lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-17-10783/71

Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

KriminaalasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 18.04.2019

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-17-10783/71
Asja liik
Kriminaalasi
Kategooria
Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod
Kuulutamise aeg
18.04.2019
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
11 831
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-17-10783/20Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium09.08.20181-17-10783/59Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus15.01.2019

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

18. aprill 2019 (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-17-10783

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau

Kriminaalasi

Ale Sprenki süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2019 otsus

Apellatsiooni esitaja

Lõuna Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Terje Aleksašin

Prokurör

ringkonnaprokurör Terje Aleksašin

Kaitsja

Margus Kurm

Süüdistatav

Ale Sprenk, isikukood: 46510226522, elukoht XXXX, kriminaalkorras karistamata.

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2019 kohtuotsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista Eesti Vabariigilt Ale Sprenki kasuks valitud kaitsja tasu 3120 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Tartu Maakohtu otsusega mõisteti Ale Sprenk õigeks süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi. Kohus luges menetluskuludesse kaitsjakulud summas 19 186,74 eurot ning mõistis selle A.Sprenki kasuks Eesti Vabariigilt välja. Menetluskuludesse arvatud 100,65 eurot, jäeti Eesti Vabariigi kanda.

Sarnased lahendid

Isikuvastased süüteod
  • 17.09.20261-26-6089/5Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja
  • 11.09.20261-26-4829/5Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 03.09.20261-26-5613/19Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 03.09.20261-26-4532/12Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 02.09.20261-26-5941/8Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 28.08.20261-26-6091/6Viru Maakohus Narva kohtumaja
2.
Prokuratuur esitas A. Sprenkile KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistuse selles, et A. Sprenk kohtles 2015. aasta algusest kuni 2017. aasta kevadeni Krabi Kooli direktorina selles koolis ja kooli õpilaskodus 18 korral kehaliselt vääriti 11 selle kooli õpilast: - tõmbas 2015. aasta alguses kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris C.T. kõrvast, põhjustades kannatanule füüsilist valu; - tõmbas ajavahemikul 2015. aastast kuni 2017. aasta jaanuarini kooliruumides S.E. vähemalt kolmel korral kõrvast, põhjustades kannatanule füüsilist valu; - tõmbas 2016. aasta kevadel kindlakstegemata kuupäeval kooli spordisaalis juustest R.M., põhjustades kannatanule füüsilist valu; -tõmbas 2016. aasta kevadel kindlakstegemata kuupäeval õpilaskodu koridoris juustest C.T. , põhjustades kannatanule füüsilist valu; -lõi 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval kooli tööõpetuse klassi juures koridoris K.K. käega vastu kaela ja tõmbas teda juustest, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja kaela punetuse; -keeras 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris A.M. korduvalt kõrvast, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja kõrvale küüntega verised täpid; -lõi 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris A.M. käega kaela piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja kaela punetuse; -võttis 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval koolidirektori kabinetis J.H. kõrvast kinni ja lükkas ta peaga vastu seina, põhjustades kannatanule füüsilist valu; -tõmbas 2016. aasta septembris kooli koridoris C.T. kõrvast, põhjustades kannatanule füüsilist valu; -tõmbas 2017. aasta jaanuari alguses kooli raamatukogu kõrval koridoris K.U. kõrvast ja juustest, põhjustades kannatanule füüsilist valu; -haaras 2017. aasta jaanuaris kooli koridoris kinni K.M. kõrvast ja tiris ta kõrvast kinni hoides alumisele korrusele, põhjustades kannatanule füüsilist valu; -pani 2017. aasta jaanuaris kooli trepist alla minnes L.P. jala ette nii, et L.P. kukkus, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja põlvele verevalumi; -lõi 2017. aasta jaanuari lõpus kooli teise korruse koridoris K.M. koolikotiga korduvalt kehasse, põhjustades kannatanule füüsilist valu; -võttis 8. veebruaril 2017 kooli koridoris V.M. juustest kinni ja tiris ta koolimajast välja, põhjustades kannatanule füüsilist valu; -haaras 1. märtsil 2017 kooli teise korruse koridoris K.U. juustest kinni ja tiris teda püsti ning samal ajal lõi jalaga vastu selga, põhjustades kannatanule füüsilist valu; -tõmbas 2017. aasta alguses kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris J.V. kõrvast, põhjustades kannatanule füüsilist valu. 3.Kohtuvaidlustes loobus prokurör viie teo osas süüdistusest täielikult ja ühe osas osaliselt.

MAAKOHTU OTSUSE PÕHIMOTIIVID

4.Esmalt toob kohus välja üldisemat laadi seisukohad, mis sisuliselt puudutavad kõiki esitatud süüdistuse episoode. Kuna enamuse tõenditest moodustavad isikulised tõendid, pidas maakohus vajalikuks osundada Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad isiku ütluste usaldusväärust. (ütluste eluline usutavus, nt RKKKo 3-1-1-109-15, p 110, ütluste detailsus, RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 ja RKKKo 3-1-1-109-15, p 111, jne.) Kohtu hinnangul on ütluste usaldusväärsuse hindamisel olulisteks kriteeriumiteks loogilisus, korrastamata ja hüplik kirjeldus, detailirohkus, ajalis-

ruumilised seosed, sündmuste käigu kirjeldamisel tekkivatele raskustele lahenduse pakkumine jne. 4.1 Enamik tunnistajaid/kannatanuid on alaealised, teismelised, kelle ütluste usaldusväärsuse puhul on küsitleja roll olulisem kui täiskasvanute küsitlemisel ja laste ütlused võivad grupidünaamiliste mõjurite tõttu osutuda täisealiste omadest tihedamalt. Kohus siiski toonitas, et praeguses asjas ei ole tunnistajad/kannatanud mitte mõne-aastased, vaid teismelised ja mitmed suisa hilisteismeeas. Kohus sedastas sedagi, et suuresti on tegemist n-ö sõna-sõna-vastu kriminaalasjaga. Sellises olukorras tuleb Riigikohtu hinnangul hinnata ütlusi eriti hoolikalt (vt nt RKKKo 3-1-1-26-13, p 12). 4.2 Väga paljude lastest kannatanute/tunnistajate ütlused on napid. On kõigiti võimalik, et see nappus on seletatav unustamisega. Väidetavatest kuritegudest on möödas ca 2 aastat, mis ei ole ühelt poolt küll kuigivõrd pikk aeg, aga samas ei saa seda pidada ka väga lühikeseks perioodiks, eriti arvestades ütluste andjate noorust. Silmas pidada tuleb sedagi, et Krabi Koolis õppisid lapsed, kellel tekkisid teistes koolides probleemid, mis tulenesid tihti laste keskendumisraskustest. Seetõttu on võimalik, et lapsed ei mäleta sündmuste üksikasju just seetõttu, et nad ei ole suutelised oma tajutavate juhtumiste detaile tähele panema ja/või meeles pidama. Maakohtu arvates on mõeldav seegi, et lastel tõesti ongi meelest üksnes mõningad aspektid mingist nende kogetud sündmusest: nt kõige olulisem ehk see, et A. Sprenk kedagi kusagilt sikutas või lõi. Samuti ei saa välistada, et lapsed soovisid A. Sprenki süüstada ja mõtlesid välja valed selle kohta, et direktor kohtles neid kehaliselt vääriti. Sealjuures aga piirdusid nad n-ö üksnes põhilisega – st teo endaga, st sakutamise või löömisega – ega mõelnud detailide peale. Detailsemal küsitlemisel alaealised kannatanud/tunnistajad viitasid mittemäletamisele või andsid vastuolulisi ütlusi. 4.3 Täiskasvanud tunnistajate ütlused on enamjaolt detailsemad ja vähem vastuolulised. Üldjoontes loogilised, detailsed ja vastuoludeta on ka A. Sprenki ütlused. 4.4 Kohus rõhutas, et kui ka mingisugune kehaline väärkohtlemine leidis aset, tuleb see A. Sprenkile süüks arvamiseks ära tõendada.

5.C.T. kõrvast tõmbamine 2015. aasta alguses Süüdistuse kohaselt tõmbas A. Sprenk 2015. aasta alguses kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris 28. oktoobril 2002 sündinud C.T. kõrvast. A. Sprenk millegi sellise toimumist eitab. C.T. ütlused on väga üldist laadi: detailid sama hästi kui puuduvad. C.T. ema T. T ütluste kohaselt tütre sõnul sakutas A. Sprenk teda. Need ütlused ei võimalda tuvastada süüdistuse esemeks olevat väidetavat sündmust juba seepärast, et kindlaks pole võimalik teha KrMS § 66 lg 21 p 2 eeldusi. Ei ole võimalik tuvastada, millal C.T. T. T sakutamisest rääkis. Lisaks on T. T ütlused äärmiselt üldsõnalised. Niisuguste tõendite alusel ei ole kuidagi võimalik ümber lükata in dubio pro reo-põhimõttest tulenevat eeldust, et A. Sprenk ei ole kuritegu toime pannud. Seetõttu tuleb A. Sprenk õigeks mõista.
6.S.E. kõrvast tõmbamine Süüdistuse järgi tõmbas A. Sprenk ajavahemikul 2015. aastast kuni 2017. aasta jaanuarini kooliruumides 31. mail 2002 sündinud S.E. vähemalt kolmel korral kõrvast.

S.E. ütluste kohaselt (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 27–28, 30 ja 32) tõmbas A. Sprenk teda kõrvast kolmel korral, aga praeguseks mäletab ta vaid üht juhtumit. Miks direktor nii tegi, ei osanud S.E. öelda. C.T. väitis et ta nägi, kuidas A. Sprenk millalgi 2016. aasta lõpus või 2017. aasta alguses esimese korruse fuajees tunni ajal S.E. kõrvast tõmbas. R.M. jutu kohaselt rääkis S.E. , et A. Sprenk oli teda enne R.M. Krabi Kooli õppima asumist kõrvast tirinud. A. Sprenki väitel midagi sellist ei toimunud. Võru Linnavalitsuse vastuses Politsei- ja Piirivalveameti päringule märgitakse, et S.E. väitis lastekaitsetöötajale korduvalt, viimati 23. märtsil 2017, et temal koolitöötajatega konflikte olnud ei ole (kd 2, lk 29). Kohus välistas R.M. ütlused, sest need ei vasta KrMS § 66 lg 21 p 2 nõuetele. KrMS § 66 lg 2 1 alusel jäeti kõrvale ka Võru Linnavalitsuse kirjas toodud info. Süüstavateks tõenditeks jäid S.E. ja C.T. ütlused. S.E. räägib vaid ühest juhtumist, kahe ülejäänu kohta ei osanud ta öelda vähemaidki detaile. Kohus hindas kannatanu ja C.T. ütlused üldsõnalisteks ning omavahel osaliselt vastuolus olevateks. Tegemist on situatsiooniga, kus ühe potentsiaalse sündmuse osas on A. Sprenki sõna S.E. oma vastu ja teise osas A. Sprenki sõna C.T. oma vastu. Kohtu veendumuse kohaselt ei saa niisuguses olukorras tüdrukute ütluste nappust arvestades lükata ümber KrMS § 7 lg-st 3 tulenevat eeldust, et A. Sprenk on süütu ning ta tuleb õigeks mõista.

