Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

on

õigus

edasi

kaevata

apellatsiooni

korras

Tartu

Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 31.05.2023. Süüdistus Aleksei Špalov on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et ta lõi 06.11.2020 kell 12.30 xxx Jõhvis kahel korral kuvaldaga D. K.le vastu pead, millega tekitas viimasele eluohtlikud tervisekahjustused: põrutushaavad mõlemal poolkoljulae piirkonnas (pikkusega 5 cm paremal ja 4,5 cm vasakul), parema kiiruluu killuline sissepressitud lahtine murd, peaaju kõvakelmepealne verevalum ning ajukoe põrutuskolded luumurru piirkonnas. Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määruse nr.266 Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord kohaselt põhjustas parema kiiruluu lahtine murd kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Sellega pani Aleksei Špalov toime eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise, s.o. KarS §118 lg.1 p.1 järgi ettenähtud kuriteo. Kohtulik uurimine maakohtus Süüdistatav Aleksei Špalov ennast süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav seletas, et ta remontis 06.11.2020 kodus autot ja oli auto all, kui kuulis, kuidas keegi hõikas enne lõunat värava juurest, küsis peremeest ja seda, kas vanametall on müüa. Süüdistatav auto alt ära ei tulnud ja vastas, et vanametalli ta ei müü. Samal päeval hiljem tegeles ta keevitamisega katusealuses, kui tundis, et keegi koputas talle õlale ja küsis uuesti, kas vanametall on müügiks. Süüdistatav ajas isiku ära ja ütles veelkord, et ei müü. Süüdistatav kinnitas, et mõlemal korral oli isikuks A. P., kelle ta tundis ära hääle järgi kohtuistungil. A. P. oli tumedates riietes, kui käis süüdistatava kinnistul. Samuti seletas süüdistatav, et tema kinnistul olevat vanametalli ei ole maanteelt võimalik näha, kuna see jääb künka taha ja on kinni kaetud. Süüdistatav kinnitas, et periooditi ta lonkab, kuid mitte pidevalt. Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga leidis maakohtu istungil, et süüdistus ei ole põhjendatud. Kannatanu D. K. ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatavat ta ei tunne. 06.11.2020 sõitis ta süüdistatava elukohta koos A. P.ga, tema autoga. Nad tahtsid vestelda vanametallist. Süüdistatav tuli värava juurde, kannatanu ja tunnistaja ei sisenenud. Seejärel kutsus süüdistatav kannatanu oma territooriumile ja avas värava, A. P. jäi värava taha, kuna süüdistatav sulges värava enne, kui tunnistaja jõudis siseneda. Süüdistatav ja kannatanu läksid maja nurga taha, seal oli katusealune toolidega, süüdistatav ütles, et kannatanu istuks sinna ja läks ise eemale. Kui süüdistatav tagasi tuli, lõi ta kohe kannatanule tagant või tagantpoolt külje pealt vastu pead, kannatanu kukkus käpuli ja siis tuli kohe teine löök. Enne lööke süüdistatav ei öelnud midagi. Süüdistatav lõi rauast haamriga, mille ots oli ruudukujuline. Kannatanul oli seljas tume jope ja peas kootud müts. Seejärel hüüdis süüdistatav A. P.le, et tule võta oma sõber, A. P. aitas kannatanul tõusta ja talutas ta auto juurde, samas ütles veel süüdistatavale, et mis sa tegid. Seejärel sõitsid nad erakorralise meditsiini osakonda, kus kannatanule anti esmaabi ning operatsioon

toimus hiljem Tartus. A. P. teatas ka kannatanu kodustele. Peale haiglast väljasaamist oli kannatanu 11 kuud lamavas asendis, jätkuvalt on pearinglus, tasakaaluhäired ja probleemid südamega, iga päev võtab retseptiravimeid. Süüdistatava tundis kannatanu ära fotode järgi politseis. Tsiviilhagi varalise kahju osas koosneb arstivisiitidest ja mittevaraline kahju tervise halvenemisest. Enne oli kannatanu terve inimene, käesoleval ajal vormistatakse talle 100% töövõimetust ja töötada ta ei saa. Kannatanu kinnitas, et kui ta läks koos süüdistatavaga maja nurga taha, siis kedagi kolmandat ta hoovis või maja akendest ei näinud. Algul ei tahtnud kannatanu avaldust politseisse kirjutada, kuna arvas, et see on mõttetu ja kedagi nagunii ei tuvastata, aga hiljem mõtles ringi. Tunnistaja A. P. ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatavat teab ta seoses käesoleva kriminaalasjaga, varem nad ei olnud tuttavad. Kannatanuga on tunnistaja sõbrasuhetes, mingit vihavaenu nende vahel ei ole. 06.11.2020 käis tunnistaja koos kannatanuga talle kuuluva valge sõiduautoga Toyota Avensis süüdistatava kodus, läksid jalgvärava juurde ja kutsusid süüdistatava ka sinna. Varem samal päeval käis tunnistaja samas kohas üksinda, samuti vanametalli müügiga seoses. Jutuajamine toimus üle värava, rääkisid süüdistatav ja kannatanu, süüdistatav ei soovinud vanametalli müüa. Siis küsis kannatanu, miks sa vastu punnid. Tunnistaja läks auto poole ja tahtis ära sõita, siis avas süüdistatav värava ja kutsus kannatanu sisse, nad läksid hoovi, süüdistatav sulges värava, nad läksid maja nurga taha ja tunnistaja jäi tänavale ootama. Kedagi kolmandat tunnistaja liikumas ei näinud. Seejärel kuulis tunnistaja mingit võitluse müra, süüdistatav tuli maja nurga tagant välja ja ütles, et tunnistaja tuleks ja võtaks oma sõbra. Süüdistatav avas värava, tal oli väike isetehtud kuvalda käes, sellel oli kollaseks värvitud metallist vars ja ühes otsas märkas tunnistaja verd. Nurga taga püüdis kannatanu üles tõusta, ta oli põlvili, ta peast jooksis mööda kaela alla veri. Tunnistaja aitas kannatanu üles ja autosse ning viis EMO-sse, pärast teatas ka kannatanu naisele. Tunnistaja käis politseis ütlusi andmas, joonistas kuvalda skeemi ja tundis fotode järgi ära süüdistatava. Tunnistaja kinnitas, et tunneb kannatanut 10 aastat, ta oli terve inimene, nüüd on tal aga erinevad terviseprobleemid – tasakaaluhäired, vererõhu kõikumine, probleemid koordinatsiooni ja südamega. Mingeid vigastusi süüdistataval tunnistaja ei näinud. Tunnistaja K. K. ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatavat ja kannatanut ta ei tunne. Patrullpolitseinikuna sai ta 06.11.2020 väljakutse EMO-sse, et keegi oli saanud Bauhofi juures löögi ja toimetati haiglasse. Tunnistaja nägi ka kannatanut, viimase käitumine oli uimane, rääkis aeglaselt, ei saanud kohapeal istuda, oli nagu alkoholijoobes, pea oli kinni seotud, riietel olid verejäljed. Kui tunnistaja küsis, kas kannatanu tahab kirjutada avaldust, siis ta vastas, et ei taha, kuna ei tea, kes seda tegi. Tunnistaja O. M.i ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatavat ta ei tunne, aga kannatanu on 18 aastat tema elukaaslane. Tunnistajale helistas A. P., kes ütles, et tõi kannatanu EMO-sse, kuna talle tuli üks mees kallale ja lõi kuvaldaga vastu pead. Tunnistaja käis ka ise EMO-s elukaaslasele riideid viimas, aga koroonapiirangute tõttu ta elukaaslast ei näinud, asjad jättis meditsiiniõe kätte ja sai vastu kannatanu riided – auguga mütsi, verised jope ja teksapüksid. Kannatanu oli SA Ida-Viru Keskhaiglas nädal, seejärel operatsioonil Tartus ja seejärel lubati koju. Kodus hooldas kannatanut tunnistaja, kannatanu käib siiani arstidel nii Tartus, Tallinnas kui ka kohapealses EMO-s. Varem oli ta terve inimene, praegu on probleemid pearinglusega, peavaludega, kõrge vererõhuga, iiveldusega. Kannatanu tarvitab igapäevaselt

