Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled
Asja läbivaatamise viis
Tartu Ringkonnakohus 5. august 2019 1-18-8391 Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Mati Kartau ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Nikolai Gontšarovi süüdistuses KarS § 385 ja § 320 lg 1 järgi, üldmenetlus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 7. mai 2019. a otsus Nikolai Gontšarovi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Süüdistatav - Nikolai Gontšarov, isikukood 35901065213, elukoht XXX Tema kaitsja - vandeadvokaat Anti Aasmaa, määratud korras Prokuratuur - esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 7. mai 2019. a otsus osas, millega: 1) Nikolai Gontšarov tunnistati KarS § 385 järgi süüdi muu hulgas ka selles, et ta ei rääkinud 28. märtsil 2016 kohtus vande andmise ajal P.M. i ees võetud garantiikohustusest; 2) Nikolai Gontšarovile mõisteti KarS § 385 järgi karistuseks vangistus 1 aasta ja 5 kuud, KarS § 320 lg 1 järgi karistuseks vangistus 1 aasta ja 6 kuud ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 1 aasta ja 6 kuud vangistust; 3) Nikolai Gontšarovilt mõisteti kriminaalmenetluse kulu katteks riigi kasuks välja kokku 1764 eurot, sh 954 eurot määratud kaitsja tasu katteks ja määrati, et Nikolai Gontšarovil võimaldatakse menetluskulu hüvitis tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt vähemalt 147 eurot.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) mõista Nikolai Gontšarov resolutiivosa punkti 1 alapunktis 1 osutatud käitumises KarS § 385 järgi õigeks; 2) mõista Nikolai Gontšarovile KarS § 385 järgi karistuseks 1 (üks) aasta vangistust; 3) mõista Nikolai Gontšarovile KarS § 320 lg 1 järgi karistuseks 1 (üks) aasta vangistust;
4) mõista Nikolai Gontšarovile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 1 (üks) aasta vangistust, jättes KarS § 73 kohaldamist puudutavas osas maakohtu otsuse muutmata; 5) mõista Nikolai Gontšarovilt menetluskulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 1680 (üks tuhat kuussada kaheksakümmend) eurot, sh 870 eurot määratud kaitsjale apellatsioonimenetluse-eelses menetluses määratud tasu katteks; 6) määrata, et Nikolai Gontšarov võib tasuda eelmises alapunktis märgitud menetluskulu hüvitise ositi vähemalt 140-euroste osamaksetena 12 kuu jooksul, alates kuust, mis järgneb Nikolai Gontšarovi pankrotimenetluse lõppemisele.
5.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Anti Aasmaa Nikolai Gontšarovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 210 (kakssada kümme) eurot, sh käibemaks 35 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2(14)
Süüdistus
1.Nikolai Gontšarov anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 385 ja § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.
2.KarS § 385 järgi süüdistatakse N. Gontšarovi järgmise teo toimepanemises. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) esitas N. Gontšarovi vastu pankrotiavalduse, mille Viru Maakohus võttis 9. oktoobri 2015. a määrusega menetlusse. Selles tsiviilasjas nr 2-15-14534 määras kohus
25.novembril 2015 ajutise halduri ja kohtuistungi toimumise aja 28. jaanuariks 2016. Samas asjas tehtud Viru Maakohtu 10. märtsi 2016. a otsusega kuulutati välja N. Gontšarovi pankrot. N. Gontšarov varjas võlgnikuna ajutise halduri ees olulises ulatuses oma vara ehk kohustust (võlga). Nimelt omandas ta 23. märtsil 2015 OÜ Aurelia Kapital juhatuse liikmena P.M. ilt laenulepingu 1/2015 alusel 25 000 eurot. 29. detsembril 2015 andis N. Gontšarov eraisikuna garantii laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks. Nimetatud laenust ja selle tasumise kohustusest oleks N. Gontšarov võlgnikuna pidanud pankrotiseaduse (PankrS) § 85 lg 1 kohaselt kohtule ja haldurile teavet andma. Samuti oli N. Gontšarov võlgnikuna kohustatud esitama haldurile pankroti väljakuulutamise päeva seisuga bilansi koos vara ja kohustuste (sh laenulepingu alusel saadud 25 000 euro tasumise kohustus) nimekirjaga. 29. detsembril 2015 teatas N. Gontšarov ajutisele pankrotihaldurile oma kohustustest Maksu- ja Tolliameti ning Lauri Ulla ees, kuid ei teatanud kohustusest P.M. i ees. Ka vande andmise ajal, s.o 28. märtsil 2016 ei rääkinud N. Gontšarov, et tal on kohustus P.M. i ees summas 25 000 eurot.
3.KarS § 320 lg 1 järgi süüdistatakse N. Gontšarovi selles, et ta kinnitas 28. märtsil 2016 tsiviilasjas nr 2-15-14534 Viru Maakohtus võlgnikuna vande all teadvalt vale vara nimekirja. Nimelt jättis ta pankrotimenetluses nimetamata, et ta garanteeris OÜ Aurelia Kapital juhatuse liikmena võetud laenu P.M. ilt ning et ta võlgneb 29. detsembril 2015 koostatud garantiikirja alusel P.M. ile 25 000 eurot. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
4.Viru Maakohus tegi 7. mail 2019 otsuse, millega: 1) N. Gontšarov tunnistati süüdi KarS § 385 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aasta ja 5 kuud; 2) N. Gontšarov tunnistati süüdi KarS § 320 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aasta ja 6 kuud; 3) N. Gontšarovile mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata;
3(14)
4) tehti menetluskulude hüvitamise otsustus, mõistes N. Gontšarovilt riigi kasuks välja kokku 1764 eurot ja võimaldades süüdistataval tasuda see summa ositi 12 kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt vähemalt 147 eurot. (b) Põhiosa N. Gontšarovi süüditunnistamine KarS § 385 järgi
5.KarS § 385 näeb ette vastutuse füüsilisest isikust võlgniku, juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt pankroti- või täitemenetluses või ajutise halduri ees võlgniku vara olulises ulatuses varjamise või selle või muude võlausaldajale tähtsate asjaolude kohta ebaõigete andmete esitamise eest, kui andmetes kajastatakse vara olulises ulatuses.