7.C.T. juustest tõmbamine 2016. aasta kevadel Süüdistuse kohaselt tõmbas A. Sprenk 2016. aasta kevadel kindlakstegemata kuupäeval õpilaskodu koridoris C.T. juustest. C.T. ütluste kohaselt (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk 7) soovis ta minna haiglasse arsti juurde ja palus kasvataja S.Z. end autoga sinna viia. S.Z. täitis tema palve. Kui nad haiglast tagasi kooli juurde jõudsid, läks C.T. õpilaskoju. Seal kohtas ta A. Sprenki, kes küsis temalt kõigepealt, kuidas ta julgeb kasvatajat sõidutada, ja tõmbas teda seejärel juustest. A. Sprenki ütluste kohaselt märkas ta õpilaskodus olles, et C.T. jookseb tema suunas trepist üles. Ta soovis teada saada arstil käigu põhjust. Seetõttu pani ta käe C.T. le ette ja ütles et viimane ootaks ja räägiks talle, miks ta arsti juures käis. C.T. aga ei kuuletunud, vaid jooksis edasi. Käe tõstis ta umbes C.T. õla kõrgusele, võimalik, et ta puudutas C.T. juukseid. Õpilaskodu kasvataja L.K. nägi sündmust pealt A. Sprenk üritas jooksvat C.T. peatada, üritas teda õlast haarates kinni pidada. C.T. aga tõmbas end lahti ja jooksis minema. A. Sprenk ei tõmmanud C.T. juustest. Kohus analüüsis L.K. ütlusi ning kokkuvõttes järeldas, et nende alusel ei ole võimalik midagi tõendada. Esiteks ei saa tõendada seda, et A. Sprenki ütlused vastavad tõele. Teiseks aga ei saa leida ka seda, et L.K. ütlused kinnitavad süüdistuse versiooni. C.T. öeldu on kohtu arvates loogiline ning vastuoludeta, sellised on ka süüdistatava ütlused. Kohtu hinnangul ei anna aga C.T. ütluste minimaalne detailsus ja kahe tunnistaja nimetamine alust lükata ümber hüpoteesi, et A. Sprenk on süütu. Samuti ei saa järeldada süüdistatava süüd tunnistajate L.K. ja S.Z. ütlustest, seda enam, et S.Z. sündmust üldse ei näinud. Kohtu arvates on küll mõeldav, et S. Sprenk tõepoolest C.T. puudutas, aga seda just nii, nagu seda väidab süüdistatav ehk lapsele valu mitte tekitaval moel, mistõttu kohus mõistab A. Sprenki selles süüdistuses õigeks.
8.V.M. juukseid pidi koolimajast välja tirimine

A. Sprenkile heidetakse süüdistuses ette, et ta haaras 8. veebruaril 2017 kooli koridoris V.M. juustest ja vedas ta koolimajast välja. V.M. jutu kohaselt (19. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 12–13, 15–17 ja 21) ta istus koos kaaslastega koolitrepil ja mängis kõlarist muusikat. Tuli A. Sprenk, kes käskis tal muusika kinni panna. Ta tegi seda. Kui A. Sprenk eemale jõudnud oli, pani ta uuesti muusika mängima. A. Sprenk tuli tagasi ja käskis tal koolimajast ära minna. V.M. ei olnud sellega nõus. A. Sprenk võttis tal seepeale juustest kinni, tiris koolimaja ukse juurde ja ajas ta uksest välja. Mõni aeg hiljem tuli ta koolimajja sisse tagasi. Seepeale võttis A. Sprenk tal uuesti juustest kinni ja tiris jälle välja. Siis sulges A. Sprenk koolimaja ukse. V.M. läks seejärel siseriiete ja plätudega 35 kilomeetri kaugusele Antslasse, st koju. Aega kulus tal selleks natuke üle 4 tunni. A. Sprenki ütluste kohaselt käskis ta väliriietega koolis olnud V.M. l tundi minna. Viimane keeldus ja hakkas teda roppude sõnadega sõimama. A. Sprenk kordas, et tuleb minna tundi või lahkub koolimajast. V.M. läks koolimajast välja. Krabi Koolis sotsiaalpedagoogina töötanud L.J. ütluste kohaselt nägi ta V.M. koos V.V. ja K.D. koolifuajees trepi peal. Tema ütles neile, et nad peavad tundi minema. Seejärel tuli A. Sprenk, kes ütles V.M. le, et too peab minema kas tundi, L.J. juurde individuaalõppele või koju. V.M. seepeale vihastas ja hakkas A. Sprenki suunas ropendama. A. Sprenk kordas, et too kas läheb tundi või läheb koju. V.M. võttiski koti ja läks ära. V.M. ema S.R. ütluste kohaselt rääkis poeg talle õhtul koju jõudnuna päeval aset leidnud sündmusest. V.M. istus kaaslastega koolitrepil. A. Sprenk oli tal kratist kinni võtnud, öelnud, et niisama istujaid siin vaja pole, ja koolist välja visanud. V.M. hääletas seejärel koju. S.R. ütlused jättis kohus tõendikogumist välistas KrMS § 66 lg 21 p 2 tõttu. Lisaks pööras kohus tähelepanu mitmetele ebaselgustele S.R. jutus. L.J. ja A. Sprenki ütlused on kohtu hinnangul suuresti kattuvad ja loogilised. Sündmuse võimalikku toimumist analüüsis kohus ka elulise usutavuse aspektist. Nimelt on kohtu arvates keeruline ette kujutada seda, kuidas keskealine mittesportlik naisterahvas A. Sprenk veab suurt, tugevat ja konfliktset V.M. juukseid pidi mööda koolimaja kuni kooli välisukseni. V.M. ei osanud ka selgitada, miks ta rääkis politseile, et juustest tirimine juhtus ühe korra, aga kohtus väitis, et see leidis aset kaks korda. Samuti luges kohus ebausutavaks, et V.M. kõndis keset veebruarikuud plätudega enam kui 4 tunniga 35 kilomeetrit. Maakohtu hinnangul ei võimalda tõendid ümberlükkamatult süüdistuses kirjeldatud tegu lugeda tõendatuks ning A. Sprenk tuleb selles õigeks mõista.

9.K.U. juustest tirimine Süüdistuse kohaselt haaras A. Sprenk 1. märtsil 2017 kooli teise korruse koridoris K.U. l juustest kinni ja tiris teda püsti, põhjustades kannatanule seeläbi füüsilist valu. K.U. sõnul (19. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 3–4 ja 6–9) istus ta A.M. ja R.E. koridoris arvutiklassi ukse taga ning vilistas. Siis märkas ta tulemas A. Sprenki. R.E. ja A.M. tõusid ja läksid eemale. Kui A. Sprenk jõudis temani, hakkas A. Sprenk karjuma, haaras tal juustest, üritas teda üles tõmmata ja lõi samal ajal jalaga vastu selga. A.M. jutu järgi kuulis ta, et A. Sprenk olevat tahtnud K.U. kingaga lüüa. J.V. sõnul tiris A. Sprenk K.U. juustest. J. V ei mäletanud, kus see juhtus, aga teadis, et see toimus. A. Sprenk millegi sellise toimumist eitas. Osula Perearstikeskuse OÜ-s töötava perearst A.O. kinnitatud infolehe kohaselt käis A. Sprenk 1. märtsil 2017 tema (st A. O) vastuvõtul. L.J. peetud suhtluskausta väljavõttes on K.U. kohta 1. märtsi 2017 kohta kirje: „Nõu peetud Alega telefonitsi, kui ei lõpeta, läheb koju“. Kohtu hinnangul A.M. ja J. V ütlused A. Sprenkile ette heidetavat tegu ei tõenda.

K.U. ütluste usutavusega seoses pööras kohus tähelepanu väitele, et A. Sprenk lõi teda jalaga selga, mida ette kujutada oli kohtul võimatu. Lisaks ei saanud maakohus jätta arvestamata seda, et K.U. valetas politseile. Maakohus sedastas, et kogutud tõendite alusel ei ole kuidagi võimalik öelda, et A. Sprenk pani teo toime. Teo mittetoimumisele viitavad ka arstitõend ja suhtluskausta kanne. Et A. Sprenk oli

1.märtsil 2017 rinnus olevate valude tõttu arsti juures, on põhjust eeldada, et ta sel kuupäeval kooli ei läinud. Kohus pidas silmas KrMS § 7 lg 3 sätestatut ning mõistis A. Sprenki selles episoodis õigeks.
10.J.H. kõrvast kinni võtmine ja peaga vastu seina löömine Süüdistuse kohaselt võttis A. Sprenk 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval oma kabinetis 23. novembril 2002 sündinud J.H. l kõrvast kinni ja lükkas ta peaga vastu seina. J.H. väitis, et ta saatis õpilaskodus olles õpetaja S.Z. „pikalt“, mille tõttu pidi ta minema järgmisel päeval A. Sprenki kabinetti. Seda ta koos K.U. ga tegigi. Kabinetis pani A. Sprenk neid koos K.U. ga seina äärde seisma, näoga vastu seina. Seejärel ütles direktor, et neid oleks tarvis vangimajja saata. Siis võttis A. Sprenk tal kõrvast kinni ja lõi otsaesisega vastu seina. Pärast seda haaras A. Sprenk ka K.U. l kõrvast, aga K.U. A. Sprenk vastu seina ei löönud. K.U. ütluste kohaselt ütles ta koolimaja esimesel korrusel S.Z. e halvasti. Seepeale viis S.Z. ta A. Sprenki kabinetti. J.H. oli juba seal. A. Sprenk pani neid mõlemaid seina äärde seisma, selg seina poole. Direktor karjus, haaras J.H. l kõrvast kinni ja lõi kuklaga vastu seina. Temale aga A. Sprenk midagi ei teinud. J.H. ema K.H. sõnul käis ta kahe nädala kaupa merel laeva peal tööl. Kunagi helistas talle tema vanem poeg, kes väitis, et J.H. sõnul tuli A. Sprenk J.H. le kallale. Tema ise rääkis J.H. ga juhtunust siis, kui ta koju naasis. A. Sprenki sõnul ei ole ta süüdistuses nimetatud tegu toime pannud. Tunnistaja K.H. ütlused jättis kohus kõrvale KrMS § 66 lg-s 21 sätestatu alusel. Kohus tuvastas J.H. ja K.U. ütlustes mitu vastuolu ning lisaks ei saa siingi jätta päris tähelepanuta maakohtu poolt varasemalt öeldutut K.U. usaldusväärsuse kohta. Seetõttu ei saa KrMS § 7 lg-st 3 juhinduvalt kuidagi leida, et A. Sprenki süü on tõendatud ning ta tuleb siingi õigeks mõista.
11.A.M. kõrva korduv keeramine A. Sprenki süüdistatakse selles, et ta keeras 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris A.M. t korduvalt kõrvast. A.M. ütluste kohaselt (18. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 9, 10, 11 ja 13) ta käis kooli territooriumilt väljas ega soovinud pärast koolimajja naasmist tundidesse minna. A. Sprenk tuli fuajees tema juurde ja käskis tal siiski tundi minna. Seepeale saatis ta A. Sprenki „pikalt“. Seejärel A. Sprenk kõigepealt tutistas teda ja tõmbas pärast seda kõrvast. S.E. väitel nägi ta pealt, kuidas A. Sprenk kusagil kooli koridoris A.M. t kõrvast tõmbas. J. V ütles, et tema, A.M. ja K. M ei soovinud minna tundi, tuli direktor ja tiris või keeras A.M. t kõrvast. J.H. ütluste kohaselt olid nad koos A.M. tööõpetuse tunnis. Põhjusel, et A.M. ei osanud midagi teha või mingil muul sarnasel ajendil kutsus tööõpetuse õpetaja direktori. A. Sprenk tuli ja tiris A.M. t kõrvast. Tirimise täpsest kohast rääkides viitas J.H. nii klassile kui ka klassi esisele koridorile.

V.M. väitis, et ta istus koos A.M. ja kellegagi veel tunni ajal kooli garderoobis aknalaudade peal. Siis tuli A. Sprenk, võttis A.M. kõrvast kinni ja tiris oma kabinetti. See juhtus pärast seda, kui A. Sprenk teda juukseid pidi tiris. R.L. sõnul nägi pealt, kuidas A. Sprenk koolimaja teise korruse pikas koridoris A.M. t vahetunni ajal kõrvast sakutas. K.K. jutu järgi pidi temal ja A.M. olema matemaatika tund. A.M. ei soovinud tunnis osaleda ja seetõttu tõi direktor A.M. vägisi tundi. Viimane nuttis, ta kõrv oli punane ja ta ütles K.K. le, et A. Sprenk tiris teda kõrvast. S.P. sõnul näitas A.M. talle millalgi oma punast kõrva ja väitis, et A. Sprenk oli teda kõrvast tõmmanud. A. Sprenki väitel ei ole ta A.M. t kunagi kõrvast tõmmanud. Küll on ta aga pidanud A.M. t viimase rahustamiseks korduvalt kinni hoidma, täpsemalt umbes 5 või 6 korda. Maakohus jättis tõendikogumist kõrvale S.E. , J. M, R. L ja S.P. ütlused, kuivõrd need on ülimalt üldsõnalised ning nende tõele vastavust võimalik mitte kuidagi kontrollida. J.H. , K.K. ja V.M. ütlused hindas kohus mõneti detailsemateks, kuid neis esinevad vastuolud, mis kahandavad nende ütluste usaldusväärsust. Lisaks on J.H. , K.K. ja V.M. ütlused omavahel vastuolus. Maakohus järeldas võimalust, et poisid räägivad erinevatest sündmustest. Samas tuleb märkida, et A. Sprenki süüdistatakse A.M. üksnes ühel korral kehalises väärkohtlemises. Maakohtu hinnangul viited erinevatele sündmustele ei saa kinnitada ei seda, et aset leidsid kõik need sündmused ega ka seda, et aset leidis vähemasti üks neist. Kuni sündmusi ei kinnita muud tõendid, ei saa nende ütluste tõeväärtust pidada kõrgemaks kuulujuttude omast. Maakohus analüüsis, kas J.H. , K.K. või V.M. ütlustega lähevad kokku A.M. enda ütlused ning tuvastas, et A.M. ütlused ei kinnita J.H. , K.K. ega V.M. öeldut. A.M. enda ütlused hindas kohus suhteliselt napiks. Süüdistatava ütlused on loogilised ja vastuoludeta. Kohus sedastas, et analüüsitud tõendikogum ei võimalda kuidagi teha tõsikindlat järeldust, et A. Sprenk tiris A.M. t kõrvast, mistõttu tuleb süüdistatav selles süüdistuses õigeks mõista.

