Õigusemõistmisevastased süüteod › Karistuse täitmise vastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus U.V süüdistatakse selles, et tema, olles karistatud 13.03.2017 Viru Maakohtu otsusega KarS § 424 järgi lisakaristusega KarS § 50 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks, mis pöörati täitmisele alates kohtuotsuse jõustumisest 29.03.2017 (piirang liiklusregistris on alates 05.04.2017), hoidis teadlikult lisakaristuse täitmisest kõrvale sellega, et 08.04.2017 kella 09.36 paiku, juhtis sõiduautot Nissan Primera registreerimismärgiga XXX, sõites sellega Narva linnas mööda Kreenholmi ja Haigla tänavaid. Sel moel pani U.V toime kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud KarS § 50 lisakaristuse mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol täitmisest teadliku kõrvalehoidmise, s.o KarS § 329 ettenähtud kuriteo. Maakohtu otsus Viru Maakohus tunnistas U.V süüdi KarS § 329 järgi ning mõistis talle karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Viru Maakohtu Narva kohtumaja 13.03.2017 kohtuotsusega mõistetud karistuse võrra - 6 kuud ja 20 päeva vangistust, s. o 200 tundi üldkasulikku tööd - ning mõistis süüdistatavale liitkaristuseks 10 kuud ja 20 päeva vangistust. Maakohus arvas mõistetud karistusest maha teostatud üldkasuliku töö tunnid – 24 tundi– (s.o 24 päeva vangistust) ning mõistis U.V lõplikuks karistuseks 9 kuud ja 26 päeva vangistust. Kohus arvas KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aja 28.12.2017 kuni 04.01.2018, s.o 8 päeva karistusaja hulka ning mõistis U.V-le lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 9 kuud ja 18 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges kohus 05.01.2018. Kohus jättis rahuldamata prokuröri taotluse mootorsõiduki Nissan Primera, reg-nr XXX , konfiskeerimiseks ning otsustas vabastada mootorsõiduki, (mis on konfiskeerimise tagamiseks arestitud Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.06.2017 määrusega kriminaalasjas nr 1-17-

5468), aresti alt kohtuotsuse jõustumisel. Samuti tagastas U.V-le registreerimistunnistuse nr XX koos autovõtmetega. Maakohus leidis, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on U.V süü KarS § 329 järgi tõendamist leidnud ning mõistis talle toimepandu eest karistuse. Nimetatud osas ei ole kohtuotsust apelleeritud. Kohtuotsusega jättis maakohus rahuldamata prokuröri taotluse konfiskeerida kuriteo toimepanemise vahendina U.V-le kuuluv sõiduauto Nissan Primera. Jättes U.V-le kuuluva sõiduki konfiskeerimata, olid maakohtu põhjendused järgnevad. Kohus leidis, et Viru Maakohtu 13.03.2017 otsusest ja Harju Maakohtu 10.02.2016 otsusest nähtuvalt pole U.V varasemalt karistatud KarS § 329 järgi. Viru Maakohtu 13.03.2017 otsusega oli U.V-lt juhtimisõigus ära võetud alates kohtuotsuse jõustumisest 29.03.2017 kuni 29.06.2017. Seega on kohtuotsuse tegemise ajal süüdistataval olemas juhtimisõigus. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et uue, sama kvalifikatsiooniga kuriteo toimepanemise tõenäosus süüdistatava poolt on väike. Eeltoodut arvestades jõudis kohus järeldusele, et puudub alus negatiivse tulevikuprognoosi tegemiseks selles osas, et süüdistatav võib ka tulevikus toime panna õigusemõistmisevastaseid süütegusid. Kohus leidis, et kuigi U.V on varasemalt kahel korral karistatud, ei ole ta kandnud reaalset vangistust. Kohus arvestas, et kuivõrd käesoleval juhul mõistab kohus süüdistatavale reaalselt ära kantava vangistuse liitkaristusena 9 kuud ja 18 päeva, siis ei ole alust asuda seisukohale, nagu ei saavutaks nimetatud karistus eripreventiivset eesmärki, s.o seda, et süüdistatav ei pane toime tulevikus kuritegusid. Käesolevas asjas on U.V-le mõistetava põhikaristuse pikkus piisav hoiatusliku ja karistusliku mõju saavutamiseks ning uute samalaadsete rikkumiste vältimiseks. Kohus pidas vajalikuks juhtida tähelepanu ka sellele, et tõenäosust uue kuriteo toimepanemiseks vähendab ka see, et seadusandja on karmistanud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest ette nähtud karistusi ning korduvalt sellise teo toimepanemise eest ei jäeta karistust täielikult tingimisi kohaldamata. Oma otsustust tehes arvestas maakohus ka asjaoluga, et kohtupraktikas on mootorsõiduki konfiskeerimist peetud põhjendatuks seoses mootorsõiduki juhtimisega joobeseisundis, kuna see tegevus kuulub raskete liiklusõnnetuste levinud põhjuste hulka. Käesoleval juhul, arvestades süüdistatava poolt toime pandud õigusvastast tegu, ei ole see tingimus kohtu hinnangul aga täidetud ning mootorsõiduki konfiskeerimine ei vastaks toime pandud teole. Samuti tõi maakohus välja asjaolu, et kuna mootorsõiduki konfiskeerimine riivab oluliselt isiku omandipõhiõigust, siis hindamaks seda, kas selle kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on antud juhul kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, oleks tulnud konfiskeerimise taotlejal esitada kohtule ka selle vara väärtust tõendav tõend, mida aga tehtud ei ole.

