X.O süüdistuses KarS § 319 lg 1 ja KarS § 320 lg 1 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 14. jaanuari 2022. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav X.O . Isikukood XXX; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht XXX
Teised apellatsioonimenetluse pooled
kaitsja vandeadvokaat X.O Politšev
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Prokuratuur, esindaja Viru abiprokurör Priit Tõnisson
Ringkonnaprokuratuuri
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 14. jaanuari 2022. a otsus muutmata ja süüdistatava X.O apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.
SÜÜDISTUS
1.X.O-d süüdistatakse KarS § 319 lg 1 järgi selles, et tema esitas 07.08.2019 Narva politseijaoskonnale teadvalt valekaebuse selle kohta, et 29.07.2019 Narvas XXX kõrval
politseiametnik A.B. , vormistades kiirmenetluse nr 233019003441 otsust, küsis X.O-lt 50 eurot altkäemaksu selle eest, kui ta ei kirjuta suurt trahvi ning ei lase teisaldada tema sõiduautot. Kui X.O raha nõus andma ei olnud, võttis A.B. enda valdusesse tema ID-kaardi, mille lubas tagastada raha hilisemal maksmisel. Samuti esitas X.O , olles hoiatatud kriminaalvastutusest valekaebuse esitamise eest, 04.09.2019 samasisulise kaebuse Jõhvi politseijaoskonnale. Kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et A.B. ei ole X.O-lt raha küsinud ega isiku ID-kaarti raha saamise tagamiseks enda valdusesse võtnud.
2.X.O-d süüdistatakse veel KarS § 320 lg 1 järgi selles, et tema, olles hoiatatud kriminaalvastutusest valeütluste andmise eest, andis 18.09.2019 Narva politseijaoskonnas toimunud ülekuulamise käigus kannatanuna kriminaalasjas nr 19210000057 teadvalt valeütlusi. X.O andis valeütlusi selle kohta, et 29.07.2019 Narvas XXX kõrval asuvas politseiautos kirjutas politseiametnik A.B. , kiirmenetluse nr 233019003441 otsust vormistades, otsusele alla X.O nimel; samuti selle kohta, et A.B. küsis 29.07.2019 X.O-lt 50 eurot altkäemaksu selle eest, kui ta ei kirjuta X.O-le suurt trahvi ning ei lase teisaldada isiku sõiduautot. Kui X.O raha nõus andma ei olnud, võttis A.B. tagatiseks enda valdusesse isiku ID-kaardi. Kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et kiirmenetluse otsust ei ole X.O nimelt allkirjastanud A.B. . Otsusel olev allkiri on tõenäoliselt kirjutatud X.O poolt ning A.B. ei ole X.O-lt raha küsinud ega isiku ID-kaarti raha saamise tagamiseks enda valdusesse võtnud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Viru Maakohus tunnistas X.O 14. jaanuari 2022. a otsusega süüdi ja mõistis KarS § 319 lg 1 järgi talle karistuseks 5 kuud vangistust ja KarS § 320 lg 1 järgi 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõista maakohus X.O-le liitkaristuseks 1 aasta 5 kuud vangistust, määrates selle kandmisele tingimisi KarS § 73 lg 1, 3 alusel 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga. Samuti lahendas maakohus menetluskuludega seotud küsimused.
4.Maakohtus leidis, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises tõendamist leidnud ning on õigesti kvalifitseeritud. X.O on süüdistuses märgitud sisuga avaldused esitanud ja neid väiteid kinnitanud nii ülekuulamisel kohtueelsel uurimisel kui ka kohtuistungil antud ütlustes.
