Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Kohus ei pidanud aga tõendatuks süüdistuse väidet, et YY lõi XX siis, kui kaklus SS ja XX vahel oli lõppenud. Kõik isikud, kes sellest asjaolust teavad, kinnitavad, et kui YY XX püssi kabaga lööma hakkas, kaklus XX ja YY vahel käis. Samuti ei pidanud kohus tõendatuks seda, et just YY tekitas XX-le kõik isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis nimetatud tervisekahjustused. Seejuures leidis kohus, et tõenditega on ümber lükatud SS ja YY ütlused, mille kohaselt võis XX saada osa vigastusi peaga trepi vastu kukkumisest. Samas nentis kohus, et SS sõnul lõi ka tema rüseluse käigus XX näkku, kui XX tema peal oli. Maakohus luges tõendatuks, et YY põhjustas püssikabaga XX paremale poole pea piirkonda lüües XX-le ajukolju lahtise trauma, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Tõendatuks ei pidanud kohus aga, et XX-l mõlemal pool näos põsesarna piirkonnas ca 4 cm sügavused lõikehaavad ja sellega 4 kuud kestnud tervisehäire oleks põhjustanud YY. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et YY tuleb mõista õigeks KarS § 118 lg 1 p 2 järgi. Maakohus leidis, et YY pani XX-le eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega toime KarS § 118 lg 1 p-le 1 vastava teo, kuid see tegu ei olnud õigusvastane, sest YY tegutses hädakaitses. Ajal, kui YY XX püssikabaga lõi, ei olnud viimase õigusvastane rünne veel lõppenud. YY oli saanud relva enda kätte, kuid XX kakles SS-ga edasi ja sel ajal, kui YY XX püssikabaga lõi, oli XX SS peal. Sellest tulenevalt jätkus kohtu hinnangul rünne SS elule ja tervisele. Maakohus leidis, et XX püssikabaga löömine oli kantud kaitsetahtest. Kohus leidis, et arvestada tuleb, et sündmused arenesid väga kiiresti; inimesed on kirjeldanud, kuidas nad tundsid oma elu pärast hirmu. Ka YY on kirjeldanud, et kui püssi enda kätte sai, ei olnud aega mõelda, kuhu lüüa; eesmärk oli XX rünne lõpetada. Pealegi kakeldes SS ja XX liikusid, mitte ei olnud paigal. Maakohus leidis, et YY-l ei olnud aega ega võimalust valida kaitsetegevuseks vahendit, seda eelkõige XX ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu. Kuna XX õigusvastne rünne jätkus ka ajal, mil YY XX ründerelva enda kätte sai, oli püss sobiv vahend XX ründe tõrjumiseks. Ka ei tekitanud YY XX-le liigset kahju. YY löögid lõpetasid XX poolse õigusvastase ründe, ta jäi maha lebama.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör ja kannatanu esindaja.