12.C.T. kõrvast tõmbamine 2016. aasta septembris Süüdistus on A. Sprenkile esitatud ka selles, et ta tõmbas 2016. aasta septembris kooli koridoris C.T. kõrvast. Maakohus sedastas kõigist analüüsitud ütlustest, et C.T. , R. L ja K.P. käisid tundide ajal poes, nad ei saanud kooli juurde jõudnuna suletud ukse tõttu koolimajja kohe sisse ja mõni aeg hiljem avas A. Sprenk neile ukse ning lasi nad kooli. Küll aga on ütlused vastuolulised osas, mis puudutab A. Sprenki poolset C.T. väidetavat kehalist väärkohtlemist. T.T. ja L. J selle kohta ütlusi ei anna, A. Sprenk ise seda eitas. C.T. ja R. L ütlustes on mitu vastuolu. T. T väitel ei öelnud C.T. talle sündmuse päeval hiljem temaga telefoni teel rääkides, et A. Sprenk oli talle kallale tulnud. Kohtu jaoks jäi õhku terve rida vastuolusid, mis annavad aluse kahelda nii R.L. kui ka C.T. ütlustes. Eelöeldu tähendab seda, et A. Sprenk tuleb õigeks mõista.
13.K.M. koolikotiga peksmine A. Sprenkile on tehtud etteheide ka selles, et ta lõi 2017. aasta jaanuari lõpus kooli teise korruse koridoris 17. juunil 2003 sündinud K.M. le koolikotiga mitu korda kehasse.

Kohus märkis, et K.M. ütlustele tuginemise võib välistada KrMS § 66 lg 21. K.M. hinnangul kõneles poeg talle löömisest ca 30 minutit kuni tund aega pärast löömist. Oluline on see, et K.M. puhul on n-ö tavaolukorrast märksa enam alust eeldada, et ta moonutas tõde (vt KrMS § 66 lg 21 p 2 lõpuosa). Siinkohal osundas kohus tuvastatud asjaolule, et K.M. palus K.U. l politseile valetada ja ta palus seda just seoses praegu käsitletava juhtumiga. Seega on igati põhjendatud arvata, et K.M. valetas ka K.M. . Samuti osundas kohus asjaolule, et K.M. kuulis kohtusaalis vahetult enne oma ütluste andmist K.M. t ütlusi andmas. Kokkuvõttes leidis kohus, et K.M. ütlused A. Sprenki süüd ei tõenda. M.P. ütlustele tugineda ei saa esmalt KrMS § 66 lg-s 2 sätestatu alusel, sest pole võimalik tuvastada, millal K.M. võimalikust sündmusest talle rääkis. Lisaks on oluline seegi, et M.P. ütlused on üldsõnalised. K.M. ja J.V. ütlustes tuvastas kohus vastuolud. Kokkuvõttes ei ole võimalik kohtu hinnangul tõsikindlalt väita, et A. Sprenk on toime pannud K.M. kehalise väärkohtlemise ning ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista.

14.K.K. löömine ja juustest tõmbamine A. Sprenki süüdistatakse selles, et ta lõi kooli tööõpetuse klassi juures koridoris K.K. le käega vastu kaela ja tõmbas teda juustest. Maakohus sedastas, et potentsiaalseid otseseid süüstavaid tõendeid on üks: selleks on K.K. ütlused. Samas tulevad A.M. ja K.K. ütlused kõne alla kaudsete tõenditena, sest nende puhul võivad olla täidetud KrMS § 66 lg 21 p-s 2 nimetatud tingimused. Nende tõenditega seoses tekivad siiski mitmed küsitavused, seda eelkõige vastuolude näol K.K. ja A.M. ütlustes. Kohus tuvastas, et isikud võivad rääkida erinevatest sündmustest. Samuti pööras kohus tähelepanu asjaolule, et ema K.K. väitel rääkis poeg sellest, et A. Sprenk tõmbas teda juustest. Samas väitis K.K. kohtus, et eeskätt tegi talle valu väidetav löök vastu kaela ja et sellest löögist tekkis jälg ning seda jälge pildistas J.H. telefoniga. A. Sprenki, K. K ja L.J. ütlused on suuresti kokkulangevad. Silmas pidades KrMS § 7 lg –s 3 sätestatut, ei saa kindlalt öelda, et sündmus toimus, mistõttu A. Sprenk tuleb õigeks mõista.
15.R.M. juustest tõmbamine Süüdistuse kohaselt tõmbas A. Sprenk spordisaalis tantsutunni ajal R.M. juustest. Selles episoodis sedastas kohus, et K.M. ütlused on tõendina kõlbmatud seetõttu, et ta mäletab juhtunut n-ö viiskümmend-viiskümmend. R.M. , C.T. ja S.E. ütlused langevad suuresti kokku, kuid sellest ei järeldu, et need on tõesed. Kohus ei nõustunud kaitsjaga, et väga suure tähendusega on C.T. väide, et sündmus leidis aset kevadel. Tegelikult toimusid tantsutunnid sügiseti. Samuti ei saa teha kuigivõrd järeldusi tüdrukute jutu paikapidavuse osas sellest, et kõigi väitel tingis A. Sprenki teo arusaamatus: direktor olevat valesti arvanud, et R.M. ei tee tunnis kaasa. Erinevalt kaitsja poolt märgitust ei saa selle asjaolu mäletamise põhjal öelda, et tüdrukud leppisid kokku valetamise osas. Kohtu hinnangul on siiski R.M. , C.T. ja S.E. ütluste tõele vastavuses alust kahelda. A. Sprenk ja A. K süüdistuses märgitud sündmuse toimumist eitavad. Kuigi kohus märkis, et välistatud pole see, et A. K ei pannud spordisaalis toimuva sagina tõttu A. Sprenki tegu tähele, kuid seda on siiski raske ette kujutada. Kohus osundas K.M. ütlustele, kes alustas kohtuistungil esinemist väidetega selle kohta, et ta nägi A. Sprenkile süüks pandavat tegu pealt. Lõpuks aga ütles, et asi võis nii olla, võis aga ka

mitte olla. Sellises olukorras tõusetus kohtu jaoks kahtlus, et tõtt ei kõnele ka R.M. , C.T. või

S.E. .

Lisaks juhtis kohus tähelepanu ebakõladele tüdrukute ütlustes. Kohus märkis sedagi, et õpilaskodu vanemkasvataja T. V sõnul oli R.M. väga suur valetaja, kelle valede pärast oli isegi tarvis kutsuda kokku ümarlaud. Eeltoodut kokku võttes leidis kohus, et R.M. , C.T. ja S.E. ütlused viitavad väga tugevasti sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu võis leidis aset. Siiski ei kohtu poolt sedastatud asjaolud tõsikindlalt väita, et süüdistus on tõendatud, mistõttu tuleb A. Sprenk õigeks mõista.

16.Lisaks mõistis maakohus A. Sprenki KrMS § 309 lg 2 alt 4 kohaselt õigeks ka süüdistustes, millest prokurör loobus, st 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris A.M. käega kaela piirkonda löömises, 2017. aasta jaanuari alguses kooli raamatukogu kõrval koridoris K.U. kõrvast ja juustest tirimises, 2017. aasta jaanuaris kooli koridoris K.M. kõrvast kinni haaramises ja ta kõrvast kinni hoides alumisele korrusele tirimises, 2017. aasta jaanuaris kooli trepist alla minnes L.P. le jala ette panemises, 2017. aasta alguses kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris J.V. kõrvast tirimises ja 1. märtsil 2017 kooli teise korruse koridoris K.U. jalaga vastu selga löömises.
17.KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt otsustas maakohus, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Menetluskulude hulka kuuluvad: tunnistaja L.S. määratud sõidukulude hüvitis 49 eurot (kd 1, lk-d 143–145); kannatanu L.P. i seaduslikule esindajale A. P määratud sõidukulude hüvitis 19,65 eurot (kd 1, lk-d 146–148); kannatanu K.M. seaduslikule esindajale K.M. määratud sõidukulude hüvitis 19 eurot (kd 1, lk-d 149–151); kannatanu K.U. le määratud sõidukulude hüvitis 13 eurot (kd 2, lk-d 63–67). A. Sprenki valitud kaitsja M. Kurm esitas maakohtule tasutaotluse kokku 21 586,74 euro ulatuses. See koosneb kahest kululiigist. Esiteks soovib kaitsja 20 040 eurot käesolevas asjas tehtud 167 tunni töö eest. Teiseks tahab M. Kurm 1546,74 eurot, mis on tal kulunud transpordile. Kaitsja tasutaotluse rahuldas kohus osaliselt. Kokkuvõttes maakohus tuvastas, et menetluskulud kokku on 19 287,39 eurot (100,65 eurot, mis tekkis seoses inimeste kohtus käimisega (49+19,65+19+13) ja kaitsmisega seotud 19 186,74 eurost (17 640+750+796,74)). Kaitsetööga seoses tekkinud menetluskulu tuleb riigil A. Sprenkile hüvitada, s.t riigilt tuleb mõista A. Sprenki kasuks välja 19 186,74 eurot.

PROKURATUURI APELLATSIOON

18.Prokuratuur taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning A. Sprenki süüdimõistmist KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi. Karistuseks taotletakse mõista 8 kuud vangistust, mis jätta KarS § 73 lg 1,3 järgi tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 49 alusel tuleb kohaldada A. Sprenkile pedagoogilisel tööl töötamise keeldu 1 aastaks. 18.1 Kohus asus seisukohale, et kohtus on valetanud kõik, nii kannatanud ja õpilastest tunnistajad kui süüdistatav ja tema tunnistajad. Selline seisukoht ei ole põhjendatud. Kui kannatanud on väitnud, et sündmused toimusid ja süüdistatav seda eitab, siis ei saa mõlemad

väited olla valed. Sel juhul peabki kohus hindama nende ütluste usaldusväärsust ja põhjendama, kelle ütlusi ta peab usaldusväärsemateks. 18.2 Kohus on õigesti leidnud, et kõige keerulisem on põhjust valetamiseks näha laste puhul. Vaatamata sellele on kohus asunud oletama, et võib-olla õpilased otsustasid direktorile mingil põhjusel kätte maksta. Selline oletus on meelevaldne ega põhine uuritud tõenditel. Krabi Koolis õppisid käitumis-, tähelepanu jm häiretega lapsed, kes oma isikuomaduste poolest ei ole suureks vandenõuks võimelised ega sobilikud. Kättemaksu korral eeldaks see suurt läbimõeldust ja organiseeritust. Kannatanud ei räägi mitte ainult juustest ja kõrvast tõmbamisest, vaid ka hoopis teistsugusest vägivallast (käega vastu kaela löömine, koolikotiga peksmine, peaga vastu seina löömine). Just see, et õpilaste ütlused ei ole täiesti kokkulangevad, kinnitab, et nad ei rääkinud välja mõeldud ja selgeks õpitud juttu. 18.3 Meelevaldne on ka kohtu oletus, et õpilastel võis olla põnev minna politseisse ja seal direktorit süüstada. Mitte ükski kannatanu ega lapsevanem ei pöördunud ise politseisse. Õpilased rääkisid kehalisest väärkohtlemisest esmalt sotsiaalkindlustusameti terapeutidele A.K, M.S ja K.J. Avalduse abivajavatest lastest esitas politseile sotsiaalkindlustusamet. 18.4 Põhjendamatu on ühe kannatanu (K.U.) osalise valetamise tõttu tunnistada automaatselt valedeks ja ebausaldusväärseteks kõigi teiste kannatanute ja õpilastest tunnistajate ütlused. 18.5 Kohtu järeldused on vastuolulised. Kohus on veenvalt põhjendanud, millega on seletatav lastest kannatanute ja tunnistajate ütluste nappus. Samas on kohus leidnud, et äkki nad siiski ei kõnele täielikult tõtt, seega möönnud, et mingis osas räägivad nad tõtt. Vaatamata sellele on kõik kannatanute ütlused kõrvale jäetud. 18.6 Kannatanute ja õpilastest tunnistajate ütlused on kogu menetluse jooksul olnud ühesugused, erinedes ebaolulistes detailides. Ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontroll toimub läbi kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise. Alaealiste tähelepanu ja väljendusoskus on üldiselt piiratum võrreldes täiskasvanutega, seda enam on see piiratum keskendumisraskustega laste puhul. Seetõttu ongi erinevad situatsioonid neile meelde jäänud erinevalt. Isegi kui nad märkasid detaile, ei oska nad neist rääkida. Kohtus ütluste andmine oli alaealistele esmakordne kogemus. Seetõttu oli situatsioon nende jaoks uudne ja ka segadusse ajav, millega seoses paljud asjaolud enam ei meenunud ja ütlused jäid napiks. Eeltoodud seisukohad on kohaldatavad kõigi kannatanute ja alaealiste tunnistajate ütluste hindamisel, seetõttu neid konkreetsete episoodide puhul enam ei korrata. C.T. kehaline väärkohtlemine 1) Kohus on kannatanu poolt 2015. aasta alguses kõrvast tõmbamise kirjeldust pidanud liiga üldsõnaliseks. Isegi kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal oli sündmusest möödunud kaks aastat, kohtuistungi ajaks üle kolme aasta, mistõttu detaile meenutada on väga raske, eriti kui kõrvast tõmbamine ei olegi detailirohke tegevus. Kannatanu esindaja T.T. i ütlused on käsitatavad kaudse tõendina. 2) 2016. aasta kevadel juustest tõmbamise osas on kohus pidanud kannatanu ütlusi igati loogilisteks ja vastuoludeta olevateks, ometi leidnud, et äkki kannatanu siiski valetas. Ei saa öelda, et tunnistaja L.K. ütlused midagi ei tõenda. Tunnistaja L.K. ütlused kinnitavad kannatanu, mitte süüdistatava ütlusi, kes oma sõnul pani kannatanule ainult käe ette.

