Isikuvastased süüteod › Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

2(4)

rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Praeguse asja materjalidest nähtub, et prokurör taotles maakohtus M.-A. Sidletskile rangema karistuse mõistmist. See ei tingi aga maakohtu otsuse tühistamist, sest karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s 56. Prokuröri arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör esitab küll kohtuvaidluses arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. juuni 2001. a otsuses nr 3-1-1-70-01 ja 12. veebruari 2008. a otsuses nr 3-1-1-91-07 märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Nii on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul praeguses asjas ka toiminud. Maakohus on arvestanud karistuse mõistmisel Riigikohutu 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 väljendatud seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KrMS § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus võttis karistuse mõistmisel põhjendatult arvesse M.-A. Sidletski süü suurust. Kohus, leidis, et kõik kuriteod pani ta toime tahtlikult. Ta sai aru oma teo keelatusest. Tema kuritegelik käitumine oli järjepidev. Ta püüdis leida interneti teel alaealisi tüdrukuid, kellega hiljem seksuaalvahekorda astuda. Üks kuritegu jäi katse staadiumi vaid seetõttu, et interneti teel asus temaga suhtlema politseiametnik. Maakohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Küll aga võttis maakohus karistuse mõistmisel arvesse, et M.-A. Sidletski oma süüd osaliselt tunnistab ja mõistab sellise käitumise hukka. M.-A. Sidletskit on varem kriminaalkorras karistatud. Varasemad karistused ei ole tema käitumisele mõju avaldanud, mistõttu uued kuriteod pani ta toime juba katseajal. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17. juuni 2013. a otsuse nr 3-1-1-58-13 punktis 10 märkinud, et iga järgnev karistus peab olema senisest raskem. Maakohus on seda põhimõtet järginud ja on põhjendatult leidnud, et praeguses asjas tuleb mõista M.-A. Sidletskile karistuseks reaalne

3(4)

vangistus. Kohus ei nõustunud kaitsja taotlusega mõista M.-A. Sidletskile rahaline karistus või ta mõistetud karistusest tingimisi vabastada. Kuna M.-A. Sidletski pani uued kuriteod toime katseajal, siis on maakohus kohaldanud tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja suurendanud mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid M.-A. Sidletskile mõistetud karistuse tähtaja tühistamist ja talle rangema karistuse mõistmist. Selliseid asjaolusid ei esitata ka kannatanu seadusliku esindaja apellatsioonis. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Praeguses asjas pani M.-A. Sidletski kuriteod toime alaealiste tüdrukute suhtes, kellede hingeellu tema käitumine kahtlemata sügava jälje jättis. Maakohus on seda asjaolu M.-A. Sidletski süü suuruse hindamisel kohtukolleegiumi arvates piisavalt arvestanud.

/allkirjastatud digitaalselt/

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.