retseptiravimeid. Kannatanu ja tunnistaja peres on 2 alaealist last, kogu pere sissetulek on vähenenud 1000 € võrra, kuna kannatanu ei ole töövõimeline. Tunnistaja Y ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatav on tema abikaasa, kannatanut ta ei tunne. Tunnistaja kuulis juhtunust samal päeval abikaasa käest, kui õhtul peale kella 20 töölt koju jõudis. Tunnistaja teab, et käidi 2x tahtmas osta vanametalli, see asub nende maja taga. Narva maantee poolt ei ole see vanametall nähtav. Esimene kord vastas abikaasa, et ei müü, teine kord tuldi väravast sisse, tunnistaja ei tea, kas oli sama mees. Süüdistatav tegi koduhoovis tööd, kui keegi koputas seljale, abikaasa käskis hoovist ära minna. Tunnistaja ei näinud hoovis verejälgi. Abikaasal on põlved opereeritud ja aeg-ajalt ta lonkab. Vanametall on künka taga peidus, kaetud, tee peale ei ole seda näha. Nende kinnistul on 2 eraldi jalgväravat + kõrvuti jalgvärav ja autovärav. Praegu käib jutt sellest jalgväravast, mis asub maja küljel naabrite poole. See tee, mis on selle jalgvärava ees, on läbisõidetav. Lisaks ülalnimetatud isikulistele tõenditele uuris maakohus kohtuistungitel ka ringkonnaprokuröri poolt esitatud dokumentaalseid tõendeid ja videosalvestisi, millele maakohus viitab käesolevas kohtuotsuses allpool. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et kohtueelses menetluses kogutud ning kohtulikul uurimisel avaldatud tõendid kogumis kinnitavad alljärgnevat. KarS §118 lg.1 p.1 näeb ette vastutuse tervisekahju tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud oht elule. Kaitstav õigushüve on inimese tervis, mis on inimese kehalise ja vaimse heaolu seisund. Kehaline heaolu on inimese organismi korrasolek, s.o. seisund, milles kõik koed ja elundid on terviklikud ja funktsioneerivad häireteta. Kuriteo objektiivne koosseis seisneb raske tervisekahjustuse tekitamises. Tervisekahjustus on inimese kehalise heaolu häirituse seisund, mis vajab meditsiinilist sekkumist. Tegu, millega raske tervisekahjustus tekitatakse, ei ole tähtis, oluline on, et süüdlase tegevus või tegevusetus oleks tagajärjega põhjuslikult seotud. Oht elule on põhjustatud sellise tervisekahjustusega, millesse inimene tavaliselt ilma meditsiinilise abita sureks. On oluline, et oht kannatanu elule tuleneks otseselt tekitatud tervisekahjustuse iseloomust. Kokkuvõtlikult süüdistatakse Aleksei Špalovit selles, et ta lõi 06.11.2020 kell 12.30 oma elukohas xxx Jõhvi kahel korral kuvaldaga D. K.le vastu pead, millega tekitas viimasele eluohtlikud tervisekahjustused. Seega on käesolevas kriminaalasjas vajalik tuvastada, kas kannatanule tekitati tervisekahjustused, kas sellega oli põhjustatud oht tema elule ning kas selle tervisekahju põhjustas süüdistatav. Käesoleva kriminaalasja materjalides asuvast patsiendikaardist nr.20-115837 nähtub, et kannatanu saabus 06.11.2020 kell 13.53 SA Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda kaebusega, et samal päeval kell 12.30 löödi teda haamriga pähe,

esines teadvuse kadu ja peas oli 2 lahtist haava. Triaaži kohaselt olid kannatanul peas lahtised haavad, pea- ja kaelapiirkonna lahtised haavad ning diagnoosid olid järgmised: kolju- ja näoluude murd, lahtine koljuvõlvimurd, pealae lahtine haav, koljusisene vigastus. Uuringuga tuvastati paremal kõrgel P-I killuline parietaalluu impressioonifraktuur, minimaalne pneumotsefaalia, pehmete kudede hematoom murru piirkonnas. Kannatanu osas teostati isiku kohtuarstlik ekspertiis. Vastavalt Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 08.03.2021 ekspertiisiaktis nr.21E-IDI0003 toodud eksperdiarvamusele esinesid D. K.l põrutushaavad mõlemal pool koljulae piirkonnas (pikkusega 5 cm paremal ja 4,5 cm vasakul), parema kiiruluu killuline sissepressitud lahtine murd, peaaju kõvakelmepealne verevalum ning ajukoe põrutuskolded luumurru piirkonnas; arvestades vigastuse iseloomu, lokalisatsiooni ja ulatust, on alust arvata, et vigastused on tekitatud tömbi vägivalla toimel löökidest tömbi piiratud pinnaga suhteliselt raske esemega; kannatanu asend talle vigastuste tekitamise ajal või olla seisev, istuv või lamav, kuna vigastuste lokalisatsioon ei välista nende tekitamist sellistes asendites; peale vigastuste saamist oli kannatanu võimeline sooritama aktiivseid tegevusi, välja arvatud teadvusekaotuse ajal; parema kiiruluu lahtine murd põhjustas kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Oma kohtukõnes leidis kaitsja, et kogutud tõenditega ei ole leidnud kinnitust, et kannatanule tekitati eluohtlik tervisekahjustus, kuna ekspertiisiaktist ei selgu, kas kiiruluu murd on koljupõhimikuluu või koljuvõlviluu lahtine murd. Maakohus selle seisukohaga ei nõustu. Eelpoolnimetatud ekspertiisiaktist nähtub üheselt, et kannatanul tuvastati lõpliku kliinilise diagnoosina põhihaigus S02.01 lahtine koljuvõlvimurd. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määrusega nr.266 vastu võetud Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra §7 lg.2 p.2 on koljuvõlviluu lahtine murd eluohtlik tervisekahjustus. Asjaolu, et kohtuarst – ekspert on ekspertiisiaktis viidanud muuhulgas lisaks parema kiiruluu killulisele sissepressitud lahtisele murrule, seda seisukohta ei väära. Maakohtul puudub igasugune alus mitte uskuda/usaldada kohtuarst – eksperdi järeldusi, samuti leiab maakohus, et sellise väljendusega on täpsustatud konkreetne vigastuse asukoht, s.t. nimetatud ära see koljuvõlviluu, millel oli tuvastatud lahtine murd. Eeltoodust tulenevalt leiab maakohus, et käesolevas kriminaalasjas on leidnud tõendamist, et kannatanule tekitati tervisekahjustused ja nendega oli põhjustatud oht tema elule. Järgnevalt käsitleb maakohus vaidlust selle tervisekahjustused tekitas kannatanule süüdistatav.