6.Füüsilisest isikust võlgnik KarS § 385 mõttes on füüsiline isik, kelle suhtes esitatud pankrotiavalduse alusel on kohus PankrS § 15 lg 1 kohaselt nimetanud ajutise halduri. Viru Maakohtu 25. novembri 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-14534 nimetati N. Gontšarovi ajutiseks pankrotihalduriks Ly Müürsoo. L. Müürsoo palus 25. novembri 2015. a e-kirjaga N. Gontšarovil esitada vara ja võlgade nimekiri hiljemalt 18. detsembriks 2015. Kuivõrd N. Gontšarov sellele e-kirjale 2015. aasta 28. detsembriks ei vastanud, saatis ajutine haldur võlgnikule meeldetuletuse palvega vastata järelepärimisele. 29. detsembril 2015 saatis N. Gontšarov ajutisele pankrotihaldurile e-kirjaga vastuse, kus ta tõi välja kohustused Maksu- ja Tolliameti ning L.U. ees ning vara, mis koosnes 13 äriühingu osadest.
7.Vara all peetakse KarS § 385 tähenduses silmas võlgnikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumit. Seega hõlmab kuriteokoosseis ka valeandmete esitamist kohustuste (võlgade) kohta. Aurelia Kapital OÜ sai 23. märtsil 2015 P.M. ilt 23. septembrini 2015 laenu summas 24 000 eurot, millele lisandus 1000 eurot, mille P.M. intressi katteks maha võttis.
29.detsembril 2015 garanteeris N. Gontšarov Aurelia Kapital OÜ ja P.M. i vahel sõlmitud laenulepingust nr 1/2015 tuleneva nõude tasumise järgneva viie kuu jooksul summas 25 000 eurot viie osamaksega. Kuivõrd N. Gontšarov jättis ajutisele haldurile esitatud vara nimekirja lisamata garantiikirja alusel võetud kohustuse tasuda P.M. ile võlgnevus summas 25 000 eurot, on ta võlgnikuna esitanud oma vara (kohustuste) kohta ajutisele haldurile ebaõigeid andmeid.
8.Kaitsja peab põhjendamatuks etteheidet, et N. Gontšarov esitas 29. detsembri 2015. a teates ajutisele haldurile ebaõigeid andmeid. Nimelt esitas N. Gontšarov selle teate kell 09.18. P.M. andis kohtuistungil ütlusi, et kohtumine N. Gontšaroviga garantiikirja sõlmimiseks toimus kindlasti päevasel ajal, lõuna paiku. Seega ei olnud teate esitamise ajal veel garantiikirja antud ja N. Gontšarovile ei saa ette heita võlgnikuna ajutise halduri ees võlausaldajale tähtsate asjaolude kohta ebaõigete andmete esitamist. Maakohus leidis, et ei ole määrava tähtsusega, kas N. Gontšarov kirjutas garantiilepingule alla enne e-kirjaga ajutisele haldurile vastuse saatmist või pärast seda. Isegi kui N. Gontšarov saatis ajutisele haldurile e-kirjaga vara ja kohustuste nimekirja varem, pidi tal juba e-kirja saatmise ajal olema kohtumine P.M. iga garantiikirja sõlmimiseks kokku lepitud, mistõttu pidi N. Gontšarov olema vara nimekirja edastamise hetkeks teadlik, et tal 4(14)
tekib 25 000 euro suurune kohustus P.M. i ees. PankrS § 85 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud esitama haldurile pankroti väljakuulutamise päeva seisuga bilansi koos vara, sealhulgas kohustuste nimekirjaga. Seega on võlgnikul kohustus anda ajutisele haldurile kuni pankroti väljakuulutamiseni teada talle teadaolevatest või tekkivatest vara muutustest, sealhulgas võlgnevustest. Asjaolu, et nimekirja esitamise hetkel ei olnud N. Gontšarov veel garantiikirjale alla kirjutanud, ei tähenda, et ta ei oleks pidanud sellest pärast garantiikirja allkirjastamist ajutisele haldurile teada andma. Seega on tõendatud, et N. Gontšarov esitas haldurile oma vara kui terviku kohta ebaõigeid andmeid.
9.Kaitsja arvates on garantii tühine, kuna selle sõlmimine ei ole seostatav N. Gontšarovi majandusvõi kutsetegevusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lg 1 mõttes. Sellisel juhul on tagatiskokkulepe garantiilepinguna tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi tühine, sest VÕS § 155 Ig-s 1 sätestatud keelu – mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust – eesmärgiks on tuua kaasa sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus. Maakohus sellise seisukohaga ei nõustunud. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-89-09 märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Samuti tuleb hinnata, kas võlgnik oleks garantiilepingu sõlminud ka siis, kui ta ei oleks olnud laenusaaja juhatuse liige ja aktsionär. Kui võlgnik oleks garantiilepingu sõlminud igal juhul, siis ei ole selle sõlmimine seostatav tema majandus- või kutsetegevusega VÕS § 155 lg 1 järgi. N. Gontšarov oli garantiikirja andmise ajal Aurelia Kapital OÜ juhatuse ainukene liige ja osanik (koos A.G. ga). N. Gontšarovi ütlustest nähtub, et tema hinnangul ei olnud garantiilepingu sõlmimine osaühingu laenu ülevõtmine, vaid ta andis garantiikirja P.M. i rahustuseks. Samas on süüdistatav kinnitanud, et isegi, kui ta ei oleks garantiilepingut sõlminud, oleks tema juhatuse liikmena isiklikult vastutanud Aurelia Kapital OÜ võlgnevuste eest. Seega võib järeldada, et N. Gontšarov ei oleks garantiikirja andnud, kui ta ei oleks olnud nimetatud äriühingu juhatuse liige ja osanik. Seega on N. Gontšarovi poolt garantiikirja andmine seostatav tema majandus- ja kutsetegevusega VÕS § 155 lg 1 mõttes.
