Süüteod perekonna ja alaealise vastu › Süüteod alaealise vastu

tõendamiseseme asjaolude seisukohalt tõenduslikku tähendust omavaid ning asitõenditena kasutatavaid esemeid, samuti arestimisele ja konfiskeerimisele kuuluda võivaid esemeid ja vara. Kohtu arvates puudus asjas vaidlus, et läbiotsimist toimetati 30. jaanuaril 2019 A. Petrovi ja O.L. i juuresolekul. Läbiotsimist rakendades tutvustati A. Petrovile ja O.L. ile 23. jaanuaril 2019 koostatud läbiotsimismäärust nende emakeeles, mida nad on isiklikult allkirjaga kinnitanud. Eelnevast tulenevalt oli A. Petrovile ja O.L. ile enne läbiotsimist teada, mis eesmärgil ja mida nende elukohast otsitakse. Ka kohtuistungil kinnitas A. Petrov läbiotsimismäärusega tutvumist, märkides, et läbiotsimismääruse sisu oli talle šokiks.

Nii süüdistatav kui tunnistaja O.L. andsid ütlusi selle kohta, et protokolli ei olnud võimalik kohapeal välja printida. Väide, et protokolli püüti kohapeal välja printida kinnitab samas seda, et protokoll oli selleks ajaks vormistatud ning valmis allkirjastamiseks. Kaitsja küsimusele, kas asjatundja allkirjastas läbiotsimisprotokolli, vastas asjatundja: „Läbiotsimisprotokolli allkirjastasin minu meelest läbiotsimise lõpus. Me vist liikusime ka jaoskonda, kus toimus ka ülekuulamine. Võis ka olla elukoha aadressil. Täpsemalt ei mäleta.“ Seega ei ole välistatud, et läbiotsimisprotokolli koopiat tõepoolest koheselt A. Petrovile või O.L. ile üle ei antud. Kohtupraktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Kohus ei pidanud asjaolu, et läbiotsimisprotokolli koopia anti isikule kätte hiljem, selliseks oluliseks rikkumiseks, mis muudaks tõendi lubamatuks. Kohus märkis, et protokolli koopia isikule kätteandmise eesmärk on kaitseõiguse ja menetlustoimingutele allutatud isiku õiguste parem tagamine. Asjas ei ole vaidlust selles, et läbiotsimise juures viibisid A. Petrov ja O.L. isiklikult. O.L. on kinnitanud läbiotsimisprotokolli koopia saamist isiklikult allkirjaga 22. veebruaril 2019. Protokolli koopia perekonnaliikmele.

tuleb anda

toimingule

allutatud

isikule

või

tema

täisealisele

Seega seadus ei kohusta andma läbiotsimisprotokolli ilmtingimata ka toimingule allutatud isikule. Läbiotsimisprotokolli koopia anti O.L. ile kui toimingule allutatud isiku A. Petrovi täisealisele perekonnaliikmele (süüdistatavaga püsivas kooselus olevale isikule). Sellest tulenevalt oli ka A. Petrovil võimalik tutvuda läbiotsimisprotokolli koopiaga hiljemalt alates

kaalu, sest tunnistaja ei olnud koguaeg kodus ega saanudki pidevalt jälgida, mida A. Petrov arvutis teeb.

APELLATSIOON

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Petrov, kes palub Viru Maakohtu otsuse täielikult tühistada ja A. Petrov talle KarS § 178 lg 1järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Ka palub apellant, tulenevalt KrMS § 180 lg 3, jätta temalt väljamõistetud menetluskulu 981,00 eurot osaliselt riigi kanda. Apellatsioonis kinnitab A. Petrov, et tema ja O.L. allkirjastamisest.