APELLATSIOON

Apellatsioonis esitatud taotlust põhistab prokuratuur järgnevaga. Prokurör leiab, et maakohus on liialt kitsalt lähtunud asjaolust, et U.V ei ole varasemalt toime pannud KarS § 329 järgi kvalifitseeritud kuritegusid. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kõikidel U.V poolt toimepandud kuritegudel, olenemata kvalifikatsioonist, on ühiseks nimetajaks kuriteo toimepanemine kasutades mootorsõidukit. Nii on Harju Maakohtu 10.veebruari 2016 otsusega nr 1-16-644 U.V karistatud KarS § 424 ja KarS § 4231 järgi. Nimetatud teod pani süüdistatav toime 2015. aastal. Viru Maakohtu

Apellatsioonis leiab prokurör, et maakohus on asunud väärale seisukohale, nagu oleks proportsionaalsuse põhimõtte kontrollimiseks vajalik kohtule esitada vara väärtust tõendav tõend. Prokuröri arvates on kohus jätnud tähelepanuta, et käesoleval juhul on kohtule esitatud asitõendi vaatlusprotokoll, kus on vaadeldud mootorsõidukit ning sellest nähtuvad sõiduki seisukord, selle mark ja mudel ning väljalaskeaasta (2000). Vaatlusprotokollist nähtub, et tegemist ei ole ei luksusauto ega uue sõidukiga. Seetõttu ei saa rääkida nii suurest omandiõiguse riivest, et see kaaluks üles konfiskeerimisega saavutatava preventiivse eesmärgi õiguskorra kaitsmisel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, kriminaalasjas kogutud tõenditega ning prokuröri apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis konfiskeerimata mootorsõiduki Nissan Primera, reg-nr XXX , ning otsustas kohtuotsuse jõustumisel tagastada arestitud sõiduki U.V-le . Prokuröri apellatsioon kuulub rahuldamisele. Oma otsustust põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt on kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine kohtu diskretsiooniõigus, mille realiseerimine sõltub eseme või aine kasutamise intensiivsusest ning selle ohtlikkusest, sealhulgas ka tõenäosusest, et seda kasutatakse ka edaspidi süütegude toimepanemiseks (vt RKKKo otsus asjas nr 3-1-1-88-15). Mootorsõiduki võib süüteo toimepanemise vahendina konfiskeerida, kui on alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed, nagu juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena, ei suuda isikut mõjutada hoiduma süütegude toimepanemisest. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et kuriteo, milles U.V süüdistatakse KarS § 329 järgi, pani süüdistatav toime sõidukiga Nissan Primera reg-nr XXX . Puudub vaidlus selleski, et nimetatud sõiduk kuulub U.V-le. Seega on tegemist kuriteo toimepanemise vahendiga ning KarS § 83 lg 1 kohaselt on kohtul seda võimalik konfiskeerida. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis esitatud väitega, et maakohus on sõiduki konfiskeerimata jätmisel liialt keskendunud asjaolule, et varasemalt ei ole U.V KarS § 329 järgi kvalifitseeritavaid kuritegusid toime pannud. Samuti ei ole põhjendatud kohtu arvamus, et kuivõrd kohtuotsuse tegemise hetkeks on U.V juhtimisõigus taastatud, siis on tõenäosus uue samalaadse kuriteo toimepanemiseks väike. Ringkonnakohtu arvates ei tule isikult mootorsõiduki konfiskeerimise üle otsustamisel keskenduda vaid süüdlase poolt viimasena toimepandud teole, vaid tuleb vaadelda tema eelnevat käitumist tervikuna. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on U.V Harju Maakohtu 10. veebruari 2016 otsusega karistatud KarS § 424 ja § 4231 järgi tegude eest, millised süüdistatav pani toime 2015 aasta jooksul. Siinjuures on tähelepanuvääriv asjaolu, et KarS § 4231 näeb ette vastutuse sõiduki süstemaatilise juhtimise eest juhtimisõiguseta isiku poolt. Seega rikkus U.V süstemaatiliselt nimetatud keeldu, s.o pani korduvalt toime liiklusalaseid üleastumisi. Viru Maakohtu 13. märtsi 2017 otsusega karistati U.V taaskord KarS § 424 järgi ja seda teo eest, millise ta pani toime 10. detsembril 2016.

