Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis
Tartu Ringkonnakohus 2. mai 2019 1-16-11536 Juhan Sarv, Aarne Sarjas ja Tiit Lõhmus C.D (isikukood XXX) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 29. märtsi 2019. a määrus C.D Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Elle Karm Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 29. märtsi 2019. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 3. juuli 2018. a otsusega tunnistati C.D süüdi KarS § 203 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti talle 2 aastat 6 kuud vangistust; samuti tunnistati ta süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 349 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti talle KarS § 209 lg 2 p 1 järgi vangistus 3 aastat. KarS § 64 lg-t 1 kohaldades mõisteti C.D-le liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, millest KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuse mahaarvamisel jäi kanda 4 aastat 5 kuud 28 päeva. C.D karistusaeg algas
11.oktoobril 2016 ja lõpeb 8. aprillil 2021.
2.8. veebruaril 2019 saatis Tallinna Vangla kohtule materjalid C.D tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla ega prokuratuur ei toeta C.D ennetähtaegset vabastamist.
3.Viru Maakohus jättis 29. märtsi 2019. a määrusega C.D karistuse kandmiselt vabastamata.
4.Maakohus hindas C.D käitumise vangistuses heaks, sest tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Hõivetegevustes kinnipeetav osalenud ei ole, kuid seda ei saa talle ette heita, kuna tema kohta tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus alles 12. detsembril 2018. Ka C.D vabanemisjärgsed elutingimused on head. Tal on kindel elukoht emale
kuuluvas korteris, teda toetavad lähedased ja talle on garanteeritud töökoht. Samas tuleb tõdeda, et eelnevalt nimetatud hüved olid kinnipeetaval olemas ka varem, kuid need ei hoidnud teda kuritegusid toime panemast. Seega head elutingimused ei maanda süüdimõistetust lähtuvat riski. Kuna C.D on sooritanud varavastaseid kuritegusid majanduslike probleemide tõttu, siis võivad uute kuritegude toimepanemist soodustada äärmiselt suured võlanõuded (tasumata 18 638 eurot 12 senti). Ka ei ole C.D kinnipidamisasutuses esimest korda ning ajal, mil vangla edastas kohtule kinnipeetava materjalid, oli tal kolm kehtivat kriminaalkaristust. Praegu kehtib vaid üks karistus. Hetkel kantava vangistuse tinginud kuriteod (võõra asja rikkumine või hävitamine, kuus kelmuse episoodi, tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamine, dokumendi võltsimine, võltsitud dokumendi kasutamine) pani süüdimõistetu toime suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul ning tema tekitatud kahju ei olnud väike. Kusjuures uue kuriteo sooritamist ei takistanud tema suhtes kriminaalmenetluse alustamine, mis viitab sellele, et C.D-l on kujunenud välja kuritegelikud käitumismustrid. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et C.D käitumises ja suhtumises oleksid toimunud olulised positiivsed arengud. Kinnipeetav tunnistab, et on kuritegusid toime pannud alkoholijoobes, kuid ise ta alkoholi tarvitamise harjumust probleemiks ei pea. Varem on C.D alkoholiprobleemiga tegelenud (läbis varasemas vangistuses sõltuvusrehabilitatsiooni programmi „Eluviisitreening“), kuid see ei hoidnud teda alkoholijoobes uut kuritegu toime panemast. Kinnipeetav ei ole seni suutnud leida lahendust, et hoiduda kuritegelikust käitumisest ning ta otsib kohati toimepandud kuritegudele õigustusi. Arvestades KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis, ei ole võimalik asuda seisukohale, et C.D karistuse eesmärk on täidetud juba rohkem kui kaks aastat enne karistusaja lõppu. Ka on äärmiselt oluline, et kinnipeetav läbiks rehabiliteerivaid ja uue kuriteo riske maandavaid tegevusi.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse C.D. Ta palub kohtumääruse tühistada ja teda tingimisi enne tähtaega vanglast vabastada.