5.Süüdistatav end süüdi ei tunnista ja selgitas, et tema avalduste ning ütluste sisu vastab tõele. X.O ütluste kohaselt tekkis konflikt politseiga sellepärast, et ta parkis oma auto muru peale akende alla selleks, et seda kontrollida, kuna varem olid tuvastamata isikud tema autot kahjustanud. Keegi kutsus välja politsei. Ta tahtis esitada avaldust nimetatud juhtumi kohta. Politseinik ütles talle, et ta ei ole pädev avaldust võtma ja hakkas nõudma tema ID-kaarti, mida tal polnud. Politseinik kutsus paarilise, nad haarasid teda kätest ja tassisid politseiauto juurde. Teine politseinik istus autosse, aga esimene politseinik, A.B. jäi temaga auto juurde. ID-kaart leiti ja A.B. pani selle enda taskusse ja hakkas nõudma temalt 50 eurot. Vastasel juhul lubas teda istuma panna vastupanu osutamise eest, teisaldada tema auto ja karmilt trahvida. Nad istusid autosse, kus A.B. vormistas protokolli temale arusaamatus eesti keeles, ID-kaarti ta ei tagastanud. Ta parkis enda auto ümber ja politseinikud sõitsid ära. Protokolli oli tema asemel allkirjastatud A.B. .
6.Maakohus leidis, et süüdistatava versioon ei vasta tõele. X.O süüdistuses nimetatud tegevus on tõendatud nii tunnistajate ütlustega kui ka kirjalike tõenditega. On tuvastatud, et 07.08.2019 esitas süüdistatav avalduse politseisse, kus väitis, et politseiametnik A.B. nõudis temalt 29.07.2019 altkäemaksu ning võttis pandiks tema ID-kaardi. 04.09.2019 esitas
süüdistatav avalduse taas. Selle avalduse sisuks on sama väide, et politseinik A.B. nõudis temalt altkäemaksu ning võttis pandiks tema ID-kaardi. X.O oli eelnevalt hoiatatud vastutusest valekaebuse esitamise eest. Peale selle, 18.09.2019 ülekuulamisel, olles eelnevalt hoiatatud vastutusest valeütluste andmise eest, andis X.O kannatanu staatuses samasisulisi ütlusi, sh selle kohta, et A.B. kirjutas tema nimel väärteoprotokollile allkirja ja kuupäeva.
7.Käekirjaekspertiisi aktist nr 20E-DK0010 tuleneb, et X.O suhtes koostatud lühimenetluse otsuse lahtris „allkiri/kuupäev“ on allkirja ja kuupäeva „29.07.19“ tõenäoliselt kirjutanud X.O . Selle tõendi ning tunnistajate A.B. i ja D.R. i ütlustega (mõlemad kinnitavad, et just X.O kirjutas otsusele alla), luges maakohus tõendatuks, et kuupäeva ja allkirja otsuses on kirjutanud süüdistatav. 06.02.2022 kohtuistungil selgitas X.O , et võibolla nimetatud kuupäev ja allkiri oli siiski tema kirjutatud, aga ta ei tundnud seda ära.
8.Maakohus leidis, et vale on ka X.O väide, et A.B. nõudis süüdistatavalt altkäemaksu ja võttis enda valdusse tema ID-kaardi. See ei ole eluliselt usutav juba seetõttu, et, vaatamata sellele, et X.O keeldus altkäemaksu andmisest, valis politseinik rikkujale kõige soodsama väärteomenetluse liigi, kiirmenetluse ja määras mõjutustrahviks vaid 20 eurot. Nii A.B. kui ka tema paariline D.R. eitavad seda. Tunnistaja D.R. andis ütlusi selle kohta, et ta oli terve sündmuse koos A.B. iga, välja arvatud pärast otsuse vormistamist, kui ta jäi koos X.O elukaaslasega sõidukisse. Süüdistatav väidab, et A.B. nõudis temalt altkäemaksu enne otsuse vormistamist. Puudub igasugune alus arvata, et tunnistaja andis kohtuistungil valeütlusi.
9.Maakohus leidis, et ka tunnistaja L.V. ütlused kinnitavad, et A.B. ei viibinud süüdistatavaga kahekesi kuna tunnistaja nimetatud „vanem politseinik“, kes väljus autost, et kutsuda kohale X.O elukaaslane R.H. , oligi A.B. , kes on vanem, kui D.R. . L.V. oli sündmuskohal politsei saabumise ajal. Ta ei näinud, et X.O oleks jäänud kummagi politseinikuga kahekesi, mis kinnitab D.R. i ütlusi. Sellest, et politseinik nõudis X.O-lt altkäemaksu ja võttis tema IDkaardi, sai R.H. teada alles siis, kui X.O esitas avalduse politseisse, sündmuse päeval ta sellest ei rääkinud. Tunnistaja V.Z. , kes kutsus politsei välja, nägi, et politseiautosse istus süüdistatav koos politseinikega, kuid ei kuulnud millest nad rääkisid.