10.Kaitsja on seisukohal, et andmed ei kajastanud vara olulises ulatuses. P.M. i jaotis oleks olnud 5,15%. Pankrotihalduri 7. märtsi 2019. a ettekande ja kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et isegi, kui garantii kohta oleks andmed esitatud, ei oleks P.M. il olnud perspektiivi pankrotivarast nõude rahuldamiseks. Maakohtu hinnangul ei ole aga oluline, kas ja kui suur perspektiiv oleks P.M. il olnud pankrotivarast oma nõude rahuldamiseks. KarS § 385 objektiivne koosseis näeb ette ajutisele haldurile ebaõigete andmete esitamise, kui andmed kajastavad vara olulises ulatuses.
11.Kaitsja sõnul lõppesid ajutise halduri volitused 10. märtsil 2016 kell 16.00 Viru Maakohtu määrusega. Süüdistatavale heidetakse ette üksnes ajutisele haldurile ebaõigete andmete esitamist. Seega ei puutu asjasse, et süüdistatav ei rääkinud vande andmise ajal 28. märtsil 2016, et tal on kohustus P.M. i ees. Nimetatud tegu oleks kaetud KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistusega ning selle täiendav kvalifitseerimine KarS § 385 järgi ei ole võimalik. Maakohus ei nõustunud 5(14)
kaitsjaga, et kõnealune tegu on kaetud KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistusega ja teo täiendav kvalifitseerimine KarS § 385 järgi ei ole võimalik. Tegemist on kahe teoga. KarS § 385 järgi süüdistatakse N. Gontšarovi selles, et ta andis ajutise halduri menetluse kestel haldurile oma vara kohta ebaõigeid andmeid. KarS § 320 lg 1 järgi süüdistatakse N. Gontšarovi aga selles, et ta andis pankrotimenetluses teadvalt valevande oma vara nimekirja kohta.
12.Kohtu hinnangul pani N. Gontšarov talle KarS § 385 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud teo toime tahtlikult. Kuna N. Gontšarov teadis vara nimekirja edastamise hetkel, et ta kavatseb allkirjastada isikuliselt garantiikirja, millega võtab endale kohustuse tasuda Aurelia Kapital OÜ laenu, siis oleks ta pidanud sellest ajutisele haldurile teatama kohe pärast garantiikirja allkirjastamist. N. Gontšarov teadis kohustuse olemasolust, kuid jättis selle teabe teadlikult ajutisele haldurile edastamata. Tegemist on otsuse tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. N. Gontsarov on üle kümne äriühingu juhatuses. Ei ole eluliselt usutav, et ta ei saanud aru, et garantiilepingu sõlmimisega võttis ta kohustuse endale isiklikult, mitte Aurelia Kapital OÜ-le. N. Gontšarovi süüditunnistamine KarS § 320 lg 1 järgi
13.KarS § 320 lg 1 näeb ette vastutuse kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest või menetlusosalise poolt vande all teadvalt vale seletuse või vande all teadvalt vale vara nimekirja või sissetulekute või kulude arvestuse andmise eest.
14.N. Gontšarov kinnitas Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas 28. märtsil 2016 võlgnikuna vande all teadvalt vale vara nimekirja. Ta kinnitas selle oma allkirjaga ja jättis nimetamata selle, et ta garanteeris Aurelia Kapital OÜ laenu ja võlgneb 29. detsembri 2015. a garantiikirja alusel P.M. ile 25 000 eurot. N. Gontšarov kinnitas 28. märtsil 2016 kohtus antud võlgniku vandes järgmist: „Mina, Nikolai Gontšarov (ik 35901065213), kinnitan oma au ja südametunnistuse juures, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja äritegevuse kohta on mulle teadaolevalt õiged.“ Viru Maakohus, võttes muuhulgas aluseks võlgniku vande tema vara õigsuse kohta, kinnitas 11. juuli 2016. a määrusega asjas nr 2-15-14534 jaotusettepaneku halduri esitatud kujul.
15.Teades, et tegemist ei ole tõese vara nimekirjaga, ei oleks N. Gontšarov tohtinud vannet selle õigsuse kohta anda, vaid oleks pidanud esitama oma kohustuste kohta õiged andmed. Ei ole eluliselt usutav, et selliste kogemustega ärimees, nagu seda on N. Gontšarov, ei saanud aru, mida tähendab allakirjutatud garantiikiri, kus on selgelt kirjas, et N. Gontšarov garanteerib Aurelia Kapital OÜ laenu tagasimaksmise. N. Gontšarov teadis, et ta annab pankrotimenetluses toimunud kohtuistungil vale sisuga vande, kuid ta sooviski sellist vannet anda. Karistus
16.N. Gontšarovi karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatavat iseloomustavate andmetena võttis maakohus arvesse, et N. Gontšarovil puuduvad kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused. N. Gontšarovi tegude raskus on keskmine või alla selle. Rahalisel 6(14)
karistusel ei oleks aga süüdistatavale piisavat mõju, kuna pole alust arvata, et ta suudaks seda tasuda. N. Gontšarovi suhtes on välja kuulutatud pankrot. Samas leidis kohus, et on alus vabastada N. Gontšarov tingimisi mõistetud vangistusest. Samuti ei ole vajalik N. Gontšarovi allutamine käitumiskontrollile, kuna teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud.
APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
17.Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni N. Gontšarovi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist.
18.Kaitsja arvates heidetakse N. Gontšarovile põhjendamatult ette P.M. i ees tekkinud kohustuse kajastamata jätmist ajutisele haldurile 29. detsembril 2015 esitatud teates. Selle teate esitas N. Gontšarov 29. detsembril 2015 kell 09.18. P.M. i ütluste kohaselt toimus garantiikirja andmine samal päeval lõuna paiku. Seega ei olnud ajutisele haldurile teate esitamise ajal garantiikirja veel antud ja süüdistatavale ei saa halduri sellest teavitamata jätmist ette heita. Ekslik on maakohtu seisukoht, et N. Gontšarov pidi haldurile teate saatmise ajal teadma, et tal tekib 25 000 euro suurune kohustus P.M. i ees. Ajutisele haldurile teate saatmise ajal ei olnud N. Gontšarovil garantiikohustust, millest haldurit teavitada. Samuti ei ole tõendatud, et N. Gontšarov ajutisele haldurile teadet saates teadis, et ta annab P.M. ile sellise garantii. Pole tuvastatud, et selleks ajaks oli süüdistatava ja P.M. i vahel mingi eelkokkulepe garantii andmise kohta. N. Gontšarovi hilisem tegevusetus, mis seisnes ajutise halduri garantiist teavitamata jätmisel, ei täida süüteokoosseisu. Ajutine haldur N. Gontšarovilt hiljem teavet ei nõudnud. Mitteteatamist ehk tegevusetust ei ole N. Gontšarovile süüdistuses ette heidetud.
19.N. Gontšarovile ei saa KarS § 385 järgi ette heita ka seda, et ta ei rääkinud P.M. i ees võetud kohustusest vande andmise ajal 28. märtsil 2016. Esiteks olid ajutise halduri volitused selleks ajaks lõppenud. Teiseks oleks nimetatud tegu hõlmatud KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistusest ja seda ei saa kvalifitseerida täiendavalt KarS § 385 järgi.
20.N. Gontšarovi ei saa süüdi tunnistada ka KarS § 320 lg 1 järgi, sest tuvastatav pole tema tahtlus objektiivse koosseisu kõigi asjaolude suhtes. N. Gontšarov ei kontrollinud pankrotivara nimekirja piisavalt ning oli ka arvamusel, et garantii puudutab üksnes äriühingu võlgnevust ning seda ei pea eraisikuna esitama. Pankrotihaldur on andnud kohtus ütlusi, et tema vara nimekirja N. Gontšarovile vahetult ei esitanud, vaid see oli nähtav e-toimikus. Ei saa eeldada, et isik peaks ise vara nimekirjaga eelnevalt e-toimikus tutvuma ning seda põhjalikult analüüsima. Isikul on õigus eeldada, et pankrotihalduri esitatud andmed on õiged. P.M. oleks N. Gontšarovi arvates pidanud esitama nõude esmalt äriühingu vastu, mida ta aga ei teinud. N. Gontšarovi ütluste kohaselt koostas ta vara nimekirja vist halduri koostatud nimekirja alusel. 29. detsembri 2015. a e-kirjas ei pidanud ta aga garantiid mainima, kuna kirja saatmise ajaks polnud garantiilepingut veel sõlmitud. N. Gontšarovile võib ette heita üksnes ettevaatamatust, et ta usaldas ajutise halduri koostatud vara nimekirja ega mõelnud piisavalt sellele, et sinna tuleks lisada ka garantii.
7(14)
21.Alternatiivselt taotleb kaitsja N. Gontšarovi karistuse kergendamist. Maakohus pidas N. Gontšarovi süüd keskmiseks või sellest väiksemaks. Kaitsja märgib, et praegusel juhul ei olnud kuriteoga tekitatud kahju suurus 25 000 eurot. Isegi kui asuda seisukohale, et vara kohta esitati valeandmeid olulises ulatuses, ei ole nimetatud ulatus käsitletav kuriteoga tekitatud kahjuna. Kuriteoga kahju tekitatud ei ole, kuivõrd P.M. il puudus niikuinii pankrotimenetluses perspektiiv oma nõude rahuldamiseks. Kuna maakohus on vääralt kindlaks teinud kuriteoga tekitatud kahju ulatuse, tuleb asuda seisukohale, et N. Gontšarovile süükspandavate tegude raskus on oluliselt alla keskmise. Seetõttu pidanuks kohus mõistma N. Gontšarovile kergema karistuse. Seda eriti arvestades asjaolu, et tegemist on varem karistamata isikuga. Maakohtu põhjendused karistuse osas on lakoonilised ja üldsõnalised.
22.Maakohus mõistis N. Gontšarovilt alusetult riigi kasuks välja menetluskulu hüvitise. PankrS § 44 lg 1 kohaselt võivad pärast pankroti väljakuulutamist pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult samas seaduses sätestatud korras. Nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud korras. Kuna pankrotimenetlus N. Gontšarovi suhtes on pooleli, ei saa temalt riigi kasuks menetluskulu välja mõista.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
1.Nikolai Gontšarovi süüditunnistamisest KarS § 385 järgi
23.Kolleegium nõustub apellandiga selles, et N. Gontšarovile ei saa KarS § 385 järgi ette heita seda, et ta ei märkinud 29. detsembril 2015. a kell 09.18 ajutisele pankrotihaldurile saadetud vara nimekirjas enda kohustusena garantiid, mille ta andis küll samal päeval, kuid hilisemal kellaajal P.M. ile. Olenemata sellest, kas N. Gontšarov kavatses juba ajutisele haldurile vara nimekirja saatmise ajal P.M. ile garantii anda või mitte, ei kuulunud kõnealune garantiikohustus haldurile informatsiooni saatmise hetkel N. Gontšarovi vara hulka ja tal polnud alust seda enda vara nimekirja märkida.
24.Samas ei jaga ringkonnakohus kaitsja arvamust, et N. Gontšarovi süüdistataksegi KarS § 385 järgi (üksnes) selles, et ta jättis garantiikohustuse kajastamata 29. detsembri 2015. a kirjas. Süüdistuses on küll eraldi viidatud 29. detsembri 2015. a teatele, kuid kontekstist tulenevalt on seda tehtud seepärast, et tegemist oli ainukese informatsiooniga, mis N. Gontšarov ajutisele haldurile oma vara kohta üldse andis. Seetõttu on süüdistuses ka eraldi markeeritud, et 29. detsembri 2015. a teates N. Gontšarov garantiikohustust ei kajastanud. Samas on süüdistuse tekstist võimalik mõistlikult aru saada, et N. Gontšarovile heidetakse ette PankrS § 85 lg-st 1 tuleneva tegutsemiskohustuse täitmata jätmist, s.o tegevusetust, mis seisnes selles, et N. Gontšarov ei teavitanud ajutist pankrotihaldurit ega kohut P.M. ile antud garantiist. Kolleegium märgib, et süüdistatava selline tegu (tegevusetus) vastab KarS § 385 koosseisule. PankrS § 85 lg 1 eesmärk on tagada kohtu, halduri ja pankrotitoimkonna pidev kursisolek kõigi selliste asjaoludega (sh võlgniku vara koosseisuga), mida neil on seoses võlgniku pankrotimenetlusega vaja teada. Seetõttu eeldab PankrS § 85 lg 1 võlgnikult kohtu, halduri ja pankrotitoimkonna kursishoidmist ka tema vara koosseisus jooksvalt toimuvate oluliste muudatustega. Järelikult kui võlgniku 8(14)
varaline seisund näiteks pärast ajutise halduri järelepärimisele vastamist oluliselt muutub, peab võlgnik sellest haldurit omal algatusel informeerima. Vastasel korral muutuks PankrS § 85 lg 1 eesmärk nii mõnelgi juhul sisuliselt saavutamatuks ja võlgnikel oleks pärast ajutise pankrotihalduri nimetamist väga lihtne võtta endale varjatult uusi kohustusi. See omakorda võiks aga seada ohtu pankrotimenetluse eesmärgi saavutamise. Ebamõistlik ja kõiki asjaosalisi hoopis enam koormav oleks PankrS § 85 lg 1 selline tõlgendus, mille kohaselt peaksid pankrotimenetluse organid võlgnikult saadud teabe ajakohasena hoidmiseks esitama võlgnikule iga natukese aja järel üha uusi ja uusi järelepärimisi ja võlgnik peaks nendele vastama, olenemata sellest, kas tema varaline seisund ja muud asjaolud on vahepeal muutunud.
25.Seega ei lõppenud N. Gontšarovi PankrS § 85 lg-st 1 tulenev teabe andmise kohustus
29.detsembri 2015. a kirja saatmisega ajutisele haldurile. N. Gontšarov oli kohustatud ajutist haldurit informeerima ka sellest, et tema kui võlgniku vara koosseisus toimusid pärast
29.detsembri 2015. a teate saatmist olulised muudatused. Seega andes 29. detsembri 2015 P.M. ile garantii, oleks N. Gontšarov pidanud ajutist haldurit sellest esimesel võimalusel informeerima, ehkki ta oli juba varem saatnud ajutisele haldurile oma vara nimekirja, mis aga polnud pärast P.M. ile garantii andmist enam ajakohne. Ka maakohus on oma otsuses märkinud, et asjaolu, et nimekirja esitamise hetkel ei olnud N. Gontšarov veel garantiikirjale alla kirjutanud, ei tähenda, et ta ei oleks pidanud sellest pärast allkirjastamist ajutisele haldurile teada andma.
26.Menetletavas asjas ei saa rääkida ka tõsiseltvõetavast võimalusest, et N. Gontšarov lihtsalt unustas ajutist haldurit P.M. ile antud garantiist teavitamast. Ta suhtles halduriga enda vara ja võlgade teemal garantii andmisega samal päeval. Olukorras, kus N. Gontšarov saatis 29. detsembri 2015. a hommikul ajutisele haldurile vastuseks viimase korduvale järelepärimisele teate oma võlgade ja aktivate kohta, oli halduri hilisem informeerimata jätmine P.M. ile antud garantiist selgelt vaadeldav PankrS § 85 lg-st 1 tuleneva kohustuse tahtliku rikkumisena.
27.Erinevalt maakohtust nõustub kolleegium kaitsjaga aga selles, et kohtus vande andmise ajal P.M. ile antud garantiist rääkimata jätmine ei ole eraldi kvalifitseeritav KarS § 385 järgi. N. Gontšarovi poolt vande all P.M. ile antud garantiid mittehõlmava vara nimekirja kinnitamine ja samal ajal P.M. ile antud garantiist rääkimata jätmine kujutab endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (viimase kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2019. a otsus asjas nr 1-15-11032/308, p 34). Selline käitumine on tervikuna hõlmatud KarS § 320 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisuga ning seda ei saa täiendavalt kvalifitseerida KarS § 385 järgi. See tähendab, et kui keegi annab vande all teadvalt vale vara nimekirja ega räägi seejuures kohtule nimekirjas kajastamata varast, karistatakse teda üksnes KarS § 320 lg 1 järgi, mitte aga KarS § 320 lg 1 ja § 385 kogumi eest. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega N. Gontšarov tunnistati KarS § 385 järgi süüdi lisaks ajutise pankrotihalduri garantiikohustusest teavitamata jätmises ka selles, et ta ei rääkinud 28. märtsil 2016 kohtus vande andmise ajal P.M. i ees võetud kohustusest.
