäid poe ette. KK väljus poest ja läks koju. K. EE KKt ei näinud, oli ilmselt poes. Kannatanu ja tunnistajate SSi, DD, AA, K. EE ütluste kohaselt mingi aja pärast sõitis poe ette autoga J. Sõmer. Kannatanu XX ütluste kohaselt J. Sõmer tuli autoga sinna, tuli autost välja, hakkas nimepidi kutsuma – „X tule siia, X tule siia“. Ütles teistele, et lähme ära. Jõudsid poe küljele, oli kaugemal, kuulis relva laadimise häält, vaatas taha, Jaanar sihtis relvaga, oli kuskil 10 m kaugusel ja siis hakkas jooksma. Relva laadimise kuulmise hetkel vaatas ta tagasi ja 24.01.2023 ütluste olustikuga seostamisel on kannatanu samuti näidanud J. Sõmeri ja enda asukohta (tl 44). Kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks on kohtuistungil avaldatud kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt XX on öelnud, et kui kuulis relva laadimise heli, ei hakanud enam tagasi vaatama ja jooksis x tänava suunas. Kohtuistungil kannatanu ei osanud selgitada, miks ta on tagasi vaatamise kohta erinevaid ütlusi andnud. Kannatanu kinnitas kohtus, et mäletab, et vaatas tagasi. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ütluste vastuolu puhul saab kasutada kohtus antud ütlusi, kui need on usaldusväärsed. Kohus edaspidi uurib, kas kannatanu ütlused, et ta laadimishäält kuuldes vaatas tagasi, on usaldusväärsed. Relvaga kannatanu sihtimist on kinnitanud ka tunnistaja AA – J. Sõmer hüppas autost välja ja karjus, et „X siia“ või midagi sellist. Siis X läks S poe külje poole. Sõmer tõmbas välja püstoli, vinnastas selle ja sihtis Xe poole ja siis X jooksis ära. X vaatas korraks J. Sõmeri poole ja kohe kui nägi, et tal midagi käes on, hakkas jooksma. Tema ise nägi relva nägi 2- 3 meetri kauguselt. Poe külje peal oli valge ja nägi ära, et see oli püstol ja nägi täpselt ära, et ta vinnastas selle ja sihtis. J. Sõmer jäi sekundiks seisma, pani relva ära, keeras nende poole ja ütles, et saage enne 18 ja siis paugutage ja tehke seda metsas. Tunnistaja DD ütluste kohaselt XX ja J. Sõmer liikusid poe kõrvale kiirel sammul. J. Sõmer jäi poe kõrval kaubatee muruplatsil seisma, võttis paremalt poolt puusal olevast kabuurist püstoli ja tegi laadimisliigutuse – võttis vasaku käega relva pealt kinni ja oli kuulda klõpsatus. See oli 100 % püstol, sest nägi seda 1,5 meetri kaugusel temast, seal oli tänavavalgustus. X oli Jaanarist ca 3 meetri kaugusel, relva laadimise heli peale keeras end ringi, Jaanar sihtis püstoliga Xe suunas. X ütles, et ära tee ja jooksis eemale pimedasse. Jaanar oli väga närvis sel hetkel kui ta relva haaras. Jaanar pani relva kabuuri, tuli nende juurde ja ütles, et minge paugutage kuskil metsas, mitte keset alevikku. SSi ütluste kohaselt kui Jaanar autost välja tuli, hüüdis kurja häälega – X siia. Hakkasid Xega kiire kõnniga eemale minema, kartsid natuke, jäid poe külje peal seisma. Teised tulid ka järgi. Oli Jaanarist umbes 2 meetri kaugusel. Teised olid 3-4 meetri kaugusel. Sõmer ja X vestlesid ja siis läks Jaanar natuke närvi ja tõmbas enda vasaku puusa poolt kabuurist püstoli ja sihtis Xe poole, X kuulis relva laadimise häält ja nägi sihtimist. X oli relva laadimise hetkel 15-20 meetri kaugusel. Tegemist oli pimeda ajaga, kuid näha oli piisavalt, selle jaoks oli valgustus piisav. K. EE, kes jäi poe ette, kinnitas, et kohe kui teised