üle, kas

nimetatud

eluohtlikud

Kaitsja leidis maakohtu istungil, et süüdistus põhineb ühel otsesel tõendil – kannatanu ütlustel – ja need ei ole laitmatud. Maakohus selle seisukohaga ei nõustu. Lisaks viitas kaitsja tunnistajate K. K., A. P. ja Y ütlustele. Kriminaalasja materjalidega on tõepoolest tuvastatud, et erakorralise meditsiini osakonnas viibides ütles kannatanu patrullpolitseinikule, et avaldust ta politseisse

kirjutada ei soovinud. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et alates järgnevatest ülekuulamistest (ringkonnaprokuröri kohtukõnest tulenevalt vastavalt 10.12.2020 ja 15.12.2020) ning äratundmiseks esitamisest on kannatanu rääkinud sarnaselt maakohtu istungil antud ütlustele. Nii nähtub Äratundmiseks esitamise 10.12.2020 protokollist, et ta tundis fototabelite järgi ära süüdistatava kui isiku, kellega ta suhtles 06.11.2020 xxx Jõhvis asuva maja kõrval, süüdistatav kutsus teda maja hoovi istuma toolile ja kui kannatanu istus toolile, siis süüdistatav lõi teda selja tagant kaks korda vastu pead. Need kannatanu ütlused on igati kooskõlas tunnistaja A. P. ütlustega toimunu osas. Tunnistaja kinnitas maakohtu istungil, et läks koos kannatanuga süüdistatava maja juurde, et küsida ostuks vanametalli. Kohale mindi tunnistaja sõiduautoga - valge Toyota Avensis. Süüdistatav ei soovinud vanametalli müüa, seejärel liikus tunnistaja auto juurde, et ära sõita, kuid süüdistatav kutsus kannatanu väravast sisse oma territooriumile ja nad läksid maja nurga taha. Mõne hetke pärast kutsus süüdistatav tunnistajat, et ta tuleks võtaks oma sõbra ära. Süüdistataval oli käes väike isetehtud kollast värvi varrega kuvalda, millel tunnistaja nägi verd. Kui tunnistaja läks maja nurga taha, oli kannatanu põlvili, püüdis tõusta ja tema peast jooksis mööda kaela alla veri. Tunnistaja aitas kannatanul üles tõusta, talutas ta autosse ja sõidutas erakorralise meditsiini osakonda. Need tunnistaja A. P. ütlused on kooskõlas Äratundmiseks esitamise 10.11.2020 protokolliga, mille kohaselt tundis ka tunnistaja ära süüdistatava kui isiku, kes kutsus 06.11.2020 oma hoovi kannatanu. Samuti on need tunnistaja A. P. ütlused kooskõlas Asitõendi 21.05.2021 vaatlusprotokolliga, mille kohaselt vaadeldi Narva mnt.136 Jõhvis asuva linnakaamera salvestist. Nimetatud vaatlusprotokollist nähtub, et 06.11.2020 liigub valge Toyota Avensis (registreerimismärk XXXXXX) mööda Narva maanteed Narva poole, peatub tee ääres, pöörab vasakule kruusatee peale, seejärel mõne aja pärast kruusateelt tagasi Narva maanteele ja keerab vasakule. Videol on näha, et sõiduki roolis oleval isikul on seljas musta-kollast värvi jope ja kõrvalistmel oleval isikul on seljas tume jope ja peas tume müts. Maakohus leiab, et tunnistaja A. P. ütlused kuriteo toimepanija osas on tõendiks KrMS §66 lg.2-1 p.2 alusel, kuna ta toimetas kannatanu koheselt oma autosse ja liikus erakorralise meditsiini osakonda. Sellel ajal ütles kannatanu, kes oli ilmselgelt tajutu mõju all, tunnistajale konkreetselt, et kuvalda taolise esemega tekitas talle vigastused justnimelt süüdistatav. Sama sätet ei saa aga maakohtu arvates kohaldada tunnistaja Y osas. Süüdistuse ja meditsiinidokumentide kohaselt toimus sündmus 06.11.2020 lõuna ajal, tunnistaja oli tööl kuni kella 20-ni ja jõudis koju alles peale seda. Juhtunust sai ta teada vaid süüdistatava selgitustest. Kuna abikaasade elukohas midagi ei lõhutud ega midagi sealt ei varastatud, ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav viibis veel tunde peale juhtunut toimunu mõju all. Maakohus möönab, et süüdistataval on enda kaitseks igati õigus oma versiooni(de)le juhtunust, s.h. ka õigus tõe moonutamisele. Süüdistatav kinnitas maakohtu istungil, et isikul, kes käis 06.11.2020 tema territooriumil, olid seljas tumedad riided, kuid tegemist oli A. P.ga, kelle ta tundis kohtuistungil ära hääle järgi. Maakohus leiab, et need süüdistatav ütlused ei ole

