Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Asjaosalised on erinevalt kirjeldanud kohta, kuhu rusikalöök A.H. t tabas. Süüdistuses märgitakse lööki rindu, A.H. räägib tabamusest õlapiirkonnas, M.M. räägib sinikast käe ja rinna vahel õlapiirkonnas. Kohus ei näinud nendes erinevustes olulist vastuolu. Arvestades videosalvestisel nähtut luges kohus tõendatuks löögi A.H. ülakehasse. KarS §-s 121 sätestatud objektiivne koosseis eeldab kannatanule füüsilise valu tekitamist. A.H. ütlustest nähtub, et peale lööke tundis ta valu nii õlapiirkonnas kui ka jalal (säärel). Objektiivse kõrvalseisja vaatevinklist on täisealise meesterahva rusikalöök õlapiirkonda ja tugev jalalöök vastu jalga hinnatav valutekitavatena. Rakvere Spordihoone turvakaamera salvestiselt lööke hinnates, puudus kohtul alus kahelda kannatanu poolt valu tundmises, kuna valu tundmine salvestises nähtuvate löökide puhul tunduks reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kannatanu sõnul tekkis talle löökide tagajärjel säärele ja õlapiirkonda verevalumid. Tõsi, käesoleval juhul verevalumeid ei fikseeritud, kuid ka kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et selliste löökide tagajärjel võivad verevalumid tekkida.

APELLATSIOON

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni O. Balõtševi kaitsja, kes palub Viru Maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja O. Balõtšev süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks mõista. Apellandi arvates on tõendamata asjaolu, et tegemist oli rusikalöögiga ja tugeva jalalöögiga. Süüdistatava väitel ta tõukas kannatanut. Tasakaalu kaotusest tingituna tõusis tahtmatult jalg ja see võis tabada kannatanut. Sellekohast tõendit, mis annaks võimaluse kindlalt väita löögi kasuks ei ole. Tulemus sõltub sellest kuidas vaataja nähtut tõlgendab. Videosalvestisel puuduvad sellised märgid, millised annaksid võimaluse käeliigutuse hindamiseks löögina. Kui puuduvad kindlad tõendid hüpoteesi püstitamiseks tuleb kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega ei saa välistada, et süüdistatav tõukas kannatanut. Süüdistuse kohaselt tekitati kannatanu rinna piirkonnas tervisekahjustus. KarS § 121 lg 1 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Maakohus tuvastas vaid valu tekitamise. Kannatanu on istungil väitnud, et süüdistatav tekitas talle rinna piirkonda ja vasakule jalale verevalumid ja tekitas valu. Väidetavalt nägi kannatanu neid samal õhtul kodus. Eeluurimisel ei ole kannatanu verevalumitest midagi rääkinud ega ka valu tundmisest. Kui olid verevalumid siis pidi tekkima ka valu. Kannatanu ütlustest kumab läbi, et valu aisting tekkis siis kui kannatanu verevalumit nägi. Üldteada on, et valu aisting tekib enne kui tekib verevalum. Seega on kannatanu ütlustes vastuolu. Kui kannatanu väidab, et ta avastas 3. juuni 2018 õhtul verevalumid, õhtul tekkis valu ning tegi sellest järelduse löömise kohta, siis pidid need asjaolud teada olema ka 4. juunil 2018 ülekuulamisel. Valu aisting tekib löömise hetkel. 4. juuni 2018 ülekuulamisel ei rääkinud kannatanu ei verevalumistest ega valust. Verevalumit jalal ei pidanud oluliseks.

Kannatanu ütlused kohtuistungil ei kummuta vastuolusid eeluurimisel antud ütlustega ning seega on vastuolud kõrvaldamata. KarS § 121 kohaldamiseks tuleb tuvastada vähemalt üks tagajärg, s.o. tervisekahjustus või valu. Kui need on tuvastamata ei saa vastutust järgneda. Tunnistaja M.M. i kohtus antud ütluste kohaselt ta nägi, et süüdistatav lõi kannatanut kätega ja jalaga. Tunnistaja nägi, et süüdistatava käed jalad käisid. Käed tabasid väidetavalt kindlasti. Kannatanul oli sinikas rinna peal. Süüdistatav lõi ka jalaga, aga kuhu täpselt seda ei oska tunnistaja öelda. Istungil avaldati tunnistaja eeluurimisel antud ütlused, kus tunnistaja ütluste kohaselt ta ei näinud kas kannatanule pihta saadi. Vastuolu selgitab sellega, et nägi kätega vehklemist ja viis päeva hiljem, nägi sinikat ning seeläbi seostas need faktid omavahel, s.o. et süüdistatav lõi kannatanut. Tunnistaja ütlustest saab seega teha järelduse, et süüdistatav vehkis kätega, kuid kas kannatanu pihta sai seda kannatanu ei näinud. Nägi viis päeva hiljem verevalumit ja sellest järeldas, et süüdistatav lõi kannatanut ja tekitas verevalumi. Jalaga löömise kohta väidab, et seda nägi, aga kuhu jalg tabas seda ei näinud. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti tuginenud tunnistaja eeltoodud oletusele ja arvamusele ja seetõttu ei saa tema ütlusi tõendina käsitleda. Kaitsja arvates ei kinnita tunnistaja ütlused A.H. poolt valu tundmist. Valu tundmisest ei ole tunnistaja midagi rääkinud. Nii nagu kannatanu, pole ka tunnistaja meedik ja ei oma teadmisi selle kohta kuidas määratleda vigastusi ja nende tekke põhjusi. Seega pole tõendatud, et tunnistaja nähtud verevalum oli tekitatud süüdistatava poolt.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et O. Balõtševi süü A.H. suhtes toimepandud vägivallategudes on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi O. Balõtševile süüks arvatud käitumise ning sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Maakohus on põhjalikult kajastanud nimetatud kuriteoepisoodis uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise O. Balõtševi süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et apellatsioonis korratakse sisuliselt neid argumente, mida O. Balõtšev ja tema kaitsja on O. Balõtševi kaitseks juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub.

Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud nagu löönuks O. Balõtšev kannatanut rusikaga ja tugevasti jalaga. Süüdistatava väitel ta tõukas kannatanut ja hilisemalt tasakaalu kaotades võis tema jalg tõusta ja tabada kannatanu jalga. Kaitsja arvates puuduvad videosalvestisel sellised märgid, mis võimaldaksid käeliigutuse hindamist löögina. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taoline väide on alusetu. Ringkonnakohtu arvates ilmneb kaitsja eeltoodud väite alusetus üheselt kriminaalasjale lisatud videosalvestiselt. Videosalvestiselt nähtuvalt on hetk enne A.H. ründamist O. Balõtševi vasak käsi veidi kõrgemal tema puusast. Käsi sirutub hoovõtuks taha ja seejärel toimub käe järsk liikumine A.H. ülakeha suunas. Ringkonnakohtu arvates on videosalvestiselt nähtav O. Balõtševi käe liikumine iseloomulik nimelt löögile (käe tahaviimine hoovõtuks, järsk liikumine ette). Kolleegium leiab, et teise isiku tõukamisel tõstab isik pigem oma käe(d) ette rinna kõrgusel ning teise osapoole mõjutamiseks ei võta käe(te)ga hoogu. Ka ei ole tõukamisliigutus sedavõrd järsk, nagu see on iseloomulik löömisele. Seega, hinnates videosalvestiselt nähtut nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et tegemist oli O. Balõtševi poolse rusikalöögiga. Ka väide, nagu kaotanuks O. Balõtšev kätega vehkimise käigus tasakaalu ja seejuures tahtmatult tabanud jalaga A.H. jalga, on põhjendamatu. Videosalvestiselt nähtuvalt tõstab A.H. pärast O. Balõtševi rusikalööki enesekaitseks käed. Seejärel astub O. Balõtšev taas, ülestõstetud kätega vehkides, A.H. suunas ning A.H. taganeb. Hetkelise rahunemise momendil langetab A.H. käed. Salvestiselt nähtuvalt ründab O. Balõtšev järgnevalt juba kolmandat korda kätega vehkides A.H. t, tehes samaaegselt parema jalaga löögi vastu A.H. vasakut jalga. Seega nähtub videosalvestiselt üheselt, et O. Balõtšev ei kaota tasakaalu ja tema keha ei liigu tahapoole, millisel juhul on tõepoolest võimalik jala tahtmatu tõusmine, vaid O. Balõtševi keha liigub ettepoole. Keha ettepoole liikumisel on aga jala liikumine sellises ulatuses ettepoole, nagu seda on näha videosalvestiselt, võimatu. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et keskmise kõrvalseisja jaoks on videosalvestiselt nähtuvad O. Balõtševi käe- ja jalaliigutus määratletavad löökidena ning maakohus on igati õigustatult tuvastanud, et O. Balõtšev lõi A.H. t ühel korral rusikaga ülakeha piirkonda ja ühel korral jalaga vastu kannatanu jalga. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on põhjendamatult lugenud usaldusväärseteks A.H. ütlused. Esitatud väidet põhistab kaitsja sellega, et A.H. kohtueelsel uurimisel ja maakohtus antud ütlused rindkeresse saadud löögitabamuse ja selle tõttu valu tundmise kohta, on vastuolulised. Kohtueelsel uurimisel on kannatanu väitnud, et süüdistatava löögid teda ei tabanud, kuid kohtuistungil väitis vastupidist. Ka ei ole kannatanu kohtueelsel uurimisel