3.1 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist, YY KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi süüditunnistamist ja tema karistamist 5-aastase vangistusega. Mõistetud vangistus tuleks prokuröri taotluse kohaselt jätta KarS § 73 alusel täitmisele pööramata, kui YY 5-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Ühtlasi taotleb prokurör YY-lt sundraha ja ekspertiisikulude väljamõistmist. Prokurör leiab, et kohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis ja on seetõttu ekslikult jõudnud järeldusele, et YY lõi XX vaid kahel korral. Kohus ei ole apellandi arvamuse kohaselt hinnanud tõendeid kogumis, mistõttu on jõudnud järeldusele, et YY lõi kannatanut vaid kahel korral. Kohtuekspertiisiakti uuringute kirjelduses on märgitud, et 2. jaanuaril 2017 tehtud operatsiooni käigus on peahaavast eemaldatud võõrkehad ja lahtised luukillud. Prokuröri hinnangul on alusetu kohtu seisukoht, et tuvastatav pole, millisel operatsioonil ja millisest haavast on puutükid eemaldatud. Prokurör nendib, et PERH on operatsioonil haavast eemaldatud puutükkide üleandmisel eksinud operatsiooni kuupäevaga, kuid tegemist on ilmselge trükiveaga ja tegelikult on võimalik aru saada, millise operatsiooni käigus need puutükid XX

haavast eemaldati. Nii vaatlusprotokoll kui värvkatte ekspertiisi akt näitavad, et tegemist on ilmselt püssikabast pärit tükkidega. Prokurör leiab, et XX peast puutükkide leidmine kinnitab, et teda löödi relvakabaga pähe. Samuti peab prokurör üsna tõenäoliseks, et puukillud pähe sisse jäävad, kui kedagi mitu korda püssikabaga pähe lüüa. See, et kohtuarstlikul ekspertiisil tuvastati näokolju killunenud murrud, näitab, et koljupiirkonda rakendati väga intensiivset ja tugevat löögijõudu – lihtsalt rabelemisega selline tagajärg ei teki. Seega ei jää prokuröri arvates kahtlust, et tegemist oli just relvakabast pärinevate puutükkidega. Viimast kinnitab ka tunnistaja VV väide, et löömise käigus läks puidust osa katki. Eksperdiarvamuse kohaselt on aju-kolju lahtine trauma tekitatud vähemalt kolmest löögist kõva tömbi piiratud pinnaga esemega, selliseks esemeks võib olla tulirelva kaba või muu sarnane ese. SS-l ei olnud rüseluse ajal kasutuses ühtki tömpi eset. Ainus tömp ese oli relvakaba, mida kasutas YY. YY on andnud ütlusi, et kui ta lõi kabaga, ei olnud rüselejad paigal, vaid liikusid. Seega on eluliselt usutav, et YY tabas XX peapiirkonda rohkem kui ühel korral. Tunnistaja KK nägi, kuidas kabaga peksti vastu kannatanu pead mitu korda järjest. Tunnistaja ei ole väitnud, et löögid ei tabanud XX nägu. Tunnistaja räägib mitu korda löömisest vastu pead. Kuna pea piirkonda ei täpsustanud, ei saa sellest järeldada, et tabamus näkku oli välistatud. VV ütluste kohaselt lõi süüdistatav kannatanut relva puidust poolega selga ja näkku ja igale poole. Seega ei saanud YY lööke olla vaid kaks, kui juba pea piirkonnas on eksperdiarvamuse kohaselt neid olnud vähemalt kolm, lisaks löögid, mis võisid tabada kehapiirkonda. Tunnistajate KK ja VV ütlusi kohus ei ole ebausaldusväärseteks tunnistanud. Prokurör nõustub maakohtuga, et YY tegutses hädakaitseseisundis, kuid leiab, et YY ületas hädakaitse piire. YY väitel püüdis ta tabada XX kätt, vältimaks seda, et XX võtab noa, mida YY tal taskus arvas olevat. Prokurör märgib, et XX käel vigastusi ei olnud, vaid teda oli löödud pähe. Prokurör leiab, et YY tegi XX takistamiseks liigset kahju: ründaja käest oli ründevahend ära võetud ja selle sama relvaga võitlusvõimetu isiku pähe tagumine oli absoluutselt ebavajalik ja hädakaitse piire ületav tegevus. XX oli maas pikali, seljaga YY poole, seega