Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus P.Y-d süüdistatakse KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi selles, et tema 13. jaanuaril 2021 kella 20.30 kuni 21.00 vahelisel ajal Jõgeva linnas Suurel tänaval tekkinud vastastikuse peksmise/kakluse käigus lõi E.K. t pea piirkonda, mille tagajärjel põhjustas E.K. ele värske nahamarrastuse ja seda ümbritseva nahaaluse verevalumi peanahal kiirupiirkonnas vasakul; värsked nahaalused verevalumid parema randme ja labakäe sirutuspinnal, parema labakäe IIIV kämblalüli ja III-IV sõrme sirutuspinnal s.o tervisekahjustused. Seejärel, liikudes edasi Jõgeval Suure tänava ja Piiri tänava ringristmiku vahetusse lähedusse, kõnniteel tekkinud tüli tulemusena lõi kaasas olnud noaga E.K. t kõhtu, seejärel liikudes edasi lõi noaga teisel korral E.K. ele kõhu piirkonda. Kahe noalöögi tagajärjel tekitas P.Y E.K. ele eluohtlikud tervisekahjustused - kaks torke-lõikehaava kõhu keskosas paremal ja kubemepiirkonnas paremal, ühisniudeveeni vigastused, maksakapsli vigastused, mao välispinna pindmised vigastused, peen- ja jämesoolekinnisti vigastused, ristikäärsoole vigastus, verevalumid maksakapsli all, peen- ja jämesoolekinnistis, kõhuõõne ja väikevaagna pehmetes kudedes, milliste kehatüve torke-lõikehaavade koos ühisniudeveeni ja kõhuõõneelundite vigastuste tüsistustena tekkis äge sisemine verejooks kõhuõõnde ja verekaotusšokk, millesse E.K. 13. jaanuaril 2021 kell 22.34 suri.

Maakohtu otsus

Kohtu arvates ei ole P.Y ka oma käitumise põhjuste kohta selgeid selgitusi andnud. Miks ta üldse E.K. t noaga lõi, on süüdistatav toonud erinevaid põhjuseid. Kohtus kaitsjale vastates on P.Y väitnud, et ta tegi esimese noalöögi hirmutamiseks ja selleks, et E.K. teda rohkem ei lööks. Teise noalöögiga soovis ta saavutada rahu, et E.K. talle rohkem haiget ei teeks ja lepiks sellega, et P.Y poodi ei lähe. Süüdistatav kinnitas, et ta ei tahtnud kannatanu surma, vaid soovis teda lihtsalt hirmutada ja kergelt vigastada. Ühtlasi väitis P.Y, et ta kartis oma elu pärast, sest E.K. oli suur ja tugev mees. Prokuröri küsimustele antud vastustest tuleb välja, et ta kartis E.K. e poolset löömist ja soovis ka vältida poest viina ostmist ning tahtis noaga lüües E.K. t maha rahustada. Kohtu arvates seega konkreetset vastust küsimusele, miks ta E.K. t noaga lõi, süüdistatava ütlustest ei tulene. Ta on kirjeldanud erinevaid ajendeid ja eesmärke, millest lähtuvalt ta tegutses. P.Y lootis E.K. t noaga lüües hoida ära uued rünnakud enda vastu, samas aga vältida ka poodi minekut. Ta soovis noalöökidega E.K. t hirmutada, aga samas teda ka maha rahustada. Võttes lisaks võimalikule stressile arvesse ka süüdistatava poolt 13. jaanuaril 2021 ära tarvitatud märkimisväärseid viinakoguseid (vähemalt kaks pudelit viina kahe peale), asus kohus seisukohale, et süüdistataval P.Y-l puudub sellest õhtust terviklik mälupilt. Kohtu arvates on P.Y nii kohtuistungil kui kohtueelses menetluses üritanud üksikutest hetkedest ja katkenditest, mida ta mäletab, panna kokku tervikut. Kuna tal aga konkreetne mälupilt sellest õhtust tegelikult puudub, siis on ka arusaadav, miks tema ütlused on laialivalguvad ja vastuolusid sisaldavad. P.Y selgitused 13. jaanuaril 2021 toimunu detailide, asjaolude omavahelise seose ja ajalise järjestuse kohta on sisuliselt oletused ja huupi pakkumine. Taolisi ütlusi ei ole ilmselgelt võimalik pidada kogu ulatuses usaldusväärseteks. Seetõttu tugines kohus süüdistatava ütlustele vaid osas, milles