1-18-7086/415 - Isikuvastased süüteod - Tervisevastased süüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

Harju Maakohtu 8. detsembri 2020 otsusega tunnistati Oleg Martovoi süüdi KarS § 256 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 9 aastat vangistust, KarS § 375 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. KarS § 202 lg 2 p 1,3 ja § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistustes mõisteti Oleg Martovoi õigeks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti O. Martovoile 9 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 20. märts 2018. Eduard Košljakov tunnistati süüdi KarS § 256 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 9 aastat vangistust. Süüdistuses KarS § 202 lg 2 p 1,3 järgi mõisteti E. Košljakov õigeks. KarS § 68 lg 1 alusel loeti E. Košljakovi karistusaja alguseks 20. märts 2018. Aleksei Karpov tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust, KarS § 375 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati A. Karpovi eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 20. märtsist 2018 kuni 13. aprillini 2018 (25 päeva) karistusaja hulka, kandmisele jäi 4 aastat 11 kuud ja 5 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi ning määrati, et seda ei pöörata täitmisele, kui A. Karpov ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS §-s 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustati A. Karpovit osalema sotsiaalprogrammis. Timofei Solomatov tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust, KarS § 420 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust, KarS § 184 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust, KarS § 345 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati raskeimat üksikkaristust ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 29. aprilli 2016.a otsusega 1-16-2656 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 6 kuu ja 29 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 6 kuud ja 29 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 20. märts 2018. Aivar Tartu tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Harju Maakohtu 15. juuli 2019 otsusega 1-18-5815 mõistetud raskeima karistusega, vangistusega 13 aastat 11 kuud ja 1 päev, ja liitkaristuseks mõisteti 13 aastat 11 kuud ja 1 päev vangistust.

Menetluskulud: Oleg Martovoilt mõisteti välja sundraha 1460 eurot ja kaitsjatasu 11431,20 eurot, so kokku 12891,20 eurot riigi tuludesse, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena, s.o vähemalt 1074,26 eurot kuus. Aleksei Karpovilt mõisteti välja sundraha 1460 eurot ja kaitsjatasu 7294,80 eurot, so 8754,80 eurot riigi tuludesse, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena, s.o vähemalt 729,56 eurot kuus. Eduard Košljakovilt mõisteti välja sundraha 1460 eurot, tulirelva ekspertiisitasu 420 eurot ja sõiduki teisaldamise kulu 44,40 eurot, e kokku 1924,40 eurot riigi tuludesse, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena, s.o vähemalt 160,36 eurot kuus. Timofei Solomatovilt mõisteti välja sundraha 1460 eurot, ekspertiisitasu kokku 2910 eurot, luku avamise kulu 123 eurot ja kaitsjatasu 8700,20 eurot, so 13193,20 eurot riigi tuludesse, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena, s.o vähemalt 1099,43 eurot kuus. Konfiskeerimine: KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti Oleg Martovoilt Harju Maakohtu 21. märtsi 2018 määrusega nr 1-18-3124 arestitud sularaha 2405 eurot, kuldkett koos kullast ristiga (turuväärtus 2 600 eurot). KarS § 832 lg 1 ja § 84 alusel mõisteti laiendatud konfiskeerimise asendamise korras O. Martovoilt välja 28 198,20 eurot. KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeeriti kolmanda isiku Q sõiduauto BMW 330XD regnr XXXXXX (turuväärtus 7100 eurot), mis on antud vastutavale hoiule Q-le. Konfiskeerimise tagamiseks muudeti korterile aadressil XXX Tallinn (eluruum 65,6 m2, registriosa XXXXXXX, katastritunnus XXX) Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegi summat ning seati uus hüpoteek summas 21 000 eurot. Hüpoteek kustutatakse, kui Oleg Martovoi on tasunud riigi tuludesse 21 000 eurot. KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti Eduard Košljakovilt Harju Maakohtu 10. aprilli 2018 määrusega nr 1-18-2909 arestitud korteriomand aadressil XXX (registriosa nr XXXXXXX, katastritunnus XXX, eluruum üldpinnaga 15,4 m2, turuväärtus 5500 eurot), korteriomand aadressil XXX (registriosa nr XXXXXXXX, katastritunnus XXX, eluruum üldpinnaga 23,90 m2, turuväärtus 8500 eurot) ja mootorratas Harley Davidson FXST (reg-nr XXXX turuväärtus 7100 eurot)- asukoht teadmata. KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti E. Košljakovilt Harju Maakohtu 26. juuni 2018 määrusega nr 1-18-5020 arestitud sularaha 2120 eurot, mobiiltelefon Samsung Galaxy S8+ (turuväärtus 480 eurot), sülearvuti HP Probook 650G1 koos toitejuhtmega (turuväärtus 330 eurot), nutiseade Apple iPad (turuväärtus 289 eurot), käekell Breitling (turuväärtus 2500 eurot), vintraudne revolver Taurus-85-Ti (turuväärtus 300 eurot), vintraudne püss Tikka T3 (väärtus 1000 eurot), sileraudne püstol Benelli (turuväärtus 1500 eurot), optilise sihikuga vintraudne püss Sako-85 (turuväärtus 900 eurot), vintraudne püstol CZ-455 (turuväärtus 200 eurot), vintraudne püss Tikka T3(turuväärtus 750 eurot), vintraudne püss ADC Custom Spartan (turuväärtus 1700

eurot), vintraudne püstol CZ-2075-RAMI (turuväärtus 275 eurot), vintraudne püstol Ruger-MK-III-512 (turuväärtus 600 eurot), vintraudne püstol Sig-Sauer-P-226(turuväärtus 500 eurot). KarS § 832 lg 1 ja § 84 alusel mõisteti laiendatud konfiskeerimise asendamise korras E. Košljakovilt välja 45 000 eurot, kuni summa tasumiseni riigi tuludesse jäeti kehtima kohtulik hüpoteek E. Košljakovi korteriomandile XXX (registriosa nr XXXXXXX) summas 45 000 eurot Eesti Vabariigi kasuks. KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeeriti kolmandalt isikult W-lt sõiduauto MercedesBenz S450 4Matic reg-nr XXXXXX (turuväärtus 21 000 eurot) ja sõiduauto Audi Q7 reg-nr XXXXXX (turuväärtus 27 000 eurot). KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti Timofei Solomatovilt Harju Maakohtu 16. aprilli 2018 määrusega nr 1-18-3124 arestitud sularaha 2635 eurot, sõiduauto Volkswagen Passat Variant reg-nr XXXXXX (turuväärtus 8600 eurot), käekell Tissot (turuväärtusega 1060 eurot), tahvelarvuti Apple iPad Pro koos arvutipliiatsiga (turuväärtus 490 eurot), telefon Apple iPhone SE (turuväärtus 225 eurot), 2 õhupüstolit Airsoft AK 74M (väärtus kokku 160 eurot), õhupüstol ASG 4 (turuväärtus 75 eurot). Oleg Martovoi ja Eduard Košljakov mõisteti süüdi KarS § 256 lg 1 ning Aleksei Karpov, Timofei Solomatov, Aivar Tartu KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisneb järgnevas: O. Martovoi ja E. Košljakov lõid täpselt tuvastamata ajal, kuid mitte hiljem kui 2016 septembris, vähemalt kolmest inimesest koosneva püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegeliku ühenduse, mille tegevus oli suunatud teise astme kuritegude, mille eest ette nähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, toimepanemisele – täpsemalt KarS § 375 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele, ja esimese astme kuritegude – täpsemalt KarS § 184 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele. Kuritegelik ühendus loodi kahe eraldi tegutseva kuritegeliku ühenduse ühendamise teel. Kuritegelikus ühenduses kehtis mitmetasandiline juhtimisstruktuur, mille kohaselt oli kuritegeliku ühenduse juhiks O. Martovoi. Kuritegelik ühendus koosnes kahest eraldi brigaadist – ühte juhtis O. Martovoi, teist E. Košljakov. Esimene neist tegutses vahetult O. Martovoi juhtimisel ning sinna kuulus lisaks O. Martovoile ka tema vend Sergey Martovoy, Marko Süvaoja ja Aleksei Karpov. Teist nö brigaadi (nn Loksa grupeering või Loksa brigaad) juhtis E. Košljakov ja sinna kuulusid lisaks temale Aivar Tartu, T. Solomatov ja Albert Tsoi. Nn O. Martovoi kuritegeliku ühenduse sees oli moodustunud ka nö sisering (tinglikult juhtkond), kuhu kuulusid Oleg Martovoi, Sergey Martovoy, M. Süvaoja ja E. Košljakov. Kuritegelikus ühenduses oli välja kujunenud, et O. Martovoi juhtimisel tegelesid tema, A. Karpov ja M. Süvaoja eeskätt alkoholi ebaseadusliku käitlemisega ning nn Loksa brigaad tegeles eeskätt narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega. Kuritegeliku ühenduse igal liikmel oli oma roll ühenduses. M. Süvaoja kuulus kuritegelikus ühenduses koos Oleg Martovoi, Sergey Martovoy ja A. Karpoviga nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse Oleg Martovoi juhitavasse brigaadi vähemalt 2016. aasta septembrist.

M. Süvaoja näol oli tegemist Oleg Martovoi usaldusisikuga, kellega koos käitlesid nad kuritegeliku ühenduse huvides ebaseaduslikku alkoholi ning selles tegevuses oli M. Süvaoja rolliks toetada Oleg Martovoid, s.o saata teda alkoholi ebaseadusliku käitlemisega seotud isikutega kohtumistel, ent samuti ka osaleda kriminaaltulu jaotamisel ning maksta raha Andrise-nimelisele Lätis resideeruvale isikule, et alkohol toimetataks edasi Läti aktsiisilaost Rootsi Kuningriiki. Lisaks oli M. Süvaoja ülesandeks Oleg Martovoi juhitud kuritegelikus ühenduses kuritegelikul teel saadud kriminaalse tulu ja vanglatoetuste üle arvestuse pidamine. Samuti tegeles M. Süvaoja Oleg Martovoi juhitud kuritegelikus ühenduses kinnipeetavate ja vangistuses viibivate kuritegelike ühenduste liikmete ning nende perede toetamise organiseerimisega. Lisaks tegeles M. Süvaoja koos Oleg Martovoiga nii ühenduse liikmete omavaheliste probleemide kui ka teiste kuritegelike ühendustega esile kerkinud probleemide lahendamise ning vaidlusalustes küsimustes otsuste vastuvõtmisega, seda ka siis kui Oleg Martovoi ise vastavatele kohtumistele minna ei saanud. Seejuures pidi M. Süvaoja taolistel kohtumistel edastama Oleg Martovoilt saadud juhiseid või vastu võetud otsused ning hiljem, pärast kohtumisi Oleg Martovoile kohtumistel toimunust ette kandma. Sergey Martovoy kuulus ühendusse vähemalt 2016.a septembrist ning allus vahetult enda vennale Oleg Martovoile. Sergey Martovoy tegeles E. Košljakovi juhendamisega vastavalt Oleg Martovoi juhtnööridele ja nõuannetele. Samuti vastutas Sergey Martovoy kriminaaltulu hoidmise ning selle üle arve pidamise eest. A. Karpov kuulus ühendusse vähemalt 2016. a septembrist ning allus vahetult Oleg Martovoile. A. Karpovi ülesandeks oli kuritegelikus ühenduses käidelda kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmiseks 2017.a-l maksumärgiga märgistamata suures koguses mittelubatud alkoholi. E. Košljakov juhtis Oleg Martovoi alluvuses nö teist brigaadi. Temale omakorda allusid T. Solomatov, Aivar Tartu ja A. Tsoi, kes tegelesid eeskätt narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega (KarS § 184). E. Košljakovi positsioon andis talle õiguse kuritegelikus maailmas tekkinud konfliktide või muude probleemide lahendamisel abi ja nõu küsida Oleg Martovoi käest, samuti õiguse viidata probleemide lahendamisel teiste kuritegelikus maailmas tegutsevate kuritegelike ühenduste liikmetele Oleg Martovoi nimele ning viimane sai endale võimaluse ning õiguse vastuteenena kasutada E. Košljakovi ja tema brigaadi liikmeid oma kuritegeliku ühenduse mõjuvõimu laiendamisel ja vastavalt vajadusele ka tekkinud probleemide lahendamisel. E. Košljakov kuulus nn Oleg Martovoi kuritegelikku ühendusse täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt 2016.a septembrist ning allus vahetult Sergey Martovoyle, kes vahendas talle Oleg Martovoilt saadud juhiseid ja korraldusi. Samas olid E. Košljakovil head suhted mõlema venna Martovoidega, mistõttu kuulus ta koos kuritegeliku ühenduse siseringi („juhtkonda“). E. Košljakovi ülesandeks nn Oleg Martovoi kuritegelikus ühenduses oli Sergey Martovoy vahetu alluvana tagada kuritegeliku ühenduse kestmine ja jätkusuutlikkus, mis seisnes nii Oleg Martovoilt Sergey Martovoy vahendusel saadud juhiste kui ka iseseisvalt vastu võetud otsuste alusel temale alluvatelt ühenduse liikmetelt kuritegude toimepanemisega seotud informatsiooni kogumises. Samuti oli E. Košljakovi ülesandeks Sergey Martovoy vahetu alluvana

kuritegeliku ühenduse liikmete tegevuseks juhiste andmine ja tegevuste kooskõlastamine, ühenduse liikmete omavaheliste probleemide lahendamine, otsuste vastuvõtmine vaidlusalustes küsimustes, kinnipeetavate ja vangistuses viibivate kuritegelike ühenduste liikmete ja nende perede rahaline toetamine, kinnipeetud ühenduse liikmetele kaitsjate leidmises. Lisaks sellele edastas E. Košljakov ühenduse liikmetelt kuritegude toimepanemise tulemusel saadud osa rahast kuritegeliku ühenduse nn „ühiskassasse“ kuritegeliku ühenduse juhile Sergey Martovoy kaudu Oleg Martovoile. Nimelt kogus E. Košljakov ise või Aivar Tartu abil kokku nn Loksa grupeeringu liikmete või nendega koostööd tegevate kurjategijate kriminaaltulust kindla summa (üldjuhul 20% kuritegelikul teel saadud tulust), millisest kogutud summast 10% jäi nn Loksa grupeeringule nende endi nn ühiskassasse (mida omakeskis nimetati ka obštšakiks) ning 10% andis E. Košljakov Sergey Martovoy kaudu edasi Oleg Martovoile. Aivar Tartu (hüüdnimega Loksa Aivar) kuulus koos A. Tsoi ja T. Solomatoviga E. Košljakovi juhitud kuritegelikku ühendusse täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt 2016.a septembrist ning ta oli E. Košljakovi juhitud nn brigaadis (Loksa grupeering) E. Košljakovi lähim abiline ehk nö parem käsi, kelle ülesandeks oli nn Loksa grupeeringu sees lahendada erinevaid probleeme, mida ta võis lahendada ilma E. Košljakoviga läbi rääkimata. Samuti võis ta lahendada teiste grupeeringutega tekkinud probleeme, aga olulisemate küsimuste korral pidi ta kindlasti läbi rääkima E. Košljakoviga. Kui E. Košljakov oli ise Eestist ära, siis lahendas kõiki nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse Loksa allharuga ehk nn Loksa grupeeringuga seotud probleeme ja küsimusi Aivar Tartu. Samuti vastutas Aivar Tartu nn Loksa grupeeringu rahaliste liikumiste eest (raamatupidamine) s.t, et tema kätte anti kuritegelikul teel saadud rahast kindel summa (üldjuhul 20% kuritegelikul teel saadud tulust), mida nn Loksa grupeeringu all või nendega koostööd tegevad kurjategijad oma ebaseadusliku tegevusega teenisid. Kokku kogutud kriminaaltulu viis Aivar Tartu otse E. Košljakovi kätte, millest omakorda 10% jäi nn Loksa grupeeringule ja 10% andis E. Košljakov edasi Sergey Martovoy vahendusel nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse kassasse. T. Solomatov (hüüdnimega Timohha) kuulus koos A. Tsoi ja Aivar Tartuga E. Košljakovi juhitud kuritegelikku ühendusse täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt 2016.a septembrist. T. Solomatovi värbas kuritegeliku ühenduse liikmeks E. Košljakov, kes hakkas T. Solomatovit juba viimase vanglakaristuse kandmise ajal rahaliselt toetama ning kes vanglast vabanemise järel liituski täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 2016.a septembrit E. Košljakovi juhitud nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse nn Loksa brigaadiga. T. Solomatov allus Loksa grupeeringus E. Košljakovile. Näiteks 2016.a alguses tekkis T. Solomatovil probleem aserbaidžaani grupeeringu liikmega, kuivõrd ta nö saatis ühe aserite grupeeringu liikme pikalt, mistõttu pidi T. Solomatovi põhjustatud konflikti asuma lahendama temast kuritegelikus ühenduses kõrgemal positsioonil paiknev E. Košljakov, kes lahendas konflikti aserite grupeeringu juhi R2ga, et vältida konflikti ja nö bezpredeli ehk korralagedust teiste grupeeringutega. T. Solomatovi ülesandeks oli E. Košljakovi juhitud nn brigaadis koordineerida narkootiliste ainete müüki, samuti lahendada tema alluvuses narkootikume müüvate isikute probleeme ja koguda kokku narkokuritegevusest saadud tulult nn kuritegeliku ühenduse ühisesse kassasse makstavad summad ja vajadusel seda hoida. T.

Solomatovi peamiseks ülesandeks ühenduses oli temast kuritegeliku ühenduse hierarhias allpool paiknevate nö „reameeste“ varustamine narkootiliste ainetega, kes omakorda vahendasid narkootilisi aineid nö barõgadele ehk tänavamüüjatele (sh üks T. Solomatovi alluvuses tegutsev nö reamees oli Albert „Alik“ Tsoi). Kui nn tänavamüüjad olid narkootilised ained maha müünud, siis läks müügist saadud kriminaaltulu esmalt nö reameestele, kes siis omakorda viisid müügist saadud tulu T. Solomatovi kätte. Juhul kui nö reameestel või ka tänavamüüjatel tekkisid probleemid kas siis omakeskis või ka mõne teise grupeeringu liikmetega, siis T. Solomatovil oli õigus vähetähtsaid probleeme lahendada iseseisvalt. Tõsisemate probleemide lahendamiseks pidi ta pöörduma E. Košljakovi poole ning viimane andis siis nõusoleku probleemi lahendamiseks mingil konkreetsel moel, keeldus sellest või vajadusel lahendas ise probleemi nö kõrgeimal tasemel. Albert Tsoi (hüüdnimega „Alik“) kuulus koos T. Solomatovi ja Aivar Tartuga E. Košljakovi juhitud kuritegelikku ühendusse täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt 2016.a septembrist ning ta allus E. Košljakovi juhitud Loksa grupeeringus E. Košljakovi alluvuses tegutsevale T. Solomatovile. A. Tsoi peamiseks ülesandeks oli Loksa grupeeringus tegeleda narkootiliste ainete vahendamise ja käitlemise organiseerimisega T. Solomatovi heaks. Samuti oli tema vastutusel narkootiliste ainete tänavamüüjate tegevuse koordineerimine, sh ka Haapsalus, sh vajadusel nö kuritegeliku ühenduse nimel kaitse pakkumine (s.o „katuse pakkumine“). A. Tsoil oli õigus tema alluvuses olevate narkootikumide müüjate probleemide lahendamiseks vastu võtta otsuseid. Juhul kui A. Tsoi tekkinud probleemide lahendamisega hakkama ei saanud, tegelesid probleemidele lahenduste otsimisega vastavalt konflikti tõsidusele kas siis temast kuritegeliku ühenduse hierarhias vahetult kõrgemal paiknev T. Solomatov või viimasest omakorda kõrgemal paiknevad Aivar Tartu või E. Košljakov. O. Martovoi juhitud kuritegeliku ühenduse toimimine põhines ühenduse liikmete poolt omaks võetud kuritegeliku ühenduse kirjutamata reeglitel, mis põhinesid vangla subkultuurist tärganud nn ponjatie ́del (nn „arusaamad“), milliseid reegleid järgisid ka teised Eesti Vabariigis tol ajahetkel tegutsenud kuritegelikud ühendused (nt AP, HD, AK, RS juhitud kuritegelikud ühendused, nn Kemerovo kuritegelik ühendus jt), mis võimaldasid vajadusel O. Martovoi kuritegelikul ühendusel ja selle liikmetel lahendada tõusetunud probleeme teiste kuritegelike ühenduste ja nende liikmetega samade põhimõtete ja reeglite najal, mis omakorda tagas ühtlasi O. Martovoi kuritegeliku ühenduse tegevuse püsivuse. Lisaks tagasid kehtestatud reeglid O. Martovoi kuritegelikus ühenduses alluvussuhted, korra ja ka seeläbi kuritegeliku ühenduse kestmise. Vastavalt nn kirjutamata reeglitele, kehtis O. Martovoi kuritegelikus ühenduses sisemine hierarhia, mille kohaselt ühendusse kuulunud madalamal astmel asunud liikmed pidid oma tegevuses juhinduma kuritegelikus ühenduses kõrgemal kohal asunud liikme juhistest ning otsustest. Kuritegelikus ühenduses kehtivate nn kirjutamata reeglite täitmist tagasid liikmete poolt aktsepteeritud sanktsioonid: eeskätt nn „trahvi maksmine“ mingi kindla rahasumma ulatuses, aga ka füüsiline karistamine, millistest kirjutamata reeglitest peeti ka ühenduse liikmete poolt vastuvaidlemata kinni. Vastavalt kirjutamata reeglitele pidi kuritegelikust ühendusest lahkuda sooviv isik maksma ise või tema eest pidi maksma kolmas isik nö lahkumis- või väljaastumistasu ehk otstupnõje, mis üldjuhul oli eelnevalt kokku lepitud. Seda pidi maksma nii sel juhul kui sooviti O. Martovoi kuritegelikust ühendusest lahkuda, ent seda pidi maksma ka

ühendusega liituda soovija. Lisaks kasutati Oleg Martovoi poolt juhitud kuritegelikus ühenduses vastavalt kehtivatele nn kirjutamata reeglitele kuritegeliku ühenduse püsivuse tagamiseks erinevaid konspiratsioonireegleid, vähendamaks ebaseadusliku tegevuse avastamist politsei poolt. Nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud kriminaaltulu teenimise eesmärgil nii majanduskuritegude toimepanemisele (KarS § 375 lg 1 – alkoholi ebaseaduslik käitlemine) kui ka rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemisele (KarS § 184 – suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine). KarS § 375 lg 1 järgi mõisteti Oleg Martovoi ja Aleksei Karpov süüdi käitlemiseks mittelubatud alkoholi suures koguses ebaseaduslikus käitlemises (maksumärgiga märgistamata alkoholi edasitoimetamine) ühiselt ja kooskõlastatult Marko Süvaoja ja F2ga. Oleg Martovoi kuritegelik ühendus kasutas alkoholi käitlemiseks Eesti Vabariigis oma tegevuse näiliselt legaalsena hoidmiseks Aleksei Karpoviga seotud äriühingut OÜ X (registrikood XXXXXXXX), mille tegevuses osales varjatult ka Oleg Martovoi ise. Oleg Martovoi huvisid hakkas OÜ X tegevuses esindama tema elukaaslane Q. Pärast 19. märtsil 2013.a-l Q vormistamist OÜ X omanikeringi, kanti vastavalt Oleg Martovoi juhistele OÜ X kontole viie sularaha sissemaksena (a 5000 eurot) kokku 25 000 eurot. Tuvastamata ajahetkel andis Oleg Martovoi 2016.a-l A. Karpovile korralduse leida võimalus OÜ X kaudu alkoholi ebaseaduslikult käitlemiseks. Oleg Martovoil oli võimalik F2 abil siseneda Rootsi Kuningriigis illegaalsele alkoholiturule, kuna F2-l on Rootsis türklastest, serblastest ja albaanlastest tuttavad, kes tegelevad alkoholi nö mustal turul müümisega. F2 ülesandeks sai Rootsi toimetatava alkoholi vastuvõtmine ja ladustamine selleks renditud laos ning müümine Rootsi Kuningriigis elavatele türklastele, serblastele ja/või albaanlastele, kel oleks võimalik ilma nõutavate aktsiisimärkideta alkoholi väikepoodides nö mustalt müüa, ning teenitud kriminaaltulu toimetamine Eesti Vabariiki. A. Karpovi rolliks oli mõelda välja alkoholibränd, mida Rootsis turustada, ja organiseerida selle tootmine Viljandis C OÜ-s, ning samuti oli A. Karpovi ülesandeks tutvustada Oleg Martovoid Läti Vabariigis tegutsevatele isikutele, kel oleks võimalus saata Läti Vabariigi aktsiisilaost alkohol transiidiga Rootsi kaudu teise aktsiisilattu Belgiasse. M. Süvaoja roll oli saata Oleg Martovoid ja osaleda vajalikel kohtumistel koostööpartneritega ja osaleda raha maksmistel. Vastavalt plaanile edastas A. Karpov seejärel Viljandis OÜ-s C toodetud viina ametlike dokumentidega Läti Vabariigi aktsiisilattu, misjärel maksid Oleg Martovoi ja M. Süvaoja, Eesti-Läti piiril Iklas täpselt tuvastamata Andrise-nimelisele Lätis resideeruvale isikule, et alkohol toimetataks edasi Läti aktsiisilaost Rootsi Kuningriiki. Vajadusel maksis Läti kontaktidele raha ka A. Karpov ise. Alkoholi ebaseaduslikus käitlemises oli juhtroll Oleg Martovoil. Nad käitlesid ebaseaduslikult suures koguses alkoholi täpselt tuvastamata ajast, ent vähemalt alates 2017.a algusest kuni 2017.a suve lõpuni. Saadud kriminaaltulu toimetas F2 kuni enda kinnipidamiseni Rootsi Kuningriigist Eesti Vabariiki, kus tulu jaotati Eestis Oleg Martovoi, A. Karpovi ja F2 vahel. 2017. a alguse episood:

23.jaanuaril 2017. a sõlmis A. Karpov X OÜ esindajana müügilepingu (23/01/17-1) Slovakkia Vabariigi ettevõttega Y s.r.o., mille kohaselt ostab too firma X OÜlt Stoletoff Vodka 1l viina hinnaga 1 euro pudeli eest. Samal päeval koostas X OÜ arve nr 1, mille kohaselt nimetatud Slovakkia firma ostab Vodka Stoletoff 100cl, 40% viina kokku 9180 pudelit, tasudes X OÜle 9180 eurot. 27 jaanuaril 2017 kandis kõnealune Slovakkia firma X OÜ-le eelnimetatud arve alusel 5300 eurot. Tegelikkuses oli 9180 pudeli kõnealuse viina saaja Lätis asuv aktsiisiladu, mille kaudu transporditi see alkoholi kogus edasi Rootsi Kuningriiki, eesmärgiga see seal turustada. Seejärel, tuvastamata ajal, korraldas A. Karpov kooskõlastatult Oleg Martovoiga eelmärgitud viinapudelite transpordi kindlaks tegemata aktsiisilattu Läti Vabariiki. Seejärel vormistas kõnealuse alkoholipartii transpordiks vajalikku dokumentatsiooni ette Slovakkia Vabariigi ettevõtte Y s.r.o., mille kohaselt pidid 9180 pudelit Stoletoff Classic Vodka 40% viina Läti Vabariigis asuvast seni tuvastamata aktsiisilaost edasi liikuma Belgia Kuningriigis asuvasse aktsiisilattu. Tegelikkuses lisati nimetatud alkoholikoorma juurde Slovakkia Vabariigi ettevõtte Y s.r.o. poolt lisaks teisi kaupu, mida kasutades oli võimalik eri riikide õiguskaitseorganitele selgitada, miks alkoholikoorem, mis liigub Belgiasse läbi Rootsi. Pärast seda, kui 9180 pudelit viina oli toimetatud Rootsi, võttis kõnealuse salaalkoholi koorma veokijuht ühendust F2ga. Tema ülesanne oli salaalkoholi edasi vahendamine Rootsis alaliselt elava Z kaudu kriminaalmenetluses tuvastamata isikutele. Samuti aitas Z leida Rootsis salaalkoholi ladustamiseks sobiliku laoruumi. Oma ülesande täitmiseks sai F2 enne ärasõitu Eestist Oleg Martovoilt kaasa sularaha nii Rootsi sõitmiseks kui ka kohapeal vajalike kulutuste katmiseks. Pärast 9180 pudeli salaviina ladustamist varem valmis renditud laoruumi, müüs F2 Rootsis selle erinevatel aegadel ja vastavalt tellimustele Z kaudu tuvastamata isikutele. Pärast igat müügitehingut viis F2 alkoholimüügist saadud raha Oleg Martovoi kätte, kes jagas järgi jäänud sularaha enda, Aleksei Karpovi ja F2 vahel. Raha jagamine toimus 24. märtsil 2017.a X OÜ Tallinna kontoris, kus jagati 64 000 Rootsi krooni. 2017.a kevadine episood: A. Karpov organiseeris Oleg Martovoiga kooskõlastatult enne 15. märtsi 2017.a Viljandimaal, Viljandi vallas XXX külas XXX asuvasse C OÜ aktsiisilattu vähemalt 17 alust (kokku 9180 pudelit) 40% Stoletoff Classic Vodka viina partiinumbriga SV281116/4, eesmärgiga toimetada see Läti Vabariigist edasi turustamiseks Rootsi Kuningriiki. Oleg Martovoi sõitis M. Süvaojaga 29. märtsil 2017.a-l Eesti-Läti Ikla piiripunkti, kus autoparklas kohtus Oleg Martovoi C-ga. Kohtumine oli vajalik, et organiseerida ning lahendada kõik vajalikud küsimused kõnealuse salaalkoholipartii osas, sealhulgas ka rahaga seotud küsimused.

19.aprillil 2017.a-l sõitis Eesti Vabariigist Rootsi Kuningriiki Oleg Martovoiga kooskõlastatult F2, kes pidi kohapeal edasi tegelema A. Karpovi ja Oleg Martovoi poolt sinna organiseeritud salaalkoholipartiiga. F2 ülesandeks oli salaalkoholipartii vahendamine Z kaudu kriminaalmenetluses tuvastamata isikutele. Oma ülesande täitmiseks sai F2 enne ärasõitu Eestist Oleg Martovoi ́lt kaasa sularaha nii Rootsi Kuningriiki sõitmiseks kui ka kohapeal vajalike kulutuste katmiseks. 20. aprillil 2017.a peeti Rootsi Kuningriigi maksu- ja tolliametnike poolt salaviina vedav veoauto kinni. Veoki juht E esitas maksu- ja tolliametnikele Läti ettevõtte SIA K poolt ettevalmistatud dokumentatsiooni. Ametnikud kontrollisid neid dokumente, mille tulemusena selgus, et E esitas võltsitud dokumendid, mistõttu see alkoholipartii konfiskeeriti Rootsi ametivõimude poolt. Nn 2017.a augustikuine episood: Kooskõlastatult Oleg Martovoiga ostis A. Karpov 10. juulil 2017 Valgevene Vabariigi ettevõttelt ÜOÜ M piirituse-viina tehasest – „Akvadiv“ 12324 pudelit „Akvadiv De Luxe“ 40% viina maksumusega 15 158,52 eurot. See alkohol jõudis Eesti Vabariiki 27. juulil 2017 Lennujaama piiripunkti. A. Karpov teatas samal päeval Oleg Martovoile, et alkohol on Valgevenest Eestisse jõudnud ja selle vabastamiseks tollist on vaja maksta 3100 eurot. 28. juulil 2017.a-l tegi A. Karpov X OÜ pangakontole sularaha sissemakse 4 500 eurot, millest 3030 eurot kandis ta Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole selgitusega „Maksu Ettemaks“. Samal päeval toimetas A. Karpov Oleg Martovoiga kooskõlastatult Viljandis asuvasse C OÜ aktsiisilattu 12 322 liitrit „Akvadiv De Lux“ viina, alkoholisisaldusega 40%. 4. augustil 2017.a-l organiseeris A. Karpov Oleg Martovoiga kooskõlastatult Viljandist C OÜ aktsiisilaost 12 322 liitri „Akvadiv De Lux“ viina Eestist Lätti. Saatelehele, millega see alkoholipartii C OÜ aktsiisilaost välja saadeti, oli alkoholi saajaks märgitud Läti Vabariigi ettevõte O SIA, kauba saatjaks OÜ

10.augustil 2017.a-l sisenes kõnealune veok Ikla piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki ja sõitis mööda Tallinna D-terminali, kus sõitis laevaga Rootsi Kuningriiki. Samal laeval sõitis Rootsi ka F2. 11. augustil 2017.a-l jõudis veok Rootsi ilma kohapeal aktsiisi ja käibemaksu tasumata. 15. augustil 2017.a-l peeti Rootsi maksu- ja tolliametnike poolt kõnealune veok koos selle haagises olnud alkoholipartiiga kinni. Lisaks peeti kinni ka sõiduki juures viibinud isikud – F2, N, F, A ning H (veokijuht). Eeltoodu põhjal alustas Rootsi Kuningriigi maksu- ja tolliamet kriminaalmenetlust alkoholi ebaseadusliku käitlemise tunnustel ning kõik eelpool nimetatud isikud vahistati kriminaalmenetluse läbiviimise huvides Rootsi Kuningriigis, misjärel mõisteti seal ka süüdi. KarS § 420 lg 1 järgi on Timofei Solomatov mõistetud süüdi selles, et tema omandas eeluurimisel tuvastamata kohas, isikult ja ajal, kuid enne 20. märtsi 2018.a-l käsitöönduslikult valmistatud tulirelva helisummuti, mida ta hoidis ebaseaduslikult XXX enda elukoha juurde kuuluvas ja tema kasutuses olevas garaažis kuni 20. märtsini 2018.a kella 18.30, mil see läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Alaliselt Eesti Vabariigis elaval T. Solomatovil puudus Relvaseaduse § 34 lg-st 2 nõutav luba tulirelva helisummuti käitlemiseks. KarS § 184 lg 1 järgi on Timofei Solomatov mõistetud selles, et tema omandas täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne 20. märtsi 2018.a kokku suures koguses erinevaid narkootilisi aineid: narkootilise aine metamfetamiini sisaldusega aine tükke massiga vähemalt 1,03 grammi (metamfetamiini puhtal kujul vähemalt 0,43 grammi) ja narkootilise aine kokaiini sisaldusega pulbrit kokku massiga vähemalt 44,83 grammi (kokaiini puhtal kujul vähemalt 25,58 grammi), s.o kokku erinevaid narkootilisi aineid koguses, millest piisaks narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Osa narkootilisest ainest hoidis ta enda kasutuses olevas korteris XXX kuni 20. märtsini 2018.a kella 16.25-ni, mil läbiotsimise käigus leiti ja võeti politseitöötajate poolt elutoa ripplae pealt ära kaks sinist värvi üksteise sees olevat kummikinnast, mille sees oli omakorda erinevates kilepakendites narkootilist ainet kokaiini sisaldav pulber massiga 19,77 grammi (kokaiini puhtal kujul 16,4 grammi), ning esikus rippunudmusta värvi vesti taskust leiti ja võeti ära kaks soonsulguriga kilekotti, mille sees oli narkootilist ainet metamfetamiini sisaldavad aine tükid massiga 1,03 grammi (metamfetamiini puhtal kujul 0,43 grammi). Ülejäänud osa eelnevalt ebaseaduslikult omandatud narkootilisest ainest hoidis ta enda kasutuses olevas ruumis XXX kuni 20. märtsini 2018.a kella 19.50-ni, mil eelpool nimetatud aadressil olevas ruumis teostatud läbiotsimise käigus leiti ja võeti politseitöötajate poolt ruumi keskel asuva riiuli peal oleva mannekeeni seest ära üks suurem soonsulguriga kilekott, mille sees oli

omakorda viis soonsulguriga kilekotti, mille sees oli narkootilist ainet kokaiini sisaldav pulber massiga 25,06 grammi (kokaiini puhtal kujul 9,18 grammi). KarS § 345 lg 1 järgi mõisteti T. Solomatov süüdi selles, et tema esitas 15. veebruaril 2018.a-l Maanteeametile sõiduauto Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXXXXX võltsitud müügilepingu ja N poolt koostatud volituse, eesmärgiga registreerida see sõiduauto Eesti Vabariigi Maanteeameti Liiklusregistrisse. Registreerides sõiduki omanikuna T. Solomatovi ema N ja ennast sõiduki kasutajaks, oli eesmärgiks saada endale ja N-le seaduslik alus nimetatud sõiduauto kasutamiseks, ent ühtlasi ka seaduslik alus N-le selle käsutamiseks. Pärast seda omistati sõiduautole uus Eesti Vabariigi registreerimisnumber XXXXX ning sõiduki omanikuna kanti sisse N ja kasutajana Timofei Solomatov. Nii tekkis T. Solomatovil ja tema emal võimalus eelpool nimetatud sõiduautot Eestis kasutada ning käsutada. Oleg Martovoi ja Eduard Košljakovi õigeksmõistmist KarS § 202 lg 1 p 1,3 järgi ei vaidlustata. Oleg Martovoile oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla KarS § 121 lg 1 järgi selles, et tema lõi 2016.a oktoobris, täpselt tuvastamata kuupäeval, kuid enne 5. oktoobrit 2016.a, Tallinnas XXX asuvas X OÜ kontoriruumide koridoris Õ tööküsimuste arutelu käigus tekkinud sõnavahetuse järgselt, vähemalt ühel korral selja tagant rusikaga pea piirkonda, mille tulemusena sai vigastada Õi vasak silm (silma ümbrusesse tuli hematoom) ja ta tundis löögi tagajärjel füüsilist valu. Lisaks lõi Oleg Martovoi kannatanut korduvalt käte ja jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse ja nii intensiivselt, et Oleg Martovoil tuvastati Põhja-Eesti Regionaalhaiglas 5. oktoobri 2016.a läbivaatuse käigus vasakul labakäel tömptrauma, s.o vasaku labakäe II MCluu dist.diafüüsi subkapitaalne vähese dislokatsiooniga põikimurd ja I MC luu baasise osteosüntees kahe kruviga, mille ravimiseks asetati Oleg Martovoi vasakule käele haiglas kipslahas, mis eemaldati alles 14. novembril 2016.a täiendava läbivaatuse käigus. Maakohus mõistis Oleg Martovoi KarS 121 lg 1 järgi õigeks. Kohus leidis kokkuvõtlikult, et kuna kogutud tõendite kohaselt ei tekkinud kannatanule kehavigastusi ning ta enda sõnade kohaselt ei tundnud ka valu, ning pole tõendeid, mis kinnitaks vastupidist, siis tuleb Oleg Martovoi Õ kehalises väärkohtlemises õigeks mõista.

Esmalt rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses seeläbi, et ei analüüsinud kaitsja seisukohti, et tegemist on kahe erineva kriminaalasjaga. Lisaks, kohtus uuritud tõendid ei kinnita, et O. Martovoi on seotud väidetava Loksa grupeeringuga ja narkokuritegude toimepanemisega. O. Martovoi rääkis ristküsitlemisel, et E. Košljakov on tema venna parim sõber, põhimõtteliselt nad üldse ei suhelnud, väljaarvatud 2016 – 2017, või juhuslikel kohtumistel, kui Eduard oli koos tema vennaga. Kaitsja küsimusele, millest te suhtlesite tol perioodil, vastas süüdistatav, et algul X matused, pärast X-le mälestusmärgi paigaldamine. Ka kohtule esitatud jälitustoimingu protokollid ei kinnita, et O. Martovoi ja E. Košljakov oleks suhelnud nendele esitatud süüdistuses nimetatud kuritegude puhul. Pole tõendeid, mille alusel väita, et O. Martovoi ja E. Košljakovi tegevus oli suunatud KarS § 184 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele. Lisaks O. Martovoi ei ole kunagi suhelnud ega tundnud T. Solomatovit, Albert Tsoid, Aivar Tartut. Kaitsjas tekitab küsimusi, mis põhjusel luges kohus süüdistatavate ütlused ebausaldusväärseteks ja millised vastuolud on nende ütlustes. Nii on ka O. Martovoile esitatud süüdistus KarS § 256 lg 1 järgi tõendamata. O. Martovoile esitatud süüdistuses ei ole lahti kirjutatud kuritegeliku ühenduse tunnuseid, sh rollide jaotust, mida on vaja tõendada. Alusetu on süüdistuse väide nagu oleks Oleg Martovoi ja E. Košljakovi juhitud kuritegelik ühendus moodustunud Oleg Martovoi ja Sergey Martovoy poolt 1990. a alguses loodud nö grupeeringu baasil, tehes seda X teadmisel ja toetusel. Maakohus leidis, et jälitustoimingute protokollidega on tuvastatud just nimelt kuritegeliku ühenduse struktuur, mh O. Martovoi tegelemine salaalkoholi käitlemisega. Kaitsja sellega ei nõustu. Kohus viitas korduvalt pealtkuulamisele, mis teostati Tallinnas XXX E. Košljakovi korteris. Kaitsja rõhutab, et need jälitustoimingute protokollid ei puuduta O. Martovoid, tema ei ole teiste isikute vestlustega seotud. Järgnevalt tsiteerib kaitsja apellatsioonis kohtu järeldusi, millised rajanevad maakohtus uuritud konkreetsete tõenditele – telefonivestlused, pealtkuulamised, nende vestluste osas süüdistatava poolt kohtus antud selgitused. Samuti ei ole kaitsja nõus, et kriminaalasjas on kolm tunnistajat muudetud nende turvalisuse tagamiseks anonüümseks. Kaitsja hinnangul ei ole anonüümsete tunnistajate ütlused lubatavaks tõendiks. Kaitsja kordab maakohtus väljaöeldud seisukohta, et anonüümsust kasutati mitte tunnistaja julgeoleku tagamiseks, vaid see tulenes soovist väärata tõendite vahenditut uurimist. Kaitsja küsimusel vastas anonüümne tunnistaja Ü, et ta ei karda täna kedagi ega midagi (21. novembri 2019.a kohtuistungi protokoll). Lisaks kahtlust tekitab, mis põhjusel Ü mäletab asjaolusid, mis olid toimepandud aastal 1990, kuid ei mäleta, kas ta on toime pannud kuritegusid nn grupeeringuga alates aastast 2016. Teiseks, kohus ei hinnanud, mil määral on süüdistatavate õigusvastane tegevus tõendatud teiste asjas kogutud tõenditega ning kuidas nendega haakuvad anonüümsete tunnistajate ütlused, vaid piirdus tõdemusega, et anonüümsete tunnistajate ütlused riimuvad nii jälitusprotokollides salvestatu kui ka muude tunnistajate ütlustega. Kaitsja kahtleb ka R tunnistaja staatuses, sest tõendamiseseme asjaolusid ta ei tea. Asjaolu, et süüdistatav võis kasutada vangla slängi, ei tee veel temast kuritegeliku ühenduse liidrit ning selliste väljendite kasutamine ei viita kuritegeliku ühenduse struktuurile. Tunnistaja F2 keeldus 16. oktoobril 2019.a kohtuistungil ütlusi andmast, kohus avaldas KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel tema ülekuulamisprotokollid. Kohus ei küsinud tunnistajalt, kas tal on õiguslik alus ütluste andmisest keeldumiseks või mitte. Kaitsja

leiab, et kohus ei tohtinud KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel F2 ütlusi avaldada, sest F2-l ei olnud õiguslikku alust ütluste andmisest keeldumiseks. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust ning see tõi kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse. Riigikohus on leidnud, et kui isikul ei ole õiguslikku alust ütluste andmisest keelduda, ei anna tema kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi. Nimelt on Riigikohus leidnud, et tunnistaja hirm süüdistatavate ees ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (RKKKo 3-11-89-12, p 12). Riigikohus selgitas, et kuna ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus, lasub keeldumise korral riigil kohustus kasutada kõiki meetmeid, saavutamaks siiski tunnistaja küsitlemise võimalikkus. Riigikohtu otsuse kohaselt tulenevad tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise piirangud KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibist ning ausa kohtumenetluse põhimõttest tulenevast süüdistatava õigusest küsitleda süüdistuse tunnistajaid. Kohus ei kontrollinud, kas F2-l oli õigus ütluste andmisest keelduda või mitte. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et ütluste avaldamine oli lubatav ja õigustatud, siis on ülekuulamise protokollides kajastatud kaitsja hinnangul mitte F2 ütlused, vaid uurija Karaulovi järeldused, mis ei vasta F2 poolt öeldule. Protokollidest on näha, kuidas uurija Karaulov survet avaldas ja tegi endale sobivad järeldused. Kaitsja tsiteerib ka Riigikohtu seisukohti otsustest 3-1-1-57-09 ja 1-16-6452 ja leiab nendele toetudes, et tõendid selle kohta, et eksisteeris kuritegelik ühendus, puuduvad. Oleg Martovoi süüdimõistmise osas KarS § 375 lg 1 järgi märgib apellant järgmist. Esiteks rõhutab kaitsja, et süüdistuses mainis prokuratuur lakooniliselt, et käitlemiseks mittelubatud alkoholi suures koguses ebaseadusliku käitlemisega (maksumärgiga märgistamata alkoholi edasitoimetamisega) panid O. Martovoi, A. Karpov, M. Süvaoja ja F2 ühiselt ja kooskõlastatult toime KarS § 375 lg 1. Apellant leiab, et riigiprokurör väljus süüdistatavale esitatud süüdistuse piiridest ja rikkus seega süüdistatava kaitseõigust, kui esitas esmakordselt vaidluste istungil uusi väiteid – näiteks aktsiisi maksmine ajutises aktsiisivabastuses veetavalt aktsiisikaubalt. Süüdistusaktis puudub O. Martovoile tehtav õiguslik etteheide. Riiklik süüdistaja osutas nendele asjaoludele esmakordselt vaid oma süüdistuskõnes. Järgnevalt tsiteerib kaitsja maakohtu seisukohta ATKEAS § 24 lg 2 rikkumise osas. Kaitsja märgib, et süüdistuses ei ole ATKEAS § 24 lg-t 2 käsitletud. Järgnevalt selgitab kaitsja, et kui vaidlusalune alkohol saadeti Läti aktsiisilattu, siis vabanes süüdistatav kohustusest Eestis aktsiisi maksmisest. Apellant on seisukohal, et Eesti õiguse alusel O. Martovoi vastutusele võtmine ei ole võimalik, kuna ATKEAS § 24 lg 1 kohaselt tekib aktsiisi maksmise kohustus aktsiisikauba tarbimisse lubamisel. Kaitsja märgib, et M. Süvaoja ei ole kuidagi seotud X OÜ-ga ega alkoholiäriga, tõendid selle kohta puuduvad. Alkoholiäriga olid seotud vaid 2 süüdistuses nimetatud isikut, so Oleg Martovoi ja Aleksei Karpov. M. Süvaoja, olles O. Martovoi sõber, nõustus aitama. Kohtus ülekuulatud ja X-ga seotud töötajad, so Aleksei Karpov, I, U, Õ kinnitasid, et Marko Süvaoja ei olnud kuidagi X OÜ-ga seotud olnud. Mainimata ei saa jätta, et riiklik süüdistaja on ise nimetanud Õ pikaajaliselt alkoholiäris töötanud isikuks, kes tegeles sama äriga ka X-s (10. oktoobri 2019.a kohtuistungi protokoll, Õ ülekuulamine).