10.Pärast sündmust tellis X.O endale uue ID-kaardi, kuid see ei selgita ID-kaardi kadumise asjaolusid. Üks päev pärast sündmust, ehk 30.07.2019, käis X.O politseis ülekuulamisel tema auto vigastamise ja aku varastamise tõttu. Ta ei rääkinud menetlejale sõnagi kohale saabunud politseiniku väidetavast ebaseaduslikust käitumisest ega tema õiguste rikkumisest. See viitab sellele, et versioon A.B. i õigusvastasest käitumisest sündmuskohal on välja mõeldud hiljem.
11.Ülaltoodu alusel asub maakohus seisukohale, et nii avaldustes, kui ka tema eeluurimisel antud ütlustes sisalduvad väited politseinik A.B. i süüdistuses nimetatud tegevuse kohta on sisult valed, seega on täidetud nii KarS § 319, kui ka § 320 objektiivne koosseis.
12.Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et 27.09.2019 oli X.O niivõrd tugevas stressis, et ei tajunud kõiki asjaolusid täpselt sellistena, nagu need sündmuskohal faktiliselt aset leidsid, mistõttu puudus tal tahtlus teadvalt vale kaebuse esitamiseks ja teadvalt vale ütluste andmiseks. Stressi pärast võis X.O unustada ära otsuse allkirjastamise asjaolud, kuid esimene valekaebus on esitatud alles 07.08.2019, ehk rohkem, kui nädal pärast sündmust, mis on täiesti piisav aeg maha rahunemiseks. X.O väitis aga kindlalt ning järjepidavalt, et politseinik nõudis temalt altkäemaksu, võttis ära tema ID-kaardi ning võltsis tema allkirja väärteomenetluse otsuses ehk pani toime tegusid, mis vastavad KarS § 298, 299 ja 346 ettenähtud kuriteokoosseisudele. Seda väitis süüdistatav ka kohtuistungil, välja arvatud see, et
ta möönis otsuse allkirjastamist tema poolt. Ülaltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et X.O tegutses kavatsetult.
13.Maakohus ei nõustunud kaitsjaga selles, et tunnistajate A.B. i ja D.R. i ütlused ID-kaardi üleandmise osas on üksteisega vastuolus. Kaitsja viitab sellele, et A.B. i ütluste kohaselt andis X.O temale oma ID-kaardi, D.R. väidab, et ta ei näinud ID-kaarti ning pidi tuvastama rikkuja isiku andmebaasi alusel. Samal ajal „ei näinud ID-kaardi“ ei tähenda seda, et seda polnud. Kaitsja väide, et A.B. ei teavitanud oma paarilist tahtlikult ID-kaardi esitamisest (kuna võttis selle pandiks pärast altkäemaksu nõudmist), pole eluliselt usutav ega loogiline. D.R. selgitas, et isikuid kontrollitakse andmebaasi kaudu ka selleks, et tuvastada, kas isik on tagaotsitav või mitte, st seda tehakse igal juhul.
14.Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse, et X.O süü on keskmine. Tema tegevuses puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud. X.O ei tunnistanud oma süüd ega kahetsenud tehtut, mistõttu ei ole võimalik karistada teda rahalise karistusega. X.O-le on põhjendatud ja otstarbekohane mõista karistus alla KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 sanktsioonide keskmise määra ja jätta see tingimisi kohaldamata, kuna varem ei ole teda kohtu poolt karistatud.
APELLATSIOON JA PROKURATUURI VASTUS
15.Viru Maakohtu 14. jaanuari 2022. a otsusele esitas apellatsiooni X.O , kes palub nimetatud otsus tühistada ja mõista ta õigeks ning jätta menetluskulud riigi kanda.