6.C.D märgib etteheitvalt, et maakohus on tema osas uue kuriteo toimepanemise ohuprognoosi tegemisel lähtunud üksnes kuriteo raskusest ja temal lasuvast suurest võlanõudest. Kohus ei arvestanud üldse tema käitumisega karistuse kandmise ajal ega võimalustega, mis kaasnevad temale ennetähtaegse vanglast vabanemise korral. Selline toimimisviis on vastuolus KarS § 76 lg-s 4 sätestatuga ja Riigikohtu praktikaga. Riigikohus rõhutab üheselt, et kuriteo raskus, mille eest süüdimõistetu karistust kannab, ei ole argument, millele saaks rajada ennetähtaegselt vangistusest vabastamise osas tehtavat otsusustust. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine, mille olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas ta ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud. Maakohus on määruses välja toonud, et tema käitumist võib karistus kandmise ajal hinnata heaks, sest tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. See, et ta ei ole saanud osaleda sotsiaalprogrammides, oli tingitud kohtupidamise venimisest ja süüdimõistva otsuse jõustumisest alles 12. detsembril 2018. Igasuguseid rehabiliteerivaid ja uue kuriteo riske maandavaid tegevusi ning programme on tal võimalik aga läbida ka vabaduses, kus kriminaalhooldusametnik saab tema käitumist ja käimisi kontrollida. Ta on nõus järgima kriminaalhooldusametniku määratavaid kasvõi kõige rangemaid reegleid, alluma elektroonilisele valvele ning osalema igasugustes sotsiaalprogrammides ja tegevustes. C.D toonitab, et tal on vabaduses seaduskuulekaks elus kõik olemas. Tal on kindel eluja töökoht ning esimestel kuudel toetab teda perekond. Ta saaks hakata elatist teenima ausal teel ja hüvitada kuritegudega põhjustatud kahjusid. Ta ei ole kindel, et kahe aasta pärast vabanemisel talle seda töökohta ikka veel võimaldataks. Maakohus, väites, et ta on oma kuritegudega tekitanud märkimisväärset kahju, jätabki märkamata, et tal on reaalne 2(4)
võimalus asuda tööle. Ka kohtu märge, et uute kuritegude toimepanemise oht võib tekkida majanduslikelt põhjustel, ei ole õige. Kuritegudest on möödunud kaks ja pool aastat, kui see aeg ei ole 36-aastast meest ümber kasvatanud, siis ei kasvata teda ümber ka järgmised kaks aastat. Tema on oma tegudest järeldused teinud, et edaspidi elada seaduskuulekalt. C.D leiab veel, et tema ennetähtaegse vabastamise üle otsustades ei tohiks arvestada kinnipeetava iseloomustusest selguvaga, mille kohaselt vangla ei toeta tema vabastamist. Vangla tegi tema uue kuriteo toimepanemise riski osas prognoosi vaid karistusregistri andmetele tuginedes. Kui ka küsis kontaktisikult, millele tuginedes on riski suurus saadud, ei osanud ametnik seda talle selgitada.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel kohtule ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei teinud kaalutlusviga C.D ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel. Määruskaebuse väited kolleegiumi vastupidises ei veena.
8.C.D leiab, et maakohus tegi tema osas negatiivse tulevikuprognoosi peamiselt lähtudes kuriteo raskusest ja asjaolust, et tal on tasuda suur võlg. Süüdimõistetu selline arusaam ei ole õige. Kohtumäärusest nähtub üheselt, et kohus on uue kuriteo sooritamise tõenäosust jaatanud eelkõige C.D varasemat elukulgu, sh toimepandud mitmeid kuritegusid arvestades. Kuritegude raskust määruses mainitud ei ole. Kohustust tasuda ulatuslikke rahalisi kohustusi küll nimetati, kuid kindlasti ei olnud tegemist olulise kaalukeelega süüdimõistetu jaoks negatiivse otsustuse tegemisel.
9.Õige ning KarS § 76 lg 4 mõttega ja kohtupraktikaga kooskõlas ei ole ka C.D määruskaebusest selguv seisukoht, et ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel on tähendus üksnes süüdimõistetu vangistusaegsel käitumisel ja vabanemisjärgsetel elutingimustel ning et isiku varasemat elukäiku ja karistamisi arvestada ei tohiks.