Kolmandaks, selleks, et esitada süüdistust kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud alkoholi ebaseaduslikus käitlemises, peab ühenduses olema vähemalt 3 isikut. Alkoholiäriga oli seotud vaid 2 inimest, so Oleg Martovoi ja Aleksei Karpov. Esitamaks süüdistust kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud alkoholi ebaseaduslikus käitlemises ning selleks, et oleks täidetud KarS § 255 koosseis, oligi kaasatud kolmas isik, ehk Marko Süvaoja (Riigiprokuratuur etteruttavalt sõlmis kohtueelses menetluses kokkuleppe). Tõendid, et M. Süvaoja on seotud alkoholiäriga, esitatud ei ole. Kahe isiku puhul ei saa kunagi olla tegemist kuritegeliku ühendusega. Kaitsja rõhutab, et sedavõrd raske kuriteo etteheitmine süüdistatavale ei saa rajaneda süüdistusele, mis defineerib ja kirjeldab süüdistust vaid paljasõnaliselt. Neljandaks, Riigikohus on eespool mainitud otsuses rõhutanud, et tuvastada tuleb, et ühendus, sisemine striktuur, kuhu isik kuritegude toimepanemise eesmärgil kuulub, kujutab endast ohtu avalikule julgeolekule, vaid sellisel juhul saab rääkida kuritegelikust ühendusest KarS-i tähenduses. O. Martovoile on esitatud süüdistus 3 alkoholi väidetava ebaseadusliku käitlemise episoodides. Kaitsja hinnangul need 3 tegu vaevalt kujutavad ohtu avalikule julgeolekule ja Eesti riigile. Kohtuotsuses ja süüdistusaktis nimetatud isikuid, so Z ega E, ei ole kriminaalasjas üle kuulatud. Teise episoodi puhul on süüdistusaktis märgitud, et /.../ E on alkoholipartii nr SV281116/4 veo kohta esitanud võltsitud dokumendid, mistõttu eelnimetatud alkoholipartii konfiskeeriti Rootsi Kuningriigi ametivõimude poolt. Harju Maakohus on aga jätnud arvestamata, et antud arestitud alkoholipartii oli Eile tagastatud (kaitsja esitas vastava tõendi). Mis puudutab kolmandat alkoholipartiid, mis oli kinni peetud Rootsi Kuningriigis, siis pole kohtuotsusest arusaadav O. Martovoi seotus sellega. Rootsi Kuningriigi maksuja tolliametnike poolt peeti kinni sõiduki juures viibinud isikud- F2, N, F, A ning Ä, kes nendest isikutest oli üle kuulatud, oli F2. Kohtuotsuse lk-l 28 märgib kohus, et tunnistaja F2 keeldus 16. oktoobril 2019.a kohtuistungil ütlusi andmast, kohus avaldas KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel F2 ülekuulamisprotokollid. Kaitsja hinnangul poleks kohus tohtinud seda teha, selliselt rikkus kohus oluliselt menetlusõigust ning see tõi kaasa ebaseaduslikku kohtuotsuse. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et O. Martovoile esitatud süüdistus KarS § 375 lg 1 järgi on tõendamata. Konfiskeerimist vaidlustab kaitsja järgmistel põhjendustel. Apellant märgib, et nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses on O. Martovoi kinnitanud, et arestitud raha summas 155 euro kuulub talle, 2250 eurot kuulub Q-le. Kohtuistungil selgitas O. Martovoi, et arestitud kuldkett koos ristiga kuulub talle, ta lasi selle kullasepal valmistada, tegemist on tema jaoks ususümboliga ning on tugeva emotsionaalse tähendusega. Esiteks, 14. novembril 2019.a andis tunnistaja J ütlusi, et Oleg Martovoi on tema endine abikaasa. Olegiga tutvus ta 1986.a ja abiellus 1987.a. Kui ta abielus Olegiga, siis oli Olegil kaelas väike rist. Hiljem ta ostis mündid ja tegi risti ning hakkas seda kandma pärast oma ristimist. Risti koos kuldketiga nägi ta Olegi kaelas 1997 või 1998. Oleg ristis ennast, kui ta oli 33aastane. Kuldkett ristiga on usulise väärtusega, see on omandatud mitukümmend aastat tagasi (selle kohta esitas kaitsja ka O. Martovoi foto koos kuupäevaga) ja puudub mõistlik põhjendus, miks seostada sellel ajal omandatud vara kriminaalmenetluse objektiks oleva kuriteoga.

Järgnevalt märgib kaitsja, et maakohus tugines vara konfiskeerimise otsustamisel vaatlusprotokollidele. Apellant leiab, et varalist seisundit kajastav vaatlusprotokoll ei ole tõend KrMS § 63 mõistes. Tegemist on menetleja hinnanguga ja ei saa olla tõendiks isiku vara, sissetulekute ja väljaminekute kohta. Kohtuotsuses puudub igasugune algandmete analüüs, mille alusel kohus jõudis järeldusele, et Oleg Martovoil ja Q-l kui leibkonnal esines perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 20. märts 2018 elatustaseme erinevus kokku summas 40 314,03 eurot. Kohtuotsuses puudub tõendite analüüs ja kohtuotsus on vara konfiskeerimise osas on põhistama, tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (KrMS § 339 lg 2). Kõnealused vaatlusprokollid ei ole kontrollitavad ning ei ole võimalik protokollis toodud väidete paikapidavust hinnata. Algandmete puudumise tõttu ei ole võimalik kontrollida leibkonna sissetulekuid, tulusid, kulusid ja võrrelda neid eesmärgil tuvastada elatustaseme erinevus, mistõttu ei ole võimalik kohaldada laiendatud konfiskeerimise asendamist. Lisaks leiab kohus, et O. Martovoilt menetluskulude täies ulatuses väljamõistmisega rikkus kohus kehtivat kohtupraktikat. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik. Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse (RKKKo 1-19-4422 p 29). Käesolevas kriminaalasjas mõistis Harju Maakohus KarS § 121 lg 1 ja § 202 lg 1 p 1, 3 järgi O. Martovoi õigeks, seega pidi ka menetluskulud jätma osaliselt riigi kanda. Süüdistatav Oleg Martovoi ise teatab, et täiendab kaitsja apellatsiooni ainult konfiskeerimisega seotud küsimustes. Ta ei nõustu sellega, et maakohus konfiskeeris temalt kuldketi koos ristikujulise ripatsiga. Nende ehete soetamise kohta andis kohtus ütlusi tunnistaja J, kellega ta oli abielus ajal, kui need soetati. Tunnistaja ütlused on kooskõlas süüdistatava ütlustega, mis ta andis kohtueelsel uurimisel. Ka esitas ta kohtule fotod, millistelt paistab, et kett ja ripats olid olemas juba 1997-1999.a. Lisaks ei mõista süüdistatav, kuidas saab konfiskeerida raha, mida pole olemas. Temalt võeti ära kinnipidamisel sularaha 155 eurot. 2250 eurot aga leiti XXX korterist läbiotsimisel. Korter kuulub Q-le. Süüdistatav ei ole rahul sellega, et maakohus on kõik tema seletused konfiskeeritud vara kohta lugenud paljasõnalisteks ja öelnud, et tema ei ole esitanud ühtegi tõendit oma ütluste kinnituseks. Sõiduauto BMW 330XD reg-nr XXXXXX on soetatud Q poolt 2013.a septembris. Ta on ka kohtus andnud ütlusi sõiduauto soetamise kohta, kuid kohus ajas otsuses kõik segamini. See sõiduk ei ole Q vastutaval hoiul, vaid politseis. O. Martovoi märgib, et kuna tal endal ei olnud siklikku sõiduautot, oli tal Q-ga kokkulepe tema sõiduauto kasutamiseks sel ajal, kui ta ise ei kasutanud. Lisaks ei nõustu apellant väitega, et XXX korter oli soetatud kriminaaltulu eest. O. Martovoi ei saa aru, miks see kriminaaltulu oli ainult 72000 eurot. Korter oli ostetud 84000 euro eest ja 1000 eurot maksis Q ise, ülejäänud raha laenas ta 7 erinevalt isikult, kes kõik olid tunnistajatena ka kohtus üle kuulatud. Pärast vana korteri müümist, maksis Q võlad ära. Kohus ei uskunud ka seda, et Qt abistas finantsiliselt tema ema, kes suri 2017.a. Kohus ei saa kuidagi ignoreerida tunnistaja Ž ütlusi, et tal olid suured säästud ausalt välja teenitud. Vaatamata sellele, et Q esitas kohtule hulgaliselt dokumente, mis tõendavad, et tal olid

legaalsed sissetulekud, kohus neid ei arvedtanud. See, et O. Martovoi lubas kasutada Q-l oma pangakontot, oli tema panus tütre ülalpidamiseks. Kohus ei ole arvestanud ka tema ütlusi, et ta võttis oma Venemaal elavalt sõbralt O-lt võlgu 25 000 eurot firma arendamiseks. O tunnistas seda ka kohtus ülekuulamisel. Kohtu seisukoht, et tegu ei olnud võlaga, mida O. Martovoi ei pea tagastama, on talle arusaamatu. Lõpuks teatab apellant, et tema ei saa aru, kuidas kohus tuvastas, et ta on teeninud kriminaaltulu e kuidas on võimalik tuvastada vahet tema sissetulekute ja varandusliku seisu vahel, kui tal ei ole mingit vara. Kolmanda isiku Q esindaja adv. Raiko Paas taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas, milles Q korterit (asukoht XXX, registriosa XXXXXXX) jäi koormama hüpoteek summas 21 000 eurot, konfiskeeriti tema sõiduk BMW (registreerimismärgiga XXXXX) ja raha 2250. Kaitsja palub teha selles osas uus otsus, millega eeltoodud korteri osas hüpoteeki mitte seada, ning muu eeltoodud vara osas seda mitte konfiskeerida. Alternatiivselt palub kaitsja saata kohtuasi tühistatud osas uueks menetlemiseks maakohtule. Kaitsja hinnangul on maakohus rikkunud Q suhtes otsustusi tehes nii materiaalõigust, menetlusõigust, kui ka ebaõigesti hinnanud tõendeid. Maakohus tugines täielikult vara vaatlusprotokollile, mis on sisult menetleja arvamus ega saa olla vahetuks tõendiks isiku vara, sissetulekute, väljaminekute kohta. Kohus jättis täielikult uurimata ja analüüsimata apellandi poolt kohtule esitatud tõendid, mis juba ainuüksi moodustab olulise menetlusnormide rikkumise. Kuna kohtuotsuse põhjendus peab sisaldama tõenditele antavat hinnangut, siis on tõendite mittehindamine vaadeldav kohtuotsuse põhjenduse puudumisena, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel menetluse oluline rikkumine. See on ühtlasi vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sisalduva ausa ja õiglase kohtumenetlusega. Toetumine tõenditele hinnangu andmisel vaid uurimisasutuse arvamusele, jättes apellandi esitatud tõendid hindamata, ei tekita veendumust, et kohus on olnud sõltumatu ja erapooletu. Kohus ei saa isiku vara konfiskeerimise või selle asendamise menetluses pimesi, kõiki tõendeid hindamata, toetuda uurimisasutuse vara vaatlusprotokollile, kuna see pole asjakohane tõend selle hinnangu andmiseks. KrMS § 832 kohaselt laiendatud konfiskeerimist saab teostada, kui seda õigustab erinevus isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel. See oleks eraldi eriteadmisi nõudva vara analüüsi küsimus. Selle läbiviimiseks peaks seaduses olema täpne metoodika nagu mistahes ekspertiisi teostamise puhul, mis seaduses puudub. Metoodika puudumise tõttu jättis kohus nt arvestamata, et apellandi perekonda kuulus ka haige ja abivajav ema vähemalt aastast 2014. Kaitsja hinnangul toob metoodika puudumine kaasa põhiseaduse § 13 lg 2, § 32 rikkumisega ning rääkida ei saa ka inimõiguste konventsiooni tähenduses ausast ja õiglasest kohtupidamisest. Metoodikast peab olema üheselt arusaadav, mis tulu ja kulu elemente ja kuidas hinnata. Kuna kohus konfiskeeris kolmanda isiku vara, kel endal ei ole kuriteoga seost, siis pidi kohus veel eriti põhjalikult põhjendama oma seisukohta ja hindama selle proportsionaalsust. Menetluses peavad olema tõendid, mis teevad usutavaks väite, et kolmas isik on saanud vara kriminaalsel teel. Ka nt pere igapäevakulutuste tegemiseks kuriteo toimepannud isiku poolt antud või kasutatud raha puhul ei pea teine pereliige mõistlikult eeldama, et selleks kulutatud raha on saadud kuritegelikult teel ja kui ta sellise raha kulutamist aktsepteerib, siis et selle eest on ta üks päev kogu oma

12.märtsil 2020 on apellant esindaja kaudu esitanud maakohtule dokumentaalsed tõendid. Nt apellandi ema Ž müüs korteri XXX teel ja sai selle eest 860 000 krooni. Majaehituseks ei läinud ja see raha jäi alles. Ka on esitatud kohtule tõendina volikiri ema vara kasutamise kohta ja pangakonto väljavõte selle kohta, et apellant kasutas ema kontol olevaid rahalisi vahendeid. Maakohus seda lahendi tegemisel ei arvestanud. Apellant esitab ringkonnakohtule apellandi surnud ema Ž pangakonto väljavõtte, millest nähtub samuti, et tal on olnud küllaldaselt rahalisi vahendeid (lisa 1). Müüdud on mitu korterit (nt 4. augustil 2014 ja 12. oktoobril 2016) ja pangakontolt on see raha osade kaupa välja võetud. Ka on kontolt näha, et 1. novembril 2016 on apellant teinud ema kontolt volikirja alusel väljamakse summas 6000 eurot, millega on lisaks juba kohtule esitatud tõenditele tõendatud, et apellant kasutas samuti ema pangakontot ja tema rahalisi vahendeid. Pankadest puudus varem võimalus surnud isikute pangakontode väljavõtete saamiseks ja see võimalus on tekkinud hiljuti. Konventsiooni protokolli nr 1 artikkel 1 näeb ette isikute vara kaitse. Konventsiooni artikkel 6 sätestab süütuse presumptsiooni põhimõtte ning artikkel 7 välistab isiku suhtes kriminaalkaristuse kohaldamise juhul, kui tema isiklik kriminaalvastutus ei ole eelnevalt kindlaks tehtud ja otsusega kinnitatud. Erinevalt kuritegelikul teel saadud vara konfiskeerimisest, siis praegusel juhul seadusliku vara (apellandi korteri) laiendatud konfiskeerimise asendamine on iseloomult ja tagajärgede poolest karistuslik meede. Võttes arvesse põhimõtet, et isikut ei saa karistada teo eest, mille eest võetakse vastutusele teine isik, on kolmandale isikule kohaldatud konfiskeerimisvõi selle asendamismeede artikliga vastuolus konventsiooni protokolli nr 1 artikliga 1 ning artiklitega 6 ja 7. Süüdistatava Aleksei Karpovi kaitsja adv. Robert Sarv taotleb esimese alternatiivina tühistada maakohtu otsus süüdistatava süüdimõistvas ja menetluskulusid tema kanda jätvas osas ning teha uus otsus, millega mõista

süüdistatav talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks. Teise alternatiivina taotleb kaitsja tühistada maakohtu otsus A. Karpovi suhtes ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi. Süüdistatava menetluskulud palub kaitsja jätta Eesti Vabariigi kanda. Kuna süüdistatavale etteheidetav alkoholi ebaseaduslik käitlemine on süüdistusakti kohaselt toime pandud väljaspool Eestit, s.o Rootsis, samuti pole süüdistatava puhul tegemist EV kodanikuga, tuleb esmalt lahendada küsimus Eesti karistusseaduse kohaldatavusest. Kui selgub, et Eesti karistusseadus teole ei kohaldu, siis tuleb süüdistatav arutatavas süüdistuses üheselt õigeks mõista. Maakohus leidis otsuses kokkuvõtvalt, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu on karistatav ka Rootsis ning süüdistatava puhul on täidetud KarS § 7 lg 1 p-s 2 toodud eeldus, kuna süüdistataval on Eesti elamisluba, Eestis püsiv elukoht, pere ja seosed Eesti Vabariigiga, samuti põhjusel, et süüdistatava määratlemata kodakondsuse tõttu puudub võimalus teda Eestist välja saata (otsuse lk-d 29 ja 30). Apellant leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et KarS §s 7 sätestatud eeldused arutatava süüteo menetlemiseks Eesti õiguse järgi on täidetud. Süüdistuses pole väidetud, et süüdistatav oleks süüteo välismaal toime pannud Eesti kodaniku või Eestis registreeritud juriidilise isiku vastu. Seetõttu on süüteo Eesti kohtus KarS § 7 lg 1 p 1 alusel menetlemine välistatud. Apellandi hinnangul on ilmne, et süüdistatav ei olnud teo toimepanemise ajal ka Eesti kodanik ega saanud selleks pärast teo toimepanemist. Samuti pole süüdistatava puhul tegemist välismaalasega KarS § 7 lg 1 p 2 tähenduses/mõttes, kes on Eestis kinni peetud (a) ja keda ei anta välja (b). Nimelt on õigusalases kirjanduses (nt KarS komm, 2015, § 12, p-d 4.2 ja 4.3) leitud, et KarS § 7 lg 1 p 2 tähenduses mõistetakse välismaalase all iga isikut, kes ei ole Eesti kodanik ning keda ei saa välja anda, s.t et need tunnused peavad esinema kumulatiivselt. Õigusalase kirjanduse kohaselt on selliseks isikuks nt välismaalasest poliitiline põgenik. Süüdistatava puhul ei ole tegu sellise isikuga. Maakohtu argumentatsioon süüdistataval Eestis püsiva elukoha ja pere omamisest ning seostest Eesti Vabariigiga, ei haaku KarS § 7 lg-s 1 sätestatuga ning väljub sätte piiridest. Maakohtu seisukoht võimaluse puudumisest süüdistatav Eestist välja saata, tema kodakondsuse määratlematuse tõttu, on ebaõige ega ole asjakohane. Ka süüdistatava Eesti elamisluba ei anna alust lugemaks teda KarS § 7 lg-s 1 nimetatud isikuks. Riigikohus on lahendi 3-1-1-35-07 p-s 9 selgitanud, et karistusseaduse isikulist kehtivust piirab lisaks KarS § 7 lg-s 1 sätestatud lisatingimus, mille kohaselt laieneb Eesti karistusvõim välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui see tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu toime pandi (nn identse normi põhimõte) või kui teo toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus. Apellandi hinnangul saab KarS § 375 lg 1 dispositsiooni täita üksnes siis, kui alkoholi käitlemisel rikutakse Eesti õiguse norme. Apellandi hinnangul tuleneb nimetatud eripära KarS § 375 lg 1 koosseisutüübist – tegemist on blanketse süüteokoosseisuga (vt RKKKo 1-16-9717/24), mille teatud elemente tuleb sisustada üksnes siseriikliku, mitte välisriigi õigusega. Kuna Eestis pole väidetava alkoholi käitlemist üldse aset leidnud, pole võimalik väita, et alkoholi käitlemisel rikuti mõnda Eesti õiguse normi (alkoholiseadust). Süüdistusaktis pole välja toodud ühtegi õigusnormi või viidet või asjaolu või ka tõendit, mis kinnitaks, et süüdistatav käitles ebaseaduslikult alkoholi

Eesti pinnal (süüdistusaktis on kirjas üksnes alkoholi suure koguse tuvastamist puudutavad õigusnormid, kuid see ei ole õigusnorm, mis reguleerib alkoholi käitlemist). Üks riik ei saa karistada isikut üldjuhul selle eest, kui isik rikub välisriigi haldusõigust (nt Rootsi alkoholiseadust). Tegemist ei ole ka transiitdeliktiga (KarS komm, 2015, § 12, p 5.3: Tegu pannakse toime nii, et põhjuslik ahel läbib üht riiki ning tagajärg võib saabuda teises riigis. Transiitmaa on süüteo koht aga üksnes siis, kui transiitteos endas on süüteokoosseisu tunnuseid (nt KarS § 184: narkootilise aine vedu)), kuivõrd transiitdelikti korral peab olema tegu karistatav ka transiitmaal. Süüdistuses pole märgitud normi, mida süüdistatav või ükskõik missugune muu isik oleks Eestis rikkunud. Näiteks narkoaine käitlemine oleks igal juhul ebaseaduslik (v.a teaduslikul või meditsiiniliselt eesmärgil), kuid kõik Eestist välja liikunud alkoholikoormad olid vormistatud kehtiva õiguse nõuete kohaselt. Järelikult kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et süüdistatavale etteheidetav tegu on Eestis menetletav (KarS § 7 lg 1). Seetõttu tuleb süüdistatav KarS § 375 lg 1 järgi õigeks mõista. Kui ringkonnakohus peaks asuma aga teistsugusele seisukohale, märgib apellant järgmist. Süüdistatav ei saanud ühtegi Eestis kehtestatud alkoholi käitlemise nõuet rikkuda, kuna süüdistuses etteheidetud süütegu (alkoholi käitlemine) ei leidnud Eestis aset. Vastupidi, süüdistusakti kohaselt pandi siinarutatav tegu toime üksnes ja ainult Rootsi Kuningriigis (vt süüdistusakti lk-d 61 – 65). Maakohtu viited ATKEAS-i rikkumistele on apellandi hinnangul ebaõiged ja ebavajalikud (nt otsuse lk 30 jj). Apellandi hinnangul ei oleks üleliigne viidata sellelegi, et prokurör esitas kohtule tõendid, et alkoholi transport oli vormistatud kooskõlas kehtiva õiguse nõuetega. Järelikult süüdistatav ei rikkunud Eestis alkoholi käitlemise nõudeid. Lisaks on tegemist tegevusdeliktiga, mis tähendab, et süüdistusaktis peab olema avatud konkreetne tegu, millega Eesti kehtivat õigust rikuti, kui ka kehtiva õiguse normid. Süüdistusakti puudujäägid ei võimalda Karpovit ega Martovoid süüdi tunnistada, sest süüdistuse etteheide maksumärgiga märgistamata alkoholi käitlemises on juba loogiliselt vastuoluline: Eesti riik ei saa kontrollida Rootsis aktsiiside maksmist (st maksumärgi lisamist) ega võimaliku rikkumise eest karistada. Eestil puuduvad Rootsi täitevvõimu volitused. Apellant selgitab, et süüdistatava alkoholiäri on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu ja ta tegutseb jätkuvalt alkoholi tootmise alal. See kinnitab, et süüdistatav pole kunagi alkoholi ebaseaduslikult Eestis käidelnud ning temalt pole keegi alkoholi käitlemise õigust ära võtnud. Süüdistatava osas pole ühelgi riigiasutusel olnud kunagi pretensioone ega muid etteheiteid, st ükski avalik-õiguslik asutus (nagu nt MTA, PPA jt) pole esitanud X OÜ-le ühtegi pretensiooni. MTA pole maksude määramise tähtaja jooksul makse määranud jne, mis viitab samuti sellele, et tema tegevus on olnud seaduslik ja korrektne. Eeltoodust olenemata on apellant seisukohal, et asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, et süüdistatav oleks teadnud või koordineerinud alkoholi ebaseaduslikku käitlemist Rootsis või oleks olnud kuidagi seotud alkoholikoorma peatamise, maha laadimise või alkoholi ebaseadusliku turustamisega. Rootsi Kuningriik on Rootsis toime pandud ebaseaduslikud alkoholi käitlejad kinni pidanud ning neid karistanud. Süüdistatavale Oleg Martovoyle pole Rootsi pretensioone esitanud. Süüdistusakti kohaselt oli süüdistatava tegevus suunatud sellele, et ta saatis Eestist alkoholikoormad välisriigi aktsiisilattu (süüdistusakti lk-d 61 – 65), kust see siis väidetavalt kuriteo

toimepanemise sihtriiki edasi toimetati. Samas pole tõendatud, et süüdistatav oleks kas või kuidagi suutnud organiseerida edasist tegevust või soovinud seda suunata. Süüdistatava tegevuses puuduvad nii intellektuaalne element (et ta teadis) kui ka voluntatiivne element (soov õigust rikkuda). Süüdistatav selgitas kohtule veenvalt, et pärast seda, kui ta on saatnud ükskõik millise alkoholikoorma teele, kaotas ta selle üle faktilise kontrolli ning kontrolli asus teostama kauba saaja. Apellandi hinnangul ei ole kohtus vastupidiseid tõendeid uuritud. Apellandi hinnangul väljus prokurör süüdistatavale ja O. Martovoile esitatud süüdistuse piiridest ja rikkus seega süüdistatava kaitseõigust, kui esitas mitmeid uusi väiteid – väited süüdistatava poolt aktsiisi tasumata jätmise kohta ja aktsiisi tasumise vastutamise kohta. Süüdistuse tekst peab sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele (viited nt RKKKo 1-17-9941, p 8 ja RKKKo 1-171327, p 13; RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). Apellant on seisukohal, et aktsiis tuleb maksta ajal ja riigis, kus toimub alkoholi kasutussevõtmine. Süüdistusaktis ei ole aktsiisi maksmise teemat puudutatud, mistõttu ei saa maakohus nimetatud asjaolu oma otsuses ka käsitleda (nt otsuse lk 32). Pealegi – süüdistusakti kohaselt saatis süüdistatav vaidlusaluse alkoholi Läti aktsiisilattu, mis tähendab, et sellega kadus süüdistataval kohustus Eesti pinnal aktsiisi maksta või muid avalik-õiguslikke toiminguid teha. Alates hetkest, mil alkohol jõudis Läti aktsiisilattu, hakkasid sellele kehtima Läti Vabariigi õigusnormid. Seega pole Eesti õiguse alusel süüdistatava vastutusele võtmine enam võimalik, sest ATKEAS § 24 lg 1 kohaselt tekib aktsiisi maksmise kohustus aktsiisikauba tarbimisse lubamisel. Apellant leiab, et süüdistuses KarS § 255 lg 1 alusel tuleb süüdistatav õigeks mõista järgmistel põhjendustel. Süüdistataval puudus ühenduses ülesanne, mida täita, kuigi selle tuvastamine on kuritegeliku ühenduse puhul nõutav (viited Riigikohtu lahenditele 1-16-6452/340, 3-1-1-57-09, p 13.1). Süüdistatava ülesandeks sai väidetavas kuritegelikus ühenduses hüpoteetiliselt olla üksnes alkoholi ebaseadusliku käitlemise n.ö esmane organiseerimine. Apellandi hinnangul puuduvad tõendid, et süüdistatava ülesanne kuritegelikus ühenduses oli midagi muud peale alkoholi käitlemise. Kuna süüdistatava ülesanne piirdus ainult sellise tegevusega ning kuna ta tuleb alkoholi ebaseaduslikus käitlemises mõista õigeks, siis tuleb ta mõista õigeks ka kuritegeliku ühenduse kuulumise süüdistuses. Maakohus jättis selle tõsiasja kohtuotsuse tegemisel aga tähelepanuta, kohaldades ebaõigesti materiaalõigust. Lisaks puuduvad tõendid kuritegeliku ühenduse eksisteerimise kohta. Seejuures puuduvad tõendid, mis kinnitavad, et süüdistatav kuulus enda teada kuritegelikku ühendusse. Apellandi hinnangul rikkus maakohus süüdistatavate ütluste ebausaldusväärseks lugemisel oluliselt menetlusõigust. Märkides kohtuotsuses, et süüdistatava väited kuritegelikku organisatsiooni mittekuulumisest on ebausaldusväärsed ning ei tule tõendina arvesse, on kohus sisuliselt omistanud asjas kogutud muudele tõenditele a priori privilegeeritud tõeväärtuse, mida kehtiva KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole lubatud teha (ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu). Seega on maakohus apellandi hinnangul toiminud süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel ilmselt KrMS §-s 3051 lg 1 sätestatud põhjendamiskohustust rikkuvalt. Kõnesolev rikkumine

on oluline (KrMS § 339 lg 2) – sest, kui maakohus ei oleks süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks lugenud, puudunuks maakohtul seonduvalt kõnesoleva koosseisuga lubatav tõendikogum, mis annaks tõenduslikud alused tunnistada süüdistatav etteheidetud süüteos süüdi. Apellandi hinnangul puuduvad alused kahtlemaks süüdistatava ütluste usaldusväärsuses. Asjas pole ka esitatud ega uuritud ühtegi tõendit, mis viitaks kaudseltki vastuolule süüdistatava ristküsitlusel antud ütluste ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel või võimalikele puudujääkidele süüdistatava võimes tajuda adekvaatselt tema ümber toimuvat ning tema poolt tehtavat. Maakohtu otsuses puuduvad loogilised, faktilised ja õiguslikud põhjendused süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks lugemise kohta. Apellandil jääb selgusetuks, milliste tõenditega süüdistatava ütlused vastuolus on. Lõviosa maakohtu otsuses refereeritud tõenditest, mis peaksid andma tunnistust väidetava ühenduse eksisteerimise ja süüdistatava sinna kuulumise kohta, on asjakohatud. Näiteks refereerib maakohus otsuses pikalt tunnistaja R kohtuistungil antud ütlusi (mk otsuse lk 52 jj), kus isik annab tunnistusi lihtsalt selle kohta, et ta on kursis vanglas kasutatava slängiga (nimetab ja tõlgib mõningaid sõnu) ning et ta teab kuritegelikest grupeeringutest AP grupeeringut (millel puudub seos käesoleva kriminaalasjaga) jne. Maakohus asub neist ütlustest tegema kaugeleulatuvaid järeldusi, nagu ütlustest nähtuks, et teatud kaassüüdistatavate vahel oli loodud kuritegelik organisatsioon, lihtsalt sellest tulenevalt, et nad kasutasid väidetavalt „vangla slängi“ (otsuse lk 53). Apellandi hinnangul on selliste järelduste esitamine otsuses menetlusõigust oluliselt rikkuv. Juhuks, kui ringkonnakohus peaks leidma, et süüdistatava ütlused kuritegelikku ühendusse kuulumise kohta on ebausaldusväärsed, märgib apellant järgmist. KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav (viide Tartu Ringkonnakohtu lahendi 1-16-9978 p-dele 197 ja 202; RKKKo 1-16-6452/340, p 37). „Ühendusse“ kuulumist tuleb tõlgendada kitsendavalt ehk süü tõendamiseks peavad esinema väga kaalukad tõendid. Süüdistavate tegevus ei vasta kuritegeliku ühenduse tunnustele. Nt peab esinema ühenduse identiteet, mida pole praegusel juhul tõendatud. Lisaks, süüdistuse kohaselt püsis ühenduse väidetav allharu püsti vaid Oleg Martovoi kuritegeliku autoriteedi najal. Seega, kui tema oleks ühendusest lahkunud, ei oleks ühendusest midagi alles jäänud. See aga tähendab, et kuritegeliku ühenduse püsivusest, mis on nõutav, ei saa rääkida. Kohtupraktika kohaselt peab kuritegelikul ühendusel tervikuna olema mingi ülimuslikum ühine huvi ja eesmärk, mis ületab konkreetse üksikkuriteo või -kuritegude toimepanemist. Praegusel juhul on väljaspool mõistlikku vaidlust, et süüdistatavate ülimuslikum ühine huvi ja eesmärk, mis veel ületas üksikkuriteo toimepanemist, puudus täielikult. Ülalviidatud praktikas on leitud, et liikme allumine kuritegeliku ühenduse tahtele ei saa põhineda vaid tema pragmaatilisel soovil teha teistega mõnda aega koostööd, saamaks osa tulust, mis kaasneb konkreetse kuriteo või kuritegude toimepanemisega (sh mingi kuritegeliku skeemi pikemaajalise toimimisega). Kuna väidetava alkoholi ebaseadusliku käitlemise puhul ei olnud alluvussuhet, ei saa rääkida kuritegelikust ühendusest.

Teiseks, ülalviidatud kohtupraktika kohaselt iseloomustab kuritegelikku ühendust ka organisatsiooni tahe, millele selle liikmed alluvad. Praegusel juhul on ilmne, et organisatsiooni tahte olemasolu või selle prevaleerimine üksikliikme tahte ees, on täiesti tõendamata. Süüdistatava puhul on tõendamata jäänud, et ta allus organisatsiooni tahtele või lähtus oma tegevuses organisatsiooni tahtest. Viidatud kohtupraktika kohaselt eeldab kuritegeliku ühenduse olemasolu üldjuhul teatud reeglite olemasolu, millele tuginevalt selle struktuur moodustub, koos püsib. Praegusel juhul ei ole täidetud üksikliikme tahte tahaplaanile surumise aspekt. Fakt on, et süüdistatav poleks teinud midagi sellist, millega ta ise poleks nõus olnud. Kohtus uuritud tõendite pinnalt saab järeldada, et süüdistatavad olid väga lõdvalt seotud. Kolmandaks, valitseva kohtupraktika kohaselt peab tuvastatav olema ka „väline toimemehhanism“. St, et ühendus kasutab oma eesmärkide vahetuks saavutamiseks või seda toetavaks tegevuseks vägivalda või teisi hirmutavaid meetmeid, ostab ära riigiametnikke, mõjutab või üritab mõjutada poliitikat, meediat, avalikku haldust või majandust, on saavutanud või üritab saavutada turgu valitsevat või vähemalt olulist positsiooni mingil (kriminaalsel) tegevusalal. Apellandi hinnangul ei uuritud kohtus ühtegi tõendit, millest oleks nähtunud, et väidetav ühendus oleks mõjutanud meediat, poliitikat, avalikku haldust, kasutanud vägivalda või teisi hirmutavaid meetmeid jne. Keegi ei tunnetanud süüdistatavat ühenduse liikmena, tal polnud ühiskonnas sellist kuvandit ega objektiivselt äratuntavat „brändi“. Nii Tartu Ringkonnakohtu otsuse juhiste analüüsis (vt ülalt) kui ka nn lahkumistasu analüüsi juures ilmneb väga oluline aspekt: süüdistatav pole kunagi olnud ega tahtnud olla „ühenduse“ liige. Kohtupraktika kohaselt saab „ühenduses“ olla vaid nii, et isik saab ühenduse liikmeks (i) ja lahkub sealt (ii) (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-132-12, p 10). Sellest järeldub, et isik ei saa olla vastu tahtmist või nii, et keegi teine arvab või loeb teda ühenduse liikmeks. Isik peab vähemalt kaudse tahteavaldusega välja näitama – sh püsivalt – soovi kuuluda ühendusse. Näiteks räägib sellest enda suhtlusringkonnas või annab muul viisil avalikkusele mõista, et ta kuulub ühendusse: uhkustab, otsib sellega n-ö kaitset teiste isikute eest, hädaldab kellegi „liiga tegemise“ üle vms. Süüdistatava puhul ei esine ühtegi sellist tunnust. Apellandi hinnangul pole asjas uuritud ka ühtegi tõendit, mis lubaks asuda vastupidisele seisukohale. Ühendusse kuulumiseks peab esinema vähemalt kaudne tahtlus, mis pole A. Karpovi puhul täidetud. Ühestki jälitusega kogutud materjalist ei ilmne vähemalt kaudselt, et süüdistatav oleks olnud teadlik „ühenduse“ eksistentsist või sellest, et Oleg Martovoi tegeleb „ühenduse juhtimise või organiseerimisega“. Ühendusse kuuluvaks ei saa süüdistatavat muuta ka nn lahkumistasu nõudmine (apellant vaidlustab ka üldse sellise mõistekasutuse). Apellant toob järgnevalt välja süüdistuse formaalsed puudujäägid. Nimelt ei vasta süüdistus Tartu Ringkonnakohtu lahendi 1-16-9978 p-s 101 märgitud selge ja täpse süüdistuse tingimustele. Süüdistus on üldine. Süüdistuses pole kirjeldatud ühtegi kuritegeliku ühenduse liikmeks olemise tunnust, piirdutud on vaid lahkumistasu väga üldise kirjeldamisega. Süüdistusversioon põhineb oletustel. Ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud (RKKKo 3-1-1-40-14, p 67),

nagu praegusel juhul. Süüdistusakti formaalsed puudused ei võimalda süüdistatavat kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdi tunnistada ning maakohus oleks pidanud süüdistatava ainuüksi sel põhjusel õigeks mõistma. Apellant märgib, et teoreetiliselt on võimalik, et O. Martovoi jääb muus osas kuritegeliku ühenduse süüdistuses süüdi. A. Karpovile tehtud etteheiteid tuleb analüüsida O. Martovoist eraldi. Ka prokurör on süüdistusaktis tõmmanud selge piiri kahe „haru“ vahele. Ehk ühe „haru“ võimalik õigusvastasus ei mõjuta teist „haru“ ning võib täiesti vabalt juhtuda, et üks haru polegi üldse kuritegeliku ühenduse osa. Ka juhul, kui süüdistatav jääb süüdi alkoholi ebaseaduslikus käitlemises, tuleb analüüsida eraldi tema kuulumist kuritegelikku ühendusse. Ainuüksi nn üksikkuriteo toimepanemine kaastäideviijana isikuga, keda süüdistatakse kuritegeliku ühenduse organiseerimises, ei muuda süüdistatavat „ühenduse“ liikmeks. Süüdistatava Eduard Košljakovi kaitsja adv. Silver Reinsaar taotleb oma apellatsioonis kontrollida jälitustegevuse seaduslikkust. Kaitsja taotleb ringkonnakohtul kohustada prokuratuuri väljastama kaitsjale E. Košljakovi mobiiltelefoni ja tema elukohas toimunud vestluste pealtkuulamist võimaldanud prokuratuuri taotluste ja kohtumääruste koopiad. Juhul, kui prokuratuur taotleb nende materjalide tutvustamata jätmist kasvõi osaliselt, palub kaitsja, et selle kohta koostataks kohtulahend ning kohus otsustaks jälitustoimingute alusmaterjalide tutvustamise osas, milles kohus ei pea tutvustamata jätmist piisavalt põhjendatuks. Lisaks palub kaitsja jätta kohaldamata KrMS § 901 lõige 2 ja elektroonilise side seaduse § 1111 lõige 2 vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega ning kujundada kohtul seisukoht lubade põhjendatuse osas. Samuti taotleb kaitsja, et ringkonnakohus kohustaks Tallinna Vanglat võimaldama E. Košljakovil kuulata enne ringkonnakohtu istungit jälitustoimingute käigus kogutud teabesalvestisi või alternatiivselt kuulata need vahetult üle kohtuistungil. Samuti palub kaitsja võtta tõendina asja materjali juurde mitte-vandetõlgi tõlgitud dokumentaalsed tõendid süüdistatava ja kolmanda isiku varalise seisundi tõendamiseks. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist E. Košljakovi süüdimõistmises ja karistamises karistusseadustiku § 256 lõike 1 järgi, vara konfiskeerimises ja menetluskulude tema kanda jätmises (sh kohtuotsuse õigeksmõistvas osas), süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Maakohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel, kui tuvastas kuritegeliku ühenduse suunatuse narkokuritegude toimepanemisele üksnes sel alusel, et T. Solomatovi valdusest leiti ca 50 grammi narkootilist ainet (vt otsuse lk 69). Otsuses puuduvad põhjendused, mille alusel loeti see või mõni teine narkokuritegu ühendusespetsiifiliselt seotuks E. Košljakovi väidetava kuritegeliku ühenduse ehk nn Loksa haruga või selle eesmärkidega nn T asjas väljendatud Riigikohtu praktika tähenduses (RKKKo 1-166452, p 39). Kaitsja leiab, et kuritegeliku ühenduse juht peab ühenduse abil hoidma oma kontrolli all ka ühenduse poolt toimepandavaid kuritegusid. Erinevalt lihtliikmest eeldab ühenduse juhtimise süüdistus vältimatult ka ühenduse juhi kui ühendust ja selle tegevust juhtiva isiku teopanust kas või nn täideviija-täideviija-taga kontseptsiooni tähenduses. Kui isikute ühendus on kuritegelik, siis peab juht juhtima ühenduse poolt toimepandavaid kuritegusid ning seega hoidma neid tegusid ka enda kontrolli all.

Vastasel juhul ei ole tegemist kuritegeliku ühendusega. Maakohtu otsuses pole sedagi kuritegeliku ühenduse kohustuslikku tunnust tuvastatud, mistõttu tuleb E. Košljakov KarS § 256 lg 1 järgi õigeks mõista. Maakohus pole arvestanud, et liikme toimepandud kuritegu peab vastutuse jaatamiseks olema ühenduse ja selle eesmärkidega spetsiifiliselt seotud. Otsuses pole tuvastatud T. Solomatovi ega ka kellegi teise poolt toimepandud narkokuriteo ühendusespetsiifiline iseloom. Selliselt süüdimõistva kohtuotsuse tegemine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. Kohus rikkus oluliselt menetlusõigust anonüümsete tunnistajate küsitlemisel, piirates küsitluse eseme üksnes tõendamiseseme asjaoludega. KrMS § 288 lg 8 võimaldab küsida ka tõendamisesemest väljapoole jäävate asjaolude kohta. Piirates esitatavate küsimuste ringi üksnes tõendamiseseme asjaoludega ja välistades tunnistaja usaldusväärsust kontrollida võimaldavate küsimuste küsimist rikkus maakohus oluliselt tunnistaja ülekuulamise korda. Lisaks selgus ristküsitlusel, et anonüümsed tunnistajad andsid ütluseid, vähemalt E. Košljakovi osas, asjaolude kohta, mida nad ise polnud tajunud ja millest said teadlikuks teiste isikute vahendusel. KrMS § 66 lõike 21 kohaselt pole sellise isiku ütlused üldjuhul tõendiks. Viidatud normis toodud erandite osas puuduvad otsuses selged argumendid. Otsuses puudub ka sisuline analüüs anonüümsete tunnistajate usaldusväärsusest. Lisaks sellele, et anonüümsete tunnistajate küsitlemisel ja otsuses käsitlemisel rikuti oluliselt menetlusreegleid, ei võimalda kohtuotsuse põhjendused veenduda ka selles, et need ütlused kohtukoosseisus siseveendumust ei mõjutanud olulisel määral KrMS § 15 lg 3 tähenduses. Otsuse põhjendustest ilmneb, et kohus on tuginenud anonüümsete tunnistajate „Ü“, „P“ ja „B“ ütlustele, kuid otsuses pole selgitatud, millisel määral on need anonüümsed tunnistajad mõjutanud kohtukoosseisu siseveendumuse kujunemist. Kaitsja viitab seejuures Riigkohtu lahendile 3-1-1-89-12, ple 20, milles on selgitatud, kuidas hinnata, kas tõend on omanud määravat tähendust KrMS § 15 lg 3 tähenduses. Maakohtu otsuse pinnalt võimalus veenduda, et kohtuistungil vahetult uurimata jäänud tõendid, samuti anonüümsete tunnistajate ütlused, ei omanud kohtukoosseisu siseveendumuse kujunemisel määravat rolli. See tähendab põhjendamiskohustuse rikkumist. Kaitsja palub, et ka ringkonnakohus kuulaks helisalvestisi kas nõupidamistoas vahetult, et kontrollida, kas nendest on võimalik midagi aru saada või mitte. Maakohus keeldus osaliselt helisalvestiste kuulamisest, kuigi sellest keeldumiseks puudusid õiguslikud alused. Nimelt ei ole maakohus arvestanud, et dokumentide, asitõendite ja teabesalvestiste puhul näeb KrMS § 296 lõige 3 ette, et avaldamise viis peab lähtuma konkreetse tõendi olemusest ning selle kasutamise eesmärgist. Kaitsja hinnangul on kohus käsitlenud anonüümsete tunnistajate ütluseid Aivar Tartu, Albert Tsoi ja Timofei Solomatovi rolli osas mitte määravate, vaid ainsate tõenditena. Kohtuotsuses pole viiteid muudele tõenditele, mida kohus oleks pidanud nende isikute rolli osas piisaval määral oluliseks. Seega rikkus kohus KrMS § 15 lg-st 3 tulenevat kohtuliku uurimise vahetuse põhimõtet, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 järgi.

Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsjate taotlused jälitustoimingute salvestiste kuulamiseks kohtuistungil. Kohtueelses menetluses puudus samuti see võimalus, kuna PPA ja Tallinna Vangla seda ei võimaldanud. Kaitsja leiab, et seetõttu tuleks salvestised saata vanglasse, et süüdistatav saaks need läbi kuulata. Alternatiivselt taotleb kaitsja kuulata need üle kohtuistungil, kuid menetlusökonoomiselt mõistlikumaks peab kaitsja nende saatmist vanglasse. Kohtu poolt esile toodud jälitusmaterjalide tekstiosad ei võimalda aru saada, miks kohus näeb nende vestluste osas, et käsitletakse E. Košljakovi juhitud nn „Loksa haru“ kui narkokuritegude toimepanemisele suunatud ning KarS § 255 tunnustele vastava kuritegeliku ühendusega seonduvaid asjaolusid. Kaitsja osutab järgnevalt maakohtu otsuse tegemisel tõendite hindamisel tehtud vigadele, mistõttu tuleks ringkonnakohtul anda asjas kogutud tõenditele omapoolne uus hinnang ja mõista süüdistatav õigeks. Otsuse lk 54 osas leiab kaitsja, et 18. aprilli 2017 vestluse osas ei ole otsusest arusaadav, mis tõenditele kohus tugines, kui järeldas, et räägitakse kuritegelikest ühendustest ja nende ühendamistest. Vestluses on tekstiosi, mis on märgistatud sõnaga „arusaamatu“. Seetõttu pole võimalik aru saada selle vestluse kontekstist, sh sellest, keda pidas Oleg Martovoi silmas väljendi „meie“ all (st kes ühendas) ja samuti jääb selle vestluse pinnalt kättesaamatuks mida ühendati. Kohus on tuginenud E. Košljakovi kohtumisele V-ga, kuid otsuses puudub selgitus, milline on selle kohtumise tähtsus esitatud süüdistuse kontekstis. Samuti on kohus tuginenud E. Košljakovi kohtumisele R2-ga, kuid selgitamata on jäänud, milliste tõendite alusel (lisaks anonüümsetele tunnistajate ütlustele) seostatakse seda kohtumist kuritegevusega. Otsuse 58. leheküljelt nähtuvalt tuvastati „eeltoodud kõnede alusel“ E. Košljakovile esitatud süüdistuse tõendatus. Kaitsjale jääb selgusetuks, mis kõne millise järelduse teha võimaldab. Lisaks jättis kohas hinnangu andmata tunnistaja N2 ütlustele. Tunnistaja N2-le teadaolevalt ei olnud tema kuriteoga E. Košljakov seotud. Samuti ei ole käsitletud tõendeid, mille alusel võiks veenduda, et A. Tsoi või T. Solomatovi poolt toimepandud narkokuritegude üle oleks olnud E. Košljakovil ühenduse juhi staatusest tulenev mõju. Seonduvalt tunnistaja O2 ütlustega märgib kaitsja, et maakohtu otsuses puuduvad tõendipõhised viited, mis kummutaks tunnistaja ütluseid seoses treeningsaali kuuri katuse remondiks mõeldud rahaga (vt 14.11.2019 kohtuistungi protokolli – kohtutoimiku II kd, tl 230). Tunnistaja on kirjeldanud T. Solomatovi ja iseenda tegutsemist spordisaali ehitusel. Tunnistaja on selgitanud, et sai ehitustöö eest ametlikult töötasu Y OÜ-st. Prokurör ei ole esitanud tõendeid, mis võiksid tunnistaja väiteid kummutada. Oluline probleem otsuses on tunnistaja Albert Tsoi ütluste arvesse võtmata jätmine. Tunnistaja selgitas enda telefonikõnet seoses „vastu pead saamisega“ 12. augusti 2020 istungil (vt kohtutoimiku IV kd tl 90 jj): see oli ülekantud tähenduses, talle tehti nn ajupesu seoses mõnuainete tarvitamisega. Tunnistaja kinnitas, et keegi teda füüsiliselt väärkohelnud ei ole. Lisaks tugines kohus märkimisväärses mahus kohtueelses menetluses antud ütlustele, kuigi kaitsjad ei saanud neid isikuid kohtus vahetult küsitleda. Seejuures on E2 üle kuulatud tunnistajana, kuigi tema ütluste sisust nähtub otseselt, et teda tuleks käsitleda kahtlustatavana, tagades talle menetluslikud õigused. Väidete osas, et kuritegelik ühendus toetas enda vanglas viibivaid liikmeid, on kaitsja hinnangul oluline, et

kuritegelikust ühendusest saab rääkida juhul, kui toetati vanglas viibivaid ühenduse liikmeid, mitte suvalisi vange. Välja tuleb seega selgitada, keda toetati. Süüdistatavad ei ole kandnud raha kinnipeetavate isikukontodele, kes on käsitletud ühenduse liikmena. Aivar Tartu ja Eduard Košljakovi kaitsja vahelise telefonikõnega seonduvalt märgib kaitsja, et vastavalt advokatuuriseaduse § 43 lõike 2 kohaselt on advokaadile usaldatud andmed konfidentsiaalsed. Selle olulisust on rõhutanud Euroopa Inimõiguste Kohus. Lisaks selgitab kaitsja, et kohus luges põhjendamatult süüdistatava E. Košljakovi ütlused ebausalduväärseks. Eeltoodud vead tõendite hindamisel tõid kaasa olulise rikkumise KrMS § 339 lõike 2 tähenduses ning tingivad E. Košljakovi õigeksmõistmise süüdistuses KarS § 256 lg 1 järgi. Järgnevalt vaidlustab kaitsja vara konfiskeerimist ja asenduskonfiskeerimist, leides, et kohtu põhjendused selle kohta on ühekülgsed. Maakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt kolmandale isikule ei laiene KarS § 832 lg-s 1 ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis. Asjaolu, kas kolmas isik on vara omandanud täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt, või asjaolu, et kolmas isik teadis vara omandades, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks, peab tõendama prokuratuur (RKKKm 3-1-1-10-16, p 35). Maakohus leidis, et kolmas isik A2 ei ole tõendanud raha kuuluvust temale või et tal ei ole legaalset sissetulekut. Kolmas isik ei pea tõendama enda sissetulekute legaalset päritolu. Prokuratuur peab tõendama, et kolmanda isiku sissetulekud pärinevad toimepanijalt ilma kohase vastusoorituseta. Maakohus rikkus selliselt oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kaitsja hinnangul pole prokuratuur esitanud ühtegi asjaolu või tõendit, mis lubab arvata, et kolmas isik on vara soetanud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Samuti ei ole prokurör esitanud tõendit, mis kummutaks kolmanda isiku ütlusi ja dokumentaalseid tõendeid. Asjaolu, et sissetulekuid pole deklareeritud, selliseks järelduseks alust ei anna, sest on tavapärane, et kõiki sissetulekuid ei deklareerita. Kaitsja esitas hulgaliselt dokumentaalseid tõendeid, mida kohtul oli võimalik hinnata (vt kaitsjate tõendite II kd, tl 29–84). Seega on kaitseversiooni kontrollimise võimalus kohtule ja prokurörile antud (viide Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2020 otsuse nr 1-16-10503, lk 38). Ei ole põhjendatud väita, et dokumentaalsed tõendid ja kolmanda isiku ütlused ei kummuta prokuröri versiooni. Prokurör ei ole ühtegi vastutõendit esitanud. KarS §-s 832 sätestatud konfiskeerimise esmast alust ei ole prokuratuur tõendanud. Varalise seisundi vaatlusprotokoll ei ole KrMS § 63 lõigete 1 ja 2 tähenduses iseseisvaks tõendiks. Sisuliselt on tegemist KrMS §-s 4034 reguleeritud konfiskeerimismenetluse kokkuvõttega, mis on abistavaks materjaliks prokurörile konfiskeerimistaotluse esitamiseks kohtule (viide Viru Maakohtu otsusele nr 1-144047). Kaitsja on süüdistatava ja kolmanda isiku A2 vara legaalset päritolu tõendanud erinevate dokumentaalsete tõenditega. Kohtuotsuses puuduvad viited tõenditele, mille alusel kohus leidis, et Venemaal sularaha kasutamine tehingutes on eluliselt ebausutav. Avalikud allikad kinnitavad kaitsja hinnangul vastupidist (viide Äripäeva artiklile ja prokuratuuri pressiteatele). Menetlusnormi rikkumise tingis see, et kohus ei

viidanud, millele ta tugines, kui ta nii arvas. Sularaha on käibes lubatud ja tavapärane, eriti Venemaal ja arvestades, et lepingud sõlmiti juba aastaid tagasi. Asjaolu, et tehing täideti sularahas, ei anna veel alust järeldada, et lepingud on võltsitud. Seejuures pole prokuratuur taotlenud lepingudokumentidele nt käekirjaekspertiisi teostamist või muul viisil soovinud lepingute ehtsust kahtluse alla seada. Samuti on prokuratuuril olnud võimalus lepingu autentsuse kontrollimiseks lepingu teise osapoole kohtusse kutsumine või küsida täiendavaid andmeid lepingute esemete, täitmise asjaolude ja muu taolise kohta. KrMS § 63 lõike 1 kohaselt on kriminaalasjas tõendiks ka dokumentaalsed tõendid, mistõttu ei tohiks neid tõendite kogumist välja arvata taoliste paljasõnaliste väidete alusel. Kohtuotsuses esitatud väide, et sularahas tehingu täitmine ei ole eluliselt usutav, ei ole kooskõlas ka kohtupraktikas nn elulise usutavuse kriteeriumile omistatud tingimustega. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile 3-1-1-109-15, kus on käsitletud dokumentaalsete tõendite usaldusväärsuse hindamise küsimusi lähtuvalt elulise usutavuse kriteeriumist. Asjakohane pole kohtu väide, et arvuti tagastamise taotluse esitamine kinnitab leibkonna kehva majandusliku seisu. Selle taotlemine oli kolmanda isiku õigus, mille realiseerimist ei saa talle ette heita. Kaitsja sellekohane avaldus ei ole materjaliks, millele saaks tõendamisel tugineda. Lisaks on esitatud tõendite puhul tegemist nn minevikutehingutega, kuid arvutit taotleti tagasi COVID-19 tingimustes aastaid hiljem. Üksnes see ei tohiks tuua kaasa tõendi elulisest usutavusest tingitud ebausaldusväärsust. Lisaks on ütluseid andnud nii E. Košljakov kui kolmas isik A2. Seadus ei anna võimalust käsitleda kolmanda isiku või süüdistatava ütluseid aprioorselt ebausaldusväärsena lihtsalt sellepärast, et ta on süüdistatav. Kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid (kaitsjate tõendite II kd, tl 29–84) on maakohus pidanud paljasõnalisteks ja ebausaldusväärseteks. Samas on kohus ise selliste hinnangute esitamisel jäänud paljasõnaliseks. Pelk elulise usutavuse kriteerium on selleks ebapiisav. Tegelikkuses on E. Košljakovil legaalne sissetulek, sest ta töötas Venemaal. Seda tõendasid jälitustoimingute andmed. Lisaks tõendavad seda nii süüdistatav E. Košljakovi kui ka süüdistatav Aivar Tartu ütlused. Ülekannete olemasolu nähtub samuti süüdistatav E. Košljakovi pangakonto väljavõttelt, kuid kohus ei ole põhjendanud, miks seda pole arvesse võetud. Kaitsja hinnangul on kohus nii süüdistatava kui kolmanda isiku ütluste ja dokumentaalsete tõendite usaldusväärsuse hindamisel eksinud menetlusnormide vastu. Ka selles sisaldub kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. Kaitsja palub võtta asja materjali juurde tõendid, mida maakohus ei võtnud vastu põhjusel, et need olid tõlgitud mitte-vandetõlgi poolt. Kohus rikkus selles osas oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Järgnevalt keskendub kaitsja jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollile. Kaitsja hinnangul ei nähtu kohtuotsusest ega kohtuistungi protokollist, et kohus oleks jälitustoimingute seaduslikkust sisuliselt kontrollinud, vaid otsuses on paljasõnaliselt sedastatud, et „tõendi kasutamine on KrMS § 126 2 lg 2 alusel lubatav“. Kaitsja taotlebki, et kohus nõuaks prokuratuurilt välja jälitustoimiku, ning selgitaks: milliste lubade puhul tugineti sideettevõtjatelt KrMS § 901 lõike 2 alusel saadud andmetele ja

kas sideandmetele ligipääsu otsustas prokuratuur, kas sideettevõtjad säilitasid andmed ESS § 1111 lõike 2 alusel, kas iga loa puhul on põhjendatud, miks tõendite kogumine muul viisil pole võimalik. Samuti palub kaitsja selgitada, et kui on lube, milles on sellega seonduvate argumentide esitamisel tuginetud KrMS § 90 1 lõike 2 alusel sideettevõtjalt saadud andmetele, siis mis on nende numbrid. Samuti palub kaitsja selgitada: kas igas loas on käsitletud kogutud tõenduslikku teavet, ning kas lubade pikendamisel on jälgitavalt põhjendatud, miks tuleb jätkata edasiste jälitustoimingutega; milliseid toiminguid jälitustegevuse käigus teostati ja kas need tehti kooskõlas seaduses sätestatuga; kas kõikide jälitustoimingute käigus läbiviidud tegevuste kohta on koostatud seaduse nõuetele vastavad protokollid. Kaitsja osutab, et suur osa kriminaalasjas kogutud jälitusteabest on kogutud E. Košljakovi elukoha pealtkuulamise raames. Kaitsja palub kontrollida, kas elukohas pealtkuulamist võimaldanud eeluurimiskohtunike lubades on asjakohaselt põhistatud, miks ei piisanud esialgu nt üksnes mobiiltelefoni pealtkuulamise või varjatud jälgimise lubadest. Ühtlasi palub kaitsja kontrollida jälitustoimikust, kas jälitustoimingu lubade ja taotluste koostamisel on tuginetud KrMS § 901 lõike 2 alusel prokuratuuri loa alusel kogutud sideandmetele. Euroopa Kohtu 3. märtsi 2021 lahendist C-746/18, mis on Eestile siduv, tuleneb prokuratuuri pädevuse puudumine sideandmetele ligipääsu otsustamisel. Kaitsja osutab sellelegi, et enne Riigikohtu lahendit 3-1-1-112-16 on praktikas väga sageli koostatud väga nõrkade põhjendustega jälitustoimingu lube. Seetõttu palub kaitsja ringkonnakohtul väga põhjalikult kontrollida just selles lahendis väljendatud seisukohtade järgimist jälitustoimingute lubades. Kui kaitsjal võimaldatakse tutvuda jälitustoimingute aluseks olevade dokumentidega, palub kaitsja võimalust täiendada enda argumente seoses jälitustoimingutega. Samas juhib kaitsja tähelepanu sellele, et kui talle võimaldatakse kas või osaliselt jälitustoimingu lubadega tutvumist, võib kujuneda olukord, kus kaitsja loobub jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimise taotlusest, leides, et tegemist on seaduslike ja põhjendatud lubadega. Süüdistatava Timofei Solomatovi kaitsja adv. Urmas Simon vaidlustab kohtuotsust KrMS § 338 p-de 2 ja 3 alusel, kuna kohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ning kohtuotsus ei vasta tõendamiseseme asjaoludele, millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kohus pidanuks kohaldama süütuse presumptsiooni ja tõlgendama kõik kahtlused süüdistatava kasuks. Samuti ei nõustu kaitsja süüdistatavale mõistetud karistuse suurusega. Kaitsja väidab, et süüdistatav ennast vaidlustatavates kuriteo episoodides süüdi ei tunnista ja vaidles süüdistusele selles osas vastu. Samas märgib kaitsja, et T. Solomatov on ennast kohtueelses menetluses ja kohtus osaliselt süüdi tunnistanud ehk täpsemalt kõigis kuritegudes peale kuritegeliku ühendusse kuulumise ja tulirelva helisummuti omandamises ja hoidmises. T. Solomatov tunnistab, et tema garaažist leiti helisummuti, kuid ta ei suuda meenutada, kuidas see tema valdusesse sai. Ühe variandina pakkus ta, et see võis olla seal enne, kui ta sai garaaži valdajaks. Teine variant, et ta leidis lihtsalt torujupi ja viskas selle teiste torujuppide juurde garaažis, et äkki läheb seda kunagi vaja. Kaitsja palub pöörata tähelepanu garaaži läbiotsimise protokollile, kust summuti täpselt leiti.

See leitigi just teiste torujuppide seast. See näitab, et Solomatov tõesti ei teadnud, et tal on olemas seadusega keelatud tulirelva helisummuti, tal ei olnud plaanis seda kasutada, müüa või kellelegi edasi anda. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega süüdistatava süü osas ja kordab maakohtus esitatud vastuväiteid. Kaitsjale jääb segaseks ka Solomatovi tahtlus käidelda tulirelva helisummutit. Tahtluse korral oleks Solomatov talle vajaliku eset teisiti hoidnud, pannud kappi, sahtlisse, riiulisse. Solomatov näitas tahtluse puudumist helisummutit käidelda, on selle ära visanud ja manifitseerinud, et ta on loobunud oma tahtlusest sellist eset omada. Kaitsja kahtleb, kas süüdistatav teadis, et torujupp on tulirelva helisummuti ja tsiviilkäibes keelatud ese. Seetõttu kaitsja leiab, et tuleb lähtuda süütuse presumptsioonist ning kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja leiab, et kuna kohus pole tõendanud subjektiivse koosseisu elementide olemasolu, siis tuleks süüdistatav selles episoodis õigeks mõista. Kuna Solomatov tunnistab oma süüd, kuid samas ei tunnista helisummuti omandamist mingisuguselgi eesmärgil, siis palub süüdistatav ringkonnakohtul muuta maakohtu otsust ja karistada teda selle episoodi eest minimaalse vangistusega ehk 1 kuu. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises tunnistab Solomatov, et ta ostis ja omandas kõik tema juurest leitud narkootilised ained oma tarbeks. Kuigi läbiotsimisel Solomatovi juures leiti elektronkaal ja mingis koguses soonsulguriga kilekotte, ei ole vaatamata telefonide pealtkuulamisele, isikute jälitamisele ja teistele menetlustoimingutele tabada mitte ühtegi isikut, kellele oleks Solomatov oma kaupa jaganud, edasi andnud, müünud, käidelnud. Seega, narkootikumid olidki mõeldud Solomatovi enda jaoks ja seda ta tunnistab. Kuna Solomatov tunnistab oma süüd, kuid samas omandas ta narkootikumid ainult oma tarbeks, siis palub kaitsja karistada teda selle episoodi eest miinimumilähedase vangistusega. Dokumendi võltsimise süüdistuses seisneb T. Solomatovi tegu selles, et ta läks ARKi ja tahtis auto ema nimele kirjutada. Kuna tal ei olnud kaasas emalt volikirja, siis ta autot ema nimele kirjutada ei saanud. Selle asemel, et sõita üle 150 km Tallinnast Loksale ja tagasi, läks ta autosse, kirjutas volikirja valmis ja pani ema eest allkirja alla. Ema suuline nõusolek oli tal olemas. Toimikus on telefonikõnede salvestused süüdistatava ja tema ema vahel ja sealt oli kuulda, kuidas ema andis telefonis pojale suulise volituse. Sisulist vahet polnud, auto oleks ikka perekonda jäänud. Inimlikult võttes ei vedanud ta ema ARKi ega sõitnud 150 km, säästes loodust ja kütust. On vaieldav, mis õigusi perekonna sees selle teoga omandati või mis oli eesmärk. Kohus pole seda analüüsinud. Seega puudub taas subjektiivne külg. Aga kuna Solomatov tunnistab süüd, siis tuleks teda ka selles episoodis karistada minimaalse võimaliku karistusega. Maakohus on T. Solomatovi ilma põhjuseta tunnistanud kuuluvaks kuritegeliku ühenduse koosseisu. Nagu ringkonnakohus on juba varasemalt ühes oma lahendis ütelnud, et iga sõpruskond ei ole veel kuritegelik grupeering ja grupisisese hierarhia ning käsuliini olemasolu tõendamine on just prokuratuuri kohustus. Sellise süüdistuse esitamisel ei piisa ainult oletuste tegemisest ning isikute kokkusaamistele ning telefonikõnedele tõlgenduste tegemisest. Kaitsja märgib, et prokuratuur on püüdnud näidata X matuste pilte väitega, et kõik kes osalesid matustel, on järelikult kuritegelike ühenduste liikmed. Sarnaseid tõlgendusi on prokuratuur pikkinud ka süüdistusakti ja

kohus on neid oma otsuses sõna-sõnalt korranud. Näiteks võib tuua E. Košljakovi ja T. Solomatovi telefonivestlused, kus räägitakse Loksa spordisaali ehitusest. On selgeks tehtud, et noored mehed ehitasidki Loksal spordisaali. Kohus ei ole põhjendanud, millest järeldas, et see jutt puudutab narkootikumide käitlemist, mitte spordisaali ehitust. Ka kohtus üle kuulatud slängispetsialist R ei selgitanud, et kuritegelikus maailmas nimetatakse erinevaid narkootilisi aineid erinevate ehitusmaterjalide nimetustega. Järgnevalt leiab kaitsja, et puuduvad tõendid, et kuritegelikus ühenduses keegi kellelegi allus, keegi oli ülemus, olid antud ülesanded. Kohtu vastavad seisukohad on oletuslikud. Samuti pole tõendeid, et Solomatov müüs narkootikume ja tegi seda ühenduse eesmärkide täitmise nimel. Kaitsja tsiteerib kohtus ülekuulatud anonüümsete tunnistajate ütlusi ning avaldab, et maakohus ei ole pööranud tähelepanu nende ütluste vastuoludele. Anonüümne tunnistaja Ü ei suutnud nimetada ühtegi nime, aine kogust või müügist saadud summat. Ka isikud, kes anonüümse tunnistaja kohtusse kutsusid ja talle sõnad suhu panid, ei saanud ühtegi nime ütelda, sest muidu oleksid kaitsjad asja uurima hakanud. Eelnevat arvestades palub kaitsja mõista T. Solomatov KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja leiab, et otsus tuleb tühistada ka T. Solomatovi vara konfiskeerimise osas. Süüdistatavalt konfiskeeriti igapäevakasutuses olevat vara, kell, arvuti, auto, natuke raha jne. Tegemist ei ole luksuskaupadega. Kõik esemed osteti pikema aja jooksul isikliku tööga teenitud raha eest. T. Solomatov tõestas kohtuistungil, et tal oli ametlik sissetulek, mis kanti tema ema pangaarvele ja kohus on seda tõendit uurinud ning aktsepteerinud. Kohus ei ole oma otsuses kirjeldanud ühtegi muud tõendit, et konfiskeeritav isiklik vara oleks soetatud kuritegude teel saadud vara arvelt. Süüdistatav Timofei Solomatov vaidlustab oma apellatsioonis süüdimõistmist KarS § 255 lg 1 järgi ja üksikkuritegudes konkreetseid kohtu järeldusi. Samuti ei nõustu apellant konfiskeerimisega. KarS § 420 lg 1 osas leiab T. Solomatov, et karistus helisummuti hoidmise eest on liiga range. Sanktsoon selle paragrahvi järgi on pigem neile, kes käitlevad ebaseaduslikult tulirelva. Helisummutiga pole tulirelvata midagi teha. Taotleb karistuse kergendamist. KarS § 345 lg 1 osas on kohus märkinud, et tema kasutas sõiduauto WW Passat võltsitud müügilepingut. See ei ole õige. Leping oli koostatud ja alla kirjutatud eelmise omaniku poolt. Seda pole prokurör püüdnud vaidlustada. Kohus on väljunud süüdistuse piiridest. Tema allkirjastas vaid ema nimel volituse selle kohta, et ema omandas sõiduki. Ema andis selleks suuliselt loa. See, et ema politseis muud rääkis, seda ta ka uuris ema käest, kuidas selline asi küll juhtuda võis ja ema ütles, et teda hirmutati. Kohtus oleks saanud ema õigust rääkida, kuid tema ei tahtnud, et ema tuleks kohtusse, sest pärast politseis ülekuulamist oli emal insult. Süüdistatav on veendunud, et aasta vangistust on ülemäära range karistus sellise volituse kirjutamise eest, milleks oli allkirja võltsimiseks nõusolek olemas. KarS § 184 lg 1 järgi tunnistab T. Solomatov süüd täielikult. Arvestades, et ta ei ole varem narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest karistatud, siis enda tarbeks narkootikumide hoidmise eest on 4 aastat vangistust ülemäära range karistus. Taotleb karistuse kergendamist.

Konfiskeerimine on põhjendamatu apellandi arvates juba seetõttu, et ta töötas mitteametlikult ja politsei, kes teda piisavalt kaua jälitas ja pealt kuulas, pidi sellest teadlik olema. Ta esitas advokaadi vahendusel sellekohased dokumendid, kuid neid kohus ignoreeris. Vahepeal oli ta ka ametlikult tööle vormistatud ja sai palka, mis kanti ema arveldusarvele. Ka sellekohaseid tõendeid kohus ignoreeris. Sõiduauto WW Passat oli ostetud 4000 euro eest, sest vajas remonti ja see on kajastatud lepingus. Tahvelarvuti Ipad Pro ei kuulu temale. Kell Tissot oli temale kingitud sõprade poolt. 2635 eurot oli tema poolt kogutud raha. KarS § 255 lg 1 osas rajaneb kohtuotsus ainult oletustele, tõendeid ei ole. Süüdistatav esitab kohtuotsuses kirjeldatud tegevuse kohta oma versiooni, mis kinnitab seda, et mingit KTÜ-d ei olnud ja tema pole olnud selle liige. Anonüümsed tunnistajad olid politsei poolt välja õpetatud ja nende ütlustes olid kahtlased pausid. Arvab, et samal ajal konsulteerisid neid tunnistajaid politseiametnikud. Kohtueelsel uurimisel ja ka kohtus ei olnud temal võimalik tutvuda pealkuulatud kõnedega ja piisavalt ei saanud ta tutvuda kriminaalasjaga. Põhjendamatult kohaldati KrMS § 224 sätteid. Sellega rikuti poolte võrdse kohtlemise põhimõtet ja maakohus sellele tähelepanu ei pööranud. Stenogrammid on koostatud ebakorrektselt ja väga olulistes momentides on erinevusi stenogrammi ja pealt kuulatud kõne vahel. Kohus ei pööranud tähelepanu sellele. Kohtunik lubas kõik üle kontrollida, kuid kõik vead on kohtuotsusesse sisse jäänud. Süüdistatava Aivar Tartu kaitsja adv. Anu Toomemägi taotleb võtta asja juurde tõend ilmastikutingimustest õhuniiskuse kohta ja ainete kuivatamistingimustest, millega süüdistatav soovib seada kahtluse alla tunnistaja N2 ütluste usaldusväärsuse. Lisaks taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüdimõistvas ja menetluskulusid tema kanda jätvas osas ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatav talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Ainus nö sisemise probleemi lahendamise etteheide, mida on seostatud kuritegelikku ühendusse kuulumisega, puudutab 17. jaanuari 2017 telefonikõnes 800 euro tagastamise vajadust, mis on olemuselt võlaõiguslik vaidlus. Asjaolu, et tegemist ei ole ähvardava kõnega, kuuldub kõne toonist. Lisaks ei ole midagi imelikku, kui isik enda eesnimele lisab koha, kus ta elab või tegutseb. Väidetud ja tõendatud ei ole, et väidetavas KTÜ-s oli süüdistataval kohustus selliselt tutvustada ja et väljendit Loksa Aivar või Aivar Loksalt oli süüdistataval või tema kohta väidetavas ühenduses kohustus kasutada ja/või et teised liikmed ning muud isikud sellest teadsid. Loksa puhul on tegemist geograafilise asukohaga. Seega on väide süüdistatava osalusest ja/või panusest KTÜ toimimisse tõendamata. Lisaks ei ole väidetud ega tõendatud, et süüdistatav kui nn parem käsi oleks osalenud KTÜ nõupidamistel või koosolekutel, millele on viidatud kohtuotsuses. Ka muud varjatud jälgimisega saadud tõendid ei tõenda süüdistatava ühendusse kuulumist. Süüdistataval oli töökoht, mille kohta on esitatud tõendid. Kõnealune äriühing ei olnud seotud väidetavate KTÜ juhtide või liikmetega. Kohus viitas otsuses, et kohtuasjale 1-18-5815, milles Aivar Tartut süüdistati KarS § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Kohus ei nimetatud, miks ta seostab seda

käsoleva kriminaalasjaga. Prokuratuuri valik menetleda narkosüüdistust väljaspool käesolevat süüdistust näitab, et süüdistatava narkokuritegu ei ole kuidagi seotud väidetava kuritegeliku ühendusega. Vastasel juhul tekib küsimus, miks oli vaja käesolevas asjas teatud kuritegusid menetleda käesoleva asja raames (nt KarS § 121, § 202jj). Seetõttu on kohtu põhjendused, et süüdistatav pani toime narkokuritegusid kuritegeliku ühenduse sees või selle hüvanguks, ebaõiged. Kohtuotsus on rajatud suures osas anonüümsete tunnistajate ütlustele, s.o tõenditele, mille usaldusväärsus on kaheldav. Usaldusväärsuse kontrolliks ei lubanud kohus kaitsjatel, ega ka Aivar Tartul endal ainsatki küsimust küsida „Ü-lt“ (vt 21.11.2019 kohtuistungi protokoll). „P“ küsitlusel kuulsid kaitsjad, et keegi ütles ette tunnistajale, mida ta peaks vastama ning palusid, et kohus seda kontrolliks, kuid kohtu väitel polnud see oluline. Prokuröri küsimusele, milliseid kuritegelikke ühendusi teab tunnistaja nimetada, vastas ta: Tean Kemerovo ühendusest, Tsetseeni, Aserbaidzaani. Peale seda kutsuti it-spetsialist ning prokuröri küsimustega jätkamisel teadis tunnistaja nimetada lisaks kohe ka Loksa kuritegelikku ühendust (08.10.2019 kohtuistungi protokoll). Tunnistaja teadis nimetada KTÜ liikmetest süüdistatavat, Eduardi ja Solot ja kinnitas, et tunneb neid ära. Saalipildis aga tundis tunnistaja ta ära vaid „Ediku“, mitte süüdistatava. Tunnistaja ütlused, et probleeme lahendas süüdistatav, põhinesid kuuldustel ning samamoodi oli tunnistaja kuulnud, et T. Solomatov ja Aivar Tartu tegelesid seal narkokuritegudega ning seegi, et süüdistatav lahendas mingeid probleeme või et tema kogus nn katuseraha. „B“ ütlused olid oletuslikud. Süüdistatavat tunnistaja ära ei tundnud. Rahaasjadega tegelemisest ei osanud tunnistaja näiteid tuua. Kõik anonüümsete tunnistajate ütlused, mille puhul on selgunud et kohtus räägitud teave on saadud teiste isikute käest ja suures osas põhineb oletustel, ei saa olla tõenditeks KrMS § 66 lg 21 tulenevalt. Lisaks on kohtuotsuses põhjendatud süüdistatava osalust läbi narkokuritegude organiseerimise N2 ütluste alusel. Tema ütlused ei ole usaldusväärsed, on paljasõnalised. Nimelt olevat tunnistaja tegelenud narkoaine tootmisega metsas, kuid võttes arvesse seda, et selline tegevus pidi toimuma õhuniiskusega 84-100%, mis jääb selgelt üle 50-55%, ei saanud sellist tegevust objektiivselt toimuda. Tema ütlustes tuleb kahelda, kuna narkoainet ei ole võimalik kuivatada metsas, arvestades mis ajal pidi olema kuritegu toime pandud, juba puhtalt füüsikareeglite kohaselt. Kaitsja on õhuniiskuse kohta ja tunnistaja ütluste ebausaldusväärsuse kinnituseks esitanud andmed Riigi Ilmateenistuse lehelt. Jõustunud kohtuotsusest nähtub, et Aivar Tartu pani narkokuriteo toime grupis, mida ei saa samastada kuritegeliku ühendusega. Sellekohaseid tõendeid pole, samuti pole tõendeid, et ta kohustus narkoärilt maksma teatud protsendi Loksa kuritegelikule ühendusele või mõnele muule ühendusele või et grupeering võttis endale kogu teenitud raha. Seda, et väidetaval ühendusel oleks olnud tööjaotus, milles oli A. Tartule pandud finantsjuhi või siis probleemide lahendaja roll, ei nähtu ühestki kohtus uuritud tõendist ja sellele ei ole üheselt viidatud ka kohtuotsuses. Kaitsjale jääb kohtuotsuset selgusetuks, mis oli väidetava KTÜ ühine tahe, millele süüdistatav allutatud oli. Kaitsja viitab, et juba prokuratuuri aastaraamatus viidati

süüdistatavale kuritegeliku ühenduse liikmena. See näitab, et sisuline kohtuotsus oli ammu enne tõendite uurimise lõppu tehtud. Süüdistatav Aivar Tartu taotleb esitatud apellatsiooni enda õigeksmõistmist. Ta ei nõustu maakohtu järeldusega, et ta on kuritegeliku ühenduse liige ja E. Košljakovi parem käsi. Maakohus ei arvestanud, et anonüümsete tunnistajate ütlused on vastuolulised ning ei toeta ka süüdistuse versiooni. Taotleb, et anonüümsete tunnistajate ütlused tunnistataks lubamatuteks tõenditeks. Süüdistus ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis oli tema rolliks KTÜ-s. See, mida temale süüdistuse järgi ette heideti, ei ole maakohtus ühegi tõendiga tõendamist leidnud. Ta tegeles tavalise äritegevusega. Treeningsaali ehitusega temal puutumiust ei olnud ja ühel korral andis temale raha E. Košljakov üleandmiseks A.Košljakovile. Kritiseerib tunnistajate ütlusi ja leiab, et tunnistaja N2 ütlused ei ole eluliselt usutavad ja seega ka ei saa neid usaldusväärseteks lugeda. Taotleb täiendava ekspertiisi läbiviimist, et tuvastada, et ei ole võimalik valmistada selliselt amfetamiini nagu seda väidab tunnistaja. Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist Oleg Martovoi õigeksmõistmise osas KarS § 121 lg 1 järgi ning palub mõista ta süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja karistada teda 6 kuu pikkuse vangistusega. Samuti palub prokurör tühistada O. Martovoile mõistetud karistus KarS § 256 lg 1 alusel ja mõista uueks karistuseks 12 aastat vangistust, suurendades KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud üksikkaristustest raskeimat ning mõista ärakandmisele 14 aastat vangistus. Eduard Košljakovile taotleb prokurör mõista KarS § 256 lg 1 alusel uueks karistuseks 12 aastat vangistust. Timofei Solomatovile taotleb prokurör mõista KarS § 64 lg 1 alusel uueks liitkaristuseks, suurendades üksikkaristustest raskeimat, 9 aastat vangistust. O. Martovoi õigeksmõistmises KarS § 121 lg 1 alusel on prokuröri seisukohad järgmised. Kohus jättis arvestamata selle süüdistuse puhul tunnistaja Ii ütlused. Nimelt avaldas prokurör Ii kohtueelses menetluses avaldatud ütlused, milles ta selgitas: „järgmisel päeval tuli Õ tööle sinise silmaga, ning Oleg Martovoil oli käeluumurd“ ja küsis, millest on tingitud kohtuistungil antud teistsugused ütlused. I selgitas, et vastas uurijale, et tema Õ-l vigastusi ei näinud, aga uurija ütles talle, et Õl oli sinikas. Samuti selgitas tunnistaja, et selliseid ütlusi oli ta sunnitud andma uurijate surve tõttu. Kuna Karpov kinnitas konflikti ja Martovoi käevigastust kohtus, kuid üritas pisendada konflikti tulemusi Õ vigastuste osas, siis vastuolu, mis ütlustes Õ vigatuste osas esineb, ei muuda neid täielikult ebausaldusväärseteks. Ütluste osalise kasutamise võimalust tõendikogumis on jaatanud ka Riigikohus. Kannatanu on selgitanud, et tema ja O. Martovoi vahel konflikt toimus ning füüsilise konflikti algatajaks oli O. Martovoi, kes lõi esimesena. Samuti annab konflikti tõsidusest märku kannatanupoolne hinnang selle kohta, et kaklus toimus 5-7 minuti jooksul. Kannatanu ei eitanud kohtus, et ka tema O. Martovoid lõi, kuid kinnitas, et esimese löögi tegi Martovoi. Õ selgitas, et O. Martovoi lõi teda, kuid konkreetselt kuhu, ta enam ei mäleta. Valu kannatanu enda sõnul kakluse tagajärjel ei tundnud, kehavigastusi ei saanud ja ennast kannatanuks ei pea. Küll saab kannatanu ütluste pinnalt jaatada O. Martovoi poolt kannatanu löömist. Viidates Riigikohtu lahendile 3-1-1-50-13 p 12 leiab prokurör, et Riigikohus toob lisaks kannatanu enda subjektiivsele hinnangule sisse ka objektiivse kõrvaltvaataja. Sama lahendi punktis 13 selgitab Riigikohus, et löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Sõnalist konflikti

kannatanu ja O. Martovoi vahel tunnistavad ka O. Martovoi elukaaslane Q ja U2 tuleb tõdeda, et kumbki nimetatud isikutest füüsilist konflikti pealt ei näinud ja seega ei oska ka selle intensiivsust hinnata. Mõlemad tunnistajad ja ka kannatanu kinnitavad, et pärast konflikti toimumist oli O. Martovoi käsi kipsis. Käeluumurd on tõendatud O. Martovoi pöördumisega erakorralise meditsiini osakonda ja seal tehtud uuringutega. Kohtus uuritud tõendite ja kannatanu ütlustega on tõendatud, et käeluumurd tekkis O. Martovoil just nimelt kakluse tulemusel Õ-ga. Samuti tuleb tähelepanu pöörata kannatanu ütlustele konflikti iseloomustamise osas. Kannatanu on kohtus selgitanud, et O. Martovoi lõi teda. Kui O. Martovoi ütlusest jäi läbi kumama ainuüksi see, et konflikt oli sõnaline ja kätega ei vehitud, siis kannatanu räägib 5-7 minutit kestnud kaklusest, mille algataja oli süüdistatav. Ka sõnakasutuses löömise kirjeldamine viitab intensiivsele kannatanu kahjustamisele suunatud tegevusele. Kohus ei ole kannatanu ütluseid hinnanud kogumis teiste kogutud tõenditega ja seetõttu on kohtu järeldus O. Martovoi õigeksmõistmise osas väär. Lisaks tuleb hinnata, et O. Martovoile esitati lisaks veel süüdistusi, mh kuritegelikku ühendusse kuulumises, millest kannatanu sai teadlikuks alles meedia vahendusel. On arusaadav, et selliste süüdistuste valguses võib kannatanul olla tekkinud hirm ütluste andmise ees, mis süüstavad O. Martovoid ja seega tuleb hinnata muid kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis kannatanu ütlustega. Jättes selle tegemata ning analüüsimata, miks kannatanu ütlused löögi osas ei ole usutavad on kohus O. Martovoi õigeksmõistmisel rikkunud põhistamiskohustust, mis on viinud väära otsustuseni. O. Martovoi, E. Košljakovi ning T. Solomatovi lõplike karistuste suurendamist põhjendab prokurör alljärgnevalt. O. Martovoile karistuse mõistmisel on kohtu argumentatsiooni jälgides arusaadav, et kohus kaalub süü suuruse puhul pigem O. Martovoi karistamist üle sanktsiooni keskmise määra. Ka alkoholi käitlemise osas toob kohus süü suuruse hindamisel välja suure koguse ja laienemise välisriikidesse, alkoholi käitlemise korraldamise ja selle teostamise läbi A. Karpovi äriühingu, samuti on alkoholi käitlemise puhul kohus tuginenud raskendava asjaolu esinemisele KarS § 58 lg 1 mõttes. Prokurörile jääb arusaamatuks, kuidas isiku varasem karistamatus saab sanktsiooni määra mõjutada sedavõrd palju, et mõlema karistuse puhul on kohus otsustanud kohaldada karistust mitte sanktsiooni keskmises määras, vaid alla selle, olles eelnevalt hinnanud isiku süü keskmisest suuremaks ja leidnud KarS § 375 lg 1 puhul, et esinevad raskendavad asjaolud. Kuigi kohus on karistuse määramisel vaba, siis peab kohtu kaalutlus karistuse mõistmisel olema jälgitav ja arusaadav. Kohus hindas isiku süü keskmisest suuremaks ja seega ainuüksi eelnevate karistuste puudumine ei saa kaasa tuua karistuse mõistmist alla sanktsiooni keskmist määra. Lisaks ei ole kohus põhjendanud, miks ta loeb O. Martovoile mõistetud karistustest kergeima kaetuks raskeima karistusega. Arvestades, et kohus on ise hinnanud kuritegeliku ühenduse tegutsemist ohtlikuks ning alkoholi käitlemist nii suures koguses oluliseks rikkumiseks, ei ole põhjendatud ka kohtu poolt ilma põhjendusteta kergema karistuse katmine raskeimaga. Oleg Martovoi puhul tuleb eelkõige arvestada asjaoluga, et tema autoriteet oli see, mis võimaldas kuritegelikul ühendusel toimida ning läbi enda kuvandi suutis ta hoida kuritegelikus ühenduses stabiilsust ning järjepidevust koondades enda ühendusse 8

inimest. Asjaolu, et ta laiendas kuritegeliku ühenduse tegevust läbi X OÜ teistesse riikidesse, näitab tema poolt loodud kuritegeliku ühenduse ohupotentsiaali. Kuritegelikus maailmas on vajalik autoriteedi olemasolu, läbi kelle lahendatakse tekkinud probleeme ning kelle nimi lahendada vajavates olukordades maksab. O. Martovoi positsiooni kuritegelikes ringkondades näitab tema tegutsemine pärast X tapmist tema matuste korraldamisel. O. Martovoi oli isikuks, kes kogus teistelt kuritegelike ühenduste juhtidelt X hauasamba jaoks raha ning ka asjaolu, et tema ja temaga seotud isikud (Y2, M. Süvaoja ja E. Košljakov) kandsid X kirstu näitab, et tegemist on isikuga kelle positsioon kuritegelikus maailmas on kõrge. See omakorda muudab juba temast tuleneva ohupotentsiaali suuremaks kui mõne muu isiku puhul. Eduard Košljakovile karistuse mõistmisel on kohus jätnud arvesse võtmata ja hindamata asjaolu, et E. Košljakovi juhitud kuritegeliku ühenduse haru tegeles väga suures koguses narkootikumide käitlemisega. Aivar Tartu, kes narkootikumide käitlemises kriminaalasjas nr 1-18-5815 süüdi mõisteti käitles Loksa harus kokku mitmekümne kilo jagu narkootilist ainet. Sellises mastaabis kuritegude toimepanemine näitab, et kuritegeliku ühenduse juhtfiguuri süü ja ohtlikkust tuleb hinnata suuremaks, kui seda on keskmine. E. Košljakov mitte ainult ei võimaldanud tema grupeeringusse kuuluvatel isikutel sellises mahus kuritegude toimepanemist, vaid ta tagas narkootikume müüvatele isikutele ka kaitse ning vajadusel distsiplineeris neid, tagamaks ühenduse Loksa haru toimimise ja kuritegeliku tulu kestvuse. Seega ei saa kohtuga nõustuda, et E. Košljakovi süü on keskmise suurusega, vaid see tuleb hinnata keskmisest suuremaks ja seetõttu on põhjendatud mõista E. Košljakovile KarS § 256 lg 1 alusel 12 aasta pikkune vangistus. Prokuratuur nõustub kohtuga Timofei Solomatovile mõistetud üksikkaristuste suuruse ja nende põhjendustega. Samas ei nõustu prokuratuur kohtu poolt KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristusega. T. Solomatov on toime pannud väga eriliigilisi kuritegusid olles ise katseajal. See iseloomustab isikut kui õiguskorda ükskõikselt suhtuvat ja ilmselgelt ei ole T. Solomatov oma eelnevatest karistustest teinud järeldusi, mis hoiaks ära tema poolt uute kuritegude toimepanemise. Samuti on näha, et T. Solomatovi teod on ajas muutunud raskemaks. Lisaks narkootiliste ainete hoidmisele suures koguses on T. Solomatov astunud kuritegeliku ühenduse liikmeks ning seega on tema ohupotentsiaal ka suurem. Tulenevalt eeltoodust ei ole põhjendatud mõista T. Solomatovile karistust, mis nii eri- kui üldpreventiivselt ei täida karistamise eesmärke. Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid esitatud apellatsioone ja vaidlesid vastu vastaspoole apellatsioonidele.

seisukohad taotluste osas määruses, ning sama seadusesäte võimaldab ka uuesti taotlust esitada kohtuistungil. Kohtuistungil kordas süüdistatava E. Košljakovi kaitsja adv. S. Reinsaar oma taotlust ning taotles jätkuvalt, et kohus kohustaks prokuratuuri väljastama kaitsjale E. Košljakovi mobiiltelefoni ja tema elukohas toimunud vestluste pealtkuulamist võimaldanud prokuratuuri taotluste ja kohtumääruste koopiad. Kui prokuratuur taotleb nende materjalide kas osalist või täielikku tutvustamata jätmist, siis palub kaitsja koostada selle kohta vastav kohtulahend. Samuti taotleb kaitsja: ringkonnakohus otsustaks kaitsjale jälitustoimingute alusmaterjalide tutvustamise selles osas, milles kohus ei pea tutvustamata jätmist piisavalt põhjendatuks; ringkonnakohus jätaks kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõige 2 ja elektroonilise side seaduse § 1111 lõige 2 kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega; ringkonnakohus kohustaks Tallinna Vanglat võimaldama süüdistatav E. Košljakovil enne ringkonnakohtu istungit kuulata jälitustoimingute käigus kogutud teabesalvestisi või alternatiivselt kuulata need vahetult üle kohtuistungil. Lisaks palub kaitaja võtta tõendina asja materjali juurde mitte-vandetõlgi tõlgitud dokumentaalsed tõendid süüdistatava ja kolmanda isiku varalise seisundi tõendamiseks, mis maakohus jättis vastu võtmata põhjusel, et neid ei olnud tõlkinud vandetõlk. Kohus tegi juhindudes KrMS § 276 lg-test 2,3 kohtuistungil suulise määruse ja jättis taaskord süüdistatava kaitsja taotluse rahuldamata. Kohus selgitas, et protokollilise määruse puhul ei ole tegemist KrMS § 145 lg 1 p-s 1 märgitud määrusega, mis omakorda tähendab, et see ei ole KrMS § 383 lg 1 korras vaidlustatav. Samuti selgitas kohus, et põhjendused taotluste rahuldamata jätmise kohta esitatakse kohtuotsuses ning taotluste rahuldamata jätmist on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras. Mis puudutab kaitsja taotlust tutvuda E. Košljakovi mobiiltelefoni ja tema elukohas toimunud vestluste pealtkuulamist võimaldanud prokuratuuri taotluste ja kohtumääruste koopiatega, siis selles osas selgitab kohtukolleegium järgmist. Jälitustoimingu aluseks olevate dokumentide tutvustamine toimub üldiselt samas korras nagu jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine KrMS § 12614 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2013. a määruse nr 4 "Jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise kord" § 4 lg-te 1 ja 2 ning § 5 lg-te 1 ja 4 järgi tutvustab jälitustoiminguga kogutud andmeid – ja seega ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente – jälitusasutus. Jälitusasutuse poole ei pea pöörduma läbi kohtu. E. Košljakovi erinevatel menetlusetappidel kaitsnud erinevatel kaitsjatel aga ka apellatsioonimenetlusse lülitunud kaitsjal/apellandil on olnud võimalus pöörduda jälitusasutuse poole vastavasisulise taotlusega ning seejärel ka olenevalt prokuratuuri vastusest seda vaidlustada. Asjaolu, et samal ajal käib kohtumenetlus, ei piira kuidagi jälitustoimingutega tutvumise ja vajadusel selle vaidlustamise protseduuri. Leidnuks ringkonnakohus, et jälitustoimingu load ja prokuratuuri taotlused tuleb kaitsjale tervikuna või mingis osas tutvustada, olnuks prokuratuuril õigus kohtu selline hinnang määruskaebe korras vaidlustada (3-1-1-1-17 p 66, 68). Praegusel juhul tundub kohtukolleegiumile, et tegemist ei ole tõsiseltvõetava taotlusega, sest kaitsja enda initsiatiiv jälitustoimikuga tutvumiseks on olematu ja pigem on püütud leida võimalusi mingitel põhjustel edasikaebemenetluse venitamiseks.