16.Apellant leiab, et ta ei ole oma 63 eluaasta jooksul laimanud ühtegi politseinikku, ka D.R. ki, mis kinnitab, et tal polnud mingit motiivi laimata ka A.B. it. Arusaamatuks jääb, miks A.B. nõudis temalt ID-kaarti. A.B. andis D.R. ile korralduse istuda autosse, tema jäi A.B. iga kahekesi mitte kauemaks kui 5 minutiks, mistõttu D.R. ei näinud, kuidas ta andis kaardi A.B. ile. Kõik püüdsid olla ohutus kauguses, kui politsei tiris teda auto juurde, seda olukorda kasutaski A.B. ära.
17.Mõlemad politseinikud väitsid varem, et ta oli agressiivne. Kohtuistungi käigus kinnitasid tunnistajad R.H. , L.V. , samuti politseinikud ise, et mingit agressiivset käitumist ei olnud. Valetades ükskord, võivad nad valetada ka edaspidi. Kohtunik uskus ainult politseinikke.
18.Ta ei teatanud väljapressimise faktist järgmisel päeval, sest lootis, et A.B. tagastab talle tunnistuse ilma rahata, mida ta nõudis. Teiseks ei tahtnudki ta sellest teatada esimesele ettejuhtuvale reapolitseinikule, kes on A.B. i kolleeg ja kolmandaks pidi ta veenduma, et A.B. i ähvardused panna teda vanglasse, on bluff.
19.Dokumentide allkirjastamise osas ei ole ta oma ütlusi muutnud. Tema allkiri on lihtne ja seda on kerge järgi teha. Ta keeldus alla kirjutamast paberitele, mis ei olnud tema emakeeles, vaid eesti keeles. Ta ei tundnud oma allkirja tagantjärgi ära, kuna see ei ole tema omaga sarnane. Ta on siiani veendunud, et ei kirjutanud alla, kuid teoreetiliselt on võimalik, et stressis olles ta unustas selle ja võis ikkagi kirjutada. ID-kaarti ei unustanud ta seetõttu, et seda ei olnud tal pärast juhtumit. Peamine tema jaoks oli see, et A.B. lubas ta vanglasse istuma panna, mida ta kartis.
20.Vale on kaitsja väide, et A.B. i ja D.R. i ütlused ID-kaardi osas on vastuolus. D.R. ütles, et ta ei näinud seda, mis ei tähenda, et ID-kaarti poleks olnud. Kohtunik unustas, et A.B. ise tunnistab, et võttis ID-kaardi, kuid tagastamist ei kinnita keegi. A.B. võttis ID-kaardi
tuvastamaks tema isikuandmeid, sest hiljem seda võtta ei olnud mingit mõtet. D.R. i väide, et ta tuvastas tema isiku arvuti abil, ei vasta tegelikkusele, sest ta ei öelnud talle enda andmeid, need tuvastas A.B. ID-kaardi järgi.
21.Kohus ignoreeris A.B. i motiive. Narva politseis valitseb karistamatuse õhkkond. Politsei tegeles tema sõiduki korduva lõhkumise avaldusega, kuid ei teinud mingeid toiminguid. Ei teostanud ka A.B. i läbiotsimist, et leida tema ID-kaart. D.R. andis korduvalt valeütlusi, et säilitada oma töö ja reputatsioon. Talle võidi maksta valeütluste eest.
22.Prokuratuur esitas 15.06.2022 seisukoha, milles palutakse X.O apellatsioon jätta rahuldamata ning Viru Maakohtu 14.01.2022 otsus kriminaalasjas nr 1-21-8432 muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selles on piisava põhjalikkusega motiveeritud, miks X.O on süüdi tunnistatud. Samuti on kohtuotsuses põhjendatud seda, millistele tõenditele kohus kohtuotsust tehes tugines ja miks süüdistatavale mõisteti selline karistus. Otsuses on apellatsioonis märgitud etteheidete aluseks olevaid asjaolusid käsitletud. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
23.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 14. jaanuari 2022. a otsuse tühistamiseks põhjust ei ole. Apellandi etteheited maakohtule tõendite vales hindamises on põhjendamatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnangutega ning tehtud järeldustega. Apellatsioonis esitatu ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale X.O süüdimõistmises. Tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 jätab ringkonnakohus seetõttu esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vastab apellatsioonis tõstatatud põhiküsimustele.
