Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 6. detsembri 2019 määrus Andrei Gruznovi tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata jätmise kohta
Jätta Viru Maakohtu 6. detsembri 2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 18.10.2017 määrusega tunnistati lubatavaks Andrei Gruznovi suhtes tehtud Soome Vabariigi Turu Apellatsioonikohtu 03.12.2015 otsuse nr 150624, juhtumi number R 15/501, täitmine Eesti Vabariigis ning määrati, et A. Gruznovi poolt kuulub ärakandmisele vangistus 11 aastat. Karistuse kandmise aja alguseks loeti tema vahistamise päev, s.o 04.04.2014. Karistuse kandmise aja lõpp 04.04.2025.
2.Viru Maakohtu 06.12.2019 määrusega jäeti A. Gruznov vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata.
2.1.A. Gruznov on ära kandnud üle 5 aasta 8 kuu vangistust, mis on üle poole mõistetud 11 aasta pikkusest karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud ning ta on nõustunud elektroonilise valve kohaldamisega. Seega esinevad formaalsed alused tema tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks.
1-17-9287/87
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
03.04.2024
2.2.Karistusregistri andmetel on kinnipeetaval Eesti Vabariigis 1 kehtiv kriminaalkaristus, millele lisandub käesolev kuritegu, mis on toime pandud Soomes ja Soome Vabariigi poolt ka karistatud. Vangistuses viibib ta mitmendat korda. Korduv kriminaalkorras karistatus viitab sellele, et isikule ei ole varasemad tingimuslikud ega reaalsed karistused vajalikku
eripreventiivset mõju avaldanud ning ta on jätkanud kuritegude toimepanemist. Eesti Vabariigis toimepandud kuritegu oli vargus, käesolev kuritegu on raske narkokuritegu, s.o suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine. Seega on kuritegude tagajärjed muutunud ulatuslikumaks ja raskemaks ning viimase kuriteoga on saadud suuremat tulu. Kuritegude toimepanemisi on soodustanud kinnipeetava poolt sõltuvusainete tarvitamine ja eesmärgiks materiaalse kasu saamine.
2.3.Kinnipeetava käitumine vangistuses ei ole olnud õiguspärane. Ta on läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ja alustanud õpinguid riigikeele A1 tasemel, kuid ta on ka määratud tööle koristajana, millest ta on korduvalt keeldunud. See viitab teatud subkultuuriliste hoiakute olemasolule ning võimalusele, et isik ei soovi oma kuritegelikust käitumisest ja omaksvõetud elustiilist täielikult loobuda. Lisaks on tal käesoleval ajal 2 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest nähtub, et ta ei suuda ka vangistuses range järelevalve all viibides alluda korraldustele ega järgida kehtestatud nõudeid, mistõttu puudus maakohtul kindlus selles, et ta on oma kuritegelikust käitumisest teinud käesolevaks ajaks vajalikud järeldused. Vangistatu õiguspärane käitumine on vangistusest vabastamise oluliseks tingimuseks. Seega ei ole õiguspärase käitumise kriteerium kinnipeetava puhul täidetud.
2.4.Kinnipeetava vabanemisjärgseid elutingimusi võib pidada vabanemist toetavaks. Tal on kindel alaline elukoht õele kuuluvas korteris, kus ta hakkaks elama koos emaga. Töökoha garanteerib talle OÜ Baltisigma ehitusviimistlejana. Töökoht tagaks talle kindla igakuise sissetuleku majanduslikult toimetulemiseks, mis ühtlasi aitaks tal tasuda võlgnevusi, mida tal on üle 5900 euro ning mida ta enda sõnul soovib tasuda. Samas nähtub iseloomustusest, et enne vangistust töötas ta katuste paigaldajana. Sellest järeldub, et olenemata kindla töökoha ja sissetuleku olemasolust, ei tulnud ta majanduslikult toime ja pani suure materiaalse kasu saamise eesmärgil toime raske narkokuriteo. Kriminaalsel teel raha teenimine viitab sellele, et isiku majandusliku toimetuleku oskus vaid legaalse sissetulekuga oli kehv. Eeltoodust järeldub, et isiku vabanemisjärgsed elutingimused elu- ja töökoha osas ei erine oluliselt sellest, millised need olid enne vanglasse sattumist ega ole seetõttu ka määrava tähtsusega uute kuritegude ärahoidmisel. Kuivõrd kinnipeetav on kuritegusid toime pannud ka grupis, saab järeldada, et tema tutvusringkonnas on kriminaalkorras karistatud isikuid, kelle poolt, tema enda sõnul, võib ta olla mingil määral mõjutatav. Isikul on olnud ka probleeme narkootiliste ainete tarvitamisega. Vangla meditsiiniosakonna andmetel on isiku sõltuvus remissioonis, kuid ise ta sõltuvust täielikult eitab. Samas on viimane kuritegu seotud narkootilise aine käitlemisega ja seda on soodustanud isiku poolt narkootikumide tarvitamine.
2.5.Maakohtul puudus veendumus, et kinnipeetav oleks oma kuritegelikust käitumisest käesolevaks ajaks teinud vajalikud järeldused ning ta suudab edaspidi käituda seaduskuulekalt. Tal on kanda jäänud veel küllaltki pikk karistusaeg. Samuti puudus maakohtul kindlus, et tingimisi enne tähtaega vabanemisega kaasnev katseaeg ja käitumiskontrollile allutamine on piisavalt mõjusad vahendid muutmaks isiku suhtumist kuritegelikku käitumisse ning seeläbi hoidmaks ära uue kuriteo toimepanemist isiku poolt. Kuigi kinnipeetava puhul esineb positiivseid asjaolusid vabanemisjärgsete elutingimuste näol, ei saa nende pinnalt järeldada veel karistuse eesmärkide täidetust ning need ei kaalu maakohtu hinnangul üles negatiivseid asjaolusid, mida kohus käsitles ning milliseid pidas kaalukamateks KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude kogumis. Vangla ja prokuratuur ei toeta samuti kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamist.
Määruskaebus
3.Viru Maakohtu 06.12.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Gruznovi kaitsja vandeadvokaat Valeriy Gimaev, kes palub tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega vabastada süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve kohaldamisega.
3.1.Määruse tegemisel on Viru Maakohus teostanud kaalutlusõigust puudulikult. Samuti maakohus on rikkunud kohtulahendi põhistamiskohustust (KrMS § 3051 lg 1, § 339 lg 2). Maakohtu istungil A. Gruznovi kaitsja esitas maakohtule Soomes määratud karistuse kohta tõendi ja selle tõlke ning kohus võttis ka selle vastu. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. A. Gruznovi kaitsja esitas Soome karistuse kohta tõendi ja selle tõlke eesti keelde eesmärgiga, et maakohus kaalutlusõiguse teostamisel võtaks arvesse ka Soomes määratud karistusega seotud asjaolusid. Maakohus ei ole nimetatud tõendit hinnanud. Riigikohus asjas nr 3-1-1-82-14 luges kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses seda, et kohtud ei ole neid tõendeid hinnanud ega põhjendanud, miks need tõendid hindamata jäeti. Seega on kohtud eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamiskohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes (p 8.2.).
3.2.A. Gruznovi kaitsja leiab, et käesoleval juhul ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tuleb arvestada Soomes toime pandud kuriteo eest mõistetud karistuse asjaolusid. Soomes määrab karistust kohus, kuid karistuse kandmist, sealhulgas ka reaalse karistuse kandmise pikkust reguleerib vanglaseadus. Arvestades A. Gruznovi isikut ehk asjaolu, et A. Gruznovi esmakordselt viibib vanglas Soomes, kohus karistas teda vangistusega 11 aastat. Sellest karistusest A. Gruznov peab ära kandma poole ehk 5,5 aastat vangistust. Soome vangla seadus ei võimalda narkokuriteo eest reaalset vabadusekaotust rohkem kui 8 aastat 8 kuud (s.o maksimaalsest 13 aastasest karistusest 2/3). Kuigi A. Gruznovile on määratud karistus 11 aastat, siis reaalselt tema peab kandma 5 aastat 6 kuud. Soomes määratud karistuse puhul A. Gruznov jäi heauskselt lootma, et vabaneb vangistusest 01.10.2019. Nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK (27.11.2008) vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (edaspidi raamotsus) artikkel 8 lg 4 kohaselt muudetud karistus ei tohi väljaandjariigis määratud karistust raskendada selle olemuse ja kestuse osas. Kuigi käesoleval juhul karistust ei muudetud, siiski põhimõte, et karistusega ei saa raskendada isiku olukorda, käesoleval juhul A. Gruznovi suhtes kehtib. Raamotsuse artikkel 17 lg 4 kohaselt liikmesriigid võivad ette näha, et iga enneaegse või tingimisi vabastamise otsus võib arvesse võtta ka väljaandjariigi osutatud neid siseriiklikke õigusnorme, mille kohaselt on isikul õigus tingimisi vabastamisele kindlaksmääratud ajal. Eesti KrMS § 4899 lg 2 sätestab, et vajaduse korral taotletakse liikmesriigilt Justiitsministeeriumi kaudu lisateavet, määrates kindlaks vastamise tähtaja. Kuna Eesti ja Soome seadused reaalse vangistuse kandmise osas erinevad, siis raamotsuse artikkel 17 lg-st 4 tulenevalt tuleb arvesse võtta Soome õigusnorme, mille kohaselt on isikul õigus tingimisi vabastamisele kindlaksmääratud ajal ning vastavalt sellele vabastada A. Gruznov ennetähtaegselt. Eesti karistusseadustik võimaldab A. Gruznovi ennetähtaegselt vabastada 04.10.2019, kuid elektroonilise valve all. A. Gruznov on selleks nõusoleku andud. Kuna Soome seaduste kohaselt A. Gruznovile oli vabanemine 01.10.2019 garanteeritud ning
ka Eesti karistusseadustik võimaldab alates 04.10.2019 vabastamist, siis juhindudes raamotsuse artikkel 17 lg-st 4 tuleb A. Gruznovi ennetähtaegselt vabastada elektroonilise valve alla.
3.3.Õiguspärane käitumine vanglas on küll üks kriteeriumitest ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel, kuid õiguspärase käitumise hindamine üksnes tuginedes distsiplinaarkaristusele ei ole piisav. Tallinna Ringkonnakohus 25.08.2015 määruses kriminaalasjas nr 1-09-15577 punktis 7 leidis, et viidatud Riigikohtu määrus pärineb 2006. aastast, kui isiku ennetähtaegse vabastamise regulatsioon erines oluliselt praegu kehtivast. Vastavalt toona kehtinud VangS § 76 lg-le 1 oli vangla direktoril õigus otsustada, kas esitada kohtule esildis kinnipeetava ennetähtaegseks vabastamiseks. Seega oli kinnipeetava õiguspärane käitumine karistuse kandmise ajal oluline selleks, et vangla direktor üldse esitaks kohtule esildise. Vangistusseaduse § 76 lg 1 kehtiva redaktsiooni kohaselt vangla direktoril taolist diskretsiooniõigust pole – vangla edastab pärast kinnipeetava poolt KarS §-s 76 või §-s 77 sätestatud karistusaja ärakandmist kohtule kinnipeetava isikliku toimiku, iseloomustuse, milles antakse vangla hinnang uue kuriteo toimepanemise võimalikkusele, kinnipeetava ohtlikkusele ja tema ennetähtaegse vabastamise kohta, kriminaalhooldaja arvamuse katseaja ja kinnipeetava suhtes kohaldatavate kohustuste valiku ja nende kohaldamise tähtaja kohta ning kinnipeetava nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks, kui kinnipeetav taotleb enda vabastamist KarS § 76 lõike 1 punkti 1 või lõike 2 punkti 1 alusel. Seega käesolevaks ajaks distsiplinaarkaristuste olemasolu või puudumine ei oma niivõrd olulist tähtsust isiku ennetähtaegsel vabastamisel. Kehtiva seadusandluse kohaselt ei saa ainuüksi distsiplinaarkaristuste olemasolu olla taksituseks ennetähtaegseks vabastamiseks. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-12-17 punktis 19 järeldanud, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Seega kinnipeetava käitumist vanglas tuleb hinnata koosmõjus muude asjaoludega, näiteks sotsiaalprogrammides osalemine. Maakohus on tuvastanud, et A. Gruznov on läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ning õppinud riigikeelt A1 tasemel. Sotsiaalprogrammid suunavad A. Gruznovi seaduskuulekale teele, kuna annavad teadmisi ja oskusi vabaduses õiguskuulekalt toime tulla. Samas lahendis Riigikohus on leidnud, et süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Maakohus on tuvastanud, et need asjaolud toetavad A. Gruznovi vabanemist.
3.4.A. Gruznovi puhul on karistus vangistuse näol oma eesmärgi saavutanud ning teda tuleb ennetähtaegselt vabastada. Maakohtule esitatud tõenditest nähtub, et reaalselt vangistuses pidi A. Gruznov viibima kuni 01.10.2019. Selleks ajaks on tema täitnud ka individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärgid, mistõttu kõik tingimused ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud.
4.Tartu Ringkonnakohtu 08.01.2020 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 15.01.2020. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. Määruskaebus ei anna alust võrreldes maakohtuga asuda teistsugusele seisukohale ja isegi mitte siis, kui täiendavalt pöörata tähelepanu veel kaitsja maakohtus
esitatud dokumentidele. Kaitsja toob välja süüdimõistetu suhtes asjaolusid valikuliselt kaitsetaktikaliste eesmärkide saavutamiseks, kuid jätab arvestamata asjas tervikpildi.
6.Edutuks jäävad kaitsja argumendid selles osas, et A. Gruznov tuleks vabastada Soome seaduse alusel. Mis puudutab esitatud viiteid Soomes kehtivatele, vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist reguleerivatele sätetele, siis siinkohal leiab ringkonnakohus, et sellekohased pretensioonid on ainetud. A. Gruznov kannab vabadusekaotuslikku karistust Eestis, millest tingituna kuulub kohaldamisele Eesti karistusseadustik, mis reguleerib vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise tähtaegu (KarS § 76 lõiked 1-3) ja korda (KarS § 76 lõiked 4-8). Teisisõnu ei võimalda karistusseadustik kinnipeetava automaatset vabastamist pärast kohtuotsuse tunnustamist väljaandjariigi seaduse alusel. Määruskaebuses viidatud Euroopa Nõukogu Raamotsusest 2008/909/JSK ei tulene teisiti. Kaitsja tõlgendus raamotsuse artiklist 17 on ühekülgne. Sätte sõnastus ütleb siiski järgmist. Nimelt käsitleb artikkel 17 täideviimise suhtes kohaldatavat õigust. Karistuse täideviimist reguleeritakse täidesaatva riigi õigusega. Üksnes täidesaatva riigi asutused on pädevad vastavalt lõigetes 2 ja 3 sätestatule otsustama täitemenetluse üle ja määrama kindlaks kõik sellega seotud meetmed, sealhulgas enneaegse või tingimisi vabastamise põhjused. (lõige 1) Täidesaatva riigi pädev asutus arvab kantava vabadusekaotuse kogukestusest täies mahus maha juba kantud vabadusekaotuse, mis oli seotud kohtuotsuse sisuks oleva karistusega (lõige 2). Täidesaatva riigi pädev asutus teatab taotluse korral väljaandjariigi pädevale asutusele võimaliku enneaegse või tingimusliku vabastamise suhtes kohaldatavatest sätetest. Väljaandjariik võib selliste sätete kohaldamisega nõustuda või tunnistuse tagasi võtta (lõige 3) Liikmesriigid võivad ette näha, et iga enneaegse või tingimisi vabastamise otsus võib arvesse võtta ka väljaandjariigi osutatud neid siseriiklikke õigusnorme, mille kohaselt on isikul õigus tingimisi vabastamisele kindlaksmääratud ajal. (lõige 4). Seega on selle sätte lõige 4 üksnes võimalust andev, küll mitte kohustav nagu üritab kaitsja väita. Erinevalt määruskaebuses väidetust leitakse ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, et karistuse täitmise üleandmisel ei muuda riikidevahelised erinevused ennetähtaegse vabastamise tingimustes süüdimõistetult vabaduse võtmist reeglina meelevaldseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 tähenduses (vt Veermäe vs. Soome, taotlus nr 38704/03, 15.03.2005 ja Vrancsik vs Ungari ja Austria, taotlus nr 16770/07, 11.10.2011). Lisaks on oluline märkida, et välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavuse lahendamisel on lahendatud küsimus ka karistuse pikkusest, mille osas on märgitud järgmist. A. Gruznovile mõisteti Soome Vabariigis 11-aastapikkune vangistus, mis ei ületa Eesti Vabariigis samade kuritegude eest ettenähtud karistuse maksimaalmäära, mistõttu ei kuulu temale Soome Vabariigis mõistetud karistus muutmisele. Määrus on jõustunud edasikaebamata.
7.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses tõstatatuga, et maakohus on teinud kaalutlusvea. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse ruum.
Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus käesolevalt kaalutlusviga ei tuvastanud. See, et kaebuses ei nõustuta maakohtu määruse põhistustega, ei tähenda, et tulenevalt sellest saaks asuda seisukohale, et maakohtu määrus oleks põhistamata, veelgi enam, et seal oleks tehtud kaalutlusviga. Ka ei ole võimalik tuvastada, et maakohus ei oleks järginud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet tulenevalt KrMS § 3051 lg-st 1.
8.Arvestades kõiki asjaolusid kogumis, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik vähetähtsustada A. Gruznovil olevaid kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Nimelt tuleneb kinnipeetava iseloomustusest, et süüdimõistetu on keeldunud töökohustuse täitmisest ning on vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele jätnud allumata. On märkimist väärt, et isikut karistati mõlemal juhul 7 päevaks kartserisse paigutamisega. Kaitsja hinnangul on see asjaolu vähetähtis ning kuna maakohus viitas vanale Riigikohtu lahendile, siis sellega võrreldes on käesolevaks ajaks seadus muutunud. Kaitsja on küll andnud pika ülevaate sellest, kuidas seadus on muutunud ning kuidas esitatakse ennetähtaegse vabastamise materjalid, kuid ka see ei anna alust vähetähtsustada süüdimõistetu käitumist vangistuses. KarS § 76 lg 4 sätestab üheselt, et arvestatakse süüdimõistetu käitumist karistuse kandmise ajal ning distsiplinaarkaristused koostoimes täitmiskavaga iseloomustavad just seda. Arvestades, et töötamine oli ette nähtud ka individuaalses täitmiskavas, millest süüdimõistetu keeldus, siis ei saa öelda, et süüdimõistetu käitumine vangistuses oleks olnud õiguskuulekas ning uute kuritegude toimepanemise risk oleks maandatud ja karistuse eesmärgid saavutatud. Kuigi süüdimõistetu on osalenud sotsiaalprogrammis, ei saa öelda, et individuaalses täitmiskavas märgitud eesmärgid oleksid saavutatud. Kehtivad distsiplinaarkaristused näitavad, et süüdimõistetu ka range järelevalve tingimustes ei oska oma käitumist viia kooskõlla kehtiva korraga. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo. Ka on maakohus analüüsinud, miks faktiliselt positiivsed asjaolud ei anna alla alust arvamuseks, et need maandaksid uue kuriteo toimepanemise riske ja tagaks süüdimõistetu õiguskuuleka käitumise.
9.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
6.detsembri 2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
/allkiri/
/allkiri/
/allkiri/
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.