3) Süüdistatava poolt C.T. sakutamisest seoses tunni ajal poes käimisega rääkis kõigepealt tunnistaja R. L, kellel polnud mingit põhjust sündmust välja mõelda või kellegagi midagi kokku leppida, teda see üldse ei puudutanud. Kuna kõrvast tõmbamine on seotud väga konkreetse sündmusega - tunni ajal poes käimisega ja koolimaja ukse lukustamisega, siis oli kannatanul võimalik seda meenutada. Tõepoolest on kannatanu rääkinud kõrvast tõmbamisest, tunnistaja arvates tõmbas direktor juustest. Kuna kannatanul olid pikad juuksed, siis kõrvaltvaatajale on see tegevus sarnane. Ajataju ja mälu on inimestel erinev, sellest on tingitud ka ebatäpsused kannatanu ja tunnistaja ütlustes. Kannatanu ütlusi selles, et direktor nimetas teda lehtsabaks, paadialuseks ja tropiks kinnitavad kannatanu S.E. ja tunnistaja R.L. ütlused, samuti on kannatanu sellest emale rääkinud. See kinnitab kannatanu, mitte süüdistatava ütluste usaldusväärsust. S.E. kõrvast tõmbamine Kohus on pidanud kannatanu ütlusi liiga napisõnalisteks. On loomulik, et sündmustest möödunud pika aja jooksul pole üksikasjad enam meeles, tõenäoliselt mäletaski kannatanu kõige paremini viimast sündmust. Nagu eelpool öeldud, et ole kõrvast tõmbamine tegevus, mida ilmestaksid rohked detailid. Samas on kannatanu küllaltki täpselt seda kirjeldanud. Ühe episoodi toimumist kinnitavad C.T. ütlused, millistes pole samuti alust kahelda. Kui ta soovinuks valetada, siis oleks võimalik olnud rääkida kõigist kolmest korrast. Kuna C.T. ütlustega on tõendatud, et ühe episoodi osas räägib kannatanu tõtt, siis pole põhjust arvata, et ta teised on välja mõelnud. R.M. ütlused on kaudseks tõendiks, mis kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. V.M. juustest tirimine Kannatanu V.M. ema S.R. ütlused kinnitavad kannatanu ütlusi, et koolimajast väljaviskamisel oli neil süüdistatavaga füüsiline kontakt. Süüdistatav ise seda eitas ja selgitas, et käskis verbaalselt M koolist lahkuda. Erinevust väljaviskamise kordades põhjendas kannatanu sellega, et kohtueelses menetluses ta kordadest ei rääkinud, oluline oli see, et direktor toimetas ta uksest välja, kohtus ta täpsustas, kuidas sündmus toimus, seega ei saa pidada seda oluliseks vastuoluks. Tõenäoliselt V.M. tervet teed koju tõesti jala ei käinud ja vähemalt osaliselt sai ta hääletades liikuda. Samas kindlasti pidi ta ka jala kõndima ja külmetama, mistõttu on kannatanule see teekond koju negatiivselt meelde jäänud, millest tulenevad mõningased liialdused selle kirjeldamisel. V.M. selgitas kohtus, et naisterahvastele ta vastu ei hakka, seetõttu lasi ennast välja tirida. Mööda koolimaja polnud teda vaja vedada, sest kannatanu istus fuajees välisukse lähedal. Kohus on juba põhjendanud, miks vastu rabelemine on mõttetu. Üldteada on, et juustest kinni hoidmisel rabelemine põhjustab suuremat valuaistingut. K.U. juustest tirimine Kannatanu ütluste usaldusväärsust ei kahanda tema tunnistus, et tegelikult ta K.M. kehalist väärkohtlemist pealt ei näinud. Kannatanu ei mõelnud midagi välja, vaid rääkis edasi K.M. kuuldut, vale oli ainult see, et tema pealt nägi. Samuti ei ole kannatanu kirjeldus jalaga

löömisest füüsiliselt võimatu tegevus, kuna sellel ajal istus ta kummargil tooli peal. K.U. kinnitas, et haiget ta ei saanud, seega polnud see mingi tõsine löök, vaid rohkem togimine. Kannatanu sõnul toimus intsident II korrusel, samal korrusel on ka raamatukogu. Kannatanu C.T. ütluste kohaselt nägi ta raamatukogu juures koridoris kui direktor K.U. juustest sakutas põhjusel, et viimane ei läinud tundi ja tegi imelikke hääli. Mõlemad mäletavad, et koridoris oli veel A.M. . Ainus erinevus K.U. ja C.T. ütlustes on sündmuse toimumise aeg, kuid laste mälu aegade osas võib olla väga erinev. Arstitõend ja suhtluskausta kanne ei välista teo toimepanemist süüdistatava poolt. Arstitõendil pole kellaega, seega võis süüdistatav hommikul olla koolis ja seejärel minna arsti vastuvõtule või ka pärast arsti juurest tulekut käia koolist läbi. J.H. kõrvast kinni võtmine ja pea vastu seina löömine Vastuolude tõttu ei ole kohus kannatanu J.H. ja K.U. ütlusi pidanud usaldusväärseteks. J.H. on aga kogu menetluse jooksul piisava detailsusega kirjeldanud direktori kabinetis toimunud sündmust. Süüdistatava sõnul pole kannatanu tema kabinetis mingite korrarikkumiste pärast kunagi käinud. Pole usutav, et kannatanu räägib sündmusest, mis toimus kohas, kus ta viibinud ei ole. Tõepoolest on kannatanu rääkinud ka K.U. kõrvast tõmbamisest, mida viimane ei kinnita. Kuna J.H. seisis näoga seina poole, mille tõttu tema nähtavus oli piiratud, siis võis talle tunduda, et direktor ka tema kaaslasega sarnaselt toimis. Pole ka välistatud, et K.U. ei taha sellest millegipärast rääkida. Ei saa pidada kummaliseks asjaolu, et mõlemad poisid sattusid direktori kabinetti S.Z. e halvasti ütlemise pärast. S.Z. oli õpilaskodu kasvataja ja on täiesti võimalik, et tal tekkis konflikt kahe õpilasega, millest ta direktorit teavitas. K.H. ütlused ei ole küll tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes, aga kinnitavad J.H. ütluste usaldusväärsust.

A.M. korduvalt kõrvast keeramine A. Sprenki süüdistatakse A.M. korduvas, st rohkem kui ühel korral kõrvast keeramises. Seega ei ole vastuolu tunnistajate ütlustes, sest nad ongi pealt näinud erinevaid sündmusi. Ka kannatanu A.M. kinnitas kohtus, et direktor tiris teda kõrvast rohkem kui ühel korral. Kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale S.E. , J.V. , R.L. ja S.P. ütlused. Kõik need õpilased, välja arvatud P, on näinud kui süüdistatav tõmbas või keeras kannatanut kõrvast ja kirjeldanud, kus nad seda nägid. V.M. tõepoolest ei saanud A.M. ga toimunut näha pärast 08.02.2017, sest siis ta enam kooli ei ilmunud, aga nagu juba korduvalt on märgitud, õpilaste mälu aegade osas on äärmiselt halb ja nad ei suuda sündmuste toimumise aegu adekvaatselt määratleda. Seega on kannatanute ja tunnistajate ütlused omavahel kooskõlas ning erinevused ebaolulistes detailides ei mõjuta nende ütluste usaldusväärsust. K.M. koolikotiga peksmine Kohus on asunud seisukohale, et kuna kannatanu käskis valetada K.U. l, siis võis ta valetada toimunu kohta ka oma emale K.M. ja tunnistajale M.P. le. Tegelikult on sellise K.M. tegevuse

kohta ainult K.U. ütlused, sest K.M. oli enne K.U. kohtus üle kuulatud ja tema selgitusi selle kohta ei ole. Kui see ka nii oli, ei saa sellest järeldada, et kõigile valetas. Kannatanu teada olid nad trepi peal direktoriga kahekesi ja keegi kotiga löömist pealt ei näinud, seega võis ta oma lapselikus naiivsuses soovida, et keegi, antud juhul K.U. , tunnistajana tema sõnu kinnitaks. Emale ja tunnistaja M.P. le rääkis ta toimunust kohe. Sel ajal puudus õpilastel teave kriminaalmenetluse alustamisest, sest ühtegi õpilast veel üle kuulatud ei olnud. Alusetu on seada kahtluse alla seadusliku esindaja K.M. ütlusi seetõttu, et ta viibis poja ülekuulamise ajal kohtusaalis. Tema ütlustes ei olnud vastuolusid võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega, neid ei pidanud kordagi avaldama. Seega ei mõjutanud kohtusaalis viibimine tema ütlusi. K.K. löömine ja juustest tõmbamine K.K. ütluste usaldusväärsust ei kahanda asjaolu, et ta suure tõenäosusega ajab segi J.H. ja A.M. . Kannatanu ja A.M. ütlused langevad põhilises kokku. Kannatanu sõnu emale helistamise kohta vahetult pärast vägivallategusid kinnitab K. K, kelle ütlustest nähtuvalt oli poeg väga endast väljas ja nuttis, seega on loogiline, et ta kohe tundi tagasi ei jõudnud. Samas ei ole ka A.M. päris kindel selles, kas kannatanu tuli koos temaga tundi, ta arvas, et vist tuli. Selle tõttu, et A.M. mäletab tundi minekut mõnevõrra teisiti, ei saa pidada ebausaldusväärseks kannatanu ütlusi, mis on loogilised ja kooskõlas K.K. ütlustega. Selgusetuks jääb, miks kohtu hinnangul seetõttu, et kannatanu ei rääkinud emale vastu kaela löömisest, tuleb süüdistatav ka juustest tõmbamises õigeks mõista. R.M. juustest tõmbamine Selles episoodis on kohtu järeldused täiesti arusaamatud. Kannatanu R.M. ütlusi kinnitavad C.T. ja S.E. ütlused, mis kohtu hinnangul on usutavad ja loogilised. Siis aga on kohus teinud oletuse, et äkki nad ikkagi valetavad kättemaksusoovist, põnevusest vms, mis on täiesti meelevaldne. Asjaolu, et K.M. ei olnud enam päris kindel, kas ta nägi ise R.M. juustest tõmbamist või kuulis seda kelleltki, ei saa mõjutada hinnangut R.M. , C.T. ja S.E. ütlustele.