peale J. Sõmeri äraminekut poe nurga tagant välja tulid, ütlesid, et Jaanar oli relva välja tõmmanud ja Xe poole sihtinud (ütlused kasutatavad teiste ütluste usaldusväärsuse kontrolliks KrMS § 66 lg 2-1 p 2 alusel). Kannatanu XX, tunnistajad SS ja AA on kaardile märkinud sündmuskohal isikute asukohad selle hetkega, kui nad nägid J. Sõmeri käes relva (tl 18-20). Samuti on skeemi joonistanud DD (tl 49). Kohus märgib, et kui teised isikud märkisid asukohad kohtuistungil neile esitatud kaardile, siis DD on teinud omakäelise joonistuse kohtueelsel uurimisel. Kohus märgib, et DD skeemilt nähtuv ja tema

ütlused ei ole kokkulangevad, kui võrrelda proportsioone poe külje pikkusega. Asukohtade proportsioonid on tema ütlustega kooskõlas – tema oli J. Sõmerist 1,5 m kaugusel ja XX oli J. Sõmerist 3 m kaugusel. Seega skeemil olev pood on joonistatud väiksemana. Süüdistatav on märkinud isikute asukohad, kui ta väidetavalt tegi taskulambiga klõpsu (tl 75). Süüdistatav on enda asukoha relva laadimise/taskulambi klõpsu tegemise ajal määranud oluliselt kaugemale kui teised sündmuses osalenud, sündmust pealt näinud isikud, poe küljest umbes poe küljepikkus edasi. Süüdistatav on selgitanud, et kui poe nurga tagant välja jõudis, XXu enam ei näinud, ta oli kadunud pimedusse, enda ees kedagi ei näinud, mingid kujud olid külje peal. DD ja AA tulid vastu kui tagasi auto juurde läks. Kohus leiab, et kannatanu ja tunnistajate SSi, AA ja DD ütlused kannatanu ja J. Sõmeri asukoha kohta ajal, mil J. Sõmer relva välja võttis, laadimisliigutuse tegi ja kannatanut sihtis relvaga, on kokkulangevad. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad (RK 18.02.2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-12). Kohus leiab, et tunnistaja VV ütlusi saab kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks KrMS § 66 lg 2-1 p 2 alusel, tunnistaja läks kannatanu juurde kohe pärast kannatanu poolt kuriteosündmusest teatamist. Vahetult peale kuriteosündmust on XX talle ähvardamisele eelnenud sündmust kirjeldanud nii nagu ta kohtus rääkis. XX rääkis VV, et kuulis relvaga laadimise liigutust, seda ise ei näinud. Siis oli pöördunud selle meesterahva poole, oli väidetavalt näinud käes meesterahval relva ja siis oli jooksnud ära. Kohus leiab, et VV ütlused kinnitavad kannatanu ütluste järjepidevust. Seega kannatanu poolt kohtuistungil avaldatud asjaolu, et ta peale laadimisliigutuse kuulmist J. Sõmeri poole tagasi vaatas, kinnitab tema poolt V räägitu ning ka tunnistajad DD ja AA. Kuna kannatanu ise kohtus kinnitas, et mäletab, et vaatas peale laadimisliigutuse kuulmist J. Sõmeri poole ja nägi relva, seda kinnitavad ka teised kohtule esitatud tõendid, siis kohus loeb kannatanu eelkirjeldatud ütlused usaldusväärseks. Süüdistatav on ise tunnistanud, et poe ette keerates kiirendas autoga. Aimas, et XX on seal, kui autost välja hüppas, tundis XX kõnnaku ära. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused kinnitavad, et sündmuskohale saabudes oli ta ärritunud. Süüdistatava ütlustest on näha, et XX oli tema jaoks isik, kes alatasa pahandusi tegi. Kinnitas, et teisi ei tundnud, teadis XXu, ütleb – X punt. Sündmuskohal oli isikuid rohkem, teised ei liikunud temast koheselt eemale, siiski asus ta XXu jälitama. XX on öelnud, et J. Sõmer hüüdis teda ülbe, kurja häälega. SS on J. Sõmeri häält kirjeldanud - range, kuri hääl. K. EE sõnade kohaselt oli J. Sõmeri hääl argessiivne, AA iseloomustab kohale saabunud J. Sõmerit – vihane, ärritunud. DD sõnade kohaselt hüppas J. Sõmer autost välja, oli väga närvis. Kohus näeb, et tunnistaja SSi ütlused sündmuse kulgemise kohta on teiste kohal olnud isikute ütlustest mõnevõrra esinevad – kirjeldab XX ja J. Sõmeri jutuajamist ning asjaolu, et J. Sõmer võttis relva vasakult poolt kabuurist. DD on kinnitanud, et J. Sõmer võttis relva paremalt, mida on kinnitanud ka J. Sõmer ise. SS on kirjeldanud oma asukohta relva väljavõtmise ajal – oli küll Jaanarist 2 meetri kaugusel, kuid Jaanari külje taga. SS on avaldanud, et kui nägi relva, tuli ärevushoog, kartis, hirm oli, taganes kui püstolit nägi. Kohus leiab, et arvestada tuleb SSi ütluste usaldusväärsuse hindamisel, et ta oli sündmuse ajal xxaastane ja tundis relva nägemisel ise suurt hirmu, on seda kirjeldanud ärevushoona, siis sellest võis

olla mõjutatud ka tema poolt sündmuste täpne tajumine. Samas ei ole SSi poolt kirjeldatu oluliselt erinev kui teiste poolt räägitu. Seega leiab kohus, et tõendite kogumist tuleb välja jätta SSi ütlused osas, milles ta väidab, et J. Sõmer tõmbas relva välja vasakul pool olnud kabuurist ja kus ta kirjeldab jutuajamist J. Sõmeri ja XX vahel. Seega J. Sõmeri ütlused sündmuskohal liikumise, tema enda ja teiste isikute asukoha kohta ajal kui tegi taskulambiga klõpsatuse/ähvardas M.Xu relvaga on oluliselt erinevad kannatanu ja temaga koos olnud poiste ütlustest.

erinevalt. Ütlustest ei paista, et isikud oleks ütlused kokku leppinud. Kannatanu ja temaga koos poe otsas olnud isikud on kõik kinnitanud, et on kindlad, et nägid, et J.Sõmeril oli käes relv, millega tegi laadimisliigutuse ja sihtis sellega XXu. K. EE ütlused osas, milles ta sündmust nägi, kinnitavad teiste ütlusi. Eelnimetatud isikute ütlused on kokkulangevad ka tunnistaja KKe ütlustega selles osas, mis asjaoludel ja kuidas KK poistega poe ees kokku puutus. Kohus leidis eelnevalt, et J. Sõmeri ütlused ei ole usaldusväärsed sündmuskoha valgustuse osas. Samuti leiab kohus, et J. Sõmeri ütlused, et seal sündmuskohal oli ilmselt rohkem inimesi, kui kohtuistungil on räägitud, on paljasõnalised, selle tõendamiseks kohtule tõendeid esitatud ei ole. Kohus leiab, et tunnistajate ütlused selle kohta, kus nemad ajal, kui J. Sõmer XXu relvaga ähvardas, asusid, on vastuoludeta ja eluliselt usutavad. Nii kannatanu, tunnistajad kui süüdistatav ise on kinnitanud, et J. Sõmer hüppas autost välja ja kohe hakkas XXu kutsuma. Seega eemaldus XX J. Sõmerist (koos SSiga) kiiremini, DD ja AA liikusid poe otsa poole aeglasemalt, sest J. Sõmer neile tähelepanu ei pööranud. J. Sõmer järgnes kiirelt XX. J. Sõmer on ka ise kirjeldanud, et sündmus võis kesta u 40 sekundit. J. Sõmer oli ärritunud ja eesmärk oli XX kätte saada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et J. Sõmeri ütlused selle kohta, kuidas isikud paiknesid ja et XXu ei olnud üldse enam näha, kui ta taskulambiga klõpsu tegi, ei ole usaldusväärsed. Tunnistajad kinnitavad, et J. Sõmer peale seda kui sihtis XXu, pani relva ära ja lahkus. Ka J. Sõmer kinnitab, et peale klõpsu lahkus. Kohus leiab, et J. Sõmer on taskulambiga klõpsu tegemise versiooni esitanud, et lükata