õiged ja kooskõlas teiste tõenditega. Kannatanu ja tunnistaja A. P. ütluste kohaselt oli 06.11.2020 autoroolis just tunnistaja ning kannatanu istus juhi kõrvalistmel. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub üheselt, et autoroolis oleval isikul on seljas kirju jope, juhi kõrvalistmel istujal on seljas tume jope ja lisaks peas ka müts. Kaitsja väitis oma kohtukõnes, et kannatanu ütles esmalt, et teda löödi kolm korda, mistõttu tema ütlused ei ole usaldusväärsed. Maakohus selle seisukohaga ei nõustu. Kuigi kannatanu on ühel korral kohtueelses menetluses tõepoolest kinnitanud, et teda löödi kolm korda vastu pead, siis järgnevatel kordadel ja maakohtu istungil on kannatanu olnud järjepidev ja kinnitanud kahte lööki. Maakohus leiab, et asjaolu, kas kannatanut löödi kaks või kolm korda, ei anna alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses, samuti ei oma see olulist tähtsust kuriteo kvalifitseerimisel, kuna juba eelpoolviidatud ekspertiisiakti kohaselt tekitas eluohtliku tervisekahjustuse lahtine koljuvõlvimurd paremal pool, s.t. piisas ühest löögist. Samuti saab kannatanu esmaseid ütluseid toimunu, s.h. löökide arvu osas, põhjendada tema raske tervisliku seisundiga. Kannatanul oli juba enne erakorralise meditsiini osakonda jõudes teadvusekaotus, lisaks sellele eluohtlikud vigastused, mida esmalt raviti SA Ida-Viru Keskhaiglas ja hiljem transporditi ta operatsiooni läbiviimiseks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi. Kahe löögi saamine vastu kannatanu pead on tuvastatud meditsiinidokumentide ja ekspertiisiaktiga. Kaitsja väited selle kohta, et kannatanu ei tea üksikasju, et kohapeal olid toolid, et teda löödi haamriga ja ta ei mäleta, et lööja oleks lonkanud, ei anna samuti alust pidada kannatanu ütluseid mitteusaldusväärseteks. Kannatanu on kogu aeg kinnitanud, et alates hetkest, mil ta läks koos süüdistatavaga maja nurga taha, toimus kõik väga kiiresti – süüdistatav ütles, et ta istuks toolile, kannatanu istus ja hetke pärast toimus esimene löök, millest kannatanu kukkus toolilt käpuli ja siis järgnes kohe teine löök. Maakohus leiab, et puudub igasugune alus teha etteheiteid kannatanule selles osas, et ta silmitsenud ümbrust või jätnud meelde erinevaid kohapealseid detaile vms. Mis puudutab süüdistatava väidetavat lonkamist, siis siinkohal kinnitasid nii süüdistatav ise kui ka tunnistajana ülekuulatud süüdistatava abikaasa Y, et süüdistatav ei lonka kogu aeg ja pidevalt, vaid aeg-ajalt. Seega ei vähenda kannatanu ütluste usaldusväärsust ka asjaolu, et tema süüdistatava lonkamist tähele ei pannud. Maakohtu arvates võis antud hetkel olla just see olukord, kui süüdistatav ei lonkanud. Süüdistatava ütlused selle kohta, et vahetult enne võõra isikuga oma territooriumil rääkimist oli ta põlvili ja tegeles keevitustöödega, mistõttu tema püstisaamine ja liikumine olid raskendatud, on paljasõnalised ja neid ei kinnita asjas ükski teine tõend. Maakohtul puudub alus kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlustes kahelda ja maakohus peab neid usaldusväärseteks. Maakohus on ka tuvastanud, et kannatanu poolt antud ütlused riimuvad teiste asjas kogutud tõenditega. Kaitsja väited selle kohta, et kannatanu ja tunnistaja A. P. ütlused on omavahel vastuolus selles osas, millal ja mitu korda süüdistatava juures käidi. Maakohus leiab, et isegi juhul, kui kannatanu ja tunnistaja käisid süüdistatava juures ka eelmisel päeval, ei oma see antud kriminaalasjas tähtsust, kuna süüdistus on esitatud vaid 06.11.2020 toimunu osas.

Kaitsja väitis kohtukõnes, et 06.11.2020 käis süüdistatava enda ütluste kohaselt tema käest vanametalli küsimas kaks korda ainult tunnistaja A. P. ja kannatanut ta üldse ei näinud. Need süüdistatava ütlused on ümber lükatud juba varem käesolevas kohtuotsuses viidatud tunnistaja A. P. ütluste ja Asitõendi 21.05.2021 vaatlusprotokolliga. Tunnistaja A. P. ütlustest nähtub tõepoolest, et ta käis samal päeval eelnevalt süüdistatavalt vanametalli küsimas ja tuli uuesti teist korda koos kannatanuga. Tunnistaja K. K. sai patrullpolitseinikuna 06.11.2020 väljakutse SA Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda, kuna keegi sai Bauhofi juures löögi ja toimetati haiglasse. Kannatanut nägi ta peale esmaabi andmist, kuna isiku pea oli juba sidemetes. Tunnistajale tundus kannatanu käitumine uimane, ta rääkis aeglaselt, nagu oleks alkoholijoobes. Kannatanu seletas, et istus Narva maanteel pingil ja keegi lõi teda ootamatult kuvaldaga pähe. Avaldust teha kannatanu ei soovinud, kuna ei tea, kes seda talle tegi ja lööjat kirjeldada ei osanud. Maakohus leiab, et need tunnistaja ütlused ei välista kuidagi süüdistatava süüd. Vastupidi, need on igati kooskõlas teiste sama ajaperioodi osas kogutud tõenditega. Kannatanu kinnitas ka ise maakohtu istungil, et ei soovinud kohe peale juhtunut avaldust politseisse kirjutada, kuna arvas, et kedagi nagunii ei leita. Tunnistaja ütlused kannatanu uimasuse kohta on kooskõlas viimase tervisliku seisundiga – patsiendikaardi kohaselt oli kannatanul olnud teadvusekaotus ning tema plasmas leiti etanooli. Kuna tunnistaja nägi kannatanut peale viimasele esmaabi andmist, siis on igati mõistetav ja põhjendatud, et kannatanu võis teadvusekaotuse, alkoholi tarvitamise ja ravimite koosmõju järgselt olla uimane, rääkida aeglaselt ja olla ilmselt ka kõigest mitte kohe arusaav. Kaitsja väitis kohtukõnes, et ei kannatanu ega tunnistaja A. P. ei suutnud mõistlikult selgitada, miks ei kutsutud koheselt kiirabi ja politseid. Maakohus selle seisukohaga ei nõustu. Tunnistaja A. P. selgitas maakohtu istungil täiesti arusaadavalt ja loogiliselt, et avastades kannatanu verisena maas, oli tema esmane mõte, et sõber vajab meditsiinilist abi ning kõige kiirem viis seda saada on toimetada kannatanu ise erakorralise meditsiini osakonda. Maakohus ei heida sellist käitumist tunnistajale sugugi ette, seda enam, et kannatanu oli võimeline ise kõndima tunnistaja autosse. On igati eluliselt usutav, et sellistes olukordades ei jää inimene mõtlema ja kaaluma erinevaid variante, vaid tegutseb enda mõistes kõige kiiremini. Samuti on eluliselt usutav, et kannatanu ise erakorralise meditsiini osakonda toimetamine võibki olla kiireim tee abi saamiseks. Arusaadav ja mõistetav on ka isikute soov sündmuskohalt kiiresti lahkuda, kuna tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta süüdistatava käes verega määrdunud kuvaldat. Mis puudutab politsei väljakutsumist, siis kriminaalasja materjalidest nähtub, et politsei käis kannatanu juures koheselt samal päeval peale kannatanule esmase abi andmist. Samuti ei nähtu tunnistaja tegevusest kuidagi seda, et ta soovis midagi või kedagi varjata. Ta viis kannatanu koheselt erakorralise meditsiini osakonda, jäi välja ootama ja teavitas juhtunust ka kannatanu elukaaslast. Kiirabi ja politsei väljakutsumist sündmuskohale ei saa kuidagi ette heita ka kannatanule, kuna on tõenäoline, et viimase tervislik seisund seda ei võimaldanud.