9(14)
2.Nikolai Gontšarovi süüditunnistamisest KarS § 320 lg 1 järgi
28.Kolleegiumi jaoks pole usutav apellandi väide, et N. Gontšarov ei pannud talle KarS § 320 lg 1 järgi süüksarvatavat tegu toime tahtlikult, sest süüdistatav ei kontrollinud pankrotivara nimekirja piisavalt ning oli arvamusel, et garantii puudutab üksnes äriühingu võlgnevust ning seda ei pea ta eraisikuna deklareerima.
29.N. Gontšarov oli teadlik, et ajutine haldur oli koostanud tema poolt vandega kinnitatava vara nimekirja N. Gontšarovi enda 29. detsembril 2015 antud teabe alusel. Seega polnud süüdistataval mingit alust arvata, et kõik kohustused on vandega kinnitatavas nimekirjas olemas ja tema võlgnikuna sellesse enam süvenema on pea. Ühtlasi pidi N. Gontšarovile olema ilmne, et olukorras, kus ta polnud ajutist haldurit P.M. ile antud garantiist informeerinud, polnud halduril ka peaaegu mingit võimalust sellest kohustusest teada saada ja seda vara nimekirja kanda. Kaitsja arvamus, mille kohaselt ei saa eeldada, et võlgnik peaks enne vande andmist ise vara nimekirjaga eelnevalt tutvuma ning seda põhjalikult analüüsima, pole nõustumisväärne ja muudaks PankrS §s 86 ette nähtud võlgniku vande andmise suuresti sisutuks.
30.Usutav pole ka apellandi väide, et N. Gontšarovi arvates tulenes 29. detsembri 2015. a garantiilepingust Aurelia Kapital OÜ, mitte tema enda kui füüsilise isiku kohustus. 29. detsembril 2015 N. Gontšarovi ja P.M. i allkirjastatud garantiikirjas märgitu kohaselt garanteeris N. Gontšarov „isikuliselt“ OÜ Aurelia Kapital ja P.M. i vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva 25 000 euro suuruse kohustuse tasumise. Garantiikirja teksti põhjal pole tõsiseltvõetavat võimalust, et N. Gontšarov ei saanud P.M. ile garantiid andes aru, et ta teeb seda füüsilise isikuna enda nimel, mitte OÜ Aurelia Kapital juhatuse liikmena selle äriühingu nimel. OÜ Aurelia Kapital kohustus laenatud raha P.M. ile tagasi maksta tulenes vahetult 23. märtsi 2015. a laenulepingust ja seda kohustust polnuks olnud mingit mõtet garantiikirjas dubleerida. Pealegi viitab juba garantii mõiste ise sellele, et tagatakse teise isiku kohustust. Võlgniku (OÜ Aurelia Kapital) poolt tema enda kohustuse garanteerimine olnuks sisutu. Pole vähimatki alust uskuda, et N. Gontšarov äriliselt kogenud inimesena ei saanud sellest aru. Garantiist tuleneva kohustuse puhul pole oluline, kas võlausaldaja esitab nõude põhivõlgniku vastu või mitte. VÕS § 155 lg 2 sätestab, et garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Järelikult polnud N. Gontšarovil ka alust arvata, et tema garantiilepingust tulenev kohustus on mingil moel sõltuvuses sellest, kas P.M. esitab nõude OÜ Aurelia Kapital vastu või mitte.
31.Eeltoodud põhjustel tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et N. Gontšarov kinnitas 28. märtsil 2016 võlgnikuna vande all ebaõige sisuga vara nimekirja tahtlikult, täpsemalt kavatsetult.
3.Karistuse mõistmisest
32.Iseenesest on õige kaitsja väide, et N. Gontšarovi varjatud garantiikohustuse suurust ei saa menetletavas asjas käsitada kuriteoga tekitatud kahjuna. Samas pole ka maakohus asunud 10(14)
seisukohale, nagu tekitanuks N. Gontšarov kuriteoga 25 000 eurot kahju. Kohus leidis üksnes seda, et kuna N. Gontšarovi varjatud garantiikohustuse suurus (25 000 eurot) ületab KarS § 121 p-s 1 ette nähtud piirmäära, varjas süüdistatav oma vara KarS § 385 lg 1 mõttes „olulises ulatuses“. Seega on kaitsja etteheited kuriteoga tekitatud kahju ebaõige hindamise kohta asjakohatud.
33.Teisalt nõustub kolleegium kaitsjaga, et arvestades rikkumise suhteliselt tagasihoidlikku ulatust, on N. Gontšarovi süü pigem keskmisest väiksem. Nii on sisuliselt leidnud ka maakohus. Karistust raskendavaid asjaolusid pole tuvastatud. N. Gontšarov on varem kriminaalkorras karistamata. Nendel asjaoludel ei vasta maakohtu poolt KarS § 385 ja § 320 lg 1 sanktsioonide keskmise määra lähedal mõistetud üksikkaristused KarS § 56 lg 1 nõuetele. Kolleegium peab N. Gontšarovi süü suurusele ja eri- ning üldpreventiivsetele kaalutlustele vastavaks vangistust, mis mõlema kuriteo puhul ulatuks sanktsiooni alumise kolmandikuni. Seetõttu karistab ringkonnakohus N. Gontšarovi nii KarS § 385 kui ka § 320 lg 1 järgi vangistusega üheks aastaks. Kuna mõlemad kuriteod olid suunatud ühe ja sama varalise kohustuse varjamisele ja omavahel olemuslikult seotud, on õige mõista N. Gontšarovile liitkaristus kergemat karistust raskemaga kaetuks lugedes, mis võrdsete üksikkaristuste puhul tähendab üksikkaristustele vastava liitkaristuse mõistmist. Seega tuleb N. Gontšarovile mõista KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks vangistus üheks aastaks. Vangistuse tingimuslikku kohaldamata jätmist puudutavas osas kolleegium maakohtu otsus ei muuda.