24.Käesolevas asjas ei ole vaidlust süüdistuses toodud faktilistes asjaoludes: X.O esitas 07.08.2019 Narva politseijaoskonnale kaebuse selle kohta, et 29.07.2019 politseiametnik A.B. küsis temalt 50 eurot altkäemaksu selle eest, et ta ei kirjuta suurt trahvi ning ei lase teisaldada tema sõiduautot, temalt võeti ära ID-kaart. Samasisulise kaebuse esitas X.O 04.09.2019 Jõhvi politseijaoskonnale. 18.09.2019 Narva politseijaoskonnas toimunud ülekuulamise käigus andis X.O kannatanuna ütlusi selle kohta, et 29.07.2019 Narvas XXX kõrval asuvas patrullsõidukis kirjutas politseiametnik A.B. kiirmenetluse otsusele alla X.O nimel ning küsis temalt 50 eurot altkäemaksu ja võttis enda valdusesse tema ID-kaardi.
25.X.O põhiväide on, et sündmused toimusid tema poolt kirjeldatud viisil ja maakohus on andnud tõenditele vale hinnangu.
26.Kuna X.O vaidlustab tõendeid, võtab ringkonnakohus lühidalt kokku tunnistajate ütlused selle kohta, mis toimus 29.07.2019 Narvas XXX maja juures. Sündmused said alguse sellest, et X.O parkis oma sõiduki haljasalale ja V.Z. , kes on korteriühistu juhatuses, kutsus välja politsei. V.Z. i sõnul läks X.O pärast seda, kui oli öelnud, et pargib oma sõiduauto sinna kuhu tahab, ära. V.Z. jäi ootama politseinikke, kes saabusid ca 40 minuti pärast. Tema selgitas neile, mis toimus ja kus korteris X.O elab. Kuidas X.O välja tuli, ta ei mäleta. Mida politseinikud X.O-ga rääkisid, tunnistaja ei kuulnud, nägi neid politseiautosse istumas. Tunnistaja L.V. (endise korteriühistu esimehe) ütluste kohaselt helistas V.Z. talle ja ütles, et kutsus politsei, kuna X.O oli ära võtnud piirded ja sõitnud haljasalale. L.V. sõitis sündmuskohale ja jõudis sinna 2-3 minuti enne politseipatrulli saabumist. Ta ütles politseinikele, keda oli kaks, X.O korteri aadressi. Politseinikud helistasid fonoluku kaudu ja X.O tuli koos naisega välja. Politseinikud tutvustasid ennast ja palusid esitada
dokumendi. X.O elukaaslane läks ID-kaardi järele ja tõi selle. Tunnista R.H. (X.O elukaaslane) ei kinnita seda, et tema oleks ID- kaardi järel käinud, vaid ütleb, et nägi seda hommikul kodus ja teab X.O käest, et see kadus sel päeval ära. D.R. ja A.B. tunnistasid, et sündmuskohal oli algul avaldaja, X.O kutsus kohale viimase elukaaslane. Tunnistajate ütlustes on väikesi vastuolusid selles, kuidas tuli sündmuskohale X.O , kuid need ei muuda kellegi ütlusi ebausaldusväärseks. Ütluste andmise ajaks oli sündmusest möödunud ligi 2,5 aastat, mistõttu on inimlik, et väheolulised detailid ununevad.
27.D.R. i ütluste kohaselt toimus vestlus X.O-ga maja trepikoja juures. Seal olid lisaks temale veel paarimees A.B. ja X.O elukaaslane, teised olid eemal. A.B. küsis isikuandmeid, X.O keeldus ütlemast. A.B. selgitas talle, et keeldumise korral on neil õigus toimetada ta Narva isikusamasuse tuvastamiseks ja kasutada sundi. Kuna X.O ei teinud koostööd, toimetasid nad ta autosse tagaistmele, kuhu istus ka tema elukaaslane, kes püüdis X.O-d rahustada. X.O rahunes ja ütles oma nime ja sünniaja ning tema tegi arvuti kaudu kindlaks X.O isikuandmed. A.B. koostas lühimenetluse otsuse. Ta nägi, et X.O allkirjastas selle. Pärast seda läksid A.B. ja X.O autost välja, tema jäi viimase elukaaslasega autosse. Ta vestles elukaaslasega paar minutit ja väljudes nägi, et X.O parkis oma sõiduki õigesse kohta.