Kokkuvõtvalt leiab maakohus, et kohtuistungil esitatud tõendid kinnitavad, on kooskõlas ja ühtivad kannatanu ütlustega. Süüdistatava versiooni juhtunust ei kinnita ega toeta ükski maakohtule esitatud tõend. Riigikohus on oma lahendites korduvalt viidanud sellele, et kohtu jaoks on määrava tähtsusega just kohtuistungil antud ütlused ja kui isiku poolt kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised, peab kohus lahendama isiku ütluste usaldusväärsuse küsimuse. Kõrvutades süüdistatava ütluseid kõikide teiste käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega, ilmnes, et need on vastuolus suures osas teiste tõenditega. Maakohus ei pea süüdistatava poolt maakohtu istungil antud ütlusi usaldust väärivateks ja veenvateks. Kriminaalasjas on tuvastatud, et kannatanu ja süüdistatav ei olnud eelnevalt tuttavad ega kohtunud. Seega leiab maakohus, et kannatanul puudub igasugune alus süüdistada Aleksei Špalovit kuriteo toimepanemises. Tegemist oli olukorraga, kus kaks isikut (kannatanu ja tunnistaja A. P.) tulid süüdistatava elukoha juurde ja vestlesid üle värava vanametalli teemal. Kui süüdistatav müügist keeldus ja kannatanu küsis rahulikult, miks sa vastu punnid või miks sa pidurdad, kutsus süüdistatav väravast sisse enda territooriumile ainult kannatanu. Kuna süüdistatav on kinnitanud, et kannatanut ta enne kohtuistungit näinud ei ole, ei saa ka rääkida mingist kannatanupoolsest teoprovokatsioonist kohapeal. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et süüdistatava ja kannatanu vahel oleks eelnevalt toimunud konflikt, mille käigus oleks süüdistatav tõrjunud vahetult või vahetult eesseisvat rünnet kannatanu poolt. Maakohus tuvastas, et süüdistatav alustas rünnet olukorras, kus kannatanu ei olnud teda rünnanud ega käitunud mingilgi viisil selliselt, mis oleks andnud süüdistatavale tõsikindla veendumuse selle kohta, et kannatanu oleks kavatsenud teda rünnata. Eeltoodust tulenevalt lähtub maakohus omavahel kooskõlas olevast tõendite kogumist, hindab sellega vastuolus olevaid süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks ja nendest kohtuotsuse tegemisel ei lähtu. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et kuriteol oleks olnud vahetuid pealtnägijaid. Samas ei tähenda otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. On täiesti loomulik ja arusaadav, et otseste tõendite puudumisel otsitakse süüdistatava süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja ei saa välistada, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need kogumis räägivad süü tõsikindlast tuvastamisest. KrMS §61 lg.2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine tõendite paljusust. Kokkuvõttes leiab maakohus, et süüdistus on antud kuriteoepisoodis süüdistatavale esitatud põhjendatult ja KarS §118 lg.1 p.1 objektiivne koosseis on täidetud. Objektiivne süüteokoosseis eeldab selle tuvastamist, et on toime pandud selline tegu, mis põhjustas tagajärjena kannatanul elule ohtliku tervisekahjustuse, samuti tuleb tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos. Maakohus leiab, et kriminaalasjas kogutud ja eelpoolnimetatud tõendeid kogumis hinnates on tuvastatud, et justnimelt süüdistatava tegevus oli saabunud tagajärjega (s.o. D. K.ile eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega) põhjuslikkuse kaudu seotud.

Just süüdistatava poolt tehtud kaks lööki kannatanu pea piirkonda põhjustasid viimasel eluohtliku tervisekahjustuse. Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, et kannatanul esinenud elule ohtlik tervisekahjustus oleks tekitatud muu isiku poolt, samuti ei tuvastanud maakohus, et elule ohtlik tervisekahjustus oleks tekkinud mingil muul põhjusel ja/või muul ajal. Kannatanut puudutavas ekspertiisiaktis on vigastuste raskus ja laad fikseeritud, see ilmneb ka teistest meditsiinilistest dokumentidest, võib asuda seisukohale, et ilma meditsiinilise abita oleks kannatanu võinud surra. Kuriteo subjektiivse koosseisu puhul tuleb arvestada, et eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine ei ole iseseisev süütegu, vaid kujutab endast KarS §121 sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlikku koosseisu. Sellest tulenevalt peab KarS §118 lg.1 kohaldamisel arvestama §19 sätestatud reegliga, mille kohaselt vastutab isik enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Eluohtlikkust (KarS §118 lg.1 p.1) saab toimepanijale omistada üksnes juhul, kui see on põhjustatud tahtlikult või hooletusega. Tahtluse tuvastamiseks lähtus maakohus kuriteo tehiolude kogumist ja kannatanule tekitatud tervisekahjustustest ning hindas kuriteo toimepanemise vahendit ja selle kasutamist. Samuti hindas maakohus süüdistatava käitumist vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist. Kohtupraktikas on ka märgitud, et välisele teopildile saab tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost, näiteks korduvatest löökidest. Kohtukõnes leidis ringkonnaprokurör, et kuritegu on süüdistatava poolt toime pandud otsese tahtlusega. Maakohus nõustub selle seisukohaga. Vastavalt KarS §16 lg.3 paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Toimepandud kuriteo asjaoludest ning kogutud dokumentaalsetest ja isikulistest tõenditest lähtuvalt leiab maakohus, et süüdistatav pani kuriteo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatava tahtlust tekitada kannatanule tervisekahjustusi kinnitab esmalt ründe korduvus. Süüdistatav lõi kannatanut kaks korda pea piirkonda. Sellist eesmärki täites näitab süüdistatava käitumise objektiivne külg seda, et eesmärgiks oligi löömisega tekitada tervisekahjustused. Ka keskmise elukogemusega isik teab, et lüües teist isikut tömbi piiratud pinnaga suhteliselt raske esemega kahel korral erinevatesse pea piirkondadesse saab olla kindel, et nende löökide tagajärjel saab kannatanu vigastada. Võttes arvesse, et pea on üldteadaolevalt elutähtis piirkond, tekitatakse seda piirkonda tabades ilmselgelt tõsisemaid tervisekahjustusi kui mõnesse teise kehapiirkonda lüües. Seega on pea piirkonda lüües eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine enam ettenähtav ja ilmne. Ka ei saa vähemalt keskmise elukogemusega isik eeldada, et teist inimest pea piirkonda korduvalt lüües tervisekahjustusi ei teki. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et eluohtliku tagajärje põhjustas metallist kollast värvi käepidemega kuvaldaga teostatud kaks lööki kannatanu pea piirkonda. Sellised tehiolud ei tekita kahtlust, et süüdistatav sai kannatanut lüües aru, et tema selline tegevus ei põhjusta kannatanule mitte ainult valu, vaid ka terviskahjustuse ja möönis seda. Maakohus on seisukohal, et lüües teist isikut kahel korral metallist kuvaldaga pea piirkonda ei ole võimalik teadvustada, et see tekitab kannatanule tervisekahjustusi. Samuti hindab maakohus siinkohal ajalist distantsi teo ja tagajärje vahel, mis ei tekita ka tavainimeses kahtlusi. Nii nähtub tunnistaja A. P. ütlustest, et kui süüdistatav ja kannatanu läksid maja nurga taha, kuulis ta kohe mõne sekundi pärast võitluse müra ja siis tuli süüdistatav maja nurga tagant välja ning ütles, et ta