väitnud, et ta tundis valu, kuid kohtuistungil kinnitas, et saadud löök rindkeresse põhjustas talle valu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt avaldati A.H. kohtueelsel uurimisel antud ütlustest üks lause. Protokolli helisalvestisest tuleneb, et nimetatud lauses väidab A.H. , et O. Balõtšev kätega talle pihta ei saanud, kuna tal õnnestus kõrvale põigelda. Kohtuistungil väitis aga A.H. , et O. Balõtšev lõi teda rusikaga ja löök tabas õla piirkonda. Samas, vastates kaitsja küsimusele esinenud vastuolu kohta, on A.H. selgitanud, et esialgselt talle tunduski, et O. Balõtševi rusikalöök teda ei tabanud, kuid see osutus valeks. Ka on kannatanu selgitanud, et ta muutis oma arvamust löögitabamuse kohta seetõttu, et talle tekkis õla piirkonda verevalum. Verevalumi teke andiski talle kindluse väiteks, et O. Balõtševi rusikalöök teda siiski tabas. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et kannatanu taoline selgitus vastuolude kohta tema ütlustes, on igati mõistusepärane. Pealegi kinnitab kannatanu sellekohaseid ütlusi videosalvestiselt nähtuv. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, nagu oleks A.H. andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus erinevaid ütlusi ülakehasse saadud tabamuse puhul valu tundmise kohta. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole keegi menetlusosalistest taotlenud A.H. sellesisuliste ütluste, nende usaldusväärsuse kontrolliks, avaldamist. Nimetatust teeb ringkonnakohus järelduse, et kohtuistungil ei tõusetunudki sellekohast kahtlust. Kuivõrd asja materjalide juurde ei ole lisatud A.H. kohtueelsel uurimisel toimunud ülekuulamise protokolli, puudub ka ringkonnakohtul võimalus esiletoodud väidetava vastuolu kontrollimiseks. Küll aga nähtub kohtuistungi protokollist, et O. Balõtšev on esitanud A.H. le küsimuse, miks viimane järgmisel päeval politseis ütlusi andes, ei rääkinud valu tundmisest. A.H. on vastuses selgitanud, et politseis ütlusi andes ta tõepoolest väitis, et ei tundnud valu. Samas selgitas kannatanu, et need ütlused puudutavad hetke, kui toimus vahetu löömine. Kohtuprotokollist nähtuvalt on A.H. ka kohtuistungil kinnitanud, et löögitabamuse hetkel ülakehasse ta adrenaliini tõttu valu ei tundnud. Valu tekkis alles hiljem. Seega on A.H. nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus sarnaselt kinnitanud, et löögi hetkel ta valu ei tundnud. Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et A.H. ütlustes valu tundmise kohta ülakehasse saadud löögi tagajärjel, mingeid vastuolusid ei esine ning maakohus on igati korrektselt arvestanud neid O. Balõtševi süüküsimuse lahendamisel. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on põhjendamatult toetunud ka M.M. i ütlustele, sest nendes esineb kõrvaldamatu vastuolu. Kaitsja arvates seisneb vastuolu tunnistaja ütlustes selles, et eeluurimisel on ta väitnud, et ei näinud kas O. Balõtševi löögid tabasid A.H. t või mitte, kohtuistungil aga kinnitanud, et tabasid. Kohtuistungi protokollist tulenevalt on M.M. kaitsja küsimusele vastuolu kohta selgitanud, et sündmuskohal ta nägi kuidas O. Balõtšev vehkis rusikatega A.H. suunas. Kohtueelsel uurimisel ei julgenud ta aga välja öelda, kas O. Balõtšev A.H. t ka tabas. Kui ta hiljem aga nägi A.H. l sinikat, siis ta oli kindel, et löögikontakt oli. Arvestades M.M. i ütlusi leiab ringkonnakohus, et tunnistaja ütluses ei esine taolist diametraalset vastuolu, mis muudaks tema ütlused ebausaldusväärseteks. Pealegi leiab

ringkonnakohus, et tunnistaja on suutnud teatavat vastuolu oma ütlustes mõistusepäraselt selgitada ning see selgitus on usutav. Ringkonnakohtu arvates on mõistetamatu apellatsioonis esitatud kaitsja etteheide, nagu ei saaks M.M. i ütlused tõendvad A.H. poolt valu tundmist, sest tunnistaja ei ole sellekohaseid ütlusi andnud. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et M.M. ei ole oma ütlustes kinnitanud A.H. poolt valu tundmist. Samas on ei ole maakohus selles osas tuginenudki M.M. i ütlustele. Maakohus on kohtuotsuses videosalvestiselt nähtuvaid O. Balõtševi lööke hinnanud objektiivse kõrvalseisja vaatevinklist ja teinud selle pinnalt järelduse, et süüdistatava löögid on hinnatavad valutekitavatena. Ülaltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.