Vaagides adv. S. Reinsaare teise taotluse sisu e salvestiste tutvustamine tema kaitsealusele selliselt, et saata kuulamiseks need talle vanglasse või kuulata vahetult kõik salvestised üle apellatsioonikohtu istungil, siis selles osas leiab kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Ka on kohtukolleegium veendunud selles, et iseenesest asjaolu, kui menetluses, sh kaebemenetluses vahetub kaitsja, ei tähenda kindlasti seda, et eelnevate kaitsjate kaitsetegevus ja sellega ka maakohtus toimunud kohtuliku uurimine nullitakse ja uus kaitsja tuleb taaskord taotlustega, mille esitamise aeg jäi aastate tagusesse perioodi maakohtu menetluses või kordab juba maakohtus esitatud taotlusi, mh ka neid, mis sisuliselt rahuldati e salvestisi ka kuulati. Kui kaitsja lülitub oma kaitsetegevusse apellatsioonimenetluses ja tema üheks ülesandeks on apellatsiooni koostamine maakohtu otsusele, siis on nö uuel kaitsjal ka võimlaused tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega. Kui tal on kahtlus, et kohtuotsuses tõenditena kasutatud salvestiste stenogrammid e jälitustoimingute protokollid ei vasta salvestise sisule, siis selleks, et tulla apellatsioonimenetlusse oma kahtlustega, on kaitsjal võimalik panna klapid pähe ja kuulata salvestiste sisu ning seejärel kontrollida, kas on vestlus tõlgitud ja kirja pandud identselt räägitule. Kuna originaaltekst on venekeelne, eeldab see loomulikult ka keeleoskust. Vastavalt seadusele toimub toimiku materjalide tutvustamine kaitsealusele kaitsja vahendusel ja ringkonnakohut ei saa kohustada saatma salvestisi vanglasse süüdistatavale kuulata. Süüdistataval oli võimalus kaitsja vahendusel tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega, sh jälitustoimingute protokollidega. Nagu nähtub maakohtu istungiprotokollidest (nt 30.06., 4.06., 6.06.2019), siis on süüdistatavad, sh ka E. Košljakov nendega tutvunud ja oma vastuväited esitanud, kaitsjatel on olnud ka võimalus seejärel kuulata ja kohtult salvestiste kuulamist taotleda. Maakohtu istungiprotokollidest (30.06., 4.06., 6.06. 2019), nähtub, et iga konkreetse tõendi e jälitusprotokolli esitamisel maakohtule on prokurör iga kord üle küsinud kaitsjate soovi kuulata jälitusprotokolliga koos esitatud salvestist. Vastava põhjendatud taotluse olemasolul on seda ka tehtud. Enamus esitatud jälitusprotokollide puhul puudus kaitsjatel soov kuulata salvestisi kohtuistungil. Nende salvestiste puhul, mis kuulati ära kohtuistungil, võeti teadmiseks ka süüdistatavate, kaitsjate, tõlgi arvamust, mida üks või teine kuulis konkreetse sõna osas. Kohus selgitas samuti, et kuulab nõupidamistoas üle kõned ja otsustab igal konkreetsel juhul, kas jälitusprotokoll on lubatav tõend. Kohtule ja prokuratuurile heidetakse ette kõnekvaliteeti ja peamine argument, mis on mitmel korral kõlanud maakohtu istungil kaitsjate suust on: mina ei ole spetsialist, mina ei tea, kes seal räägib, mina ja minu klient ei saa hääle järgi aru, kas see on tema jne. Esiteks, prokurör rõhutas mitu korda, et kaitsjatele oli antud võimalus tulla prokuratuuri ja kuulata kõnesid täpselt nii palju, kui vajalikuks peavad ja prokuröri väitel on kõrvaklappide kasutamisega ka kõnekvaliteet tagatud. Üks kaitsja ka ühte salvestist väidetavalt kuulamas käis. Tuleb leppida sellega, et pealtkuulamine ei toimu paraku kuskil telestuudios vastava tehnikaga ja taustmürata. Pigem on taustmüra selliste salvestistega kaasas käiv nähtus. Teiseks, see, et hääl ei ole äratuntav ja seda ka rääkijal endale, selleski ei ole midagi ebaloomulikku. Tõsi on see, et ka enda hääle äratundmine audiosalvestiselt võib tekitada raskusi. Kes konkreetse kõne osapooled on, see selgubki jälitusprotokollist, kus on kirjas telefoninumbrid, millistelt vestlus

toimub. Jälitustegevus toimub range riigi kontrolli all. Selleks annab loa kohus ja kohus ka kontrollib kohtumenetluses jälitustegevuse seaduslikkust. Seega tulebki lähtuda konkreetse kõneleja isiku tuvastamisel jälitusprotokolli kirjapandust. Tulles tagasi adv. S. Reinsaare konkreetse taotluse juurde, peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada veel järgmist. KrMS § 63 lg 1 kohaselt võib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses süüküsimuse lahendamisel tugineda vaid nimetatud sättes loetletud tõendiliikidele. Seega on seadusandja isiku süüd puudutavate asjaolude tuvastamisel otsustanud nn range tõendamismenetluse kasuks, mida iseloomustab lubatud tõendiliikide ammendav loetelu. Teave kuriteo asjaolude kohta, mis ei ole protsessuaalselt vormistatud KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliikide kujul, pole menetlusõiguslikult lubatav. Seevastu kriminaalmenetluslike asjaolude selgitamiseks on seadusandja näinud KrMS § 63 lg-s 2 ette nn vaba tõendamismenetluse, mis tähendab, et menetlejad ega kohtumenetluse pooled pole seotud seaduses sätestatud tõendiliikidega. Kui range tõendamismenetluse põhimõtetest tuleneb ühelt poolt, et süü üle otsustades võib kohus tugineda üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidele, siis teiselt poolt järeldub sellest ühtlasi, et kohus võib kriminaalasja lahendamisel otsuse rajada kõigile osundatud sättes nimetatud tõenditele. KrMS § 63 lg 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka jälitustoimingu protokolli. Kolleegium märgib, et KrMS § 12610 lg 2 kohaselt lisatakse jälitustoimingu protokollile jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus üksnes vajadusel. KrMS § 12610 lg 1 p 6 sätestab, et salajasel pealtkuulamisel või vaatamisel salvestatud teabest kantakse jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Eeltoodust järeldub aga samuti, et jälitusprotokolli vastavust tehnilisele teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, kuna olles viimase pinnalt koostatud nn tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksimuste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Arvestades, et jälitusprotokoll on KrMS § 63 lg 1 järgi iseseisev tõendiliik, peab just see olema vahetu kohtuliku uurimise esemeks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast (3-1-1-131-13). Seejärel tuleb kohtul KrMS § 312 nõuetest lähtudes otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja selle aluseks oleval teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas, ning vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii kohtuotsus kui ka teabesalvestise vahetu kontrollimise tulem osutuda põhjenduste puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Oluline on rõhutada, et menetlusosalistele oli tagatud võimalus kuulata kõnesid ja seda võimalust nad kasutasid e nad kas soovisid või ei soovinud kuulata iga konkreetse jälitusprotokolliga esitatud salvestist. Kõik kahtlust tekitavad salvestised e sellised, kus teatud slängi oli tõlgendatud selliselt, mis ei vastanud süüdistatavate või nende kaitsjate arvamuse kohaselt vestluse sisule, kuulati üle ning sisuliselt lepiti kokku, et kahtlust tekitavad väljendid või tõlgendused nö parandatakse. Kaitsjate

apellatsioonides ei ole väidetud, et maakohus oleks kasutanud tõendina neid salvestisi, milliste kuulamisel tuvastati kas stenografeerimise või tõlke vigu. Neid arusaamatuid sõnu või väljendeid, mis on nö rääkija kahjuks stenografeeritud või tõlgitud, ei ole kohtuotsuses kasutatud süüdistatavat süüstava tõendina. Praeguses asjas ei ole maakohus jälitustoimingu protokolli aluseks olevat teabesalvestist enamuses osas vahetult ei uurinud, kuna selleks ei esitatud taotlust. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, küsimus, kas kaitsjad või süüdistatavad seda soovivad, tõstatati iga konkreetse jälitusprotokolli ja salvestise esitamisel kohtule prokuröri poolt. Seega ei ole nendel juhtudel ei süüdistatav ega kaitsja eitanud seda, et telefonivestlus toimus jälitustoimingu protokollis fikseeritud kujul. Asjaolu, et apellant ei nõustu pelgalt selle tõendi hindamisest tehtud järeldustega, ei anna põhjendatud alust teabesalvestiste vahetuks uurimiseks apellatsioonikohtu istungil. Kirjeldatud asjaoludel jätab ringkonnakohus taotluse teabesalvestise kuulamiseks rahuldamata. Tegemist ei ole olukorraga, kus jälitustoimingu protokolli ja selle aluseks oleva teabesalvestise omavahelise kooskõla suhtes oleks tõstatatud kahtlus ning et sellest lähtudes esinenuks vajadus vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsust. Kõnealusel tõendil põhinevaid kohtu järeldusi vaidlustades taotletakse sisuliselt tõendite ümberhindamist ja maakohtust vastupidise otsuse e õigeksmõistva otsuse tegemist. Seega polnud kohtul ühtki takistust võtta kohtuotsuse tegemisel aluseks teiste tõendite kõrval ka jälitustoimingute põhjal koostatud jälitusprotokoll. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on süüdistatavaid KarS § 255 ja 256 järgi süüdi tunnistades põhjendatult tuginenud oluliselt just omavahelisi vestlusi kajastavatele jälitusprotokollidele, mille seaduslikkust ega usaldusväärsust kohtumenetluse pooled kohtulikul arutamisel ei vaidlustanud. Et kohus on nimetatud tõendite põhjal suutnud tuvastada kõik kuritegeliku ühendusega omistatud kuriteo tunnustele vastavad faktilised asjaolud, siis on ainetud ka apellantide väited, nagu pidanuks ringkonnakohus veel täiendavalt uurima vahetult vestluste salvestisi. Kaitsja on oma apellatsioonis esitanud küsimustepaketi ka selle kohta, kuivõrd on jälitustoimingu lubade taotlemise ja väljastamisel tuginetud sideettevõtjatelt KrMS § 901 lõike 2 alusel saadud andmetele. Kaitsja tugineb Euroopa Kohtu 03.03.2021 lahendile C-746/18, mis on Eesti Vabariigile tulenevalt Euroopa Liidu õigusest siduv. Praegusel juhul on vaidlus selles, kas jälituslubade aluseks on olnud KrMS § 901 lg 2 saadud andmed ning kas selliste andmete kasutamne jälituslubade taotlemisel toob kaasa jälitustegevuse õigusvastasuse ja tõendite e jälitusprotokollide lubamatuse. Kohtukolleegium leiab, et jätkuvalt asjakohane on Riigikohtu seisukoht, mis on välja öeldud määruses 1-17-7077: kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Eelnevat kinnitab kohtupraktikas omaksvõetud arusaam, mille järgi võib kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel muu hulgas tugineda üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 343

1-1-14-14, p 772). Küsimus sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina, ei tingi seetõttu automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole eelmärgitud kohtu seisukoht vastuolus ka Riigikohtu 18.juuni 2021 otsuses 1-16-6179 seisukohtadega. Samuti osundab kohtukolleegium sellele, et käesolevas kriminaalasjas ei ole see teave saadud sideettevõtjatelt pärast 7.10.2020 aastat. Süüdistatava Aivar Tartu kaitsja adv. A.Toomemägi esitas kohtule taotluse võtta asja juurde tõend ilmastikutingimustest õhuniiskuse kohta ja ainete kuivatamistingimustest, millega süüdistatav soovib seada kahtluse alla tunnistaja N2 ütluste usaldusväärsuse. Nimelt on süüdistatav ise oma apellatsioonis märkinud, et ta vaidleb kategooriliselt vastu sellele nagu oleks N2 valmistanud ja temale üle andnud 40 kg amfetamiini. Kohtukolleegium selgitab, et ei oma pädevust Riigikohtu otsuste revideerimiseks. Aivar Tartu on Harju Maakohtu 15. juuli 2019 otsusega (jõustus Riigikohtu otsusega 1-185815 25. novembril 2020) tunnistatud süüdi selles, et ta omandas 40 kilogrammi amfetamiini ja andis sellest 10,194 kilogrammi edasi teistele süüdistatavatele.Riigikohus nõustus alama astme kohtute tõendite hindamisega , mille kohaselt on tõendamist leidnud, et Aivar Tartu omandas edasiandmise eesmärgil N2lt kahel korral 20 kg amfetamiini, millest osa andis ta edasi kaassüüdistatavatele. Aivar Tartu süüd eitavad ütlused ei ole usaldusväärsed. N2 kirjeldas üksikasjalikult narkootilise aine valmistamist, tema ütlused süüstavad teda ennast, haakuvad teiste tõenditega ning on usaldusväärsed. Nagu nähtub maakohtu otsusest, kuulati kohtus üle ka ekspert, kelle selgitused pulbrilise amfetamiini valmistamise protsessist kattusid N2 kirjeldusega. Eksperdi ütluste kohaselt saab amfetamiini kindlasti valmistada ka metsas, kui kõik vajalikud vahendid olemas. Rõhutada tuleb seda, et selles narkootikumidega seotud kriminaalasjas ei seadnud Aivar Tartu kahtluse alla N2 poolt kirjeldatud amfetamiini valmistamise viisi. Kuna praeguses kriminaalasjas on arutuse all Aivar Tartu süüdistus seoses kuritegeliku ühenduse liikmeks olekuga, siis saab praeguses kriminaalmenetluses olla vaidlusesemeks vaid küsimus, kas narkokuritegu, milles Aivar Tartu süüdi mõisteti ja mis on jõustunud, on toime pandud KTÜ huvides e kas Aivar Tartu pani selle kuriteo toime KTÜ liikmena ja KTÜ eesmärkidel. Selle küsimuse otsustamiseks ei olnud kohtukolleegiumi hinnangul vajalik ka taaskord N2t üle kuulata ja mitte ainult seetõttu, et sel ajal ei olnud veel Aivar Tartu suhtes tehtud kohtuotsus jõustunud. N2 ütluste usaldusväärsus on ära otsustatud teises kriminaalasjas ja jõustunud otsusega on need tunnistatud usaldusväärseks. Seetõttu ei rahuldanud kohtukolleegium süüdistatava ja tema kaitsja taotlusi. N2 ütluste usaldusväärsuse hindamine ei vii ka nö kuskile e kohtukolleegium ei saa käesolevas menetluses öelda, et N2 ütlused ei ole usaldusväärsed ja sestap tuleb Aivar Tartu õigeks mõista. Veel enam, sellise taotluse esitamine on süüdistatava initsiatiiv, kuid kaitsja ülesanne on siiski enne selgitada kaitsealusele elementaarseid kriminaalmenetluse põhimõtteid e seda, et ringkonnakohtul puudub pädevus Riigikohtu otsuse ja üldse jõustunud kohtuotsuste revideerimiseks.

Jälitustoimingute seaduslikkuse kontroll. Kohtukolleegium kontrollis jälitustoimingu lubade lubatavust tõendina. Nagu nähtub maakohtu 29. mai 2019 istungiprotokollist, andis prokurör kohtule üle jälitustoimikud, et kohus kontrolliks jälitusele vastavust. Kohtuotsusest on küll väljaloetav, et maakohus on jälitustoimikuid kontrollinud ja tunnistanud jälitustoimingu load seaduslikeks ning sellest tulenevalt ka süü tõendamisel tõendina kasutatud jälitusprotokollid lubatavaks tõendiks, kuid maakohtu seisukohti, et jälitusprotokollid on lubatud tõendid, kuna nende aluseks olev jälitustegevus on olnud seaduslik, ei ole adv. S. Reinsaare arvates piisav. Kohtul lasub vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Mõistagi tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul arutamisel. Kujundanud jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel siiski avaldada. Kohtu sellekohase järelduse avaldamine kohtumenetluse pooltele peab nähtuma istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Eelöeldu ei välista enesestmõistetavalt jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul (3-1-163-08). Kohtukolleegium kinnitab, et jälitustoimingute aluseks olevad kohtu ja prokuratuuri load on käesolevas kriminaalasjas olemas, kriminaalasja menetleva kohtu poolt kontrollitud ning jälitustoiminguid on teostatud lubades märgitud ajavahemikel ning lubades märgitud ulatuses. Jälitustoimingute aluseks olevate taotluste ja määruste põhjendused vastavad ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte järgimise kohta kohtupraktikas omaks võetud nõuetele. Prokuratuuri taotlustest ja määrustest nähtuvad konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt. Prokuratuur ja kohus on sidunud põhjendused faktiliste asjaoludega ja seejuures põhjendanud, miks just selles kriminaalasjas pole tõendite õigeaegne kogumine võimalik või on oluliselt raskendatud. Samuti oli tuvastatud põhjendatud kahtluse olemasolu, mis on loa andmise eelduseks. Anonüümsete tunnistajate ristküsitlemine ja nende ütluste lubatavus tõendina, tunnistaja F2 ütluste andmisest keeldumine. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rikkunud anonüümsete tunnistajate ülekuulamisel ristküsitluse reegleid, On tõsi, et suur osa kaitsjate poolt esitatud küsimusi võttis kohus maha e ei lubanud küsida neid küsimusi, mis mingilgi moel võisid süüdistatavatele anda informatsiooni tunnistaja identiteedi kohta. Mis puudutab süüdistatavatele antud küsitlemise võimalust, siis seaduse kohaselt ei ole süüdistatav ristküsitluses osaline ja ta võibki küsimusi esitada ainult kohtu loal. Nagu nähtub

tunnistajate ülekuulamise protokollidest, siis teatud kaitsjate eesmärgiks oli ilmselgelt aidata oma kaitsealustel tuvastada tunnistaja tegelik isik. Väited, et kaitsjad küsivad sisuliselt tunnistaja ankeetandmeid e seda, kas ja mitu korda on tunnistaja karistatud, kas on vanglakaristust kandnud jms, eesmärgiga kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust, on pigem absurdsed, sest vastused nendele küsimustele ei anna alust ütluste kõrvalejätmiseks. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-100-15 selgitanud, et arvamus, mille järgi tuleks isiku ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks juba seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel poleks õige eelisseisundisse seada ka süüdistatava ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. Teiseks, kaitsjatele oli teada, milliseid ütlusi on andnud anonüümsed tunnistajad kohtueelsel uurimisel. Nende ütluste pinnalt ei ole raske teha adekvaatseid järeldusi ja nimelt, et kuritegeliku ühenduse eksisteerimise, selle liikmelisuse ja seal kehtivate reeglite kohta saavad anda paraku ütlusi need, kes on suhelnud kuritegeliku ühenduse liikmetega ja see, et anonüümsed tunnistajad on suhelnud, see paistab välja nende ütlustest. Paraku on tegemist kuriteoga, mille puhul võib julgelt öelda, et selliseid tunnistajaid, kellel oleks nö puhas minevik e kes ei ole seotud olnud kuritegevusega, sellise kuriteo uurimisel menetlusse tekkida ei saa. Tegemist on illegaalse kuritegeliku kooslusega, mille üheks tunnuseks on konspiratiivsus ja õiguskuulekad inimesed, kui nad just tööalaselt ei ole kokku puutunud allilmas valitsevate reeglite ja nende reeglite loojatega, ei tea midagi selle nähtuse kohta rääkida. Vaidlustatud on ka anonüümsete tunnistajate ütluste tõendina lubatavust põhjusel, et nad ei ole ise vahetult näinud pealt kuriteo e kuritegeliku ühenduse juhtimist ega liikmeksolekut ning on tõendamiseseme asjaoludest saanud teada teise isiku vahendusel. Kohtukolleegium leiab, et sellised küsimused nagu – kas nägite pealt kümnise üleandmist, kas nägite pealt vanglas olevate isikute või nende perekonnaliikmete toetamist, kas nägite pealt ülesannete jagamist, kas nägite pealt füüsilist karistamist jne – on oma olemuselt sellised, millele vastus on enam, kui selge. Loomulikul ei ole enamus kuritegeliku ühenduse tunnuseid üldse silmaga võimalik kellelgi kõrvalisel isikul pealt näha, sest neid reegleid, mis kehtivad KTÜ-des, neid ei järgita avalikult ja kõigile nähtavalt. Konspiratiivsus on samuti üks oluline KTÜ tunnus ja peamine reegel ongi see, et kõik toimub nö omavahel ja ilmselgelt ei afišeerita selliseid toiminguid, mille pealt nägemist tunnistajatelt ootavad kaitsjad. Analüüsides anonüümsete tunnistajate ütlusi, leiab kohtukolleegium, et anonüümsete tunnistajate P ja Ü ütlused on kasutatavad tõendina. Tunnistaja P on ristküsitlemisel rääkinud, et O. Martovoi kuritegeliku ühenduse reeglitest teab ta muuhulgas ka konkreetselt selle KTÜ liikmete e süüdistatavate jutust ja täpsemalt on ta pidanud võimalikuks nimetada ühe nime, kelle käest ta temale teadaolevatest tõendamiseseme asjaoludest kuulnud on ja see on T. Solomatov. Seega on tõsi, et tunnistaja sai kuriteo tõendamiseseme asjaoludest teada teise isiku vahendusel, kuid rääkija e T. Solomatovi jutus sisaldus seega ka kuriteo toimepanemise omaksvõtt ja see, mida T. Solomatov rääkis tunnistajale oli vähemalt vastuolus T. Solomatovi kui ühe kuritegeliku ühenduse liikme huvidega vastuolus. Anonüümne tunnistaja Ü selgitas kohtuistungil muuhulgas, et ta

teab konkreetses kuritegelikus ühenduses toimuvast seetõttu, et on koos KTÜ liikmetega ka ise osa võtnud mõningatest üksikkuritegudest. Seega kohaldub selle tunnistaja ütluste lubatavuse otsustamisel KrMS § 66 lg 21 p-s 4 sisalduv erand. Kuna anonüümne tunnistaja B on kõigest teada saanud nö linnajuttude tasemel, siis tema ütlused lubatavaks tõendiks ei kvalifitseeru. Süüdistatava O. Martovoi kaitsja teeb maakohtule etteheite, et maakohus, enne kui lubas tunnistaja F2-l lahkuda, kui viimane ei soovinud ütlusi anda, ei selgitanud, mis on tunnistaja F2 ütlustest keeldumise põhjus. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjal, kes oli samal ajal, kui tunnistaja keeldus ütluste andmisest kohtusaalis, oli võimalus selgitada, mis põhjusel tunnistaja keeldub. Helisalvestiselt on kuulda, kuidas tunnistaja omakeski häälega mõtiskleb, et ei tea ma midagi, ei mäleta ja ei tahagi mäletada ja üldkokkuvõttes teatab, et ta keeldub ütlusi andmast. Kui kaitsja ei selgitanud õigel ajal, miks tunnistaja keeldub, siis praeguseks ei ole see küsimus enam aktuaalne. Kohtukolleegium omalt poolt märgib, et tegelikult on F2 eristaatusega tunnistaja, kellel oligi seadusest tulenev õigus keelduda ütluste andmisest KrMS § 71 lg 2 p 1,2 alusel. Süüdistuse järgi on F2 samuti KarS § 375 lg 1 kaastäideviija, kes on mõistetud süüdi Rootsi Kuningriigis. Kriminaalmenetluse oluline rikkumine. Esmalt vastab kohtukolleegium kaitsjatele, kes on apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamise alusena viidanud kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele mh KrMS § 339 lg 2 mõttes. Nimelt, kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist paljasõnaliste, põhjendamatute väidetega. Tegelikult selliseid rikkumisi ei esine ja nagu kohtupraktika kinnitab, on sellised apellatsiooniväited saanud igapäevaseks just sellistel juhtudel, kui ei ole midagi tõsiseltvõetavat ja asjakohast väita. Teisiti ei saa kohtukolleegium seletada, kuidas kaitsjad, kes on igapäevases töös seotud kriminaalmenetlusega ja seahulgas edasikaebemenetlustega, ei ole aru saanud, mis on maakohtu otsuse tühistamise aluseks üldse, millistel alustel on vältimatu isiku õigeksmõistmine, mida kujutab endast materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, kriminaalmenetluse oluline rikkumine jne. Samuti ei ole võimalik aru saada, mis alustel taotletakse kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks. Teatavasti on see võimalik vaid KrMS § 339 lg 1 loetletud juhtudel ja sama paragrahvi lg 2 alusel, kui ringkonnakohtus pole võimalik rikkumist kõrvaldada. KrMS § 339 lg 2 alusena leiduvad apellatsioonides etteheited, mis puudutavad sisulisel tõendite hindamist. Nii näiteks väidab A. Karpovi kaitsja oma apellatsioonis, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel (apellatsiooni p 54), süüdistatava O. Martovoi kaitsja väidab, et maakohus ei ole vastanud tema olulisele kaitseväitele, et tegemist on siiski kahe kriminaalasjaga ja ei otsus on konfiskeerimise osas põhistamata. Sisuliselt tõendite lubatavusest ja ütluste usaldusväärsuse hindamisest räägivad ka teised apellandid. Tegemist ei ole ei õigeksmõistmise alustega ega ka selliste rikkumistega, mis annaks ringkonnakohtule aluse osade süüdistatavate kaitsjate poolt alternatiivselt taotletud kriminaalasja tagastamiseks. Õigeksmõistmise alused on sätestatud KrMS § 309 lg-s 2. Olukord, kus maakohtu otsuse motiivid mõnes

küsimuses ei ole piisavad või on ebaselged, on parandatav ringkonnakohtu poolt. See tuleneb KrMS § 341 lg-st 3. Nagu apellatsioonide sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud apellantidest erinevale järeldusele süüdistatavate süü osas ning sestap ei peeta kohtu järeldusi veenvateks. Apellatsioonides hinnatakse taaskord tõendeid omapoolselt ja nii nagu seda tehti kohtuvaidlustes e maakohtu tõendite hindamisprotsess tunnistataks ebasobivaks ja pakutakse omapoolne, mis igale apellandile ka loomulikult ainuõigena näib. Ringkonnakohtul on õigus Riigikohtust erinevalt tõendeid ümber hinnata. Selleks on Riigikohtu poolt küll seatud tingimused, et see ei tooks kaasa ringkonnakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes ja nimelt, obligatoorselt tuleb sel juhul ära näidata maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, kuid alust kriminaalasja tagastamiseks see ei anna. Asjaolu, et Riigikohus on oma lahendites sellise alusel olemasolul tagastanud kriminaalasja alama astme kohtule, tuleneb sellest, et Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid ja ei hinda tõendeid. Hoomamatuks jääb kohtukolleegiumile O. Martovoi kaitsja rõhuasetus sellele, et kriminaalasi koosneb kahest erinevast kriminaalasjast. Veel enam, kaitsja leiab, et kuna maakohus ei ole vastanud, kas on kaks erinevat kriminaalasja või mitte, siis on jällegi tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega. Maakohtu otsuses on pühendatud piisavalt põhjendusi sellele, miks on süüdistuse versioon sellest, et vaidlusalune O. Martovoi-nimeline KTÜ koosnes ka nn Loksa brigaadist, on põhjendatud. Kaitsja väide, et nn Loksa brigaad on poogitud O. Martovolile külge selleks, et oleks alus temale ette heita kuritegeliku ühenduse loomist ja juhtimist ning et vastasel juhul see ei olnuks võimalik, on puhtalt kaitsja meelevaldne seisukoht ning kohtukolleegium ei pea vajalikuks selgitada pikemalt, et O. Martovoile olnuks ka ilma Loksa brigaadita alus ette heita KTÜ-ga seonduvat, sest kuritegeliku ühenduse juhtimises ja sellesse kuulumises saab süüdistada isikuid ka ilma, et oleks KTÜ liikmete poolt kuritegusid toime pandud ning piisab, kui on täidetud KarS § 256 ja 255 obligatoorsed tunnused. Ka T. Solomatovi kaitsja poolt on tehtud viide KrMS § 338 p-le 3, kuid seda avatud ei ole. Konstateeritakse, et kohtuotsus tervikult ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Sellest sõnakasutusest võib apellatsioonikohus järeldada, et justkui on vihje KrMS § 339 lg 1 p –s 8 märgitud rikkumisele. Kohtukolleegium ei pea ise hakkama püstitama kaitseväiteid selleks, et neid ümber lükata, kuid siiski peab vajalikuks selgitada, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole sedastatav süüdistatava kaitsja poolt viidatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine e KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatu. Riigikohus on korduvalt selgitanud, mida kujutab endast sisuliselt KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (3-1-1-23-11; 3-1-1-100-12; 3-1-1-1513). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav KrMS § 339 lg 1 ps 8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse

põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi – põhjendanud süüdimõistmist, kuid resolutiivosas ta õigeks mõistnud. Selliseid rikkumisi kohtukolleegium ei tuvastanud. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et kriminaalmenetlusõiguse normi oluline rikkumine ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8). Apellatsioonides esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatava ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud tõendid. Seejuures tuleb arvestada ka seda, et paraku ongi KTÜ-ga seotud süüdistuste puhul tõendite baas erinev ja seda on tunnistanud ka Riigikohus sellistes sarnastes KTÜ süüdistusega kriminaalasjades nagu seda on nn K KTÜ ja D KTÜ. Sellel küsimusel peatub kohtukolleegium allpool. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Apellatsioonides tõstatatud materiaalõiguslikud küsimused. Esmalt selgitab kohtukolleegium vastuseks neile kaitsjatele, kes heidavad ette maakohtule materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja näevad selles kohtuotsuses apellatsiooni korras tühistamise alust. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et olukord, kui maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang vastab tuvastatud tehioludele, ei ole hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, isegi, kui kaitsja arvates süüdistatavale süüdistuses etteheidetud kuritegu ei ole tõendatud. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel. Apellatsioonides on osad kaitsjad esitanud oma nägemusi KTÜ-ga seotud materiaalõiguslikes küsimustes. Kohtukolleegiumi hinnangul on need väited meelevaldsed ja ei rajane ei seadusel, kohtupraktikal ega ka Riigikohtu seisukohtadel.

Kohtukolleegium ei näe nendel väidetel seadusliku aluse olemasolu ning ei pea vajalikuks selles osas kohtupraktikat muuta. Apellantide uudsed arusaamad/seisukohad on järgmised. Süüdistatava O. Martovoi kaitsja poolt on apellatsioonis väljendatud arusaam, et KTÜle saab omistada vaid selliseid kuritegusid, mis on samuti 3-liikmelisena toime pandud. See väide kujutab endast meelevaldset seaduse tõlgendamist ja ei baseeru ühelgi seadusesättel ega ka Riigikohtu seisukohal. Eeltooduga seoses on kaitsja pühendanud oma apellatsioonist märgatava osa sellele, et elimineerida nö alkoholi ebaseadusliku käitlemise grupist M. Süvaoja roll, mis suurendab küll apellatsiooni kvantiteeti, kui ei avalda selle kvaliteedile mingit mõju. Kohtukolleegium selgitab, et KTÜ huvides on võimalik toime panna seaduses loetletud kuritegusid ka üksiktäideviijana. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu otsuse 1-16-6452 p-s 35 väljaöeldu :Konkreetse kuriteo võib ühenduse huve silmas pidades toime panna ka üksiktäideviija, kui on täidetud teised kuritegelikku ühendust iseloomustavad tunnused. Kuritegeliku ühenduse ülejäänud liikmed vastutavad üksikkuritegude eest seega vaid juhul, kui on tõendatud nende seos selle teoga kas täideviimise või osavõtu vormis. Kui sellist seost ei tuvastata, on kuritegeliku ühenduse liikme karistusõiguslik vastutus konkreetse individuaalhüve vastu suunatud üksikkuriteo eest välistatud. Samamoodi ei välista seadus ega kohtupraktika sedagi, et KTÜ huvides on toime pannud kuriteo üks KTÜ liige grupis selliste isikutega, kes ei ole KTÜ liikmed. Ka on võimalik, et kohtuotsusega, millega mõistetakse süüdi isik KTÜ liikmelisuses, tunnistatakse, et tema poolt varasemalt toimepandud kuriteod on omistatavad KTÜ-le e et ta on need toime pannud KTÜ huvides. Viimati öeldud põhimõtted puudutavad just vaidlusaluse kohtuotsusega KarS § 255 järgi süüdi mõistetud Aivar Tartut, kellele mh heidetakse ette, et varasemalt tema poolt toimepandud narkokuritegu, milles tema süü on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, on toime pandud KTÜ huvides. Oluline on nende ringkonnakohtu seisukohtade juures, et -

otsuse kohaselt T.Solomatovi poolt toimepandud 50 grammi narkootilise aine hoidmist). Mis puudutab konkreetsete üksikkuritegude omistamist KTÜ-le. Esiteks rõhutab kohtukolleegium, et kuritegeliku ühenduse loomine ja selle eksisteerimine on peitkuritegu. Seda ei ole võimalik nö silmaga näha, puuduvad kannatanud jne. Selleks, et alustada kriminaalmenetlust nende paragrahvide järgi, ei piisa ainuüksi jälitustegevusega jälgitavast e sellest, et on üks seltskond, keda on üle kolme isiku ja neil on seal omad reeglid jne jne. Sellise kahtlustuse esitamiseks on oluline eelkõige tuvastada, milliseid kuritegusid nad toime panevad e on juba pannud ja milliseid planeerivad. Just nende järgi saab alles väita, et sellise koosluse eesmärgiks on teatud kuritegude toimepanemine. Paraku nii on, et konspiratsioonireeglitest kinnipidav ühendus ei jäta oma plaanidest ja eesmärkidest jälgi jms. Kui sellesse kooslusesse kuuluvad isikud on toime pannud ainult näiteks dokumentide võltsimisi, siis on pea võimatu väita, et nad on ennast ühendanud eesmärgiga panna toime esimese astme kuritegusid või selliseid teise astme kuritegusid, mille sanktsioonis ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat. Isegi, kui eesmärk on kriminaaltulu teenimine, kuid seda teenitakse tegudega, mis ei ole kriminaalsed e näiteks antakse laenu kõrge intressiga või keerutatakse saadud kriminaaltulu kasiinodes, et seda juurde teenida, ei ole see teatavasti piisav. Kui aga on toime pandud narkokuritegusid, siis on juba alust väita, et tegemist on kuritegeliku ühendusega KarS § 255 mõttes. Praegusel juhul on tuvastatud, et vaidlusaluse KTÜ liikmetest on pannud toime narkokuritegusid T. Solomatov, kes on narkokuriteos mõistetud süüdi vaidlustatud kohtuotsusega, A. Tartu, kes on mõistetud süüdi narkokuriteos kriminaalasjas 1-185815 ja A.Tsoi, kes on mõistetud süüdi kriminaalasjas 1-17-8851. Kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, et ei näe midagi ebaseaduslikku selles, et konkreetsele KTÜ-le, mille olemasolu üle käib kohtuvaidlus, omistatakse kuriteod, milles on KTÜ eksisteerimise ajal süüdi mõistetud selle KTÜ liikmed e et KTÜ liikmelisus ja selle huvides toimepandud üksikkuritegu on tuvastatud kahe erineva kohtuotsusega. Mingite tihedamate seoste otsimine ja iga seose kohta tõendi nõudmine jääb kindlasti edutuks ning seda just seetõttu, et KTÜ on oma olemuselt illegaalne kooslus, mida iseloomustab ka eriline konspiratiivsus ja kohtukolleegium ütleb selles osas oma seisukoha allpool. Üheselt või aga väita, et kohtupraktika on tunnistanud sellist ringkonnakohtu seisukohta ja seda nende KTÜ-de suhtes, kelle osas on juba jõustunud kohtuotsused e AK ja HD-nimelised KTÜ-d aga ka veel jõustumata maakohtu otsus nö G KTÜ asjas. Sestap ei näe ka kohtukolleegium alust jaatada nendest otsustest erinevat seisukohta praeguses kriminaalasjas, kus on vaidlusesemeks väidetavalt viimase KTÜ liikmete ja juhtide süüküsimus. Veel väidab kaitsja, et erinevalt nn lihtliikmest, kes ei pea ühendusse kuulumise eeldusena ise olema toime pannud konkreetseid kuritegusid, eeldab ühenduse juhtimise süüdistus vältimatult ka ühenduse juhi kui ühendust ja selle tegevust juhtiva isiku teopanust kas või nn täideviija-täideviija-taga kontseptsiooni tähenduses. Kuivõrd olulisim kuritegeliku ühenduse tunnus seisneb just kuritegude toimepanemises või vähemasti sellele suunatuses, siis peab ka juht juhtima ennekõike just seda tegevust, millele tema ühendus on suunatud. See tähendab, et kui mingisugune isikute ühendus on kuritegelik, siis peab juhi kui struktuuri juht juhtima ühenduse poolt toimepandavaid kuritegusid ning seega hoidma neid tegusid ka enda kontrolli all. Kuritegude

toimepanemine on kuritegeliku ühenduse kui organisatsiooni keskne tunnus. Võimalik pole nentida sellise kuritegeliku ühenduse olemasolu, mille juht ise ei hoia väidetavate liikmete poolt toimepandavaid kuritegusid täideviimiskvaliteediga oma kontrolli all. Kuritegeliku ühenduse kui organisatsiooni iva seisnebki ennekõike selles, et ühenduse juht juhib liikmete poolt toimepandavaid kuritegusid. Kuriteod kui sellised peavad olema spetsiifiliselt seotud ühenduse ja selle eesmärkidega. Selle seisukohaga kohtukolleegium ei nõustu ja väidab, et seesama teema on olnud ka Riigikohtu laual ja justnimelt ringkonnakohtu initsiatiivil. Need probleemid tõstatas Riigikohtu ees ringkonnakohus nn T lahendis ja nendele vastas Riigikohus ka oma otsuses 1-16-6452. Esmalt märgib kohtukolleegium, et ka KTÜ juht on selle ühenduse liige, kuid ta ei vastuta eraldi KarS § 255 järgi kuna tema liikmeksolek neeldub kuritegeliku ühenduse juhtimise koosseisus. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et KarS § 256 ettenähtud teised teokoosseisud – loomine, värbamine- ei eelda liikmeksolekut. Küsimust, kas E. Košljakovi puhul on alust rääkida kui KTÜ juhist, käsitleb kohtukolleegium allpool. Kaitsja seisukoht on aga rajatud arusaamale, et kuritegeliku ühenduse liikmed on kaastäideviijad, sest need põhitõed, mis kaitsja oma seisukoha õigustamiseks esitab, kehtivad just kaastäideviimise puhul, kus teovalitsemise teooriast lähtudes vastutab kaastäideviijana omistamisnormi alusel toimepanija, kes ise ei realiseeri süüteo objektiivseid tunnuseid vaid valitseb tegu teovalitsemise teooriast lähtudes ja hoiab ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all. Riigikohus on sisuliselt kaitsja väite ümber lükanud viidatud otsuses 1-16-6452 p-s 35 selgitades, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, nagu kujutaks KarS § 255 endast KarS § 22 lg-ga 2 sarnanevat omistamisnormi. KarS § 255 kriminaliseerib eraldiseisvalt üksnes kuritegelikku ühendusse kuulumise ning selle ühenduse raames toimepandavad üksikkuriteod tuleb kvalifitseerida ning isikutele süüks arvata vastavalt karistusseadustiku üld- ja eriosa sätetele. Teisisõnu ei ole kõik kuritegeliku ühenduse liikmed üksikkuritegude toimepanemisel n-ö automaatselt kaastäideviijad. Konkreetse kuriteo võib ühenduse huve silmas pidades toime panna ka üksiktäideviija, kui on täidetud teised kuritegelikku ühendust iseloomustavad tunnused. Kuritegeliku ühenduse ülejäänud liikmed vastutavad üksikkuritegude eest seega vaid juhul, kui on tõendatud nende seos selle teoga kas täideviimise või osavõtu vormis. Kui sellist seost ei tuvastata, on kuritegeliku ühenduse liikme karistusõiguslik vastutus konkreetse individuaalhüve vastu suunatud üksikkuriteo eest välistatud. Kohtukolleegium rõhutab, et eeltoodu tähendab sisuliselt seda, et kui üksikkuriteost võtab osa ka KTÜ juht, siis see ei tähenda automaatselt seda, et tema roll üksikkuriteo täideviijana peab olema kindlasti juhtivam, kui seda on teistel kaastäideviijatel ja samuti ei ole talle omistatavad ka automaatselt kõik KTÜ huvides toimepandud üksikkuriteod. Kuritegeliku ühenduse loomise, juhtimise ja liikmeks oleku osas.

on süüdistus arusaadav, jaatavalt. Kaitsjad esitasid maakohtu istungil oma avakõnes vastuväited süüdistuse põhjendatusele konkreetselt etteheidetava teo osas. Seega leiab kohtukolleegium, et selliseid vigu, mis muudaksid kaitseõiguse teostamise ja asja menetlemise võimatuks või ebamõistlikult raskeks, süüdistustes ei esine. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et apellatsioonimenetluse esemeks on maakohtu otsuse seaduslikkus ja põhjendatus ning süüdistusele jätkuvate etteheidete tegemine ei ole asjassepuutuv ega aktuaalne. Ehk siis, ringkonnakohus juhindub maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel KrMS § 268 lg-st 1, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti e sellest, kas maakohus on sellisest seadusenõudest kinni pidanud. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (1-17-1327, p 13 ja 3-1-1-59-16, p-d 21-22). Selles ei pea esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19) Samuti ei pea süüdistus kajastama arvutuskäike. Süüdistus ei pea sisaldama õiguslikke hinnanguid ja karistuse aluseks olevaid asjaolusid. Süüdistus ei pea vastama kohtuotsuse nõuetele, midagi peab jääma ka kohtu otsustada. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Praeguses kriminaalasjas on süüdistuses muuhulgas süüdistuse väiteid sisustatud rohkete näidetega ja süüdistus on juba ligilähedane kohtuotsuse projektile. See on tinginud ka olukorra, kus kohtuotsust süüdistusega võrreldes võib tekkida arusaam, et need on kattuvad, kuid siiski on kohtuotsuses erinevalt süüdistusest ka analüüsitud tõendeid. Kuna süüdistuses esitatud faktilised asjaolud ja näited on kohtu jaoks olnud asjakohased, siis see, et kohtu seisukohad kattuvad prokuröri seisukohtadega e kui kohus on nõustunud süüdistuse versiooniga, ei muuda kohtuotsust ebaseaduslikuks ega põhjendamatuks.

3.Siinjuures märgib kohtukolleegium sedagi, et kaitsjate poolt rohkelt tsiteeritud Tartu Ringkonnakohtu otsust nn TM kaasuses, kohtukolleegium käesoleva kaasuse seisukohast asjassepuutuvaks ei pea. Jah, on leitud ja ette võetud lahend, kus ringkonnakohus eitas KTÜ olemasolu ja ütles selles osas välja ka rida adekvaatseid seisukohti, kuid siiski, kohtukolleegium juhindub Riigikohtu juhistest, mis on välja öeldud otsuses 3-1-1-57-10, kus Riigikohus juhtis tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n-ö automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Sama kehtib ka jõustunud ringkonnakohtu otsuse kohta. Kui selles analüüsitud kuriteo – antud juhul KTÜ - tehiolud on sedavõrd erinevad, ei ole need seisukohad ka automaatselt asjakohased käimasolevas menetluses. Peamine erinevus, mis on nii „TM“ kui ka nö T KTÜ-de ja O. Martovoi KTÜ vahel on see, et nad on üles ehitatud ja seda ka süüdistustest nähtuvalt erinevatel põhimõtetel ja nendes kehtivad reeglid olid ka erinevad. Sestap ei leidnud kohtud nimetatud jõustunud lahendis ka KTÜ tunnuseid koostegutsemise vormil. Erinevalt nendest, põhines O. Martovoi juhitud kuritegeliku ühenduse toimimine ühenduse liikmete poolt omaks võetud kuritegeliku ühenduse kirjutamata reeglitel, mis põhinesid vangla subkultuurist tärganud nn ponjatie ́del (nn „arusaamad“), milliseid reegleid järgisid ka teised Eesti Vabariigis tol ajahetkel tegutsenud kuritegelikud ühendused (nt nn AP kuritegelik ühendus, nn HD kuritegelik ühendus ehk nn tšetšeenide kuritegelik ühendus, nn AK kuritegelik ühendus, mis võimaldasid vajadusel nn O. Martovoi kuritegelikul ühendusel ja selle liikmetel lahendada tõusetunud probleeme teiste kuritegelike ühenduste ja nende liikmetega samade põhimõtete ja reeglite najal, mis omakorda tagas ühtlasi nn O. Martovoi kuritegeliku ühenduse tegevuse püsivuse, ent lisaks sellele tagasid kehtestatud reeglid nn O. Martovoi kuritegelikus ühenduses alluvussuhted, korra ja ka seeläbi kuritegeliku ühenduse kestmise. Rõhutada tuleb sedagi, et nimetatud kolme KTÜ eksistents on tuvastatud jõustunud kohtuotsustega. Ehk siis, kui üldse tsiteerida Tartu Ringkonnakohtu otsust arutatava kaasuse valguses, siis asjassepuutuvaks peab kohtukolleegium Tartu Ringkonnkohtu otsuse 1-16-9978 p-s 201 rõhutatut, mis sealsel juhul eitab, praegusel juhul aga jaatab kuritegeliku ühenduse eksisteerimist ja nimelt: kuritegeliku ühendusena saab kvalifitseerida üksnes sellised kuritegude toimepanemisele suunatud isikute ühendused, millel on n-ö keskmise mõistliku kõrvaltvaataja seisukohast selgelt äratuntav n-ö maffialik või vähemalt üldarusaadavalt organiseeritud kuritegevusele omane iseloom. O. Martovoi ühendus seda oli ja nagu kohtukolleegium juba rõhutas, siis selleks on antud juhul need põhimõtted millele on O. Martovoi KTÜ üles ehitatud, selles kehtivad reeglid ja see et ta on ise välja kasvanud „allilmast“ ning oli ka seotud väga tihedalt „allilmaga“. Seal kehtivatest reeglitest kinnipidamine oli kohustuslik ja seda ka teiste KTÜdega suhtlemisel. Seega selgitab kohtukolleegium, et jätab tähelepanuta need kaitseargumendid, millised tuginevad

4.Maakohus leidis kõiki tõendeid kogumis hinnates, et süüdistuses kirjeldatud ühendus oli kuritegelik ühendus. Kõik analüüsitud tõendid kinnitasid, et see oli püsiv, kindla struktuuri ja ülesannete jaotusega organisatsioon, millise eesmärgiks oli teenida kuritegelikku tulu, millel oli ka territoriaalne määratlus ja esines ühtne organisatsiooni tahe. Ka leidis maakohtu otsuse kohaselt tõendamist ühiskassa pidamine, tulude jaotus, probleemide kollegiaalne lahendamine, kindla reeglistiku olemasolu, aruandmise kohustus, ühenduse identiteedi olemasolu, konspiratiivsus, „trahvide määramine“ reeglite rikkumisel, vangide ja nende pereliikmete eest hoolitsemine isikute vanglas viibimisel, vangide vabanemisel nö. tööle paigutamine, aktiivne informatsiooni vahetamine erinevate probleemide tekkimisel. Apellatsioonide sisu järgi võib teha järelduse, et ka apellandid ei leia selle süüdistuse vastu sisulisi vastuväiteid. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonides esitatud ühtegi kaitseväidet, mis kuidagi kõigutaks seda seisukohta ning mõjutaks ringkonnakohut vastupidisele järeldusele. Enamasti korratakse juba maakohtus kõlanud seisukohti, mis peamiselt on etteheited prokuratuurile ja maakohtule selles, et kuritegelikku ühendust ei ole olnud ja seega ei saa ka keegi seda ei juhtida ega selle liikmeks olla. Apellatsioonides tõstatatud küsimustele on enamusele võimalik leida vastus maakohtu otsuse läbi lugemisel. Nagu nähtub ka apellatsioonidest, ei eita nende autorid (kaitsjad, kes osalesid ka maakohtus) seda, et nad juba maakohtus sedasama juttu rääkisid ja oma sellekohaseid väiteid esitasid, kuid vastust ei saanud. Need nö värskema sisuga etteheited on kohtukolleegiumi poolt juba eelpool käsitletud ja maakohtu otsust ei mõjuta. Maakohus andis omapoolse hinnangu ka KTÜ liikmetele eraldi, põhjendades nii nende liikmelisust kui ka igaühe rolli eraldi. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga täielikult ka selles, et O. Martovoi, E. Košljakov, A. Karpov, T. Stolomatov ja A. Tartu kuulusid kõik O. Martovoi-nimelisse kuritegelikku ühendusse, et selle lõid O. Martovoi ja E. Košljakov ning seda juhtis O. Martovoi. Kohtukolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsuses selles osas kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist konkreetse süüdistatava poolt. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud ka tõendite eelistust usaldusväärsuse aspektist. Ringkonnakohus nõustub selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama

5.Süüdistatava O. Martovoi kaitsja adv. K. Nersesjan on oma apellatsioonis rõhutanud, et ei saa aru paljudest maakohtu poolt tehtud järeldustest, mis puudutavad jälitusprotokolle, mis on olnud olulisteks tõenditeks O. Martovoi süüküsimuse otsustamisel. Tema jaoks on jäänud arusaamatuks, miks maakohtu järeldused ei ühti tema kaitsealuse e süüdistatava O. Martovoi selgitustega räägitu osas. Kaitsja heidab ette, et kohus on korduvalt viidanud salaja pealtkuulamisele, mis teostati Tallinnas XXX E. Košljakovi kasutuses olevas korteris. Kaitsja rõhutab, et antud jälitustoimingute protokollid ei puuduta O. Martovoid ning O. Martovoi ei ole kuidagi teiste isikute vestlustega seotud. Tõsi on see, et nendes XXX tn korteri vestlustes ei osale O. Martovoi, kuid nendes vestlustes, kus muuhulgas osalevad E. Košljakov, T. Solomatov, A. Tartu, teeb kohus põhjendatult järeldusi selles, et räägitu kinnitab kuritegelikus ühenduses omaksvõetud reegleid. Kohus ei olegi väitnud, et O. Martovoi neis osaleb. O. Martovoid aga puudutavad vestluses osalenud isikud ja nende jutt kindlasti. E. Košljakovi korteris peetud vestlusest joonistub välja see hüsteeria, mis valitses allmaailmas pärast X surma, samuti ka E. Košljakovi O. Martovoi grupeeringuga ühinemise plaan aga ka O. Martovoi poolt juhitud ja tema nimelises kuritegelikus ühenduses omaksvõetud reegleid. Kaitsja osundab, et kohtuotsuses lk 57 on kohtu poolt tõendina kasutatud vaatlusprotokolli: 13.02.2017.a helistab O. Martovoi uuesti M. Süvaojale ja selgitab, et on saatnud talle Šaša vanema numbri ja O. Martovoi on talle helistanud ja suhtlemisest ära öelnud, kuid kuna paluti kokkusaamist, siis on O. Martovoi andnud Süvaoja numbri ja palub, et kui talle keegi helistama peaks, siis ta on kõik ära rääkinud ja öelnud, et suhtlemisest on keeldutud ja kui midagi on, siis peab Süvaoja ütlema: „Oleg on ju kõik öelnud“ ja O. Martovoi peale viitama (4 kd, tl 93-115) (21. mai 2018.a koostatud jälitustoimingu protokoll). Kaitsja heidab kohtule ette, et kohus on ekslikult märkinud Saša vanema – vestluses tegelikult räägitakse Sašast, kes on oma ea poolest vana, mitte aga vanem. Kohtukolleegiumile ei ole see etteheide arusaadav. Kohtuotsuses esitatud tekstist võib välja lugeda ka nii, et eksisteerib kaks Sašat ja jutt käib ea poolest vanemast Sašast. Vestluse nö uba on absoluutselt muus e see ilmestab siiski O. Martovoi positsiooni ühenduse liikmete seas. Ka maakohus on märkinud, et see kõne tõendab, et probleemide tekkimisel oli O. Martovoi see, kes otsustas, kuidas tuleb käituda. Veel viitab kaitsja kohtuotsuse lk-l 57 märgitule: kohtuistungil selgitas O. Martovoi, et selline kõne R2-ga tõepoolest toimus, kuid jutt käis R2 ja tema vahel olnud jutust alkoholiäriga seoses. Kuna O. Martovoile ei sobinud R2 tingimused ja R2-le O. Martovoi omad, siis kokkuleppele ei saadud ja Martovoile tundus, et R2 soovib

olukorda mõjutada läbi tema venna. Nimetatu on ümber lükatud kõnega, mis O. Martovoi on teinud peale suhtlust R2-ga Y2-le ja kus O. Martovoi küsib F2-lt, et kas ta annab tema telefoni edasi ja Y2 selgitab, et see on neil olemas. Seega, kui tegemist oleks olnud alkoholiäriga, siis ei oleks olnud vaja ka Sergey Martovoy numbrit edastada. Kaitsjale jääb arusaamatuks, mida täpselt kohus sellest vestlusest järeldas. Selliselt e ainult ühte lõiku lugedes ei saagi kohtu mõttekäigust aru. Selleks, et aru saada, mis kohus järeldas, tuleks lugeda ka jälitusprotokollist tsiteeritud vestluseid nii O. Martavoi ja R2 vahel kui ka O. Martovoi ja Y2 vahel. Kohus järeldas kaitsja poolt tsiteeritud lõigus seda, et ei saa uskuda O. Martovoi poolt selle vestluse sisule antud tähendust. Tegelikult kajastavad need vestlused, aga eriti vestlus vennaga seda, kuivõrd jõuliselt O. Martovoi oma positsiooni kehtestas, ja et ta ei tunnistanud mingeid kõrvalekaldeid reeglitest. Ka ei nõustu kaitsja maakohtu tehtud järeldustega, mis puudutavad vestlust 31. märtsil 2017, kui O. Martovoi helistas M. Süvaojale ja selgitas, et: „See võlg mis täna anti sinu juuresolekul, ma teen sealt tasaarvelduse /../ sa fikseeri ikkagi“. Kaitsja arvates tulnuks uskuda süüdistatavat, kes rõhutas, et peale X surma, tegeles ta hauakivi paigaldamisega ning kogus ka selleks raha. Ka selles kõnes jutt käib raha kogumisest, et paigaldada hauakivi. Kohtukolleegium leiab, et O.Martovoi sellised selgitused on ennastõigustavad. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, nõustub ta muuhulgas ka maakohtupoolse tõendite eelistusega ja eelkõige tähendab see seda, et süüdistatavate ütlused on põhjendatult maakohus lugenud ebausaldusväärseteks. Kohtukolleegiumi arvates ei ole vestluse sisust kuidagi hoomatav, et kogutakse hauakivi raha. Jutt käib võlast ja tasaarvestusest. Kohtuotsuse lk-l 59 toob kohus välja, et vestluse käigus on aru saada, et räägitakse ühiskassa asukohast ning Z2 lisab: „Vaat kuskil sada kuuskümmend, sada kuuskümmend viis meie kaudu/läbi meie“ (17. juuli 2018.a koostatud jälitustoimingu protokoll). Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu, et antud vestlust ei olnud võimalik kontrollida, kuna salvestus oli väga halva kvaliteediga. Kui lugeda protokolli, siis on arusaadav, et jutt käis mitte ühiskassast vaid X hauakivi paigaldamisest. Ainuke asjaolu, mida O.Martovoi selle jälitusprotokolli juures vaidlustas, oli sõna „brikett“. Süüdistatav vaidlustas selle sõna kasutamist siis, kui prokurör esitas jälitusprotokolli kohtule tõendina. See tingis ka salvestise kuulamise. Seda salvestist kuulas kohus vahetult kohtuistungil, kus kaitsja selgitas, et salvestise kvaliteet on halb (kohtuistung 30. mail 2019). Kohus lubas istungil, et kuulab selle salvestise nõupidamistoas üle, sest saalis ilma kõrvaklappideta kuulamisel ei saa garanteerida kvaliteeti. Selle vestluse osas märgib kohtukolleegium esmalt, et maakohus on otsuses selle vaidlustatud lõigu osas kohtuotsuses märkinud, et vestluse käigus on aru saada, et räägitakse ühiskassa asukohast ning Z2 lisab: „Vaat kuskil sada kuuskümmend, sada kuuskümmend viis meie kaudu/läbi meie“. Samuti arutatakse seda, et igakuiselt toetati advokaatidele makstavat, toiduks edastati raha ja kui oli vaja, siis küsiti ka juurde. Samas vestluses Z2 küsib: „Aga mida seal need surmamõistetud, kes istuvad eluaegset?“ ja O. Martovoi vastab: “A „soojendan/toidan“ mina, enam ei pea vajalikuks kedagi, ei tea võib-olla RK suhtes“. Ehk siis, kohus on kasutanud seda osa süüstava

tõendina vestlusest, mis arusaadav ja süüdistatava jaoks arusaamatut sõna „brikett“ ei ole kohus kasutanud. Vestluse sisuks, mida kohus kasutas, on igakuised toetused vanglas viibivatele isikutele, advokaatide abi vajavatele isikutele. Ka on kaitsja apellatsioonis tsiteerinud sellest vestlusest väljarebitud lõiku. Samast vestlusest on maakohus otsuses tsiteerinud eelnevalt väljatoodud lõiku. Seega isegi, kui osa juttu puudutab nagu kaitsja väidab X hauakivi rahasid, siis tsiteeritud osa ei jäta võimalust kakspidiseks tõlgenduseks. Seejuures ei ole oluline, kas O. Martovoi kasutab sõna soojendan või toidan. Just viimatiöeldu tekitas maakohtus kohtukolleegiumi hinnangul mõttetuid vaidlusi. Järgmisena väljendab kaitsja arusaamatust kohtu järelduse osas, mis puudutab 3. veebruaril 2017.a toimunud telefonikõnet E. Košljakovi ja O. Martovoi vahel, milles E. Košljakov kurtis, et tal ei õnnestu kuidagi ühendust saada Y2-ga ning küsis ühtlasi O. Martovoilt juhiseid, kas ta peaks saatma kohtumisele tema inimese, mille peale otsustas O. Martovoi, et pole vaja, ta ise kontrollib Y2 kohta. Arusaamatuks jääb kaitsjale, mille alusel jõudis kohus seisukohale, et tegemist oli juhistega. Kuna tegemist on O. Martovoi vennaga, siis iseenesest mõistetav, et O. Martovoi ise selgitab välja, kus on tema vend. Kohtukolleegium selgitab, et kohtu seisukoht selles, et tegemist on juhistega, ei tugine kindlasti ainult ühe vestluse sisu tõlgendamisele, vaid kohus on oma järelduse rajanud selle vestluse sisu ja teiste tõendite hindamisele kogumis e konkreetset vestlust ei saa rebida välja tõendite kogumist ja esitada kohtule eraldi hindamiseks, nii nagu seda teeb kaitsja. Kaitsja ei nõustu ka sellega, et kohtuotsuse lk-l 58 on maakohus jällegi järeldanud, et protokollist nähtub, et O. Martovoi räägib ühiskassast ka 27. juunil 2017.a ja 3. juulil 2017.a Grammofonis peetud vestlustes, kus ta nimetab ühiskassat vastastikuse abi kassaks ja muuhulgas märgib, et Edik on andnud viis tuhat, samas vestluses arutatakse ka ühinemise ja tekkinud probleemide üle, et kui viis ühinevad, siis tekivad ikkagi probleemid. Selles vestluses käib jutt X hauakivi paigaldamisest ja hauakivi raha kogumisest, selgitab kaitsja, mitte ühiskassast, nagu märgib kohus. Ka selle vestluse sisu järgi on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus õigesti leidnud, et jutt on ühiskassast, sest just selline järeldus on jällegi kooskõlas kogu maakohtu poolt hinnatud tõendite kogumiga ja see ei ole nö üksik vestlus, mille pinnalt ühiskassa osas on järeldused tehtud. Hauakivi ja selle paigaldamine ning selleks raha kogumine on süüdistatava versioon, kuid süüdistatava ütlused on ennastõigustavad ja naiivne on arvata, et süüdistatav nö tõuseb püsti ja teatab kohtule ja seda olukorras, kus ta eitab üldse KTÜ eksisteerimist, enda juhirollist rääkimata, et jah me räägime seal ühiskassast. Kohtu ülesanne ja lausa kohustus on hinnata tõendeid ja hinnata neid kogumis. See aga ei tähenda, et eelnevalt ei peaks analüüsima iga üksiktõendite ja otsustama, kuivõrd see tõend haakub teistega ja kas see tõend moodustab koos ülejäänud tõenditega kogumi, mis annab aluse isiku süüdimõistmiseks. Asjaolu, et kaitsjatele ei meeldi maakohtu poolt vestlustele antud hinnang ja vestluse sisust tehtud järeldused, ei tähenda seda, et need valed on. Samuti ei ole välistatud, et süüdistatavad annavad vestluse sisule omapoolse hinnangu, mis erineb süüdistaja versioonist ja maakohtu

6.Kohtukolleegiumi hinnangul on oluline ka selgitada, et kõik seaduses sätestatud KTÜ tunnused, aga ka konkreetse koostegutsemise vormi spetsiifilised tunnused, peavad olema süüdimõistvas kohtuotsuses lahti kirjutatud selliselt, et tõendite analüüs, et maakohtu iga konkreetne järeldus konkreetse tunnuse olemasolu kohta, oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav e et sh n-ö keskmise mõistliku kõrvaltvaataja seisukohast oleks selgelt äratuntav n-ö maffialik või vähemalt üldarusaadavalt organiseeritud kuritegevusele omane iseloom. Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses esitatud piisavad põhjendused, mis lõpptulemusena viis kohtuotsuse resolutsioonis esitatud järelduseni – eksisteeris kuritegelik ühendus, mille lõid ja mida juhtisid O. Martovoi ja E. Košljakov ja mille liikmeteks olid A. Karpov, M. Süvaoja, Y2. Teist nö brigaadi (nn Loksa grupeering või Loksa brigaad) juhtis E. Košljakov ja sinna kuulusid lisaks temale Aivar Tartu, T. Solomatov ja A. Tsoi. Nn O. Martovoi kuritegeliku ühenduse sees oli moodustunud ka nö sisering (tinglikult juhtkond), kuhu kuulusid O. Martovoi, Y2, M. Süvaoja ja E. Košljakov. Kuritegelikus ühenduses oli välja kujunenud, et O. Martovoi juhtimisel tegelesid tema, A. Karpov ja M. Süvaoja eeskätt alkoholi ebaseadusliku käitlemisega ning nn Loksa brigaad tegeles eeskätt narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega. Maakohtu järeldustega võib nõustuda või mitte, kuid väita, et need järeldused ei ole põhjendatud või otsuse lugejale jälgitavad, kohtukolleegiumi hinnangul ei saa. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks hakata üle kordama neid Riigikohtu seisukohti, mis on Riigikohtu poolt pikalt ja põhjalikult esitatud otsuses 1-16-6452. Neid on põhjalikult lahanud maakohus ning ka apellatsioonides on seda otsust tsiteeritud. Maakohtu otsus kuritegeliku ühenduse organiseerimises ja sellesse kuulumises on olulises osas rajatud just nende spetsiifiliste tunnuste tuvastamisel, mis eristavad kuritegelikku ühendust hästi organiseeritud kaastäideviijate grupist. Analüüsitud on põhjalikult kõiki tõendeid, hinnatud neid kogumis ning põhjendatud ka nende tõendite seotust tehtud järeldustega. Kohtukolleegium, nagu juba eelpool märgitud, ei pea vajalikuks kõiki maakohtu seisukohti üle korrata ega ka oma seisukohti kõigi maakohtu poolt analüüsitud tõenditega sisustada, kuna maakohus on tõendeid analüüsinud põhjalikult ja apellatsioonides ei ole esitatud selliseid kaitseväiteid, mis maakohtu järelduse ümber lükkaks. Kuritegelik ühendus on mitteametlik, illegaalne organisatsioon, mistõttu ei ole neil ei kirjalikult vormistatud põhikirja, liikmete vastuvõtmist ei vormistata juhi käskkirjaga, ei ole ka kirjalikult vormistatud käskkirja, millest nähtuks konkreetse isiku töövaldkond jne, karistamisotsuseid ei vormistata kirjalikult, ei väljastata töötõendeid, mida igal konkreetsel juhul enda tutvustamisel ette näidata, tööülesandeid ei jagata kirjalike töökäskudega jne. Ka ei ole kuskil kirja pandud, milliste kuritegude toimepanemiseks on konkreetne KTÜ loodud. Kriminaalmenetlusliku kogemuse ja kohtupraktika pinnalt võib väita, et selles, millised on need kuriteod, milliste toimepanemine on ühe või teise KTÜ eesmärgiks, on allilmas tegutsevate kuritegelike ühenduste omavaheline kokkulepe. Kõrvaltvaatajal võib vähemalt tekkida arusaam, et iga KTÜ on leidnud teatud spetsiifika või niši oma tegevuses ja selles on vaikimisi ka kokku lepitud. Nii

iseloomustab O. Martovoi KTÜ-d huvi panna toime rahvatervist kahjustavaid kuritegusid e selliseid, kus ei ole konkreetseid kannatanuid, kuid kriminaaltulu on kindlustatud. See omakorda vähendab kindlasti ka tõendite baasi, võrreldes näiteks K KTÜ-ga, mille eesmärgiks olid varavastased kuriteod – kelmused, väljapressimised, vargused, kuid kannatanud valiti probleemsed – vaimse puudega, alkohoolikud, õigusrikkujad. Üldjuhul ei sarnane ka kuritegelikus ühenduses valitsev tööjaotus ja hierarhia ametlikele ühendustele. (Riigikohtu nr 3-1-1-57-09, p-d 13.1.-13.5 ja nr 3-11-65-14, p 21). Seega ei ole tõsiseltvõetavad need kaitseväited, mis kõlasid juba maakohtus kohtuvaidlustes ja mida kordab süüdistatava T. Solomatovi kaitsja oma apellatsioonis: Juba sõnaühend – ülesandeks oli – annab meile teada, et keegi käskis kellelgi midagi teha. Ülesanne võib tuleneda töölepingust, ametijuhendist, kokkuleppest jne. Kogu selle pikka kohtuprotsessi jooksul pole ma aru saanud, kes pidi kellele ülesandeid andma? Kust tulenesid Solomatovi ülesanded? Kohus kirjeldab pikalt nn „Loksa grupeeringu” teket, struktuuri ja väidetavate ülesannete jaotust, ning iga väidetava grupeeringu liikme ülesandeid eraldi. Kohtus väidetavalt üks süüdistatavatest oli kõrgeim ülemus, temale allus keegi teine, talle omakorda allus Solomatov jne. Aga kus on need elementaarsed tõendid, et keegi kellelegi üldse allus, keegi neist oli kellegi ülemus või alluv ja kellelgi olid üldse kellegi poolt antud mingisugused ülesanded? Kohtuotsuses ei ole ühtegi tõendi allikat kirjeldatud, mille tulemusel kohus on tuvastanud grupeeringu tekke, selle struktuuri, ülemuse-alluvuse suhted ning käitumisreeglid, on ainult kohtu oletused ja põhjendamatud tõlgendused ülemustest, alluvatest ja mingitest väidetavatest ülesannetest. Korduvalt on sedaliiki kriminaalasjades tehtud kohtuotsustes rõhutatud, et igal konkreetsel juhul tõendadatakse kuritegeliku ühenduse ja selle juhi eksisteerimist kohtueelses menetluses ja kohtus uuritud tõenditega, mis enamasti ongi jälitustoimingute käigus saadud tõendid - kuritegeliku ühenduse liikmete, sh juhi omavahelised vestlused, vestlused tunnistajatega ja ka tuttavatega, milliste analüüs ja nende seostamine konkreetsete kuritegeliku ühenduse tunnustega ja hindamine koos isikuliste tõenditega on kohtu ülesanne, ja enamasti on see loominguline protsess, mille tulemus peabki viima selleni, et igale kohtuotsuse lugejale, kes seda tähelepanelikult ja miks mitte ka kannatlikult loeb, tekib kindel arusaam sellest, et tegemist ei olnud mitte tavalise või hästi organiseeritud grupiga, vaid kooslusega, milles on äratuntav n-ö maffialik või vähemalt üldarusaadavalt organiseeritud kuritegevusele omane iseloom. Apellandid (kaitsjad/süüdistatavad), kes väidavad, et puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks kuritegeliku ühenduse olemasolu antud juhul, ei ole arusaadavalt põhjendanud, milliseid tõendeid nemad näha sooviks kuritegeliku ühenduse eksisteerimist jaatavas kohtuotsuses. Nagu öeldud, on tänaseks päevaks Riigikohus juba andnud mitmeid signaale selle kohta, millist kooseksisteerimise vormi tuleb pidada kuritegelikuks ühenduseks ja millist mitte, ning kohtutel ei ole raskusi põhjendada igal konkreetsel juhul KTÜ olemasolu jaatamiseks selle tunnuseid. Kaitseväited aga sellistel juhtudel, kui KTÜ kui koostegutsemise vorm on juba eos läbinähtav, jäävad paraku tagajärjetuks.

kannatlikule lugejale see asjaolu selgeks ka saab. Kohtukolleegium esitab konkreetsemad põhjendused alljärgnevalt ja ei arva, et sellise konkretiseerimisega rikub menetlusnorme. Ringkonnakohtu sellekohasele pädevusele on ka Riigikohus mitmes oma lahendis andnud nö rohelise tule ja nahutanud teise astme kohtuid vastupidises tegevuses. Isegi, kui väita, et tegemist on maakohtupoolse mõne menetlusnormi rikkumisega, siis oleks see selline rikkumine, mille kõrvaldamine on ringkonnakohtus lubatav e alust viidata KrMS § 339 lg 2 p 7 rikkumisele ei ole. Kohtukolleegium jaatab, et kuritegeliku ühenduse loomine, kui tegevus ei pea alati tähendama mingite uute ja vajalike tingimuste organiseerimises e mingite ruumide renti, nö varifirmade loomist, relvade muretsemist jne. On täiesti adekvaatne lugeda KTÜ loomisetegevuseks ka selliseid tegusid nagu praeguses kriminaalasjas. Kaks varem tegutsenud kuritegelikku kooslust, millised tegutsesid allilmas eraldiseisvalt ja said oma eesmärkidega hakkama ka sellisel kujul, otsustasid ühineda ühiseks ja püsivamaks ühenduseks, millel oleks oma identiteedi e nö „meie“ tunne. Ka selline ühinemisprotsess on kohtukolleegiumi hinnangul loomine. Ka kvalifitseerub O. Martovoi poolseks KTÜ loomise tegevuseks tema poolt seni seaduslikult tegutsenud OÜ X kujundamine kuritegelikuks ja kriminaaltulu teenivaks osaühinguks. O. Martovoi ja E. Košljakov on mõlemad mõistetud süüdi ka KTÜ juhtimises. Enne ühinemist tegutsesid O. Martovoi ja E. Košljakovi grupeeringud eraldi. Nagu maakohtu poolt analüüsitud jälitusprotokollidest nähtub, oli ühinemine mõlema ühine tahe. Rõhutada tuleb siinjuures aga asjaolu, et ei süüdistuses ega ka maakohtus ei räägita KTÜ juhtimisest kahe isiku poolt e kollegiaalsest juhtimisest vaid tegemist on KTÜ juhiga (O. Martovoi) ja KTÜ allüksuse e brigaadi juhiga (E. Košljakov). Süüdistuses on kuritegeliku ühenduse struktuuri kirjeldades märgitud, et O. Martovoi poolt juhitud kuritegelikus ühenduses kehtis mitmetasandiline juhtimisstruktuur, mille kohaselt oli kuritegeliku ühenduse juhiks O. Martovoi. Samas süüdistuses aga väidetakse ka, et O. Martovoi ja E. Košljakovi juhitud kuritegelik ühendus koosnes tinglikult kahest väiksemast brigaadist. Esimene neist tegutses vahetult O. Martovoi juhtimisel ning sinna kuulus lisaks tema vend Y2, M.Süvaoja ja A. Karpov. Teist nö brigaadi (nn Loksa grupeering või Loksa brigaad) juhtis E. Košljakov ja sinna kuulusid lisaks temale Aivar Tartu, T. Solomatov ja A. Tsoi. Kohtukolleegiumi hinnangul on asjaolu, et O. Martovoi oli omanimelise KTÜ juht, tõendatud. O. Martovoi ja E. Košljakovi vestlustest on väljaloetav, et mitte ainult O. Martovoi ei positsioneerinud ennast kuritegeliku ühenduse juhina, vaid E. Košljakov suhtus temasse samuti kui endast kõrgemal positsioonil olevasse isikusse. Näiteks, 3. veebruaril 2017.a toimus telefonikõne E. Košljakovi ja O. Martovoi vahel, milles E. Košljakov kurtis, et tal ei õnnestu kuidagi ühendust saada Y2-ga ning küsis ühtlasi O. Martovoilt juhiseid, kas ta peaks saatma kohtumisele tema inimese, mille peale otsustas O. Martovoi, et pole vaja – ta ise kontrollib Y2 kohta. 2. novembril 2016.a toimus telefonikõne O. Martovoi ja E. Košljakovi vahel, milles O. Martovoi ütles telefonikõnes E. Košljakovile, et helista Genale (s.o Vle) ja lepi temaga kokku. Seejärel leppis E. Košljakov vastavalt O. Martovoilt saadud juhistele kokku kohtumise Viga, võttis O. Martovoi ja M. Süvaoja auto peale ning kõik sõitsid kohtumisele Viga. O. Martovoi e KTÜ juhi nime järgi sai ka ühendus oma nime ja allilmas tunnustati seda KTÜd kui O. Martovoi KTÜd. Tema esindas KTÜd ka kohtumistel teiste kuritegelike

ühendustega. Tema juhiroll oli teada kõigile KTÜ liikmetele, temasse suhtuti nagu juhti ja ta ise positsioneeris ka ennast juhina. Põhjendatult on maakohus KTÜ sisemise hierarhia olemasolu tõendamiseks kirjeldanud 18. aprillil 2017.a-l R2 ja O. Martovoi vahel toimunud telefonikõnet, milles R2 avaldas soovi kõneleda Y2-ga ja samal päeval toimunud telefonikõnet O. Martovoi ja Y2 vahel. Samuti ilmestavad O. Martovoi juhi rolli ja sisemist hierarhiat 3. veebruaril 2017.a-l toimunud telefonikõne E. Košljakovi ja O. Martovoi vahel ning 2. novembril 2016.a toimunud telefonikõne O. Martovoi ja E.Košljakovi vahel. Nagu need vestlused kinnitavad, olid kõik O. Martovoi korraldused ja suunised vastuvaidlematuks täitmiseks. E. Košljakov juhtis O. Martovoi kuritegeliku ühenduse struktuuriüksust e nn Loksa brigaadi. Kuna maakohtu otsuses on E. Košljakovi, kui KTÜ struktuuriüksuse juhi roll põhjalikult lahti kirjutatud e selle rolli sisustamisele on otsuses pühendatud piisavalt sisukas ja põhjendatud osa ning kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses tehtud sellekohaste järeldustega, siis pea ka vajalikuks neid põhjendusi korrata. Küll aga ei nõustu kohtukolleegium selles osas E. Košljakovi käitumisele antud karistusõigusliku hinnanguga. Kohtukolleegiumi hinnangul oli E. Košljakov küll O. Martovoi poolt juhitud ja ka O. Martovoi nimelise KTÜ üks loojatest, kuid olles selle struktuuriüksuse juht, ei ole tema tegevus kvalifitseeritav KarS § 256 lg-s 1 sätestatud teokooosseisuna e kuritegeliku ühenduse juhtimine. Näiteks KarS § 256 kommentaaride autor peab küsitavaks, kas juhtimine § 256 mõttes hõlmab sarnaselt KrK §-ga 1961 ka kuritegeliku ühenduse mõne allstruktuuri või osa juhtimise. Kohtukolleegium osundab, et võrreldes KrK § 1961 ja KarS § 256 koosseise, siis KrK koosseis nägi ette ka vastutuse ühenduse osa juhtimise eest. Kohtukolleegium toetub ka kohtupraktikale ja märgib, et näiteks AK nimelises KTÜ-s oli sarnane allstruktuur nn. Rakvere haru, kus oli juhtpositsioonil UV, kelle tegevus oli kvalifitseeritud KarS § 255 järgi. Võib oletada, mis ajendas prokuröri, kes mõlema süüdistuakti puhul oli üks ja sama, esitama süüdistusi erinevalt. Nimelt, vahe on selles, et AK KTÜ-s ei olnud Rakvere harus kolme liiget. Seal tegutses kaks – isa ja poeg ning isa oli nö ülemus. Arutataval juhul täidab aga brigaadi liikmete arv KTÜ-le obligatoorse liikmete arvu. Kohtukolleegiumi hinnangul struktuuriüksuse juhile KTÜ juhi rolli omistamine ei sõltu sellest, mitu liiget nn brigaadis oli. Kohtukolleegiumi hinnangul on KarS § 256 järgi KTÜ juhtimisena kvalifitseeritav sellise isiku tegevus, kes ainuisikulisena juhib KTÜ-d või selliste isikute tegevus, kes mitmekesi e kollegiaalselt juhivad KTÜ-d e omavad võrdset positsiooni KTÜ juhtimisel. Struktuuriüksusena kvalifitseerub selline osa/brigaad KTÜst, millel on oma juht ja seejuures ei ole brigaadi puhul nõutav, et brigaad koosneks kindlasti kolmest liikmest. Oluline on, et need brigaadi liikmed, keda juhib siis KTÜ juhi pool tunnustatud juht, teavad, et nad kuuluvad ühte suurde ja ühendatud KTÜ-sse, et kogu KTÜ-l on ühenduse identiteet ning et KTÜ juht on O. Martovoi. Siinjuures ei ole oluline, et kõik ühenduse liikmed teineteist tunnevad, piisab teadmisest, et „me kuulume kokku“. Olenemata sellest, et nn Loksa brigaadi poolt suhtles kuritegeliku ühenduse juhiga e O. Martovoiga otseliinil ainult E. Košljakov, ja see on ühenduses valitsevaid reegleid arvestades loomulik, sest mitte igaühel ei ole õigust suhelda kõige kõrgemaga, teadsid siiski ka Loksa brigaadi tavaliikmed e brigadirile alluvad, et nad kuuluvad O. Martovoi ühendusse ja toetasid selle tegevust. Asjaolu, et T. Solomatov ja A. Tartu sellest teadlikud on, selgub jälitusprotokollist, milles on ära toodud omavahelised kõned, mis toimusid 23. ja 24. jaanuaril 2017, kus lepitakse

23.jaanuaril 2017 lepivad omavahel kokku E. Košljakov ja O. Martovoi kellaaja, millal kogunetakse e siis lepitakse kokku 24. jaanuaril 2017 kella 12-13 ajal, kui Serõi e Y2 on trennis käinud ja O. Košljakov teatab, et selleks ajaks on ka tema spordisaalis käinud ja trenni teinud. O. Martovoi annab teada, et see kokkusaamise põhjus on teisejärguline, vihjates, et on veel olulisem põhjus. Nimelt, selgituseks, et 24. jaanuar on E. Košljakovi sünnipäev. E. Košljakov selgitab, et kokkusaamisel siis räägivad ja eks ta teeb välja aga et O. Martovoi helistaks ka „Markovitšile“ e M. Süvaojale. Seejärel helistab 24. jaanuaril 2017 E.Košljakov A.Tartule, T. Solomatovile ja Y2-le, keda samuti kutsub kokkusaamisele. A. Tartule selgitab E.Košljakov, et seal on ka Oleg ja Serjoga (ehk vennad Matovoid). Y2-le ütleb ta, et see ka Markovitši (Marko Süvaoja) kaasa võtaks, kellega ta eelmisel päeval juba rääkis. T. Solomatov helistab E. Košljakovile, kui viimane juba restoranis on ja selgitab, et kohe jõuab. Kui T. Solomatovile helistab 15 minuti pärast E2, siis tema küsimusele, kus ta on, vastab T.Solomatov, et „Cesaris.“ 24. jaanuari õhtul ja 27. jaanuaril 2017 toimuvatest vestlustest E. Košljakovi, Y2, A.Tartu ja T.Solomatovi vahel selgub, et kohtumisel „Cesaris“ lepiti kokku sünnipäeva tähistamine 27. jaanuari õhtul e saunapidu Toomase juures, kuhu siis 27-ndal ka kõik sõidavad ning üksteisele oma saabumise ajast teada annavad. Seega viidatud protokollist nähtub üheselt, et omavahel suheldi, teati, kus keegi elab ning ühiselt peeti pidusid. Jälitusprotokolli nr 9 (28.06.2018) koos lisadega (DVD plaat), milles on eelviidatud suhtlemine vormistatud, esitas prokurör kohtule tõendite esitamise voorus 6. juunil 2019 kohtuistungil. Mingeid vastuväiteid ega salvestise kuulamise taotlusi kohtule ei esitatud ning kohus võttis need tõendina kriminaalasja juurde. Sellele, et E. Košljakovi alluvuses olevad isikud teadsid, et nende juhist E. Košljakovist ülevalpool on keegi veel, viitab ka 26. mail 2016 toimunud vestlus E. Košljakovi elukohas , milles osalevad E. Košljakov, tema poeg O2, T.Solomatov ja kus loetakse raha ning E. Košljakov selgitab, et raha on vaja kokku koguda, kuna E. Košljakovil on vaja see ära anda. Jälitusprotokolli nr 14 ( 12.04.2018), milles see vestlus on vormistatud, esitas prokurör kohtule 1. oktoobri 2019 kohtuistungil. Seda kõne kuulati E. Košljakovi taotlusel ka kohtus. Vaidlus tekkis seal selles, et kas 9 tükki (štuk) on tõlgitud põhjendatult 9 tuhat. Kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei oma see tähtsust. Oluline on see, et kogutud rahade lugemise eesmärk oli see raha ära anda. Pärast KTÜ loomist jätkas E. Košljakov selle koosseisus KTÜ liikmena ning täitis KTÜ liikmena allüksuse juhi rolli e tema käitumine selles osas vastab KarS § 255 tunnustele, kuid ei vaja eraldi kvalifitseerimist nimetatud paragrahvi järgi. E. Košljakov, kes küll ei olnud ainult KTÜ looja, vaid jätkas edasiselt ka selle liikmena, vastutab KarS § 256 järgi ning seda asjaolu, et pärast KTÜ loomist jätkas E. Košljakov ka KTÜ liikmena, mis ei ole reegel e et KTÜ looja võib olla ka isik, kes hiljem ei kuulu KTÜ-sse, arvestatakse temale karistuse mõistmisel. E. Košljakov positsioneeris ennast ise allüksuse juhina, sest pidas enda alluvateks T. Solomatovit, A. Tartut, A. Tsoid. Teda tunnustas allüksuse juhina KTÜ juht O. Martovoi, sest suhtles isiklikult E. Košljakoviga, mitte teiste allüksuse liikmetega ja teda tunnustasid juhina ka tema alluvad. See, et T. Solomatov, A. Tartu ja A. Tsoi teda ülemuseks pidasid, joonistub selgelt välja nende

individuaalset õigushüve, viitab üheselt, et KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. Kuritegelik ühendus peab kujutama enda olemasoluga ohtu avalikule rahule ja julgeolekule, mis on karistusseadustiku 16. peatüki 1. jaoga kaitstavale õigushüvele. Kuriteod, milliste toimepanemine oli kuritegeliku ühenduse eesmärgiks, on rahvatervisevastased kuriteod. Narkootikumide ebaseaduslik käitlemine ja sellega kasu teenimine ning kange alkoholi tootmine selle soodsama kättesaadavuse huvides e nö mustal turul müümine ja sellega kasu teenimine tähendab rahva tervise arvelt kasu teenimist. Rahva tervis on üks ühiskonna põhihuvidest ja ühiskonna põhihuvi kahjustamine kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule julgeolekule ja rahvastiku säilimisele. Asjaolu, et alkoholi tootmise eesmärk oli seda turustada välisriigis ei välista avaliku julgeoleku ohtu. Alkoholiga seotud ebaseadusliku tegevuse eesmärgiks oli konspiratiivsuse ja skeemitamisega teenida kasu selliselt, et selle avaldumine jääks kaugemale nö tegutsemisriigi territooriumist, mis sellega tegelejate arvates teeb raskemaks ka sellele jälile jõudmise. Oleg Martovoi ja Aleksandr Karpovi süüdimõistmine KarS § 375 lg 1 järgi. Maakohtu otsuse kohaselt on tõendamist leidnud O. Martovoi ja A. Karpovi aktiivne roll nii Stoletoff vodka kui ka Akvadiv De Lux vodka transportimisel Rootsi Kuningriiki. O. Martovoi ja A. Karpov organiseerisid ühelt poolt alkoholi liikumist Lätist, kui ka teiselt poolt F2 liikumist Eestist Rootsi alkoholi vastuvõtmist korraldama. Alkoholi Rootsi Kuningriiki transpordi näol oli tegemist organiseeritud ja püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega grupi tegevusega, millist tegevust koordineeris O. Martovoi. Kuritegelik ühendus kasutas alkoholi käitlemiseks Eesti Vabariigis oma tegevuse näiliselt legaalse hoidmiseks juriidilise isikuna A. Karpoviga seotud äriühingut OÜ X. OÜ X kontorist leitud ja kohtus uuritud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et alkoholi transportimisel kasutati OÜ X nimelt koostatud müügilepingut, arveid, saatelehti. A. Karpov on ise kohtus kinnitanud, et CMR-id koostasid nemad X OÜ poolt. Seega on tõendatud O. Martovoi kui ka A. Karpovi aktiivne roll nii Stoletoff vodka kui ka Akvadiv De Lux vodka transportimisel Rootsi Kuningriiki. Samuti on tõendatud, et F2 vahendusel alkoholi Rootsis müüdi ning sellelt jäeti aktsiis tasumata. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tekita maakohtu otsusega tuvastatud tehiolud vähematki kahtlust selles, et süüdistatavad tegelesid sisuliselt alkoholi salakaubaveoga, mille eesmärgiks oli legaalselt toodetud alkoholi turustamine Rootsis ilma makse maksmata. Selleks dokumenteeriti alkoholi teekond Eestist Rootsi pealtnäha selliselt, et kõik näiks legaalne ja selle varjus liikus ebaseaduslikuks käitlemiseks mõeldud alkohol väljatöötatud skeemide kohaselt sihtpunkti. Et tegemist on skeemitamisega ja mitte normipärase logistikaga, kinnitab asjaolu, et teekond, mille sihtriik oli dokumentide järgi Türgi oli järgmine – Eestist Lätti, Lätist tagasi Eestisse ja Eestist laevaga Rootsi ja seejuures tuleb rõhutada, et sihtpunkt oli Türgi. Ei ole vaja muud, kui gloobust, et väita, et tegemist on erakordselt läbinähtavate vangerdustega. Kui analüüsida kõiki kolme episoodi, mis on kirjeldatud süüdistuses ja milliste toimepanemine on tuvastatud ka maakohtu otsusega, siis kohtukolleegiumi hinnangul saab nende tehioludest teha ühese järelduse – kõigis kolmes episoodis kirjeldatud

kuriteod on pandud toime ühe ja sama isikute grupi poolt ja ühel ja samal eesmärgil e sel eesmärgil, et Eestist Rootsi illegaalselt veetud alkohol Rootsis ilma aktsiisita e maksumärgistamata maha müüa ja sellega kriminaaltulu teenida. Kõigi kolme episoodi puhul on ühine eelkõige lõppeesmärgi saavutamiseks ettevalmistav tegevus e Eestist alkoholi edasitoimetamine Rootsi. Teoplaan sündis Eestis, dokumendid vormistati Eestis, kontroll kogu salakauba liikumise üle toimus Eestist. Sarnaselt toimus see pealtnäha legaalselt ja legaalset alkoholivedu tõendavate dokumentide varjus, kuid tegelikult planeeritud teekond ja sihtkoht ei vastanud dokumentidele. Kogu seda kulgu hoidsid kontrolli all nii O. Martovoi kui ka A. Karpov – O. Martovoi suhtles isiklikult F2ga, kes oli kõigis kolmes episoodis Rootsis maksumärgistamata alkoholi turustamise organisaator ja omas ka keskset rolli süüdistuses kirjeldatud isikute grupis. Ta organiseeris maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil Rootsis alkoholi vedu, ladustamist, otsis turustamiseks kohti jms. Oma suhtlusest F2-ga kandis O. Martovoi ette ka A. Karpovile e hoidis teda kursis kõige toimuvaga. A. Karpov hoidis alkoholi teekonda ka enda kontrolli all, ta selgitas tekkinud tõrkeid, kandis nendest ja nende lahendustest ette O. Martovoile. Esimese e aasta alguse episoodis on tuvastatud, et alkohol turustati Rootsis ebaseaduslikult e aktsiisi maksmata, mis omakorda võimaldas teenida kasu sularahas ja selle sularaha tõi F2 Eestisse ning seda jagati asjaomaste isikute vahel sh O. Martovoi ja A. Karpovi vahel. Ühel juhul süüdistuses kirjeldatud kolmest episoodist jõudis F2 Rootsi ebaseaduslikult toodud alkoholi ka ilma aktsiisi maksmata kohapeal maha müüa ja kriminaaltulu Eestisse tuua. Asjaolu, et O. Martovoi ja A. Karpov püüavad 64 000 SEKi jagamist X kontoris näidata kui laenu tagasimaksmist ning transpordi eest tasumist, ei haaku nende omavaheliste vestlusega, mis on jälitustoimingutega salvestatud. Nimetatud vestlusest on aru saada, et arutatakse omavahel, kas kulud on maha arvestatud ja palju siis raha järgi jääb. Nimetatu ei haaku süüdistatavate kohtus antud ütlustega. Samuti ei ole O. Martovoi nõustunud kohtus avaldama, kes oli isik, kellelt tema raha F2-le laenamiseks sai. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-85-07, p 9.1; RKKKo nr 3-1-1-104-05, p 6.3; RKKKo nr 3-1-1-112-99, p 2). Kahes teises episoodis Rootsis turustamiseni ei jõutud ja need koormad peeti Rootsis enne müüki jõudmist kinni. Kevadises episoodis peeti koorem kinni tolliametnike poolt tollis ja see konfiskeeriti Rootsi Kuningriigi ametivõimude poolt kui võltsitud dokumentatsiooniga sisseveetav alkohol. Viimases episoodis e augustikuises episoodis on käitumismuster sama, kuid seal jõudis alkohol Rootsi politsei kontrolli all kuni ladustamiseni ja seda mitte aktsiisilattu ja varjatult riiki tooduna ja ilma maksustamata. Selles episoodis on Rootsis Södertorni Ringkonnakohtu otsusega mõistetud süüdi mh F2, kes tegutses grupis O. Martavoiga, A. Karpoviga, M. Süvaojaga Eestis ja grupis teiste, Rootsi kohtuotsuses näidatud isikutega Rootsis. Rootsi kohtuotsuse kohaselt käitlesid süüdimõistetud isikud salakaubana riiki toodud alkoholi e varjatud kujul, dokumentide järgi väidetavalt Türki edasi suunduva alkoholi käitlemine oli ebaseaduslik, sest ei makstud tollimakse ega ka muid makse ja seda veeti ning ladustati Rootsis. Rootsi kohtuotsuse kohaselt mõisteti F2, A, S2, Z ja H süüdi raskes seaduserikkumises salakauba käitlemisel, mis seisnes selles, et nad

ladustasid, laadisid maha ja käitlesid tahtlikult ning kooskõlastatult 15. augustil 2017 12 322 liitrit alkoholi, mis veeti 11. augustil 2017 Rootsi illegaalselt, hoidudes kõrvale umbes 3 miljoni Rootsi krooni suuruste tollimaksude ja muude maksude laekumisest. Kohus kvalifitseeris nende tegevuse Rootsi salakaubanduse karistusseadustiku § 12 1.jao ja § 13 järgi. Rootsi kohtuotsusest nähtub seegi, et alkohol ladustati ühe kaubanduskeskuse laoruumi ja A, kes lasi sinna alkoholi ladustada ja seda seal hoida, on seotud äriliselt mingi pubiga e kohaga, kus on teoreetiliselt võimalik turustada ka maksumärgistamata alkoholi. Tuvastatud tehiolude pinnalt on tõendatud asjaolu, et süüdistatavad O. Martovoi ja A. Karpov korraldasid alkoholivedu selliselt, et see lõppkokkuvõttes jõuaks Rootsi, kus oli F2 ülesanne see nö mustalt, makse maksmata maha müüa ja sellelt saadud kasum Eestisse toimetada. Nii süüdistusest, kui ka maakohtu põhjendustest võib aru saada, et süüdistatavatele heidetakse ette ühiselt alkoholi transportimist Rootsi. Süüdistuses on see tegevus resolutsioonis kokku võetud järgmiselt: Käitlemiseks mittelubatud alkoholi suures koguses ebaseadusliku käitlemisega (maksumärgiga märgistamata alkoholi edasitoimetamisega) panid Oleg Martovoi, Aleksei Karpovi, Marko Süvaoja ja F2 ühiselt ja kooskõlastatult toime KarS § 375 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seega võib süüdistusest välja lugeda et O. Martovoile ja A. Karpovile heidetakse ette tegevust, mis eelnes alkoholi Rootsi jõudmisele ja nimelt maksumärgistamata alkoholi edasitoimetamist. Kohtukolleegium loeb sellisest süüdistuse resolutsioonist välja, et selle koostaja tahe on olnud etteheide alkoholiseaduse rikkumisele. Väljendanud oma tahet süüdistuse koostaja selgelt ja arusaadavalt ei ole. Nõuetekohast viidet süüdistus ei sisalda. Alkoholiseaduse (AS) kohaselt on alkoholi käitlemise viisiks ka alkoholi edasitoimetamine, kuid karistatavaks teeb selle tegevuse sellise alkoholi edasitoimetamine, mis on alkoholiseaduse järgi käitlemiseks mittelubatud ja edasitoimetamise eesmärk peab olema kaubanduslik. Riigikohus on oma otsuses 316-9717 selgitanud, et AS-s sätestatud (eri)nõuded alkoholi käitlemisele ei kehti alkoholi hoidmisel, ladustamisel või edasitoimetamisel mitteärilisel eesmärgil, ei saa ka suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine mitteärilisel eesmärgil tuua kaasa kriminaalvastutust KarS § 375 järgi. Seega peab isiku karistamiseks KarS § 375 järgi tuvastama käitlemiseks mittelubatud, sh maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise kaubandusliku eesmärgi. Kohtukolleegiumi hinnangul on juhul, kui süüdistus ja maakohus heidavad ette süüdistatavatele vaid ebaseadusliku e maksumärgistamata alkoholi edasitoimetamist (selliselt on see vähemalt kokku võetud süüdistuse resolutsioonis), siis Riigikohtu seisukohast tulenevalt vajab ka kaubanduslik eesmärk eraldi tõendamist. Sellele ei ole tähelepanu pööratud ei süüdistuse koostamisel, selle toetamisel ega ka süüdimõistvas kohtuotsuses. Tulenevalt viidatud Riigikohtu otsusest, on maakohtul ka sel juhul, kui süüdistuses kaubanduslikku eesmärki otsesõnu sisustatud ei ole, võimalik see eesmärk tuvastada süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude pinnalt. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud eesmärgi põhjendatama jätmine kohtuotsuses on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes ja see on kõrvaldatav apellatsioonikohtu otsusega.

Nimelt, nagu kohtukolleegium juba eelnevalt põhjendas, on ühes süüdistatavatele etteheidetud episoodis tuvastatud, et Rootsis müüdi alkohol ilma makse maksmata nö „mustalt“ maha. Kõigi kolme episoodi ettevalmistav staadium oli käitumismustrilt sarnane. Tuvastatud on nii O. Martavoi kui ka A. Karpovi suhtlus Rootsis alkoholi müügitegevust organiseerinud ja sellest saadud kriminaaltulu kogunud ning Eestisse toonud F2-ga, mh ühine koosolek kriminaaltulu jagamisel. Samuti ei ole mõistlikku põhjendust ühelegi teisele eesmärgile osundada, kui seda on kaubanduslik eesmärk. Nimelt, alkoholi toimetati Rootsi just sel eesmärgil, et see seal maha müüa ja saadud kriminaaltulu asjaosaliste vahel jagada. Kriminaalseks muutub eelkirjeldatud tegevus siis, kui käideldakse suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Süüdistuse resolutsioonist võib välja lugeda sedagi, et käitlemiseks mittelubatuks kvalifitseerus edasitoimetatud alkohol seetõttu, et see ei olnud maksumärgistatud. Vaidlust ei ole selles, et KarS§ 375 on blanketne kuriteokoosseis, mis tuleb sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus. Süüdistuses ei ole ebaseaduslikkuse selgitamiseks viidatud ühelegi asjakohasele seadusesättele. Kui süüdistus väidab, et tegemist oli käitlemiseks mittelubatud alkoholiga, siis see süüdistus lausa „karjub“ AS-i § 4 järgi, milles on sisustatud käitlemiseks lubatud alkoholi mõiste ning kui väidetakse, et käitlemiseks ei ole alkohol lubatud seetõttu, et edasi toimetati maksumärgistamata alkoholi e et alkohol ei vastanud AS-i § 4 lg 1 p 6 nõuetele, milles on omakorda viide alkoholi-, tubaka-, kütuse, elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) sätetele, mis peaks kinnitavad süüdistuse versiooni sellest, et edasitoimetatav alkohol pidi olema maksumärgistatud selle veo ajal ja kui pidi, siis kus ajaliselt ja ruumiliselt see kohustus tekkis. Ehk siis isiku vastutuse tuvastamiseks tuleb konstrueerida temalt nõutav käitumine ning näidata selle alusel tekkiv garandikohustus koos selle objektiivse eeldatavusega. Maakohtus leidis prokurör kohtuvaidlustes, et süüdistatavad rikkusid ATKEAS § 24 lg 4 sätteid ning maakohus sellega kohtuotsuses ka nõustus. Kaitsjad ei ole nõus sellega, et maakohus sisustas süüdistatavatele etteheidetud käitumise ebaseaduslikkuse kohtuotsuses prokuröri poolt alles kohtuvaidlustes väljapakutud seadusesättega e ATKEAS § 24 lg 4 sätetega. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et olenemata sellest, kas prokuröril see õigus oli või kas maakohtul oli õigus selle konkreetse sätte rikkumist kohtuotsuses ette heita süüdistatavatele, ei ole see õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus. 5. aprilli 2012. a otsuses asjas nr 3-1-1-25-12 leidis kolleegium, et olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samas asus kolleegium seisukohale, et selline menetlusõiguse rikkumine ei too kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatust või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust (KrMS § 309 lg 2) ning on võimalik kriminaalasja uuel arutamisel kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis milliseid norme süüdistatav rikkus. (Vt viidatud otsuse punkte 10-12.). Põhimõtteliselt tähendab see Riigikohtu seisukoht seda, et süüdistust on võimalik sisustada blanketse normiga ka kohtumenetluses.