28.A.B. tunnistas, et kuna X.O ei allunud nende korraldustele isikuandmete tuvastamiseks ja sündmuskohalt mittelahkumiseks, toimetasid nad ta koos D.R. iga politseisõiduki tagaistmele. Mingit vestlust X.O-ga auto juures ta ei mäleta. Autos olid nad algul kolmekesi, X.O oli tagaistmel. X.O andis talle ID-kaardi ja ta tuvastas tema isiku. Autost väljudes andis ta ID-kaardi X.O-le tagasi. Nad läksid koos D.R. i ja X.O-ga viimase auto juurde, et näidata, milles seisnes tema rikkumine. Kuna X.O ei nõustunud autot teise kohta parkima, ütles A.B. , et koostatakse lühimenetluse otsus ja kutsus lisaks X.O-le politseiautosse ka tema naise, kes mõjus X.O-le rahustavalt. X.O ei olnud rikkumisega nõus, kuid pani otsusele oma allkirja ja kuupäeva. Pärast seda väljusid nad kõik patrullsõidukist ja X.O parkis oma sõiduki ümber.
29.Seega on tunnistajad A.B. ja D.R. andnud ringkonnakohtu hinnangul sündmuste käigu kohta ühesuguseid ütlusi. A.B. kinnitas, et tema ei ole X.O-lt altkäemaksu küsinud. Lisaks sellele on maakohus kõigi tunnistajate ütlusi hinnates veatult tuvastanud, et sellist olukorda, kus A.B. oleks jäänud X.O-ga üksi ja oleks saanud temalt raha nõuda ilma, et keegi oleks seda kuulnud, kohapeal ei tekkinud. X.O sõnul toimus ID-kaardi äravõtmine ja raha küsimine enne tema politseisõidukisse paigutamist, kui teine politseinik istus patrullautosse ja nad jäid A.B. iga kahekesi. See väide on vastuolus kõigi tunnistajate ütlustega. Ükski tunnistaja sellise olukorra tekkimist ei kinnita. Nii A.B. , D.R. kui ka L.V. kinnitava, et patrullauto juures X.O-ga mingit vestlust ei olnud ja pandi kohe sõidukisse. See on ka igati loogiline, arvestades seda, et X.O ei allunud politseinike korraldustele ja nad toimetasid X.O , teda kätest kinni hoides, patrullautosse. Sellises situatsioonis ei jätaks patrullpolitseinikud plaanitud tegevust pooleli ega kaaslast allumatu isikuga üksi, ise rahulikult autosse istudes, nagu väitis X.O . R.H. kinnitas samuti, et kumbki politseinik ei jäänud X.O-ga kahekesi. Kuna ükski sündmuskohal viibinud tunnistajatest, ka X.O elukaaslane R.H. ei kuulnud, et A.B. oleks X.O-lt raha küsinud, ei vasta X.O ütlused selles tõele.