need haakuvad teiste kohtule esitatud tõenditega. Kohus nõustus seejuures kaitsjaga, et vastuolusid P.Y ütlustes ei saa tõlgendada temapoolse pahatahtlikkusena, sest süüdistatav lihtsalt ei mäleta, mis täpselt toimus. Asjas koostatud kohtumeditsiini ekspertiisiakti ja eksperdi kohtuistungil antud ütluste põhjal tuvastas kohus, et E.K. el oli kaks torke-lõikehaava kõhu piirkonnas, sh üks nendest kõhu keskosas ja teine alakõhus kubeme piirkonnas. Eksperdi hinnangul olid mõlemad haavad eluohtlikud ehk mõlemad võisid viia surmani. Kuivõrd P.Y lõi E.K. t kahel korral noaga ning E.K. el tekkisid kahe torke-lõikehaava tõttu eluohtlikud vigastused, mis viisid tema surmani, siis asus kohus seisukohale, et esineb põhjuslik seos ekvivalentsusteooria tähenduses. Teo ehk noaga löömise mõttelisel eemaldamisel oleks tagajärg, s.o eluohtlik ja surmaga lõppev terviskahjustus, jäänud saabumata. Kohus leidis, et üldise elukogemuse põhjal on alust pidada tõenäoliseks seda, et terariistaga kõhtu löömise tagajärjel tekivad vigastused, mis võivad olla eluohtlikud ja põhjustada surma. Asjaolu, et inimesel asuvad kõhupiirkonnas mitmed organid, on üldteada. Samuti on üldise elukogemuse põhjal teada, mis on noa omadused ja funktsioon. Kohus leidis, et P.Y tekitas E.K. ele tervisekahjustuse kaudse tahtlusega ning tal oli kaudne tahtlus ka KarS § 118 lg 1 p-s 1 märgitud enamohtliku tagajärje, s.o oht elule, suhtes. Sellele järeldusele jõudmisel lähtus kohus eelkõige E.K. ele tekitatud vigastuste iseloomust. P.Y lõi E.K. t noaga kõhu piirkonda ja tegi seda mitte ühel, vaid kahel korral. Eksperdi sõnul ei olnud üks haavakanal tekkinud sirgjooneliselt, mis tähendab, et nuga haavas liigutati ja kompuuteruuringu järgi oli näha, et nuga liigutati natuke üles-alla. Järelikult tegi P.Y noalöögid E.K. e kõhu piirkonda, kahel korral ja sealjuures ühel korral mitte lihtsalt torgates,

vaid nuga haavas liigutades. Kohus on seisukohal, et tehes eelkirjeldatud asjaoludel noalöögid, pidas P.Y võimalikuks, et ta tekitab E.K. ele eluohtliku tervisekahjustuse ja möönis seda. Lähtudes E.K. ele tekitatud vigastuste iseloomust, järeldas kohus, et P.Y pidas võimalikuks ka E.K. e surma saabumist. Küll aga puuduvad tõendid leidmaks, et P.Y-l oli tahtlus põhjustada kannatanu surm. P.Y ja E.K. olid üldiselt heas läbisaamises ning asjas tuvastatu põhjal võib väita, et süüdistatav tegutses tol õhtul tekkinud erimeelsustest tulenenud hetkeemotsioonide ajendil. Ta soovis kannatanule n-ö kohta kätte näidata, sealjuures pööramata erilist tähelepanu oma käitumise võimalikele tagajärgedele. Kahetsusväärselt oli süüdistatava impulsiivse käitumise tagajärjeks kannatanu surm. Seega leidis kohus, et P.Y , ajendatuna soovist kannatanut füüsiliselt vigastada ja samas lootes tema surma vältida, suhtus kannatanu surma põhjustamisesse kergemeelselt KarS § 18 lg 2 tähenduses. Analüüsides, kas P.Y tegevuses võis esineda õigusvastasust välistav asjaolu KarS § 28 mõttes, tuli maakohus järgmistele järeldustele. Ekspertiisiakti ja eksperdi kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et P.Y-l esinesid füüsilised vigastused silma piirkonnas ja otsmikul. Tal olid värsked nahaalused verevalumid vasaku silma ümber ja silma laugudel, ninajuurel ja sarnapiirkonnas vasakul, mõlemapoolselt otsmikul; värske nahamarrastus otsmiku- ja kiirupiirkonna piiril paremal; pehmete kudede turse vasaku silma ümber. Tegemist on tömbi trauma tagajärjel tekkinud vigastustega ehk vigastused võidi