Mis puudutab kaitseväiteid, et prokuröril ei olnud õigust sisustada süüdistust konkreetsete seadusesätetega, milliste rikkumist tema süüdistatavate tegevuses näeb kohtuvaidlustes, siis kohtukolleegium on sellega nõus. Vastavalt KrMS § 268 lg-le 2 oleks kohtukolleegiumi hinnangul pidanud prokurör seda tegema enne kohtuliku uurimise lõpuleviimist ning see oleks pidanud väljenduma süüdistuse muutmises. Kuna kohtukolleegium leiab, et prokuröri poolt tehtud viide ATKEAS § 24 lg-le 4 kujutab endast olulist süüdistuse muutmist, ei oleks saanud maakohus tulenevalt KrMS § 268 lg 5 keelust ATKEAS § 24 lg 4 rikkumist süüdistatavatel ette heita. Nimelt sätestab KrMS § 268 lg 5, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Praegusel juhul ei ole olemas ei muudetud ega täiendatud süüdistust, on nö esialgne süüdistus ja on prokuröri poolt kohtuvaidlustes väljapakutud süüdistatavate käitumise ebaseaduslikkust sisustav säte. Kohtukolleegium leiab, et praegusel juhul toob prokuröri poolt väljapakutud sättega süüdistuse sisustamine kaasa süüdistuse olulise muutmise. Esiteks, süüdistuses ei ole faktiliste asjaolude kirjeldamisel kordagi ette heidetud süüdistatavatele aktsiisi tasumata jätmist e ATKEAS sätete rikkumist. Süüdistuses kirjeldatakse alkoholi liikumist ühest aktsiisilaost teise ja seda korduvalt, kuid kordagi ei ole viidatud ATKEAS sätete rikkumisele ja seda teemat ei ole puudutatud ka süüdistatavate ristküsitlemisel. Teiseks on oluline märkida, et süüdistuses on süüdistatavatele etteheidetavaid tegusid kirjeldatud teodeliktina, prokuröri poolt esitatud ATKEAS 24 lg 4 alusel maksukohustuse täitmata jätmine muudab etteheidetava käitumise radikaalselt e teodeliktist tegevusetusdeliktiks. Tegevusetusdelikt on karistusõigusdogmaatikas eraldiseisev figuur, mille kohaselt tuleb isikule tehtavas etteheites ära näidata nn põhideliktist (tahtlik tegevusega täideviimises seisnev tagajärjedelikt) oluliselt erinevate asjaolude esinemine tema käitumises. Nii tuleb tegevusetusdelikti raames esitatud süüdistuses näidata, millise nõutava teo jättis süüdistatav tegemata ja millest tulenes tema selline tegutsemiskohustus (garandikohustus). Erinevalt põhideliktist, kus põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb näidata, et isiku käitumise äramõtlemisel katkeks tagajärjeni viinud kausaalahel, tuleb tegevusetudelikti korral põhjuslikkus tuvastada põhimõtteliselt teisiti - näidates, et nõutava teo asetleidmisel jäänuks tagajärg saabumata. Nagu Riigikohus oma määruses 3-1-1- 55-16 p-s 8 selgitas, ei ole prokuröri poolt süüdistuse muutmine aga ainus seaduslik võimalus nihutada kohtumenetluse käigus kohtuliku arutamise esialgseid piire. KrMS § 268 lg-tes 5 ja 6 sätestatud ulatuses tohib kohus kalduda esitatud süüdistusest kõrvale ka omal algatusel. Muu hulgas võib kohus KrMS § 268 lg 6 kohaselt kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtudes muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtukolleegium kordab, et praeguses kriminaalasjas erinevalt viidatud lahendis kirjeldatud tehioludest, ei olnud need faktilised asjaolud, millised maakohus oma otsuses seoses ATKEAS § 24 lg 4 väidetava rikkumisega tuvastas, tuvastatud kohtulikul uurimisel e kohtulikul uurimisel ei olnud uurimisesemeks aktsiisi tasumata jätmisega seotud küsimused üldse. Riigikohtu kestva praktika kohaselt tuleks sel juhul, kui apellatsioonikohus peaks

samamoodi oluliseks asjaolu, et süüdistatavate käitumine kuriteo kaastäideviijatena peab kindlasti realiseerima ka kuriteokoosseisu tunnused, tunnistada kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist maakohtu poolt ning kriminaalasi tuleks saata uueks arutamiseks maakohtule. Kohtukolleegium on aga maakohtu otsuses tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt järgmisel seisukohal. Maakohus nõustus otsuses prokuröriga, et ATKEAS § 24 lg 4 näeb ette erisuse. ATKEAS § 24 lg 4 kohaselt isikul, kes vastutab aktsiisi maksmise eest ajutises aktsiisivabastuses veetavalt aktsiisikaubalt, tekib maksukohustus aktsiisikauba põhjendamata kaolt, mis tekkis aktsiisikauba ajutises aktsiisivabastuses veo käigus, selle tekkimisel või kui põhjendamata kao tekkimise aega ei ole võimalik kindlaks teha, siis põhjendamata kao avastamisel. Kaubaveo organiseeris X OÜ, seda on korduvalt kinnitanud nii I kui ka Aleksei Karpov oma ütlustes, samuti nähtub kaubaveo tellimine ka arvetest, CMR-idest ja läbiotsimistel ära võetud dokumentidest, mida kohus on eelnevalt uurinud. Nii A. Karpov kui ka O. Martovoi olid teadlikud, et mõlemal korral X OÜ-st lähetatud viinad ei pidanud jõudma Slovakkiasse ega ka mitte läbi Itaalia Türki, vaid Rootsi. Nimetatud alkoholi sihtkohaks oli Rootsi Kuningriik ja kauba ladustamine Rootsis F2 poolt suvalisse lattu, mitte aktsiisilattu seda ka kinnitas. Seega olukorras, kus aktsiisikaup veo käigus lihtsalt kaob ja paberitel märgitud sihtriiki tollimisele ei jõua, ei vabane kauba saatja vastutusest ja aktsiisi tasumisest. Kuna sihtriigiks oli Rootsi Kuningriik, siis tuli aktsiis tasuda ka Rootsi aktsiisimäärade alusel. Tarbimisse lubatud aktsiisikauba liikmesriikidevahelise liikumise üldreeglid on kehtestatud Nõukogu direktiiviga 2008/118/EÜ, millega on ühinenud nii Eesti kui Rootsi ja üldpõhimõtted on sarnased kõikides liikmesriikides. Ühes liikmesriigis tarbimisse lubatud ehk maksustatud aktsiisikauba toimetamisel teise liikmesriiki ärilisel eesmärgil kasutamiseks kuulub see aktsiisikaup uuesti maksustamisele sihtkohariigis. Seega isegi olukorras, kus aktsiis nimetatud alkoholilt oleks Eesti Vabariigis nõuetekohaselt tasutud ei oleks seda saanud lõpptarbijale Rootsi Kuningriigis müüa ilma seda uuesti aktsiisiga maksustamata. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et ATKEAS § 24 lg 4 näeb ette erisuse. ATKEAS § 24 lg 4 kohaselt isikul, kes vastutab aktsiisi maksmise eest ajutises aktsiisivabastuses veetavalt aktsiisikaubalt, tekib maksukohustus aktsiisikauba põhjendamata kaolt, mis tekkis aktsiisikauba ajutises aktsiisivabastuses veo käigus, selle tekkimisel või kui põhjendamata kao tekkimise aega ei ole võimalik kindlaks teha, siis põhjendamata kao avastamisel. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole prokuröri poolt leitud säte asjassepuutuv konkreetse süüdistuse faktilistest asjaoludest tulenevalt. Esiteks, kohtukolleegiumi hinnangul ei saa juba ainuüksi süüdistuses kirjeldatud tehiolude pinnalt rääkida aktsiisikauba kaost. Aktsiisikaup jõudis Rootsi ja kahel juhul on see vastuvaidlematult tõendatud ning seda on ka kolmandal juhul väidetud ja see väide on kooskõlas ka maakohtus uuritud tõenditega ja süüdistatavate eesmärgipärase tegevusega. Tõendatud on, et selle alkoholi müügist saadud kriminaaltulu tõi F2 Eestisse ja see ka omavahel jagati. Veel enam, Rootsis on rida isikuid ka süüdi mõistetud selles, et nad aktsiisimakse maksmata toimetasid riiki salaalkoholi kauplemise eesmärgil. Seega on tõendamist leidnud, et tegelikult tekkis maksumärgistamise ja aktsiisi tasumise kohustus Rootsis. Kui väita, et X OÜ pidi

maksma aktsiisi seetõttu, et kaup ei jõudnud dokumentidel näidatud sihtriiki, siis tundub see süüdistuse sisu arvestades absurdne ja sellega jaatatakse põhimõtteliselt ka topeltmaksustamist. On teada, et kaup ei pidanudki jõudma tegelikult nendesse riikidesse, mida kajastasid dokumendid ja dokumentidel näidatud nö ostjad ei teadnudki arvatavasti midagi selles kaost. Kahes episoodis saadi salaalkohol kätte e siis, kui dokumentides näidatud sihtriigid seda alkoholi tõesti ootasid, oleks see põhimõtteliselt sinna ka jõudnud e oleks saajatelt olnud mingigi reaktsioon, et pole kaupa saanud. Nagu nähtub Rootsi apellatsioonikohtu otsusest, siis kohtuotsusega salaalkohol konfiskeeriti. Kolmandas episoodis oli Rootsi illegaalselt sisse toodud alkohol ilma aktsiisimaksu maksmata maha müüdud. See võib olla kohtukolleegiumi jaoks teatud juhtudel hinnatav põhjendamatu kaona, aga sel juhul, kui keegi ka reaalselt pidi selle alkoholi saama ja ei saanud. Ja isegi sel juhul ei teki aktsiisikohustus automaatselt Eestis. ATKEAS § 28 sätestab aktsiisi maksmise korra. Sama paragrahvi lg 12 sätestab, et aktsiisikauba põhjendamata kadude või aktsiisikaubaga seotud rikkumiste korral liikmesriikidevahelise veo ajal loetakse kauba tarbimisse lubamise kohaks liikmesriik, kus tekkis kadu või toimus rikkumine või kus avastati kadu või rikkumine, kui ei olnud võimalik kindlaks teha kao tekkimise või rikkumise toimepaneku kohta. ATKEAS § 24 lg 3 p 3 kohaselt tekib maksukohustus aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba põhjendamata kaolt selle tekkimisel või, kui kao tekkimise aega ei ole võimalik kindlaks teha, siis kao avastamisel. Ehk siis isegi, kui väita, et tegemist on põhjendamata kaoga, ei saa maksukohustuse rikkumist ette heita X OÜ-le, sest see kohustus saab tekkida alles pärast neid tegusid, mida süüdistatavatele süüdistuses ette heidetakse. ATKEAS § 24 lg 21 kohaselt tekib maksukohustus aktsiisikauba ajutises aktsiisivabastuses lähetamisel teise liikmesriiki või läbi teise liikmesriigi liiduvälisesse riiki, kui aktsiisikauba liiduvälisesse riiki toimetamise kinnitus on tunnistatud kehtetuks või kui nelja kalendrikuu jooksul aktsiisikauba lähetamise päevast arvates ei ole aktsiisilaopidajal maksuhalduri kinnitust aktsiisikauba veo lõppemise kohta käesoleva seaduse § 45 lõike 12 tähenduses, maksuhalduri teatist teises liikmesriigis aktsiisikaubaga toimepandud rikkumise kohta ega saatelehele märgitud saaja kinnitust aktsiisikauba vastuvõtmise kohta; Õiguslikult ei saa isiku teojärgne käitumine e konkreetse seadusesätte rikkumine realiseerida süüteokoosseisu. Tuvastada tuleb puutumus põhiteoga selle toimepanemise ajal. Isiku hilisem käitumine võib anda küll kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta, kuid ei saa olla süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks. Kohtule ei ole esitatud ja seda ei ole ka kordagi väitnud prokurör, et X OÜ-l oli aktsiisi maksmise kohustus enne alkoholi lähetamist teise riiki või edasitoimetamise ajal. Kokkuvõtteks leiab kohtukolleegium, et süüdistus KarS § 375 osas on tegelikult samas seisus, mis oli süüdistusaktis ja sellel juba kohtukolleegium peatus. Ehk siis, selles puudub konkreetse õigusnormi säte, mille rikkumist ette heidetakse. Oluline on kohtukolleegiumi seisukohast rõhutada veel järgmist. Kogu see tegevus, mis toimus Eestis selle alkoholiga seoses, mille käitlemist süüdistuses kirjeldatakse, oli ju tegelikult vähemalt süüdistuse kohaselt legaalne ja see on muudetud käitlemiseks mittelubatud alkoholiks ja käitlemine ebaseaduslikuks ainult süüdistatavate

kuritegelike eesmärkide tõttu. Nimelt oli süüdistatavate eesmärk toimetada alkohol pealtnäha adekvaatsete dokumentide varjus ja vastavaid nö ära ostetud isikuid kasutades Rootsi, kus see jällegi kindlate ja asjast teadlike inimeste kaudu ilma makse tasumata e mustalt, maha müüa. Seega oli kindlalt ka olemas kaubanduslik eesmärk, mis nende tegevuse kriminaalseks tunnistamisel on ka karistusõigusliku hinnangu andmise juures oluline. A. Karpov oli alkoholi saanud legaalsel teel. Ta maksis tollis ka ettemaksu nagu see nähtub selle episoodi puhul, kus on kindlalt teada, et alkohol saabus Valgevenest. Teisel kahel juhul ei ole alkoholi päritolu küll välja selgitatud, kuid arvestades kõiki asjaolusid kogumis ja muuhulgas seda, et ei ole A. Karpovit ka aktsiisi maksmata jätmises süüdistatud, siis ei saa rääkida, et X OÜ aktsiisilaos käideldi käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Süüdistatavate tegevus, mida neile ette heidetakse, on tüüpiline kuritegeliku ühenduse liikmete eesmärgipärane tegevus, mida eelkõige iseloomustab konspiratiivsus ja tahe teenida kriminaaltulu, teha seda pealtnäha legaalse tegevuse varjus. Rääkides karistusõiguslikust aspektist süüdistuse sisust ja sellele baseeruvast kohtuotsusest, tekib eelkõige rida küsimusi, mis puudutavad süüdistust just karistusõigusliku hinnangu osas. Süüdistus selles osas on kohtukolleegiumi hinnangul tõesti puudulik. Vabas jutustuse vormis e stiilis „kõik, mis näen ja kuulen, panen ka kirja“, on väga arusaadavalt kirjeldatud kogu seda skeemitamist ja iga asjaosaliste tegevust ja rolli selles protsessis. Jah, süüdistusest on aru saada, millist käitumist ühele või teisele süüdistatavale ette heidetakse ja sestap on ka süüdistatavad vastanud kohtuliku uurimise alguses jaatavalt küsimusele, kas süüdistus arusaadav, kuid kohtule, kes peab lahkama seda teksti ja veel kolmeastmelise deliktistruktuuri põhjal üles ehitama sellest otsuse, millest oleks aru saada, kes on kaastäideviijad ja milles neid konkreetselt süüdistatakse e milles seisneb alkoholi käitlemise ebaseaduslikkus ja kus riigis on kuriteo toimepanemise koht jne, ei ole tegemist juriidiliselt korrektse süüdistusega. Kohus peab selle jutu põhjalt, mis on ladusalt esitatud dokumendis, mille prokurör on nimetanud süüdistuseks, ise selle nö süüdistuse sarnaseks dokumendiks konstrueerima. Kui lugeda süüdistust, mis ei ole sisustatud konkreetse õigusnormi sättega, mille rikkumist süüdistatavatele ette heidetakse, siis eelkõige tekib selle lugemisel arusaam, et tegemist on kuritegeliku ühenduse liikmete poolt hästi organiseeritud grupilise alkoholi salakaubaveoga e alkoholi illegaalne toimetamine Rootsi eesmärgiga see seal ilma makse tasumata maha müüa. Grupi liikmed on ka süüdistuse kohaselt O. Martovoi, A. Karpov, M. Süvaoja ja F2. Kindlasti oli ka teisi grupi liikmeid, kes toimetasid Rootsis ja kes olid seal ka süüdi mõistetud, kuid nende kaasamine gruppi oli juba F2 ülesanne ja nende nimetamata jätmine ei ole kohtukolleegiumi hinnangul selline puudus, mis kuidagi mõjutaks süüdistatavate käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmist. Sellisel juhul on kuritegu lõpule viidud ja kuriteo tunnused realiseeritud Rootsis ja süüdistatavad O. Martovoi, A. Karpov ja ka varem juba süüdi mõistetud M. Süvaoja on kaastäideviijad, kelle tegevus jääb kuriteo ettevalmistavasse staadiumi ning, kes kaastäideviijatena ei pea ise kuriteokoosseisu tunnuseid realiseerima. Sellisel juhul on kohtukolleegiumi seisukohast vajalik süüdistuses ja kohtuotsuses ära näidata, et Rootsis on keelatud maksumärgistamata kange alkoholi käitlemine ja et see (eelkõige kauplemine aga ka ladustamine) on karistatav ka Eestis. Tuvastatud on, et ühes episoodis e esimeses on Rootsis alkohol maha müüdud ja ilma

aktsiisi maksmata. Selles episoodis ei ole F2 süüdi mõistetud. F2 on süüdistatavatele etteheidetud kuriteo vahetu täideviija e kaastäideviija, kes on realiseerinud ka süüdistatavatel etteheidetud kuriteo tunnused e käidelnud suures koguses maksumärgistamata alkoholi. Käitlemistegudeks on AS § 3 lg 1 p 5,6 järgi nii jaemüük, kui ka ladustamine. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist käitlemiseks mittelubatud alkoholiga, kuna see ei vastanud käitlemise ajal AS § 4 lg 1 p 6 nõuetele. Vastuvaidlematult on tõendatud, et ühes episoodis on alkohol Rootsis maha müüdud mustalt e ilma aktsiisi maksmata e maksumärgistamata. Teises episoodis on toimunud ladustamine mitteaktsiisilattu. Kolmandas episoodis on alkoholi koorem kinni peetud sadamas. Rootsi kohtuotsusest on piisavalt selgelt väljaloetav, et Rootsis tuleb ka nendel juhtudel maksta aktsiisi. Ehk siis, kohtukolleegiumi hinnangul on need teod, mis arutataval juhul kujutavad endast kuriteotunnustega teo realiseerimist e alkoholi ebaseaduslikku käitlemist, karistatavad nii Eestis kui ka Rootsis. Tõsi on see, et jällegi, ei ole süüdistuse koostaja ega selle toetaja kohtus isegi mitte üritanud välja tuua neid konkreetseid sätteid Rootsi karistusõigusest, mis vastavad võimalikult täpselt KarS § 375 koosseisu realiseerimistegudele. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et O. Martovoi, A. Karpov, F2 tegutsesid kaastäideviimise vormis. Nad tegutsesid koos F2-ga, e kaastäideviijaga, kes erinevalt teistest grupi liikmetest realiseeris ka kuriteokoosseisu tunnustega teo, s.o toimetas Rootsi Kuningriiki süüdistuses näidatud ajal ja mahus tolli eest varjatuna e tollimakse maksmata kanget alkoholi, eesmärgiga see maksumärgistamata e ilma kohustuslikke aktsiisimakse maksmata Rootsis maha müüa ja sellelt kriminaaltulu teenida. KarS § 21 lg 2 esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (3-1-1-10-15, p 12). Süüdistusaktis sisalduva teokirjelduse ja maakohtu otsuses tuvastatud tehiolude põhjal on alust jaatada kuriteo toimepanemist kaastäideviimise vormis, kuna selles kajastatud faktilised asjaolud on piisavad, andmaks hinnangut O. Martovoi ja A. Karpovi toimepanija rollile süüteos. Kogu alkoholi teekond Rootsi oli organiseeritud süüdistatavate O. Martovoi ja A. Karpovi poolt. Kriminaaltulu teenimine sellisel viisil oli O. Martovoi initsiatiiv ning selle plaani realiseerimiseks vajaliku dokumentatsiooni valmistas ette ja kaubaveo korraldas A. Karpov. Vajalike kontaktide leidmine ja nende teavitamine oli samuti kuriteo ettevalmistavas staadiumis tegutsevate kaastäideviijate ülesanne. Oluline on aga rõhutada, et kogu tegevus toimus O.Martovoi ja A.Karpovi pideva kontrolli all, kui tekkis probleem, lahendasid nemad seda ja eesmärgiks oli, et alkohol iga kord Rootsi jõuaks e et tegutseti ühiselt ja kooskõlastatult, igaüks valitses

tegu ja eeldas, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast e iga toimepanija teopanus oli oluline. Eeltoodust nähtub, et O. Martavoi ja A. Karpov on andnud ka olulise panuse teosse ja maakohtu poolt tuvastatud tehiolud võimaldavad neid vaadelda selle alkoholi salakaubaveo kesksete isikutena, kes määrasid, kas ja kuidas tegu toime panna. Kohtukolleegiumi hinnangul on kõik need kaastäideviimise olulised objektiivsed tunnused maakohtu otsuses põhjalikult analüüsitud. Maakohus on uurinud tõendeid – varjatud jälgimised, kõnede pealtkuulamised, vormistatud dokumendid, isikulised ütlused – ja tulnud põhjendatult järeldusele, et süüdistatavad tegutsesid grupis, mille liige oli ka F2 ja nende eesmärk oli Rootsis alkoholi mustalt ilma makse maksmata maha müüa ja teenida sellelt kriminaaltulu (kohtuotsuse lk 29 viimane lõik). Täidetud on ka kaastäideviimise subjektiivne eeldus e olemas oli kõigil täideviijatel ühine teootsus ja tegutseti ühtse teoplaani järgi. Kokku on lepitud rollijaotustes e teatakse täpselt, kes millega tegeleb ja kes, mis probleeme lahendab. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus. Asjaolu, et teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo ja nõutav on "ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine", võib süüteo kaastäideviija järelikult olla teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. See aga omakorda tähendab seda, et kaastäideviimise moodustavad ka nende isikute süüteopanused, kes osalesid vaid süüteo ettevalmistavas staadiumis, kuid nende panused olid süüteo toimepanemisse olulised. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et tuvastatud on, et tegutses kaastäideviijatest grupp, kellest vähemalt kolm toimepanijat tegutsesid ainult Eestis, kus valmistati nende poolt ette kuriteo toimepanemine Rootsis. Vaidlustatud maakohtu otsuse adressaadid e süüdistatavad O. Martovoi ja A. Karpov omasid selles grupis keskset rolli, sest nende tegevus ei piirdunud vaid ettevalmistava staadiumiga. Nad hoidsid kontrolli all ka sündmuste edasist käiku e valitsesid tegu, kuid see ei vabasta neid vastutusest. Kõiki neid seisukohti põhjendas kohtukolleegium eelnevalt. Seega on tegemist sellise süüdistusega, mis sisuliselt ei heida ette O. Martovoile ja A. Karpovile konkreetset blanketes normi rikkumist, kuna see rikkumine ei peagi toimuma kuriteo ettevalmistavas staadiumis. Oluline on kohtukolleegiumi hinnangul asjaolu, et nad teadsid ja väga hästi, et kuriteo koosseisu realiseeritakse Rootsis ja teiste grupiliikmete poolt – antud juhul F2 poolt. Seda, et alkoholi illegaalne müük e maksumärgistamata alkoholi müük on karistatav ka Rootsis, teadsid O. Martovoi ja A. Karpov samuti, sest nende rolliks oligi viia täide see, et alkohol jõuaks igasugu skeemitamise tulemusel Rootsi ja seda tolli eest varjatult ning et Rootsis ei peaks selle pealt aktsiisi maksma, vaid, et alkoholi illegaalsest müügist saaks tulu ja see tulu jõuaks Eestisse tagasi nende kätte. Maksumärgistamata alkoholi käitlemine, sh müük on karistatav nii Eestis (AS § 3 lg 1 p 6 rikkumine, karistatav AS § 53 ja suures koguses KarS § 375 järgi) , kui ka Rootsis (tõendab Rootsi kohtuotsus, millega mõisteti süüdi grupp isikuid, sealhulgas F2, Rootsi salakaubanduse karistusseadustiku § 12 1. jao ja § 13 järgi).

Süüdistuses on ära toodud asjaolu, et grupp isikuid on Rootsis süüdi mõistetud alkoholi ebaseadusliku käitlemise eest. Järgnevalt vastab kohtukolleegium küsimusele, mis puudutab kuriteo toimepanemise kohta. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjatega selles, et vaidlust nagu ei oleks selles, et süüdistatavate poolt on kuritegu toime pandud Rootsis. Tõsi on see, et kuritegu viidi lõpule Rootsis, kuid süüteo toimepanemise koht ei pea olema alati süüteotunnuste realiseerimise koht. Süüteo toimepanemise koha määratlemine on oluline eelkõige riigisisese karistusseaduse ruumilise ja isikulise välismaise kehtivuse seisukohalt (§-d 6-9), andes nt vastuse küsimusele, kas on võimalik lähtuda territoriaalsuspõhimõttest (§ 6) või mitte. Samas on süüteokoha kindlakstegemine oluline ka seaduse kohaldamiseks, nt süüteost osavõtjate, toimepanijate (§ 21,22) ringi määratlemisel. Süüteokoha kindlaksmääramisega tekivad probleemid eelkõige siis, kui teo toimepanemise ja tagajärje saabumise koht ei lange kokku või kui tegu koosneb mitmest osateost, nt on tegemist korduva või jätkuva süüteoga. KarS-s on süüteo toimepanemise koht määratletud §-s 11. Süüteo toimepanemise koha kindlakstegemisel lähtutakse põhimõttest, mille kohaselt on süüteo toimepanemise koht igal pool, kus ilmnevad süüteo asjaolud, st ühel teol võib olla mitu toimepanemise kohta. KarS § 11 lg 1 p 1 sätestab, et süüteo toimepanemise koht on tegevusdelikti korral seal, kus tegutses täideviija (KarS § 21). Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt on kaastäideviimise korral teokoht iga kaastäideviija tegutsemisekoht, kus ilmnevad süüteokoosseisu asjaolud. KarS § 11 lg 2 sätestab, kuidas määratletakse teokoht teost osavõtu korral e teost osavõtt (§ 22) on tegevusdelikti korral toime pandud kohas, kus täideviija pani toime kuriteo, osavõtja tegutses. Tegevusetuse korral kohas, kus osavõtja oli õiguslikult kohustatud tegutsema või osavõtja ettekujutuse järgi oleks pidanud saabuma süüteokoosseisu kuuluv tagajärg. KarS § 11 lg 3 kohaselt, kui välismaal täideviidud kuriteost osavõtja pani teo toime Eesti territooriumil ning kui Eesti karistusseaduse järgi on selline tegu karistatav ja teo täideviimise kohas on täideviija tegu karistatav või kui täideviimise kohas ei kehti ükski karistusõigus, siis kehtib osavõtja kohta Eesti karistusseadus. Seega ei saa rääkida kohtukolleegiumi arvates praegusel juhul e kaastäideviijate karistamisel olukorrast, et nende poolt toimepandud kuriteo toimepanemise kohaks on Rootsi. KarS § 11 lg 1 p1 kohaselt on nemad pannud kuriteo toime Eestis ja seega on kohaldatav KarS § 6 lg 1. Kui aga eeldada, et kohaldatakse KarS § 7 lg 1 p 2 sätteid, siis selles osas on kohtukolleegiumi arvates prokuröri põhjendused ja prokuröri põhjendusi järginud maakohtu põhjendused osas, mis puudutab just seda, kui teo toimepanija on välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja, pehmelt öeldes arusaamatud. Kohtukolleegium on veendunud, et prokurör on ajanud segi mõisted „välja andmine“ ja „välja saatmine.“ Apellatsioonikohtu istungil prokurör oma selgituses ringkonnakohtu küsimusele kinnitas seda kohtukolleegiumi arusaama. Nimelt, maakohtus väitis prokurör, tema järgi põhjendas seda ka maakohus ja lõpuks väitis sedasama prokurör ka ringkonnakohut istungil ja nimelt, süüdistatavaid O. Martovoid ja A. Karpovit ei anta välja seetõttu, et nii Oleg Martovoi kui ka Aleksei Karpov on määratlemata kodakondsusega isikud, kes on välismaalaste seaduse alusel loetavad välismaalasteks. Mõlemad isikud on Eestis kinni peetud ning omavad Eestis elamiseks elamisluba. Mõlemal isikul on Eestis püsiv elukoht, pere ja seosed Eesti

Vabariigiga. Kuna tegemist on määratlemata kodakondsusega isikutega, siis puudub võimalus neid Eestist välja saata ja seega on täidetud KarS § 7 lg 1 p 2 toodud eeldused ning Eestis on võimalik O. Martovoi ja A. Karpovi tegusid menetleda (vt prokuröri kirjalikud seisukohad ringkonnakohtu istungil). Kohtukolleegium selgitab, et üks küsimus on väljasaatmise otsustamine KarS § 54 alusel e lisakaristuse mõistmine ja Riigikohtu otsuses 1-17-9941 on selgitatud, mida tuleb sellise lisakaristuse mõistmisel arvestada. Riigikohus selgitas, et väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase Eestist väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal. Praeguses menetluses ei ole tegemist väljasaatmise küsimusega ja seega ei päde need seisukohad. KarS § 7 lg 1 p 2, millele viitavad prokurör ja maakohus räägib siiski sõnaselgelt välja andmisest ja see menetlus on reguleeritud KrMS 19.peatüki 2.jaos, mis on pealkirjastatudki „väljaandmine“. Välisriigile isiku väljaandmist välistavad või piiravad asjaolu on loetletud KrMS §-s 440. Tuleb aga märkida, et kindlasti ei anta isikut välja KarS § 7 lg 1 p 2 tähenduses, kui sellist taotlust ei ole üldse esitatud. Praegusel juhul on alust väita, et isikuid ei anta välja kuna puudub vastavasisuline taotlus üldse ja väljaandmine ei ole nö üldse päevakorral ning seetõttu on menetlemine ka KaRS § 7 lg 1 p 2 alusel seaduslik. Kohtukolleegium peab oluliseks veel selgitada, et isegi sel juhul, kui eeltoodud ringkonnakohtu põhjendused ei päde ning Riigikohus leiab et O. Martovoile ja A. Karpovile esitatud süüdistus ei anna alust neile KarS §-s 375 ettenähtud kuritegu ette heita, siis ringkonnakohtu arvates see tooks kaasa küll maakohtu otsuse tühistamise nende süüdimõistmises ja karistamises KarS § 375 lg 1 järgi, kuid ei too kaasa nende õigeksmõistmist neile etteheidetavas tegevuses. Nimelt oleks nende käitumine hinnatav kuritegeliku ühenduse huvides kriminaaltulu teenimisega. Kriminaaltulu teenimise viisideks võivad olla ka sellised tegevused, mis pealtnäha ei ole õigusvastased. Samas on kohtukolleegiumi hinnangul tegemist neil juhtudel, kus tegemist ei olnud üksikkuritegudega kasu saamisega, siiski ka kriminaaltuluga, sest see toimub kuritegeliku ühenduse tegevuse raamides. Üldjuhul ilmestab sellist kriminaaltulu teenimist ülim konspiratiivsus, mis on KTÜ-le omane tunnusjoon. Näiteks antakse sularahas laenu ja nõutakse neid tagasi läbi teiste isikute pangakontode ning suurte intressidega, pokkerimäng, kasiinos mängimine, kus panustatakse kriminaaltulu ja võidud laekuvad kriminaaltuluna lõppkokkuvõttes KTÜ-le. Ehk siis

Kannatanu on ristküsitlusel korduvalt vastanud, et oli lihtsalt kaklus (prosto draka). Kannatanu ristküsitlus ei anna vastust sellele, kas see kaklus kujutas endast meestevahelist maadlust, et kinnitada, kes on kellest tugevam, oli see tõuklemine üksteise eemale tõukamise näol, millest võiks järeldada, et kannatanu ei olnud valmis intensiivsemaks füüsiliseks kontaktiks või oli tegemist löökide vahetamisega. Kohtukolleegiumi hinnangul on vastuvaidlematult tõendatud see, et kaklus ei olnud ühepoolne vaid tegemist oli kaklusega, mis oli nö mõlema poole tahe. Seda kinnitab kannatanu poolt ristküsitlusel kirjeldatu. Kannatanu ütlusi kuulates (tema hääletoon ja rahulik suhtumine toimunusse) ja tema hinnang (prosto draka) annavad üheselt pildi toimunust kui kahe poole nõusolekul toimunust. Siinjuures ei oma enam olulist tähtsust asjaolu, kui pikalt see toimus. Fakt on see, et see lõppes samuti mõlema poole tahtel ja ilmselt, kui O. Martovoi käsi enam seda ei võimaldanud. Seega ei ole kohtul tõendeid, mis annaks üheselt kindlaks teha, kuhu oli suunatud esimene O. Martovoi poolt tehtud löök, et see löök tekitas kannatanule valu ja et edasine kaklus kujutas endast O. Martovoi ühepoolset intensiivset peksmise jätku. Kohtukolleegiumi hinnangul oli pärast seda, kui O. Martovoi oli teinud ühe löögi, mis kannatanule valu ei tekitanud, tegemist nö meestevahelise käsikähmlusega, mis tavaelus ei ole ainulaadne ja kui see toimub mõlema poole nõusolekul ning ei ole ei baari- ega tänavakaklus e et ei toimu avalikus kohas, siis ei ole tegemist karistusõiguslikku sekkumist vajava probleemiga. Juhindudes muuhulgas RKKK otsuse nr 3-1-1-60-10 p-s 17.2 märgitust, leiab ringkonnakohus, et vastastikuses kakluses osalemises esines O. Martovoi käitumises õigusvastasust välistav asjaolu ja nimelt kannatanu konkludentselt antud nõusolek enda võimaliku kehalise väärkohtlemise suhtes. See nõusolek väljendus selles, et kannatanu soovis pärast ühte lööki füüsilist konflikti jätkata ja lõi vastu ning osales edasi kakluses. Kannatanu on meistersportlane maadluses ja kui ta oleks tahtnud O. Martovoi ühepoolset tegevust pareerida, ei oleks ta pidanud sellele kulutama ei seitse ega isegi mitte viis minutit. Seega, kohtukolleegium välistab ühepoolse rünnaku variandi selles jätkukakluses. Lihtsamalt väljendatuna – kannatanu arvestas vastu lüües, et kaklus võib jätkuda ja et olukord tipneb neil omavahelise füüsilise konfliktiga, milles kumbki osapool võib realiseerida (või tema suhtes realiseeritakse) KarS § 121 ehk siis teise isiku kehalise väärkohtlemise koosseisu. Et tegemist oli vastastikuse füüsilise konfliktiga, seda kinnitas kannatanu ka kohtus. Kannatanu nõusolekut enda võimalikuks füüsilise väärkohtlemiseks kinnitab kohtukolleegiumi arvates ka kannatanu enda edasine tegevus e tegevusetus - õiguskaitseorganitele kriminaalmenetluse alustamiseks avalduse esitamata jätmine. Seejuures märgib kohtukolleegium, et vastastikune kaklus iseenesest välistab hädakaitseõiguse (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-60-10 p.17.2). Osundatud lahendis on Riigikohtu kriminaalkolleegium nimetanud kannatanu nõusolekut seadusüleseks õigustavaks asjaoluks, mis välistab koosseisupärase teo õigusvastasuse: tegemist on „teadliku ja vabatahtliku koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamisega“. Omalt poolt peab kohtukolleegium vajalikuks vastata ka küsimusele, millisel määral/ulatuses on isik üleüldse pädev lubama talle kuuluvate, nn individuaalsete õigushüvede kahjustamist (karistusõiguse dogmaatikas nimetatakse seda asjaolu ka nõusolevaks võõrkahjustuseks), seda ka nt kehalise puutumatuse osas. Üksmeel valitseb õiguskirjanduses ja ka praktikas sisuliselt vaid selles, et isik ei ole pädev

lubama kahjustada nn võõrandamatuid õigushüvesid nagu seda on nt inimelu. Seega, keegi ei saa õiguslikult siduvalt/tähendust omavalt lubada enda tapmist. Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-122-05 tuvastatud asjaolud ja nendele antud karistusõiguslik hinnang. Küll aga on võimalik, et see kehtiva nõusoleku piir ulatub nt KarS §-s 118 kriminaliseeritud tegudeni, s.o isik saab nõustuda (õigusvastasust välistavalt) endale raske tervisekahjustuse tekitamisega (nt teadlik seksuaalvahekord HI-viiruse kandjaga, enda elundi loovutamine vms). Mõistagi sõltub lahendus konkreetse kriminaalasja tehioludest. Kuid üksmeelselt ollakse seisukohal selleski, et isik, kelle vastutusvõime ei ole piiratud ning keda ei ole mingites asjaoludes viidud eksitusse (ning käesolevas kriminaalasjas tuleb mõlema nimetatud asjaolu esinemist eitada), saab anda õiguslikult siduva nõusoleku enda kehaliseks väärkohtlemiseks KarS § 121 tähenduses. Käesoleva kriminaalasja tehiolusid silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et pärast verbaalse konflikti tekkimist ja pärast ühte lööki, mis ei kvalifitseeru kriminaalsena, läksid kannatanu ja O. Martovoi lihtsalt kaklema (prosto draka nagu väljendab kannatanu), kusjuures vältimatult arvestasid mõlemad osapooled, et teine osapool võib tema suhtes panna toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (mõlemad osapooled aktsepteerisid, et neid võib tabada löök, mis võib põhjustada valu). Meeldib see riiklikule süüdistajale või mitte, tuleb ringkonnakohtu hinnangul seda konkludentselt antud nõusolekut aktsepteerida, omavaheline probleem otsustati klaarida jõu abil ning olukorras, kus selle käigus ei kahjustatud kolmanda, asjassepuutumatu isiku õigusrahu/õigushüve KarS § 263 mõttes, puudub igasugune alus selles kakluses osalenud isikule karistusõigusliku etteheite tegemiseks. Olukorra näitlikustamiseks osundab ringkonnakohus veel järgnevale. Näiteks ei pea mingi probleemi vms lahendamine füüsilises vormis leidma aset kindlasti koheselt. Isikud võivad kokku leppida ka kohtumises nt poksiringis, kus selgitatakse siis nö võitja. Vaatamata tehioludele teatavale välisele modifitseerimisele, ei muutu asja põhiolemuses kummatigi absoluutselt midagi; ka sellises olukorras võib üks osapooltest saada märkimisväärseid tervisekahjustusi (põsesarna- või ninaluu murd, väljalöödud hammas vms) ning tunnistada tuleb, et sisuliselt on jätkuvalt tegemist lihtlabase kaklusega. Enda õiguslikult olemuselt on kirjeldatud olukorrad aga sisuliselt identsed. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei tule sellisel juhul aga karistusõiguslikku etteheidet teha kummalegi osapoolele, samuti siis nö „võitjale“. 2.Karistuste osas. Kohtukolleegiumi seisukoht süüdistatavatele mõistetud üksikkaristuste osas on järgmine. KarS § 256 lg 1 sanktsioon on 5-15 aastat ja § 255 lg 1 sanktsioon on 3-12 aastat. Süüdistatavatele O. Martovoile ja E. Košljakovile on mõistetud KarS § 256 lg 1 järgi 9 aastat. Tegemist on 1 aasta alla sanktsiooni keskmäära ja 4 aastat üle sanktsiooni alammäära mõistetud karistusega. Kohtukolleegiumi hinnangul on 9 aastat pikaajaline karistus e ei saa rääkida sellest, et oleks tegemist leebe karistusega. On ju seaduseandja poolt paika pandud karistuse raamid kuritegeliku ühenduse organiseerimise eest ja alammäär 5 aastat on samamoodi nähtud ette KTÜ organiseerijale – loojale, juhile, värbajale. On õige, et Riigikohus on otsuses nr 3-1-177-11 väljendanud nõustumist kohtupraktikaga, kus karistuse mõistmisel võetakse

lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Kohtukolleegium leiab, et see Riigikohtu seisukoht ei ole siiski automaatselt kohaldatav igal konkreetsel juhul karistuse mõistmisel. Riigikohtu seisukoht on välja öeldud lahendis, kus isikut süüdistati KarS § 113 ettenähtud kuriteos e kuriteos, mis seaduses väljendub ühes süüteokoosseisus, mitte selliste kuriteokoosseisude puhul, kus on tegemist süüteokoosseisude paljususega e üks eriosa paragrahv loetleb mitu erinevat teokoosseisu. Nii ka KarS § 256 kuriteokoosseisu on võimalik täita, kas ainult luues, juhtides KTÜ-d või sinna liikmeid värvates ja on võimalik ka kõik kolm tegu ühele isikule ette heita. KTÜd on oma tegevuse poolest väga seinast seina, nii nende toime pandud kuritegude poolest, milliste toimepanemine on KTÜ loomise eesmärk, KTÜ huvides toimepandud kuritegude arvu, mastaapsuse poolest jne. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses (5-20-5) esitatud järgmisele seisukohale: Riigikohus on karistuse mõistmise ja põhjendamise kohta aktsepteerinud, et karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-77-11, punkt 11, viimati ka 3. aprilli 2020. a otsus asjas nr 1-18-2232/179, punkt 71). Ühtlasi on Riigikohus ka selgitanud, et karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning et karistuse kohaldamisel tuleb järgida vastavaid karistusõiguse sätteid, kuid õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-79-03, p 11, 24. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-10-09, p 30.3, viimati ka 18. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-59-15, p 8). Riigikohtu suunised ei võta kohtult võimalust mõista konkreetse teo puhul kõiki konkreetse isiku süüd mõjutavaid asjaolusid arvestav karistusraami mahtuv individualiseeritud ja jälgitavalt põhistatud karistus. Nii on see iseäranis normide puhul, mis hõlmavad erineva ebaõigussisuga tegusid ja näevad seetõttu ette avara karistusraami. Praegusel juhul on O. Martovoile ja E. Košljakovile ette heidetud KTÜ loomist ja juhtimist – ühele kogu KTÜ juhtimist, teisele ühe alaharu e nn Loksa brigaadi juhtimist. Ka prokuröri ettepanekud karistuse raskendamiseks on esitatud maakohtu otsuses tuvastatut ja süüdistatavate käitumisele antud juriidilist hinnangut silmas pidades. KTÜ loomine oli süüdistuse järgi kahepoolne otsus ühendada kaks seni eksisteerivat grupeeringut ning hakata koos tegutsema ühiste reeglite alusel. Võrreldes võimalike KTÜ sünnitegevuse variantidega, kus hangitakse relvi, ostetakse ära ametnikke, renditakse ruume jne, on etteheidetav ühinemine kui loomise vorm, tunduvalt leebem ja süü suuruse iseloomustamise seisukohast pigem alandab süü suuruse astet. Konkreetse KTÜ olemust tuleks samuti arvestada karistuse mõistmisel. KTÜd võivad olla väga erinevad ja seda ka oma tegevuse ohtlikkuse poolest. Kindlasti väärivad rangemat karistusõiguslikku kohtlemist e alates sellisest sanktsiooni määrast nagu seda taotleb prokurör, sellise KTÜ looja ja juht, millel on oma relvavarud, kus ostetakse ära ametnikke, tegeletakse raskete isikuvastaste kuritegudega, rahapesu, rahvusvaheline narko-, relva-, inimkaubandus jne ja mille huvides toimepandud kuritegude arv on kordades suurem. Prokurör ei ole apelleerinud vaidlustatud kohtuotsusega KTÜ liikmetele KarS § 255 lg 1 järgi mõistetud 5 aastast vangistust. Ka nendele arvestatakse karistuse mõistmisel sisuliselt neidsamu asjaolusid e eelkõige

konkreetse KTÜ nö tegevusvaldkonda ja ühenduse ohtlikkust. Prokurör on nõustunud seega KTÜ liikmeksoleku eest karistusega, mis jääb rohkem alla sanktsiooni keskmäära (keskmäär 7,5), kui ületab sanktsiooni alammäära (alammäär 3), mistõttu on pigem lähemal alammäärale. Kohtukolleegium ei pea adekvaatseks sellist karistuste individualiseerimist karistuste mõistmisel, kus KTÜ juhi ja liikme karistuse vahe on 7 aastat. Seega ei pea kohtukolleegium põhjendatuks prokuröri apellatsioonis esitatud põhjendusi suurendada O. Martovoile ja E. Košljakovile mõistetud karistust KarS § 256 lg 1 järgi. Kuna aga kohtukolleegium leidis, et E. Košljakov ei vastuta KarS § 256 lg 1 järgi kahe teokoosseisu järgi nagu O. Martovoi, siis tuleb kohtukolleegiumi võtta seisukoht, kas tuleb individualiseerida sel põhjusel O. Martovoi ja E. Košljakovi karistusmäärasid KarS § 256 lg 1 järgi. Kohtukolleegium seda vajalikuks ei pea. Esiteks, kohtukolleegium ei mõista E. Košljakovi õigeks ei KarS § 256 lg 1 järgi, kuna tema poolt KTÜ loomine tingib sellesama paragrahvi järgi süüdimõistmise. Teiseks, kohtukolleegium ei pea õigeks mõista E. Košljakovi õigeks ka konkreetses osateos e KarS § 256 lg 1 järgi ettenähtud KTÜ juhtimises. Nimelt leidis kohtukolleegium, et temale etteheidetud tegevus on leidnud tõendamist ja tegemist on pelgalt ebaõige karistusõigusliku hinnanguga. Seejuures hõlmab KarS § 256 lg 1 järgi süüdimõistmine nii selles paragrahvis ettenähtud KTÜ loomist, kui ka pärast KTÜ loomist selle liikmeks olekut, mis eraldi kvalifitseerimist KarS § 255 järgi ei vaja, kuid, mida nagu kohtukolleegium eelnevalt juba märkis, arvestatakse karistuse mõistmisel. Kolmandaks, KrMS § 340 lg 2 p-d 1,2 annavad ringkonnakohtule aluse jätta karistus muutmata ka siis, kui oma otsusega mõistab süüdistatava õigeks osades kuritegudes või tunnistab süüdistatava süüdi kergemas kuriteos. Ehk siis, kohtukolleegium peab õigeks karistada O. Martovoid ja E. Košljakovi ühesuguste karistustega ning leiab, et 9 aastase vangistuse suurendamiseks alust ei ole. Samas, arvestades, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse O. Martovoi ja E. Košljakovile mõistetud karistusmäära vähendamiseks ja seda, et mõistetud karistus jääb alla sanktsiooni keskmäära, ei ole ka alust karistuse kergendamiseks. Mis puudutab liitkaristusi, siis kohtukolleegiumi seisukoht on järgmine. Esiteks leiab prokurör, et O. Martovoi, kellele on mõistetud kaks üksikkaristust – KarS § 256 lg 1 järgi ja § 375 lg 1 järgi, tuleks liitkaristus mõista raskeima suurendamise teel. Apellatsiooni taotluse kohaselt peaks liitkaristus olema piltlikult selline, et see oleks nende kahe eriosa paragarahvi järgi mõistetud üksikkaristuste summa ja KarS § 121 lg 1 järgi taotletud 6 kuud neelduks selles karistuses. Praegusel juhul tunnistab kohtukolleegium maakohtu poolt O. Martovoi õigeksmõistmist KarS § 121 lg 1 järgi ja ka mõistetud üksikkaristuste adekvaatsust. Seega tuleks otsustada, kas prokuröri apellatsioonis esitatud taotluse mõtte kohaselt oleks põhjendatud ja õiglane liita suures osas või täielikult üksikkaristused. Kohtukolleegiumi hinnangul peaks siiski nendel juhtudel, kui tegemist on grupiliste kuritegudega ja süüdi mõistetakse mitu isikut, olema nendele mõistetud karistuste individualiseerimine läbinähtav, et ei tekiks kohtuotsuse lugejale, olgu see siis menetlusubjekt või kõrvaltvaataja, et karistusi mõistetakse suvalise aritmeetilise tehte alusel. Praegusel juhul võrdleks kohtukolleegium prokuröri apellatsioonis esitatud O. Martovoi liitkaristust puudutavat taotlust arutades seda A. Karpovi liitkaristuse moodustamisega. Mõlemad on mõistetud süüdi nii kuritegeliku ühendusega seotud kuriteos, O. Martovoi looja ja juhina, A. Karpov liikmena. See erinevus, et üks on juht ja teine liige, väljendub ka väga ilmekalt neile mõistetud