ei keeldunud läbiotsimisprotokolli

Apellant märgib, et sündmuskoha vaatlusprotokolli ei tehtud. Läbiotsimine viidi läbi 30. jaanuaril 2019 sel ajal, kui A. Petrov oli pärast insulti abitus seisundis, ta ei suutnud küsimustele vastata, pastakat käes hoida, ei suutnud kuidagi reageerida läbiotsimise käigule. Läbiotsimise protokolli kantud andmed ei vasta tegelikkusele. Läbiotsimise protokolli talle ei tutvustatud ega loetud ette. Protokolli ei prinditud välja selle koostamise kohas, st A. Petrovi elukohas. Sellepärast sai O.L. 30. jaanuari 2019 läbiotsimise protokolli alles 22. veebruaril 2019. Läbiotsimise protokoll koostati ilma A. Petrovita ja seda ei esitatud talle allkirjastamiseks. Seega ei saanud ta läbiotsimise protokolli märkusi, täiendusi ega täpsustusi teha. Apellant leiab, et tõendi kunstlikku loomist tõendab asjaolu, et kriminaalasjas puudub päring provider TELIAle ning ka Interneti ühenduse lepingu sõlminud isiku ebaõige tuvastamine. Tabelis (tl 12) on omanikuna kirjas А. Petrov, samal ajal kui alates 2005 aastast oli Interneti ühenduse leping sõlmitud O.L. i, mitte aga A. Petroviga. Spetsialist isegi ei kontrollinud provideri käest, millisel aadressil on registreeritud IPaadress 88.196.27.251. See asjaolu, et spetsialist ei kontrollinud läbiotsimist teostades IPaadressi, viitab apellandi arvates läbiotsimise läbi viinud isikute eelarvamuslikule suhtumisele. Toimiku materjalidest ei nähtu, kuidas A. Petrovi süü tõendati, kui Internetiteenuse leping Telia Eestiga oli allkirjastatud korteri omaniku O.L. i poolt juba enne kooselu A. Petroviga. Seega on ebaselge, miks tuvastati IP aadressi omanikuna A. Petrov, mitte O.L. . On teada, et IP- aadressi väljastab ainult provider ja IP aadress on provideri omand. Tema annab ka infot, kes on nimetatud IP-aadressi kasutaja, kuid mitte politseitöötaja. Peale selle on see info salastatud. J.F. i ütlustest nähtub, et kõvaketas võeti ära töötavast arvutist. See tähendab, et kõvaketast kahjustati, sest sisselülitatud toite korral läheb ketta kontroller koheselt rivist välja. See tähendab, et kui unikaalsed pornograafilised ja erootilised failid oleksid olnud kõvakettal Hitachi, siis oleks kõvaketas Hitachi ise rivist välja läinud ja sellelt poleks saanud infot lugeda, tähendab, ketta kasutamine oleks olnud võimatu. Sellepärast on ebaselge, kust sattusid kõvakettale Hitachi, mis väidetavalt võeti ära A. Petrovi elukohast, lasteporno failid, kuna kõvaketas oleks pidanud olema puhas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata aja apellatsioon rahuldamata. Maakohus on veenvalt ja kõiki kahtlusi välistavalt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid aluse järeldada, et A. Petrov on toime pannud KarS § 178 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõnealuste põhjendustega täielikult ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Riigikohus on leidnud sedagi, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Riigikohus on möönnud sedagi, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses. Kolleegiumi hinnangul ongi menetletavas kriminaalasjas tegemist juhtumiga, kus apellatsioonis ei ole esitanud mitte ühtegi sellist väidet, mis ei oleks saanud ammendavat vastust juba maakohtu otsuses. Süüdistatav on oma apellatsioonis maakohtu argumente sisuliselt ignoreerinud. Apellant on kaitseversiooni väiteid üle korrates esitanud vaid üldsõnalisi vastuväiteid maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohta. Samas ei leidu apellatsioonis mitte ühtegi konkreetset vastuargumenti kohtuotsuse põhjendustele, millele tuginedes esimese astme kohus kaitseversiooni kummutas ja süüdistatava süüdi tunnistas. Kuna apellant ei ole maakohtu põhjendustele konkreetseid vastuväiteid esitanud, pole ringkonnakohtul ka sisuliselt millelegi vastata. Siiski peab kolleegium vajalikuks märkida oma eelnevalt kokku võetud seisukoha selgituseks järgmist. Apellatsioonis heidab A. Petrov ette, et kriminaalasjas kohtueelsel uurimisel ei ole koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli. Ringkonnakohus leiab, et taolisest üldsõnalisest väitest ei ole võimalik aru saada, mida apellant sellise etteheitega taotleb. Pole võimalik mõista, miks oli A. Petrovi arvates vajalik sündmuskoha vaatluse teostamine või kuidas selle mittetegemine mõjutas kriminaalasjas tõendite kogumist. Pole võimalik mõista sedagi kuidas sündmuskoha vaatluse teostamata jätmine võiks mõjutada A. Petrovi korteris toimunud läbiotsimise tulemusi. Kuivõrd A. Petrovi nimetatud etteheide on sedavõrd üldsõnaline, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik sellele vastata. Apellatsioonis väidab A. Petrov sarnaselt maakohtus esitatud kaitseversiooniga, et tema ega O.L. ei keeldunud läbiotsimisprotokolli allkirjastamast. Läbiotsimine viidi läbi ajal, kui A. Petrov oli pärast insulti abitus seisundis, ta ei suutnud küsimustele vastata, pastakatki käes hoida, ei suutnud läbiotsimisel osaleda ja mingeid kommentaare ega selgitusi anda. Läbiotsimise protokolli talle ei tutvustatud. Seda ei prinditud välja selle koostamise kohas ja läbiotsimisprotokolli koopia sai O.L. alles 22. veebruaril 2019. Ka väidab A. Petrov, et läbiotsimisprotokolli kantud andmed ei vasta tegelikkusele.