tekitada tömbi piiratud pinnaga esemega, milleks võib olla P.Y ütlustes kirjeldatud kaigas. Süüdistatava vigastused olid värsked, st need olid tekkinud kõnealuse sündmuse paiku. E.K. e suhtes teostatud ekspertiisiaktist nähtuvalt olid tal värsked nahaalusel verevalumid paremal randmel ja labakäel. Eksperdi sõnul võisid need tekkida sellest, kui isik on ise kedagi rusikas käega löönud. Samas ei saa kindlalt väita, et need on seotud 13. jaanuari 2021 toimund ründega, sest need võisid olla ka paar päeva varasemad. Kohus asus seisukohale, et eeltooduga on tõendatud süüdistataval vigastuste esinemine, nende võimalik tekkeviis ja tekkimise aeg; samuti see, et kannatanul olid käel vigastused, mis võisid olla tekkinud hiljutisest rusikaga löömisest. Kohus pidas usutavaks P.Y versiooni, mille kohaselt E.K. teda füüsiliselt ründas. Seejuures leidis maakohus, arvestades P.Y ütluste ebausaldusväärsust, et pole võimalik tuvastada, milline oli E.K. e poolse ründe ja P.Y võimaliku kaitsetegevuse omavaheline seos ja ajaline järjestus. Vaatamata sellele, lähtudes KrMS § 7 lõikes 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest, asus kohus seisukohale, et süüdistatav P.Y oli hädakaitseseisundis. Kohus asus seisukohale, et tõendamist on leidnud süüdistataval esinenud vigastused ehk tema õigushüve (tervis) rünnati. Samuti on piisavalt alust arvata, et ründajaks oli E.K. . Tuvastanud P.Y-l esinenud hädakaitseseisundi, analüüsis kohus P.Y kaitsetegevust. Kohus leidis, et kaitsetegevus on vajalik juhul, kui see on sobiv ründe tõrjumiseks ja kaitsja käsutuses olevatest vahenditest säästvaim. Sobiv on vahend, mis lõpetab ründe. Kuna P.Y poolsed noalöögid lõpetasid ründe tema tervise suhtes, oli kohtu arvates tegemist sobiva vahendiga.

Kohus leidis, et kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima vahendi ehk vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab. Välistades põgenemise ja abi kutsumise, oli P.Y-l sisuliselt valida noa kasutamise ja jäsemete kasutamise (enda kaitsmine käte-jalgadega) vahel. Kuna ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust, siis asus kohus seisukohale, et säästvaimaks vahendiks oligi noa kasutamine. Enda kaitsmine jäsemetega oleks küll ilmselt rünnet tõrjunud, kuid mitte täielikult lõpetanud ning isikul ei ole kohustust valida enda kaitsmiseks ebakindlalt vahendit. Säästvaima vahendi puhul tuleb silmas pidada seda, et kaitsevahendit tuleb kasutada viisil, mis ründajat kõige vähe kahjustab. Isik ei tohi ründajale ilmselt liigset kahju tekitada (KarS § 28 lg 2). Liigset kahju põhjustatakse juhul, kui kaitsevahend oli küll sobiv, kuid seda kasutati liialt intensiivselt. Nimetatu hindamisel arvestas kohus sellega, et P.Y-d egi mõlemad noalöögid E.K. ele kõhupiirkonda, mitte mõnda eelduslikult vähemohtlikku piirkonda, näiteks käe pihta. Mõlemal juhul oli tegemist tugeva torkega, mis tekitas kannatanule sisemised vigastused, mitte lihtsalt kriimustamise või kerge haava. Lüües oma ründajat kõhu piirkonda kahel korral ja pigem tugevalt, kasutas P.Y kaitsevahendit liiga intensiivselt. Kohus leidis, et noalöökide tegemise ajal ei olnud süüdistatav sellises hirmu- või afektiseisundis, mis takistas tal oma käitumist ja selle võimalikku ohtlikkust teadvustamast. Kohtuistungil on süüdistatav hoopis avaldanud, et ta sai aru, et lööb kannatanut noaga kõhtu ja tegi seda teadlikult. Nimetatut arvestades leidis kohus, et P.Y ületas hädakaitse piiri ning ei vabane vastutusest KarS § 28 alusel.