30.X.O nõustus oma apellatsioonis maakohtuga selles, et A.B. i ja D.R. i ütlused ID-kaardi olemasolus ei ole vastuolus. Maakohtu järeldusega, et X.O ID-kaart oli A.B. i käes, nõustub uuritud tõendite alusel ka ringkonnakohus. X.O etteheide selle kohta, miks politseinik küsis temalt ID-kaarti, on kummastav, kuna selleks, et hakata toiminguid tegema, tuleb tuvastada esmalt menetlustoimingule allutatud isik. Seda tehes käitus A.B. igati
korrektselt ja õiguspäraselt. Politseil on õigus tuvastada isikusamasus vastavalt korrakaitseseaduse §-le 32. Nii kinnitab ka tunnistaja L.V. , et politseinikud tutvustasid ennast ja palusid esitada dokumendi. Mõlemad politseinikud tegelesid oma toimingutega, sh kontrollis D.R. S. Beljajevi isikuandmeid arvutis, mistõttu võis temale jääda märkamata, kas X.O esitas ID-kaardi või mitte. Küll aga ei saa sellest, et X.O ID-kaart võis samal päeval minna kaduma, järeldada, et A.B. jättis selle enda kätte pandiks altkäemaksu nõudmiseks. Sellises väites puudub igasugune loogika, arvestades politseiametnike käitumist sündmuskohal – nad teostasid kõik ettenähtud toimingud, lahendasid olukorra (X.O parkis oma sõiduki selleks ettenähtud kohta) ja koostasid rikkumise kohta lühimenetluse otsuse (kd 2, tl 81-82). Ehk sündmuskohale sõitnud politseipatrulli jaoks sai see sündmus lõpplahenduse, samuti X.O jaoks. A.B. il puudus igasugune põhjus jätta X.O ID-kaart enda kätte, et temaga edasi tegeleda ja temalt midagi nõuda. Kuna X.O ei rääkinud ka oma elukaaslasele samal päeval midagi sellest, et tema ID-kaart jäi politseiniku kätte, on see ka ringkonnakohtu hinnangul X.O poolt tagantjärgi otsitud selgitus oma ID-kaardi kadumisele. Eeltoodu valguses ei ole alust kahelda A.B. i ütlustes, et ta andis politseisõidukist väljudes ID-kaardi X.O-le tagasi. Ei saa välistada, et X.O kaotas ID-kaardi ära, kuna ta oli selle sündmuse ajal ärritunud ja võis selle tõttu olla tähelepanematu.
31.X.O väidab apellatsioonis, et tunnistajad R.H. , L.V. , samuti politseinikud ise kinnitasid kohtuistungil, et tema poolt mingit agressiivset käitumist ei olnud.
32.Ringkonnakohus märgib vastuseks apellandile, et see väide ei vasta tõele. L.V. , A.B. ja D.R. andsid kohtuistungil X.O käitumise kohta ühesuguseid ütlusi: X.O ei allunud politseinike korraldustele, oli agressiivne ja karjus. L.V. ütleb prokuröri küsimustele vastates: „X.O hakkas karjuma, kogu rajoonis oli kuulda./ ...../ Ta isegi ei tahtnud kuulda küsimusi./...../ Jah. Ta oli agressiivne. Ta karjus kogu tänava peale, et miks ma kirjutasin avalduse, te ei leidnud seda inimest, kes vigastas minu autot. Ja niimoodi 5-6 korda üht ja sama asja.“ A.B. ütleb X.O-le vastates: „ ... ta oli agressiivselt meelestatud ja pidevalt karjus minule. Mis kontaktist ja mis avaldusest üldse rääkida võib...../ Te karjusite minu peale ja ei võtud minu sõnu kuuldele, kogu lugu.“ D.R. tunnistas, et X.O hääletoon oli kohe algusest kõrge, ta oli nähtavalt ärritanud, omameheliku käitumisega. Küsimusele, kas X.O oli agressiivne või mitte, vastas D.R. : „Võin öelda, et jah, et isik järjepidevalt keeldus alluda korraldustele, ei tahtnud teha koostööd mitte mingil moel. Et seega võin hinnata nagu agressiivne käitumine meie suhtes, vähemalt verbaalselt.“
33.Ringkonnakohus selgitab, et agressiivne käitumine ei tähenda ainult ähvardamist ja solvamist, nagu seda võib aru saada X.O poolt väidetust, vaid see võib avalduda ka allumatuses, karjumises, kätega vehkimises jm taolises käitumises. Patrullpolitseinikel tuleb oma igapäevatöös sageli hakkama saada agressiivselt meelestatud isikutega ning sellest, et X.O istus politseisõidukis tagaistmel ja politseinikud teda ei kartnud, ei järeldu samuti, et ta poleks olnud eelnevalt agressiivne. R.H. tunnistas, et X.O rääkis kõva häälega, kordas lauseid mitu korda, kuna tal ongi selline kõva hääl. Seega ei ole ka tema ütlused vastuolus teiste tunnistajate ütlustega, kinnitavad süüdistatava samasugust käitumist vaid leebemal kujul. Elukaaslasena on ta harjunud X.O käitumisega, mistõttu ei pruukinud see temale tunduda nii agressiivsena. Patrullautossegi kutsuti R.H. põhjusel, et ta mõjus X.O-le rahustavalt.