Ringkonnakohus, sarnaselt maakohtuga, leiab, et need A. Petrovi väited on paljasõnalised. Läbiotsimisprotokolli punktis 10, kus on võimalik teha märkusi koostatud protokolli kohta, on kantud A. Petrovi seisukoht, et ta keeldub protokolli allkirjastamast ning peab korteris seoses läbiotsimisega toimunut omavolitsemiseks. O.L. i poolse märkusena on protokolli kantud, et tegemist on mingisuguse arusaamatuse ja omavolitsemisega ja midagi ta ei allkirjasta. Ka nähtub läbiotsimisprotokollist, et A. Petrovi ja O.L. i poolt allkirja andmisest keeldumist on kinnitanud menetlustoimingu juures viibinud kolm politseiametnikku, s.o politseiametnikud on järginud KrMS § 152 lg 5 sätteid. Ringkonnakohus ei suuda esile tuua ühtki tõsiseltvõetavat põhjust, miks pidanuksid politseiametnikud kandma läbiotsimisprotokolli märkuse, et A. Petrov ja O.L. keeldusid protokolli allkirjastamast kui nad allkirjastamast tõepoolest ei keeldunud. Taoline menetleja käitumine on seda mõistetamatum, et juhul kui A. Petrov ja O.L. soovinuks protokolli allkirjastada, nagu on võimalik mõista A. Petrovi apellatsioonis esitatud väitest (ei keeldunud allkirjastamast), siis jäänuks vaidlus selle üle, kas A. Petrov ja O.L. keeldusid või mitte läbiotsimisprotokolli allkirjastamast, olemata. Sellesisulise vaidluse puudumine oleks aga kindlasti menetleja huvides. Pealegi taolise, väidetavalt ebaõige, märkuse lisamine protokolli ei andnuks menetlejale n.ö „midagi“, s.o protokolli allkirjastamine või selle allkirjastamata jätmine, ei muutnuks ju sellesse kantud andmete sisu ning nimelt selle sisu omab tähtsust A. Petrovi süüküsimuse otsustamisel. Kolleegiumi arvates on paljasõnaline ka A. Petrovi väide, et läbiotsimise ajal oli ta insuldi tagajärjel abitus seisundis, ei suutnud küsimustele vastata ja pastakatki käes hoida. Seetõttu ei suutnud ta läbiotsimisel osaleda ja mingeid kommentaare ega selgitusi anda. A. Petrovi ütluste kohaselt oli tal 2011. aastal insult. Eesti Töötukassa õiendi kohaselt puudub A. Petrovil vähemalt alates 5. juulist 2017 töövõime. Õiendi kohaselt on A. Petrovil takistatud kõndimine, treppidest käimine, kehaasendi muutmine ja säilitamine ning igapäevatoimingute tegemine ja seda keha vasaku poole halvatusest tulenevalt. A. Petrovil esineb ka mõõdukas tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et töövõime puudumine ei takistanud A. Petrovil tegeleda arvutitega. Nii näiteks on O.L. kinnitanud, et A. Petrov aitas teisi inimesi arvutite parandamisel, häälestas neid. Samuti maksis tema elektrooniliselt arveid ning mängis arvutimänge. O.L. i ütluste kohaselt oli A. Petrovi tervis enne läbiotsimist enam-vähem. Arvutite parandamisega tegelemist on kinnitanud A. Petrov ka ise. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus A. Petrov oli võimeline remontima abivajajate arvuteid, maksma arveid ja mängima arvutimänge, on põhjendamatu väita, et nimelt 30. jaanuaril 2019, mil toimus läbiotsimine, oli A. Petrov põetud haiguse tõttu abitus seisundis ega suutnud seetõttu reageerida läbiotsimise käigule. Pealegi on A. Petrov kohtus ütlusi andes põhjalikult kirjeldanud, kuidas ametnikud läbiotsimise läbi viisid (näit. kinnitas A. Petrov, et andis ametnikele teavet, kus asuvad arvutikettad, on kirjeldanud, kuidas ametnikud pildistasid ja pakendasid äravõetud esemeid). Ka on A. Petrov kohtus ütlusi andes kinnitanud, et protokolli koostas uurija V. Kostjušenko ning viimane esitas talle seoses läbiotsimisega selliseid asjatundmatuid küsimusi, mis viisid ta šokini. Seega sai A. Petrov aru küsimustest, vastas nendele ning suutis anda ka omapoolse hinnangu küsimuste asjakohasusele.

