Tartu Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
Kriminaalasja number
1-19-1994
Kohtukoosseis
Aarne Sarjas
Kriminaalasi
E.O süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1; § 213 lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p 9 järgi kokkuleppemenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 30. mai 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kabuse liik
E.O apellatsioon
E.O apellatsioon Tartu Maakohtu 30. mai 2019 otsuse peale jätta läbi vaatamata. Edasikaebamise kord: Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest.
Süüdistus E.O-d süüdistati KarS § 199 lg 2 p 9 järgi selles, et olles varem vargusi toime pannud isik ning olles end A.E. eelnevalt tutvustanud valenime M.B. all ja saades A. E loa viibida tema korteris aadressil Tartu linn XXX, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastas salaja 18. novembril 2018 ajavahemikul kella 10-st kella 11-ni sellest korterist 100 eurot A. E kuuluvat sularaha; E.O , olles end eelnevalt tutvustanud Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Valga koguduse pastori kohusetäitjale R.T. valenime M.B. all ja palunud ööbimist antud koguduse hoones Valga linnas X, mida R. T temale ka võimaldas, E.O võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ajavahemikul 7. detsember 2018 - 8. detsember 2018 varastas salaja Valga linnas X hoonest R. T kuuluva tekstiilipesuri Kärcher Puzzi 8/1C väärtusega 409 eurot; E.O võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, 12. detsembril 2018 kella 22:40 paiku Jõgeva mk Põltsamaa vallas Mällikvere külas Olerex’i tanklas varastas salaja 42,92 l
diiselkütust maksumusega 58,96 eurot, tankides nimetatud koguse kütust sõiduautosse Audi A3 r/m LC8481, kuid jättis selle kütuse eest tahtlikult tasumata ning lahkus sündmuskohalt. Kirjeldatud võõraste vallasasjade äravõtmistega ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja süstemaatiliselt pani E.O toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus arutas ka E.O-le esitatud süüdistusi KarS § 209 lg 2 p 1 ja § 213 lg 2 p 1 järgi, kuid selles osas maakohtu otsust apellatsioonikorras vaidlustatud ei ole. Maakohtu otsus Tartu Maakohus tunnistas 30. mail 2019 kokkuleppemenetluses tehtud otsusega E.O süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ja karistas teda 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega, KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta vangistust ning KarS § 213 lg 2 p 1 järgi karistades teda 1 aasta 4 kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel suurendades raskemat karistust mõistis kohus E.O-le liitkaristuseks 1 aasta 10 kuud vangistust. Maakohus mõistis E.O-lt välja menetluskuluna 810 eurot sundraha ning 840 eurot riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatasu. KrMS § 180 lg 3 alusel määras kohus kriminaalmenetluse kulude summas 1650 eurot tasumise ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohustades E.O-d tasuma iga kuu viimaseks kuupäevaks 1/12 väljamõistetud menetluskuludest riigi tuludesse kuni summa lõpliku tasumiseni.
Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav E.O vaidlustades selles A. E 100 euro vargust. Süüdistatav leiab, et A. E valetas politseile, väites, nagu oleks süüdistatav temalt varastanud 100 eurot. E.O väidete kohaselt ei ole tema A. E midagi varastanud. Süüdistatav palub A. E puudutava kuriteoepisoodi kohtuotsusest välja jätta. Lisaks eeltoodule leiab süüdistatav apellatsioonis, et kuivõrd ta viibib vangistuses, siis ei ole ta võimeline tasuma kohtukulusid kohtuotsuses määratud tähtaja jooksul, sest vangistuses viibides puudub tal sissetulek. Seoses sellega palub süüdistatav pikendada menetluskulude tasumise tähtaega kuni 30. novembrini 2021 ning koostada vastav maksegraafik alates 1. novembrist 2020.
Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsusega, apellatsiooni ja selle täiendusega, leiab, et apellatsioon tuleb KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel jätta läbi vaatamata. Apellatsioonis on E.O vaidlustanud maakohtu otsuse esmalt põhjusel, et A. E on politseile avaldust esitades valetanud, sest tema ei ole A. E 100 eurot varastanud. Seega vaidlustab süüdistatav apellatsioonis nimetatud kuriteoepisoodi tõendatust, s.o faktilisi asjaolusid. Esmalt märgib ringkonnakohus, et käsitletava kriminaalasja arutamine toimus maakohtus kokkuleppemenetluses. Vastavalt KrMS § 318 lg-le 4 võib kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on käesoleva seadustiku
on aset leidnud ja kas selle on toime pannud süüdistatav, pole apellatsioonikohtul võimalust maakohtu lahendit selles osas kontrollida. Ülaltoodud põhjustel ei ole ringkonnakohtul võimalust ega pädevust KrMS § 318 lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. Käesoleval juhul on apellatsioonis vaidlustatud asjaolu, et E.O ei ole A. E 100 eurot varastanud, s.o tema poolt kuriteo toimepanemine ei ole tõendamist leidnud. Nimetatud vaidlusaluses kuriteoeepisoodis on süüdistatav sõlminud 30. mail 2019 kokkuleppe Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröriA. Koikiga. Kokkuleppe sõlmimise juures oli ka tema kaitsja O. Preem. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt kontrollis maakohus kohtuistungil, kas eelnimetatud kokkulepe väljendab süüdistatava tõelist tahet. Süüdistatav on kinnitanud kohtule, et on kokkuleppe sõlmimisel avaldanud oma tõelist tahet ning keegi ei ole teda selleks sundinud. Seega nähtub maakohtu istungi protokollist, et süüdistatav on nõustunud kokkuleppega, selle sisust aru saanud ja kokkuleppe sisu osas nõusoleku andmine väljendab tema vaba tahet. Samas on maakohus oma otsuses vaidlustatud küsimuse lahendanud täpselt vastavalt sõlmitud kokkuleppele. Eeltoodust nähtub, et tegemist on küsimusega, milline on lahendatud kokkuleppes ja süüdistatav on sellega nõustunud. Kuna ringkonnakohtul puudub võimalus ja pädevus hinnata faktiliste asjaolude tõendatust, milles menetlusosalised on kokkuleppe sõlmimisel kokku leppinud tuleb E.O apellatsioon jätta selles osas edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata ( vt RKKKm otsus nr 3-1-170-12; 3-1-1-80-13). Lisaks ülaltoodule vaidlustab E.O temalt väljamõistetud menetluskulude tasumise tähtaaega. E.O väidete kohaselt ei ole tal vangistuses viibimise ajal võimalik menetluskulusid tasud, sest tal puudub sissetulek. Ülal ringkonnakohus juba märkis, et vaidlustatud kohtuotsus on tehtud kokkuleppemenetluses ning KrMS § 318 lg 3 p 4 ja sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses piiratud. Nimetatud sättest tulenevalt saab ringkonnakohus apellandi vaidlustatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise tähtajale hinnangut andes kontrollida vaid seda, kas selle otsustuse tegemisel on järgitud kokkuleppemenetluse norme ja KrMS § 339 lg-t 1. KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt märgitakse kokkuleppes ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud võimaluse korral absoluutsummana. Seega tuleb maakohtul juhinduda menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel − nii nagu kõikide teiste kokkuleppega hõlmatud küsimuste lahendamisel − KrMS § 248 lg-st 1 (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-7-16, p 5.3). Riigikohus on KrMS § 245 lg 1 p-le 12 tuginedes selgitanud, et prokurör, süüdistatav ja kaitsja peavad jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel, s.o menetluskulude kandmise võimalikus individualiseerimises. Süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see tähendab, et kokkuleppes tuleb kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja süüdistatavalt
väljamõistetavate menetluskulude koosseis ja suurus. Kuna eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude täpne suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal teada, võib selle kulu hüvitamise kokkulepet kajastada konkreetset summat välja toomata, piirdudes näiteks üldpõhimõtte sedastamisega, et ka kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja, või vastupidi, et need jäävad riigi kanda. (Vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-7-16, p 5.2.) Kõnealuses asjas on E.O , tema kaitsja ja prokurör sõlminud 30. mail 2019 kokkuleppe, milles on muuhulgas kokku lepitud ka süüdistatava poolt hüvitamisele kuuluvates kriminaalmenetluse kuludes. Kokkuleppe kohaselt on menetluskuludeks sundraha 810 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 480 eurot, millele lisandub tasu kaitsjale kohtumenetluses osalemise eest. Kokkuleppe kohaselt tuleb menetluskulu tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel osade kaupa kohtuotsuse jõustumisest alates 12 kuu jooksul. Kohus arutas kokkulepet 30. mail 2019 peetud kohtuistungil. Istungiprotokollist nähtub, et maakohus on E.O-le selgitanud menetluskulude suurust, tasumise tähtaega ja tasumisega viivitamise tagajärgi. Süüdistatav kinnitas kohtule, et nimetatud asjaolud on talle arusaadavad. Samas on E.O kinnitanud, et jääb kokkuleppe juurde ja selle sõlmimine oli tema vaba tahe. Tartu Maakohtu 30 mai 2019. a otsusega mõisteti E.O-lt menetluskulu katteks välja kokku 1650 (810+480+360) eurot. See summa ei ületa kokkuleppes märgitud menetluskulude summat. Samuti vastab kokkuleppele maakohtu otsustus, mille kohaselt peab süüdistatav KrMS § 180 lg 3 alusel hüvitama menetluskulu 1650 eurot ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohustades E.O-d tasuma iga kuu viimaseks kuupäevaks 1/12 väljamõistetud menetluskuludest riigi tuludesse kuni summa lõpliku tasumiseni. Seega ei nähtu apellatsioonist ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et maakohus võis süüdistatavalt menetluskulu hüvitist välja mõistes rikkuda kriminaalmenetluse seadustiku
Antud juhul ongi maakohus järginud poolte vahel sõlmitud kokkulepet ning ei ole sellest kõrvale kaldunud. Seoses E.O väitega, et tal on vaid üks kehtiv kriminaalkaristus märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus veendus, et kriminaalasja nr 1-11-10878 andmed on karistusregistrist kustutatud ning seega, erinevalt kohtuotsuses märgitust on E.O-l üks kehtiv kriminaalkaristus. Vastupidist väites on maakohus E.O isikuandmetes eksinud. Samas leiab ringkonnakohus, et nimetatud maakohtu eksimus E.O isikuandmetes ei mõjutanud kuidagi E.O ja prokuratuuri vahel sõlmitud kokkuleppe sisu, s.o ei mõjutanud ei E.O poolt toimepandud tegude kvalifikatsiooni ega ka karistust. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et viga E.O isikuandmetes ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks, nagu seda soovib süüdistatav apellatsiooni täiendustes. KrMS § 326 lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab kaebuse apellandile muu hulgas juhul, kui selle on esitanud isik, kellel ei ole KrMS § 318 järgi apellatsiooniõigust. Kuna ülaltoodud põhjustel ei ole I. Peenral KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 järgi õigust maakohtu otsust apellatsioonis märgitud küsimuses vaidlustada, tuleb kaebus jätta KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata ja tagastada esitajale.
/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.