Käesoleva kuriteo pani süüdistatav toime 8. aprillil 2017, s.o vähem kui kuu aega pärast tema viimast karistamist liiklusalase kuriteo toimepanemise eest. Seega on U.V alates 2015 aastast järjepidevalt toime pannud liiklusalaseid rikkumisi, milliste eest on teda karistatud kriminaalkorras. Arvestada tuleb sellegagi, et käesoleva kuriteo pani U.V toime ajal, mil tal oli kandmata veel varasem talle mõistetud karistus sõiduki joobeseisundis juhtimise eest. Ülaltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus apellatsioonis esitatud väitega, et U.V kuritegelik intensiivsus liiklusalaste kuritegude toimepanemisel, annab aluse põhjendatud prognoosiks, et süüdistatav võib ka edaspidi kasutada mootorsõidukit samalaadsete kuritegude toimepanemiseks. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu annaks U.V-le karistuseks mõistetud reaalne vangistus aluse positiivseks tulevikuprognoosiks, et süüdistav hoidub edaspidi liikluskuritegude toimepanemisest. U.V on varem kahel korral karistatud liiklusalaste kuritegude eest ning teda on karistatud ka nimetatud kordadel vangistusega, millise kohus jättis küll tingimuslikult kohaldamata. Ringkonnakohus leiab, et mistahes kriminaalkaristuse mõistmine, isegi kui seda tingimuslikult ei pöörata täitmisele, peaks andma isikule mõjuva signaali oma käitumise ümbervaatamiseks. U.V seda aga ei teinud ning jätkas liiklusalaste kuritegude toimepanemist. Tema taoline käitumine ei sisenda kindlust, et tema seekordne karistamine reaalse vangistusega hoiaks ära tema poolsed edaspidised liikluskuritegude toimepanemised. Samas muudaks U.V-le kuuluva sõiduki konfiskeerimine ringkonnakohtu arvates süüdistatava poolt tulevikus liiklusalaste kuritegude toimepanemise võimaluse oluliselt väiksemaks. Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, nagu oleks sõiduki konfiskeerimine põhjendatud eelkõige siis, kui tegemist on sõiduki joobes juhtimisega, mille toimepanemises käesolevas kriminaalasjas U.V ei süüdistata. Ringkonnakohtu arvates tuleb konfiskeerimise vajalikkuse üle otsustamisel lähtuda eelkõige sellest, kas on alust arvata, et süüdlane paneb ka edaspidi toime liiklusalaseid kuritegusid. Kolleegiumi jaoks ei ole mõistlikku põhjendust piirata konfiskeerimise kohaldamist vaid kindlate liiklusalaste tegude toimepanemisega. Ringkonnakohtu jaoks on samavõrd ohtlik isik, kes osaleb liikluses selleks vastavat juhtimisõigust omamata, kui isik, kes juhib mootorsõidukit alkoholijoobes. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et U.V puhul on põhjust eeldada, et süüdistatav jätkab liiklussüütegude toimepanemist. Kuivõrd U.V suhtes kohaldatud leebemad meetmed s.o karistuse tingimuslik mittekohaldamine ja juhtimisõiguse äravõtmine, ei ole teda mõjutanud seaduskuulekuse suunas, on talle kuuluva sõiduki konfiskeerimine põhjendatud. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et muu hulgas peab konfiskeerimine tagama, et uute süütegude toimepanek oleks raskem kui objekti konfiskeerimata jätmisel. Praegusel juhul see kahtlemata nii on, sest kui konfiskeeritakse sõiduk, mida U.V kuritegusid toime pannes kasutas, ei saa kahtlustatav selle sõidukiga enam liiklusalaseid kuritegusid toime panna. Ringkonnakohtu arvates ei ole U.V-le kuuluva sõiduki konfiskeerimisega rikutud ka

proportsionaalsuse põhimõtet. Kohtuotsusest nähtuvalt on U.V karistatud KarS § 329 järgi 4 kuulise vangistusega. Arvestades põhikaristuse raskust, mis jääb alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja seda, et varasemalt on süüdistatava suhtes juba lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol kohaldatud, on tema suhtes raskema meetme, s.o vara konfiskeerimise kohaldamine proportsionaalne ja õigustatud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ja rahuldab prokuröri apellatsiooni.

Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.