Nimetatu viitab ringkonnakohtu arvates üheselt sellele, et A. Petrov jälgis läbiotsimise käiku ja oli võimeline selle käigus toimuvast ka aru saama. Väide, et A. Petrov ei suutnud 30. jaanuaril 2019 isegi pastakat käes hoida, on kolleegiumi hinnangul ilmne liialdus, mis on üheselt kummutatav A. Petrovi allkirjaga 23. jaanuaril 2019 koostatud läbiotsimise taotlusel. Ringkonnakohus ei pea tõsiseltvõetavaks A. Petrovi väidet, et läbiotsimisprotokolli talle ei tutvustatud. Asja materjalidest nähtuvalt on A. Petrov ja ka O.L. oma ütlustes kinnitanud, et menetleja soovis läbiotsimisprotokolli nende elukohas välja printida, kuid tehnilistel põhjustele see ei õnnestunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et taoline soov viitab üheselt asjaolule, et läbiotsimisprotokolli koostamine oli menetleja arvates lõpetatud ja seda oli võimalik A. Petrovile tutvustada. Taaskord jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, miks pidanuks menetleja keelduma A. Petrovile läbiotsimisprotokolli tutvustamast. Ringkonnakohtu jaoks ei ole loogiline eeldada, et menetleja tegi seda soovist varjata A. Petrovi eest läbiotsimisprotokolli kantut. A. Petrovil jäänuks ju igal juhul võimalus protokolli kantud andmeid vaidlustada, mida A. Petrov on käeolevaks hetkeks ka teinud. Küll aga on menetleja poolt läbiotsimisprotokolli mittetutvustamine A. Petrovile mõistetav siis, kui A. Petrov ei soovinuks protokolliga tutvuda. Taoline märge ongi läbiotsimisprotokolli kantud. Arvestades asjaolu, et A. Petrov ja O.L. on keeldunud läbiotsimisprotokolli allkirjastamast, on eluliselt usutav, et A. Petrov ei soovinudki läbiotsimisprotokolliga tutvuda. Teisisõnu, A. Petrovi ja O.L. i ülalkirjeldatud käitumine viitab sellele, et mõlemad isikud püüdsid igati läbiotsimisest, selle käigus leitust ja leitu alusel koostatud protokollist distantseeruda. A. Petrovi taaskordsele etteheitele, et läbiotsimisprotokolli koopia anti O.L. ile üle alles 22. veebruaril 2019, on maakohus juba ammendavalt vastanud ning ringkonnakohtul ei ole maakohtu sellekohasele analüüsile midagi lisada. Apellatsioonis väidab A. Petrov, et läbiotsimisprotokolli kantud andmed ei vasta tegelikkusele. Samas ei konkretiseeri apellant milliseid konkreetseid andmeid ta silmas peab. Apellatsioonis kajastatut arvestades on ringkonnakohtu arvates võimalik mõista, et A. Petrov peab silmas sülearvuti kõvaketta Hitachi (mudel XXX, s/n WGGL5R5C) kandmist sündmuskohal leitud esemete nimekirja. Taolisele järeldusele annab aluse A. Petrovi apellatsioonis esitatud väide, et neil (O.L. iga) oli sülearvuti kõvaketas Toshiba, mitte Hitachi. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt esitas A. Petrov taolise väite juba maakohtu istungil. Maakohus on A. Petrovi sellekohast väidet põhjalikult analüüsinud. Seejuures on maakohus esitanud tõendid, millistele tuginedes saab tõsikindlat väita, et kõvaketas Hitachi (mudel XXX, s/n WGGL5R5C) leiti 30. jaanuaril 2019 A. Petrovi elukohas toimunud läbiotsimise käigus ja see kuulus A. Petrovile (vt otsus punktid 25, 26). Kuivõrd A. Petrov ei ole apellatsioonis esitanud ühtki uut asjaolu, mis lükkaks ümber või seaks kahtluse alla maakohtu ülalesitatud järelduse kõvaketta Hitachi leidmise kohta A. Petrovi elukohast ja selle kuulumist A. Petrovile, siis pole ringkonnakohtul sisulist võimalust taolisele üldsõnalisele väitele vastata.