oleks saanud X edasist tegevust takistada säästvamalt, ülemäärast kahju tekitamata. Prokuröri hinnangul oli YY tegevus kantud eesmärgist tekitada XX-le selline tervisekahjustus, et ta sealt maast enam ei tõuseks. Sellest annab tunnistust koht, kuhu enamik lööke oli suunatud. Arvestades ülaltoodut ei valinud YY ründe lõpetamiseks sobivat vahendit ja see vahend ei olnud olemasolevatest säästvam, samuti kasutas seda viisil, mis oli ilmselgelt ebavajalik ründe takistamiseks ja lõpetamiseks. Tunnistaja KK on öelnud, et relv oli XX-lt juba ära võetud ja vedeles maas, kui süüdistatav selle üles võttis ja kannatanu peksmisel kasutas. Sama kinnitab ka tunnistaja VV. Nende ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda vaatamata sellele, et nad on kannatanu sõbrad ja saabusid baari juurde koos. Kannatanuga oli kehalises kontaktis kokku kaks meest: SS ja YY. Hädaseisund sai olla sinnamaani, kuni relv kannatanu valdusest ära võeti. Siis XX enam olukorda ei valitsenud. Prokurör leiab, et kui YY-l oli aega relv maast üles tõsta, oleks olnud ka aega XX SS pealt eemaldada. Hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal ja seda see antud olukorras ka oli, tunnistajad VV ja KK on rääkinud, et XX „vedeles maas“, kui teda peksti. KarS § 118 lg 1 järgi näeb seadus ette sanktsioonina nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. On tõendatud, et YY pani kuriteo toime kavatsetult: tömbi esemega elutähtsasse organisse – pähe – tagudes oligi tema eesmärk võimalikult palju kahju tekitada. Kergendavaks asjaoluks on KarS § 57 lg 1 p 8 alusel süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel, raskendavaid

asjaolusid ei esine. Lähtudes eeltoodust on prokuröri arvates põhjendatud YY-le keskmisest määrast allapoole jääva karistuse mõistmine. Arvestada tuleb ka kannatanu enda käitumist, mis selle sündmuste ahela käivitas. Kuna kannatanu on esitanud ka suure kahjunõudega tsiviilhagi, ei ole otstarbekas karistust koheselt täide viia. YY-l puuduvad ka varasemad karistused. Prokurör märgib veel: „Kas kohus rahuldab hagi täies ulatuses või mitte, on kohtu otsus, kuid süüdimõistva otsuse korral on kannatanul õigus mitte ainult nõude rahuldamisele vaid ka selle reaalsele hüvitamisele. Kuna YY ei ole nii ühiskonnaohtlik isik, et teda kriminaalhooldaja peaks jälgima, ei ole ka kriminaalhooldus tema puhul põhjendatud.“ 3.2 Kannatanu esindaja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 1 tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista YY süüdi KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi. Samuti taotleb kannatanu esindaja maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 tühistamist, XX tsiviilhagi läbivaatamist ja rahuldamist. Kannatanu leiab, et kohus on õigesti tuvastanud, et XX oli 01.01.2017 Türil C baari juures alkoholijoobes. Samas ei saa see olla põhjuseks isikule eluohtliku ja rohkem kui 4 kuud kestva terviskahjustuste tekitamiseks. Vaidlust ei ole selles, et XX ilmus ööl vastu 01.01.2017 C baari juurde kahel korral, s.o esimest korda läks ta sealt peale sõnavahetust minema ja teisel korral tuli ta tagasi relvaga. Samas on tõendatud, et omal jalal lahkuda XX-l sealt enam võimalik ei olnud, sest sündmuste ahel, mille käivitas algselt XX poolt relvast tulistamine, kulmineerus sellega, et XX peksti YY poolt viisil, millega tekitati temale eluohtlik vigastus ning sellele järgnes ka raske tervisekahjustus. Kannatanu esindaja märgib: „Kohus on leidnud, et vastuvaidlematult oli alates hetkest, kui XX autost väljudes maja poole liikudes tulistama hakkas, olukord äärmiselt ohtlik. Kannatanu eeltooduga täiel määral nõustuda ei saa ja leiab, et kohtuotsuse lk 6-7 kirjeldatud tunnistajate ütlustest saab järeldada hoopis seda, et olukord oli ohtlik kuni ajani, mil SS seljatagant XX ründas ja XX koos laetud relvaga maha kukkus, sest sellest ründest alates rüselesid XX-ga juba kaks isikut (jõudude vahekord oli selgelt XX kahjuks).