APELLATSIOON

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P.Y kaitsja, kes palub Tartu Maakohtu otsuse P.Y süüditunnistamises tühistada ja P.Y süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1,7 järgi õigeks mõista. Kaitsja palub õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel lahendada ka P.Y taotlus talle hüvitise väljamõistmiseks. Kaitsja arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selles, et P.Y lõi noaga 2 korda E.K. t kõhu piirkonda. Vaidlust pole selleski, et meeste vahel tekkis tüli juba korteris ja jätkus majast väljas liikudes Suurel tänaval ning kulmineerudes Suure tänava ja Piiri tänava ringristmiku läheduses. P.Y ei ole eitanud, et lõi kannatanule 2 korda noaga kõhu piirkonda selleks, et kannatanu lõpetaks tema peksmise. Muud vahendit käepärast tal ei olnud ja ära joosta kannatanu eest ei olnud suuteline. Kannatanu oli füüsiliselt temast üle ja selleks, et kannatanu poolset rünnet lõpetada, valis ta enese kaitsmiseks taskunoa. P.Y oli ja on seisukohal, et tema tegutses hädakaitse seisundis ja ei ole hädakaitse piire ületanud. Kohus on nõustunud P.Y selgitustega sündmuse kohta, kuid leidnud, et P.Y ütlused on vaid osaliselt usaldusväärsed. Kaitsja kohtuga nimetatud osas ei nõustu. Asjas ei ole tunnistajaid, kes võiksid sündmuse kohta midagi selgitada. Ongi vaid P.Y ütlused ja kannatanu suhtes kohtuarstlik ekspertiisi akt, kus nähtuvad E.K. e vigastused ja surma põhjus. Samuti on P.Y osas olemas ekspertiisiakt, kust nähtuvad temal esinevad vigastused ja tekkemehhanism ning P.Y kohta kiirabi kaart 14. jaanuarist 2021.

Kaitsja leiab, et võttes aluseks kohtuotsuse punktides 13 kuni 18 käsitletut, siis tegelikult üldine pilt asjast on olemas. P.Y ütlused erinevatel aegadel on sisult ikkagi ühesugused, mõned täpsustavad detailid on kord nii kord teistmoodi kirjeldatud, kuid sündmuse asukoht, kuupäev, isikud ja ütlused ründevahendi kohta on olnud ühesugused. Ka põhjuse kohta, miks ta ründas kannatanu E.K. t noaga. Kaitsja arvates ei ole seega kohtu väide, et isik on vastuolulisi ütlusi andnud, korrektne. Kohus on küll nõustunud kaitseversiooniga sellest, et P.Y tegutses hädakaitseseisundis, kuid kohtu arvates ületas P.Y hädakaitse piire ja vastutab seega tegelikult saabunud tagajärje eest. Kaitsja kohtu sellise järeldusega ei nõustu ja leiab, et P.Y ei ületanud hädakaitse piire ja vabaneb vastutusest tuginedes KarS §-le 28. P.Y pani etteheidetava teo toime hädakitseseisundis tõrjudes E.K. e füüsilist rünnet enda vastu. Seda, et E.K. oli rünnanud P.Y-d kinnitavad P.Y ütlused ja ekspertiisiakt ja eksperdi kohtuistungil antud ütlused. P.Y-l esinesid füüsilised vigastused silma piirkonnas ja otsmikul. Tegemist on tömbi trauma tagajärjel tekkinud vigastustega ehk vigastused võidi tekitada tömbi piiratud pinnaga esemega, milleks võib olla P.Y ütlustes kirjeldatud kaigas. Süüdistatava vigastused olid värsked ja need olid tekkinud kõnealuse sündmuse paiku. Seega on tõendamist leidnud P.Y-l vigastuste esinemine, nende võimalik tekkeviis ja tekkimise aeg. Kohus ei ole nimetatud asjaolu kahtluse alla seadnud ning samuti leidnud, et P.Y-l olid vigastused ja tema ründajaks oli E.K. . Kohus on kaitsjaga nõustunud selleski, et ründaja eest kaitsetegevuseks tuleb valida see viis, mis lõpetab ründe ja on säästvaim. Kohus on kaitsjaga nõustunud ka selles, et P.Y poolsed noalöögid lõpetasid ründe tema tervise vastu ja seega oli tegemist sobiva vahendiga. Kohus on kaitsjaga sarnaselt asunud seisukohale, et antud juhul oli säästvaimaks vahendiks P.Y poolt noa kasutamine. KarS § 28 lg 2 kohaselt tuleb säästvaima vahendi kasutamisel silmas pidada seda, et kaitsevahendit tuleb kasutada viisil, mis ründajat kõige vähem kahjustab. Isik ei tohi ründajale ilmselt liigset kahju tekitada. Liigset kahju põhjustatakse juhul, kui kaitsevahend oli küll sobiv, kuid seda kasutati intensiivselt. Justnimelt kaitsevahendi kasutamise viisi osas asus kohus kaitsjast erinevale seisukohale, leides, et P.Y kasutas kaitsevahendit (nuga) liialt intensiivselt, kui lõi ründajat noaga kõhu piirkonda kahel korral ja tehes seda pigem tugevalt. Kaitsja maakohtu taolise otsustusega ei nõustu. Asjas on kaitsja arvates tuvastamist leidnud, et E.K. ründas kasepuust kaikaga P.Y-d esimesena, lüües sellega P.Y-le näkku. See rünne jätkus P.Y väite kohaselt teel poodi. E.K. ründas kaikaga P.Y-d korduvalt nõudes poodi viina järele minekut ning viina ostmist P.Y poolt. P.Y oli purjus, ta ei olnud suuteline ära jooksma, kannatanu oli pikka kasvu, tugeva kehaehitusega, füüsiliselt P.Y-st üle. Seega lihtsalt vastu hakata ei olnud P.Y-le jõukohane, see ei oleks andnud tulemust. Ainuke võimalus kannatanu E.K. e poolse ründe

lõpetamiseks oligi 2 noa torget, sest pärast esimest torget veel kannatanu ründe oht P.Y-le ei olnud lõppenud. P.Y on kohtus väitnud, et soovis E.K. t vigastada võimalikult vähe torgates kõhu piirkonda. Torked tegi kõndimisel külje pealt. Kannatanul olid seljas riided mitu kihti. Kannatanut tappa pole tahtnud ja kannatanu surma ette ei näinud ega pidanudki nägema, sest ta ei osanud arvata, et kannatanul tekib sisemine verejooks. Teadlikult elutähtsasse piirkonda löömist vältis. Eesmärk oli vaid, et kannatanu lõpetaks tema peksmise. Kohus leidis, et P.Y ei olnud mingis tugevas hingelise erutuse seisundis. Kaitsja leiab, et P.Y-l esines äkki tekkinud tugev emotsionaalne seisund, mille oli esile kutsunud kannatanu E.K. oma füüsiliselt ründava käitumisega. Selline reaktsioon P.Y poolt oligi kaitsja arvates vahetu vastus tema suhtes toimepandud vägivallale.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et KrMS § 338 p-st 2 tulenevalt tuleb Tartu Maakohtu otsus tühistada. P.Y tuleb talle KarS § 118 lg 1 p 1,7 järgi esitatud süüdistuses kuriteo tuvastamatuse tõttu õigeks mõista. Esmalt märgib ringkonnakohus, et arutades P.Y-le KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi esitatud süüdistust, on maakohus igati korrektselt tuvastanud, et vigastused, mis põhjustasid 13. jaanuaril 2021 E.K. e surma, tekitas kannatanule P.Y ning tema taoline tegevus on kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 1,7 järgi. Ka leiab ringkonnakohus, et maakohus on kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaoludele tuginedes (P.Y ütlused tal esinenud vigastuste kohta) põhjendatult asunud analüüsima õigusvastasust välistava asjaolu esinemist P.Y käitumises. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus sellekohase analüüsi tulemusena jõudnud järeldusele, et P.Y , lüües 13. jaanuaril 2021 E.K. t kahel korral noaga kõhtu, tegutses hädakaitse seisundis. P.Y kaitsetegevusele hinnangut andes asus maakohus seisukohale, et P.Y poolt E.K. e ründe tõrjumiseks kasutatud vahend, s.o nuga, oli ründe tõrjumiseks sobiv vahend ning kujunenud olukorras ka säästvaim vahend. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ülaltoodud otsustustega. Maakohtu eeltoodud otsustusi ei ole vaidlustanud ka kohtumenetluse pooled ning seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks nimetatud asjaoludel pikemalt peatuda. Lahendades küsimust, kas P.Y ületas oma kaitsetegevusega hädakaitse piiri, jõudis kohus järeldusele, et lüües E.K. t kahel korral noaga tugevasti kõhu piirkonda, kasutas P.Y kaitsevahendit (nuga) liiga intensiivselt ning ületas taoliselt tegutsedes hädakaitse piiri. Maakohtu nimetatud otsustuse vaidlustas P.Y kaitsja, leides apellatsioonis, et süüdistatav ei ületanud hädakaitse piiri ning ta tuleb seetõttu KarS §-le 28 tuginedes õigeks mõista. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja sellekohased väited väärivad tähelepanu. Hädakaitse piiri ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või kui ründajale on tekitatud ilmselt liigne kahju. Kui analüüs näitab, et hädakaitsepiiri on objektiivselt ületatud, tuleb ühtlasi näidata, kas seda on tehtud vahendi sobimatuse või liigse kahju tõttu ning järgnevalt hinnata hädakaitsepiiri ületamise subjektiivset koosseisu. KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride

ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (vt RKKKo otsus asjas nr 3-1-1-38-04). Kuigi maakohtu otsuses ei ole sõnaselgelt väljendatud, millise KarS § 28 lg 2 märgitud alternatiivile toetudes maakohus hädakaitse piiri ületamise tuvastas, saab ringkonnakohtu arvates maakohtu poolt kaitsevahendi liigse intensiivsusega kasutamisele viitamise alusel teha järelduse, et maakohus pidas silmas KarS § 28 lg-s 2 märgitud teist alternatiivi, s.o P.Y tekitas E.K. ele teda kaks korda tugevasti noaga lüües ilmselt liigset kahju. Ringkonnakohus maakohtu taolise otsustusega ei nõustu. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, möönab, et P.Y ütluste alusel ei ole võimalik üheselt tuvastada millisel konkreetsel ajahetkel, millises kohas ja millise E.K. e poolse konkreetse ründe käigus ta 13. jaanuaril 2021 E.K. t noaga lõi. Ka ringkonnakohus leiab, et P.Y sellekohased ütlused ei ole konkreetsed ja on kohati teineteist välistavad (n. teist korda lõi noaga teel bussipaviljoni, samas väide, et teist korda lõi bussipaviljonis viibides). Samas nõustub ringkonnakohus nii maakohtu otsuses (II kd tl 10) kui ka kaitsja apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et üldjoontes on P.Y väited miks ja kuidas ta E.K. t noaga lõi jäänud kriminaalasja menetlemise ajal ühetaolisteks. Ringkonnakohus leiab samuti, et P.Y on kogu menetluse toimumise ajal kinnitanud ühetaoliselt, et teel kauplusesse ründas E.K. teda korduvalt ja nende rünnakute tõrjumiseks ta lõigi E.K. t kahel korral noaga. Ringkonnakohtu arvates ei esine P.Y sellekohastes ütlustes selliseid vastuolusid, mis annaksid tõsikindla aluse kummutada tema esitatud põhiväiteid. Ringkonnakohus leiab, et P.Y ütlusi tema korduva ründamise ja tema poolse kaitsetegevuse kohta, olgugi et need on detailides vastuolulised, ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega ümberlükatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on oma otsuses asjas nr 1-19-8038 selgitanud, et kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi, mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reopõhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. Seega, kuivõrd kahtlust, kas E.K. ründas enne saadud noalööke P.Y-d või mitte ja kas ta tegi seda kasepuust kaikaga või mitte, ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega võimalik kõrvaldada, siis tuleb tekkinud kahtlused tõlgendada P.Y kasuks. Teisisõnu, arvestades ülaltoodud põhimõtet, lähtub ringkonnakohus P.Y poolt hädakaitse piiri ületamisele hinnangut andes P.Y väidetest toimunu kohta. Siinkohal peab ringkonnakohus oluliseks, et menetletavas asjas ei ole tegemist olukorraga, kus P.Y versioonil E.K. e ründamise kohta esimesena ja seda kasepuust kaikaga, puuduksid igasugused toetuspunktid. Ringkonnakohtu hinnangul annavad olemasolevad tõendid (P.Y ütlused, P.Y-l esinevad vigastused, kohtumeditsiini eksperdi ütlused nende tekitamise asjaolude kohta) tõsiseltvõetava tõendusliku aluse kahtlusele, et E.K. võis esimesena ja seejärel korduvalt P.Y-d kaikaga rünnata.

Maakohus leidis, et lüües E.K. t kahel korral tugevasti noaga kõhu piirkonda kasutas P.Y kaitsevahendit liiga intensiivselt. Seejuures ei nähtu kohtuotsusest sõnaselgelt, mida kohus liigse intensiivsuse all silmas peab. Lähtudes kohtuotsuse sõnastusest (otsuse p 38) saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et kohus pidas P.Y poolt kasutatud kaitsevahendi liigse intensiivsuse (pingeline, tugev, tõhus, mõjus) all silmas P.Y poolt E.K. e noaga liiga tugevasti (tugevad torked, mis põhjustasid sisemisi vigastusi) löömist ja noalöökide arvu (lõi kaks korda). Ringkonnakohtu arvates puudub alus teha P.Y-le etteheited, nagu ta kasutanuks E.K. e noaga löömisel liigset jõudu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli E.K. juba enne noalöökide tegemist kasutanud P.Y suhtes vägivalda, lüües teda kaikaga näkku ja põhjustades P.Y-le silmaaluse verevalumi. Ringkonnakohus leiab, nõustudes kaitsjaga, et kahtlemata põhjustas juba see E.K. e poolne rünne P.Y-le valu, ärevust ja kartuse E.K. e ees, s.o P.Y-l tekkis emotsionaalne pingeseisund. Ringkonnakohus märgib, et olukorra hindamisel, millesse P.Y oli noalöökide hetkeks sattunud, tuleb aluseks võtta sündmustik tervikuna. E.K. oli juba enne esimest noalööki P.Y-d kaikaga rünnanud ning tekitanud talle kehavigastuse. Kordadel, kui P.Y lõi E.K. t noaga, ründas viimane teda taas ning P.Y-l oli seega täielik alus karta juba enne noalööke kasutatud raske füüsilise vägivalla jätkumist. Ringkonnakohus leiab, arvestades seejuureset ex ante-hindamiskriteeriumi, et taolises vallandunud hirmu olukorras, kus E.K. pealegi jätkas P.Y füüsilist ründamist, ei olnud P.Y-l võimalik kaalutleda ja selle tulemusel otsustada, kuhu ja kui tugevasti teda rünnanud E.K. t lüüa. Ringkonnakohtu arvates tuleb arvestada sedagi, et otsustus kuhu ja millist jõudu rakendades E.K. t lüüa, tuli P.Y-l langetada piiratud ajavahemiku jooksul. Ringkonnakohtul ei ole tuvastatud asjaoludele tuginedes vähimatki alust arvata, et P.Y saanuks olukorda (sh enda seisundit) arvesse võttes rakendada valitud kaitsevahendit vähem intensiivsel moel, piirdudes nõrgemate löökide või löökidega keha vähem ohtlikutesse piirkondadesse. Põhjendades, lisaks eelnevale, P.Y poolt kasutatud kaitsevahendi liiga intensiivset kasutamist asjaoluga, et P.Y lõi E.K. t kahel korral, ei ole maakohus ringkonnakohtu arvates pööranud piisavat tähelepanu asjaolule, et P.Y poolsetele noalöökidele eelnes E.K. e füüsiline rünne P.Y vastu. Nii on P.Y väitnud, et esimest korda lõi ta E.K. t noaga pärast seda kui viimane oli teda kiiremale liikumisele sundimiseks löönud pähe. Teisel korral aga pärast seda, kui E.K. lõi teda vastu otsmikku. Seega nähtub P.Y ütlustest, et E.K. e rünnete tõrjumiseks lõi ta kummalgi korral vaid üks kord. Ringkonnakohus leiab, et E.K. e korduvate rünnete tõrjumiseks kummalgil korral vaid ühe noalöögi tegemist ei ole alust lugeda kaitsevahendi liiga intensiivseks kasutamiseks. Pealegi ei lõpetanud P.Y esimene noalöök E.K. e rünnet lõplikult, sest see jätkus teise noalöögini.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et P.Y ei kasutanud kaitsevahendit liiga intensiivselt, s.o ei põhjustanud oma tegevusega E.K. ele liigset kahju. Kuivõrd P.Y oma tegevusega juba objektiivselt ei ületanud ringkonnakohtu arvates hädakaitse piiri, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida hädakaitsepiiri ületamise subjektiivset koosseisu. Ringkonnakohus leiab, et lüües E.K. t kahel korral noaga, tegutses P.Y kaitsetahtega. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on P.Y , põhjendades miks ta E.K. t noaga lõi, tõepoolest kasutanud erinevat sõnastust. Nii on P.Y väitnud, et lõi E.K. t tema hirmutamiseks ja selleks, et viimane teda enam ei lööks. P.Y väitis sedagi, et noalöökidega soovis ta saavutada rahu, et E.K. talle enam haiget ei teeks. Ka on P.Y väitnud, et ta kartis E.K. e poolset löömist ja tahtis noalöökidega E.K. t maha rahustada. Ringkonnakohus leiab, et kuigi P.Y on kasutanud erinevat sõnastust selgitamaks, miks ta E.K. t noaga lõi, on siiski üheselt mõistetav, et ta soovis tõrjuda E.K. e füüsilist rünnet enda vastu. Seega tuleb kaitsetahte esinemise kohta P.Y tegevuses vastata jaatavalt. Ülaltoodut kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et P.Y-d egutses E.K. e suhtes hädakaitseseisundis. Tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses ennast õigusvastase ründe eest, kasutades selleks sobivat vahendit ja ei tekitanud ründajale ilmselt liigset kahju. Seega tuleb P.Y talle KarS § 118 lg 1 p 1,7 järgi esitatud süüdistuses kuriteo tuvastamatuse tõttu õigeks mõista.