tuleks võtaks sõbra ära, kõik kokku kestis vähem kui minuti. Otsene tahtlus on tuvastatud tehiolusid silmas pidades väljaspool mõistlikku kahtlust. Nagu maakohus juba varasemalt märkis, tuleb arvestada ka teole vahetult eelnenud ja vahetult järgnenud kuriteo toimepanija käitumist. Käesolevas kriminaalasjas on teoeelselt tuvastatud, et kannatanu ja süüdistatav vestlesid üle aia(värava) võimalikust vanametalli müügist, millest süüdistatav keeldus ja mille peale kannatanu küsis, miks sa vastu punnid ja pidurdad. Edasi kutsus süüdistatav kannatanu oma hoovi sisse ja juhatas maja nurga taha, kus peale kannatanu istumist näidatud toolile järgnesid koheselt löögid. Kohtulikul uurimisel ei selgunud usaldusväärselt see, mis tingis süüdistatava poolt kannatanu kutsumise oma hoovi sisse. Seetõttu ei saa antud juhul rääkida ka kuriteo toimepanemisest kavatsetult. Maakohus nõustub ringkonnaprokuröriga selles osas, et ei ole tuvastatud ühtegi sellist põhjendust, miks peaks kannatanu niisama süüdistatavat kuriteos süüdistama. Tegemist oli teineteisele võõraste inimestega. Maakohtu arvates johtus süüdistatava selline käitumine asjaolust, et juba teist korda käidi süüdistatava juures küsimas vanametalli müügi kohta, mis võis süüdistatavale mõjuda frustreerivalt ja närvesöövalt. Aga isegi arvestades eelnimetatud asjaolu, ei õigusta see mitte kuidagi seda, kuidas süüdistatav hiljem sellele reageeris. Kuna vanametalli küsijaid üle värava oli kaks, on igati arusaadav ka neist vaid ühe sissekutsumine. Isik peab üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasandil ette kujutama põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et süüdistatav ei oleks arusaamisvõimeline ega vastaks enda arengu poolest vähemalt keskmise mõistliku isiku tavalisele tasemele. Ta on täiskasvanud elujõuline meesterahvas, kes vähemalt üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel pidi aru saama, et teist inimest metallist kuvaldaga kahel korral lüües võib kannatanu saada raskeid/eluohtlikke tervisekahjustusi. Maakohtu istungil selgus, et kuvaldat, millega süüdistatav kannatanut lõi, tuvastada ei õnnestunud ja seda ei ole leitud. Maakohus leiab, et see asjaolu iseenesest ei anna alust süüdistatava õigeksmõistmiseks. Tunnistaja A. P. kirjeldas maakohtu istungil selgelt seda metallist eset, mida ta nägi süüdistatava käes ajal, mil ta tuli ja käskis kannatanu ära viia. Samamoodi on ta seda kirjeldanud ka kohtueelsel menetlusel, joonistades sellest skeemi. Ka Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtub, et vigastused tekitati kannatanule löökidest tömbi piiratud pinnaga suhteliselt raske esemega. Selline kirjeldus on igati kooskõlas tunnistaja A. P. poolt kirjeldatud kuvaldaga. Tunnistaja A. P. ütluste tõepärasust kuvalda osas suurendab ka asjaolu, et asitõenditena äravõetud erinevaid haamreid jms. esemeid ei tuvastanud tunnistaja kui süüteo toimepanemise vahendina kasutatud kuvaldat. Vastavalt KrMS §61 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Kokkuvõtteks leiab maakohus, et antud juhul tuleb jaatada süüdistatava vastutust eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise eest kannatanule. Aluseid süüdistatava õigeksmõistmiseks maakohus ei tuvastanud.

Vastavalt KarS §32 lg.1 saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. Vastavalt KarS §33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Maakohus leiab, et Aleksei Špalov on talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv ning tema teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine. Vastavalt KarS §2 lg.2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib karistuseks mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus peab oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju. Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (vt. ka Riigikohtu 16.05.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-114-07 ja 24.10.2011 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-77-11). Vastavalt Riigikohtu 17.06.2013 lahendile kohtuasjas nr.3-1-1-58-13 tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks Karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel juhindub maakohus ka Riigikohtu 03.04.2023 kohtuasjas nr.1-22-227 ja 12.02.2008 lahendist kohtuasjas nr.3-1-1-91-07.

lahendist

Eeltoodust tulenevalt on karistamise esmaseks aluseks isiku süü. KarS 4-nda peatüki mõttest ning tulenevalt KrMS §306 lg.1 p.5 – 7 ja 9 tuleb maakohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega kui üksnes kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Siiski ei ole karistuse kohaldamine täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtu siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele

tuginevalt. Lisaks sellele arvestab maakohus karistuse määra ja liigi valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. KarS §118 lg.1 p.1 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Seega on keskmine määr 8 aastat. Maakohus hindab süüdistatava poolt toimepandud eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel tema teosüü suureks, kuna ta lõi kannatanule metallist kuvaldaga kahel korral pea piirkonda, kus üldteadaolevalt on mitmed elutähtsad organid, seega elutähtsasse piirkonda. Seda, et teosüü on keskmisest suurem, kinnitavad ka kannatanule tekitatud vigastused (oht elule) ning see, et mõlemad löögid toimusid kannatanu jaoks täiesti ootamatult. Kannatanu ei kujutanud seejuures süüdistatavale mingit ohtu. Vaatamata sellele peab maakohus võimalikuks karistada süüdistatavat alla keskmist määra jääva karistusega, kuna arvestab siinjuures järgnevat. Kohtulikul uurimisel leidis usaldusväärselt tõendamist nii kannatanu enda kui tunnistaja A. P. ütlustega, et vahetult peale raske isikuvastase süüteo toimepanemist asus süüdistatav siiski tegutsema ja ei jätnud kannatanut täiesti abita. Vaatamata sellele, et süüdistatav ei kutsunud kohale meditsiinilist eriabi pakkuvat kiirabi, kutsus ta koheselt tunnistaja A. P., kes omakorda toimetas kannatanu kiiresti erakorralise meditsiini osakonda. Samuti arvestab maakohus kuriteo toimepanemise aega ja Riigikohtu seisukohta ajalise distantsi osas, mille kohaselt on seda võimalik arvestada karistuse suuruse mõistmisel. Süüdistuse kaal on ajas vähenev. Kokkuvõtteks mõistab maakohus süüdistatavale karistuseks 6 aastat vangistust. Tulenevalt Riigikohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukohast saab kohus alles pärast seda, kui on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse kuriteo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetud karistus, kaaluma seda, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (vt. ka Riigikohtu 20.02.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-99-06). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamise ei ole karistuse liik (vt. ka Riigikohtu 13.05.2004 lahend kohtuasjas nr3-1-1-40-04). Maakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas tuleb süüdistatavat karistada tähtajalise reaalse vangistusega, kuivõrd toimepandud kuriteo raskust ja selle toimepanemise asjaolusid arvestades ei pea maakohus võimalikuks vabastada süüdistatavat vangistusest tingimisi. Eesti Vabariigi karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele. Nagu maakohus juba eelpool viitas, on kohtupraktika asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdistatava isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumiseks. Erinevalt karistuse mõistmisest on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või koostoimes teevad karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Eeltoodust tulenevalt on karistuse reaalne ärakandmine KarS regulatsiooni silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest selgelt irduv erand, mille rakendamisele on seaduses seatud konkreetsed tingimused. Need tingimused oleksid KarS §73 lg.1 ja §74 lg.1 sõnastust silmas pidades järgmised – vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise

kaalumiseks. Käesolevas kriminaalasjas ei tuvastanud maakohus ühtegi sellist märkimisväärset erandlikku asjaolu. Karistusregistri andmetel on süüdistataval 1 kehtiv väärteokaristus KarS §218 lg.1 järgi (toimepanemise aeg 28.01.2022), info rahatrahvi täitmise kohta puudub. Karistusest tingimisi vabastamist välistab ka KarS süstemaatiline tõlgendamine, mille kohaselt peab tingimisi karistusest vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. Käesoleval juhul KarS §73 lg.3 ja §74 lg.3 seda ei võimalda, kuna maakohus mõistab süüdistatavale karistuseks vangistuse 6 aastat. Süüdistatav ei ole käesolevas kriminaalasjas olnud eelvangistuses ja teda ei ole ka kohtumenetluse ajaks võetud vahi alla. Maakohus ei pea põhjendatuks tema vahistamist ka kohtuotsuse kuulutamisel vastavalt KrMS §130 lg.4-1. Süüdistataval on kindel alaline elukoht ja perekond Eesti Vabariigis, kuritegu on toime pandud kaks ja pool aastat tagasi, maakohtule ei ole esitatud andmeid, et süüdistatav oleks kohtueelse menetluse ajal pakku läinud. Maakohtu istungitele ilmus süüdistatav alati ja õigeaegselt. Nagu maakohus juba varasemalt märkis, ei ole maakohtule esitatud andmeid ka süüdistatava poolt uute kuritegude toimepanemise kohta. Vastavalt KrMS §414 lg.1 teatab maakohus süüdistatavale kirjaliku teatisega, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma, vastavalt sama sätte lg.2 loetakse karistuse kandmise alguseks süüdistatava vanglasse saabumise aeg. Ühtlasi selgitab maakohus süüdistatavale, et kui ta ei ilmu ettenähtud ajaks karistust vanglasse kandma, edastab vangla vastavalt KrMS §414 lg.3 Politsei- ja Piirivalveametile sundtoomise taotluse. Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.11 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel muuhulgas küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ja vastavalt §310 lg.1 kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Käesolevas kriminaalasjas esitati maakohtule koos süüdistusaktiga kannatanu D. K. tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 1485 € ja mittevaralise kahju nõudes summas 10 000 € Aleksei Špalovi vastu seoses temale tekitatud tervisekahjustusega. Vastavalt Võlaõigusseaduse (edaspidi tekstis VÕS) §127 lg.1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, vastavalt sama paragrahvi lg.4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Vastavalt VÕS §128 lg.2 on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu ja vastavalt sama paragrahvi lg.3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi, kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvituse saamiseks, muuhulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamiseks seotud nõuete esitamiseks.

Vastavalt VÕS §130 lg.1 tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Vastavalt VÕS §1043 peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS §1045 lg.1 p.2 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.04.2011 kohtuasjas nr.3-2-1-19-11 selgitanud, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks kostja vastu deliktiõiguse alusel tuleb kindlaks teha, kas esinevad deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ehk delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja seega tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Maakohtu istungil toetas ringkonnaprokurör Liina Pikma kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 1485 €. Ringkonnaprokurör leidis, et kannatanu mittevaralise kahju nõue summas 10 000 € tuleb rahuldada kohtu äranägemise järgi. Sealjuures viitas ringkonnaprokurör Riigikohtu kohtupraktika analüüsile ja tõi täiendavalt välja, et kannatanu elukvaliteet sai pöördumatult kahjustada. Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga palus jätta tsiviilhagi rahuldamata ning oli seisukohal, et kannatanu tsiviilhagi on üle paisutatud. Käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et Aleksei Špalov põhjustas oma süülise ja õigusvastase käitumisega D. K.le raske tervisekahjustuse. Seega tuleb süüdistataval hüvitada kannatanule nii hävinenud vara väärtus kui ka kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Esmalt analüüsib maakohus kannatanu varalise kahju nõuet. Kannatanu märkis oma tsiviilhagiavalduses, et löögi tagajärjel olid verega rikutud tema jope, teksad ja müts, mis maksid kokku 370 €. Ravimite jaoks kulub tal igakuiselt 50 €, s.o. aasta jooksul 600 €. Visiidid Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tallinna Haigla arsti juurde maksid 300 €. Visiidid EMO-sse Ida-Viru Keskhaiglasse maksid 5 € (visiiditasu) + 10 € (sõidukulu). Visiidid arst-spetsialistide juurde 200 €. Seega oli tema materiaalne kahju kokku 1485 €. Maakohus on seisukohal, et kannatanu varalise kahju nõue summas 1485 € on põhjendatud, asja materjalides asuvate kviitungite ning kannatanu ja tunnistaja O. M.i