“ Kannatanu esindaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et XX relva ei loovutanud. Kohtuotsuses käsitletud tõenditest nähtub, et YY-l oli võimalik saada XX-lt relv kätte saada juba enne kukkumist (YY ise haaras relvast). XX-l ei olnud sel hetkel kavatsust YY või kedagi teist tulistada: vaatamata võimaluse tekkele XX YY pihta ei tulistanud. Olukorras, kus relv oli juba sisuliselt YY haardes, välistas relva loovutamise mitte XX tahe, vaid see, et SS ründas XX selja tagant. SS löögi tagajärjel XX kukkus. Rüseluse tagajärjel tehti XX relvast veel üks lask, mis tabas lähedal seisnud autot. YY ütluste kohaselt sai ta relva kätte ja lõi XX paar korda pea piirkonda. Nimetatud ütlused kattuvad KK ning VV ütlustega. YY on väitel lõi ta XX püssikabaga põhjusel, et kartis oma elu pärast. Kannatanu esindaja hinnangul on tegemist eneseõigustusliku väitega, sest ajal, mil YY sai relva, oli XX juba maha kukkunud ja ühtegi muud ründevahendit tal ei olnud. Tõendatud on, et YY koos SS-ga suutsid eelnevalt XX kahjutuks teha ja alles seejärel lõi püsti seisev YY maaslamajast XX püssikabaga korduvalt pea piirkonda. YY poolt XX valimatu peksmine relvakabaga põhjustas seisundi, milles XX 1. jaanuaril 2017 sündmuspaigalt ära viidi ja millest tulenevalt tekkis XX-l nii materiaalne kui moraalne kahju.

Kannatanu esindaja leiab, et peksmise jõhkrust arvestades pole isegi oluline, kas YY peksis XX samal ajal, kui kaklus käis või pärast kakluse lõppu. Tõendatud on, et vaid YY sai olla isik, kes XX relva kabaga peksis ning sel viisil XX-le eluohtliku tervisekahjustuse põhjustas. YY enda ütlustest tulenevalt ei kartnud ta XX (YY on kirjeldanud, kuidas ta suunas püssitoru enda poole ja ässitas XX tulistama). XX-lt relva kätte saamisega oli algselt ohtlik olukord juba kontrolli alla saadud. Kannatanu esindaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtule esitatud tõenditest ei ole võimalik tuvastada, millisel XX-le tehtud operatsioonil ja millisest haavast/haavadest puidutükid on eemaldatud. Kohtule esitatud kohtuarstliku ekspertiisi tulemustest nähtub selgelt, et puidutükid eemaldati kannatanu peast. Seega võttes arvesse, et YY peksis kannatanut relvaga pähe, saab teha üheselt järelduse, et leitud puidutükkide kannatanu peapiirkonnast välja opereerimise vahel on seos seda enam, et operatsioonile eelnes relvakabaga pea piirkonda peksmine. Kuivõrd ekspertiisiakti kohaselt on kannatanut löödud kõva tömbi esemega vähemalt kolmel korral ning ühtegi tõendit selle kohta, et sellist laadi esemega oleks XX löönud veel keegi peale YY, ei ole, ei saa usaldusväärseks pidada YY kohtuistungil antud ütlusi, mille kohaselt lõi tema relvakabaga XX vaid kahel korral. Kohtu järeldus, mille kohaselt ei saa XX-le näos olnud haavu seostada YY löökidega, on vastuolus tuvastatud asjaoludega. Sündmuskoha vaatlusel ei ole tuvastatud trepi kõrval oleval osal, kus peksmine aset leidis, sellised teravikke, mis saanuks XX-le vigastusi tekitada. Asjaolu, et peapiirkonda löömist ei seosta kohus näkku löömisega, on üllatuslik. Kuna ka nägu asub peapiirkonnas, ei saa selle alusel, et räägitud on üldisemalt pea piirkonda löömisest, välistada näkku löömist. Kannatanu esindaja esitas ka taotluse mõista YY-lt kannatanu kasuks välja kannatanu apellatsioonimenetluse õigusabikulud.

