Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Maakohtu seisukoht Tutvunud toimiku materjalidega ning kuulanud ära süüdimõistetu seisukohad, leiab kohus, et Hermann Marovi vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud. KarS § 76 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus teise astme kuriteos süüdlase katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Hermann Marovi puhul on vastav tingimus täidetud. KarS § 76 lg 4 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis. Vabastamise korral määratakse vastavalt KarS § 76 lg-le 5 isikule katseaeg ärakandmata karistusaja ulatuses, kuid mitte lühemana kui kuus kuud, mille ajaks allutatakse süüdlane KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile. Riigikohus märkis 07.03.2019 lahendi nr 1-09-14104 p-s 21, et [K]kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Hermann Marovi tingimisi ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse hindamisel võtab kohus arvesse, et karistusregistri andmetel on Hermann Marovil neli kehtivat kriminaalkaristust ning mõistetud karistus on liitkaristus - teine kuritegu pandi toime kinnipidamisasutuses enne esimese karistuse ärakandmist. Vanglakaristust kannab Hermann Marov teistkordselt. Viimane viitab kõrgele retsidiivsuse ohule, kuivõrd varasem vangistus ei mõjutanud teda hoiduma uute kuritegude sooritamisest. Samas saab nõustuda kinnipeetava iseloomustuses kajastatuga, et Hermann Marovi käitumises on paljugi positiivset. Hermann Marov on vangistuse viibides olnud hõivatud

1-17-2773 tööga, omandanud eriala ja põhihariduse, osalenud riigikeele kursusel ning sooritanud asjakohase eksami, läbinud erinevaid sotsiaalprogramme, osalenud psühholoogi vastuvõtul ja temaga on läbi viidud eriteemalisi vestlusi. Kohtu käsutuses olevast toimikust on nähtav ka Hermann Marovi pereliikmete valmidus abistada oma poega - nad ootavad ja toetavad teda. Lisaks on Hermann Marovil vabanemisel tagatud kindel elukoht vanemate juures ning ta plaanib minna tööle. Tegemist on asjaoludega, mis annavad kaaluka panuse Hermann Marovi ennetähtaegseks vabastamiseks. Teisalt on vangistuse kandmise ajal ilmnenud Hermann Marovi käitumises ka probleeme. Tal on viis kehtivat distsiplinaarkaristust eriliigiliste rikkumiste eest. Toimepandud rikkumised on mh sarnased varasemate süüks arvatavate kuritegudega (vägivallategudega). Samuti on esinenud ebaviisakat käitumist ja korraldustele allumatust. Need asjaolud viitavad jätkuvale väga kõrgele retsidiivsuse ohule. Hermann Marov on vangistuse kandmise ajal jätkanud agressiivset käitumist ning konfliktide lahendamist vägivalla abil. Viimasest distsiplinaarsüüteost (21.01.2019) on möödunud niivõrd lühike ajavahemik, mistõttu ei ole põhjust arvata, et viimase paari kuu jooksul on Hermann Marov oma senist käitumist ja suhtumist olulisel määral muutnud ning suudaks vabaduses seaduskuulekalt käituda. Kuigi Hermann Marovi iseloomustuses on paljugi postiivset, ei nähtu, et tema suhtes oleks vangistuses viibitud aja jooksul kohaldatud soodustusi. Vangla ei ole rakendanud Hermann Marovi suhes meetmeid, mis võimaldaksid teha järelduse, et püsiva kontrolli alt väljumisel oleks Hermann Marov suuteline järgima talle kohalduvaid nõudeid. Kohus on seisukohal, et Hermann Marovi vabastamiseprotsess peab olema n-ö järkjärguline, selle realiseerumine peaks algama vangla siseselt (näiteks läbi avavangla/ erinevate soodustuste kohaldamise/ läbi lühiajaliste väljasõitude). Selliselt saab isik läbi reaalsete käitumisaktide näidata, et vangistuses viibides temaga läbi viidud programmid on tema arusaamu ja tõekspidamisi muutnud. Neil asjaoludel leiab kohus, et Hermann Marovi osas esineb jätkuvalt kõrge ohtlikkuse tase. Kohtule esitatud iseloomustavate andmete pinnalt ei saa eeldada, et Hermann Marov on ennetähtaegselt vangistusest vabanedes valmis muutma senist suhtumist ja käitumist ning vältima uute süütegude sooritamist. Hinnates kirjeldatud asjaolusid kogumis, on kohus seisukohal, et süüdimõistetut ei saa tingimisi enne tähtaega vabastada, kuna kuritegude toimepanemise asjaoludest ja isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta võib jätkata kuritegude toimepanemist. Määrus on tehtud eeltoodu alusel ja juhindudes KarS § 76 ja KrMS §-dest 426, 432, 383, 384.

(allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.