poolt kohtuistungil antud ütlustega täies ulatuses tõendatud ning kuulub seega süüdistatavalt väljamõistmisele. Järgnevalt analüüsib maakohus kannatanu mittevaralise kahju nõuet. VÕS §128 lg.5 tulenevalt hõlmab mittevaralise kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS §134 lg.2 alusel tuleb muu hulgas isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS §134 lg.5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Tulenevalt kohtupraktikast on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning mille suurus peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Samuti on oluline, et VÕS §127 lg.2 alusel ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt. ka Riigikohtu 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-19-08 ja 22.10.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-85-08). Tunnistaja O. M.i ütlustest tuleneb, et kannatanu on kogu aeg ärevusseisundis ja ta peab pidevalt ravimeid võtma. Tunnistaja märkis, et kannatanu ei saanud esimese aasta jooksul üldse mitte midagi teha ega isegi tualetti minna. Kannatanu ütlustest nähtub, et enne tervisekahjustuse tekkimist oli tema tervis korras, kuid nüüd peab ta pidevalt ravimeid kasutama. Kannatanu lisas, et tal on probleemid peapöörituse ja kõrge vererõhuga. Kannatanu märkis, et kuivõrd tal ei ole võimalik tööd teha, on nende perel ka materiaalsed raskused. Maakohus sedastab, et mittevaralise kahju hüvitis on alati mingis ulatuses hinnanguline ja teatud mõttes oletatav. Seega ei ole alati üheselt mõistetav, missugune konkreetne rahasumma peaks isiku hingelise valu kaotama või seda leevendama. Niisiis väljendub mittevaralise kahju suurus kohtu hinnangus, mille kujundamisel tuleb juhinduda õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ja kohtupraktikast. Maakohus leiab, et käesolevas asjas on erandlikuks asjaoluks mittevaralise kahju hüvitamisel tõsiasi, et kannatanu elukvaliteet on süüdistatava süülise tegevuse läbi oluliselt halvenenud. Märkimisväärne on asjaolu, et kannatanu ei saanud esimesel aastal pärast tervisekahjustuse tekkimist iseseisvalt oma elukorraldusega hakkama. Sealjuures on oluline, et kannatanu varasem harjumuspärane elurütm ei pruugigi taastuda. Lisaks võtab maakohus arvesse, et kannatanu ei provotseerinud kuidagi rünnet ja tegemist oli süüdistatavapoolse äkkviha väljaelamisega. Maakohus leiab, et kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on kannatanu mittevaralise kahju nõue summas 10 000 € igati mõistliku suurusega, põhjendatud ja vastab kohtupraktikas välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurusele

(maakohus tutvus Riigikohtu mittevaralise kahju hüvitamise praktika analüüsiga) ning kuulub seega süüdistatavalt väljamõistmisele. Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.13 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Vastavalt KrMS §313 lg.1 p.11 esitatakse süüdimõistvas kohtuotsuses muuhulgas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes võetavad meetmed. Maakohtu istungil tegi ringkonnaprokurör Liina Pikma asitõendite osas järgmise ettepaneku: kuvaldad ja haamer (kokku 4 tk) tuleb tagastada kannatanule ning salvestis jätta toimiku juurde. Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga palus 4 haamrit kannatanule tagastada. Maakohus nõustub ringkonnaprokuröri ja kaitsja seisukohtadega. Eeltoodust tulenevalt jätab maakohus DVD-plaadid salvestistega toimiku juurde, märkides tegemist on niikuinii kohtutoimiku osaga KrMS §1601 lg.2 mõistes, mis ei vaja eraldi otsustuse tegemist (vt. ka Riigikohtu 11.06.2021 lahend kohtuasjas nr.118-5732). Pika varrega müürihaamer, lühikese varrega müürihaamer, oranži värvi haamer ja sõrgvasar, mis asuvad 16.12.2021 asitõendi üleandmise-vastuvõtmise akti nr.21ATH15092 alusel Ida Prefektuuris, tuleb kohtuotsuse jõustumisel KrMS §126 lg.3 p.2 alusel tagastada Aleksei Špalovile. Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.14 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Vastavalt KrMS §180 lg.1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.9 kuulub menetluskulude hulka muuhulgas süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Vastavalt KarS §4 lg.2 on sama seadustiku §118 lg.1 p.1 järgi kvalifitseeritav kuritegu esimese astme kuritegu. Vastavalt KrMS §179 lg.1 p.1 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus esimese astme kuriteo süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 09.12.2022 määrusele nr.124 on töötasu alammäär 2023 summas 725 €. Eeltoodu alusel kuulub Aleksei Špalovilt väljamõistmisele riigituludesse sundraha summas 1812,50 €.

Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.3 kuuluvad menetluskulude ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud.

hulka

riiklikul

Maakohtule esitatud süüdistusaktist nähtub, et käesolevas asjas teostati DNAekspertiis (maksumusega 570 €) ning isiku keerukas kohtuarstlik ekspertiis (84 €). Maakohtu istungil tegi ringkonnaprokurör maakohtule ettepaneku jätta DNAekspertiisi kulud summas 570 € riigi kanda, sest sealt ei selgunud tõendiväärtusega teavet ning mõista süüdistatavalt Isiku keeruka kohtuarstliku tegemisega tekkinud kulud summas 84 € välja. Maakohus nõustub ringkonnaprokuröri ettepanekuga ja märgib omalt poolt, et kuivõrd DNA-ekspertiisiakti ei ole esitatud, tuleb selle ekspertiisi tegemisega seotud kulud summas 570 € jätta riigi kanda KrMS §180 lg.3 alusel. EKEI 08.03.2021 ekspertiisiaktiga nr.21E-IDI0003 tuvastati kannatanu vigastused ja nende ulatus ning selle tegemise kulud summas 84 € kuuluvad seega väljamõistmisele süüdistatavalt. Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.4 kuuluvad menetluskulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtueelses menetluses oli Aleksei Špalovi kaitsjaks vandeadvokaat Irina Žurina, kes esitas 25.05.2022 taotluse summas 345,60 €. Taotlus on rahuldatud Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Margit Luga Riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise 30.05.2022 määrusega summas 345,60 € Kohtuvaidlustes tegi ringkonnaprokurör Liina Pikma maakohtule ettepaneku kõik menetluskulud Aleksei Špalovilt välja mõista. Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga menetluskulude osas sõna ei võtnud. Eeltoodu alusel leiab maakohus, et kohtueelses menetluses tekkinud kaitsjatasud summas 345,60 € tuleb Aleksei Špalovilt välja mõista. Kohtulikus menetluses oli süüdistatava kaitsjaks vandeadvokaat Kaido Kooga, kes esitas 19.09.2022 taotluse summas 276 € (ettevalmistus 203 €, kohtuistungil osalemine eest 27 €, käibemaks 46 €). Taotlus on rahuldatud Viru Maakohtu 20.09.2022 määrusega. 25.04.2023 esitas vandeadvokaat Kaido Kooga kaitsjatasu taotluse summas 849,60 € (s.h. ettevalmistus ristküsitluseks 36 €, kaitsekõne koostamine 108 €, 19.04.2023 kohtuistungil osalemine 276 €, 20.04.2023 kohtuistungil osalemine 132 €, 25.04.2023 kohtuistungil osalemine 120 €, 31.05.2023 kohtuistungil osalemine 36 €, käibemaks 141,60 €). Maakohus leiab, et eelnimetatud kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täielikult. Maakohus leiab, et kaitsjatasud kohtulikus menetluses kokku summas 1125,60 € (koos käibemaksuga) kuuluvad süüdistatavalt väljamõistmisele.

(allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik

Marina KALAŠNIKOVA rahvakohtunik

Siiri EERO rahvakohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.