10.Kriteeriumid, millest kohus peab süüdimõistetu vabastamise või vabastamata jätmise vahel valides lähtuma, sätestab viidatud KarS § 76 lg 4. See norm näeb ette, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistustest vabastamine. Ehk siis osutatud säte näeb ette selles kirjeldatud eelduste kogumis arvestamise kohustuse, mitte ühe asjaolu juba eelduslikult teisele eelistamise. Samuti on Riigikohus määruses asjas nr 3-1-1-12-17 p-s 21 toonitanud KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolude kogumis arvestamise nõuet, märkides järgmist: „Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta 3(4)
jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist.“ (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 21)
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus omistas õigesti olulise tähenduse süüdimõistetu elukäigu ja karistamiste kohta käivatele andmetele. C.D-l on küll praeguseks vaid üks kehtiv kriminaalkaristus, kuid tähele tuleb panna, et C.D kannab karistust võõra asja rikkumise või hävitamise, kuue kelmuse, tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise, dokumendi võltsimise ja sellise dokumendi kasutamise eest, kusjuures nende kuritegude toimepanemist jätkas ta ka pärast tema suhtes kriminaalmenetluse alustamist. Kohtukolleegium nõustub esimese astme kohtuga, et süüdimõistetu sellisest käitumisest järelduvad kaheldamatult tema kriminaalsed hoiakud. Selliste hoiakute ja suundumuse muutmiseks vanglas midagi ette ei ole võetud. C.D pole vangistuses osalenud hõivetegevustes ega sotsiaalprogrammides. Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla, et selline olukord tekkis süüdimõistetust sõltumatutel asjaoludel, kuid vaieldamatuks jääb, et tema riskikäitumisega tegeletud ei ole. Maakohus leidis õigesti, et kinnipeetava probleemkäitumisega on vaja tegeleda. Näiteks selgub vangla koostatud iseloomustusest, et alkoholi tarvitamine on tema uue kuriteo riskitegur. C.D on alkoholijoobes pannud toime kuritegusid, sh oli viimane kuritegu (KarS § 203 lg 1 järgi) sooritatud joobeseisundis. Kusjuures tähele tuleb panna, et viimase vangistuse ajal läbis ta sõltuvusrehabilitatsiooni programmi „Eluviisitreening“, ehk siis selles rehabilitatsiooniprogrammis omandatut C.D oma käitumises ei rakendanud. Kinnipeetav toonitab määruskaebuses ise, et vajalikes programmides ja tegevustes saab ta osa võtta ka vabaduses, samuti rõhutab ta vastavat valmisolekut ja soovi. Kolleegium möönab, et KarS § 75 lg 2 p 8 ja lg 4 annavad võimaluse kohustada süüdimõistetut osalema sotsiaalprogrammides, samuti tema nõusolekul teisteski tegevustes. Selline võimalus ei asenda aga kindlasti vangla pakutavaid sotsiaalprogramme ning väljavaateid vangistuses õppetegevuseks ning tööharjumuse arendamiseks.
12.Eeltoodud asjaoludel ei saa C.D korrakohasele käitumisele vanglas ja tema võimalustele vabaduses kuidagi omistada suuremat ja tähendusrikkamat kaalu kui tema varasema elukäigu ja karistamiste kohta käivatele andmetele, kuivõrd viimased viitavad selgelt ohule, et süüdimõistetu võib toime panna uue kuriteo. Süüdimõistetu peab jääma karistust kandma vangistusse. Taolise otsustuse tegemist ei mõjuta asjaolu, et vangla C.D ennetähtaegset vabastamist ei toeta. Kohtud vangla (ega prokuratuuri) seisukohaga seotud ei ole (v.a üldise põhjendamiskohustuse kaudu). Praegusel juhul tuleb aga vangla seisukohaga nõustuda.
13.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 29. märtsi 2019. a määruse muutmata ning C.D määruskaebuse rahuldamata.
/allkiri/
/allkiri/
/allkiri/
Juhan Sarv
Aarne Sarjas
Tiit Lõhmus
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.