inimesi. Olukorra ohtlikkust näitab ilmekalt asjaolu, et tunnistaja HH kamandas majas viibinud isikud pikali. Teine lask tabas HH-le kuuluvat sõiduautot, vigastades seejuures tunnistaja SS kätt. Jääb arusaamatuks, et olukorras, kus isik on tulnud pimedast kättemaksuvihast ajendatuna kinnisele üritusele, eesmärgiga tappa või vigastada mitmeid inimesi, hakkab prokuratuur veel analüüsima, kas löök ( või mitu lööki) agressori pihta relvakabaga oli põhjendatud, kas kaitse vastas ründe ohtlikkusele ja kas seejuures ei ületatud hädakaitse piire. Vastus on ühene – ei ületatud.“ Kaitsja leiab, et hädakaitsepiiride ületamisega olnuks tegemist juhul, kui YY X-lt tulirelva äravõtmise järgselt oleks X sellest samast tulirelvast tulistanud. Ei ole sisulist vahet, kas Y antud juhul õigusvastase ründe tõrjumiseks lõi X relvakabaga või läheduses vedelenud aiateibaga, mõlemal juhul sellises olukorras vastab kaitse täiel määral ründe ohtlikkusele ja Y poolt hädakaitse piire ei ole ületatud. Kohus on lugenud lähiminevikus hädakaitseseisundiks Paide linnas olukorra, kus isik, minnes avalikku lõbustusasutusse, näeb ette võimalust, et teda võidakse seal rünnata ja võtab enesekaitseks kaasa külmrelva, teda seal rünnataksegi ning ta tapab kallaletungija sellesama külmrelvaga, kuid ikka käsitletakse kohtu poolt toimunut hädakaitsena (vt. Kriminaalasi FL süüdistuses). YY-l ei olnud hädaseisundi hetkeks kaasas ühtegi tuli-ega külmrelva. Tema ei näinud ette olukorda, kus kinnisele üritusele saabub piisava kaaskonnaga mingi maniakk ja hakkab valimatult tulirelvast inimesi tulistama. Tema poolt valitud kaitsevahend vastas ründe ohtlikkusele. Hädakaitse teostamise käigus ei ületatud hädakaitse piire. Kaitsja leiab, et XX õigusvastane rünne isikute elule ja tervisele ei olnud lõppenud ja seega ei olnud lõppenud ka hädaseisund ajal, mil YY XX lõi. Kaitsja arvates on prokuratuur teinud järelduse hädakaitse piiride ületamise kohta mitte teo objektiivse ja subjektiivse külje elementide, vaid XX-le põhjustatud tagajärje alused. Kaitsja hinnangul on kohus on otsuses põhjalikult analüüsinud ka ekspertiisiakte ja põhjendanud, millise teo toimepanemine YY poolt on tõendatud ja millise teo toimepanemist ei saa lugeda tõendatuks. Kohus on otsuse põhjendustes väga põhjalikult analüüsinud tõendeid nende kogumis. Kaitsja leiab: „Apellatsioonist nähtub üheselt, et muid tõendeid peale „kuldtunnistajate K ja V” ütluste prokuratuuri jaoks ei eksisteeri. Nimetatud isikud on XX poolt toimepandavas käsitletavad kaasosalistena. Nad teadsid, et XX läheb toime panema I astme kuritegu, kuid ei teinud midagi selle ärahoidmiseks ega teatanud kavandatavast politseile.“ Kaitsja avaldab arvamust, et praeguses menetluses on tegemist kurioosse olukorraga, kus mõrvar tuleb täie teadmisega inimesi tapma ja nõuab enesele hädakaitse käigus põhjustatud vigastuste eest veel mingit kompensatsiooni. Lõpetuseks märgib kaitsja: „Hädakaitse on antud juhul kriminaalvastutust välistav asjaolu. Süüteokoosseis KarS prg 118 lg 1 p 1,2 järgi YY-i käitumises puudub.“

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2) kas YY lõi XX hädakaitset teostades ning kas YY oli kõikide löökide ajal hädakaitseseisundis; 3) kas YY ületas XX püssikabaga lüües hädakaitse piire.