Apellatsioonis heidab A. Petrov kohtule ette järelpärimise puudumist provider Teliale kellele ja millisel aadressile on registreeritud IP aadress 88.196.27.251. See, et läbiotsimise juures viibinud spetsialist ei kontrollinud läbiotsimist teostades IP-aadressi, viitab A. Petrovi arvates tema eelarvamuslikule käitumisele. Asja materjalidest nähtuvalt on Ida prefektuuri juhtivuurija pöördunud 7. jaanuaril 2019 keskkriminaalpolitsei operatiivbüroo telekommunikatsiooni juhtivjälitusametniku poole saamaks teada IP aadressi 88.196.27.251 omanik ja füüsiline asukoht. Saadud vastuse kohaselt on nimetatud IP aadress seostatav A. Petroviga. Eeltoodust nähtub, et Ida prefektuuri juhtivuurija pöördus oma küsimusele vastuse saamiseks politseisüsteemis vastava valdkonnaga tegeleva ametniku poole ja sai oma päringule ka vastuse. See kellelt ja millisest allikast telekommunikatsiooni juhtivjälitusametnik sellekohase informatsiooni sai ja millise ta edastas käesoleva kriminaalasja menetlejale, ei oma ringkonnakohtu arvates A. Petrovi süüküsimuse lahendamisel mingit tähtsust. Oluline on, et lapsporno allalaadimine toimus IP aadressil 88.196.27.251 ning telekommunikatsiooni juhtivjälitusametnikult saadud informatsiooni kohaselt oli nimetatud IP aadress seostatav A. Petrovi ja tema elukohaga. Nimetatu aga leidiski kinnitust A. Petrovi elukohas 30. jaanuaril 2019 toimunud läbiotsimisel. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et pärast sisulise vastuse saamist telekommunikatsiooni juhtivjälitusametnikult puudus käesoleva kriminaalasja menetlejal igasugune vajadus iseseisvalt veelkord pöörduda provider Telia poole kontrollimaks IP aadressi omanikku. Ammugi ei näita taolise täiendava pöördumise puudumine läbiotsimist läbiviinud ametnike eelarvamuslikku suhtumist süüdistatavasse. Apellatsioonis leiab A. Petrov, et kuivõrd spetsialist J.F. i ütlustest nähtuvalt võeti kõvaketas Hitachi ära töötavast arvutist, siis seda kahjustati ning sellelt ei oleks saanud enam infot lugeda. Seetõttu on ka ebaselge, kust sattusid kõvakettale Hitachi lapsporno failid, sest kõvaketas oleks pidanud olema n.ö „puhas“. Ringkonnakohtu arvates põhineb A. Petrovi taoline arutluskäik asjatundja J.F. i ütluste meelevaldsel tõlgendamisel ega lähtu kriminaalasjas kogutud tõenditest. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on J.F. A. Petrovi kaitsja küsimusele, kas arvuti oli läbiotsimise ajal sisselülitatud, vastanud, et see oli tema meelest sisselülitatud, kuid ta võib ka eksida. Seega ei ole J.F. tõsikindlalt kinnitanud, et arvuti oli sisselülitatud. Samas ei ole J.F. ilt täpsustatud, millisel ajahetkel oli arvuti sisselülitatud, kas hetkel kui alustati läbiotsimist või oli see sisselülitatud olekus ka läbiotsimise ajal. Kuivõrd nimetatut pole täpsustatud, siis on ringkonnakohtu arvates meelevaldne teha järeldust, et arvuti oli sisselülitatud kogu läbiotsimise aja. Pealegi töötab J.F. politseis IT asjatundjana alates 2014 aastast ning arvestades nimetatud aja jooksul omandatud kogemusi, ei ole põhjust eeldada J.F. i poolset eksimust andmekandjate käitlemisel. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et A. Petrov on maakohtu poolt õigesti süüdi tunnistatud KarS § 178 lg 1 järgi. Apellatsioonis taotleb A. Petrov jätta menetluskulu 981 eurot osaliselt riigi kanda, kuna selle tasumine käib süüdistatavale tema varalist seisu arvestades üle jõu.

Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus A. Petrovi nimetatud taotlust vaaginud ning leidnud, et see ei ole põhjendatud. Küll aga andis maakohus, arvestades A. Petrovi nappi sissetulekut, süüdistatavale võimaluse tasuda menetluskulu ühe aasta jooksul osamaksetena. Kuivõrd A. Petrov ei ole apellatsioonis esitanud ühtki asjaolu, mis ei olnuks maakohtule teada ja mis võiks tingida ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse tühistamise menetluskulude osas, siis puudub ringkonnakohtul alus maakohtu sellekohase otsuse muutmiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.