üksikkaristuses selle kuriteo eest – juhile 9 aastat, liikmele 5 aastat. Teiseks on mõlemad mõistetud süüdi KarS § 375 lg 1 järgi kaastäideviijatena. Arvestades kummagi osatähtsust selles grupis e teopanust, on ka selle paragrahvi järgi mõistetud karistusi individualiseeritud – O. Martovoi 2 aastat, A. Karpov 1 aasta ja 6 kuud. Kohtukolleegiumi hinnangul on üksikkaristuste selline diferentseeritud mõistmine igati põhjendatud ja õiglane. See, mis aga prokuröri apellatsioonist edasi välja joonistub, on kohtukolleegiumile juba vastuvõetamatu ja on pigem meelevaldne seisukoht. Nimelt, A. Karpovi puhul tunnistab prokurör karistuste katmise põhimõtet, kuid O. Martovoi puhul see prokurörile vastuvõetav ei ole. On arusaadav, miks prokurör ei taotle sarnast liitmistehnikat kohaldada A. Karpovi suhtes, sest kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi välistaks see võimaluse jaatada tingimusliku karistuse põhjendatust, mida prokurör praegusel juhul jaatab. Kuigi tuleb tunnistada sedagi, et tegelikult ei vasta kohtupraktikale ja Riigikohtu seisukohtadele ka selline karistus, kus katseaeg võrdub mõistetud (ei arvestata ärakandmisele kuuluvat vangistuse määra) vangistuse määraga. Samas ei ole prokurör esitanud mingeid põhjendusi ja sellises olukorras ei saagi neid olla, miks peaks liitkaristuste mõistmine olema neile kahele isikule sedavõrd erinev. Ehk siis jaatades A. Karpovile mõistetud liitkaristuse moodustumise põhimõtet, peaks prokurör olema võimeline tihi ära andma ka O. Martovoi liitkaristuse samadel alustel mõistmisel. Muuhulgas tuleb rõhutada, et O. Martovoile liitkaristuse mõistmisel ei ole materiaalõiguse norme rikutud, mis aga tähendab seda, et maakohtu poolt on mõistetud liitkaristus on seaduslik ning selle tühistamiseks peavad esinema väga veenvad asjaolud. Erinevalt O. Martovoile ja A. Karpovile moodustatud liitkaristusest e karistuste katmise printsiibist, on T. Solomatovile liitkaristuse mõistmisel suurendanud raskeimat karistust ja seda 1 aasta võrra. Seadus selles osas mingeid ettekirjutusi ei tee ja see ongi maakohtu kaalutlusruum. Riigikohus on oma otsuses 1-19-4150 selgitanud, et karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. septembri 2020. a otsus nr 5-20-5/10, p 19). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. Ringkonnakohus omalt poolt lisab, et ka liitkaristuse moodustamise põhimõtteid on sisuliselt kolm – kas loetakse kergem kaetuks raskeimaga, kas mõistetakse üksikkaristuse summa (kui see ei ületa seaduses lubatud ülemmäära) ja kolmandaks on nö osaline karistuste liitmine, kus minimaalseim liidetav on üks kuu ja maksimaalsem üks kuu vähem, kui üksikkaristuste summa (jällegi tuleb arvestada seaduses lubatud ülemmääraga). Praegusel juhul on T. Solomatovile liidetud vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud raskeimale karistusele e 5 aastale 1 aasta, prokurör arvab, et liitma peaks 3 aastat. Seega vaidlust ei ole selles, et maakohus ei ole materiaalõigust rikkunud T. Solomatovile KarS § 64 lg 1 alusel karistust mõistes. Prokurör on nõustunud üksikkaristustega, millistes enamus e neljast kolm on mõistetud alla sanktsiooni keskmäära ja üks keskmääras. Kuna seadusliku liitkaristuse tühistamiseks kohtukolleegiumi hinnangul alus puudub ja ainuüksi seetõttu, et prokurörile ei tundu see karistus õiglane, ei saa kohtukolleegium maakohtu poolt mõistetud seaduslikku liitkaristust tühistada. Ehk siis, kui kõigi

üksikkaristuste mõistmisel on arvestatud juba süü suurust (sh kuriteo tehiolusid) ja isikut ja nendele ei ole apellatsioonis prokuröri poolt etteheiteid tehtud siis ei saa kohtukolleegium midagi ette heita ka maakohtule, kes on mõistnud liitkaristuse raskema üksikkaristuse osalise suurendamise teel. Muuhulgas on prokurör oma apellatsioonis märkinud, et T. Solomatovile liitkaristuse moodustamise käik ei ole kohtuotsuses õige. Prokurör on seisukohal, et kuna katseajal on toime pandud KarS § 255 lg 1 kuritegu, siis liitmine eelneva karistusega tuleb teha enne, kui mõista lõplik karistus KarS § 64 lg 1 alusel. Kohtukolleegium selle etteheitega ei nõustu. Liitkaristuse moodustamise juures ei kehti põhimõte „ miks teha lihtsamalt, kui saab palju keerulisemalt“. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et olukorras, kus liidetavad jäävad samaks ja sellega on prokurör nõustunud, ei muutu nende liidetavate summa ja seda olenemata, millises järjekorras need liidetavad liitmistehtes paigutada. Teiseks, kohtukolleegium on veendunud, et KarS § 64 lg 1 mõte on siiski liitkaristuse moodustamine üksikkaristuste liitmise teel. Prokuröri poolt väljapakutud olukord eirab seda seaduseandja tahet ja kohtukolleegium möönab, et võib esineda olukordi, kuid siiski väga erandlikult, et liidetavaks osutub ka juba sama otsusega moodustatud liitkaristus ja see peaks olema väga põhjendatud alus, mitte, et menetlejale on nii kergem või meeldivam. Kolmandaks, ja mis kõige olulisem, on aga see, et maakohus on kohtukolleegiumi arvates toiminud liitkaristust T. Solomatovile mõistes ka seaduse mõttest tulenevalt ainuõigel viisil. T. Solomatovile eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg kestis kuni 29.aprillini 2017. Temale etteheidetavad kuriteod on toime pandud – 1) kuritegeliku ühenduse liikmeks olemine, mis on vältav kuritegu ja liikmelisuse seisund kestis süüdistuse kohaselt vähemalt 2016 aasta septembrist ja lõppes seoses vahistamisega 20. märtsil 2018. Seega on vältav seisund kestnud ka katseajal kuigi lõppes pärast katseaega. 2) selge on see, et KarS § 345 etteheidetav kuritegu on toime pandud pärast 29. aprilli 2017 e peale määratud katseaega 3) kahe ülejäänud kuriteo e KarS § 420 ja 184 järgi etteheidetavate kuritegude aeg on samuti määratletud süüdistuses ajavahemikena ja need ei anna ühest vastust küsimusele, kas need on toime pandud katseajal või hiljem. Prokuröri taotlusest võib järeldada, et ta on süüdistatava kasuks lugenud need toimepanduks pärast katseaega. Kohtukolleegiumi hingul on oluline vaidlusaluse küsimuse lahendamisel vaid fakt, et KarS § 255 lg 1 järgi etteheidetav kuritegu jääb katseaja raamidesse ja see on piisav mõista liitkaristus selliselt, nagu seda on teinud maakohus. KarS § 65 lg 2 kohaselt liidetakse liitkaristus nimetatud sätte kohaselt siis, kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo. Tingimuslik vangistus on täielikult ära kantud vaid siis, kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud. Vaid sel juhul ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Praegusel juhul on kohtuotsusega tuvastatud, et T.Solomatov on katseaja tingimusi rikkunud. Olenemata, et katseaja tingimuste rikkumiseks kvalifitseerub temale etteheidetavatest kuritegudest vaid üks kuritegu, on see aluseks eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramiseks ja väiteks, et ülejäänud kuriteod on toime pandud samuti ajal, kui temale eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ei ole täielikult ära kantud. Eeltoodud põhjendusi arvestades jätab kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni rahuldamata.

Süüdistatav T. Solomatov leiab, et temale on kohus mõistnud üksikkuritegude eest ülemäära ranged karistused ja ei ole arvestanud nende kuritegude tehiolusid, mis apellandi arvates kergendavad tema süüd. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Maakohus on oma otsuses põhjendanud karistuse mõistmist T. Solomatovile. Karistus on mõistetud vastavalt tuvastatud süü suurusele ja T. Solomatovi isikule. Arvestades vaidlusaluste sanktsioonide karistusraamistikke, ei saa rääkida ülemäära rangest karistamisest. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu seisukohale, mis on väljendatud Riigikohtu otsuses 1-19-4150. Riigikohus on märkinud, et arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. septembri 2020. a otsus nr 5-20-5/10, p 19). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Riigikohus toob otsuses ka näited, mida senises kohtupraktikas on käsitatud kaalutlusveana karistuse mõistmisel. Loetelu on pikk, kuid asjaolu, et karistus ei meeldi selle adressaadile või tema kaitsjale, sellesse loetellu ei kuulu. Selliseid asjaolusid, mis annaks aluse maakohtu poolt T. Solomatovile mõistetud üksikkaristuste revideerimiseks kergendamise suunas, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Ka ei ole kohtukolleegium tuvastanud asjaolusid, mis annaks aluse vähendada süüdistatavatele mõistetud karistust. Kohtukolleegium peab vajalikuks täpsustada maakohtu otsust A. Tartu karistuse kandmise aja alguse osas. A. Tartu ei olnud selles kriminaalasjas vahi all ja tema suhtes oli kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Maakohus mõistis A.Tartule reaalse vangistuse, kuid kohtuotsuses puudub seisukoht karistuse kandmise aja alguse osas. Ringkonnakohtu istungi ajaks viibis A. Tartu juba vahi all. Vahepeal e pärast käesolevas kriminaalasjas maakohtu otsuse resolutsiooni kuulutamist ja enne apellatsioonimenetluse algust hakkas A.Tartu kandma temale Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas 1-18-5815 mõistetud 14 aastast vangistust, mis jõustus Riigikohtu otsusega 25.novembrist 2020. Ka selles kriminaalasjas ei olnud A. Tartu suhtes tõkendina kohaldatud vahistamist ja ta oli allkirja vastu vabaduses. Maakohus otsustas selles kriminaalasjas, et KarS § 68 lg 1 alusel arvestada A. Tartu karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 29 päeva (7. mai 2018- 4. juuni 2018) ning lugeda

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 13 aastat 11 kuud ja 1 päev vangistust. Selles kriminaalasjas on KIS-s menetluses numbri all 1-18-5815/413s vanglast saadetud teatis, et süüdimõistetu A.Tartu, saabus 28. detsembril 2020 Tallinna Vanglasse karistust kandma. See kuupäev on ka vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse kandmise aja alguseks. Selles osas täpsustab kohtukolleegium maakohtu otsust. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada omalt poolt, et KarS § 65 lg 1 sõnastusest nähtub otseselt, et liidetavateks sellel alusel liitkaristuse moodustamisel on kahe erineva kohtuotsusega mõistetud karistused, mitte nende ära kandmata osad. Kui süüdistatav on kohtueelses menetluses olnud vahepeal vahi all (kas ühes või mõlemas kriminaalasjas), siis need ajavahemikud arvestatakse maha liitkaristusest. Ehk siis A. Tartu puhul pidanuks olema liitkaristus 14 aastat ja sellest loetakse kantuks eelmise kohtuotsusega kantuks loetud 29 päeva. Maakohus on aga mõistnud liitkaristuse, mis vastab eelmise kohtuotsuse ära kandmata karistuse osale. Kuna see aga A. Tartu olukorda kuidagi ei raskenda, siis kohtukolleegium selles osas maakohtu otsust ümber tegema ei hakka, kuid kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil pidas ringkonnakohus vajalikuks eeltoodule tähelepanu juhtida. Vara konfiskeerimine Esmalt käsitleb ringkonnakohus kaitsjate K. Nersesjani, S. Reinsaare ja kolmanda isiku esindaja R. Paasi apellatsioonide väiteid süüdistatavate ja kolmandate isikute varalist seisundit iseloomustavate andmete vaatlusprotokollide kohta (16. aprilli 2018, 8. mai 2018, 17. juuli 2018 vaatlusprotokollid; prokuröri tõendid, X kd, tl 1-7; tl 86-92). Kõnealused vaatlusprotokollid esitas prokurör 6., 7. ja 12 novembri 2019 maakohtu istungitel. Neist võtsid osa advokaadid K. Nersesjan ja R. Paas. Kaitsja S. Reinsaar lülitus kriminaalasja apellatsioonimenetluses. Maakohtu istungitel ei olnud ühelgi kohtumenetluse poolel kõnealuste vaatlusprotokollide tõendina vastuvõtmise osas vastuväiteid. Pigem nähtub kaitsjate seisukohtadest, et nad palusid hinnata maakohtul neid protokolle tähelepanelikkusega. Apellatsiooonimenetluses leiavad aga maakohtu menetluses osalenud advokaadid ja uus kaitsja, et tegu on lubamatute tõenditega. Ringkonnakohtu hinnangul on apellantide seisukoht kujunenud mitte seetõttu, et vahepeal ilmnes asjaolu, mis muudab kõnealused protokollid tõenditena kõlbmatuteks, vaid põhjusel, et kohus tegi nendele tuginevalt süüdistatavate ja kolmandate isikute suhtes ebasoodsad otsustused, s.o konfiskeeris neilt vara. Apellandid leiavad, et kõnealuste vaatlusprotokollide puhul on tegu menetleja arvamusega, neis puuduvad algandmed, järeldused on kontrollimatud, varalist seisundit tuleb hinnata eriteadmiste ja vastava metoodika alusel. Need apellatsioonide väited on ringkonnakohtu hinnangul otsitud ja ainetud. Kõnealuste vaatlusprotokollide puhul tulenevad neile seadusest kehtivad nõuded KrMS §-dest 86, 87 ja 146. Kuigi eelviidatud apellatsioonides on põhjalikult kirjeldatud, miks ei tohiks neid vaatlusprotokolle tõenditena arvestada, ei ole üheski apellatsioonis viidatud, et mõni kõnealustest protokollidest ei vasta KrMS §-de 86, 87, 146 nõuetele. Nimetatud vaatlusprotokollid kajastavad uurimistoimingut, mille sisuks oli süüdistatavate ja kolmandate isikute varalist seisundit iseloomustavate dokumentide vaatlus. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on uurimistoimingu protokoll kriminaalmenetluses lubatavaks tõendiks. Kõnealustes vaatlusprotokollides on selgelt tuvastatav, mis algandmetele need tuginevad. Kõik algandmed on vaatlusprotokollides ära nimetatud.

17.juulil 2018 koostati täiendav vaatlusprotokoll, milles arvestati juurde kolmanda isiku Q 7. mai 2018 ülekuulamise protokoll, tunnistajate T2, A2, B2, J2 ülekuulamise protokollid. Nende alusel loeti Q legaalsete tulude hulka ka 2015. a-l eraisikutelt saadud laen 72 000 eurot. O. Martovoi kaitsja K. Nersesjani apellatsiooni väited, et algandmed puuduvad või on kontrollimatud, on seega ainetud. 8. mai 2018 vaatlusprotokollis on vaadeldud E. Košljakovi ja A2 varalise seisu andmeid. Siingi on aluseks kinnistusraamatu, liiklus- ja äriregistri andmed, kinnistute, sõidukite müügilepingud, pankade (Swedbank AS, Coop Pank AS) arvelduskontode väljavõtted, Maksu- ja Tolliameti andmed. Kogutud andmed on taas süstematiseeritud. Analoogselt O. Martovoi ja Q protokollidega, on nimetatud konkreetse isiku kinnisasjad, sõidukid, osalused äriühingutes, maksustatud tulu, kui palju on arvelduskontole ja millal laekunud töötasu, kui palju on toimunud teadmata päritolu ülekandeid, seejuures sularaha sissemakseid jms. Apellatsioonidest tuleneb sisuliselt, et peamine, millega apellandid ei nõustu, on kõnealuste protokollide lõpus asuvad väited süüdistatavate ja kolmandate isikute elatustasemetes esinenud erisustest. See asjaolu ei muuda vaatlusprotokolle tõenditena lubamatuteks. Elatustaseme erisus ei ole väljendatud menetleja arvamusena, vaid see on tuvastatav lihtsate arvutustehete alusel, vastavad tehtedki on protokollis ära toodud. Ringkonnakohtu hinnangul ei eelda nende andmete mõistmine eriteadmisi ega vaja metoodikat. Legaalsete tuludena on arvestatud isikute erinevaid toetusi, pensioneid, Maksu- ja Tolliametis deklareeritud tulu, töötasu (välja arvatud E. Košljakovi laekumised Kesk-Ameerika, Poola, Küprose äriühingutelt ja arvelduskontodelt), müügilepingutest saadud raha, samuti laene, kui need on tõendatud. Teadmata päritolu tuludena, mida pole arvestatud legaalseks tuluks, on olnud olulisel määral sularahatehingud, suuremate summade panemine arvele, tasumised sularahaga. O. Martovoi puhul olid tema legaalsed tulud perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 20. märts 2018 kokku 7321,01 eurot, kuid tema tegelikud kulutused (s.o kui palju suurenesid teadaolevad varad ja väljaminekud) 19 436,84 eurot. See tähendab,

et O. Martovoil ei jätkunud legaalseid vahendeid, et suurendada vara ja teha kulutusi 12 115,83 euro võrra. Q puhul olid samal perioodil tema legaalsed sissetulekud 130 059,14 eurot, kuid kulutused 158 257,34 eurot, erisus 28 198,20 eurot. E. Košljakovi legaalsed tulud olid perioodil 1. jaanuar 2014 kuni 23. aprill 2018 kokku 8602,47 eurot, varade suurenemine ja kulutused oli 249 737,28 eurot, erisus 241 134,81 eurot. Tema leibkonda kuulunud A2-l olid legaalsed tulud samal perioodil 14 914,95 eurot, tegelikud kulutused 70 597,43 eurot, vahe 55 682,48 eurot. T. Solomatovi 23. märtsi 2018 varalise seisundi andmete vaatlusprotokollis on arvesse võetud T. Solomatovi ja kaitsja U. Simoni väiteid temal esinenud ametlikust sissetulekust äriühingult K OÜ. Neid väiteid kajastab ringkonnakohus üksikasjalikumalt edasiselt, kuid siinkohal tõdeb kohtukolleegium, et vaatlusprotokollis kajastatud andmetest nähtub, et hoolimata nimetatud tuludest, ei ole nendega selgitatavad T. Solomatovi poolt tehtud suured sularahakulutused, tema juurest leitud suuremad summad sulaha. Temal esines nõnda perioodil 1. jaanuar 2014 – 20. märts 2018 elatustaseme erisus 12 929,35 eurot. Kõikide vaatlusprotokollides kajastatud isikute sissetulekud, väljaminekud, varad esinemine on esitatud ajaliselt ja summaliselt määratletult. Seega apellatsioonide etteheited kõnealustes protokollides käsitletud andmete kontrollitavuse, jälgitavuse, arusaadavuse kohta ei ole põhjendatud. Seonduvalt apellatsioonides esitatud väidetega, et laiendatud konfiskeerimise eeldused ei ole süüdistatavate O. Martovoi, E. Košljakovi, T. Solomatovi ja kolmanda isiku Q vara konfiskeerimisel täidetud, märgib ringkonnakohus järgmist. Süüdistatava O. Martovoi ja kolmanda isiku Q puhul võimaldab laiendatud konfiskeerimise sätteid kohaldada asjaolu, et O. Martovoi on süüdi mõistetud KarS § 256 lg 1 järgi, misõttu KarS § 832 alusel laiendatud konfiskeerimise võimalus tuleneb KarS § 256 lg 2 p-st 2. Süüdistatavad E. Košljakov ja T. Solomatov on mõistetud süüdi KarS § 255 lg 1 järgi, mis annab aluse nende vara laiendatud konfiskeerimiseks KarS § 255 lg 2 p 1 kohaselt. Järgnev eeldus vara laiendatud konfiskeerimiseks on süüdistatavate puhul neil tuvastatav elatustaseme erisus. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse (RKKKm 3-1-1-10-16, p 44). Süüdistatava E. Košljakovi kaitsja S. Reinsaar leiab, et kriminaalasjas on kolmandale isikule pandud põhjendamatud kohustused enda vara kuuluvuse ja selle legaalse päritolu tõendamisel. Vastuseks märgib ringkonnakohus, et kriminaalasjas ei ole konfiskeeritud kolmanda isiku A2 vara, pole ka väidetud, et A2 omandas vara E. Košljakovi arvel. Maakohtus andis A2 ise ütlusi, et ta moodustab juba aastast 2010 E. Košljakoviga ühe leibkonna. Ühtlasi kinnitas A2 maakohtus, et kriminaalasjas ära võetud ja hiljem maakohtu otsusega konfiskeeritud asjad on ostnud E. Košljakov enda raha eest või on need tema omandis. Arvestades, et kriminaalasjas ei ole konfiskeeritud kolmanda isiku A2 vara, ta pole ka ise seda väitnud, siis jäävad ainetuteks apellatsiooni etteheited nagu on kolmandale isikule pandud kriminaalasjas lubamatult kohustused tõendada enda vara kuuluvust.

Ringkonnakohtule ei nähtu samuti kriminaalasja materjalide hulgas olevatest registriandmetest ega muudest tõenditest, et maakohus konfiskeerinuks ekslikult A2 vara. Seega, apellatsiooni viited sellele nagu oleks konfiskeeritud A2 vara, on ainetud. Kuivõrd konfiskeeriti süüdistatava E. Košljakovi vara, on olnud tema ülesanne tõendada, et temal kriminaalmenetluses tuvastatud elatustaseme erisus on kaetav tema legaalsete tuludega. Näiteks pärinevad need töötasust või leibkonda kuulunud A2 legaalsetest allikatest. E. Košljakovi varalise seisundi kohta andmete kogumisel on olnud vajalik tema tulude-kulude analüüsiks arvestada juurde A2 varalise seisundi andmeid, kuivõrd ühe leibkonnana nad jagasid kulusid-tulusid. Apellatsioonimenetluses on ainsaks kolmandaks isikuks, kelle suhtes maakohus tegi konfiskeerimisotsustuse, mida on apellatsioonimenetluses ka vaidlustatud, Q. Nimelt, tema puhul konfiskeeris kohus laiendatud konfiskeerimise sätete alusel sõiduauto BMW, kui O. Martovoi eeldusliku kriminaaltulu arvelt omandatu (KarS § 832 lg 2 p 1). Maakohtu otsusega konfiskeeriti ka kolmanda isiku W vara, kuid tema osas ei ole maakohtu otsust apelleeritud. Seda, et kolmas isik omandas KarS § 83 2 lg 2 tähenduses vara täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt, peab üldises korras tõendama prokuratuur (RKKKm 3-1-1-10-16, p 35). Ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 83 2 lg-s 2 sätestatud eeldustele. Ehkki KarS §-st 832 ei tulene kolmanda isiku kohustust tõendada, et ta ei omandanud vara toimepanija arvel, ei muuda see tõendamiskoormuse üldisest jaotusest tulenevat põhimõtet, mille kohaselt peab isik üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-133-13, p 23). Samuti tuleb tõendamiskoormise jaotumisel arvestada negatiivsete asjaolude tõendamise eripära (vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-10, p 8.4; RKKKm 3-1-1-10-16, p 37). Arutataval juhul, kui on piisava usutavusega ära põhjendatud asjaolud, mis annavad alust arvata, et Q omandas sõiduauto BMW O. Martovoi arvel, tuli kolmandal isikul oma väidet sõiduki soetamiseks kasutatud muudest vahenditest usutavalt põhjendada. Samas on Riigikohus selgitanud sedagi, et kui prokuratuur on tõendanud süüdistatava kuriteo, KarS § 832 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud, siis on kolmandal isikul õigus ja kohustus, võimalusel toimepanija kaasabil, tõendada, et talle kuuluv eelduslikult kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara on tegelikult omandatud seaduslikult (RKKKm 3-1-1-10-16, p 48). Kolmanda isiku esindaja apellatsiooni vastavaid väiteid sõiduauto BMW soetamise kohta seaduslikest vahenditest käsitleb ringkonnakohus otsuse edasises osas. Nagu kinnitavad apellatsioonide väited, on süüdistatavad O. Martovoi, E. Košljakov ja kolmas isik Q esitanud hulgaliselt väiteid ja tõendeid, selgitamaks ringkonnakohtule enda vara legaalset päritolu. Vastuseks kaitsja S. Reinsaare apellatsiooni väidetele märgib ringkonnakohus siinjuures, et süüdistavatele ja kolmandatele isikutele ei heideta ette ja nende vara ei konfiskeerita üksnes põhjusel, et nad on teinud tehinguid sularahaga. Süüdistuses kirjeldatud kuritegeliku ühenduse liikmetel ja nendega ühes leibkonnas olnud isikutel on olnud kalduvus teha pikema aja jooksul märkimisväärses ulatuses sularahatehinguid mitte üksnes Venemaal, vaid ka Eestis. Seejuures Eesti Vabariigi residentidena ei ole nad kunagi niisuguseid tulusid deklareerinud, olles selleks tulumaksuseaduse § 2 lg 1, § 12 lg 1 p-de 1,2, § 44 lg 1 järgi kohustatud.

Süüdistatavate harjumus toimetada pikema aja jooksul märkimisväärsete sularahasummadega on selliselt seostatav nende kriminaalse elustiili, selle kaudu teenitava kriminaalse tuluga. Väited, et tegelikus elus inimesed ei deklareerigi kõiki tulusid, ei ole eeltoodud asjaoludel tõsiseltvõetavad. Peamiselt on süüdistatavad O. Martovoi ja E. Košljakov need, kes väidavad, et on saanud aastate jooksul välismaalt märkimisväärset legaalset tulu, mis on jõudnud nendeni sularahas. Jutt ei ole marginaalsetest rahasummadest, mis võisid jääda mõnel juhul deklareerimata. Kriminaalmenetluslik kogemus võimaldab väita, et pikema aja jooksul oma tegelikke elatusallikaid maksuametile mitteavaldavad isikud toimetavadki nii selliselt, et varjata oma kriminaalselt teenitud tulu ebaseaduslikku päritolu. Arvestades E. Košljakovile ja O. Martovoile esitatud süüdistusi, siis on eelkirjeldatud viisil sularahatehingute eelistamine koguni osa kuritegeliku ühenduse konspiratsioonilisest toimimisviisist ehk see on iseloomulik neile etteheidetavate kuritegude olemust arvestades. Elatustaseme erisust hinnatakse süüdistatavate ja nendega ühes leibkonnas olnud isikute puhul põhjusel, et süüdistatavad on pannud koos pikema aja jooksul toime kuritegusid varalise kasu saamiseks ning seadus võimaldab neile etteheidetavate kuritegude puhul laiendatud konfiskeerimist. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt on just seesugune elatustaseme erisus asjaoluks, mis viitab isiku eelduslikule kriminaaltulule ehk laiendatud konfiskeerimise sätete alusel konfiskeeritavale varale. Selle vältimiseks tuli süüdistatavatel ja kolmandatel isikutel tõendada enda sissetulekute, saadud vara päritolu legaalsust. Apellandid on seda püüdnud teha ja ringkonnakohus järgnevalt hindabki, kas need apellatsioonide argumendid on piisavad. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonide väiteid O. Martovoi ja kolmanda isiku Q varalise seisundi kohta, seejärel E. Košljakovi kaitsja apellatsiooni väiteid E. Košljakovi ja tema leibkonda kuulunud A2 varalise seisundi kohta. Viimaseks käsitleb ringkonnakohus T. Solomatovi ja tema kaitsja U. Simoni apellatsioonide väiteid T. Solomatovi varalise seisundi kohta. Süüdistatav O. Martovoi ja kolmas isik Q Maakohus on otsuses väljendanud selgelt seisukohta, et korter (XXX), millele seati kohtulik hüpoteek, mida kohus vähendas summani 21 000 euroni, kuulub kolmandale isikule Q-le. Apellatsioonimenetluses ei ole selles vaidlust. Ühtlasi on kohus sedastanud otsuse lk-l 74, et kõnealune korter ei ole seostatav kriminaaltuluga, tegu on Q legaalse varaga. Selleski pole apellatsioonimenetluses vaidlust. Kohus tuvastas, et Q-l ja O. Martovoil esines ühe leibkonnana eelduslikku kriminaaltulu ca 40 000 eurot, mis on ära tarvitatud. Kohus mõistis asenduskonfiskeerimise sätete alusel välja rahasumma ainult O. Martovoilt. Asenduskonfiskeerimise nõuet Q suhtes maakohtu otsusest ei tulene. Seda ei ole taotlenud apellatsioonimenetluses ka prokurör. O. Martovoi suhtes oleva rahalise nõude täitmise tagamiseks jäi maakohtu otsusega aga kehtima kohtulik hüpoteek kolmanda isiku legaalsele varale. Kuigi asenduskonfiskeerimise nõude tagamiseks kehtib kolmanda isiku varale tagamisabinõu, siis ei ole tema maakohtu otsuse alusel selle nõude, mida on tagatud, adressaat. Seega juhul, kui O. Martovoi ei täida asenduskonfiskeerimise nõuet, võidakse maakohtu otsuse alusel täitemenetluses müüa kolmanda isiku legaalne vara. KrMS § 1414 lg 3 esimene lause sätestab, et varalist nõuet tagava abinõu valikul tuleb arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kolmandat isikut üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada põhjendatuks. Kolmanda isiku legaalset päritolu kinnisasja suhtes

kohtuliku hüpoteegi seadmine selleks, et tagada üksnes süüdistatava suhtes olevat asenduskonfiskeerimise nõuet, on kinnisasja omanikku põhjendamatult koormav. TsMS § 378 lg 1 nimetab kohtulikku hüpoteeki samuti kui tagamisabinõu, mida on võimalik seada kostja kinnisasjale. Nii ei ole põhjendatud jätta kehtima kolmanda isiku varale seatud kohtulikku hüpoteeki. Kolmanda isiku kinnistu tuleb hüpoteegi alt vabastada, kinnistusraamatust see kustutada, maakohtu otsus selles osas tühistada, kolmanda isiku Q esindaja apellatsiooni vastav taotlus rahuldada. Apellatsioonimenetluses on vaidlus selles, kes kuulub O. Martovoi ja Q-ga ühte leibkonda. Kriminaalasjas on neid käsitletud ühe leibkonnana. Maakohtus väitis Q, et kuulus ühte leibkonda ema Ž, kahe lapsega, mitte O. Martovoiga. Ringkonnakohus peab põhjendatuks lugeda O. Martovoid ja Q ühte leibkonda kuuluvaks. Vaidlust ei ole selles, et nad elasid ühes elukohas. Q kinnitas maakohtus, et tal oli juurdepääs O. Martovoi arvelduskontole, ta võttis sealt raha. Tema ja O. Martovoi kinnitasid, et nende ühiskasutuses oli sõiduauto BMW, mille maakohus konfiskeeris. O. Martovoi arvelduskonto väljavõtetest nähtub, et tema tasus ühise elukohaga seotud kommunaalarveid. Q esindaja R. Paas väidab apellatsioonis jätkuvalt, et Q sissetulekute puhul tuleb arvestada, et ta sai olulises osas legaalset tulu ema Ž-lt. Ringkonnakohus leiab, et Q varalise seisundi hindamisel on põhjust arvestada juurde Ž-ga seotud andmeid, mille maakohus jättis tähelepanuta või seostas ainult 2015. a toimunud laenu võtmise, korteri ostuga. Maakohtus andis Q ütlusi, et ema elas kuni 2017. a, 2015. a kolis ta emaga ühte kortermajja, tema aitamiseks, Ž tervis oli halvenenud. Samuti andis kolmas isik maakohtus ütlusi, et sai Ž-lt vaatlusalusel perioodil märkimisväärset tulu: ema müüs 2014. a korteri 48 900 euro eest, 2016. a müüs ta ise volituse alusel ema maatüki 45 000 euro eest, võttis sellest saadud raha ema kontolt sularahas välja. Oma sõnade kinnituseks esitati maakohtu menetluses kolmanda isiku poolt järgmised tõendid. Perekonnaseisuameti tõend kinnitab, et Ž suri 2. juunil 2017 (kaitsjate tõendid II, tl 85).

ringkonnakohtu menetluses. Nõupidamistoas märkas ringkonnakohus, et tegelikkuses need olid registreeritud üksnes maakohtu menetluses apellatsiooni juurde. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd need seonduvad otseselt eelnevalt käsitletud oluliste asjaoludega, millele oli viiteid maakohtu menetluses, on põhjendatud neid arvestada (kohtutoimik, V kd, tl 27-52). Ž arvelduskontode asjaolud kinnitavad maakohtus esitatud ja uuritud tõenditest nähtuvat: ajapikku võeti Ž kontolt suuremas summas sularahasummad pärast kinnistute müüki välja, sh võttis Q raha välja volituse alusel. Vaatlusprotokollides oli Q legaalsete tulude ja tegelike kulutuste vaheks aastatel 20152018 kokku 28 198,20 eurot. Arvestades, et Q sissetulekute hulka on põhjust arvata muu hulgas ka 2016. a Ž kinnistu müügist saadud 45 000 eurot, siis katab juba see tulu eelpoolmärgitud Q elatustaseme erisuse. Eelnev tähendab, et varalise seisundi vaatlusprotokollides arvestatud Q elatustaseme erisust puudutavad andmed tuleb jätta kõrvale ehk piirduda tuleb ainult O. Martovoil esinenud elatustaseme erisusega. Vaatlusprotokollide kohaselt esines O. Martovoil perioodil 1. jaanuar 2015-20. märts 2018 elatustaseme erinevus 12 115,83 eurot. O. Martovoi on maakohtus ja apellatsioonimenetluses selgitanud erisust sellega, et tema elatus invaliidsuspensionist, lisaks sai Venemaalt sularahas laenusid, mis olid tema legaalseteks tuludeks. Viimatimärgitu kohta andis 21. novembril 2019 maakohtus ütlusi tunnistaja O, et 2013. a pöördus O. Martovoi tema poole, soovis raha äri jaoks, O andis laenu 25 000 eurot. Kuigi ta ei ole raha siiani tagasi saanud, andis ta 2 aastat hiljem 29 000 eurot laenu. Sedagi raha pidi O. Martovoi kasutama äritegevuses. Laenu andmist kirjalikult ei vormistatud ja laenu tagastamise tähtajas kokku ei lepitud. Ringkonnakohus leiab, et need selgitused O. Martovoi teadmata päritolu sissetulekute kohta ei ole usutavad. On vähetõenäoline, et nii märkimisväärseid rahasummasid antakse laenuks nõnda kergekäeliselt: laenu andmist ei dokumenteerita, tagastamise tähtajas kokku ei lepita, olukorras, kus võlausaldaja pole aastate jooksul võlgnikult sentigi saanud, annab ta uuesti ja veelgi suuremas ulatuses samavõrd ebakindlatel tingimustel laenu. Niisugune käitumine eeldab võlausaldajalt haruldast usaldust või koguni ennastohverdavat suuremeelsust. Ringkonnakohtul ei ole tõsiseltvõetavat põhjust seda O. Martovoi ja O puhul eeldada. Puuduvad objektiivsed andmed sellestki, et laenuna saadud raha kasutati investeeringutena siinses majandustegevuses. O. Martovoi invaliidsuspensionit on arvestatud tema varalise seisundi hindamisel ja see ei võimalda selgitada erisust tema elatustasemes. Kuna O. Martovoi on tänaseks teadmata päritolu sissetulekud ära tarvitanud, on põhjendatud maakohtu otsustus kohaldada tema suhtes asenduskonfiskeerimise sätteid. Kuna maakohus mõistis asenduskonfiskeerimise korras O. Martovoilt välja 21 000 eurot, mis ületab temal tuvastatavat eelduslikku kriminaaltulu, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsustuse selles osas, vähendab O. Martovoilt asenduskonfiskeerimise korras väljamõistetava rahalise hüvitise summa temal esinenud eeldusliku kriminaaltulu summani, millest on maha arvestatud temalt ja kolmandalt isikult apellatsioonimenetluses konfiskeeritavate asjade väärtus. See tähendab, et konfiskeerimise asendamisena mõistab ringkonnakohus O. Martovoilt välja 4860,83 eurot. Apellatsioonimenetluses on vaidlus selles, kas maakohtu poolt konfiskeeritud sularaha kuulus tervenisti O. Martovoile või osaliselt ka Q-le. Kõnealune 2250 eurot leiti nende ühisest elukohast, magamistoas kapis olevast karbist. Asjaõigusseaduse § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud

vastupidist. Ringkonnakohtul ei ole andmeid, kas O. Martovoi ja Q jagasid ka kõnealust magamistuba, seal olevat kappi, karpi. Maakohtus väitis Q, et magamistoast läbiotsimisel leitud sularaha oli see, mis ta pärast ema surma tolle kontolt sularahas välja võttis. Ž arvelduskonto väljavõttelt nähtuv kinnitab, et tema arvelt võeti 2017. a aprillis välja 8000 eurot, juunis ca 7500 eurot. Nähtuvalt kontol olnud tehingutest, moodustus see summa 2016. a lõpus kinnistu müügist saadud rahast. Ringkonnakohus tõdeb, et tuvastatud asjaoludel on võimalik, et magamistoast leitud sularaha kuulus Q-le, kuivõrd see võis olla tema ema arvelt võetud rahast alles jäänud sularahajääk. Selles asjaolus on tegu kõrvaldamata kahtlusega KrMS § 7 lg 3 järgi, mida on põhjust tõlgendada kolmanda isiku kasuks. Seega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse sularaha 2250 euro laiendatud konfiskeerimise osas ja see raha tuleb tagastada Q-le. Maakohus konfiskeeris laiendatud konfiskeerimise sätete alusel Q sõiduauto BMW, kuna on põhjust arvata, et see omandati O. Martovoi arvel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga. Kõnealuse sõiduauto omandas Q liiklusregistri andmetel, s.o ta kanti sisse omanikuna, 6. septembril 2013. Registriandmete kohaselt märgiti sõiduki vastutavaks kasutajaks O. Martovoi. See sõiduauto omandati enne seda, kui on olemas tõendid Ž kinnistute müügi, U kinnistu müügi kohta. Apellatsioonis on viidatud ka sellele, et Ž müüs 2008. a kinnistu, kuid arvestades pikka ajavahemikku, ei ole põhjust seostada seda kõnealuse sõiduki ostmise rahadega. Maakohtus Q seda ka ei väitnud. Nimelt andis ta ütlusi, et ostis kõnealuse sõiduauto pojalt saadud raha eest, kes töötas Küprosel, lisaks oli ta ise kogunud, talle oli kingitud, tal olid dekreedirahad. Objektiivselt kontrollitavad andmeid selle kinnituseks ei ole esitatud. Seejuures kahtleb ringkonnakohus, miks peaks poeg töö eest teenitud suurema summa lihtsalt niisama ära andma, pigem kulub see noorel inimesel ikkagi enda peale. Q arvelduskonto väljavõttest 2013. a kohta nähtub, et tema sissetulekuteks sel ajal olid peretoetus, vanemahüvitis, tulumaksutagastus 227 eurot, lisaks on ta saanud O. Martovoilt korduvalt ülekandeid selgitusega „kingitus“ mõnesaja euro ulatuses, sünnitoetuse. Tegemist on minimaalsete summadega, mis kulusid igapäevase elutegevuse käigus. Muid legaalseid tulusid tal sel perioodil kontolt ei nähtu. Q ütluste kohaselt soetati sõiduk 6000 euro eest. Sõiduki turuväärtuseks käesoleval ajal on hinnatud varaanalüüsis 7100 eurot. Ringkonnakohtule ei ole tuvastatavad Ql legaalse vaba raha olemasolu, mille arvelt nii kallis sõiduk osta. Kohtukolleegiumi hinnangul on Q väited sõiduki soetamiseks kasutatud raha kohta otsitud. Hinnates sõiduauto soetamise ja ülalpidamisega seotud asjaolusid kogumis, on ringkonnakohus veendunud, et see omandati O. Martovoi teadmata päritolu sissetulekutest, Q kanti liiklusregistris formaalselt omanikuna. Maakohtus selgitas Q, et kõnealuse sõiduautoga „tegeles“ O. Martovoi, kolmas isik kasutas autot üksnes „vajadusel.“ 16. aprilli 2018 vaatlusprotokolli kohaselt käidi 31. jaanuarist 2015 kuni 30. novembrini 2017 kõnealuse autoga tihti Bayer Motors OÜ-s seda hooldamas, remontimas, kokku lausa 13 korral. Võiks arvata, et seesuguse auto pidamine, mida nii lühikese aja jooksul tuleb pidevalt remontida, on omanikule arvestatav stressiallikas ja isikul peab olema eriline huvi, koguni armastus, et niisugust autot pidada. Arvestades Q ütlusi maakohtus, siis tema suhe sellesse autosse niisugune ei olnud. Seejuures tehti sõiduki remondiks, hoolduseks märkimisväärseid kulutusi: 2015. a-l 1120, 2016. a-l 2047 euro, 2017. a-l 4863,70 euro eest. Ringkonnakohus märgib siingi, et keskmine inimene pigem kaaluks

olukorras, kus ta peab kasutatud auto pidamiseks tegema nii arvestatavaid kulutusi, selle mahamüümist. Nii investeeriti sõiduautosse paari aastaga üle 8000 euro ehk sellesse kulutati raha selgelt rohkem, kui see oli ise väärt. Arvetest nähtuvalt tasus neid O. Martovoi sularahas. Arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt tasus tema ka sõiduki kindlustusmakseid. Seega käitus ta kõnealuse sõiduauto puhul täielikult nagu selle omanik. Investeeringud kõnealusesse sõiduautosse olid nii märkimisväärsed, et niisuguseid kulutusi saab teha üksnes omanik enda varasse, sooviga säilitada või tõsta enda soetatud vara väärtust. Ühelgi muul juhul oleks võõra vara jaoks nii suurte kulutuste tegemine lihtsalt põhjendamatult ennastohverdav. Ringkonnakohtu hinnangut kinnitab järgnev. 2. septembri 2013. a BMW müügilepingust nähtuvalt on sellele ostjana alla kirjutanud Q. Kuigi sõiduauto müük on dokumenteeritud, ei ole selles müügitehingu üht olulisemat osa ehk müügihinda määratud – vastavasse lahtrisse on kirjutatud „kokkuleppel.“ Võib põhjendatult arvata, et nii märgiti seetõttu, et hinna osas toimusid O. Martovoil müüjaga läbirääkimised, tema tegeles lepingu täitmisega, ostuhinna tasumisega. O. Martovoi on kõnealuse sõiduki soetamise kohta andnud maakohtus ütlusi, et see soetati Q poolt, tema raha eest. Arvestades, et sõidukisse investeeris O. Martovoi ise märkimisväärses ulatuses teadmata päritolu sularaha, on põhjust arvata, tema selle ka soetas samasugustest vahenditest. Nii jätab ringkonnakohus muutmata maakohtu otsustuse konfiskeerida kõnealune sõiduauto kolmandalt isikult laiendatud konfiskeerimise sätete alusel, kui O. Martovoi arvel omandatud vara. Apellatsioonides väidavad O. Martovoi ja kaitsja, et kuldkett ristiga on O. Martovoil olnud aastakümneid, need pole seostatavad kriminaaltuluga. Tunnistaja J andis 14. novembril 2019 maakohtus ütlusi, et nägi kuldketti ristiga O. Martovoi kaelas 1997 või 1998. Vaadates 16. aprilli 2018 vaatlusprotokollist nähtuvat kaelaketi ja risti välimust, võrreldes seda kaitsja esitatud tõendiga ehk fotoga O. Martovoist (kaitsjate tõendid I, tl 1), tõdeb ringkonnakohus järgmist. Kaelakett on iseloomuliku välimusega, koosnedes suurtest, eraldi liigendatud lülidest. Ka rist koosneb iseloomulikest suurtest liigendustest. Need on välimuselt kokkulangevad risti ja kaelakeega, mis on esitatud kaitsja fotol. Fotol olev meesterahvas on hinnanguliselt vanuses 30-40 eluaastat. O. Martovoi on sündinud 1965. Väidetavalt on foto tehtud 1990-ndate aastate teisel poolel ehk ajal, kui O. Martovoi oli vanuses 30-35. a. On usutav, et kõnealune kaelakee ja rist olid O. Martovoil enam kui paarkümmend aastat tagasi. Ringkonnakohtul puuduvad objektiivsed andmed O. Martovoi tulude-kulude kohta sel ammusel eluperioodil. Seega pole põhjust konfiskeerida kõnealuseid ehteid laiendatud konfiskeerimise korras. Küll aga ei ole põhjust neid O. Martovoile tagastada, vaid need peavad jääma tagama nende väärtuses (2600 eurot) tema suhtes olevat asenduskonfiskeerimise nõuet. Süüdistatav E. Košljakov ja kolmas isik A2 Maakohus konfiskeeris üksnes E. Košljakovi vara ja mõistis temalt asenduskonfiskeerimise korras kokku välja 79 544 eurot. See on oluliselt vähem, kui temal ja tema leibkonnal, kuhu kuulus kolmas isik A2, tuvastatav eeldusliku kriminaaltulu suurus ehk 296 817,29 eurot. E. Košljakovi ja A2 osas on vaidluseks, missugused dokumendid on nende puhul kriminaalmenetluses arvestatavad tõenditena ehk kas need peavad olema tingimata