34.Apellant vaidlustab ka maakohtu otsustust mõista N. Gontšarovilt KrMS § 180 lg 1 alusel välja kriminaalmenetluse kulu 1764 eurot. Kaitsja arvates ei oleks kohus tohtinud nii toimida, sest N. Gontšarov on pankrotis ja PankrS § 44 lg 1 kohaselt võivad pärast pankroti väljakuulutamist pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras.
35.Kolleegium nõustub, et PankrS § 44 lg 1 järgi võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud alustel. Samas tuleb silmas pidada, et pankrotiseaduses ette nähtud nõuete esitamise, kaitsmise, tunnustamise ja vaidluste lahendamise kord pole sobiv kriminaalmenetluse kulude suuruse ja nende hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramiseks. Seadusandja on näinud selleks ette spetsiifilise erimenetluse kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatükis. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustamisel pankrotimenetluses tekiks olukord, kus riik võlausaldajana peaks kaitsma oma hüvitisnõuet võlausaldajate üldkoosolekul (PankrS § 100) ja kui seda nõuet seal ei tunnustata, tuleks riigil PankrS § 106 kohaselt asuda hagimenetluses lahendama küsimust, kui suured olid kriminaalmenetluse kulud ja millises ulatuses peab süüdimõistetust võlgnik need riigile hüvitama (mh võiks selles hagimenetluses aktualiseeruda ka küsimus KrMS § 180 lg 3 kohaldamisest). Taoline lahendus oleks aga ilmselgelt ebamõistlik ja menetlusökonoomiliselt koormav. Pealegi oleks hagi lahendaval kohtul keeruline hinnata näiteks seda, millises ulatuses tuleks kriminaalmenetluse kulud süüdistatavalt välja mõista ja millises osas riigi kanda jätta. Riigikohus 11(14)
on varemgi leidnud, et teatud avalik-õiguslike nõuete maksmapanek pankrotivõlgniku vastu võib vähemalt osaliselt irduda pankrotiseaduses ette nähtud üldkorrast (vt Riigikohtu üldkogu 12. mai 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-82-14).
36.Samas ei ole pankrotistunud süüdistatavalt kriminaalmenetluses süüdimõistva kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulu hüvitist võimalik pankrotimenetluse ajal sisse nõuda tavalises korras. Pankroti väljakuulutamisega on süüdistatava vara muutunud PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108 kohaselt pankrotivaraks, mille valitsemise õigus on läinud üle pankrotihaldurile ja mida süüdistatav ise käsutada ei saa (PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 36). Seega poleks süüdimõistetul võimalik menetluskulu tasuda ka vabatahtlikult, isegi kui ta seda sooviks. Samuti ei saa menetluskulu hüvitist pankrotistunud süüdimõistetult sisse nõuda täitemenetluses, sest täitemenetluse seadustiku § 51 välistab täitemenetluse pankrotivõlgniku suhtes. Süüdistatavalt välja mõistetav menetluskulu hüvitis pole ka massikohustus, mille täitmiseks saaks erandina läbi viia täitemenetluse PankrS § 149 lg 1 järgi.
37.Eelmärgitut arvestades peab kolleegium kriminaalmenetluse kulude küsimuse otsustamisel olukorras, kus süüdi tunnistatakse pankrotistunud süüdistatav, vähemalt üldjuhul kõige kohasemaks lahendust, mis sarnaneb sellele, mille käis – küll tsiviilkohtumenetluse kontekstis ja mõnevõrra teistsugustel asjaoludel – välja Riigikohtu tsiviilkolleegium 27. jaanuari 2014. a määruses asjas nr 3-2-1-176-13. Nimelt leidis Riigikohus viidatud määruses, et olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik võlgnikult välja mõista. Menetluskulude kindlaksmääramiseks näeb tsiviilkohtumenetluse seadustik ette erireeglid. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse aga sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-176-13, p 14) Menetluskulude kindlaksmääramise lahendi toimel omandab isik, kellel kohtulahendi järgi on õigus nõuda teiselt poolelt menetluskulude hüvitamist, tunnustatud nõude PankrS § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses. (Samas, p 15)
38.Kriminaalmenetlusele kohandatuna tähendab eelmises punktis viidatud kord kolleegiumi arvates järgmist. Tunnistades süüdi süüdistatava, kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot ja kelle pankrotimenetlus on käimas, tuleb kriminaalasja lahendaval kohtul kindlaks määrata süüdistatava poolt hüvitatava menetluskulu suurus, kuid seda summat ei saa süüdistatavalt välja mõista. Sellise kohtulahendi alusel omandab riik või mõni teine isik (nt kannatanu), kellel kohtulahendi järgi on õigus nõuda süüdistatavalt kriminaalmenetluse kulude hüvitamist, tunnustatud nõude PankrS § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses.
39.Menetletavas asjas on aga tegemist eripärase olukorraga. Nimelt nähtub kohtuasja materjalidest, et N. Gontšarovi pankrotimenetluses on nõuete esitamise tähtaeg praeguseks möödas, pankrotihaldur on jaotusettepaneku kohtule esitanud ja Viru Maakohus on 11. juuli 2016. a määrusega ka pankrotihalduri jaotusettepaneku kinnitanud. See tähendab PankrS § 102 lg 1 teise lause kohaselt seda, et riigil ei oleks võlausaldajana enam võimalik taotleda N. Gontšarovi 12(14)
pankrotimenetluses oma kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõude esitamise tähtaja ennistamist. Seega pole riigil ka enam mingit võimalust esitada käesoleva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõuet N. Gontšarovi pankrotimenetluses. Samas sätestab PankrS § 167 lg 1, et pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles, esitada võlgniku vastu üldises korras. Sel juhul pankrotimenetluse aja eest intresse ja viiviseid ei arvestata. Riigikohus on selgitanud, et nõude tunnustamata jäämine pankrotimenetluses ei kõrvalda täitedokumendi õigusjõudu. Asjaolu, et nõue jäi pankrotimenetluses tunnustamata, saab tuua kaasa tagajärje vaid pankrotimenetluses. Nimelt kaotab selline võlausaldaja võimaluse saada pankrotimenetlusest iseseisev täitedokument. Samas ei tulene seadusest, et nõue, mille kohta oli enne pankrotimenetlust olemas täitedokument, lõppeb, kui see jääb pankrotimenetluses tunnustamata, ja et varasem täitedokument kaotab sellest tulenevalt õigusjõu. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-92-14, p 13) Kolleegiumi hinnangul kehtib sama põhimõte loogiliselt ka pankrotimenetluse ajal välja antud täitedokumendi kohta.
40.Eelnevast järeldub, et olukorras, kus N. Gontšarovilt mõistetakse käimasolevas kriminaalmenetluses kohtuotsusega riigi kasuks välja menetluskulude hüvitis, saab riik väljamõistetava summa süüdistatavalt sisse nõuda pärast N. Gontšarovi pankrotimenetluse lõppemist. Kuna eelnevalt juba käsitletud põhjustel ei tule menetluskulude hüvitamise nõude esitamine süüdistatava pankrotimenetluses enam kõne alla ja riigi ainukene võimalus need süüdistatavalt sisse nõuda tekib pärast N. Gontšarovi pankrotimenetluse lõppu, puudub põhjus jätta menetluskulu hüvitis N. Gontšarovilt tema pankroti tõttu välja mõistmata. Küll tuleb muuta maakohtu otsustust, mille kohaselt peab N. Gontšarov tasuma menetluskulu hüvitise ositi 12 kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust, tasudes igakuiselt vähemalt 147 eurot. N. Gontšarovi käimasoleva pankrotimenetluse tõttu pole selline kohustus täidetav. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et N. Gontšarov peab temalt väljamõistetava menetluskulu hüvitise tasuma ositi 12 kuu jooksul, arvates tema pankrotimenetluse lõppemisest.
41.Kuna erinevalt maakohtust mõistab ringkonnakohus N. Gontšarovi KarS § 385 järgi osaliselt õigeks, tuleb ka osa apellatsioonimenetluse-eelsest menetluskulust jätta riigi kanda. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1065 koos seal viidatud kohtupraktikaga) Seega jääb KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda see osa esimese astme kohtu menetluses määratud kaitsjale määratud riigi õigusabi tasust (kokku 954 eurot), mis on seotud sellega, et N. Gontšarovi süüdistati KarS § 385 järgi mh ka selles, et ta ei rääkinud 28. märtsil 2016 kohtus vande andmise ajal P.M. i ees võetud kohustusest. Märgitu moodustab süüdistusest väga väikese osa. Seetõttu leiab kolleegium hinnanguliselt, et apellatsioonimenetluse-eelsest kaitsjatasust jääb riigi kanda 84 eurot ja N. Gontšarovilt tuleb riigi kasuks välja mõista 870 eurot, koos sundrahaga seega kokku 1680 eurot. 13(14)
5.Kokkuvõte ja apellatsioonimenetluse kulu
42.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ja § 338 p-dest 2, 3 ja 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 7. mai 2019. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse esiteks osas, millega kohus tunnistas N. Gontšarovi KarS § 385 järgi süüdi mh ka selles, et N. Gontšarov ei rääkinud 28. märtsil 2016 kohtus vande andmise ajal P.M. i ees võetud kohustusest. Teiseks tühistab kolleegium maakohtu otsuse N. Gontšarovile KarS § 385 ja § 320 lg 1 järgi mõistetud üksikkaristuste ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Ringkonnakohus mõistab N. Gontšarovile nii KarS § 385 kui ka § 320 lg 1 järgi karistuseks ühe aasta vangistust. Ka KarS § 64 lg 1 alusel moodustatavaks liitkaristuseks kujuneb üks aasta vangistust. Kolmandaks tuleb kolleegiumil muuta maakohtu otsust N. Gontšarovilt menetluskulu katteks väljamõistetava summa ja selle tasumise tähtaja osas.
43.Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks N. Gonšarovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu resolutiivotsusega tutvumiseks ja apellatsiooniteate esitamiseks üks pooltund, tervikotsusega tutvumiseks kaks pooltundi ning apellatsiooni koostamiseks seitse pooltundi. Selle eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Anti Aasmaa 250 eurot, millele lisandub käibemaks 50 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud üksnes osaliselt. Arvestades asjaolu, et apellatsioon põhineb suures osas kaitsja poolt juba maakohtu menetluses esitatud argumentidel, mille väljatöötamise eest on kaitsja juba esimese astme kohtu menetluses tasu saanud, on taotluses märgitud seitse pooltundi apellatsiooni koostamise ajakuluna ülemäärane. Kõnealuse apellatsiooni koostamise ja esitamise põhjendatud ajakulu RÕS § 22 lg 7 mõttes ei ole kolleegiumi hinnangul suurem kui neli pooltundi. Seetõttu määrab ringkonnakohus riigi õigusabi tasu suuruseks 175 eurot, millele lisandub käibemaks 35 eurot.
44.Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.
Juhan Sarv
Mati Kartau
Aarne Sarjas
(allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.