KAITSJA SEISUKOHT

19.Sissejuhatavalt toob kaitsja välja üldised märkused. 19.1 Kaitsja hinnangul on maakohus tõenditesse süüvinud muljetavaldava põhjalikkusega. Selles võib veenduda nii kohtuistungi protokolli kui kohtuotsuse põhjal. Protokollist on näha, et kohus ei jätnud asjaolude ning kannatanute ja tunnistajate ütluste usutavuse välja selgitamist ainult poolte hooleks, vaid esitas peaaegu kõigile ka ise küsimusi. 19.2 Prokurör väidab, et kohus asus seisukohale, et kohtus on valetanud kõik, nii kannatanud kui õpilastest tunnistajad kui süüdistatav ja tema tunnistajad (vt 2.lõik). See ei vasta tõele. Küll on aga kohus öelnud esiteks seda, et kõigi kohtus ülekuulatud isikute puhul võib leida valetamiseks motiivi, ja seepärast ei saa neist kedagi pidada a priori täiesti usaldusväärseks. Teiseks on kohus öelnud seda, et detailide puudumine, vastuolud ja mõnel juhul ka ütluste vähene usutavus jätavad üles kahtluse, et kannatanud võivad valetada. Sellises olukorras rakendub in dubio pro reo põhimõte ja kohtul ei ole teha muud, kui süüdistus tagasi lükata. 19.3 Prokurör arvab, et kui kannatanu ja süüdistatava versioonid on vastuolus, peab kohus hindama ütluste usaldusväärsust ja põhjendama, kelle ütlusi ta peab usaldusväärsemateks (vt

2.lõik). See ei ole nii. Kriminaalmenetluses ei piisa sellest, et kannatanu jutt on usaldusväärsem kui süüdistatava oma. Riigikohus on öelnud: prokuröri ülesanne on ümberlükkamatult tuua esile need asjaolud, mille alusel saab isiku süüdi tunnistada. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks (3-1-1-8206, p 11). 19.4 Prokurör püüab apellatsioonis läbivalt otsida selgitusi vastuoludele, mis esinevad kannatanu ütluste ja muude tõendite vahel. Prokuröri pakutud oletused on võimalikud, ainult et, kui võis olla nii, siis võis olla ka teist ja kolmandat moodi. Kui prokurör väidab, et miski ainult võis olla nii, siis ta tegelikult möönab kahtluse olemasolu. Kuni seda kahtlust ei ole tõendite, mitte oletuste, abil kõrvaldatud, tuleb see tõlgendada süüdistatava kasuks. 19.5 Prokurör on kogu menetluse vältel püüdnud väita, et detailide puudumine õpilaste ütlustes on arusaadav ja väheoluline (vt nt lk 2 lõigud 1 ja 4). Sellega ei saa nõustuda. Tõsi on see, et ajaga mälu tuhmub. Samas on asjaolusid, mis on sündmusega nii tihedalt seotud, et nende unustamine on peaaegu võimatu, näiteks koht. Kuidas saab mälupildis säilida inimeste liigutused, kuid kaduda kogu ruumiline taust, samuti see, kus nägija ise sel hetkel viibis? Aga just selle võimalikkuses püüab prokurör meid veenda. Lisaks, ajale apelleerimine on asjakohane ainult väheste episoodide puhul. Enamik väidetavatest sündmustest leidis aset kohtueelse menetlusega samal aastal, mõned aga vaid mõni nädal enne kannatanute ülekuulamist. Kaitsja rõhutab, et kui ei ole teada teo üksikasjad, ei ole võimalik tegu materiaalõiguslikult hinnata. Eriti puudutab see kehalise väärkohtlemise kergemaid juhtumeid, milleks kõik süüdistuse punktid on. Üksnes kannatanu väitest, et ta tundis valu, süüdimõistmiseks ei piisa.

C.T. 2015. aasta episood Selle episoodi sisu mahub ühte lausesse: „Ta kaua kõrvast kinni ei hoidnud, ta pigem sakutas ja lasi lahti.“ Rohkem ei ole mitte midagi – ei aega, ei kohta ja ei konflikti põhjust. Isegi seda ei tea, kas kannatanu valu tundis (prot 17.09 lk 7 lõpp 8 algus). Isegi valuaisting ei ole tõendatud, rääkimata muust. Igal-juhul on teavet kaugelt liiga vähe, et võiks kahtluseta kuriteo toimepanemist nentida. Kannatanu ema ütluste osas nõustub kaitsja maakohtuga, et tegemist on kuuldusega, mis ei mahu ühegi KrMS § 66 lg 21 sätestatud erandi alla. Nn arsti juures käimise episood Selles episoodis on ainult üks süüdistav tõend – kannatanu ütlused. Sellele vastu räägivad otseselt süüdistatava ja tunnistaja L.K ütlused. Kaudselt räägivad kannatanule vastu ka kasvataja S.Z. ütlused, kes kinnitas ühemõtteliselt, et teda selle sündmuse juures ei olnud, kuigi C seda väitis. Seega, kolme pedagoogi ütlused kannatanu ütluste vastu. Apellatsiooni väide, nagu kinnitaksid L.K. ütlused kannatanu versiooni, esitatud ringkonnakohtu eksitamiseks. Nn poes käimise episood Kaitsja märgib, et eeluurimisel kannatanu sellest juhtumist ei rääkinud. Kohtus oskas ta sellest rääkida seetõttu, et prokuröri oli talle enne kohtuistungit öelnud, et R. L sellist asja räägib. Jutt, mida C.T. ja R. L kohtus rääkisid, langes kokku osas, mis puudutas poes käimist, ukse

lukustamist ja C emale helistamist, kuid lahknes kõikides detailides osas, mis puudutasid direktori poolset vägivalda. Kõik asjaosalised tunnistavad, et tunni ajal poes käijaid oli kolm. Tunnistaja L.J. ütlustest nähtuvalt oli kolmas poes käija K.P. , kes on kohtueelses menetluses üle kuulatud. Asjaolu, et kohtusse prokurör teda ei kutsunud, lubab arvata, et süüdistust kinnitavaid ütlusi ta andnud ei ole. Kõik need asjaolud kogumis lubavad minu arvates üsna kindlalt väita, et poes käimine oli, kuid mingit direktori poolset vägivalda sellele ei järgnenud. Kokkuvõte 2015. aasta episoodi üksikasjad olid C.T. l juba eeluurimise ajaks ununenud. Meelest oli läinud ka kolme kuu eest juhtunud poes käimise lugu. Samas oli tal meeles intsident K.U. ga, millest aga viimane ise pole kunagi midagi rääkinud. On kaks võimalust – C.T. l on kas väga halb mälu või ta lihtsalt valetab. S.E. S.E. tunnistas kohtule, et ta mäletab ainult ühte juhtumit, kus direktor teda kõrvast tõmbas. Teiste juhtumite kohta teab ainult seda, et oli neist politseile rääkinud (prot 17.09 lk 32). Kui väita, et süüdimõistmiseks sellest piisab, siis tähendab see süüdimõistmist eeluurimisel antud ütluste põhjal. Ülekuulamise protokolli kohtule ei esitatud. Kaitsja rõhutab, et S.E. ei ole väike laps, vaid 16-aastane neiu. Ei ole usutav, et 16-aastane terve inimene ei mäleta mitte millegi kohta mitte midagi. V.M. Kaitsja hinnangul on V.M. episood üks nendest, kus võib kindlalt väita, et kannatanu valetas nii eeluurimisel kui kohtus. Eeluurimisel rääkis V.M. , et direktor vedas teda juukseidpidi koolimajast välja üks kord, kohtus aga ütles, et kaks korda. Eeluurimisel rääkis ta, et sündmust nägid pealt D. K ja K.U. . K.U. pole V.M. juttu kunagi kinnitanud. D. K aga prokurör kohtusse ei kutsunud. Kohtus rääkis V.M. , et sündmust nägi pealt hoopis V. V. Tunnistaja L. J lisas pealtnägijate hulka K. T. Mõlemad noormehed on eeluurimisel üle kuulatud ja kumbki pole V.M. juttu kinnitanud. Ükski eelnimetatud isik ei kinnita V.M. versiooni 08.02.2017 aset leidnud konfliktist. Kannatanu ema S. R rääkis, et V sõnul võttis direktor tal kratist kinni. Lisaks rääkis V.M. , et läks jala koju. S. R aga ütles, et V helistas ning ta saatis talle õe järgi, hiljem aga arvas, et V tuli koju hääletades. Kaitsja nõustub kohtuga, et raske on ette kujutada, kuidas keskealine mittesportlik naisterahvas talutab endast peajagu pikemat 17-aastast metsatööga harjunud noormeest juukseidpidi mööda koolimaja. Usutav ei ole ka V.M. jutt sellest, kuidas ta ilma jopeta, koolikott seljas ja plätud jalas, läbis nelja tunniga jalgsi 35 km. (08.02.2017 oli Võrumaal 10 kraadi külma ja lund keskmiselt 13 cm). Kaitsja lisab veel, et V.M. ilmselgelt valetas, et nägi, kuidas direktor A.M. t garderoobide juures kõrvast tiris. Kaitsja kinnitab, et see ei ole võimalik, sest A. Sprenk, L. J ja S. R kinnitasid kohtus, et pärast vahejuhtumit direktoriga V.M. Krabi Kooli enam ei läinud. Kui V.M. koolis ei olnud, siis ei saanud ta ka kuidagi näha, kuidas direktor A.M. t kõrvast tiris. K.U. Antud episoodis on sisuliselt tegemist sõna sõna vastu olukorraga. A. Sprenk eitas süüdistust ning selgitas, et tol päeval ta koolis üldse ei käinud, kuna tundis end halvasti ja jäi perearsti soovitusel koju. Oma sõnade kinnituseks esitas väljavõtte haigusloost. Prokurör leiab, et need dokumentaalsed tõendid ei välista kuriteo toimepanemist, kuna süüdistatav võis kooli tulla enne või pärast arstil käimist. Kuni prokurör pole seda alibikahtlust

veenvalt kummutanud ehk tõenditele abil näidanud, et vaatama terviseprobleemidele, A. Sprenk siiski käis koolis, tuleb lähtuda tema sõnadest (vt RK 1-15-10967/38, p 6 ja 9). Abstraktsest arutelust, kuidas asjad olla võisid, ei piisa. Tõendiks on vaid K.U. ütlused, mis on tema isikut arvestades väga problemaatilised. Prokuröri väide nagu ei kahandaks K.U. usaldusväärsust see, et ta uurijale valetas, on arusaamatu. K.U. mitte lihtsalt ei valetanud, vaid rääkis uurijale loo, mille kohta ta ise arvas, et seda pole juhtunud (lk 11), ning tegi seda selleks, et direktorile „jama kaela tõmmata“ (lk 10). K. U ütlused on ka sisuliselt vastuolulised. Nõustuda ei saa kaebuse väitega nagu kinnitaksid K. U ütlusi C.T. ütlused, sest viimase jutt erineb K. U poolt räägitust. J.H. Antud episood põhineb kannatanu ja tunnistaja K.U. vastuolulistel ütlustel. Prokurör püüab ühte vastuolu seletada sellega, et piiratud nähtavuse tõttu ei pruukinud J.H. näha, vaid et talle ainult tundus, et direktor tema kaaslasega sarnaselt toimis. Prokurör kirjutab, et pole välistatud, et K.U. ei taha juhtunust rääkida. Teisti öeldes, prokurör arvab, et K.U. võib tõde varjata. Kaitsja märgib, et episoodides, kus K.U. ütlused prokuröri versiooniga sobivad, seal on isiku ütlused usaldusväärsed. Seevastu episoodides, kus K.U. ütlused prokuröri versiooni õõnestavad, võib temas kahelda ja ta kõrvale jätta. A.M. Antud episoodis on maakohus selgitanud, miks ta apellatsioonis loetletud tunnistajate (üherealised) ütlused kõrvale on jätnud või miks ei saa nende põhjal süüdimõistvat otsust teha. Analüüs on põhjalik ja seetõttu pole sellele ka palju lisada. Kaitsja lisab omalt poolt kaks märkust. Esimene puudutab K.K. t, kelle kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlused on selges vastuolus. Kaitsja arvates räägib K. K erinevatest sündmustest. K.K. poolt kohtus räägitu läheb hästi kokku A. Sprenki ütlustega. Kaitsja arvab, et konfliktid olid, kuid mingit direktori poolset vägivalda ei olnud. Nii ongi tekkinud olukord, kus õpilaste justkui sarnased lood on olulistes detailides erinevad või siis äärmiselt detailivaesed. Teine kaitsja märkus puudutab prokuröri objektiivsust. Prokurör väidab apellatsioonis, et A.M. kinnitas kohtus, et direktor tiris teda kõrvast rohkem kui ühe korra. Tegelikult nägi asi kohtus välja teisiti (kaitsja toob välja kannatanu ütlused kohtus). K.M. Kaitsja täpsustab, et kannatanu ei öelnud kohtus kordagi, et direktor oleks teda koolikotiga peksnud või konkreetselt löönud. K.M. ütles, et direktor „hakkas kotiga vehklema“ ja et ta „vehkles lööke minu pihta.“ Prokuröri küsimusele, kas ta sai haiget, vastas noormees, et natuke (17.09 prot lk 53-54). Tunnistaja K.K. t puudutavalt kaitsja märgib, et maakohus selle episoodiga seos üldse ei maini. K. K ütles kohtus, et nägi 2. korruse koridoris umbes 25 meetri kauguselt läbi suletud ukse klaaside, kuidas direktor viskas raamatukogu ette jääval alal K.M. t koolikotiga. Jällegi, justnagu sama asi, aga olulistes detailides erinev. See süvendab kahtlust, et K.U. rääkis tõtt, kui ütles, et K.M. palus tal politseis direktori peale valetada. Kaitsja osundab, et K jutu järgi asi juhtus raamatukogu ees, J. V aga, et treppide pöördekohas; üks mäletab, et direktor viskas kotiga, teine, et lõi. K.U. öeldu kogumis K.K. ja J.V. ütlustes olevate vastuoludega kahandab oluliselt kõigi noormeeste usaldusväärsust. K.K.