vandetõlgi tõlgitud või on lubatud arvestada tõendina ka lihtsalt tõlkebüroos tõlgitud dokumente nagu leiab kaitsja S. Reinsaar. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalasjas on esitatud E. Košljakovi ja A2 sissetulekute tõendamiseks dokumente, millest osa on tõlgitud vandetõlgi, osa tõlkebüroo poolt. Kuigi kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kõnealune küsimus maakohtuski tekitanud mõningast segadust, tuleb tõdeda, et seadus annab siiski selles osas selged vastused. KrMS § 10 lg 3 kohaselt peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. KrMS § 161 lg 1 kohaselt, kui on vaja tõlkida võõrkeelset teksti, nt nagu arutataval juhul E. Košljakovi, A2 venekeelsed dokumendid, kaasatakse kriminaalmentlusse tõlk. KrMS § 161 lg 3 kohaselt tohib tõlkida vannutatud tõlk või vannutamata tõlk, keda on hoiatatud teadvalt valesti tõlkimise eest kriminaalkorras karistamisega. KrMS § 161 lg 2 kohaselt ükski muu subjekt, sh tõlkebüroo tõlk, keda pole hoiatatud kriminaalvastutusest, ei tohi tõlkida. Maakohtu seisukoht, et tõendina on lubatavad vandetõlgi tõlked, on õige seega osaliselt. Dokumendid, mis on küll tõlgitud eesti keelde, kuid mis pole tõlgitud KrMS § 161 lg-le 3 vastava tõlgi poolt, ei ole seega tõenditena lubatavad KrMS § 161 lg 1, § 10 lg 3 kohaselt. Lisaks märgib ringkonnakohus järgnevat. E. Košljakovi kohta on esitatud venekeelne tööleping Poola äriühinguga, selle tõlge eesti keelde, mille on teostanud dokumendil olevast pitsatijäljendist nähtuvalt Vene Föderatsiooni tõlkebüroo, Vosstanija 6, FIE G. Tšepurnoi. Lisaks on esitatud sama tõlkebüroo tõlgitud A2 2018. a Vene Föderatsiooni Maksu- ja Tolliameti tõend, 14. detsembri 2012 kassa sissetulekuorder (kohtutoimik, VI kd, tl 104-115). Ringkonnakohus märgib, et dokumentidel olevast pitsatijäljendist võib eeldada sedagi, et need võivad olla tõlgitud välisriigi vandetõlgi poolt. Sel juhul tuleb tähelepanu pöörata, et vandetõlgi seaduse § 2 lg 3 kohaselt võib vandetõlgi kutsetegevusega tegeleda ka välisriigis vandetõlgi kutse omandanud isik, kui tema kvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse alusel. Ringkonnakohtule ei ole esitatud andmeid, et kõnealustelt dokumentidelt nähtuvat tõlkebürood on tunnustatud välisriigi kutsekvalifkatsiooni tunnustamise seaduse alusel. Dokumentidelt ei nähtu ka, et tõlki oleks hoiatatud teadvalt valesti tõlkimise eest. Seega tuleb KrMS § 10 lg 3 alusel keelduda nende dokumentide ja tõlgete arvestamisest, mis pole tõlgitud vandetõlgi või kriminaalvastutusest hoiatatud tõlgi poolt. Nendeks on muu hulgas eelpool nimetatud dokumendid. Mis puudutab apellatsiooni väiteid, et A2-l polnud raha, et lasta vandetõlgil neid dokumente tõlkida, märgib ringkonnakohus, et maakohtus olnuks variant lasta kõnealuseid dokumente istungil tõlkida kohtu tõlgil ja selliselt need protokollida. Väärib aga tähelepanu, et teises kriminaalasja toimikus, mis sisaldab maakohtus esitatud kaitsjate tõendeid, on samuti osa eelviidatud dokumentidest, kuid need on tõlgitud Eesti vandetõlgi poolt. Neid peab ringkonnakohus põhjendatuks tõenditena arvestada. Need on 1. augusti 2016, 25. septembri 2017 agendilepingud, 12. oktoobri 2017 üleandmise-vastuvõtmise akt, 18. juuni 2013 laenuleping, 18. juuni 2014 kinnituskiri, 2017 ja 2018. a tõendid füüsilise isiku tulude kohta, 6. detsembri 2012 sularaha Vene arvelt väljavõtmist puudutavad tõendid, kassa sissetulekuorder (kaitsjate tõendid, kd 2, tl 29-43). Järgnevalt analüüsibki ringkonnakohus neid. Muud E. Košjakovi ja A2 kohta esitatud dokumendid on kas tõlkimata või on tõlgitud hoiatamata tõlgi poolt või isiku poolt, kes

pole arvestatav Eestis vandetõlgina, mistõttu neid ringkonnakohus tõenditena ei arvesta ega neile otsuses ei tugine. Küsimus on selles, kas need dokumendid võimaldavad selgitada eelpool nimetatud elatustaseme erisust summas 296 817,29 eurot, mis esines E. Košljakovi ja A2 leibkonnal 1. jaanuarist 2014 kuni 23. aprillini 2018. Tõenditest nähtub järgnev. 18. juuni 2013 laenulepingu kohaselt andis A2 10 miljonit rubla laenu eraisikule, intressiga 8 % aastas, mis tuli tagastada 18. juuniks 2014. Seal juures on kinnituskiri, mille kohaselt tagastas võlgnik 10 miljonit rubla ja intressi 466 000 rubla. 1. augusti 2016 agendilepingust nähtuvalt sõlmis A2 äriühing Elit Dom agendilepingu, millega kohustus osutama teenuseid 3 miljoni rubla eest. Teenuste vastuvõtmise-üleandmise aktis on pooled deklareerinud, et teenuseid osutati 3 miljoni rubla eest. 25. septembri 2017 agendilepingust nähtuvalt kohustus A2 äriühing osutama teenuseid 1,5 miljoni rubla eest. Vastavas aktis on pooled deklareerinud, et teenuseid osutati eelmärgitud summas. Venemaa Föderaalse Maksuameti tõend A2 kohta kinnitab, et ta sai maksustatavat tulu 2017. a kokku 4 800 000 rubla. Vene Maksuameti tõend 2018. a kohta osutab, et 2018. a esimesel viiel kuul sai A2 maksustatavat tulu 2 miljonit rubla. Lisaks on tõenditena esitatud eestikeelne 6. detsembri 2012 sularaha deklaratsioon, sellega seonduvad kassa sissetulekuorder, õiend pangast. Eeltoodud tõenditega piirduvad tõendid, mis on KrMS § 10 lg 3 kohaselt kriminaalasjas arvestatavad. Refereeritud tõendite sisust teeb ringkonnakohus järgmised järeldused. Tõendid, mis kinnitavad, et A2 võttis 2012. a lõpus Venemaal firma kassast 6000 eurot, mille tõi üle piiri Eestisse, ei võimalda selgitada tema ja E. Košljakovi elatustaseme erisust. Seda põhjusel, et arvestades maakohtus A2 antud ütlusi, ei jälgi ta enda kulutusi, võib kuus kulutada hõlpsalt 1500-2000 eurot. Nii võib põhjendatult eeldada, et 2012. a lõpus Eestisse toodud 6000 eurot sularaha oli tal perioodiks, mil tuvastati elatustaseme erisus, ammugi ära tarvitatud. 2013. a laenulepingust nähtus, et A2 andis 10 miljonit rubla laenu, mis talle 2014. a tagastati inressidega. Tõenditest ei nähtu andmeid laenusumma päritolu kohta. Nii ei võimalda need selgitada E. Košljakovi leibkonna elatustaseme erisust. Ühtlasi tekib siin ja edaspidi küsimus, kas ja kui palju tõi A2 sellest rahast üle piiri Eestisse. Erinevalt 2012. a lõpus üle piiri toodud 6000 eurost, ei esine muid tõendeid, välja arvatud A2 ütlused, mis kinnitaks, et A2 tõi üle piiri Eestisse sularaha Venemaalt. Kõnealuse laenu puhul ei ole reaalset rahade liikumist, sh sularaha arvele panemist, väljavõtmist, üle piiri toomist vms dokumentaalselt fikseeritud. A2 maakohtus antud ütluste kohaselt ta Eestis enne 2015. a ei elanud, raha kulus tal olulises osas ka Venemaal elades, sh maja ülalpidamiseks. Seega, 2013. a laenulepinguga esitatud andmed on ebapiisavad, selgitamaks nende alusel 2014-2018 E. Košljakovi leibkonnal Eestis esinenud elatustaseme erisust. Edasised dokumendid võimaldavad rääkida A2 puhul Venemaal tema äriühingult Elit Dom saadud töötasudest. Maakohtus väitis A2, et teenib igakuiselt Venemaal töötasuna 350 000 rubla. 2016 ja 2017. a agendilepingud võimaldavad kinnitada, et A2 äriühing osutas Venemaal neil aastatel seal teenuseid 3 ja 1,5 miljoni rubla eest. Nendest tõenditest ei selgu aga, kui palju sai A2 isiklikku tulu. A2 maakohtus antud ütluste kohaselt töötab lisaks temale firmas Elit Dom veel 2 töötajat. Lisaks andis ta kohtus ütlusi, et firma poolt teenitav tulu jagatakse tegelikult 5 inimese vahel. Ringkonnakohtul ei ole andmeid, kui palju töötajaid oli kõnealusel firmal 2016. a ja kui palju maksis firma sel aastal oma töötajatele töötasudeks. Nii võimaldavad A2-le

Venemaal makstud töötasude kohta järeldusi teha üksnes Vene Maksuameti tõendid, mis on esitatud 2017-2018 kohta. Vene Maksuameti tõendid võimaldavad ringkonnakohtul kinnitada, et nende kohaselt sai A2 maksustatud tuluna 2017-2018. a kokku vastavalt 4,8 miljonit ja 2 miljonit rubla. Teostades internetis avalikult kättesaadavate andmete alusel otsingu 2017-2018. a esinenud rubla ja euro vahetuskursi kohta (nt veebilehelt freecurrencyrates.com või ka lihtsa Google’i otsingu alusel), oli 2017. a ühe rubla väärtus vahemikus 0,014 kuni 0,017 eurot, 2018. a 0,013 kuni 0,015 eurot. Seega, eurodesse ümberarvestatuna teenis A2 2017. a töötasu kõige soodsama kursi alusel Venemaal 81 600 eurot (kuus 6800 eurot), 2018. a 30 000 eurot (kuus 2500 eurot). Esitatud tõendite alusel võis A2 teenida Venemaal legaalset tulu 2017-2018.a kokku seega 111 600 eurot. Maakohtus andis A2 ütlusi, et Venemaalt teenitud rahad tõi ta eurodeks vahetatuna Eestisse sularahas üle piiri. Need summad hoidis ta alla 10 000 euro, sest oli teadlik, et suuremad summad tuleb tollis deklareerida. Nii tõi A2 enda sõnul üle piiri väiksemaid summasid sularaha, kuid korraga võis tuua enda sõnul 3000-5000 eurot. Nii oleks võimalik üksnes hinnanguliselt kolmanda isiku ütluste alusel oletada, kui palju ta võis Eestisse sularaha tuua. Väärib aga tähelepanu, et maakohtu istungil selgitas A2, et Venemaal Elit Domilt saadav töötasu laekus talle Venemaa Hoiupanga arvele. Seega tuleneb A2 ütlustest selgelt, et tema legaalne töötasu Venemaal peaks kajastuma tema sealsel arvelduskontol. Kuigi kriminaalmenetluses on esitatud erinevaid tõendeid, sh tõendeid pankadest, ei ole esitatud ühtegi A2 Vene Hoiupanga arvelduskonto väljavõtet. See võimaldanuks hõlpsasti tuvastada, kui palju ta sai Venemaal töötasu, kui palju sellest võttis sularahas välja ja võis tuua üle piiri Eestisse. Niisugust tõendit aga esitatud pole. Nii on võimalik, et töötasudena laekunud raha on jätkuvalt A2 Vene Hoiupangas arvelduskontol, neid pole sularahas välja võetud, üle piiri veetud. See küsimus ei oma asjas tegelikult määravat tähtsust. Isegi, kui lugeda, et A2 tõi kõik Venemaalt 2017-2018 saadud töötasu Eestisse, ei tooks see kaasa maakohtu otsuste tühistamist E. Košljakovi suhtes tehtud konfiskeerimisotsustuste osas. E. Košljakovi puhul üksinda on tuvastatav tal elatustaseme erisusena 241 134,81 eurot. Maakohus konfiskeeris E. Košljakovi vara väärtuses ja mõistis asenduskonfiskeerimise korras temalt välja kokku 79 544 eurot. Arvestades üksnes E. Košljakovi elatustaseme erisust, ületab see temalt konfiskeeritud vara väärtust ja asenduskonfiskeerimise korras välja mõistetud summat 161 590,81 euro võrra. Kui arvestada E. Košljakovi leibkonna andmeid A2-ga, lisandub tema elatustaseme erisusele veel 55 682,48 eurot. Teisisõnu, isegi kui arvestada E. Košljakovi eelduslikust kriminaaltulust maha A2 hüpoteetiliselt Eestisse sularahas toodud töötasud Venemaalt, ei anna see alust vähendada E. Košljakovil tuvastatavat elatustaseme erisuse summat nii palju, et see tooks kaasa maakohtu poolt E. Košljakovi suhtes tehtud konfiskeerimise ja asenduskonfiskeerimise otsustuste tühistamise ja vara tagastamise. A2 selgitas maakohtus lisaks, et üürib maja Venemaal, millest teenib tulu, kuid selle kohta ühtegi tõendit pole esitatud. Eestis on tema sissetulekuteks olnud vaatlusalusel perioodil toetused. Neid on vaatlusprotokollis arvestatud leibkonna legaalse tuluna. Väärib siingi tähelepanu, et olles enda kinnitusel alates 2015. a Eesti resident, saades enda sõnutsi olulise osa sissetulekutest Venemaalt, ei ole ta Eestis kordagi deklareerinud välismaal teenitud töötasu. Seda kinnitavad vaatlusprotokollis tema Maksu- ja Tolliameti andmed. Kokkuvõttes ei ole ringkonnakohtul A2 varalist seisundit iseloomustavate andmete pinnalt alust vähendada E. Košljakovi leibkonnas esinenud elatustaseme erisuse summat ega muuta maakohtu otsustusi E. Košljakovi vara laiendatud konfiskeerimise ja asenduskonfiskeerimise osas.

Vastuseks E. Košljakovi kaitsja apellatsioonile, märgib apellatsioonikohus, et ringkonnakohus ei väida, et E. Košljakovi ja A2 kohta esitatud dokumendid on võltsitud, vaid seda, et nendest nähtuvad andmed on ebapiisavad E. Košljakovi leibkonnas esinenud märkimisväärse elatustaseme erisuse selgitamiseks. E. Košljakovi kaitsja selgitab apellatsioonis, et E. Košljakovil oli legaalne sissetulek, kuna ta töötas Venemaal, seda kinnitavad jälitustoimingute andmed, E. Košljakovi ja A. Tartu ütlused. Ringkonnakohus märgib, et E. Košljakovi puhul on tuvastatav märkimisväärne elatustaseme erisus. KarS § 832 lg 1 viimase lause kohaselt peab E. Košljakov tõendama, et tema legaalsed tulud võimaldavad katta seda erisust. Tõendid, mille sisuks on isikute enda palja- ja suuresti üldsõnalised kirjeldused erinevatest äridest, rahadest, nende liikumistest, ei ole piisavad, tõendamaks E. Košljakovil esinenud teadmata taustaga tulude, kulutuste legaalset päritolu. Maakohtus andsid E. Košljakov ja A. Tartu ütlusi, et neil oli Hispaanias ühine autoäri. E. Košljakov kirjeldas seejuures, et Hispaanias oli koguni mitu firmat, need tegelesid erinevate asjadega, sh nt autoteenindusega tegeleva äriühingu rahasid välja ei võetud, üksnes automüügist saadi kasu. E. Košljakovi ütluste kohaselt oli tema põhitöökoht aga hoopiski Venemaal, sealt laekus talle Eesti arvele töötasu. Kriminaalmenetluses on E. Košljakovi arvelduskontodel toimunud tehinguid uuritud, kuid need ei võimalda selgitada tema elatustaseme erisust. Tema varalise seisundi vaatlusprotokolli kohaselt, täpsemalt arvelduskontodelt nähtuva alusel, on talle vaatlusalusel perioodil toimunud laekumised mitte Hispaania, Venemaa, vaid Kesk-Ameerikas registreeritud äriühingutelt Fobert Corp, Kolmex Ltd, Noratec Ltd, ülekandeid on tehtud Küprosel avatud arvelduskontodelt. Alates detsembrist 2016 on analoogseid ülekandeid tehtud Poolas registreeritud äriühingult ja seal avatud arvelduskontodelt. Ringkonnakohus märgib, et arvestades, kuskohast on toimunud olulises osas laekumised, kus on registreeritud ülekandeid teinud äriühingud, on tegu valdavalt olnud nn off-shore piirkondade äriühingutega. Nende piirkondade puhul on üldteada, et 2014-2018 kehtisid neis erandlikud maksusüsteemid, mis võimaldasid reaalse majandustegevuseta firmadel hoida arvel teadmata päritolu rahasummasid, teha kontrollimatult suuremahulisi ülekandeid. Seda arvestades peab ringkonnakohtule olema tuvastatav, et E. Košljakovile tehtud ülekanded on tehtud reaalse majandustegevuse käigus. Tema arvelduskontode väljavõtetest ei nähtu kulutusi, mis võiksid olla seostatavad KeskAmeerikas, Küprosel, Poolas töötamisega või seal registreeritud äriühingutes töötamisega. Ühtlasi, nagu eelnevalt märgitud, süvendab ringkonnakohtus kahtlusi asjaolu, et kuigi E. Košljakov on Eesti alaline elanik ja väidab, et ta on saanud aastaid märkimisväärset tulu erinevatelt välismaa äriühingutelt, sh teada-tuntud off-shore piirkondadest, ei ole ta kunagi neid laekumisi Eestis deklareerinud. Seega kõnealused andmed ei võimalda selgitada temal esinenud elatustaseme erisust. Nii on põhjust arvata, et E. Košljakovi elatustaseme erisus tulenes elatumisest tema tuvastamata kuritegudest saadud tuludest. Eelnevat arvestades on apellatsiooni väited ebapiisavad selleks, et tühistada maakohtu otsustused E. Košljakovi vara laiendatud konfiskeerimiste ja temalt asenduskonfiskeerimise korras väljamõistetud rahasumma tühistamiseks. Apellatsiooni taotlus kohtuotsuse tühistamiseks ja E. Košljakovi vara konfiskeerimata jätmiseks jääb seega rahuldamata. Süüdistatav T. Solomatov Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus T. Solomatovi ja tema kaitsja apellatsioonide väiteid T. Solomatovi vara konfiskeerimise osas. Apellatsioonis selgitab T. Solomatovi

kaitsja, et süüdistatavalt konfiskeeriti igapäevakasutuses olnud asju, mitte luksusesemeid. Ringkonnakohus märgib, et laiendatud konfiskeerimise mõte on see, et kuritegude toimepanemine ei oleks süüdistatavale majanduslikult tulus olnud ehk süüdistatav ei oleks rikastunud kuritegude toimepanemisest. Määrav ei ole seejuures, kas kriminaaltuluga soetati luksusesemeid, kunstiaardeid või kulutati kriminaaltulu väheväärtuslikule n-ö pudi-padile. Kaitsja argument oleks asjakohane tingimusel, et T. Solomatovilt on kriminaalmenetluses ära võetud ja konfiskeeritud esemeid, mille äravõtmine ei ole seaduse kohaselt lubatav. Niisugused piirangud võisid tulla täitemenetluse seadustiku § 66 lg-st 1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et täitemenetluse seadustikus sätestatud varale sissenõude pööramise piirangud on erandlikud ja nende eesmärk on tagada isikule ja tema ülalpeetavatele miinimumkaitse ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne). Piirangute erandlikkust ilmestab see, et seaduses ettenähtud miinimumkaitse tagamiseks puudub vajadus olukorras, kui isik on teise ülalpidamisel. Kohtupraktika kohaselt on see kaitse tagatud isiku ülalpidamise kaudu juhtudel, kui isik viibib kinnipidamisasutuses (vt RKKKm 1-178625/22, p 19). T. Solomatov viibis nii maakohtu otsuse tegemise ajal kui viibib ka käesoleval ajal Tallinna Vanglas. Seega on talle miinimumkaitse ja eluks elementaarselt vajalik kinnipidamisasutuse poolt tagatud. Seadusest piiranguid tema vara äravõtmisele kriminaalmenetluses konfiskeerimise tarbeks ei tulene. Kaitsja apellatsiooni kohaselt on tõendatud, et T. Solomatov ostis kõik temale laiendatud konfiskeerimise korras konfiskeeritud esemed pikema aja jooksul ametliku sissetuleku eest. T. Solomatov selgitab aga enda apellatsioonis, et ta töötas mitteametlikult. Maakohtus selgitas T. Solomatov kaitsja küsimustele vastates, et ta sai ametlikku töötasu K OÜ-lt, töötas ehitajana, raha kanti ema arvele. Hiljem maakohtus prokuröri küsimusele vastates selgitas ta aga, et kuigi ta töötas Krootust Invest OÜ-s, siis teenis ta mujal, mitteametlikult, juhtutöödel ja sularahas rohkem. Ühtlasi kinnitas T. Solomatov maakohtus, et sai kaassüüdistatav E. Košljakovilt sularaha. Seega tuleneb ka süüdistatava enda ütlustest, et tal olid arvestatavad tulud, mille legaalset päritolu ei ole tal võimalik tõendada. E. Košljakov andis maakohtus ütlusi, et K OÜ maksis T. Solomatovile miinimumpalka. Nagu ringkonnakohus eelpool märkis, on T. Solomatovi varalise seisundi andmete vaatlusprotokollis arvestatud sellega, et ta sai ema kontole K OÜ-lt 20. juulist 2016 kuni

esinenud elatustaseme erisus tulenes tuvastamata kuritegudest saadud tulu kasutamisest. Apellatsioonide argumendid on ebapiisavad maakohtu seisukohtade muutmiseks. Seega jäävad T. Solomatovi ja tema kaitsja apellatsioonide taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks ja T. Solomatovi vara konfiskeerimata jätmiseks rahuldamata. Menetluskulud maakohtus Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendamatult mõistnud kaitsjatasu täies ulatuses välja O. Martovoilt. O. Martovoi oli kohtu all süüdistatuna nelja erineva paragrahvi järgi. Vaidlustatud maakohtu otsusega mõisteti O. Martovoi õigeks kahes kuriteos. E. Košljakovi osas, kes samuti mõisteti õigeks ühes kuriteos, ei ole maakohtus esitatud õigusabikulusid. Kohtukolleegium kontrollis selle asjaolu istungil üle ning tema tolleaegne kaitsja adv R. Paas kinnitas, et tema poolt ei ole taotlust esitatud. Vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Riigikohtu valitseva praktika kohaselt tuleb neid sätteid kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Eelöeldu tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Vastasel korral satuks mingis teos õigeksmõistetud isiku võimalus nõuda selle teo menetlemisel tekkinud kriminaalmenetluse kulude hüvitamist sõltuvusse sellest, kas tegu menetleti eraldi kriminaalasjas või koos mõne teise teoga, milles isik süüdi tunnistatakse. See, kas mitut kuritegu menetletakse ühe ja sama või mitme erineva kriminaalasja raames, ei ole mõistlik põhjus (osaliselt) õigeksmõistetud isikute erinevaks kohtlemiseks kriminaalmenetluse kulude hüvitamisel. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. Käesolevas kriminaalasjas mõistis Harju Maakohus KarS § 121 lg 1 ja § 202 lg 1 p 1, 3 järgi O. Martovoi õigeks. Seega pidid ka menetluskulud jääma osaliselt riigi kanda. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga, et arvestama peaks vaid õigeksmõistmist KarS § 202 järgi, kuna erinevalt KarS § 121 järgi õigeksmõistmisest, ei ole KarS § 202 järgi õigeksmõistmist vaidlustatud prokuröri poolt. Prokuröri poolt nimetatud asjaolu ei saa kuidagi olla määravaks maakohtu poolt kohtuotsuse tegemisel menetluskulude hüvitamise küsimuse otsustamisel ega ka praeguses apellatsioonistaadiumis maakohtu menetluskulude üle otsustamisel. O. Martovoi kaitsjatasu oli kohtuotsuse kohaselt maakohtu arvates põhjendatud. Seega saab kohtukolleegium otsustada, millise osa sellest jätab riigi kanda seoses õigeksmõistmisega. O. Martovoi oli antud kohtu alla süüdistuses nelja erineva paragrahvi järgi ja iga paragrahvi järgi süüdistati teda ühes kuriteos e kokku neli erinevat kuritegu. Need kuriteod, milles süüdistatav mõisteti õigeks e KarS § 121 lg 1 ja 202 lg 2 on oma mahult tunduvalt väiksemad, kui süüdistused, milles süüdistatav maakohtu otsusega süüdi jäi – KarS § 256 ja 375. Kohtukolleegium arvestab seejuures süüdistuste sisu, tõendite mahtu ja hinnanguliselt

ka kulunud aega ning leiab, et on põhjendatud jätte riigi kanda 1⁄4 kaitsjatasust. Ülejäänud 3⁄4 jääb süüdistatava kanda. Numbrites väljendub see järgmiselt. Maakohtu otsusega mõisteti O. Martovoilt välja riigi tuludesse kaitsjatasu 11413,20 eurot. Käesoleva kohtuotsusega tühistab kohtukolleegium selles osas maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega mõistab süüdistatavalt välja 1⁄4 e 2853,30 euro võrra vähem kaitsjatasu ja nimetatud summa e 2853,30 eurot jätab riigi kanda. Süüdistatava kanda jääb seega 8559,90 eurot. Apellatsioonimenetluse kulud. Apellatsioonimenetluses esitatud advokaadi taotluse õigsuse ja põhjendatuse kontrollimise kohustus lasub ringkonnakohtul ning ringkonnakohus määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Ka kaebuse põhjendatuse astet on võimalik arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, küll aga ei saa seda arvestada selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab. Kuna süüdistatavate O. Martovoi, E. Košljakovi ja T. Solomatovi osas on esitatud prokuröri apellatsioon, jäävad nende osas kaitsjatasud riigi kanda. A. Tartu osas täpsustab kohtukolleegium maakohtu otsust, mistõttu jäävad menetluskulud samuti riigi kanda. A. Karpovi osas jääb maakohtu otsus muutmata mistõttu tuleb temalt apellatsioonimenetluse kulud välja mõista. Süüdistatava O. Martovoi kaitsja adv. K. Nersesjan, A. Karpovi kaitsja adv. R. Sarv (asenduskaitsja adv. S.Jakubauskas), T. Solomatovi kaitsja adv. U.Simon ja A. Tartu kaitsja adv. A. Toomemägi (asenduskaitsja adv. E. Mõtte) kaitsesid apellatsioonimenetluses süüdistatavaid määratud korras. Süüdistatava O.Martovoi kaitsja adv. K.Nersesjan esitas ringkonnakohtule kaks taotlust õigusabikulude hüvitamiseks. Esimese taotluse kohaselt olid vajalikeks kaitsetoiminguteks maakohtu otsusega tutvumine, kohtuistungi protokollidega tutvumine, apellatsiooni koostamine, süüdistatavaga nõupidamine Tallinna Vanglas (28. aprillil 2021.a kl 18.40-22.30), (tasu on suurendatud Korra § 2 lg 1 alusel, tegemist on mahuka kriminaalasjaga, süüdistus on esitatud I astme kuriteo toimepanemises KarS § 256, § 375 järgi apellatsiooni koostamine võttis aega rohkem, kui 6 t). Kaitsja kulutas taotluse kohaselt aega kõigi kaitsetoimingute peale kokku üle 6 tunni. Kaitsja taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 1994 eurot, millele lisandub käibemaks 388,80 eurot ja kokku 2332,80 eurot. Süüdistatava T. Solomatovi kaitsja adv. U.Simon esitas ringkonnakohtule kaks taotlust õigusabikulude hüvitamiseks. Esimese taotluse kohaselt olid vajalikeks kaitsetoiminguteks korduvad konsultatsioonid nii telefonis kui ka Tallinna vanglas, kohtuotsusega tutvumine, kohtuistungite protokollidega tutvumine, apellatsiooni koostamine. Tööajaks on 14 tundi 24. aprillil 2021 kella 8-st hommikul kuni kella 22.00ni õhtul ja taotledes tasu suurendamist Korra § 2 lg 1 alusel selgitab kaitsja, et väga mahukas asi, väga palju toimikuid, protokolle ja konsultatsioone kliendiga. Kaitsja taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 1994 eurot

Süüdistatava A. Tartu kaitsja adv. A.Toomemägi esitas ringkonnakohtule kaks taotlust õigusabikulude hüvitamiseks. Esimese taotluse kohaselt olid vajalikeks kaitsetoiminguteks konsultatsioonid nii telefonis kui ka Tallinna vanglas, kohtuotsusega tutvumine, kohtuistungite protokollidega tutvumine, apellatsiooni koostamine. Tööajaks on 48 tundi, 45 minutit 26. aprillist 2021 kella 13-st kuni 28. aprillii 2021 kella 13.45-ni. Kaitsja taotleb tasu suurendamist Korra § 2 lg 1 alusel selgitab kaitsja, et väga mahukas asi ja süüdistus on KarS § 255. Kaitsja taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 1994 eurot, millele lisandub käibemaks 388,80 eurot ja kokku 2332,80 eurot. Süüdistatava A. Karpovi kaitsja adv. R.Sarve poolt esitatud taotluse kohaselt olid vajalikeks kaitsetoiminguteks maakohtu otsusega tutvumine, apellatsiooni koostamine, süüdistatavaga suhtlemine. Tasu on suurendatud Korra § 2 lg 1 alusel, kuna tegemist on suure töömahuga. Kaitsja kulutas taotluse kohaselt aega kõigi kaitsetoimingute peale 2. veebruaril 2021 kella 8.00-st kuni 16.00-ni, kokku üle 6 tunni. Kaitsja taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 1994 eurot, millele lisandub käibemaks 388,80 eurot ja kokku 2332,80 eurot. Teine kaitsjate poolt esitatud taotlus puudutab apellatsioonikohtu istungiks kulunud aega. Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada, et enamus määratud korras kaitsjatest on teises taotluses juba enne apellatsioonikohtu istungit määranud sellele kulunud ajaks 7 tundi e ajavahemiku kella 10.00st kuni 17.00ni. Tegelikult kestis istung 4 tundi ning istungi lõppedes selle ajakuluga ka kaitsjad nõustusid. Seega on kaitsjatasu määratud korras kaitsjatel kohtuistungil kulunud aja eest 216 eurot ning sellele lisandub käibemaks (v.a. adv. U.Simon) e kokku 299,20 eurot. Veel osutab kohtukolleegium asjaolule, et süüdistatavat A. Karpovit kaitses apellatsioonikohtu istungil adv. R. Sarve asenduskaitsja adv. S. Jakubauskas, kes on enda nimelt ka esitanud tasutaotluse ja süüdistatavat A. Tartut kaitses adv. A.Toomemägi asenduskaitsja adv. E.Mõtte, kuid tasutaotlus on esitatud adv. A.Toomemägi nimelt. Kuna tegemist on ühe ja sama büroo advokaatidega (A. Toomemägi ja E. Mõtte), siis asenduskaitjsa ei näinud selles probleemi. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et peab määratud korras kaitsjate tasutaotlusi, mis puudutavad apellatsioonikohtu istungit 4 tunni osas, põhjendatuks. Mis aga puudutab määratud korras kaitsjate nö esimesi taotlusi, siis nende osas on kohtukolleegiumi seisukoht järgmine. Tasude ja kulude korra § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte 324 euro ühes kohtuastmes. Tasude ja kulude korra § 1 lg 6 kohaselt juhindutakse sellest tasumäärast ka apellatsioonimenetluses. Tasude ja kulude korra § 2 lg 1 näeb ette, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kohtuistungil osalemise tasu ei suurendata.

Esiteks, kohtukolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud kaitsjate taotlused tasumäärade suurendamiseks 500% asja väga suure mahukuse, istungiprotokollide rohkuse ja oma kaitsealustega läbiviidud vestluste arvuga. Kolleegium möönab, et maakohtu otsus on pikk, kuid suur osa sellest otsusest on sisuliselt süüdistusega kattuv. Kui 100-leheküljelisest otsusest eemaldada süüdistuse osad, jääb otsuse pikkuseks 70 lehekülge. Tegemist on keskmisest mahukama otsusega, kuid mitte eriliselt mahuka otsusega. Lihtsalt võrdluseks toob kohtukolleegium kaks kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasja. Üks on Tartu Ringkonnakohtu otsus 1-15-9694, teine Tallinna Ringkonnakohtu otsus 1-16-2411. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on tunduvalt mahukamate kriminaalasjadega, kui seda on arutatav kriminaalasi. Kuritegeliku ühenduse asjades määravad kriminaalasja mahukuse ja vahel ka keerukuse kuritegelikule ühendusele omistatud üksikkuritegude arv ja nende olemus. Ainuüksi tutvumine apellatsioonimenetluse kuludega lubab väita, et praegusel juhul kaitsjad on oma tööd nii ajaliselt, kui ka sisuliselt üle paisutanud ning taotletakse sisuliselt teist korda tasu juba tehtud töö eest. Kaitsjad K. Nersesjan, U. Simon ja R. Sarv osalesid ka maakohtu istungil. Kohtukolleegium lähtub eeldusest, et tegemist on kõrgkvalifitseeritud juristidega, kes ei pea selleks, et oma kaitseväiteid apellatsioonis esitada, mitu korda materjaliga tutvuma, kes tunnevad mingil määral kohtupraktikat ja kes valdavad ka arvutitehnikat piisavalt, et oma töövõtteid lihtsustada ja sellega oma aega säästa. Kohus ei usu, et selleks, et panna kirja seisukohti KTÜ vaidlustega seotud kohtuotsustest, olgu nad siis ringkonnakohtu või Riigikohtu otsused, tuleb need sisuliselt iga kord läbi töötada ja iga kord e kaitsekõnesse ja seejärel ka apellatsiooni nö sisse toksida. Kohtuistungi protokollidega on kaitsjad tutvunud juba kohtuvaidlusteks ettevalmistamise käigus, nõupidamised kaitsealustega ei ole samuti esmakordsed. Mingit uut sisulist tõendite analüüsi apellatsioonid ei sisalda. Kõik kuriteoepisoodid on sellised, kus süüdistuses ja otsuses kirja pandud tehiolusid ei vaidlustata ja vaidlus on maakohtu poolt tehtud järeldustes, millega kaitsjad ei nõustu. Apellatsioonides on tõenditega seonduv copy-paste, kas maakohtu otsusest, istungiprotokollist või jälitustoimingu protokollist. Materiaalõiguslikud vaidlused olid käsitletud ka maakohtu vaidlustes. Süüdistatavate O. Martovoi, A. Karpovi, ja T. Solomatovi kaitsjad, kes osalesid maakohtus kohtulikul uurimisel, valmistasid sealhulgas ette ka oma kaitsekõned. Kaitsjate apellatsioonid rajanevad suurel määral samadel kaitseväidetel, mis olid maakohtus käsitletud kohtuvaidlustes ja asjaoludele, millega on nad eelnevalt tutvunud. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et süüdistatavate O. Martovoi, A. Karpovi ja T. Solomatovi kaitsjate esimene e apellatsiooni koostamisega seotud taotlused suurendada tasude ja kulude korra § 2 lg 1 alusel tasude ja kulude korra § 6 lg-s 3 ette nähtud riigi õigusabi tasu 324-eurost piirmäära ei ole põhjendatud. Põhjendatuks ajakuluks peab kohtukolleegium 12 pooltundi ja tasu selle eest 324 eurot, mis teatavasti on maksimaalne ajakulu. Kohtukolleegiumi hinnangul moodustab sellest ajakulust kohtuotsusega tutvumise ajakulu kõikide kaitsjate puhul 6 pooltundi. Süüdistatava A. Tartu kaitsja adv. A. Toomemägi osaleb menetluses alates apellatsioonimenetlusest e tema ei osalenud maakohtu menetluses, mistõttu on tõsi see, et varasemate kriminaaltoimiku materjalidega ei olnud ta tuttav. A. Tartu osas

tuleb aga märkida, et tema on mõistetud süüdi ainult KarS § 255 järgi ja selle eest mõistetud karistus on neeldunud varasemas e juba jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuses. Samuti ei ole tema suhtes vaidlustatud kohtuotsusega tehtud muid karistusõiguslikke otsustusi e näiteks vara konfiskeerimine. Samuti ei ole temalt välja mõistetud menetluskuluna sundraha, sest tegemist on kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga. Vastates küsimusele, kas adv. A. Toomemägi on ka sisuliselt teinud tööd näidatud ulatuses, on vastus eitav. Esiteks, apellatsioonist, mis on küll 7 leheküljel, on 4,5 lehekülge sisustatud kaitsja taotlusega ja süüdistuse tekstiga. Pool lehekülge on pühendatud tunnistaja K. Obetkini ütluste usaldusväärsusele, mida kohtukolleegium ei pidanud juba eelpool toodud põhjendustel käimasoleva menetluse esemeks ja kui süüdistatav ise seda ei pruukinud teada, oli tema kaitsja ülesanne selgitada, et apellatsioonikohus ei saa arutatavas kriminaalasjas hinnata juba jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid, sh tõendite usaldusväärsust. Jaatades küll apellatsioonimenetlusse esmakordselt ilmunud kaitsja vajadust toimikumaterjalidega tutvumiseks, on praegusel juhul kaitsja selline väide pehmelt öeldes kohut eksitada püüdev väide. Kriminaaltoimiku materjalid saabusid ringkonnakohtusse 22. aprillil 2021. Adv. A. Toomemägi võttis vastu ringkonnakohtu poolt tehtud RÕA määruse A. Tartu suhtes 26. aprillil 2021 e ajal kui toimik oli ringkonnakohtus ja sellega tutvumine olnuks võimalik vaid ringkonnakohtu kantseleis, kus märgati näiteks kahel päeval toimikuga tutvuvat adv. S. Reinsaart, kes sarnaselt adv. A.Toomemägiga lülitus kaitsetegevusse alles apellatsioonimenetluses. Adv. A.Toomemägi kantseleitöötajate väitel ringkonnakohtu kantseleis toimikuga tutvumas käinud ei ole. Teine võimalus on tõesti tutvuda suures osas toimiku materjalidega ka AET-s, kuid ka see tegevus (milliseid konkreetseid menetluse faile on keegi vaadanud) on KIS-i kaudu järelvaadatav. Adv. A.Toomemägi on pärast seda, kui temale tehti menetlus AET-s nähtavaks, enne apellatsiooni esitamist vaadanud järgmisi dokumente – maakohtu otsus, kaks kohtuistungi protokolli (8.10 ja 9.10.2019), teiste kaitsjate apellatsioonid ja teiste kaitsjate tasutaotlused. Kohtukolleegiumi arvates ei ole midagi lubamatut selles, et üks kaitsja tutvub ka teiste kaitsjate apellatsioonidega ja miks mitte ka nende poolt esitatud tasutaotlustega, kuid see on pigem tema enda huvi ja kaitsetegevuse põhjendatud toiminguteks ning nendega tutvumise ajakulu tasustamiseks kohus põhjendatuks ei pea. Asjaolu, et adv. A.Toomemägi on vaadanud ainult kahte maakohtu istungi protokolli ja just kahe anonüümse tunnistaja ülekuulamise kohta (kolmandat e 21.11.2019 KIS-st ei ole võimalik leida, ainult helisalvestis), lubab väita, et ta oli konkreetsetest kuupäevadest teadlik ja seda samal päeval vaadatud adv. U. Simoni apellatsioonist, kus need kuupäevad on välja toodud. Teisiti ei ole võimalik, et avatud ja vaadatud on just konkreetseid protokolle. Omast kogemusest võib iga teise astme kohtunik väita, et selleks, et leida mingi konkreetse isiku ülekuulamise protokolli, ei ole võimalik lõhna peale avada just see õige, kui muidugi ei ole see kuupäev teada. Sellisel juhul oleks AET-st ka näha, et kaitsja on ka reaalselt otsinud seda protokolli, avanud hulgem vastavaid faile – kohtuistungi protokolle - enne kui õige failini jõudnud. Seega loeb kohtukolleegium toimikuga tutvumise põhjendatud ajakuluks 3 tundi, apellatsiooni koostamiseks 2 tundi ja vestlused kaitsealusega 1 tund. Oluline on rõhutada seda, et vaidluseset puudutavas osas on apellatsioon alla 3 lehekülje. Samas, A. Tartu on süüdi mõistetud ainult KTÜ liikmelisuses ja tema kaitseversioon ei saa eriti erineda maakohtus välja öeldus e kas olid KTÜ liikmed või lihtsalt head tuttavad ja äripartnerid ja narkokuriteo (milles on A.

Tartu suhtes kohtuotsus jõustunud) omistamine KTÜ-le, kusjuures viimati nimetatud vaidlusküsimus ei mõjuta kuidagi A. Tartu süüdimõistmist KarS § 255 lg 1 järgi ega ka temale mõistetud liitkaristust ega ka muid kohtuotsuses tehtud õigusjärelmeid. Seega on põhjendatud kaitsjate ajakulu kahe taotluse alusel 10 tundi, sh on kohtuistungi aeg 4 tundi. Tasu selle ajakulu eest on 540 eurot, millele lisandub käibemaks 108 eurot. Seejuures adv. U.Simonile käibemaks ei lisandu ja A. Karpovi puhul jaguneb see summa kahe kaitsja vahel – adv. R. Sarv 6 tundi ja asenduskaitsja adv. S. Jakubauskas 4 tundi. Lepingulise kaitsjana osales apellatsioonimenetluses süüdistatava E. Košljakovi kaitsja adv. S. Reinsaar, kes taotleb välja mõista riigilt E. Košljakovi kasuks 13 200 eurot valitud kaitsja tasu, mis põhineb Advokaadibüroo Simson Straus OÜ 31. mai 2021 koostatud kliendilepingu lisal, milles on toodud osutatud õigusteenuse maht ja sisu ning teenustasu suurus apellatsioonimenetluses. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et loomulikult võivad lepingupooled omavahel kokku leppida mistahes summades, kuid kriminaalmenetluses hüvitatakse vaid mõistliku suurusega tasu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt leidnud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Seejuures tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates arvesse võtta ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 133 ja otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p-d 44–45). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on apellatsiooni argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.detsembri 2017 määrus asjas 1-17-7077 ja 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-158-15). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 185 lg 1 lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Nagu juba märgitud ei osalenud kaitsja S. Reinsaar maakohtu menetluses, mis omakorda tähendab seda, et ta pidi tutvuma kriminaaltoimiku materjalidega rohkem, kui seda pidid tegema kaitsjad, kes osalesid ka maakohtu menetluses. Kohtukolleegium rõhutab, et erinevalt varem kirjeldatud adv. A.Toomemägi meetodist kriminaaltoimiku materjalidega tutvumisel, on adv. S. Reinsaart märgatud ringkonnakohtu kantseleis kahel päeval ja ta reaalselt tegeles seal toimiku materjalidega tutvumisega. Tema poolt toimiku materjalidega tutvumist kinnitab ka AET, kus lausa kolmel leheküljel on näha, et nii kaitsja ise, kui ka advokaadibüroo jurist on tutvunud/avanud suures koguses põhifaile maakohtu menetluses. Kaitsja on oma taotluses arvutanud toimikuga tutvumise ajaks - kokku nii ringkonnakohtus, kui e104

toimikuga tutvumine – 15,5 tundi ja kohtukolleegium peab seda ajakulu põhjendatuks. Kohtuotsusega tutvumise ajakuluks peab kohtukolleegium 3 tundi. Prokuröri apellatsiooniga tutvumise põhjendatud ajaks peab kohtukolleegium pool tundi. Prokurör on vaidlustanud E. Košljakovi karistuse ja sellekohased motiivid apellatsioonis 11- l real. Pool lehekülge, mis puudutavad E. Košljakovi, on maakohtu põhjendused, mis on maakohtu otsuses esitatud E. Košljakovile karistuse mõistmisel. Järgmine pakett kaitsetoiminguid puudutab kaitsealusega kohtumisi, vestlusi, kolmanda isikuga nõupidamised ja büroosisene nõupidamine. Kõik need kokku moodustavad lepingu lisa kohaselt 7,5 tundi. Kohtukolleegium peab põhjendatuks 4 tundi kohtumisi ja vestlusi, sellest 3 tundi kaitsealusega ja 1 tund kolmanda isikuga. Asjaolusid võib lõputult ümber jutustada, kuid arvestades süüdistuse sisu, süüdistatava kaitseversiooni ja apellatsiooni põhjendusi, siis kohtukolleegium ei näe neid fakte, mis oleks asjakohased ja mis kulutaks vestlustele kaitsealusega aega üle kolme tunni. Kolmanda isikuga kohtumine kujutas ka pigem nende lepingutekstide üleandmist ja veel tund aega lisaaega on piisav, et kolmanda isikuga kohtumine läbi viia. Büroosiseseks nõupidamiseks kohtukolleegium põhjust ei näe. Adv. S.Reinsaar oli sellest büroost, kus ta tegutseb ainuke kaitsja käimasolevas menetluses ja selliseid probleeme, mis adv. S. Reinsaarele oleks kuidagimoodi uudsed ja milles puudub kohtupraktika e et vaja on kolleegide arvamust, apellatsioonis ei ole. Apellatsiooni koostamise peale on kaitsja oma arvestuste kohaselt kulutanud 43 tundi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist mitte ainult ebamõistliku ajakuluga vaid see on šokeeriv ajakulu. Materiaalõiguslikud küsimused, mis on apellatsioonis kajastatud on pigem kaitsja meelevaldne seaduse tõlgendus ja sisuliselt on need ka juba Riigikohtust läbi käinud küsimused. Menetluslikud vaidlused on apellatsioonis esitatud suuresti maakohtus toimunu ümberjutustamisega. Ehk siis piltlikult öeldes magas kaitsja kahe ööpäeva jooksul 5 tundi, ülejäänud aja kirjutas järjepidevalt apellatsiooni. Kohtukolleegiumi poolt eelnevalt käesolevas otsuses esitatud seisukohti arvestades ei ole tegemist argumenteeritud apellatsiooniga. Arvestades, et kaitsja ei osalenud maakohtus ja apellatsioonis esitatud põhjenduste tarvis pidi ta esmakordselt erinevalt nendest kaitsjatest, kes maakohtu osalesid, nendega tutvuma ja erinevalt adv. A. Toomemägi (kes ka ei osalenud küll maakohtus) apellatsioonist, on adv. S. Reinsaare apellatsioonis käsitletud vaidlusteemasid rohkem ja põhjalikult, siis põhjendatud ajakuluks peab kohtukolleegium 10 tundi apellatsiooni koostamisele. Kohtuistungil viibis kaitsja kella poole kaheni e et ta palus sellest ajast ennast vabastada ning ta lahkus istungilt pisut pärast poolt kahte. Seega jäi temaga kokkuleppe kohaselt istungile kulutatud ajaks 3,5 tundi. Kohtuistungiks ettevalmistamisele on kaitsja arvutanud ajakulu 6 tundi. Apellatsioonikohtu istungiks ettevalmistamine tähendab sisuliselt oma apellatsiooni mõttega läbilugemist. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et üldjuhul kaitsja esitab osa oma apellatsioonist või mõni ka täielikult apellatsioonikohtu istungil sellega taastutvumiseks aega kulutamata. Tund aega läbilugemiseks on kohtukolleegiumi hinnangul piisav, et samal või järgmisel päeval see taasesitada istungil. Seega kokku on põhjendatud ajakulu 37,5 tundi. Tunnitasu 125 eurot peab kohtukolleegium mõistlikuks. Sisuliselt tähendab see seda, et põhjendatud on hüvitada

Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (1)

Lahendi tekst

K O H T U O T S U S

Sarnased lahendid

EMERALDLEGAL

EMERALDLEGAL

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: