Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Tartu Maakohtu 09.04.2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-19-2809 tunnistati Veiko Villonen süüdi KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi ning karistati 1 aasta 5 kuu vangistusega. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 328 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati raskemat karistust ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 8 kuud vangistust. Nimetatud karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 30.01.2018 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 1 aasta 3 kuu ja 27 päeva vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust alates 23.02.2019. 12.08.2020 esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid kinnipeetava Veiko Villonen vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks. Tartu Vangla ei toeta Tartu Vangla Veiko Villonen vabanemist tingimisi enne tähtaega.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kinnipeetav avaldas, et soovib ennetähtaegset vabastamist. Prokurör on edastanud kohtunikule lähtudes KrMS § 432 lg 33 oma seisukoha elektrooniliselt ning teatanud, et ta ei soovi võtta osa Veiko Villonen tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse läbivaatamisest. Prokurör Triin Tumala, olles tutvunud Tartu Vangla materjalidega Veiko Villonen tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks, nõustub Tartu Vangla seisukohaga isiku vabastamise osas ning ei toeta isiku tingimisi ennetähtaegset vabastamist.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, kuulanud ära süüdimõistetu, tutvunud prokuröri arvamusega ning Tartu Vangla poolt esitatud materjalidega, leiab, et süüdimõistetu Veiko Villonen vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole põhjendatud. Veiko Villonen kannab käesoleval ajal liitkaristust teise astme kuritegude toimepanemise eest. KarS § 76 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus teise astme kuriteos süüdlase tingimisi katseajaga enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt 1/2 mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Kohtuistungi toimumise ajaks on Veiko Villonen temale mõistetud vangistusest ära kandnud 1 aasta 7 kuud, so enam kui 1/2 ja see ületab 4 kuud. Seega on KarS §-s 76 nimetatud formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. Üksnes formaalsete aluste täidetus ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKm 31-1-59-14, p 8). Nimelt eeldab kinnipeetava vabastamine ka materiaalsete aluste täidetust: KarS § 76 lg 4 kohaselt arvestab kohus inimese katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kriminaalhooldusametniku arvamusest ning isiku kinnitusest selgub, et vabanemise korral on kinnipeetaval kavas elama asuda xxx, kus perekond üürib korterit. Korteris on eluks kõik vajalik olemas. Seega on isikul olemas kindel elukoht, mis on kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise vältimatuks eelduseks.

Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 6 lg-st 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma sihi saavutanud ning põhjendatud on isiku ennetähtaegne vabastamine eeskätt siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. Viimati nimetatud seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus 28. aprilli 2017.a. kohtumääruses asjas nr 3-1-1-12-17. See aga tähendab, et ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb prognoosida ennekõike just uute kuritegude aset leidmise tõenäosust. Kohtu hinnangul Veiko Villonen puhul retsidiivsusoht siiski jätkuvalt kõrge. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.11.2006 määrusele kohtuasjas nr 3-1-1-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Kohtu hinnangul ei ole tingimus täidetud, süüdlasel on 10 kehtivat distsiplinaarkaristust ning tema suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid perioodil 16.10.2019-05.02.2020. Täiendavateks julgeoleku abinõudeks määrati liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. Uuesti on samu täiendavaid julgeolekumeetmeid kohaldatud 04.03.2020 kuni 05.06.2020. Kohaldatud meetmete rohkus ning pikaaegne kohaldamine näitavad, et ründe ohtu peeti süüdlase poolt vägagi suureks ning agressiivsuse ning ebameeldivate tunnete kontrollimisega on süüdlasel tõsine mure ning tegemist on tema ilmselge probleemkohaga. Süüdlane avaldas kohtuistungil, et distsiplinaarkaristused on valdavalt valvurite provotseerimise tulemus ja ka kaitsja leidis, et distsiplinaarkaristused vanglas on lihtsad tulema. Kohus sellega nõustuda ei saa. Kui karistuse kandjal on ikkagi 10 kehtivat distsiplinaarkaristust ja tema suhtes on kohaldatud 1 aasta 7 kuu pikkuse vangistuse jooksul pea 7 kuu jooksul täiendavaid julgeoleku abinõusid, siis need kõnelevad iseenda eest. Kui kinnipeetaval on raskusi ka vangistuses range järelevalve tingimustes kehtivatele reeglitele allumisega, on tõenäosus, et isiku käitumine ei saa ka vabaduses olema seadusekuulekas, äärmiselt suur. Kohtule ei nähtu senise vangistuse pinnalt, et süüdlase mõttemaailmas oleks toimunud olulist nihet positiivsema elukorralduse suunas. Samuti ei nähtu vangla iseloomustusest ega süüdlase ütlustest, millised on need motiveerivad pidepunktid, mille nimel vabaduses eriliselt pingutada. V.Villonen avaldab küll, et soovib kuritegeliku minevikuga lõpparve teha, aga senine elukäik näitab hoopis midagi muud. Karistatud on teda kriminaalkorras 6 korral, kõik karistused on kehtivad, vangistuses viibib juba kolmandat korda. Vägivalduse raskusaste on jäänud samaks, ühiskonna ohtlike kuritegude dünaamika jäänud samaks. Kinnipeetav on toime pannud varasemalt varavastaseid kuritegusid, vägistamise, vägivalla võimuesindaja vastu, joobes juhtimise, avaliku korra raske rikkumise vägivallaga. Varasemate kuritegude põhjusriskiks oli alkohol, probleemide lahendamise oskuse puudus, impulsiivsus. Praeguseks kuriteoks on lähisuhte vägivald ja põgenemine. Praeguse kuriteo soodusteguriteks alkohol, probleemide lahendamise oskamatus, impulsiivsus, mitte toimetulek negatiivsete emotsioonidega. Seega ei nähtu, et süüdlane oleks toimepandud kuritegude eest mõistetud erinevatest karistusest ja antud võimalustest järeldusi teinud ning ka senine käitumine vangistusasutuses ei anna lootust, et midagi muutunud oleks. Seda ka hoolimata läbitud rehabiliteerivatest tegevustest (sotsiaalprogrammidest) vanglas, millest osavõttu on läbiviijad valdavas osas iseloomustanud positiivselt. Samas on viimati läbitud programmi „Pere- ja paarisuhte vägivalla vähendamine“ läbiviija siiski märkinud, et kohati üritas isik oma tegu õigustada ja pisendada. Eelkirjeldatult iseloomustatud isikult on igati alus karta uusi kuritegusid ka tulevikus ning igati põhjendatult.

Kuigi süüdlasel on olemas kindel töö, elukoht ja lähedaste toetus, siis ei saa ennetähtaegse vabastamise otsustuse langetamisel tugineda nimetatud asjaoludele, sest nii töö, elukoht kui ka lähedased olid süüdlasel ka enne kuritegude sooritamist. Nende olemasolu ei pannud süüdlast pingutama alkoholist ja õigusrikkumiste toimepanemisest hoidumiseks. Süüdlane on küll avaldanud kohtuistungil, et on registreerinud end programmi „Kainem ja tervem Eesti“, kuid ka tema varasemad lubadused oma eluviise muuta on jäänud paljasõnalisteks. Pealegi saab nimetatud programmiga liituda ka pärast karistuse ärakandmist. Kohus on seisukohal, et V.Villonenil tuleb karistuse kandmisega jätkata, sest retsidiivsusrisk on jätkuvalt piisavalt kõrge, mis ei anna hetkel lootust sellele, et süüdlane suudaks vabaduses õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduda. Senine käitumine viitab suure tõenäosusega selle taaskordsele ebaõnnestumisele. Kohus loodab, et jätkates vangistust positiivses võtmes (distsiplinaarkaristusteta, jätkates rehabiliteerivate tegevustega jne), on kinnipeetaval võimalik näidata oma tahet ja valmidust elada edaspidi uute kuritegudeta. Menetluskulud Veiko Villonen tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise taotluse läbivaatamisel võttis kaitsjana 23.09.2020.a kohtuistungist määratud korras advokaat Andres Veski. Kaitsja esitas 23.09.2020 kohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, milles palus välja mõista riigi õigusabi tasu koos käibemaksuga summas vastavalt 137.28€. Kohus on leidnud, et esitatud taotlused on põhjendatud ja kinnitanud riigi õigusabi osutamise eest väljamaksmisele kuuluvaks summaks kokku 137.28 eurot. Määratud kaitsjale makstud tasu on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt menetluskulu. Vastavalt KrMS §-le 43 lg 2 p 1 määrab kaitsja Eesti Advokatuur kohtu taotlusel, kui süüdistatav ei ole endale kaitsjat valinud, kuid on taotlenud kaitsja määramist. Vastavalt riigi õigusabi seaduse § 4 lg 3 p 1 on riigi õigusabiks määratud kaitse kriminaalmenetluses. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb V.Villonenilt riigituludesse sisse nõuda kaitsetasu määratud korras osutatud õigusabi eest vastavalt kehtivatele määradele. KrMS § 423 ja § 417 lg 2 tulenevalt, kui süüdimõistetu ei ole välja mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates ühe kuu jooksul või määratud tähtpäevaks selleks ettenähtud kontole ning tasumise tähtaega ei ole käesolevas seadustikus sätestatud korras pikendatud ega ajatatud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kümne päeva jooksul selle saamisest arvates kohtutäiturile.

/allkirjastatud digitaalselt/ Annemarie Gerassimov täitmiskohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.