6.2 Prokurör märgib, et kohtuarstliku ekspertiisi aktis esitatud eksperdiarvamuse kohaselt on aju-kolju lahtine trauma tekitatud vähemalt kolmest löögist kõva tömbi piiratud pinnaga esemega, selliseks esemeks võib olla tulirelva kaba või muu sarnane ese. SS kasutuses ei olnud rüseluse ajal ühtki tömpi eset. Ainus tömp ese oli relvakaba, mida kasutas YY. Õige on see, et kohtuarstliku ekspertiisi aktis on kõigi XX-l olnud peavigastuste, st ka näopiirkonnas olnud vigastuste kohta kokkuvõtvalt öeldud, et need on põhjustatud löökidest kõva tömbi esemega, kusjuures see ese võib olla tulirelva kaba. Tõdeda tuleb aga seda, et ekspert on öelnud, et sellised vigastused võivad olla tekitatud tulirelva kabaga. Seda, et kõik vigastused peavad olema tekitatud ühe ja sama esemega, ekspertiisiaktist siiski ei tulene. Seda, kas vigastustes on selliseid ühisjooni, mis võimaldaks öelda, et need on – vähemalt tõenäoliselt – tekitatud sama esemega, eksperdilt küsitud ei ole. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et SS-l ühtegi tömpi kõva piiratud pinnaga eset ei olnud ja ainus sellistele tunnustele vastav ese oli YY käes olnud püss. Esiteks tuleb nentida, et kuna sündmuskohalt ei leitud püssi, millega XX XXX juurde saabus ja millega YY omakorda XX lõi, ei ole välistatud, et kaduma võis minna ka muu ese, millega XX löödi. Märkida tuleb, et SS on ristküsitlusel rääkinud, et lõi XX rusikaga pea piirkonda (kd II; tl. 42). Ka rusikat käsitatakse tömbi ja kõva piiratud pinnaga esemena. Arvestades, et XX oli SS peal ja nad olid näoga teineteise poole, said SS löögid tabada XX näkku. Kohtupraktika näitab, et silma piirkonda tabav rusikalöök võib põhjustada silmakahjustusi ja näokolju luude murde ja haavu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 2017 otsus kriminaalasjas nr 1-16-5213, p 2). Seega ei saa ringkonnakohus aprioorselt välistada, et XX võis näopiirkonnas olnud vigastused saada ka nt rusikalöökidest. Tõendeid, millest nähtuks, et XX-l näopiirkonnas olnud vigastusi ei oleks olnud võimalik põhjustada rusikalöögiga, kohtule esitatud ei ole. 6.3 Prokurör leiab, et tunnistajate VV ja KK ütlustest saab samuti teha järelduse, et YY lõi XX püssikabaga ka näkku. VV ütluste kohaselt lõi süüdistatav kannatanut püssikabaga selga ja näkku ja igale poole. KK rääkis küll üldisemalt pähe löömisest, kuid kuna ta ei ole täpsustanud, millisesse pea piirkonda YY XX lõi, ei ole välistatud ka näopiirkond. Sama seisukohta avaldab oma apellatsioonis kannatanu esindaja. Prokurör märgib, et nende tunnistajate ütlusi kohus ebausaldusväärseks lugenud ei ole. Kohtukolleegium leiab, et apellantide argumendid ei lükka ümber maakohtu järeldusi. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et löögid, mida KK nimetas löökideks pähe, võisid tähendada ka lööke näkku. Arvestada tuleb nii XX ja YY vastastikust paiknemist, löömise viisi ja seda, et KK nimetas teise piirkonnana, kuhu YY XX lõi, selga. KK ütluste kohaselt lõi YY XX sel ajal, kui kaklus alles kestis (kd I; tl. 110 prd). Maakohus on lugenud tõendatuks selle, et kakluse ajal, kui YY XX lõi, oli XX SS kohal. Seda, et maakohus oleks nimetatud osas teinud tõendite hindamisel mingi vea, kummaski apellatsioonis ära näidatud ei ole. Maakohtu otsusega tuvastatuks loetud sündmuste käigu kohaselt oli XX seisva YY suhtes seljaga. Süüdistuse kohaselt lõi YY püssikabaga ülalt alla. Sellised löögid on lugenud tõendatuks ka maakohus ja sellele maakohtu järeldusele ei ole vaielnud vastu kumbki apellantidest. Maakohus leidis, et sellised löögid ei saanud tabada seljaga lööja poole olevat XX näkku. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Prokuröri apellatsioonis välja toodud asjaolu, et rüselejad löömise ajal liikusid, ei selgita seda, kuidas sai SS peal ja seljaga YY poole

olnud XX oleks saanud pöörata oma näo nii YY poole, et teda oleks saanud löögi või löökidega tabada nii, et ta sai vigastusi mõlema põsesarna piirkonda. Erinevalt KK-st on VV rääkinud ka löökidest näkku. Seda, kuidas YY XX näkku lüüa sai, ei ole aga tema ristküsitlemisel täpsustatud. Lisaks tuleb VV ütluste puhul arvestada, et ta väitis kohtus, et YY jätkas pärast XX ja SS kakluse lõppu maas lebanud („vedelenud“) XX peksmist – see võiks selgitada, kuidas sai YY XX näkku lüüa. Samas näitas YY kaitsja KrMS §-s 289 sätestatud korras ära, et ses osas on VV ütlused vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Seda, miks niivõrd palju hiljem meenus talle asjaolu, mille kohta ta varem ütlusi andnud ei olnud, ei osanud VV selgitada. Seetõttu tuleb tema ütlused ses osas ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. 6.4 Kannatanu esindaja on märkinud: „Asjaolu, et tunnistajad ei näinud täpselt kuhu piirkonda YY XX peksis on kohati arusaadav, sest peksmine toimus kiiresti ja baaritrepi varjus pimedas nurgas. Eelviidatut on tunnistanud teised peol viibinud isikud, märkides, et trepist vasakule jäävas nurgas, kus toimus rüselus, ei olnud valgust (valgustus oli vaid trepi ees).“ Ringkonnakohtu hinnangul ei aita see argument kuidagi kaasa selle välja selgitamisele, kuhu YY XX lõi. Kui tunnistajad – nagu kannatanu esindaja möönab – ei näinud, kuhu XX löödi, ei saa nende ütlused seda asjaolu ka tõendada, sõltumata sellest, miks nad ei näinud, kuhu löögid XX tabasid. 6.5 Eelnevast tulenevalt jääb ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga seisukohale, et tõendatud pole see, et üle 4 kuu kestva tervisehäire (vasaku silma läätse nihestuse) põhjustas XX-le just YY.