Selles episoodis on maakohus analüüsinud ammendavalt nii õpilaste ütlustes olevad vastuolusid kui pedagoogide versiooni juhtunust. Prokuröri vastuväited seisnevad üleskutses uskuda seda, mida K. K ja tema ema kohtus rääkisid. Poiste jutus olevaid vastuolusid peab prokurör väheolulisteks. Sellega on võimatu nõustuda. Kannatanu väidab, et ta läks pärast vahejuhtumit koolimajast välja ja rääkis sellest alles järgmises tunnis J.H. le. A.M. väidab, et hoopis tema oli see, kellele K juhtunust rääkis, ja et pärast lühikest jutuajamist sündmuskohal läksid nad koos tööõpetuse tundi tagasi. J.H. mäletamist mööda oli aga hoopis A.M. see, kes tööõpetuse klassi juures direktorilt sugeda sai. R.M. Kaitsja osundab, et tõendite uurimisel tõusetunud kahtluste kõrvaldamine on prokuratuuri ülesanne. Prokurör pole isegi mitte proovinud kohtu poolt esile toodud kahtlusi kõrvaldada. Kehalise kasvatuse tunni ajal toimunud tantsutunnis viibis saalis 15-20 last (vt tunniplaan, A.K. ütlused). Üks õpilane (või üks paar) näitas tantsusamme ette ja ülejäänud ootasid. Ettenäitamine toimus saali välisukse ette jääval alal. Oma soorituse teinud või seda ootavad õpilased viibisid pinkide juures, mis asusid makiga samal seina poolel ettenäitajatest umbes 10 meetri kaugusel. Mõned võisid ka saalis ringi liikuda, kuid enamik oli seal. Pinkide juures viibis ka kehalise kasvatuse õpetaja A. K. Seda arvestades tundub R.M. ja tema kaaslaste jutt kummaline. Kõik nad väidavad, et direktor tuli saali, ning kuna ta arvas, et R ei tee tunnis kaasa, siis tõmbas teda selle eest patsist. Mingit sõnavahetust direktori ja R vahel enne patsist tõmbamist ei olnud. Erilist rõhutamist väärib kaitsja hinnangul K.M. jutt, kes alguses väitis, et nägi, kuidas direktor tuli saali, karjus ja vedas R juukseidpidi saalist välja. Lõpuks aga teatas, et ta pole üldse kindel, kas seda lugu mäletab, öeldes, et „on fifty-fifty. Viiskend-viiskend protsenti mäletan.“ Pealtnägijaid on ainult kolm, kellel ka endal on direktori vastu hulgaliselt süüdistusi esitada S.E. nelja, C.T. kolme ja K.M. kahe süüdistusega. Tunnistajatega samas klassis õppisid ka kannatanud K.U. ja J. V ning tunnistaja M.P. seda lugu ei kinnita. Sama kehtib tantsuõpetaja kohta, kellele ruumilist konteksti arvestades lihtsalt ei saanud intsident märkamata jääda. Kaitsja osundab sellelegi, et kõik väitsid, et intsident tantsutunnis toimus kevadel, kuigi tegelikult toimusid tantsutunnid sügisel. Kaitsja peab vajalikuks rõhutada, et klassijuhataja L.K. ja õpilaskodu kasvataja T. V rääkisid, et R.M. oli suur valetaja. Sotsiaalterapeudi M. S sõnul oli R rääkinud talle, kuidas direktor teda klassiruumis õlast raputas. Mingist patsist tõmbamisest juttu ei olnud. Kõik tunnistajad alustasid konflikti põhjusest, ent jäid hätta olustikulise konteksti selgitamisega. Selline käitumine on iseloomulik tunnistajale, kes räägib sellest, mida on kuulnud, mitte sellest, mida ise pealt näinud.

20.Apellatsioonile vastuse koostamisele kulutas kaitsja 26 tundi. Vastavalt kokkuleppele A. Sprenkiga on kaitsja töötunni hind selles asjas 120 eurot. Seega, kaitsjatasu suurus apellatsioonile vastuse koostamise eest on 3120 eurot.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED

21.Ringkonnakohus tutvus kriminaalasjaga ning leiab, et esitatud apellatsiooniväited ei lükka ümber maakohtu otsuse tõenditele tuginevaid põhistatud järeldusi, mistõttu jääb apellatsioon rahuldamata.
22.Toonitamist vajab seegi, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid

eelkõige I astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires (RKKKo 3-1-1-115-04, 31-1-14-14, p 718).

23.Seoses apellandi taotlusega tõendid ümber hinnata, osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705).
24.Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum ei kinnita tõsikindlalt süüdistatava A. Sprenki süüd Krabi kooli õpilaste kehalises väärkohtlemises. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisaldu apellatsioonis niivõrd kaalukaid argumente, mis veenvalt kummutaksid maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi. Apellatsioonikohtul jääb seetõttu üle vaid nõustuda maakohtu otsustusega ja kõiki kohtu põhjendusi siinkohal tervikuna üle ei korda. Kuna alljärgnevalt vastab apellatsioonikohus kaebuse põhiväidetele, tuleb siiski korrata maakohtu mõningaid seisukohti.
25.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsiooni sissejuhatuses väljatoodud üldisemat laadi vastuväidete osas. 25.1 Prokuratuuri arvates on maakohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ning rajanud otsuse oletustele, millega rikkus kriminaalmenetlusõigust. Sellele väitega ei saa nõustuda. Kohtuotsusest nähtuvalt uuris maakohus kõiki asjas kogutud tõendeid, sisuliselt võib väita, et iga tõendit on kohus igakülgselt analüüsinud ning asus lõpptulemusena seisukohale, et kõigis süüdistuses esitatud episoodides esinevad kahtlused, mida kohtumenetlus ei kõrvaldanud. Teatavasti aga KarS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. 25.2 Kaebaja osundab kohtu arvamusele, mille kohaselt on kohtus valetanud kõik tunnistajad. Sellise seisukohaga kaebaja ei nõustu. Kohus peab hindama tõendi usaldusväärsust ja põhjendama, kelle ütlusi ta peab usaldusväärsemateks. Vaidlustatava kriminaalasja eripära seisneb apellatsioonikohtu arvates selles, et prokuratuuri poolt kohtule esitatud A. Sprenki süüstavateks tõenditeks on kooliõpilaste ütlused ning süüdistatavat õigustavateks tõenditeks koolitöötajad, s.t täiskasvanud tunnistajad. Maakohus toonitas asjaolu, et Krabi koolis õppisid lapsed, kellel olid teistes koolis tekkinud raskused (sagedasti tekkinud keskendumisraskuste tõttu). Lisaks tõi kohus välja sellegi, et laste ütlused on napid, lünklikud, detailivaesed, samas täiskasvanud tunnistajate ütlused on detailsemad ja loogilised. Sellist tõendibaasi silmas pidades lähenes maakohus suure põhjalikkusega ning igakülgse kaalumisega kõikidesse tõenditesse. Kohtumenetluse ja kohtuotsusega tutvumise järel on võimatu väita, et kohus rikkus tõendite hindamise aluspõhimõtteid. KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus peab hindama tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Sellest põhimõttest on maakohus vääramatult kinni ka pidanud. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et kohus on süüdistanud pea kõiki menetluses ülekuulatud isikuid valetamises. Nii see ei ole. Maakohus arutles selle üle, kas ning millisel põhjusel võis ühel või teisel isikul (kas kannatanul või tunnistajal) olla motiiv valetamiseks. Maakohtu lahendist nähtuvalt hindas kohus kõigi kohtule esitatud tõendite usaldusväärsust ja põhjendas, millistel asjaoludel on süüdistatavat süüstavad tõendid kas siis ebapiisavad, või vastuolulised, seega ebausaldusväärsed. Süüstavates tõendites tõusetunud kahtlusi ei suutnud prokuratuur veenvalt kummutada, mistõttu kohaldus in dubio pro reo põhimõte ning süüdistatav mõisteti õigeks. Maakohtu põhjendustega mittenõustumine ei tähenda, et kohus oleks tõendite hindamise põhimõtteid rikkunud. (vt ka maakohtu otsuse p-d 5-19). 25.3 Ringkonnakohus ei saa nõustuda apellandiga selleski, et ütluste sisuline nappus on ebaoluline. Olukorras, kus saaks võimalikuks isiku süüdimõistmine pelgalt väites, et süüdistatav nt tõmbas kõrvast või sakutas, saaks oluliselt rikutud isiku kaitseõigus.

26.Järgnevalt toob apellatsioonikohus omapoolsed seisukohad iga vaidlustatud süüdistuse episoodi kohta.

26.1 C.T.

26.1.1 Süüdistuse kohaselt tõmbas A. Sprenk 2015 aasta alguses kindlaks tegemata päeval kooli koridoris C.T. kõrvast. 26.1.2 Apellant ei arva, et kannatanu ütluste üldsõnalisus takistab A. Sprenki süüdimõistmist, sest detailide mittemäletamine on seletatav sündmusest möödunud ajaga (kohtuistungi ajaks möödunud üle 3 aasta). C.T. ema T.T. i ütlused on aga kaudseks tõendiks. 26.1.3 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et C.T. ütlused on napid, kannatanu räägib vaid, et kunagi 2014-2015 õppeaasta lõpus kooli direktor sakutas teda. C.T. ema T.T. i ütluste tõendina arvestamine on põhjendatult välistatud KrMS § 66 lg 21 p 2 eelduste puudumise tõttu. Nimetatud sätte kohaselt ei saa olla tunnistaja ütlus tõendiks tõendamiseseme asjaolude kohta, millest on ta teadlikuks saanud teise isiku vahendusel, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli veel rääkimise ajal tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Maakohus tuvastas põhjendatult, et asjas ei selgunud, millal C.T. T.T. le väidetavast sakutamisest rääkis. 26.1.4 Seega võttes arvesse, et antud episoodis on süüstavaks tõendiks vaid kannatanu napid ütlused, ei saa A. Sprenki selles süüdistuses süüdi mõista. (vt ka maakohtu otsuse p 21). 26.1.5 A. Sprenki süüdistatakse veel C.T. juustest tõmbamises õpilaskodu koridoris 2016 aasta kevadel kindaks tegemata päeval. 26.1.6 Apellant märgib, et esitatud süüdistust tõendavad kannatanu loogilised ja vastuoludeta ütlused, samuti tunnistaja L.K. ütlused. 26.1.7 Selles episoodis andis A. Sprenk ütlusi, et C.T. jooksis tema suunas trepist üles. Kuna ta oli kuulnud, et C.T. käis arsti juures, tahtis ta teada käigu põhjust. Ta pani jooksvale tüdrukule käe ette, kuid viimane ei kuuletunud ja jooksis edasi, mistõttu on võimalik et ta puutus sel viisil C.T. juukseid (17.10.2018 istungiprotokoll, lk 12-13, 21). C.T. jutu järgi ütles talle direktor, et kuidas ta julges kasvatajat (palus S.Z. end arsti juurde sõidutada) sõidutada ning tõmbas teda juustest (17.09.2018 istungiprotokoll, lk 7).