SKHS § 18 lg 1 kohaselt esitatakse kahju hüvitamise taotlus maakohtule. P.Y ja talle riigi poolt määratud kaitsja maakohtule sellesisulist taotlust esitanud ei ole. Kuivõrd P.Y esitas hüvitistaotluse ringkonnakohtule ja kuivõrd SKHS § 21 lg 1 seda erandjuhul ka võimaldab, siis tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas P.Y-l oli mõjuv põhjus hüvitise taotluse mitteesitamiseks maakohtule. Ringkonnakohus möönab, et kuigi hüvitise taotlemise aluseks olev asjaolu – P.Y suhtes õigeksmõistev otsus – ilmnes seoses ringkonnakohtu lahendiga, pidanuks kaitsja SKHS § 18 lg 1 kohaselt taotlema kahju hüvitamist siiski juba esimese astme kohtu menetluse ajal. Kohtuasja materjalidest nähtub, et kaitsja palus juba maakohtule esitatud kaitseteesides P.Y õigeks mõista. Seega pidi kaitsja arvestama ka võimalusega, et taotlus P.Y õigeksmõistmiseks rahuldatakse. Nimetatust tulenevalt tulnuks kahju hüvitamist taotleda juba esimese astme kohtus, sest taotluse esitamine ringkonnakohtule on võimalik üksnes siis, kui see jäi õigel ajal maakohtule esitamata mõjuval põhjusel (SKHS § 21 lg 1). Ringkonnakohus leiab, et P.Y puhul tuleb niisuguse mõjuva põhjuse olemasolu jaatada. P.Y omab põhiharidust ning ilmselgelt puuduvad tal juriidilised teadmised. Seetõttu on põhjendamatu nõuda, et P.Y ise, oma teadmisi rakendades, oleks olnud võimeline taolise taotluse esitamiseks. Nimetatu nähtub üheselt P.Y poolt esitatud avaldusest, millest nähtuvalt sai ta võimalusest nõuda hüvitist teada kaitsjalt alles pärast maakohtu otsust. Ülaltoodut arvestades tulnuks taotlus hüvitise mõistmiseks esitada maakohtule riigi poolt P.Y-le määratud kaitsjal ja kuivõrd ta seda ei esitanud, siis ei täitnud kaitsja oma kohustusi piisava hoolega. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus P.Y jääks ilma võimalusest taotleda riigilt kahjuhüvitist pelgalt riigi enda määratud kaitsja tegematajätmise tõttu, rikuks Põhiseaduse § 15 lg 1 järgset õigust tõhusale ja lünkadeta kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu üldkogu määrus asjas nr 3-1-1-62-16). Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et P.Y-l oli mõjuv põhjus esitada vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus SKHS § 21 lg 1 alusel ringkonnakohtule. Füüsilisele isikule hüvitatakse mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus (SKHS § 11 lg 1). Vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga (SKHS § 11 lg 4). P.Y poolt esitati kahju hüvitamise taotlus 22. septembril 2021. Seega tuleb hüvitise päevamäära kindlakstegemisel aluseks võtta Statistikaameti poolt avaldatud 2021 aasta II kvartali keskmine brutopalk. Statistikaameti andemetel oli 2021 aasta II kvartali keskmine brutopalk 1538 eurot. Vastavalt SKHS § 11 lg 4 tuleb hüvitise päevamäära kindlakstegemiseks jagada keskmine brutopalk 30-ga ning päevamäära suuruseks kujuneb seega 51,26 eurot.

P.Y viibis vahi all alates 14. jaanuarist 2021 kuni 8. detsembrini 2021, s.o 329 päeva. Seega on tema hüvitise suuruseks 16 866,73 eurot (51,26 X 329). KrMS § 314 p 6 ja SKHS § 4 ja § 5 lg 1 p 1 kohaselt kuulub P.Y-le tema alusetult vahi all viibimisega tekitatud kahju hüvitamisele 329 päeva ulatuses, summas 16 866,73 eurot. Kohtukulu Tartu Maakohtu otsusega on P.Y-lt muuhulgas kohtukuluna välja mõistetud määratud kaitsja tasu õigusabi osutamise eest kohtueelsel uurimisel ja maakohtus summas 1829,88 eurot ning kohtuarstliku ekspertiisi teostamise kulu 618 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus mõistab P.Y käesoleva kohtuotsusega õigeks, tuleb nimetatud kohtukulu KrMS §-de 181 lg 1 ja 185 lg 1 alusel jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Ingeri Tamm, Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.