kohaselt tabasid haavlid muuhulgas tema kätt. SSi väiteid kinnitab 2. veebruaril 2017 koostatud SS kahtlustatavana ülekuulamise protokolli juurde kuuluv fototabel (kd I; tl. 175-177), mille fotodel on näha SS paremal käel olevad vigastused. Samuti tabasid haavlid maja juures seisnud HH autot. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellantide väitega, et hädakaitseseisund lõppes sellega, kui YYl õnnestus relv enda kätte saada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et YY-l oli õigus kasutada XX suhtes vägivalda SS kaitseks. Maakohus on lugenud tõendatuks, et XX püssiga löömise ajal käis endiselt kaklus SSi ja XX vahel, kusjuures XX oli SS peal (st jätkus õigusvastane rünne SSi õigushüvede vastu). Apellatsioonides ei ole esitatud argumente, mis selle järelduse ümber lükkaks. Seetõttu on põhjendamatud kannatanu esindaja seistukohad, et püssikabaga löömise ajaks olid SS ja YY koos XX juba kahjutuks teha ja algselt ohtlik olukord oli kontrolli alla saadud. Ringkonnakohus ei nõustu ka prokuröri seisukohaga, et YY ületas hädakaitse piire, tekitades XX-le liigset kahju. Prokurör märgib: „XX takistamiseks tegi ta seega liigset kahju, kuna olukorras, kus ründaja käest on ründevahend ära võetud, on selle sama vahendiga võitlusvõimetu isiku mitmekordselt pähe tagumine absoluutselt ebavajalik ja hädakaitse piire ületav tegevus. XX oli maas pikali, seljaga YY poole, seega oleks saanud X edasist tegevust takistada säästvamalt, ülemäärast kahju tekitamata.“ Ringkonnakohus nendib, et selliste asjaolude puhul, mida kirjeldab prokurör (XX oli pikali maas ja võitlusvõimetu), ei saaks üldse rääkida mingist kaitsetegevusest. Maakohus ei ole aga tuvastanud seda, et YY oleks peksnud püssikabaga pikali maas lamavat võitlusvõimetut XX. Kohus tuvastas, et YY lõi püssikabaga SSiga kaklevat ja seejuures SSi kohal olevat XX. Nagu eespool märgitud, ei nähtu apellatsioonidest argumente, mis lükkaks maakohtu järeldused ümber. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsusega tuvastatud loetud asjaolude puhul ei ole alust pidada YY tegu hädakaitse piiride ületamiseks. Ringkonnakohus ei näe muud, leebemat vahendit, mille puhul oleks olnud YY-l piisav kindlus, et sellega on võimalik rünne lõpetada. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri seisukohaga, et kui YY-l oli aega relv maast üles tõsta, oleks olnud ka aega XX SS pealt eemaldada. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa kakleva meesterahva teise mehe otsast ära tõstmist kuidagi pidada sama lihtsaks kui püssi maast võtmist. Siinkohal juhib ringkonnakohus tähelepanu, et maakohus on lugenud tõendatuks selle, et YY üritas rüseluse ajal relva XX käest kätte saada (otsuse lk 8), mitte ei korjanud seda maast üles. Ka selle maakohtu seisukoha puhul ei ole apellatsioonides näidatud ära, et maakohus on apellandi hinnangul teinud vea ning eksinud seetõttu sündmuste käigu kohta järelduste tegemisel. Maakohtu otsusega tuvastatud asjaolude kohaselt ei olnud seega tegemist olukorraga, kus YY oleks võtnud maas vedelenud püssi ja otsustanud siis kaklusse sekkuda, vaid YY osales XX relvituks tegemisel ning kohe relva enda kätte saamise järel lõi XX, et tema rünne täielikult lõpetada.

apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul tuleb lähtuda KrMS § 185 lg 2 esimeses lauses sätestatust: kannatanu esindaja esitatud taotlusest ja sellele lisatud arvest nähtuvalt on õigusabikulu seotud täies ulatuses kannatanu huvides apellatsiooni esitamisega. Taotlusest ei nähtu, et kannatanul oleks tekkinud õigusabikulusid seoses prokuröri apellatsiooniga, mille ringkonnakohus samuti rahuldamata jättis. Seega jäävad tal apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud kannatanu kanda.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.