Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

 KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsekulu 270 eurot;  KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 876 eurot.

KOHTUOTSUSE MOTIIVID

neli korda S P pea paremat poolt vastu koridori seina. Seejärel Hannes Ots lõi S Ple vähemalt kaks korda rusikaga näkku parema silma piirkonda ja vähemalt viis korda jalgadega vastu käsi ja jalgu. Mõni hetk hiljem elutoas Hannes Ots haaras S Pl korduvalt kätega kaelast ja kägistas ning samal ajal ütles: „täna sa sured“. Sellise tegevusega Hannes Ots tekitas S Ple füüsilist valu ja tervisekahjustused: mitut kehapiirkondade muid kombinatsioone haaravad pindmised vigastused, paremal periorbitaalne hematoom, verevalumid parema silma ümbruses, paremal näopoolel, vasakul pool alalõua piirkonnas, paremal kuklapiirkonnas, paremal õlavarrel, parema käe randmel, parema labakäe välisküljel, vasaku sääre siseküljel, parema jala suurel varbal; marrastused mõlemal labakäel, paremal küünarliigese piirkonnas, pea paremal pool juuste all; turse paremal näopoolel; otsmikul paremal pool juuste piiril muhk. Seega pani Hannes Ots toime teise inimese tervise kahjustamise või valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud korduvalt ning lähisuhtes, s.o KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Nimetatu tõendab, et kannatanu tõepoolest sisenes kuriteosündmuse päeval, pärast sündmust internetipanka. Seega kannatanu räägib tõtt. 08.12.2018.a isiku läbivaatuse protokollist /tl 31-33/ nähtub, et S. Pl on parem silm paistes ja lõua vasakul küljel hematoom. Isiku vigastuste kirjeldust kinnitab isiku läbivaatuse protokolli juurde lisatud fototabel. Need kirjeldused langevad kokku kannatanu ütlustega sellest, millisesse piirkonda H. Ots teda lõi. Seega on kohtu hinnangul kannatanu ütlused usaldusväärsed. S. P haigusjuhust /tl 34/ nähtub järgnev: S. P toodi haiglasse kiirabi poolt; 08.12. elukaaslane lõi rusikaga näkku; silma ümber ja lõual hematoom; toimunut mäletab; objektiivselt ulatuslik hematoom parema silma ümbruses, turse; silmi avada ei saa; kaasuvalt hematoom vasakul pool alalõua piirkonnas ja paremal kuklapiirkonnas; marrastused mõlemal labakäel; palpatoorne valulikkus rindkere paremal poolel, hematoomi ei näe; pisike marrastus paremal küünarliigese piirkonnas. Kohtu hinnangul kinnitab ka see tõend seda, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, sest need on selle tõendiga sisuliselt kooskõlas. Antud tõendist nähtub ka see, et kannatanu on algusest peale rääkinud, et on langenud vägivalla ohvriks. Mis puudutab kannatanu epikriisi /tl 35/, kus on kirjas diagnoosina muuhulgas lahtised haavad mitmel kehapiirkonnal, siis Ida-Tallinna Keskhaigla on hiljem siiski teatanud /tl 144-145/, et haigusloo koostamisel on valvearst ilmselt kiirustanud ja diagnoos lahtiste haavade kohta on vale. Seega kannatanu ütlused lahtise haava kohta ei ole samuti õiged. See asjaolu ei muuda aga kannatanu ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks. 09.12.2018.a isiku läbivaatuse protokollist /tl 36-46/ nähtub, et kannatanul on nähtav tervisekahjustus näo piirkonnas – parem näopool turses ja hematoom, hematoom vasakul pool lõua piirkonnas. Otsmikul paremal pool juuste piiril muhk ja paremal peapool juuste all marrastused. Vasaku õlavarre piirkonnas kaks verevalumit ning vasaku labakäe välisküljel verevalum. Parema käe õlavarrel kaks verevalumit, parema käe randmel ja labakäe välisküljel verevalum. Vasaku jala sääre siseküljel verevalum, parema jala suurel varbal verevalum. Protokolli juures on ka fototabel, mis kannatanul esinevaid tervisekahjustusi kinnitab. Antud tõend on kooskõlas kannatanu ütlustega ja näitab, et vägivald kannatanu suhtes on olnud küllaltki intensiivne. Ei ole eluliselt usutav, et selliseid vigastusi saab kannatanu ise ühekordsel kukkumisel (vigastused on erinevatel näo pooltel) või sellest, et süüdistatav üritas teda rahustada ja kinni hoida. Samas ei välista kohus seda, et kannatanu ei mäleta (ja ei peagi mäletama) täpselt, mitu korda ja kuhu teda löödi ja on andnud ütlusi, mis näitavad veelgi intensiivsemat vägivalda enda suhtes, kui seda on kirjeldatud süüdistuses. Hirmunud vägivallaohvriga võib seda juhtuda, kannatanule võiski tunduda tema suhtes toimepandav vägivald pikemaajalisemana ja jõulisemana, sest tema oli see, kes hirmu tundis, valu ja piina kannatas, oli teadmatuses, millal see vägivald ükskord lõpeb ja millega see lõpeb. Kannatanu ütlused tervikuna on aga eluliselt usutavad, kooskõlas teiste tõenditega ja seega usaldusväärsed. Stenogramm häirekeskuse kõnest /tl 47-57/ kinnitab seda, et kannatanu tütre poiss-sõber helistas hädaabinumbrile 112 ja selgitas, et tema tüdruku emale tungis xxx kallale H. Ots. Tüdruku ema S. P oli tütrele kirjutanud ja saatnud foto. Ema lubas tulla nende juurde, aga pole tulnud. Nemad koos tüdrukuga lähevad sinna. Häirekeskusest anti korraldus majja ise mitte siseneda. Sellest tõendist saab teha järelduse, et kannatanu kontakteerus vahetult pärast tema suhtes toimepandud vägivalda oma tütrega, kirjutas talle, olles alles vahetult tajutu mõju all ja saatis enda vigastustest ka foto. Kui kannatanu oleks ise kukkunud, siis puudunuks tal ilmselgelt põhjus sellest oma tütart teavitada ja abi otsida.

Telefoni fotoväljavõttest (tunnistaja N. P kohtueelselt antud ütluste lisad) /tl 122-131/ nähtub, et kannatanu on rääkinud kallaletungist ja oma vigastustest tütrele ja kannatanu pidi sõitma tütre juurde. Kuna kannatanu seda ei teinud, siis tütar helistas kell 21.55, kuid kannatanu ei vastanud kõnele. Et kannatanu kõnele ei vastanud, siis tütar hakkas muretsema ja asi päädiski sellega, et tütre poiss-sõber helistas hädaabinumbrile 112. See tõend kinnitab seda, et pärast viimast vägivallatsemist H. Otsa poolt kannatanu suhtes, teavitas kannatanu oma tütart sellest ja otsis sisuliselt abi. Tunnistaja A S andis kohtule ütlusi selle kohta, et ta on kannatanu tütre poiss-sõber ja kannatanu tütar N P sai oma emalt Facebookis 08.12.2018.a teate selle kohta, et ema on pekstud, lisatud oli ka foto. Tunnistaja nägi fotot. Nemad kirjutasid koos Sle, et ta lahkuks kodust ja tuleks nende juurde. S lubas kohe, kui kodust väljub, neile teada anda, aga teadet ei tulnud ja nad otsustasid ise kohale sõita. Helistasid ka politseisse. Kui kohale jõudsid, võis kell olla 22.25 paiku. H. Otsal tema mingeid vigastusi ei näinud, S. Pl olid nähtavad vigastused näo paremal poolel. Tunnistaja N P kinnitab, et ema kirjutas temale 08.12.2018.a Facebookis, et ei tea, mida teha, saatis endast foto, kus olid näha vigastused. Ta käis xxx aadressil ka järgmisel päeval, siis nägi, et laste söögitool oli ümber lükatud, pildiraam oli põrandal. Tegi sündmuskohast ka fotod, millised andis uurijale. Tunnistaja kinnitas, et ema sõnul sai ta esimese löögi vorstiga. Emale S. Ple tekitatud vigastused takistasid emal elamast normaalset igapäevaelu, tööle läks alles siis, kui sinikad hakkasid ära minema, kuu või poolteist pärast sündmust, poes käis ühe korra sel ajal, hoides salli näo ees. Kohus leiab, et tunnistajate A. S ja N. P ütlused on üldjoontes omavahel haakuvad ja kooskõlas ka kannatanu ütlustega, mistõttu puudub kohtul alus kahelda nende tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Asjatundjana on kohtus üle kuulatud M P, kes töötab AS Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhatajana, residentuuri lõpetas aastal 2013. Kohus leiab, et asjatundja ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Need ütlused tulenevad eranditult vaid haigusjuhu kirjeldusest ja fototabelitel kajastuvast. Fototabelitel kajastuva objektiivne hindamine sõltub suuresti ka fotode kvaliteedist, pildistamisnurgast, valgusest jne. Asjatundja ei ole ise osalenud isiku läbivaatusel. Asjatundja ei annagi tegelikult üheseid vastuseid kannatanu vigastuste tekkemehhanismi osas. Need ütlused on oma olemuselt sageli oletuslikud. Vigastus parema silma all – selle kohta ütles asjatundja, et tõenäoliselt on sellesse piirkonda mõjunud mingisugune jõud, „mul on raske öelda, millega on tegemist“. Seega ei oska asjatundja öelda, kas see jõud mõjus kukkumisel või löömisel. Kas see jõud sinna piirkonda on mõjunud ühe korra, sellele vastas asjatundja „pigem ühe korra, raske öelda“. Seega võis mõju olla ka mitmekordne. Juuste all oleva vigastuse kohta ütles asjatundja „selle tekkepõhjuse kohta on väga raske midagi öelda“. Kätel-jalgadel olevate vigastuste kohta tehtud fotodest ütles asjatundja „foto tegemise ja vigastuste tekkimise vahemikku on äärmiselt raske määrata“. Oletuslikke vastuseid andis asjatundja üldiselt kõikide vigastuste kohta. Samuti ei ole kohtu hinnangul võimalik asjatundjal öelda, kas suitsuvorstiga saab selliseid vigastusi tekitada nagu kannatanul olid. Suitsuvorstid võivad olla väga erineva kõvadusega. See sõltub sellest kui värske tootega on tegemist, milline on selle vorsti konsistents ning näiteks sellest, millistes tingimustes seda vorsti on säilitatud jne. Kohtu hinnangul ei andnud asjatundja kokkuvõttes sellist infot, mis kinnitaks H. Otsa poolt kohtule esitatud versiooni sündmusest, eeskätt vigastuste tekkemehhanismist.

Tunnistaja K L andis ütlusi selle kohta, et saabus sündmuskohale täites politseinikuna tööülesandeid. Sündmuskohal oli sündmusest teataja (A. S), kes näitas fotot telefonist ja rääkis põgusalt, mis juhtus. Naisterahvas avas ukse, tal oli parem silm tugevalt paistes ja sinine, lõual oli ka sinikas. Politsei saabudes käitus H. Ots rahulikult. Nii kannatanu kui süüdistatav olid alkoholijoobes, keskmine joove oli mõlemal. Kohtu hinnangul on tunnistaja ütlused usaldusväärsed, kohtul ei ole alust neis kahelda, kuna need on kooskõlas ka teiste kogutud tõenditega. Tunnistaja A L andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et oli kord H. Otsa elukohas külas ja kannatanu jõi seekord palju veini, viskas H. Otsa õunaga ehk oli agressiivne. Kohtu hinnangul ei saa tunnistaja ütlustest teha otsekohe järeldust, et ka 08.12.2012.a alustas tüli kannatanu ja oli seejuures agressiivne. Tähelepanu väärib, et kui tüli algas, siis oli kannatanu kaine. Seevastu H. Ots oli juba alkoholi tarvitanud. Seda kinnitab kannatanu ise ja seda ei eita ka süüdistatav. Alles pärast esimest vägivallaepisoodi läks kannatanu poodi ja ostis sealt alkoholi, mida koju jõudnuna tarvitas. Tunnistaja M S andis kohtus ütlusi selle kohta, et tema on H. Otsa sõber, on temal paar korda külas käinud ja tähistanud koos Saaremaal tema juures jaanipäeva, kui ta H. Otsa koos S. Pga külla oli kutsunud. S ja Hannes tülitsesid seal, S oli arusaadavalt ärritunud. Milles tüli seisnes, seda ta ei kuulnud, kuid oli näha, et Hannesel oli piinlik. Ta nägi, kuidas S üritas Hannest vastu nägu lüüa, aga Hannes takistas teda. S oli ilmselgelt alkoholijoobes. Tema eeldas, et S oli tüli provotseerija, kuna tema hääl oli kõrgendatud. Kui oli juba teada, et nad lähevad lahku, siis Hannes tegi tema nimele volituse ja palus ära tuua tema firmale kuuluvad masinad S töö juurest. S ütles, et ilma kohtumääruseta ta asju ei anna. Kohus leiab, et antud tunnistaja ei tea midagi kuriteosündmuse kohta ja mingist varasemast kannatanu ja süüdistatava omavahelisest tülist ei saa kohus ka mingeid järeldusi teha 08.12.2018.a sündmuste kohta. Väidetava intsidendi põhjal ei saa automaatselt teha järeldust, et kõikide tülide algataja ja provotseerija on kannatanu ja selle kohta, et kannatanu on oma olemuselt vägivaldne. Lisaks sellele on tunnistaja H. Otsa kauaaegne sõber (väidetavalt 20 aastat) ning võib oma ütlusi andes soosida oma sõpra ja näidata sündmusi H. Otsale soodsas valguses. Tunnistaja on tegelikult kinnitanud ka ise, et ta tüli olemusest midagi ei tea, kuna grillis ja oli hõivatud teiste asjadega. Süüdistatav H. Ots andis kohtus ütlusi selle kohta, et 08.12.2018.a sündmus on tal üldplaanis meeles, üksikasju võib-olla ei mäleta. Kodus tekkis S. Pga sõnavahetus remondi tegemise teemal. Tema jõi paar pitsi viina, S käis poes alkoholi järel. Hiljem tegi ta sellest alkoholipudelist II korrusel pildi, oli tegemist viskiga, mis pooltühi. Peale poest tulekut tüki aja möödudes tuli S I korrusele, pidas monoloogi 15 minutit, läks siis kööki. Tema läks ka, et suitsuvorsti lõigata. S tuli selja tagant ja võttis selle vorsti ära, lõi teda sellega 2 korda vastu pead. Tema võttis Slt vorsti ära, S läks hüsteeriasse, karjus, püüdis vorsti tagasi saada. Lõikelaual olid ka käärid ja nuga ja tema ei teadnud, mida S sealt haarata võib, seega võttis tal tugevasti ümbert kinni ja katsus teda rahustada, pigistades teda enda vastu. See ei õnnestunud, hüsteeria jätkus, tema pidi saama kannatanu kuidagi pikali, et ta midagi haarata ei saaks, aga enne põrandat libises kannatanu käest ära tal ja kannatanu kukkus otsmikuga või peaga vastu kahhelplaate. Kannatanu ei rahunenud ja siis tema hoidis teda jätkuvalt kinni umbes paar minutit. Kohus leiab, et H. Otsa ütlused ei ole usaldusväärsed. Kannatanul on hulgi erilaadseid vigastusi ja pelgalt ühekordsest kinnihoidmisest, enda vastu kannatanu surumisest, ei saa need tekkida. Samuti ei ole usaldusväärne, et kannatanu, olles juba näoga väga põranda ligi („oli peaaegu vastu põrandat“, „parem pool oli esimene pool, mis puudutas põrandat“), kukkus sellise jõuga vastu põrandat, et tekkis selline suur vigastus nagu kannatanul tegelikult oli. Kuidas tekkis

hematoom ka vasakule poole lõua piirkonda, selle kohta ei osanud süüdistatav midagi öelda, arvates vaid, et „võib-olla hoidsin ta pead kinni ja liiga kõvasti pigistasin“. Vigastuste selline tekkemehhanism ei ole eluliselt usutav, et isik kukub kõvasti vastu põrandat parema näopoolega olles põrandale juba väga lähedal ja samal ajal hoiab süüdistatav tal pead kinni vasakult poolt sellise jõuga, et sinna tekib hematoom. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kuigi kannatanu lõi süüdistatavat kaks korda suitsuvorstiga vastu pead nagu süüdistatav kinnitab, siis H. Otsal ei tekkinud mingeid vigastusi. Kinnipidamisel H. Otsal endal vigastusi ei ole fikseeritud. Mingid kergemad vigastused võinuks temal tekkida ka rabeleva ja enda kinnihoidmist takistava kannatanu vastupanu käigus. Kui H. Ots hoidis kannatanu pead kinni, nagu ta on oletanud, siis olnuks kannatanu käed vabad ja ta saanuks süüdistatavat kriimustada, lüüa jne. Neid vigastusi aga süüdistataval pole tuvastatud ja nende vigastuste olemasolu ei ole kinnitanud ka süüdistatav. Süüdistatava ütlused ei ole kooskõlas teiste kogutud tõenditega, sh kannatanu läbivaatusel tuvastatuga, kannatanu ütlustega ja fototabelitel kajastuvaga. Samuti ei ole süüdistatava ütlused ka eluliselt usutavad, on ennast õigustavad, mistõttu tuleb need seega jätta tõendite kogumist välja. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest /tl 83-84/ nähtub, et 16.08.2017.a on lõpetatud kriminaalmenetlus H. Otsa suhtes ja temale on pandud kohustus osaleda sotsiaalprogrammis ning hüvitada kannatanule kahju. Kuriteo kvalifikatsioon oli KarS § 121 lg 2 p 2. Selline teave iseloomustab H. Otsa, kui kergesti vägivaldusele kalduvat isikut ning kahandab oluliselt tema ütlusi selle kohta, et ta ei ole kannatanu S. P suhtes kasutanud vägivalda, vaid vigastused sai ta kukkumisest ja võimalikult ka tema poolt kannatanu kinnihoidmisest rahustamise eesmärgil. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist /tl 59/ nähtub, et H. Otsal tuvastati 08.12.2018.a kell 22:32 alkoholijoove 0.76 mg/l. Seega oli H. Ots kuriteo toimepanemise ajal alkoholijoobes. Alkoholijoove vähendas ilmselgelt süüdistatava kriitikameelt ja suurendas võimalust agressiivsele käitumisele. Seda kinnitab ka joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll /tl 60/, millest nähtub, et H. Otsa käitumine oli omamehelik ja ründav. Tõsi, ka kannatanul tuvastati keskmine joove, kuid enne esimest kuriteoepisoodi (suitsuvorstiga löömist) oli kannatanu kaine. Seda, et H. Ots ja S. P olid kuriteosündmuse ajal lähisuhtes ehk elukaaslased, vaidlustatud ei ole. Seda kinnitavad nii kannatanu, süüdistatav kui tunnistajad. Vägivalla tõttu kannatanu poolt valu tundmine on tõendatud kannatanu enda ütlustega ning kannatanu tervisekahjustused on vigastustena fikseeritud mitmetes eelpoolkirjeldatud tõendites, mis on kohtukõlbulikud ja usaldusväärsed. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et H. Ots pani toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 objektiivsele koosseisule vastava teo. H. Ots kahjustas teise inimese, see on S. P tervist, väärkohtles S. Pt kehaliselt, tekitades talle valu ja pani need teod toime lähisuhtes.

H. Otsa teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. H. Ots on süüvõimeline, sest ta oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane ning puuduvad KarS 2. peatükkis 3. jaos sätestatud süüd välistavad asjaolud. Seega on H. Otsa tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline.

kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega Kannatanu S. P on esitanud kriminaalasjas mittevaralise kahju osas tsiviilhagi summas 2000 eurot süüdistatava H. Otsa vastu. Kannatanu rääkis kohtule, et seoses kuriteoga koges ta sellist hirmu ja vägivalda, mida pole elus varem kogenud, poolteist kuud oli ta voodis ja välja minna ei saanud, tema detsembrikuised pühad olid rikutud, kaotas elu- ja töökoha. Samuti on kannatanu sõnul ta käinud tema suhtes toime pandud kuriteo tõttu 12 korda psühholoogi vastuvõtul. H. Ots tsiviilhagi ei tunnista. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et süüdistatav pani toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 sätestatud kuriteo. Samuti on tõendamist leidnud, et kannatanule tekitati tervisekahjustused ja põhjustati valu H. Otsa poolt. Käesoleval juhul ei esine ka mitte ühtegi VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud kahju tekitamise õigusvastasust välistavat asjaolu, mistõttu on H. Ots tekitanud kannatanule kahju õigusvastaselt. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtuotsuse nr 3-2-1-73-13 punktis 13 leidnud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu

Eelneva põhjal hindab kohus mittevaralise kahju suuruseks käesolevas kriminaalasjas 800 eurot ja rahuldab seega kannatanu nõude tsiviilhagi summa osas osaliselt. Kohtu hinnangul on 800 euro suurune hüvitis eelpool kirjeldatud tervisekahjustusi ja kannatanule põhjustatud kannatusi arvesse võttes mõistliku suurusega.

tulenevalt proportsionaalne. Seega tuleb kannatanu taotlus rahuldada ja kohtu arvates on mõistlik ka kannatanu poolt taotletud lähenemiskeelu 3 aasta pikkune tähtaeg. Eeltoodu alusel leiab kohus, et VÕS § 1055 ja KrMS § 3101 alusel tuleb kohaldada kannatanu S. P (isikukood: xxx) isikuõiguste kaitseks süüdistatavale H. Ots lähenemiskeeld 3 (kolmeks) aastaks alates kohtuotsuse kuulutamisest ning keelata H. Otsal läheneda kannatanu S. Ple isiklikult ja avalikes kohtades mitte lähemale kui 50 meetrit, keelata H. Otsal läheneda kannatanu S. P elukohale aadressil xxx mitte lähemale kui 100 meetrit, keelata H. Otsal läheneda kannatanu S. P töökohale aadressil xxx mitte lähemale kui 100 meetrit ning keelata H. Otsal ühendust võtta kannatanu S. P telefoni (xxx), posti (xxx), elektronposti (xxx) teel, sotsiaalmeedia ja muude elektrooniliste sidepidamisvahendite kaudu.

RKKKo 3-1-1-83-10 p 28.

Kohus selgitab, et süüdimõistetul on mõjuvate põhjuste olemasolu korral kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist, õigus KrMS § 423 ja § 424 alusel taotleda kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra.

(allkirjastatud digitaalselt) Anne Rebane kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.