ümber, et ta ärritununa sündmuskohal võttis välja kaasas olnud relva, tegi laadimisliigutuse ja sellega kannatanut sihtis. Peale eelkirjeldatud tegevust ilmselt sai aru, et relva väljavõtmine ja sellega kannatanu sihtimine oli lubamatu, lahkus koheselt sündmuskohalt. Kohus jätab J. Sõmeri ütlused selle kohta, et ta võttis taskust taskulambi ja hoopis sellega klõpsu tegi kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja. Kohus leiab, et uuritud tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb eelpoolkirjeldatud vahetult uuritud usaldusväärsest tõendikogumist – tunnistajate ja kannatanu ütlustest. Tuvastamist on leidnud objektiivse koosseisu tunnuseks olev tegu – J. Sõmeri poolt kannatanu XX ähvardamine relvaga - tehes relvaga laadimise liigutuse ja sihtides tulirelvaga WalterPPQ XX suunas.

Kohtu hinnangul asjaolu, et kannatanu helistas häirekeskusesse peale sündmust mitu tundi hiljem, ei sea samuti kannatanu ütlusi kahtluse alla. Kannatanu on ise samuti kinnitanud, et helistas mõne aja möödudes, sõprade ja emaga nõu pidades. Kaitsja on välja toonud, et kriminaalmenetluse algatamise teatises (tl 57) puuduvad andmed, kes kunas on kuriteosündmusest teada andnud. Kohus on seisukohal, et käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo koosseisu tuvastamiseks ei ole sellel tähtsust.

hirmu ja annab aluse põhjendatud kartuseks, et relvaga võidakse talle tekitada mistahes tervisekahjustus.

Kohus eeltoodud ütluste pinnalt leiab, et paukhernestega ei saanud tegemist olla, sest paukherneid ei ole vaja süüdata (https://hansatuled.ee/toode/paukherned/). Tegemist pidi olema mingite teiste pürotehniliste toodetega. Kohtu hinnangul ei saa tuvastada, et KKe poolt pealelõunasel ajal kuuldud paugutamine tuli just poe eest ja et paugutajad samad poisid, kes poe ees olid kui tema poodi läks. Kohus leiab, et tegemist oli SSi ostetud pürotehniliste toodetega ning need tekitasid valgussähvatuse, mis oli ka poodi sisse näha. Need tegid pigem tasast häält, mitte pauku. Inimesed nimetavad pauguks erinevaid asju – enamus on kirjeldanud, et susises, sahises, tegi valgussähvatust; kannatanu on öelnud, et ka väikse paugu. Samas ei ole kohtule esitatud tõendeid, et tegemist oleks olnud alaealistele keelatud pürotehniliste toodetega. Kohus märgib siinjuures, et tunnistajad räägivad „paugutitest“, kuid need ei olnud kindlasti lõhkematerjali seaduses sätestatud pauguti definitsioonile vastava tooted. Isikute poolt kirjeldatu kohaselt oli ilmselt tegemist alaealistele kasutamiseks mõeldud I klassi pürotehniliste toodetega. 14-18 aastastele isikutele on lubatud müüa ainult I klassi pürotehnilise tooteid (Lõhkematerjali seaduse § 4 lg 2 p 1 kohaselt ilutulestikuks mõeldud pürotehnilised tooted jaotatakse järgmistesse kategooriatesse - F1-kategooria – väga madala ohutasemega ja minimaalse müratasemega pürotehniline toode, mis on ette nähtud kasutamiseks piiratud alal ning elamu siseruumis). Lõhkematerjaliseaduse § 41 lg 1 kohaselt F1-kategooria pürotehnilist toodet võib võõrandada vähemalt 12-aastasele isikule, arvestades seejuures tootja poolt pürotehnilise toote pakendile märgitud vanusepiiri. Järgnevalt kohus analüüsib, kas noorukid viskasid pürotehnilise toote tunnistaja KKe suunas ja süütasid pürotehnilisi tooteid ka pärast KKe poolt keelamist ja K poest lahkumist. Kohus leiab, et see asjaolu võib anda teavet, kas süüdistatava ütlused pürotehnilise toote tema auto ette viskamise kohta on tõesed. Nii kannatanu ja tunnistajad AA, SS, DD kinnitavad, et KK ütles neile, et nad häirivad paugutamisega loomi ja inimesi, käskis neil sealt ära minna. Tunnistaja KKe ütluste kohaselt läks ta q Coop poodi ja nägi, et poe ees oli kamp noorukeid, kes loopisid ilutulestikku. Ta nägi, et nad loopisid seda sõitvate autode ette ja naabri hoovi, kus oli suur koer. Nad viskasid pauguteid ka tema suunas, pauguti kukkus umbes meetri kaugusele temast. See pürotehniline toode tegi ainult valgust ja tossu. Seejärel ta ärritunud häälega ütles poistele, et mida nad seal korraldavad, minge poe ukse eest ära, minge oma maja ette ja paugutage seal. XX ütles, et see on vaba maa, nemad võivad teha, mis nad tahavad. Teised irvitasid, naersid. Tunnistajad AA ja SS on kokkulangevalt tunnistaja KKega rääkinud, et nad viskasid pürotehnilise toote, kui KK poe juurde tuli. Tunnistaja AA ütlused ja tunnistaja DD ütlused kinnitavad, et ka peale KKe poes lahkumist jätkasid pürotehniliste toodete viskamist. Tunnistajad ega kannatanu ei ole rääkinud, neilt ei ole ka küsitud, kas nad viskasid pürotehnilise toote J. Sõmeri auto ette. Tunnistaja DD ütluste kohaselt J. Sõmeri auto ette ühtegi nn paugutit ei visatud, aga XXl oli pauguti käes samal ajal ja ta pani selle põlema, aga ta ei visanud seda kuna nägi autot. Ta ei julgenud visata, see põletas kätt ja see kukkus tema kõrvale. Kohus on seisukohal, et DD ütlused on selles osas usaldusväärsed, neid ümberlükkavad tõendid puuduvad. Kohus, vaadates sündmuskohta, x poe esist (fotod 6, 7, tl 40, 41), märgib, et poe ees ei ole palju ruumi. Poisid on kinnitanud, et nad kasutasid pürotehnilisi tooteid poe ees. J. Sõmer lähenes poele mööda poe poolset sõidurada. Kui XX käest kukkus pürotehniline toode maha poe esisel alal sel ajal, kui Sõmer autoga lähenes, võis see J. Sõmerile tekitada valgussähvatuse tõttu tunde, et see visati tema auto ette.

saanud J. Sõmeri õigushüvesid edasi kahjustada või kahjustust suurendada – J. Sõmer ei saanud enda tegevusega enam anda juhtuvale tagasikäiku. J. Sõmer on kirjeldanud, et tahtis XXga rääkida sellest pürotehnilisest tootest, mis oli tema autos ja mille J. Sõmeri sõnade kohaselt XX koos kaaslasega oli nädal varem tema maja ette loopinud. Süüdistatava käitumine, kus järgnetakse teisele isikule eesmärgiga temaga rääkida nädal varem toimunud sündmusest, ei saa olla kuidagi käsitletav vahetult toimuva ründe või vahetult eesseisva ründe tõrjumisena. Seega põhjuseks, et J. Sõmer tahtis XXga rääkida ja talle järgnes, käskis seisma jääda, oli u nädal varem tema maja juures XX poolt kasutatud pürotehniline toode, mis nii XX kui J. Sõmeri sõnade kohaselt oli võimsam kui tooted, mida poisid sel päeval poe ees kasutasid. Nädal varem toimunud ja 19.12 sündmuse puhul ei olnud tegemist kestva ründega, kahjustus oli juba mõlemal juhul tekitatud ning sellele vastamisega ei saanud enam end kaitsta. Kannatanu tegevus – süüdistatavast eemaldumine näitab, et tal ei olnud kavas pürotehniliste toodete kasutamist jätkata. Seega leiab kohus, et J. Sõmer ei tegutsenud hädakaitses, sest ajal, mil ta XX järgnes, ei toimunud tema vastu vahetut õigusvastast rünnet.

KarS § 29 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb hädaseisundi kontrollimisel eristada hädaolukorda (s.o ohtu õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (s.o päästmistoimingut), mida oli vaja ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist, ning päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õigusrikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit aga ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-60-16, p 9).

tõendeid pole esitatud, see on J. Sõmeri hinnang). KKe ütluste kohaselt nädal enne paugutasid noored maja ees, käis suur pauk ta vaatas aknast välja ja nägi, et XX sõbraga kiirel sammul naerdes läks minema. Õues leidis suure pauguti kesta, mille peal oli kirjas üle 16-aasta ja tiheasustuses ei tohi kasutada. Kohus on seisukohal, et tegemist ei olnud aga vältava ohuga vaid ajaliselt eraldi piiritlevate konkreetsete sündmusega. Kaitsja poolt väljatoodud XXga seotud avaliku korra rikkumised x x on 2019. ja 2020. aastal (Lääne prefektuuri vastus tl 73), ei olnud seotud pürotehniliste toodetega (ilutulestikuga) ning need sündmused kogumis samuti ei muuda avaliku korra rikkumistest tulenevat ohtu vältavaks. Kohus seega tuvastas ex ante objektiivse vaatleja poolt vahetu akuutse ohu õigushüvele.

ka rahulikult XXga rääkimisega. J. Sõmer hirmutas XXu koheselt sündmuspaigale jõudes, andes talle kurja, valju häälega korralduse enda juurde tulla. J. Sõmer kasutab pürotehnilise toote auto ette viskamisest rääkides – pürotehniline toode lendas tema auto ette seega ta ei teadnud, kes oli viskaja, sellest hoolimata läks XXu taga ajama. Mis ongi seletatav sellega, et tegelikult läks J. Sõmer XXga klaarima nädal varem toimunud pürotehnilise toote kasutamist tema kodu lähedal, mis ei olnud jätkuv oht. Kohus leiab, et J. Sõmer oli enne 19.12 poe ette sõitmist XX suhtes negatiivselt meelestatud. Ta oli ärritunud ja olukord muutus sisuliselt omakohtuks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et J. Sõmeri tegu ei olnud õigushüve päästmistoiming.

KarS § 56 lg 2 kohaselt vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Süüdistusakti ankeetandmetes on kirjas, et J. Sõmer on karistamata. J. Sõmer on istungil tunnistanud, et mingeid õigusrikkumisi peale liiklustrahvide (mida on ka väga vähe olnud) tal ei ole. Kuriteosündmusest on möödunud pea kolm aastat, kohtule ei ole esitatud tõendeid, et selle aja jooksul J. Sõmer oleks õigusrikkumisi toime pannud. Seega J. Sõmeri isik ei tingi talle sanktsioonis ette nähtud raskeima karistuse, s.o vangistuse mõistmist. Kohus leiab, et karistuse mõistmisel omab tähtsust ka karistuse üldpreventiivne eesmärk. Kaitsja on ette heitnud, et selle asemel, et tagada avalik julgeolek ja kord, esitab prokuratuur süüdistusi avaliku korra kaitsele väljaastuvate isikute vastu. Kohtus uuritud tõendid ei kinnitanud, et J. Sõmer oleks tegutsenud hädakaitses või hädaseisundis. Kohus leiab, et kuna J. Sõmer oli enda jaoks leidnud isiku, kes koos oma „pundiga“ selle perioodi x aleviku kõikides korrarikkumistes süüdi oli, siis ei suutnud ta oma käitumist XXga kohtudes kontrollida. Kui J. Sõmer arvas, et XX ja tema sõber nädal varem kasutasid pürotehnilist toodet, mis oli tsiviilkäibes keelatud, siis see oli olukord, kus kindlasti oleks pidanud pöörduma nii avaliku korra kaitsmiseks kui isikute elu ja tervise kaitseks politsei poole. See, et J. Sõmer seda eset endaga autos kaasa vedas, ei olnud sobiv abinõu uute võimalike õigusrikkumiste ärahoidmiseks. J. Sõmeri hinnang, et politsei pole midagi varem ette võtnud, ei ole asjakohane, sest politsei teatest ei nähtu, et keegi oleks enne 19.12.2020 XX kohta politseile avalduse teinud pürotehniliste toodete kasutamisega seoses. J. Sõmer otsustas ise XXga rääkida, kuid kui XX tema käsklusele vaatamata tema juurde ei tulnud, ähvardas ta Xu relvaga, ilmselgelt selleks, et oma sõnadele kaalu anda ja XXu hirmutada. Selliselt käitudes pani ta ise toime kuriteo. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on anda ühiskonnale selge signaal, et nn omakohus ei ole lubatud. Kohus on seisukohal, et süü suurusest tulenevalt ning arvestades karistuse eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi on J. Sõmeri puhul võimalik karistuse eesmärgid saavutada rahalise karistusega sanktsiooni keskmises määras. KarS § 44 lg 1 kohaselt kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Teatis kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tl 56) näitab, et 2019 oli J. Sõmeri keskmise päevasissetuleku suurus 19,45 eurot. KarS § 44 lg 2, 3, 4 alusel on J. Sõmerile rahalise karistuse mõistmisel päevamäära suuruseks 19,50 eurot. Kohus leiab, et J. Sõmer on võimalik rahalise karistuse kandmisest täielikult vabastada tingimuslikult KarS § 73 sätete alusel, sest J. Sõmeri süü on keskmine, kuriteo toimepanemisest on möödunud pea kolm aastat, millise aja jooksul on ta käitunud õiguskuulekalt, ka eelnevad kriminaalkaristused puuduvad. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus J. Sõmerile KarS § 120 lg 1 järgi karistuseks rahalise karistuse 230 päevamäära, s.o 4485 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistuse hulka arvata J. Sõmeri kahtlustatavana kinnipidamine 19.-20.12.2020 (tl 54-55), s.o 2 päeva, s.o 6 rahalise karistuse päevamäära. KarS § 68 lg 1 kohaselt ühele eelvangistuspäevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära. Ärakandmata karistuseks on seega rahaline karistus 224 päevamäära, s.o 4368 eurot. Kohus jätab rahalise karistuse KarS § 73 lg 1, 3 alusel 1 aastase katseajaga täitmisele pööramata.

Jaanar Sõmer on kahtlustatavana kinni peetud 19.12.2020 kell 21.30, vabastatud 20.12.2020 kell 14.55 (tl 54-55). Kaitsja leidis, et J. Sõmeri kinnipidamine oli ebaseaduslik, puudus igasugune vajadus ja põhjendus, peeti kahtlustavana kinni KarS § 263 lg 1 järgi. Kohus leiab, et kaitsja väide on paljasõnaline. Kinnipidamise protokollist nähtub, et J. Sõmer on kahtlustatavana kinni peetud kuna ta on tabatud kuriteo toimepanemiselt või vahetult pärast seda ja kuriteo pealtnägija või kannatanu osutab temale kui kuriteo toimepanijale, millised kinnipidamisalused on sätestatud KrMS § 217 lg 2 p-des 1, 2. J. Sõmer on vabastatud järgmisel päeval peale lõunat. Kaitsja ei ole avaldanud, mis asjaoludele toetudes ta leiab, et J. Sõmerit ei vabastatud KrMS § 217 lg 9 sätete kohaselt, s.o koheselt kui kinnipidamise alus ära langes. Kinnipidamisprotokollis (tl 54) on kirjas, et J. Sõmerit kahtlustatakse KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Kohtule jääb arusaamatuks, kust kaitsja võtab, et ta peeti kinni KarS § 263 lg 1 järgi kahtlustatuna. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaitsja väide, et J. Sõmeri kinnipidamine oli ebaseaduslik, on paljasõnaline, kaitsja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle väite tõendamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.