Õpilaskodu kasvataja L.K. nägi, kuidas C.T. direktori suunas trepist üles tormas. Direktor püüdis tüdrukut peatada, õlast kinni pidada. Tüdruk tõmbas end lahti ja jooksis minema. Tunnistaja ütluste kohaselt A. Sprenk ei tõmmanud C.T. juustest, vaid sasis neid.( 19.09.2018 istungiprotokoll, lk 40-41). 26.1.8 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et L.K. räägitud juuste sasimine jääb veidi segaseks. Samas aga ei saa L.K. ütlustest tuletada C.T. juustest tõmbamist A. Sprenki poolt, mistõttu saab nõustuda maakohtuga, et L.K. ütlused C.T. juttu kindlalt ei kinnita. Eeltoodust tulenevalt jäävad vaid C.T. ja A. Sprenki ütlused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ainuüksi C.T. ütlused on ebapiisavad, et ümberlükkamatult lugeda tõendatuks A. Sprenki poolt C.T. juustest tõmbamine. (vt ka maakohtu otsuse p-d 31-37). 26.1.9 Süüdistuse kohaselt tõmbas A. Sprenk 2016 aasta septembris C.T. kooli koridoris kõrvast. 26.1.10 Apellant viitab tunnistaja R.L. ütlustele, kellel puudus vähimgi põhjus sündmuse väljamõtlemiseks või kellegagi milleski kokkuleppimiseks. Apellant möönab, et kannatanu rääkis kõrvast, tunnistaja aga juustest tõmbamisest. Apellant põhjendab seda asjaoluga, et kannatanul on pikad juuksed, mistõttu on kõrvaltvaatajale tegevus sarnane. Ebatäpsused ütlustes on tungitud ajataju ning mälu erinevustega. 26.1.11 Maakohus analüüsis C.T. , A. Sprenki, R.L. , T.T. i ja L.J. ütlusi ning sedastas, et ülekuulatud isikute ütlustest tuleneb, et C.T. , R. L ja K.P. käisid tundide ajal poes. Tagasi tulles oli koolimaja uks suletud ja nad ei saanud sisse. Direktor avas mõne aja pärast ukse ja lasi nad koolimajja. Edasi lahknevad isikute ütlused, mis puudutab C.T. kõrvast tõmbamist. T.T. i (tütar helistas, et ei saa koolimajja sisse, direktor karjus ta peale, kuid füüsilisest kontaktist ei rääkinud) ja L.J. (nägi õpilasi poest kooli poole kõndimas) ütlustes selle kohta infot ei ole (vt ka 17.09.2018 istungiprotokoll, lk 24-26, 16.10.2018 istungiprotokoll, lk 5-6, 16-17). Süüstavateks tõenditeks jäid C.T. ja R.L. ütlused, kusjuures maakohus tuvastas neis mitmed vastuolud (millal ja kus sündmus toimus, kas direktor tõmbas juustest või kõrvast). Olulise asjaoluna tuleb märkida ka maakohtu poolt märgitut, et nimetatud sündmusest ei rääkinud C.T. kohtueelsel uurimisel midagi (vt ka 17.09.2018 istungiprotokoll, lk10). Lõppkokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et A. Sprenki süüd selles episoodis ei saa lugeda tõsikindlalt tõendatuks. (vt maakohtu otsuse p-d 80-86).

26.2 S.E.

26.2.1 Süüdistuse kohaselt tõmbas A. Sprenk ajavahemikul 2015 kuni jaanuarini 2017 kooliruumides S.E. vähemalt kolmel korral kõrvast. Prokurör väidab, et kuna sündmusest on palju aega möödas, on kannatanu ütlused napid. Ilmselt mäletas kannatanu kõige täpsemini viimast sündmust. Ühe episoodi toimumist kinnitavad C.T. ütlused. Kuna prokuröri arvates rääkis ta tõtt, siis pole põhjust arvata, et ta teised episoodid välja mõtles. R.M. ütlused on aga kaudseks tõendiks. 26.2.2 Ringkonnakohus ei pea eeltoodud argumente piisavaks, lükkamaks ümber maakohtu seisukohti. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et R.M. ütlused ei vasta KrMS § 66 lg 21 p 2 nõuetele ning need tuleb kõrvale jätta. (R.M. rääkis, et kunagi enne R.M. Krabi kooli õppima asumist oli A. Sprenk teda kõrvast tirinud). Õige on kohtu seisukoht, et C.T. ja S.E. räägivad vaid ühest võimalikust juhtumist.(S.E. mäletaski ühte, C.T. ütles, et nägi, et kunagi 2016 aasta lõpus või 2017 aasta alguses A. Sprenk

tõmbas S.E. 1. korruse fuajees tunni ajal kõrvast). Teiste võimalike juhtumite kohta nad ütlusi ei andnud. Maakohus on C.T. ja S.E. üldsõnalisi ütlusi analüüsinud sisuliselt ning sedastanud neis esinevad vastuolud. Lisada tuleb sedagi, et kaitsja vastuses osundatakse sellele, et S.E. peaks oma vanuses (16-aastane) siiski mäletama, kus, millal ning millisel viisil teda direktori poolt kehaliselt väärkoheldi. 26.2.3 Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et tüdrukute ütlused võivad olla hoopis mingitest muudest võimalikest sündmustest. Kuna räägitu on napp, ei saa neist teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, et A. Sprenk süüdistuses märgitud ajavahemikul ja kohas tõmbas S.E. vähemalt kolmel korral kõrvast. ( vt maakohtu otsuse p-d 22-30, samuti 17.09.2018 istungiprotokoll, lk 27-28, 30-32, 9,12-13,18,19-20). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et KrMS § 7 lg 3 alusel tuleb A. Sprenk selles süüdistuses õigeks mõista.

26.3 V.M.

26.3.1 Süüdistuse kohaselt haaras A. Sprenk 08.02.2017 kooli koridoris V.M. juustest ja vedas ta koolimajast välja. 26.3.2 Apellant leiab, et kannatanu ema S.R. ütlused kinnitavad kannatanu ütlusi, et koolist väljaviskamisel oli tal süüdistatavaga füüsiline konflikt. Prokurör arvab, et ilmselt kannatanu siiski terve tee jala koju ei läinud, sai vähemalt osaliselt hääletades liikuda. Mõningad liialdused ütlustes on seletatavad sellega, et kannatanule oli teekond koju negatiivselt meelde jäänud. 26.3.3 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga siingi, et tõendikogum selles episoodis ei võimalda süüdistust kahtlusteta kinnitada. Nõustuvalt maakohtuga tuleb märkida, et S.R. ütlusi ei saa lugeda lubatavaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes. Kannatanu rääkis tunnistajale võimlikust sündmusest alles tunde hiljem. Lisaks tõi maakohus välja sellegi, et isegi kui eelviidatud menetluslik takistus kõrvale jätta, on S.R. ütlused ebaselged. Nimelt rääkis tunnistaja, et direktor olevat pojal hoopiski kratist kinni võtnud ja ta koolist välja visanud ning koju tuli poeg hääletades. (19.09.2018 istungiprotokoll, lk 37-39). Seega ei kinnita need ka kannatanu ütlusi. 26.3.4 Maakohus on õigesti leidnud, et süüdistatava ja tunnistaja L.J. (sotsiaalpedagoog) ütlused (vt ka 16.10.2018 istungiprotokoll, lk 7) on kattuvad ning nendega on kannatanu ütlused vastuolus. 26.3.5 Veel ei saa märkimata jätta maakohtu poolt välja toodud kannatanu ütluste elulise ebausutavuse aspekti. Nimelt ei saa ka ringkonnakohus pidada usutavaks, et 17-aastane noormees lasi koolidirektoril end juukseidpidi kooli ukseni tirida ja end välja visata (seda veel lausa kaks korda, vt kannatanu ütlused kohtus, 19.09.2018 istungiprotokoll, lk 12-13, 15-17, 21). Lisaks oli kannatanu siseriietes ja plätudes ning sellisel viisil olevat ta kõndinud koju ca 4 tundi. Sündmus toimus veebruarikuus, mistõttu ei ole usutav, et V.M. kõndis ilma üleriieteta ja plätudes 35 km kaugusele koju 4 tundi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus sai teha selles episoodis ainuvõimaliku otsuse - A. Sprenk õigeks mõista, sest süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole ümberlükkamatult tõendatud.

26.4 K.U.

26.4.1 Süüdistuse kohaselt haaras A. Sprenk 01.03.2017 kooli teise korruse koridoris K.U. l juustest ning tiris teda püsti, põhjustades kannatanule valu.

26.4.2 Apellant leiab, et K.U. ütlused on usaldusväärsed. Tema ütlusi ei kahanda asjaolu, et ta rääkis K.M. episoodis asjaoludest, mida ta tegelikult ei näinud. K.U. jalaga löömisest valu ei tundnud ning see oli vaid togimine. K.U. ütlused kattuvad põhilises C.T. ütlustega. Süüdistatava esitatud arstitõend ja suhtluskausta kanne ei välista teo toimepanemist süüdistatava poolt. 26.4.3 Siinkohal vajab kõigepealt märkimist, et K.U. kui tõendi usaldusväärsus sai kahjustatud asjaolust, et K.M. episoodis K.U. valetas politseile K.M. palvel. (vt maakohtu otsuse p 19). Sellises olukorras tõusetubki põhjendatud kahtlus, kas K.U. saab pidada usaldusväärseks tõendiallikaks, sest jääb kahtlus, kas selles episoodis rääkis K.U. tõtt või valetas. Ütluste usutavuse aspektist tuleb lisada sedagi, et ka apellatsioonikohtule jääb segaseks, kuidas nägi välja K.U. jalaga löömine A. Sprenki poolt. Lisaks osundab K.U. A.M. ja R. E, A.M. aga pealtnägemisest ei räägi. A. M ja J. V rääkisid vaid kuulujuttudest (vt ka nende ütlused kohtuprotokollis, 17.09.2018 istungiprotokoll, lk 48, 17.09.2018 istungiprotokoll, lk 11). 26.4.4 Puutuvalt C.T. ütlustesse, millele viitab apellant, siis ringkonnakohus nõustub kaitsja vastuses märgituga, et C.T. jutt ei kattu K.U. ütlustega (15.09.2018 istungiprotokoll, lk 14). 26.4.5 Perearstikeskuse tõendi kohaselt käis A. Sprenk 01.03.2017 arsti vastuvõtul ning L.J. peetava suhtluskausta sissekande kohaselt peeti A. Sprenkiga telefonitsi nõu (2 kd, lk 10,14). Prokuratuur väidab, et need ei välista A. Sprenki süüd. Ringkonnakohus ei nõustu prokuratuuriga. Isiku süüdimõistmine ei saa põhineda konstateeringul, et süü ei ole välistatud, sest sellisel juhul leiaks aset lubamatu süüdimõistmine oletuste alusel. Süü peab olema tõendite alusel ümberlükkamatult tõendatud. ( lisaks vt ka maakohtu põhjendused p-d 46-55).

26.5 J.H.

26.5.1 Süüdistuse kohaselt võttis A. Sprenk 2016 aasta sügisel tuvastamata kuupäeval oma kabinetis J.H. l kõrvast ja lükkas peaga vastu seina. 26.5.2 Apellant osundab, et vastuolude tõttu kannatanu J.H. ja K.U. ütlustes ei pidanud kohus neid usaldusväärseteks. Prokuröri arvates on J.H. siiski piisava detailsusega kirjeldanud direktori kabinetis toimunut. Apellant möönab, et kannatanu rääkis ka K.U. kõrvast tõmbamisest, mida viimane ei kinnitanud, kuid see asjaolu ei ole oluline. Kannatanu seisis näoga seina suunas, mistõttu talle võis tunduda, et ka K U tõmmati kõrvast. Samuti pole välistatud, et K.U. ei taha toimunust rääkida. Prokurör pidas igati võimalikuks, et S.Z. tekkis konflikt kahe õpilasega. Kuigi K.H. ütlused ei ole tõendiks, tuleb neid siiski arvestada. 26.5.3 Kõigepealt nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et K.H. ütlused ei ole tõend KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes ning sellele sisuliselt ei vaidle vastu ka apellant. (vt ka K.H. ütlused, 17.09.2018 istungiprotokoll, lk 73). Maakohus sedastas põhjendatult, et J.H. ja K.U. ütlused on omavahel vastuolus (vt maakohtu otsuse p-d 56-62). Lisaks ei saanud maakohus pidada K.U. usaldusväärseks ütluste andjaks seetõttu, et K.U. valetas politseile K.M. palvel K.M. episoodiga seoses (vt maakohtu otsuse p-d 19, 54). Ka ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus ühe episoodi asjaolude kohta valetamine on ümberlükkamatult tuvastatud, tuleb K.U. ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Selline isik ei ole enam usaldusväärne tõendiallikas. 26.5.4 Ringkonnakohus leiab, et selles episoodis ei saa A. Sprenki süüdi mõista, sest tõendid süüdistust usaldusväärselt ei kinnita. Menetluslikult lubamatu on isiku süüdimõistmine viisil

nagu soovib prokuratuur, kasutades süüdimõistmiseks väljendeid - „ei ole välistatud“ ning „võis tunduda“.

26.6 A.M.

26.6.1 Süüdistuse kohaselt keeras A. Sprenk 2016 sügisel teadmata päeval kooli koridoris A.M. t korduvalt kõrvast. 26.6.2 Apellant leiab, et vastuolu tunnistajate ütlustes ei ole, sest kuna kõrvast keeramist oli korduvalt, saidki tunnistajad näha erinevaid juhtumeid. Kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale S.E. , J.V. , R.L. ja S.P. ütlused. Isikute ütlustes esinevad vastuolud on ebaolulistes detailides. 26.6.3 Ka ringkonnakohus leiab, et S.E. , J.V. , R.L. ja S.P. ütlused on üldsõnalised, sest antud ütluste alusel ei olnud maakohtul võimalik süüdistuse asjaolusid kontrollida (vt S.P. ütlused, 18.09.2018 istungiprotokoll, lk 16,18,19, J.V. ütlused, 17.09.2018 istungiprotokoll, lk 48, S.E. ütlused, 17.09.2018 istungiprotokoll, lk 28-29, R.L. 15.10.2018 istungiprotokoll, lk 28,30). 26.6.4 Maakohtu hinnang tunnistajate J.H. , K.K. ja V.M. ütlustele selles, et need on detailsemad, kuid samas vastuolulised (vastuolud sündmuse kohas, ajas jm asjaoludes) on põhjendatud. Õige on ka see, et J.H. , K.K. ja V.M. ütlused on ka omavahel vastuolus. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et kuigi tõendid on omavahel vastuolus, on need vastuolud ebaolulised. 26.6.5 Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et analüüsitud tõendite kogum ei võimalda A. Sprenki A.M. kehalises väärkohtlemises süüdi mõista (vt ka maakohtu põhjendused p-d 63-79).

26.7 K.M.

26.7.1 A. Sprenki süüdistati selles, et ta 2017 aasta jaanuari lõpus lõi kooli teise korruse koridoris K.M. koolikotiga mitu korda kehasse. 26.7.2 Apellant ei nõustu kohtuga selles, et kuna K.M. käskis valetada K.U. l, siis võis ta temaga juhtunu kohta valetada ka oma emale K.M. ja tunnistajale M.P. le. K.M. teada olid nad direktoriga trepil kahekesi, ja keegi kotiga löömist pealt ei näinud, kuid K.M. võis lapselikus naiivsuses soovida, et keegi (K.U. ) tema sõnu kinnitaks. K.M. ütluste kahtluse alla seadmine seetõttu, et ta viibis poja ütluste andmise ajal kohtusaalis, on alusetu. 26.7.3 Kõigepealt nõustub apellatsioonikohus maakohtuga tunnistaja M.P. ütluste hindamisel. Tunnistaja ütluste kohaselt ütles talle K.M. ühel päeval koolis, et ta oli läinud samal päeval varem ühe tunni ajal WC-sse ja sealt tulles tuli talle vastu direktor, kes surus ta nurka ja lõi seejärel kotiga. (18.09.2018 istungiprotokoll, lk 20-22). Nimelt leidis maakohus, et M.P. puhul on kohaldatav KrMS § 66 lg 2 sätestatu. Tunnistaja ütlustest ei ole võimalik täpselt tuvastada, millal K.M. ga võimalik kotiga peksmine aset leidis. Seetõttu ei saa ka kindlalt väita, et K.M. rääkis tunnistajale sellest kohe pärast sündmuse toimumist. 26.7.4 K.M. rääkis, et poeg olevat talle helistanud ning öelnud, et A. Sprenk peksis teda kotiga. Tunnistaja arvates võis kõne olla pool tundi või tund pärast juhtunut. Maakohus leidis, et pole võimalik kindlalt öelda, et K. M helistas emale vahetult pärast väidetavat löömist. Siinkohal osundab ringkonnakohus K. M enda ütlustele, et ta käis tunni ajal WC-s. Pärast tuli talle vastu

K. J, kellele ütles „tšau“. Tuli vastu direktor, kes hakkas pahandama, et miks ta tunnis ei ole, haaras tema käest koolikoti ja hakkas teda sellega kehasse peksma. Seejärel võttis ta koolikoti ja läks tundi ( 17.09.2018 istungiprotokoll, lk 53-54, 57-59). Seega tuleneb K. M enda ütlustest, et ta läks pärast väidetavat juhtumit tundi, millest järeldub, et ta kohe emale ei helistanud. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks välja tuua asjaolu, millele osundas maakohus. Nimelt tuvastas kohus, et K.M. palvel valetas K.U. politseile, et ta nägi juhtunut pealt. Sellisel juhul tõusetub põhjendatud kahtlus, et K.M. võis valetada toimunu kohta ka emale ning M.P. le. Lisaks tuleb tõdeda, et kuigi K.M. on tunnistaja, viibis ta K.M. ülekuulamise ajal kohtusaalis, sest K.M. on ka alaealise seaduslik esindaja, kellel on õigus viibida kohtusaalis. Teatavasti annab tunnistaja ütlusi asjaolude kohta, mis on talle kriminaalasjas saanud teatavaks. Seetõttu tunnistajad enne ütluste andmist kohtusaalis ei viibi. Maakohus osundas siinjuures K.M. ütlustele kohtus - “Rääkiski täpselt nii, nagu siin kuulda oli....“(17.09.2018, istungiprotokoll, lk 63). Sellistel asjaoludel võib väita, et K.M. enne ütluste andmist kohtusaalis viibimine, vähendab tema enda tunnistajana antud ütluste kaalukust. Ringkonnakohus rõhutab siiski, et maakohus ei seadnud K.M. ütlusi kahtluse alla vaid seetõttu, et ta viibis K.M. ülekuulamise ajal kohtusaalis. Selle tõi kohus välja lisaks teistele asjaoludele ning millele ülal osundas ka ringkonnakohus (vt ka maakohtu otsuse p 95). 26.7.5 Kohus analüüsis põhjalikult K.M. ja J.V. ütlusi ning tuvastas nendes rida vastuolusid (eriti tasub rõhutada, et nende ütlused on vastuolus ka M.P. ütlustega, kes hoopiski kuulis juhtunust millalgi hiljem K.M. t, samuti K.M. ei räägi midagi sellest, et oli koos M.P. ja J.V. ga, vt ka kohtuotsuse p 97). K.M. ütluste kohta on kaitsja kirjalikus seisukohas toonud esile asjakohase märkuse, mille kohaselt K.M. räägib direktori poolt koolikotiga vehkimisest. Sellest tõusetub asjakohane küsimus, miks räägib kannatanu pelgalt vehkimisest, mitte löömisest. Lisaks viitab kaitsja veel ka K.K. ütlustele, kes 25 m kauguselt väidetavalt nägi, kuidas direktor hoopiski viskas K.M. t koolikotiga, mitte ei löönud. 26.7.6 Lõpetuseks tuleb märkida, et A. Sprenki ja K.M. kokkupuudet pealt näinud sotsiaaltöötaja L. J ei nimeta ühtegi teist õpilast, kes oleks olnud koos K.M. ga. Samuti ei räägi tunnistaja L. J, et A. Sprenk oleks K.M. t koolkotiga peksnud, visanud või löönud. 26.7.7 Seega olles kaalunud kõiki tõendeid, sedastas maakohus põhjendatult, et tõendikogum ei võimalda tõsikindlusega A. Sprenki süüd K.M. koolikotiga löömises süüdi mõista ning ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastupidist kohtuotsust selles episoodis võimalik teha (vt ka maakohtu otsuse p-d 87-98).

26.8 K.K.

26.8.1 A. Sprenki süüdistatakse selles, et ta 2016 aasta sügisel tuvastamata päeval lõi kooli tööõpetuse klassi juures koridoris K.K. t käega vastu kaela ja tõmbas juustest. 26.8.2 Apellant leiab, et kannatanu ütluste usaldusväärsust ei kahanda asjaolu, et ta tõenäoliselt ajab segi J.H. ja A.M. . Põhilises langevad A.M. ja K.K. ütlused kokku ning poja ütlusi kinnitab ka tema ema, kellele poeg helistas. K.K. ei pruukinud poja jutust täpselt aru saada, sest poeg oli veel toimunu mõju all. 26.8.3 Selle episoodis ei ole ringkonnakohtul midagi täiendavalt välja tuua, sest maakohus on olnud kõigi tõendite analüüsimisel väga põhjalik ning kohtu seisukohtadega saab vaid nõustuda (vt kohtuotsuse p-d 99-108).

26.8.4 Maakohus on sedastanud õigesti, et K.K. ja tunnistaja A.M. ütlustes on vastuolud (nt K.K. ütlustes ei nimetata üldse A.M. t, vaid ta räägib J.H. st, kellele ta olevat toimunust rääkinud, K.K. ütluste kohaselt läks tema pärast sündmust koolist minema ja tuli hiljem tagasi, A.M. jutu järgi tulid nad koos K.K. ga tööõpetuse tundi tagasi, J.H. sõnade kohaselt pole K. K talle midagi rääkinud, vaid A.M. oli see keda direktor sakutas).Lisaks on K.K. ja A.M. ütlused vastuolus A. Sprenki, K. K ja L.J. ütlustega (vt ka 15.10.2018 istungiprotokoll, 9-14, 16.10.2018 istungiprotokoll, lk 11-13,16,19 ning 17.10.2018 istungiprotokoll, lk 11-12, 21). 26.8.5 K.K. ütluste kohaselt olevat millalgi helistanud talle K ja rääkis, et direktor olevat teda sakutanud (17.09.2018 istungiprotokoll, lk 42-44). Ka ringkonnakohus tõdeb, et K.K. ütlused ei lange kokku poja jutuga, kes rääkis hoopis sellest, et direktor lõi teda ka vastu kaela, millest jäi jälg ja seda pildistas telefoniga J.H. . Neid asjaolusid ükski muu tõend aga ei kinnita. 26.8.6 Eelnevat kokkuvõttes nõustub apellatsioonikohus maakohtuga, et siingi tuleb silmas pidada KrMS § 7 lg-3 sätestatut ning tõusetunud ümberlükkamatud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. A. Sprenk on selles episoodis põhjendatult õigeks mõistetud.

26.9 R.M.

26.9.1 Süüdistuse kohaselt tõmbas A. Sprenk 2016 aasta kevadel kooli spordisaalis tantsutunni ajal R.M. juustest. 26.9.2 Apellandi hinnangul on maakohtu järeldused selles episoodis arusaamatud. Maakohus laskus oletustesse järeldades, et R.M. , C.T. ja S.E. valetavad. Kuigi K.M. ei olnud enam kindel, et ta sündmust nägi, ei tohiks see mõjutada hinnangut tüdrukute ütlustele. 26.9.3 Selles episoodis hindas maakohus kogutud tõendeid (R.M. , C.T. , S.E. , K.M. , A. K ja A. Sprenki ütlusi) ning kokkuvõttes sedastas, et A. Sprenki süü ei ole tõsikindlalt tuvastatud. Maakohtu vastavate seisukohtade ja järeldustega nõustub ka ringkonnakohus. (vt ka maakohtu otsuse p-d 109-125). 26.9.4 Kuigi ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi seiskohtadega selles episoodis, väärib rõhutamist alljärgnev. 26.9.5 Asjas leidis tuvastamist, et kooli spordisaalis toimus tantsutund, mida viis läbi abiõpetajana A. K. Saalis viibis hulgaliselt lapsi (ca 15), samuti abiõpetaja, kuid direktori spordisaalis käimist ning R.M. patsist tõmbamist keegi peale R.M. ja tema kahe sõbranna ei näinud. Tähelepanuväärivad on ka vanemkasvataja T. V ütlused, et R.M. on valetaja, kelle valetamise tõttu oli kokku kutsutud ümarlaud (17.10.2018 istungiprotokoll, lk 2). Lisaks tunnistajana ülekuulatud sotsiaalterapeut M. S ütluste kohaselt ei ole R.M. süüdistuses kirjeldatud patsist tõmbamisest temale midagi rääkinud (vt ka 19.09.2018 istungiprotokoll, lk 33).K.M. väitis kohtus ütluste andmise alguses, et ta nägi, kuidas direktor tõmbas R.M. juustest, kuid pärast juba ei olnud enam kindel (nägi „viiskümmend-viiskümmend“ tõenäosusega,17.09.2018 istungiprotokoll, lk 56, 59-62). Kohus märkis õigesti, et K.M. ütlused sündmuse toimumist ei tõenda ning sellele järeldusele apellant sisuliselt vastu ei vaidle. 26.9.6 Eelmärgitud asjaolud kogumis maakohtu otsuses toodud seisukohtadega annavad aluse kahelda, süüdistuses märgitud ajal ja kohas A. Sprenki poolt R.M. patsist tõmbamise toimumises. Kuna esinevad kahtlused, mida ka ringkonnakohtu arvates ei ole suudetud veenvalt kummutada, on A. Sprenki õigeksmõistmine selles episoodis põhjendatud.

27.Eeltoodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu kohtuotsuse A. Sprenki õigeksmõistmises muutmata ning prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata.
28.Süüdistatava kaitsja M. Kurm koostas apellatsioonile kirjaliku vastuse. Kaitsja töötunni hinnaks on 120 eurot ning kaitsjatasu suuruseks on 3120 eurot. Apellatsioonikohus hindab kaitsja tunnitasu suuruse mõistlikuks ning võttes arvesse kaitsja koostatud apellatsioonivastuse mahtu, on kaitsjatasu suurus 3120 eurot, põhjendatud. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS §-s 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, tuleb kaitsjatasu Eesti Vabariigil hüvitada süüdistatavale.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 27.08.20261-25-3925/28Viru Maakohus Narva kohtumaja
  • 27.08.20261-26-4237/12Pärnu Maakohus Paide kohtumaja