34.Arusaamatuks jääb X.O väide selleski, kuidas on A.B. i ja D.R. i ütlused vastuolus, et neist saaks teha järelduse: „Valetades ükskord, võisid nad valetada ka edaspidi.“. Tunnistajate varasemaid ütlusi ei ole vastuolude tõttu kohtuistungil avaldatud ja kohtus andsid nad X.O käitumise kohta ühesuguseid ütlusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nende ütlustes pole alust kahelda. Siinkohal märgib ringkonnakohus vastuseks apellandile
sedagi, et ühelgi tõendil ei ole KrMS § 61 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu, kohus peab neid hindama kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Asjaolu, et kaks tunnistajat on politseiametnikud, ei anna ainult nende ametikohast tulenevalt mingit põhjust seada nende ütlusi kahtluse alla ja eelistada neile süüdistatava ütlusi. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nõuetekohaselt kogumis ning on kohtuotsuses jälgitavalt ja ammendavalt oma seisukohta põhjendanud, kuidas olemasolevad tõendid lükkavad ümber süüdistatava väited selle kohta, et A.B. nõudis temalt altkäemaksu ja võttis sellel eesmärgi ära tema ID-kaardi.
35.X.O selgitused selles, kas ta kirjutas lühimenetluse otsusele alla või mitte, ei ole üheselt mõistetavad. Ta on jätkuvalt veendumusel, et ta ei teinud seda, kuid möönab, et stressis olles võis allkirjastamise unustada. Ringkonnakohtu hinnangul näitab X.O selline selgitus tema manipuleerivat käitumist – ta saab aru, et tõend ekspertiisiakti näol on tema vastu, kuid kuna ta on andnud varem ütlusi ja teinud politseile ka avalduse selle kohta, et politseinik võltsis tema allkirja, ei ole ta valmis lõpuni tunnistama, et see on tema kirjutatud. Ehk teisisõnu tunnistab X.O vaid seda, mis on vastuvaidlematult ka tema silmis tõendatud.
36.Arusaamatuks jäävad ka X.O väited hirmu kohta, et A.B. saadab ta vanglasse, kuna kohapeal vormistati rikkumise kohta lühimenetluse otsus, millega määrati 20 euro suurune mõjutustrahv. Muid rikkumisi, mille eest oleks olnud võimalik X.O-d arestimajja toimetada, ei olnud. Sündmuskohal selgitas A.B. X.O-le vaid seda, et teda on võimalik viia politseijaoskonda isikusamasuse tuvastamiseks. Aga ka see küsimus lahenes kohapeal. Seega ei saanud hirm ega väidetav selguse saamise vajadus kuidagi takistada X.O-d koheselt politseiniku käitumisele reageerimast. Asjaolu, et X.O ei rääkinud ka oma elukaaslasele koheselt midagi altkäemaksu küsimisest, ega ka järgmisel päeval politseis menetlustoimingul käies, ja esitas kaebuse politsei tegevuse peale 7 päeva hiljem, kinnitab kaudselt seda, et X.O mõtles need süüdistused välja. Mingil põhjusel on X.O suhtumine Narva politseinikesse vaenulik. Ka apellatsioonis viitab ta sellele, leides isegi, et D.R. ile võidi maksta kohtus valeütluste andmise eest. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et X.O väited politseinike tegevuse kohta seoses tema kaebuse menetlemisega jäävad tähelepanuta, kuna väljuvad käesolevas asjas esitatud süüdistuse raamidest.
37.Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on korrektselt tuvastanud X.O süü temale etteheidetud tegude toimepanemises ja andnud neile õige karistusõigusliku hinnangu. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
14.jaanuari 2022. a otsus muutmata ning X.O apellatsioon rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.